IV. Samuti R.O pani toime ühiselt ja kooskõlastatult koos G Jga (endine J) võltsitud dokumendi kasutamise. Nimelt 2003.a augustis pöördus G J (endine J) R.O poole palvega aidata tal vormistada kõik vajalikud dokumendid, et G J saaks endale osta liisinguga korteri aadressil Xxx, Tallinn. R.O oli teadlik, et G Jl puudub püsiv regulaarne sissetulek, mis oli üheks liisingu saamise eelduseks. G J palvel vormistas R.O liisingutaotluseks vajalikud dokumendid, sh lisas liisingutaotlusele võltsitud 07.08.
Samuti R.O süüdistatakse veel selles, et tema viibides 17.05.2008.a. kella 21.00 paiku, aadressil XXXasuvas majas, korduvalt tõukas, korduvalt lõi lahtise käega rinna piirkonda oma endist abikaasat AG, mille tagajärjel AG kukkus ning surudes oma käsivarrega AG kaelapiirkonnast surus AG vastu seina, põhjustades sellise tegevusega AG’le valu ja kannatusi ning kahjustas tema tervist. Sellise tegevusega pani R.O toime tahtliku kuriteo, teise inimese tervise kahjustamise löömise ning valu ja kannatusi tekitanud kahalise väärkohtlemise teel, s.o.
Samuti süüdistatakse R.O selles, et tema 24.09.2009.a. ajavahemikul kella 08.30 – 09.00 ähvardas Tallinnas, teekonnal Mustamäelt kesklinna oma endist abikaasat AG „happega üle valada ja et tulevad inimesed, kes murravad tema kondid“, järgnes AGle trollibussi ja kõndides järgi kesklinnas kuni Narva mnt. 7 asuva ülekäigurajani kordas ähvardusi AGtervise kahjustamiseks. AGl oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna R.O oli juba eelnevalt käitunud AGsuhtes agressiivselt ja teda kehaliselt väärkohelnud, tekitades sellise tegevusega AGs reaalse hirmutunde oma elu ja tervise pärast. Sellise tegevusega pani R.O toime tahtliku kuriteo, ähvardamise tervisekahjustuse tekitamisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, s.o.
Kohtuistungil eitas süüdistatav R.O oma süüd kelmustes ja võltsimistes, osaliselt tunnistas ennast süüdi perevägivallas. R.O seletas, et mingit kelmust K suhtes ei olnud. Töötades AS-is BGja seejärel OÜ-s BG , tegeles ta laenu andmisega: saanud korteri oma käsutusse lühiajalise liisniglepinguga, püüdis ta selle kiiresti ümber vormistada pikaajalisele lepingule ja väiksema %-ga. Vormistas korterid nende isikute nimele, keda võis usaldada. K võttis temalt raha ja paari kuu pärast ütles, et pole seda korterit kellelegi müünud, et nad on petnud. K jurist K ütles, et andke raha ja teen suhted kliendiga korda. T sõitis ise K juurde, et tuua K läbirääkimistele, kui viimane oli veel korteri omanik. K ei tulnud ja varsti lõpetas maksmise. Nad (R.O ja temaga samas firmas koos töötanud isikud) andsid selle korteri DNAtegelemiseks. D.A püüdis kaua läbi rääkida K iga ja mis sellest sai, ei tea. Kõikidel etappidel oli võimalik see korter veel välja osta. K ei saanud mitte aru saada, et toimub ostu-müügi tehing. Ta ei käskinud Koteknol enne notari juurde minekut vait olla. Lepingus oli kirjas, et K on sanud 330 000 krooni, mis läks kirja OÜ K (esindaja E.K ) initsiatiivil. P korter on ainuke 70-80-st korterist, mille 5 osas tema siiamaani ei keeldu oma kohustustest, ta saavutas selle, et korter on A nimelt tagasi vormistatud P nimele. T - oma kaugelt sugulasele - pakkus ta kirjutada K korter oma nimele, sest sugulased olid otsa saanud, et lühiajaline laen teha pikaajaliseks. Kinnisvara väljaostmise lepingus on kõik kirjas, kelle jaoks, mis õigused ja kohustused. See oli tüüpleping rohkem nende endi huvides, ettenähtud olid suured trahvisanktsioonid. See on rohkem üürileping: inimene, kes elab selles korteris, on üürnik hilisema väljaostu võimalusega. Kinnisvara lepingutele on ette nähtud notariaalne vorm, aga tol ajal ei vormistatud ühtki liisinglepingut notariaalselt. Tema firma kliendile andis see leping õiguse osta tagasi talle kuuluv vara, kui inimene täitis kokkulepped: tema poolt koostatud lepingu p.4 ja 7 lepingus näitasid seda õigust, p.4 iseenesest ei anna seda õigust; pank ei ole lepingu pooleks, see ei kohusta klienti ja panka mitte millekski. Nende firma kohustused on p.8-9, p.5 järgi ei ole firmal kohustust vara tagasi müüa, sest see on kirjas p.7. P.7 nimetatud kohustus „20 päeva jooksul…“ tähendas firma kohustust organiseerida notariaalne tehing. 