Obsah (9)

§ 238§ 175§ 180§ 338§ 339§ 381§ 322§ 185§ 337

K O H T U O T SU S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.mai 2022, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-574 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Ko

§ 238lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 12.–

1. märts 2021.a, s.o 2 päeva vangistust karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 21 alusel on Sten Palmre kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o
2. aprill 2022.

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõisteti Sten Palmrelt välja riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 981 eurot; - isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud 28 euro ulatuses; - kannatanu riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud summas 276 eurot; - määratud kaitsja tasu summas 592,80 eurot. Kohus võimaldas Sten Palmrel tasuda menetluskulu, kokku summas 1877,80 eurot, 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest osamaksega 156,58 eurot.

§ 180

lg 3 alusel jäeti riigi kanda isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud 56 euro ulatuses. X poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati osaliselt ning VÕS § 1043, § 1045 alusel mõisteti Sten Palmrelt välja X kasuks 380 eurot. Sten Palmrele esitati süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema,

1. märtsil 2021 kella 21.22 paiku Tallinnas Balti jaama trammipeatuses, pärast verbaalset konflikti, järgnes põgenema hakanud X-le, kes paarikümnemeetrise tagaajamise käigus kukkus Reisijate tänav 1 juures, mille tagajärjel põhjustas X-le nii füüsilist valu kui ka kehavigastuse, mida ilma jooksu pealt kukkumiseta -Xl ei oleks juhtunud:
2. oktoobril 2021 teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 21E-AOI0102 kohaselt parema reieluu killulise murru alaosas, mis paraneb rohkem kui neli nädalat, kuid vähem kui neli kuud. Kui kannatanu kukkus jooksu pealt kõhuli, siis tal käes olev pudel vedelikuga purunes ja vigastas vasakut kätt. S. Palmre jõudnud X-le järele, lõi vahetult pärast 2 kukkumist maas lamavat kannatanut jalaga keha piirkonda. Seejärel liikus X pea juurde, sikutas kannatanut külje peale. Siis kõndis ümber maas lamava kannatanu, kummardus tema kohale ja lõi jalaga kannatanut pea piirkonda. S. Palmre vaatas kõrval viibivaid isikuid ning lõi kannatanut rusikaga ülakehasse. Siis sikutas Xt mitmel korral jopest ja tiris teda maad mööda selili asendisse. Liikus paar sammu kannatanust eemale, kuid siis pööras tagasi ja lõi veelkord Xt jalaga ülakeha piirkonda. Kõik löögid tabasid kannatanut. S. Palmre lahkus kannatanu juurest, kes jäi temast sinnasamasse maha lamama. S. Palmre põhjustas X-le oma tegevusega füüsilist valu ning kannatanul tuvastati tervisekahjustused: nahamarrastused näo piirkonnas ja nahavigastus vasaku käe
3. kämblaluu projektsioonis, milles peetunud võõrkeha. Selliselt S. Palmre avalikus kohas, olles alkoholijoobes, rikkus käitumise üldnõudeid, mis tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud arusaamadest, mis on sätestatud Korrakaitseseaduse (KorS) §-s 55 /Avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige: teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt, samuti on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata/ ning KorS §-s 54 /Avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk/. Selline käitumine häiris läheduses viibivat kõrvalist isikut D, kes nägi, kuidas kannatanut löödi jalaga samal ajal, kui ta lebas vigastatuna külmal ja märjal maapinnal. Maakohtu hinnangul on märkimisväärsed järgmised asjaolud. Videosalvestistelt nähtuvalt olid kannatanu ja süüdistatav pikemaajaliselt koos ja tarvitasid alkoholi. Kohus möönab, et videosalvestise nr 1 kell 21.16.15 ja 21.20.44 on näha, kuidas süüdistatav kannatanut käega riivab/puutub, kuid tähele tuleb panna, et tema liigutused ei ole agressiivsed, vaenulikud ega ründavad. Sealjuures on aga näha, et kannatanu muutub alles mõni aeg hiljem ehk kl 21.21.06 agressiivseks, sest edasiselt on näha, kuidas X paneb käest pudeli ja mahlapaki, kl 21.21.12 lööb käega S. Palmret mitmeid kordi, samuti kannatanu tõukab süüdistatavat, vehib käega, astub tema suunas ta vastu, sealjuures on tema kehakeel äratuntavalt agressiivne – keha ja pea ettekallutatud. Kell 21.21.28 on X võtnud n-ö poksija asendi ehk tal on enda ees eri kõrgusel