2001-2002 ei olnud üheski notariaalses lepingus kolmanda isiku õigusi, seepärast ei olnud punkti, et müüja võib korteri tagasi osta. Tema ei selgitanud hüpoteegist kellelegi midagi, notar luges lepingu kõikidele klientidele ette. Ei näe vajadust, miks ta oleks pidanud K lt hüpoteegi seadmiseks nõusolekut küsima. Nad oleksid tagastanud korteri ilma hüpoteegita, kui K oleks kõik kohustused täitnud, hüpoteek oleks olnud kustutatud. “PANK” oli see finantsasutus, kus tol hetkel asus (kellele kuulus) korter ja sellele oli B.G. kohustatud tasuma, K puhul oli “Pank” OÜ K . Nad (tema firma) tasusid K ile kogu laenusumma täielikult viimasel etapil kokkuleppel K iga. Tema võis K ile maksta kuu või kahe pärast, kui leidis refinantseerimise teisest kohast. T poolt võetud laenu abil tagastas raha K ile. Algul tagastas ta Sampo pangale laenu, aga kui K i jutust selgus, et klient ei osta korterit välja, tekkisid finantsprobleemid. K le ega kellelegi nad makseid ei tagastanud. Siis kui P leidis raha korteri väljaostuks, ei olnud nendel raha hüpoteegi kustutamiseks. K ja S episoodid lõppesid küll kurvalt, aga temal ei olnud siis nendega enam lepingulisi suhteid. Kui ta K korteri andis N , olid temal K ga lepingulised suhted lõppenud. Liisingfirma otsus vara müümiseks sõltus tema ja selle inimese soovist, kes oli lepingusuhtes liisinguga. Tema sai mõjutada neid inimesi, nad kuulasid teda ja ta oli kindel, et need inimesed teevad nii nagu tema tahab. Raha, mis tema oli võtnud 70-80 korteri peale (tagatisel), teenis raha - skeem nagu Hansaliisingul. Jt ta lihtsalt aitas, ehk sai paar konjakit selle eest. Hansaliisinguga ajas ta asja kellegi BAkaudu, kes on surnud: lihtsalt ütles edasi J soovid ning A vormistas kõik dokumendid, sealhulgas palgatõendid. Perevägivallas esitatud süüdistuse kohta selgitas, et G olid väga keerulised suhted, nad elasid kord koos, siis jälle eraldi. 17.05.2008.a. sai tüli alguse mingist kapis olnud mantlist ja sellest, et G last oli autos süles hoidnud tema endine naine OT. G küünistas teda, ta tõstis G kodunt välja, jättes lapse (G lapse ja esimesest abielust lapsed) enda juurde. Kodunt väljaajamine nägi välja nii, et tema, hoides last kätel, surus G vastu seina, hoides kaelast kinni. G võis kukkuda. 2009.a. septembrikuus ta tõesti tuli hommikul lasteaia juurde soovides last näha ja G vestelda. Ei tahtnud, et ka teisest abielust sündinud laps kasvaks ilma isata. Kinnitab, et ütles välja süüdistuses toodud ähvardused, kuid tõsiselt seda ei mõelnud. Kohtuistungil uuritud tõendid ja kohtuliku arutamise järeldused KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamisel lähtub kohus põhimõttest, et ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest ning aset leidnud sündmustest. Objektiivseteks, st sellisteks, mis kajastavad sündmustikku reaalselt, on sellised 6 tõendid, millised salvestasid juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr.3-1-1-74-05). Kohus käsitleb allpool kohtule esitatud tõendeid kuriteo episoodide kaupa, järgneb hinnang tõenditele ja tuvastatud faktidele kuriteo episoodide kaupa. Seejärel annab kohus hinnangu süüdistatava tegevusele kogumis. A. G kehalise väärkohtlemise episoodi kohta (
G kohtus antud ütluste kohaselt 17.05.2008.a kella 21 paiku aadressil XXX, Tallinn, vannitoas tema endine abikaasa R.O lõi teda lahtise käega hooga rinna piirkonda, mille tagajärjel ta kukkus ning tundis rinna piirkonnas valu. Kukkus vastu asju ning tundis valu. Lõi ja lükkas 3 korda. Seejärel toas lõi teda uuesti lahtise käega rinna piirkonda, surus teda vastu seina, nii et ta käsivars oli kannatanu kaelapiirkonnas ja kannatanul oli raske hingata ning tundis kaelapiirkonnas valu. Samal ajal R.O ähvardas teda ära tappa, mis tekitas kannatanul hirmu, et tapabki ära, sest samal ajal surus ta tema kaelale ja oli raske hingata. Peksmise ajal R.O ähvardas, et tema hakkab invaliidikärus sõitma ja ka kohtusse tuleb invaliidikärus. Valu tundis tema kõri, õla ja selja piirkonnas. Vastavalt patsiendikaardile (8. kd, tl 39-40) olid A. G hulgalised hematoomid mõlemal õlavarrel, labakätel¸ küünarvarrel, kaelal paremal, kuklal vasemal ja paremal reiel hematoom. Kannatanu ütlused on kinnitatud patsiendikaardiga, ka süüdistatav ei eita sündmustikku. Kannatanul esinenud tervisekahjustused kinnitavad kehalist väärkohtlemist ning süüdistatava süü
A. G e tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise episoodi kohta (
G seletas kohtuistungil, et 24.09.2009.a viis ta vennaga last lasteaeda, R.O luuras neid, karjus, et teda valatakse happega üle, et tulevad mehed, kes murravad kõik tema kondid. Trollibussis samuti kordas samu ähvardusi, lisaks veel seda, et kohtusse sõidab tema ratastoolis. R.O oli äärmiselt ärritunud ja värises. Tema kartis ähvarduse täideviimist. Pärast ähvardas uuesti, et kohtusse tuleb tema invaliidikärus või üldse ei tule. Samasuguseid ähvardusi kuulis ka tunnistaja AG(A.G vend), tema õde oli nendest väga hirmutatud. Ka tema kardab õe pärast, sest R.O võib lasta talle midagi teha. Kardab ka õe lapse pärast, sest lapsel on R.O käitumisest juba psühholoogilised probleemid. Õde kartis R.O, sest palus temal sageli nendega koos käia. Tunnistaja VPkuulis 24.09.
mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Seejuures ei ole oluline, kas ähvardaja saab ja tahab ähvardust realiseerida. Tähtis on, et kannatanul peab tekkima arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt. A.G jaoks R.O poolt väljaöeldud ähvardused olid reaalsed. Seega
Kelmus ja võltsitud dokumendi kasutamine G J (endine J) poolt laenu saamise episoodis esilagselt oli R.O-le esitatud süüdistus kaasaaitamises võltsitud dokumendi kasutamisele ja kelmuses. Kohtus esitatud uue süüdistuse kohaselt süüdistatakse R.O võltsitud dikumendi kasutamises ja kelmuse toimepanemises grupis koos G.Jga. Prokurör muutis süüdistust kohtuliku uurimise käigus vaid kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise osas, ülejäänud osas süüdistust ei muudetud (
Allpool kohus käsitleb alguses G.J poolt vormistatud liisinglaenuga seotud sündmustikku, annab hinnangu süüdistatava käitumisele nn „J episoodis“, seejärel käsitleb kohus süüdistust seoses M.K korteriga toimunuga (nn “K episood“). Kohtuistungil kuulati G J (endine J) üle tunnistajana, mis oligi ainus menetluslik võimalus, G.Jle ei ole süüdistust esitatud ja teda ei ole kunagi kahtlustatavana üle kuulatud. J ütluste õigsuses veendus kohus vahetult kohtuistungil, need on loogilised ja üksikasjalikud. Tunnistaja G J kohtus antud ütlustest nähtuvalt ostis ta 26.08.2003.a R.O abiga korteri Xxx. Kõik dokumendid tegi R.O, teades, et tema ametlikult ei tööta. Aasta pärast võttis tema uuesti R.O-ga ühendust, et ta aitaks suurendada pangast võetud laenu 100 000 kr võrra korteris remondi tegemiseks ja mööbli ostmiseks. Hansapank suurendas laenusummat 100 000 kr võrra. Taotlusel märgitud OÜ-s V tema sekretärina ei töötanud, 11.08.2003.a liisingutaotlusel võib olla ei ole ka tema allkiri. 