rusikas käed. Määrava tähtsusega on see, et pärast esimest puudet, ei ole süüdistatav kuni kannatanu ärajooksmiseni teda löönud, tõuganud või muul moel agressiivsust üles näidanud. Vastupidi, süüdistatav taganeb ja ei löö kordagi kannatanut. Siinkohal on oluline, et kannatanu on küll süüdistatavast veidi lühem, kuid oluliselt turskema kehaehitusega. Kummagi mehe liigutustest ei ole sel ajal näha ebalevat koordinatsiooni või muud alkoholi tarvitamisega kaasnevat liikumisraskust. Videosalvestise kell 21.21.57-21.22.04 on näha, kuidas kannatanu tõukab süüdistatavat, lööb teda jalaga ja seejärel asub ära jooksma. Süüdistatav ei löö, haara ega tee muud vastusooritust ja järgneb talle väikese vahemaa tagant joostes. Kannatanu käes on ka alkoholipudel ja mahlapakk. Kannatanu tõepoolest kukub (salvestis 2 kell 21.22.09) ja seejärel jõuab süüdistatav temani (u 4 sammu kauguselt) ja asub teda lööma süüdistuses kirjeldatud viisil ja ulatuses. Kohtu hinnangul ei ole sellistel asjaoludel kannatanu kukkumine ühelgi juhul karistusõiguslikus mõttes süüdistatavale omistatav. On ilmne, et mõlema osalise vahel tekkis kahepoolne konflikt, milles agressiivsem ja vaenulikum pool oli kuni kukkumiseni kannatanu. Ühtegi põhjust, miks objektiivselt süüdistatavast tingituna oleks kannatanu pidanud jooksma hakkama, ei ole tuvastatud. Jooksmisele eelnes kannatanu enda rünne süüdistatava suunas, mis kohtu hinnangul välistab igasuguse hirmu tundmise süüdistatava ees ning 3 sel põhjusel ärajooksmise, ning tähele tuleb panna, et vaatamata korduvatele kannatanupoolsetele rünnetele, ei olnud süüdistav kannatanut vastu löönud, tõuganud vms, vaid oli pika aja vältel isegi käed taskus asendis. Siinkohal leiab kohus, et kannatanu ei ole hirmu tundnud, vaid tema ärajooksmine oli kantud tema enda sisemisest tahtest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ka kannatanu kukkumine, kuigi süüdistatav tõepoolest talle järele jooksis, ei ole põhjuslikus seoses süüdistatava käitumisega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et seda süüdistuses kajastatud etteheidetud osategu, mille tagajärjeks oli parema reieluu killuline murd ja nahavigastus vasaku käe
4. kämblaluu projektsioonis, ei ole süüdistatav toime pannud. Küll aga kinnitab videosalvestise edasine osa toimunud vägivallaakti kannatanu suhtes, süüdistatava poolt. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi osalist rahuldamist põhjendas maakohus alljärgnevalt. Põhjuslik seos S. Palmre tegevuse ja X-l tekkinud kahju vahel esineb üksnes S. Palmrele süüliselt etteheidetavas osas ehk peksmise käigus saadud tervisekahjustuste, s.o marrastuste tekitamises. Samuti ei ole kohus kõigi esitatud tšekkide ega asjas kogutud tõendite pinnalt tuvastanud, et
5. märtsil 2021.a saadud näomarrastuste tohterdamine vajanuks esitatud tšekkides märgitud ravimite ostmist. Vahetut abi marrastustele sai ta haiglas tasuta, kui raviti tema enda tegevusest tingitud reieluumurdu. Ka ei olnuks üksnes marrastuste puhul X-l vajadust voodipäevatasu maksmiseks, transpordikuluks, karkudele töölt pikaajaliseks eemalviibimiseks (
6. märts 2021.a oli reede), retseptiravimite soetamiseks ega isegi mitte alles
7. märtsil 2021.a ostetud desinfitseerimisvahendi soetamiseks. Ka ei ole kannatanu hagis täpsustanud, kuidas mõjutanuks näomarrastus nii tema elukvaliteeti üldisemalt, aga ka näiteks võimalust liikuda mitte tavapärast ühistransporti kasutades, kui ka tööl käia. Asjas tuvastatu pinnalt selliseid asjaolusid ei esine. Seda arvestades puudub kõigi ravikulude, transpordikulude ja saamata jäänud töötasu tekkes seos nende vigastustega, mille tekitas süüliselt S. Palmre. Nende kulutuste puhul on sedastatav see, et need on seotud X enda provotseeriva ja vägivaldse käitumisega, kus X lõi S. Palmret ja jooksis siis ise eemale (ilma et S. Palmre teda rünnanud oleks) ning ise komistades kukkus, saades tõsise jalavigastuse. Seega enamik kulutusi tuleneb just X enda kukkumisest, selle käigus saadud vigastusest ja lisaks ka tema poolt raviskeemi tõsise eiramise tõttu saadud tõsistest tüsistustest ja lisandunud ravivajadusest (tl 51). Niisamuti ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt (videosalvestiste vaatlus tl 4-5; fotod riietest tl 59-66; kohtuarstlik ekspertiis tl 51) seost S. Palmre peksmistegevuse ja kannatanu riiete purunemise vahel. Taoline peksmine ei põhjusta taolisi hõõrdumisjäljega