07.08.2003.a OÜ V palgatõendit pole ta varem näinud, sellest firmast ei ole töötasu saanud. Tõenäoliselt dokumendid sattusid Hansaliisingusse koos kõikide teiste korteri ostutehingu jaoks vajalike dokumentidega, mis R.O ette valmistas ja ilmselt panka viis. Allkiri 06.08.2004.a laenusumma suurendamise taotlusel ei ole tema allkiri, kuid on sarnane. Tema meiliaadressilt 05.08.2004.a suhtles liisingufirmaga R.O. OÜ J 10.08.2004.a palgatõendit ei ole tema näinud, ei ole seal töötanud ega töötasu saanud. Tema neto sissetulek ei olnud 2400.a 9800 kr. R.O kandis 2004.a OÜ J nimelt kolmel korral 9800 kr Sampo panka J pangakontole, nagu oleks see tema töötasu. Selle raha andis tema R.O-le kas sularahas või kandis üle R.O antud arvetele. Pangakontol märgitud elukoht Ehitajate tee 56-32, Tallinn ei ole tema elukoht, avas selle konto ilmselt koos R.O-ga. R.O palus vastuteeneks kolmel korral, et tema vormistaks paariks kuuks oma nimele kellegi korteri, et pärast võtta laen. Tunnistaja VDütluste kohaselt oli tema 2003.a OÜ V ainuke juhatuse liige. G J OÜ-s V 2003.a ei töötanud, palka ei saanud, ei tunne teda. OÜ V 07.08.2004.a palgatõendil (tl 116 kVI) märgitud aadressil XXX firma ei olnud registreeritud, firma töötas ilma pitsatita ja allkiri palgatõendil ei ole tema oma. Telefon on firma oma. 2003.a OÜ V ei tegutsenud. Kirjalikest tõenditest nähtub, et (tl 89-102 kV) liisingleping Xxx asuva korteri ostmiseks sõlmiti 27.08.2003.a., tl 101 asuval taotlusel on G.J töökohaks märgitud töökoht OÜ Vladnikol. 8 Tl 167-169 kVI OÜ V dokumentidest nähtub, et OÜ-s ei toimunud majandustegevust, majandustegevuse aruandel on V.D allkiri. Tl 116 k VI asuvalt OÜ V tõendilt on näha, et OÜ asukohaks on märgitud Tallinn, XXX, see on allkirjastatud allkirjaga, mis ei ühti OÜ V tegeliku juhatuse liikme allkirjaga ning tõendil on kasutatud pitsati jäljendit. Tl 120 kVI asub email – kiri Hansaliisingule, mille kohta J seletas, et selle tema asemel kirjutas R.O. Tl 117 kVI asub OÜ J palgatõend, mille on allkirjastanud raamatupidajana keegi T Ž . Tl 181 asuvast uurija õiendist nähtub, et ei ole leitud/tuvastatud isikut nimega T Ž , kes allkirjastas tõendi OÜ J palgatõendi raamatupidajana. Tl 155-156 kVI konto väljavõttest nähtub, et Jashina kontole pangas laekus OÜ-lt J 01.08.2004, seejärel augustis ja septembris 2004 töötasu (kokku kolm korda), samuti 17.08 kandis J JJarvele pangas le 845.-krooni. Tunnistaja JR(endine V ) kinnitas kohtuistungil, et tema sõbranna T R.O helistas ja teatas, et tema pangakontole kantakse 845.-krooni, see raha tuleb välja võtta ja anda R.O-le, mida ta tegigi. Tl 178-180 k VI asub väljatrükk äriregistri teabesüsteemist, et alates 08.07.2004 on OT OÜ J juhatuse liige (registris märgitud algus 14.05.2004.a.). Kirjeldatud tõenditest teeb kohus järelduse, et mitmed asjaolud viitavad otseselt R.O seotusele esitatud palgatõenditega: pangakontol esinev elukoha aadress XXXon OT elukoht (näiteks tl 103 kIII); OÜ J ainuke juhatuse liige on OT, st ainult tema võis teha ülekandeid OÜ J kontolt. OT keeldus kohtus ütluste andmisest, sest R.O on tema endine elukaaslane/abikaasa. OÜ J puhul on tegemist R.O kontrolli all oleva firmaga, mis võimaldas teha fiktiivseid dokumente ja palgaülekandeid. Kuivõrd R.O mõjutas või hoidis kontrolli all OT tegevust, selgub ka näiteks tl 103 kIII asuvast ostu-müügi lepingust, kus üheks osapooleks oli OT. Liisingutaotlusi J ise ei täitnud. Võrreldes kriminaaltoimikus asuvaid erinevaid (näiteks ka Anissimova taotlus tl 187 kIII) taotlusi on märgatav, et need on täidetud ühe käekirjaga ning mitte selle isiku poolt, kes taotluse laenu saamiseks esitab. Tuginedes nendele faktidele saab teha ainuvõimaliku järelduse, et võltsitud palgatõendeid on Hansaliisingule esitanud süüdistatav, mitte väidetav keegi Azarevitš. Just R.O, mitte keegi Azarevitš, omas kontrolli OT ehk OÜ J juhatuse liikme tegevuse üle. Analoogselt tegutseti ka siis, kui laenu võttis Anissimova: temale laekus töötasu OÜ Lagmant, kus viimane ei töötanud (tl 186-196 kIII). R.O süüd antud episoodis tõendavad AS Hansaliising Eesti liisingleping nr XXX koos lisadega 1 ja 2, liisingutaotlused, meilivahetus liisingu ja G. J nimel registreeritud meiliaadressi vahel ja eelkõige palgatõendid. Võltsitud dokumendi kasutamine R.O poolt on ümberlükkamatult tõendatud ning tema tegevus on kvalifitseeritav