vigastusi nagu on näha nt fotol jopest (tl 65). Jalanõude veremäärdumine tekkis aga põhjuslikus seoses sellega, et X iseseisvalt kukkus katki jala ja käe, mis veritses jalatsitele (tl 23-24). Dressipükste kohta pole kannatanu pilti esitanud, kuid kukkumise dünaamikat arvestades on ilmne, et jalgade peale kukkudes võisid ka need puruneda. Seega on kõik riietel olevad vigastused iseloomulikud kukkumisele, milles S. Palmrel süü puudus. Isegi juhul kui tõdeda, et S. Palmre peksis maas olnud kannatanut ja teda pisut liigutas, olid riided arvestavalt vigastatud juba kannatanu enda kukkumisest. Kannatanu X nõuab tsiviilhagis ka mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. Selle kahju põhjendustena on märgitud see, et tema elukvaliteet on langenud ilmselt kogu tema eluajaks ning temaga lõpetati töösuhe, sest ta ei saanud trauma tõttu töökohustusi enam täita; talle tekitaud vigastus vajas ja vajab ka edaspidi taastusravi; 4 ta vajab ka edaspidi valuvaigistavat ravi; talle põhjustati traumaga pikaajalist füüsilist valu ja psüühilisi üleelamisi; ta jääb trauma järel lonkama. Kohus viitab, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo nr 3-2-1-15209, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt kannatanule süüliselt S. Palmre poolt tekitatud tervisekahjustuste tagajärgi, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Kohus arvestab, et süüdistatava süü on leidnud tuvastamist kehalises väärkohtlemises, mis väljendus kannatanu mõnekordses löömises peapiirkonda ja kehapiirkonda ning millega kaasnesid nahamarrastused peapiirkonnas. Nende tervisekahjustuste püsivaid tagajärgi ei ole menetluses tuvastatud. Tegemist on menetluspraktikat arvestades väga kergete vigastustega, milliste tekitamise osas ei ole eluliselt usutav see, et kannatanul oleks võinud tekkida pikema kestusega tervisekahjustus, mis tingiks tal selles osas tõsiseid vaevusi. Kannatanu mittevaralise kahju nõue on valdavalt ajendatud nendest tagajärgedest ja üleelamistest, mis seostuvad temal esinenud tõsise jalavigastusega, milles S. Palmre süülisus puudub. Seega, hetkel kriminaaltoimikust ühtki peapiirkonna nahamarrastustega seotud kestvat probleemi ei esine. Kohus möönab, et kannatanul võis esineda vahetult üleelamisi seoses süüdistatava poolt tema ründamisega, peksmisega ja kerge tervisekahjustuse tekkimisega ning need paigutuvad hagis märgitud füüsilise valu ja psüühiliste üleelamiste alla. Siiski, arvestades ründe väga kergeid tagajärgi ja kannatanu lähtepunkti mittevaralise kahju tekkimise põhjuste kohta, ei ole põhjendatud välja mõista hüvitist kannatanu poolt soovitud ulatuses. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitise suurus (summas 10 000 eurot) põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika analüüsidest („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
8. aastal“ ja „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–
9. aastal“, „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
10. aastal“; kättesaadavad arvutivõrgus aadressil: 5 http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid kergemate tervisekahjustuste puhul väljamõistetud summad vahemikku 100–2000 eurot. Kohus arvestab ka asjaoluga, et eelpool viidatud kohtupraktika analüüside kohaselt mõisteti nt 100 euro suurune hüvitis kägistamise tagajärjel saadud mittepüsiva kaelavigastuse eest, luumurdudega seonduvalt summades 400–500 eurot ja nt 1500-eurone hüvitis tööõnnetuse tõttu silmavigastuse tekkimise eest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid (kannatanu enda poolt alustatud süüdistatava peksmine ja minemajooksmine, kuid kukkumise järel abitult märjale ja külmale maapinnale jäänud kannatanu avalikus kohas korduv löömine süüdistatava poolt) ning tekitatud ja menetluses tuvastatud kergeid kehavigastusi arvestades (kriimustused) arvestades peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 200 eurot. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu X tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas osaliselt ning mõista süüdistavalt S. Palmrelt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 200 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kannatanu X esindaja adv. K.Sitska taotleb esitatud apellatsiooni maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja uue otsusega tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on apellatsioonis märgitud

§ 338

p 2, s.o tsiviilhagi osas on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (

§ 339

lg 1 p 8) Kannatanu esitas tsiviilhagi summas 13 567,25 eurot, millest moodustas varalise kahju nõue 3567,25 eurot ja mittevaralise kahju nõue 10 000 eurot. Kohus rahuldas varalise kahju nõudest 180 eurot ja mittevaralise kahju nõudest 200 eurot. Vaidlus puudub, et süüdistatav peksis vahetult pärast kukkumist maas lamavat kannatanut jalaga keha piirkonda, sikutas ta külje peale, lõi jalaga pea piirkonda, lõi rusikaga ülakehasse; sikutas teda mitmel korral jopest ja tiris teda maad mööda selili asendisse, lõi jalaga ülakeha piirkonda. Nende tegevustega seoses tuvastati kannatanul nahamarrastused näo piirkonnas. Paraku asus kohus seisukohale, et tuvastamist ei leidnud, et kannatanule tekkinud tõsine tervisekahjustus ehk reieluu killuline murd oleks tekkinud süüdistatava tegevuse tulemusel. Kohus leidis, et põhjuslik seos S. Palmre tegevuse ja X-l tekkinud kahju vahel esineb üksnes S. Palmrele süüliselt etteheidetavas osas ehk peksmise käigus saadud tervisekahjustuste, s.o marrastuste tekitamises. Kannatanu on seisukohal, et tema kukkumine on otseses põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. Asitõendiks tunnistatud videolt on näha, kuidas esimese füüsilise kontakti teeb süüdistatav. Kannatanule ei meeldi selline käitumine ning ta tõrjub süüdistatava tegevust. Süüdistatav on kogu salvestisel nähtaval ajal agiteeritud ning soovib kannatanuga kontakti. Siis väljub süüdistatav videokaamera vaateväljast ning nähtavaks jääb ainult kannatanu. Näha on, et kannatanu teeb taas tõrjuvaid liigutusi ning nende liigutuste ja süüdistatava eelneva käitumise põhjal saab väita, et süüdistatav taas rikkus kannatanu füüsilist puutumatust. Seejärel hakkab kannatanu jooksma ja kohe järgneb talle süüdistatav. Kui süüdistataval poleks olnud jätkuvat soovi kannatanut füüsiliselt väärkohelda, siis poleks ta ka teda jälitama hakanud. Kannatanu kukkus ja süüdistatav, selle asemel, et kannatanut aidata, hakkas teda jalgadega peksma. Seega oli kogu olukord süüdistatava kontrolli all ja teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel 6 eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks. Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Kannatanu ei oleks jooksma hakanud, kui süüdistatav poleks tema füüsilist puutumatust rikkunud. Kui süüdistatav ei oleks hakanud kannatanule järgi jooksma, siis kannatanu saanuks jooksmise lõpetada ning poleks kukkunud. Maas lamava kannatanu juurde jõudes, ei hakanud süüdistatav teda aitama vaid jätkas tema ründamist. Seega oli kogu sündmusteahel süüdistatava tahtliku tegevuse poolt hõlmatud ning kannatanu kõik kehavigastused süüdistatava poolt põhjustatud. Seega soovib kannatanu varalise kahju hüvitamist täies ulatuses. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab küll kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel, kuid mõistliku rahasumma väljamõistmisel peab kohus arvestama, millisel määral on rikkuja õigusvastane tegu konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid silmas pidades hukkamõistetav. Kannatanu jaoks oli äärmiselt alandav lamada pori sees ja saada teiste, võõraste inimeste nähes peksa. Süüdistatav lõi maas lamavat kannatanut mitu korda jalaga, sh pea piirkonda, rusikaga kehasse ning lohistas kannatanut mööda maad. See kõik on oma olemuselt inimväärikust alandav ning kindlasti ei ole 200 eurot kohane hüvitis sellise alanduse eest. Kannatanu leiab, et mittevaralise kahju hüvitis peaks olema oluliselt suurem, vähemalt 5000 eurot, sest tegemist oli avalikus kohas toime pandud kehalise väärkohtlemisega, mille tagajärjel kannatanu sai füüsiliselt ja moraalselt kannatada. Süüdistatava S. Palmre kaitsja adv. K. Põld esitas