VI kinnitab liisingumaksete tasumist J (J) poolt. Ka AS Hansaliising esindaja SS kinnitas, et G.J poolt olid kõik liisingumaksed tasutud õigeaegselt ja korrektselt. Pangale tekitati kahju sellega, et tekkis põhjendamatu majanduslik risk, kui laenu anti inimesele, kes tegelikult ei omanud kindlat sissetulekut. R.O-le on esitatud süüdistus ka kelmustes nn J episoodis. Antud juhul AS Hansaliising oli sõlminud lepingu Jga tänu võltsitud palgatõenditele. J maksis laenusumma täielikult tagasi, st AS-ile Hansaliising kahju ei tekitatud. Kelmuse objektiivse teokoosseisu tunnused on järgmised: 9 1) pettuslik tegu - väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimine kannatanul ning 4) sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel või kolmandal isikul. Kelmuse koosseisu tunnusteks lisaks pettuslikule teole ja kannatanu poolt selle tagajärjel eksimuse mõjul teostatud varakäsutusele ka varalise kahju tekkimine kannatanul ning sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel (vara üleminek kannatanult süüdlasele). Käesoleval juhul ei ole kannatanul, s.t AS Hansaliising tekkinud varalist kahju, kuivõrd laenusaaja on oma igakuised laenumaksed tasunud maksegraafiku kohaselt ning panga kinnitusel ei ole laenusaaja vastu varalisi nõudeid. Samuti ei tekkinud kahjule vastavat varalist kasu süüdistataval R.O (või Jl) ja ei toimunud neile kannatanu vara üleminekut. Kelmuse objektiivseks tunnuseks on varalise kahju tekitamine ühes varalise kasu saamisega. Kuivõrd AS Hansaliising kahju ei tekitatud, vastupidi, liisinglepingu kohaselt sai AS Hansaliising veel kasu intresside tasumise näol, siis puudub selles nn ”J” episoodides ka kelmuse objektiivne teokoosseis. Kelmuse episood kannatanu M. K suhtes Kohus uuris järgmisi kirjalike tõendeid: 23.09.2003.a. on ning vahel sõlmitud leping nr.112 ”Kinnisvara väljaostmisest” (tl 6-10 kIV), mille järgi M. K annab ”Pangale” pandiks ostumüügilepingu alusel oma korteri aadressil Tallinn, XXX, st sisuliselt müüb oma korteri laenu tagatiseks. Lepingule on lisatud maksete graafik, K pidi tasuma laenumakseid 10 aasta jooksul. M. K pangakonto väljavõttest nähtub (tl 62-65 kIV), et ta tasus OÜ-le lepingu nr.112 järgi igakuiselt 2250.-krooni ajavahemikul 15.10.2003 – 15.09.2004.a. Korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping (tl 156-159 kIV) on sõlmitud 29.09.2003.a K le kuulunud XXX, Tallinn, asuva korteri müümise kohta OÜ-le K 480 000 krooni eest. 22.06.2004.a on M. K andnud nõusoleku (tl 11-12 kIV) Tallinnas XXX asuva korteri omaniku muutmiseks. ja lõpetavad lepingu, leping B.G. OÜ ning M. K vahel jääb muutumatuks, M. K l ei ole OÜ-le K korteriga seoses finantsilisi ega varalisi pretensioone. 13.07.2004.a OÜ K (müüja) ja OÜ B.G. (liisinguvõtja ja kohustatud isik) müüsid Tallinnas XXX asuva korteri STle 595 000 krooni eest (tl 160-170 kIV), millest 174 000 kr on ostja poolt müüja ülesandel tasutud kohustatud isikule (OÜ B.G. ) enne antud lepingu sõlmimist, ostja kohustub 380 791,50 krooni üle kandma müüja a/arvele selgitusega LL33019 ja 40 208,50 kr müüja a/arvele selgitusega LL35010 (sama kinitavad tl 202-212 kIV asuv T laenuleping, XXXkIV laenu väljamaksmine ja laekumine K ile). 22.03.2005.a. T müüs Tallinnas XXX asuva korteri S 620 000 krooni eest (tl 171-180 kIV). Tl 149-151 kIV asuv kinnnistu väljatrükk kinnitab kõike eelpooltoodut (korteriomandi kuulumist). 