§ 322lg 3 ettenähtud tähtaja jooksul vastuväited apellatsioonile.

Kaitsja leiab, et maakohus näitas veenvalt, et süüdistatavale ei ole alust inkrimineerida osategu, s.o X kukkumist, mille tagajärjeks oli parema reieluu killuline murd ja nahavigastus vasaku käe

1. kämblaluu projektsioonis. Kannatanu arvamus, et tema kukkumine oli põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega, on vastuolus tõenditega. Maakohus analüüsis otsuses tõendeid põhjalikult. Maakohtu hinnangul ei ole kannatanu kukkumine ühelgi juhul karistusõiguslikus mõttes süüdistatavale omistatav. Maakohtu hinnang on õige. Kannatanu apellatsioonkaebuse väited ei anna alust anda teistsugust hinnangut. Kannatanu ignoreerib tõsiasja, et ta ise käitus provotseerivalt ja agressiivselt. S. Palmre ei andnud kannatanule põhjust ära joosta. Väide, et kui süüdistataval poleks olnud jätkuvat soovi kannatanut füüsiliselt väärkohelda, siis poleks ta ka teda jälitama hakanud, on oletuslik. Ka ei saa süüdistatava esialgselt kannatanu käega riivamist/puudutamist pidada väärkohtlemiseks, mis oleks andnud kannatanule põhjust tema eest põgeneda. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 21EAOI0102 märkis kohtuekspert, et osaliselt oli kannatanu ravivajadus tingitud tema enda käitumisest – 02.08.2021 toimunud operatsiooni vajadus oli põhjustatud 7 raviskeemist mittekinnipidamisest ja pikaleveninud ravi ei ole seotud 12.03.2021 traumaga (tl 53). VÕS § 139 lg-s 1 on sätestatud, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 3 järgi võib isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Digiloo haigusjuhtumi nr 501397400 ambulatoorse epikriisi ja haigusjuhtumi nr 21017723 statsionaarse epikriisi andmetel astus kannatanu juba varases haigusperioodis jala peale, liikus ühe karguga, ehkki peale esimest lõikust oli postoperatiivsetes ravirežiimides kirjas, et kaks kuud jalale koormust ei tohi anda ja liikumine karkudega (tl 53). Isegi kui ravirežiimi rikkumine ei olnud tahtlik, oli see raske hooletus, millega kannatanu ise põhjustas tervise täiendava kahjustamise, lisanduva ravivajaduse ning ajutise töövõimetuse perioodi pikenemise. Sellega seonduvate kulutuste S. Palmrelt kannatanu kasuks kahjuhüvitisena väljamõistmine ei oleks õige ega õiglane. Need põhjendused on asjassepuutuvad nii kannatanu varakahju hüvitamise nõude lahendamisel kui ka tema mittevaralise kahju hüvitise nõude lahendamisel. Hagiavalduses esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendused seonduvad valdavalt kannatanu reieluumurruga, mille põhjustas kukkumine, mille eest S. Palmre ei vastuta. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi
2. lõike kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus tuvastas, et S. Palmre põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, kui lõi vahetult pärast kukkumist maas lamavat kannatanut jalaga keha piirkonda, sikutas teda külje peale, lõi jalaga pea piirkonda, lõi rusikaga ülakehasse, sikutas jopest ja tiris teda maad mööda selili asendisse ja lõi veelkord kannatanut jalaga ülakeha piirkonda. S. Palmre tegevusega seoses tuvastati kannatanul järgmised tervisekahjustused: nahamarrastused näo piirkonnas, mis on fikseeritud kiirabikaardil (tl 46) ja eksperdiarvamuses (tl 51). Ükski kannatanu hagiavalduses nimetatud asjaoludest mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas ei ole põhjuslikus seoses teoga, mille toimepanemises maakohus S. Palmre süüdi tunnistas ega S. Palmre poolt X-le tekitatud kehavigastusega –nahamarrastustega näo piirkonnas. Apellatsioonis esitas kannatanu mittevaralise kahju hüvitise nõude alusena uued asjaolud väidetava alanduse kohta, kuid ei ole välja toonud põhjendusi, miks ta neid asjaolusid maakohtus varasemas menetluses ei esitanud. Nimetatud asjaolud tuleb asja lahendamisel jätta arvesse võtmata (