10 Tl 88-134 kV asuvast läbiotsimise protokollist nähtub, millised dokumendid võeti ära ALG liisingu ruumidest, kus asus OÜ K : R.O 29.09.2003.a. avaldus OÜ-le K , milles palub välja maksta 330 000 krooni K le - leping 33016 (tl 91); 29.09.2003.a. leping nr.33016 liising (OÜ K ) müüb ja ostja (OÜ B.G. ) ostab K korteri 330 000 krooni eest, koostatud maksegraafik, mille kohaselt 15.03.2004.a.-ks tagastab ostja 330 000 krooni (tl 95); kokkulepe ostu-müügi eellepingu 35016 lõpetamise kohta (tl 101); vara ostu-müügi leping nr.33019 03.10.2003.a. OÜ K (esindaja E.K ) ostis OÜ BG Investeeringu ja Areng (esindaja R.O) korteri XXX maksumusega 480 000 krooni (tl 102) ja graafik (tl 107), mille kohaselt 03.02.2004-ks tuleb tasuda 239 500 krooni. Tl 108 kV asub R.O (omakäeline) 13.07.2004 avaldus, milles palutakse katkestada liisingleping ja müüa korter T le 595 000 krooni eest. Kannatanu MK kinnitas kohtus, et 2003.a pöördus ta R.O poole laenu saamiseks summas 150 000 kr, kuna ta poleks pangast laenu saanud, sest ei töötanud. R.O teatas, et 150 000 kr nii lihtsalt ei anta ja selleks tuleb notariaalselt vormistada korteri pandileping. Kui tema korralikult 5 aastat igakuiselt maksab 2250 krooni, tühistub leping maksmise tähtaja lõppedes, see on lihtsalt pantimine. Korteri müügist ei olnud mingit juttu. Ühe lepingu kirjutas ta alla R.O kontoris, mis R.O selgituse kohaselt oli korteri pandileping, teise lepingu notari juures. Sai aru, et pantis korteri pangale ja notari juurde läksid nad pandilepingu allkirjastamiseks. Notari juures R.O hoiatas teda, et ta oleks vait, ja alles siis kui öeldakse alla kirjutada, siis vaikselt alla kirjutada. Sinna minnes R.O selgitas, et korter panditakse K ile. Notar luges lepingu ette eesti keeles, tema ei saanud midagi aru. Tõlkimist ei palunud, sest R.O käskis vaikida. Kui öeldi alla kirjutada, siis ta tegi seda. Mõne kuu pärast teatas R.O, et seoses nende üleminekuga teise panka on vajalik veel üks allkiri. Selles dokumendis tema kinnitas, et ei ole pretensioone firmale OÜ K . Kui õde tõlkis talle notariaalse lepingu, selgus, et ta on korteri maha müünud ja on juba kätte saanud 330 000 krooni. Seda raha ta pole näinud. Laenu sai ta R.O-lt 150 000 krooni, millelt maksis 6% aastas, laenuraha laekus OÜ BG u poolt. Tema tasus igakuiselt 2250 krooni. Millalgi 2004.a tuli tema ukse taha esimene uus korteri omanik. Ta ei ole andnud luba korteri müügiks. Usaldas R.O, kes pettis teda. Kui sai teada, et korter on maha müüdud, katkestas tagasimaksed. 06.12.08.a tõsteti ta korterist välja. Esitas tsiviilhagi, mis koosneb korteri maksumusest (viimase - 2008.a. tehingu hind) ja täitekuludest, milliseid kannatanu kandis seoses korterist väljatõstmisega. Tunnistaja V K seletas kohtus, et töötas abikaasa poolt laenu võtmise ajal Venemaal. Abikaasa ei rääkinud talle, et kavatses laenu võtta ja pantida nende ühisvara. Sai abikaasa poolt laenu võtmisest teada alles järgmisel aastal, kui uus omanik käis. Naine võttis laenu kinnisvara tagatisel, mitte ei müünud seda ja tagastas laenu igakuiselt. Naine usaldas R.O. Kui korter oli edasi müüdud, soovitas jurist neil laenu enam mitte maksta. Tunnistaja E K (OÜ K juhatuse liige) kinnitas kohtus, et 29.09.2003 allkirjastas ta firma nimelt korteri XXX, Tallinn, ostu-müügilepingu. Liisingusaajaks oli B. G. Investeeringud R.O näol. OÜ K ostis R.O firmale K korteri 480 000 kr eest, K le kandsid nad 150 000 kr. Lepingu andmed esitas R.O, kes kinnitas, et 300 000 kr on K kätte saanud. R.O oma kohustusi ei täitnud. OÜ K ja BG vahelised liisinglepingu järgsed võlad tasus R.O firma koos K korteri müügiga. OÜ K ei ole M. K le enne tehingu sõlmimist maksnud 330 000 kr. 29.09.2003.a lepingu järgi võttis R.O korterile laenu 150 000 kr 6 kuuks. 