§ 381lg 6, Ts

MS § 633 lg 5, § 652 lg 1 p2). Maakohtu otsusega kannatanule välja mõistetud kahjuhüvitis kokku 380 eurot on asjaolusid ja tõendeid arvestades õiglane. Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
2. maini
3. Määratud tähtajaks seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga, kaitsja vastuväidetega ja prokuröri seisukohaga, tuli alljärgnevale järeldusele. Vaidlus on alguse saanud süüdistusest, milles heideti ette süüdistatavale ka tegevust, mis eelnes maaslamava kannatanu peksmisele süüdistatava poolt. Nimelt, süüdistuses heidetakse S. Palmrele ette muuhulgas seda, et ta järgnes põgenema hakanud X-le, kes paarikümne meetrise tagaajamise käigus kukkus Reisijate tänav 1 juures, mille tagajärjel põhjustas X-le nii füüsilist valu kui ka kehavigastuse, mida ilma jooksu pealt kukkumiseta X-l ei oleks juhtunud:
4. oktoobril 2021 teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 21E-AOI0102 kohaselt parema reieluu killulise murru alaosas, mis paraneb rohkem kui neli nädalat, kuid vähem kui neli kuud. Kui kannatanu kukkus jooksu pealt kõhuli, siis tal käesolev pudel vedelikuga purunes ja vigastas X vasakut kätt. Kannatanu tsiviilhagi oli samuti esitatud nende asjaolude pinnalt e kannatanu nägi ja näeb käesoleva ajani süüdistatava süüd selles, et süüdistatav hakkas teda taga ajama. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mida on kirjeldatud ka käesoleva otsuse sissejuhatavas osas e sellega, et süüdistatavale ei ole karistusõiguslikult etteheidetav tegevus, mis eelnes maaslamava kannatanu peksmisele. Maakohtu seisukoht selles osas ei rajane mitte ainult süüdistatava ütlustele. Peamiseks tõendiks, mis objektiivselt kajastab tegevust, mis eelnes maaslamava kannatanu peksmisele, on asitõendi vaatlusprotokoll. Muuhulgas vaadeldi kohtuistungil ka asitõendeid e DVD salvestusi. Maakohtu hinnangul kattus videopilt täielikult ka vaatlusprotokollis kirjeldatud asitõendi vaatlusega. Selle vastu ei vaielnud ka kannatanu esindaja kohtuistungil, kuid apellatsioonis kirjeldab ta toimunut erinevalt vaatlusprotokollis kirjeldatust ja seda just vahetult enne jooksma hakkamist toimunu osas. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohtadega, mis on esitatud põhjendamaks nii süüdistuse mahu vähendamist kui ka tsiviilhagi – nii varalise kui ka mittevaralise kahju osas – osalist rahuldamist ning ei epa vajalikuks neid täies mahus üle korrata. Kohtukolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et omavahel võõrad süüdistatav ja kannatanu said kokku Balti Jaamas ja koos otsustati hakata tarvitama alkoholi. Koos mindi ostma ka viina ja mahla. Prokurör on oma süüdistuskõnes maakohtus rõhutanud, et süüdistatava ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks, sest süüdistatav ei ole kuidagimoodi suutnud tõendada oma osalust joodava hankimisel e süüdistatav ei ole esitanud sellekohast tšekki. Süüdistatav on väitnud, et viinaraha klapitati ja ta andis omalt poolt viieka. Kannatanu väidab, et just tema oli ostnud alkoholi. Sealt teeb ka prokurör järelduse, et süüdistatavat ei saa ka muus osas uskuda. Kohtukolleegiumi hinnangul on selline tõendite hindamine ja kannatanu ütluste eelistamine kunstlik. Ei pea olema suuri elukogemusi ja kriminaalmenetluslikku kogemust, väitmaks, et sellises olukorras ei olegi võimalik ei ühel ega teisel oma tõde tõendada, kui just kogu ennde tegevus pole toimunud kellegi valvsa pilgu all. Tšekk, mille puudumist prokurör ette heidab, ei tõenda ega lükka ümber süüdistatava ja kannatanu omavahel vastuolulisi ütlusi selles osas. Esmalt on liiast nõuda, et purjus mehed, kes kuskil poes ostavad ühiselt alkoholi ja selle eest üks või teine reaalselt raha müüjale ulatab, üldse tšeki kaasa võtaks. Nagu aru võib saada, osteti alkohol sularaha eest ja seda, kas see oli ainult kannatanu raha või toetas süüdistatav ka sularaha üleandmise näol ostu, ei 9 olegi võimalik üheselt tõendada, kui üks väidab üht ja teine vastupidist. Kannatanu ütlustele eelistuse andmine e tema ütluste hindamine usaldusväärseteks, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul samuti põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et just tema mittevaralise kahjunõude summa annab põhjendatult alust väita, et kannatanu on materiaalselt vägagi huvitatud, et kogu temale põhjustatud trauma oleks omistatav süüdistatavale ja et seoses sellega saaks rohkem hüvitist. Tema huvides on anda ütlusi, mis kuidagimoodi annaks põhjust süüstada süüdistatavat ka kukkumisest tekkinud vigastuste raskuses, kuigi suurt rolli tema ravis ja elukvaliteedi muutustes mängis ka tema enda ükskõikne suhtumine raviskeemi. Kindlasti on oma huvi ka süüdistataval. Ehk siis kummalgi poolel on põhjust pisendada enda rolli konflikti tekkimises ja ühistest joomingutest alanud konfliktsituatsioonides on see pigem tavaline. Samas ei ole see fakt, kes täpselt ja kui palju finantseeris alkoholi ostu, määrava tähtsusega, sest oluline tõend on siiski asitõendi vaatlusprotokoll, mis on vormistatud videosalvestiste järgi. Videosalvestisi vaadati ka kohtuistungil ja just seda, mis toimus enne, kui kannatanu jooksma hakkas. See, mis toimus enne kannatanu jooksma hakkamist e kas ta põgenes teda ähvardanud süüdistatava eest või oli see tema enda initsiatiiv, millele eelnes provokatsioon, see on kohtukolleegiumi hinnangul kõige olulisem asjaolu. Vaidlust ei ole selles, et eelnevalt ühise alkoholi tarvitamise käigus vaieldi ja ju kumbki osapool enda õigust millegi osas kehtestada püüdis ning tõsi on ka see, et süüdistatav riivas füüsiliselt kuidagi kannatanut, kuid süüdistatava poolset agressiivsust ei ole selles väidetavas ründes maakohus tuvastanud. Rõhutada tuleb sedagi, et mingit füüsilise vägivalla kasutamist enne seda, kui kannatanu hakkas jooksma, ei ole süüdistatavale ette heidetud ka süüdistuses. Tuvastatud on ning see on ka kirjas vaatlusprotokollis, et enne kui kannatanu hakkas jooksma, lõi ta süüdistatavat jalaga ja hakkas momentaalselt eest ära jooksma. Jättes eemale eelneva verbaalse nagelemise ja väheintensiivse füüsilise kontakti, siis just viimati nimetatud kannatanu tegevus eelnes vahetult jooksma hakkamisele. Kuidas seda sellises olukorras hinnata, on oluline küsimus süüdistatavale etteheidetava teo ulatuse määramisel. Kohtukolleegiumi hinnangul on isik, kes olles ennast teadlikult nö täis joonud e omades juba keskmisest joobest tulenevalt tasakaaluhäireid ja kes provotseerib e meelitab välja teiselt isikult ründe sellega, et lööb vastast, otsustab ründe vältimise eesmärgil eest ära jooksma hakata, tekitab endale teadlikult enesekahjustamise ohu ja keegi peale tema enda ei ole sel juhul, kui ta ei saa jooksmise ajal jalul püsimisega hakkama, süüdi ega vastuta kukkumisel saadud tagajärgede eest, sh ka materiaalselt. Asjaolu, et süüdistatav, keda kannatanu oli jalalöögiga ja eest ära jooksmisega provotseerinud, hakkas kannatanule järgi jooksma, ei muuda teda süüdlaseks. Iseenesest fakt, et kannatanu kohe pärast jalalööki hakkas eest ära jooksma, annab tunnistust sellest, et ta eeldas, et süüdistatav hakkab teda taga ajama. Tegemist oli demonstratiivse õrritamisega ja ilmselge sõnumiga „näe, mis mina võin teha“, „tahad, jookse järgi“ e tagaajamine oli lausa välja meelitatud. Kohtukolleegium peab asjakohaseks ära tuua ka Riigikohtu seisukoha sarnase olukorra kohta. Nimelt, oma otsuses 1-20-3046 p-des 37-38 on Riigikohus selgitanud, et tagajärje omistamise teo toimepanijale võib välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. Enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku 10 poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Kolleegium selgitab siinkohal, et teadlik eneseohustamine hõlmab kindlasti ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Samuti on kolleegium seisukohal, et vähemalt juhtudel, kui isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Rõhutada on siiski vaja, et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust. Nimetatut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et tahtliku või vähemalt süülise teoprovokatsiooniga on tegemist ka praegu selles osas, et süüdistatav üldse hakkas kannatanule, kes eest ära jooksmisega ennast ise ohtu seadis, järgi jooksma. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus nii süüdistatavale süüdistuses ette heidetud tegevuse mahu vähendamine ja sellest tulenevalt ka kannatanu haginõuete osaline hüvitamine on põhjendatud ja seaduslik ning kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamiseks alus puudub. Mis puudutab kannatanu esindaja väidet, et porisena maas aelemine riivas kannatanu väärikust ja oli talle alandav, siis varasemalt pole kannatanu sellistest tunnetest rääkinud ja ka selle tunde tekkimisele aitas kannatanu ise igati kaasa. Ta pidas normipäraseks avalikus kohas alkoholi tarvitamist, purjus peaga konflikti provotseerimist ja otsustas ise keskmises joobes olles hakata jooksma ning ei suutnud tasakaalu hoida ja kukkus. Seega oli tema roll selles, et ta porisse pikaliasendisse üldse sattus esmane. Kannatanu esindaja esitas taotluse hüvitada temale kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulud summas 97 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Kannatanu esindaja kulutas apellatsiooni koostamisele 90 minutit. Kannatanule oli antud riigi õigusabi Harju Maakohtu kohtuniku määrusega
5. detsembril 2021 RÕS § 8 p-s 1 ette nähtud viisil ehk kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. See tähendab, et kriminaalmenetluse, sh apellatsioonimenetluse tulemusest olenemata ei saa kannatanu esindajale määratavat riigi õigusabi tasu kui menetluskulu (

§ 175lg 1 p 4) kannatanult välja mõista.

See menetluskulu jääb riigi kanda. Süüdistatava kaitsja adv. K.Põld esitas taotluse hüvitada temale apellatsioonimenetluses Sten Palmrele osutatud õigusabi kulud summas 108 eurot (koos käibemaksuga). Kaitsja kulutas kannatanu apellatsiooniga tutvumiseks 10 mminutit ja vastuväidete koostamiseks 90 minutit. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu esindaja ja süüdistatava kaitsja taotlused õigusabi kulude hüvitamiseks on põhjendatud ning neile tuleb hüvitada tehtud töö eest taotlustes näidatud tasu. Süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud e tasu 108 eurot tuleb välja mõista kannatanult.

§ 185

lg 2 esimene lause sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse sama seadustiku § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, 11 jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna ringkonnakohus tegi

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi ja kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu oli tingitud just kannatanu põhjendamatust apellatsioonist, tulebki süüdistatava menetluskulu välja mõista kannatanult. Riigi õigusabi andmisel vabastati kannatanu üksnes kohustusest hüvitada talle endale osutatava riigi õigusabi tasu ja kulud. See ei tähenda aga, et kannatanu vabanes riigi õigusabi saamisel ka kohustusest hüvitada mis tahes menetluskulu (

§ 175lg 1), mille hüvitamise kohustus lasub kriminaalmenetluse seadustiku 7.

peatüki järgi kannatanul. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1, § 342, 344-345 lg-test 1, 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 12