03.10.2003.a lepinguga sai ta liisingu täiendavalt esimesele, summas 80 000 kr. Nende lepingute järgi on R.O 11 raha tagastamata. R.O korraldusel müüsid nad selle korteri 13.07.2004.a 595 000 kr eest. STle Tunnistaja ST kinnitas, et on R.O palvel sõlminud liisinglepinguid, nõustudes võtma umbes 6 kuuks oma nimele liisinglepingu ka XXX asuva korteri kohta, kuna seal elavatel inimestel olid R.O sõnul probleemid pangaga, ja pärast pidid vormistama tagasi. Tema korteri vastu huvi ei tundnud ja ei näinud seda. Ostusumma ülekandmise kohta erinevatele arvetele ei omistanud tähelepanu. 380 791,50 kr märkega LL33010 läks R.O võla kustutamiseks K ile, 40 208,50 kr märkega LL335010 OÜ-le K ja 25 000 kr temale. Kuna kõik toimus notari juures, siis kahtlusi ei olnud. Andmetega tegeles R.O, tema otsutas kõik, ka hüpoteegi kohta. Notari juures oli ka ainult R.O. Laenulepingule võis tema koos teiste dokumentidega notari juures alla kirjutada, neid pabereid ta ei vaadanud. 25 000 kr oli R.O temale varasemast võlgu. Kõik kohustused lubas täita R.O. Oma kohustustest korteri elanike suhtes R.O ei rääkinud. Kui pangast hakkasid tulema tasumata arved korteri kohta, läks tema kohapeale vaatama, mis toimub. Naisterahvas ütles, et tema elab seal ja temaga rääkima ei hakka, ta maksab õigeaegselt ja korralikult. Tema teatas siis R.O-le, et võtku see leping tema kaelast ära. Mingi aja pärast vormistasid nad R.O-ga notari juures korteri tema nime pealt ära. Kõigega tegeles R.O, ka ostja leidis tema. Diana Neemaru-Ananjevat tema ei tea ega tea põhjust, miks talle kanti 50 000 kr. Tema ise müügist raha ei saanud. R.O rääkis ka seda, et korteri elanikel on R.O ees võlad, nad otsivad uut elamispinda ja kui leiavad, saab korter T le. Tunnistaja DSi seletas, et 5-6 aastat tagasi ta ostis korteri aadressil XXX Tallinnas elukohaks oma perele. Kaks tuttavat maaklerit, Julia ja Diana, pakkusid seda soodsa hinnaga. Ta ostis korteri, kus tema ei ela ja pole kunagi elanud, sest temale ei öeldud, et seal elavad inimesed ei soovi sealt lahkuda. Notari juures nägi tema R.O, kes Julia sõnade järgi oli selle korteri omanik. Tal olid elanikega mingid finantstehingud, kes seoses sellega jäid oma korterist ilma. Tema müüs korteri maha pool aastat pärast ostmist. Tunnistaja S S (endine K , K ; selles episoodis kriminaalmenetlus lõpetatud aegumise tõttu) ütlustest nähtuvalt kasutas R.O 1999.a tema Tallinnas XXXasuva korteri soetamisel petuskeemi¸ mille tagajärjel tema jäi oma korterist ilma. Selle episoodi kohta uuris kohus järgmisi kirjalike tõendeid: samasugune leping ”kinnisvara väljaostmisest” ja maksegraafik (tl 6-9, 10-14 kI), tl 17-19 AS Hansaliising leping; tl 24-32 maksete tasumine S.S (endine Kovaljova) poolt; k II tl 55-62 notarileping; tl 63-68, 81-131 liisingu ümbervormistamine ja suurendamine tl 133-148, 95-97, 105, 107, 127-128 kII. Samuti tunnistaja IP sai R.O-lt 2001.a oma korteri ( XXX, Tallinn) tagatisel 70 000 kr laenu, kuid tegelikult oli ta vastu oma tahtmist korteri maha müünud. Selle episoodi (samuti aegunud) kohta uuris kohus analoogseid kirjalike tõendeid: kIII tl 15-19 analoogne leping ja graafik; tl 207-212 konto väljavõte, millest nähtub, et P tasus korrapäraselt makseid; tl 137-150 - 30.11.2001.a. P müüs oma korteri AS-le Hansaliising; tl 100 väljatrükk kinnistusraamatust, mis kajastab omandi üleminekut – 2002.a. AS Hansaliising, 2004 T , 2005 Volohho, 2006 Anissimova; tl 103-113 notariaalne leping - 15.06.2004 AS Hansaliising ja OT müüsid T dele Tallinnas XXX asuva korteri; tl 114-123 - 31.05.2005 T müüs korteri Volohhale (nüüd tunnistaja Valeniek laenuleping tl 170); tl 124-133 - 24.03.2006.a. Volohha müüs korteri Anissimovale (kaasneb hüpoteegi seadmine); tl 37-40 kinnissasja arestimine; P le 12 üleantav vara (korter) oli artestitud tl 301-303 kIII. Kirjalikes tõendites toodud kinnitasid samuti kohtus üle kuulatud tunnistajad Valeniek ja Anissimova. Kelmuses K episoodis esitatud süüdistuses asub kohus järgmisele seisukohale:
kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Karistusseadustiku § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Kohus veendus vahetult kohtuistungil, et kannatanu M.K ei orienteeru juriidilistes terminites ja küsimustes ning kasutab venekeelses elanikkonnas levivat „juriidilist“ leksikoni, mis ei vasta tegelikkuses tehingute juriidilisele tähendusele. Kui lihtsameelsed olid K , P ja S , tajus kohus vahetult kohtuistungil, nad kõik lihtsalt usaldasid R.O. Kannatanu soovis saada laenu korteri tagatisel, kuid mitte korterit maha müüa. Süüdistatava ütlustest nähtub, et lepingu ”kinnisvara väljaostmisest” (näiteks tl 6-1 kIV) koostas ta ise ning lasi eesti keelde ära tõlkida. R.O oli alguses juhatuse liige, seejärel juhatuse liige ning ise pidas seda enda koostatud lepingut rohkem üürilepinguks. Hinnates nimetatud ”lepingut” asub kohus seisukohale, et tegemist on sellise juriidiliselt kõlbmatu dokumendiga, millise abil ei ole võimalik rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Leping tegelikult ei anna õigust saada sama korteri omanikuks pärast väljaostusumma tasumist. Samas enda firma kasuks ja kaitseks oli R.O lepingusse kirjutanud suurepärased trahvisanktsioonid. Seega juba lepingu koostamisel käitus R.O üksnes omakasu motiivil. Ka hiljem, kui K lt tagasimakseid enam ei laekunud, otsustas ta et nende vahel enam lepingulisi suhteid ei ole. Samamoodi ebakorrektselt oli koostatud ka 22.07.2004.a. korteriomandi ülemineku kokkulepe, millisest, nagu lepingustki, ei olegi võimalik aru saada, millised juriidilised kohustused ja õigused pooltel tekivad. Naeruväärne on R.O väide, et 2001-2002 a ta ei näinud ühtegi lepingut, milles oleks ettenähtud kolmandate isikute õigused. Esiteks puuduvad R.O juriidilised teadmised ja teiseks, VÕS hakkas kehtima 01.juulist 2002.a. Arvestades K lihtsameelsust ja R.O poolt kasutusele võetud mittemillekski kohustava lepingu sisu, jõuab kohus järeldusele, et R.O kavatses algusest peale luua K le ebaõige ettekujutuse lepingu sisust ja tagajärgedest ning saada selliselt varalist kasu. R.O ütles K le, et laenu saamine on võimalik, kuid korteri tagatisel, seletamata, et K peab oma korteri ära müüma. K sai aru, et pandib oma korteri laenu tagatiseks. R.O selgitas, et kui K laenu korralikult tagasi maksab, on korter jälle tema nimel. Just selle kohta lõi R.O K le väärkujutluse. K pangakonto väljavõte tõendab, et viimane tasus laenu korralikult kuni 2004.a septembrini, kuni sai teada, et korter on müüdud T le. Kuid juba 13.07.2004.a. müüs R.O korteri edasi T le. Kohus nõustub prokuröri arvamusega, et kinnisvara väljaostmise leping 23.09.2003.a tõendab R.O kavatsust K t eksitada: sellega loodi mulje, nagu oleks K l õigus pärast laenu tagasimaksmist oma korter jälle tagasi saada. Antud leping reguleeris suhteid isikute vahel, kes ei olnud lepingu poolteks (PANK) ning selle lepingu alusel ei tekkinud K l õigust nõuda korteri tagasimüüki. R.O oli teadlik, et kinnisvaraga seonduvatele tehingutele kehtib kohustuslik notariaalne vorm. Vaatamata sellele sõlmis ta notariaalsed lepingud ainult siis, kui temale oli see kasulik, enda koostatud lepinguid ta ei kavatsenudki notariaalselt tõestada. Notariaalse lepingu järgi oli K lisaks 150 000 kroonile justkui saanud ka 300 000 krooni sularahas. Ka see tõendab toimepandud kelmust, R.O jättis ka notarile mulje, 13 et tegemist ongi kinnisvara ostu-müügilepinguga. Nii K , kes oleks pidanud selle summa üle andma, kui K kinnitasid, et sellise summa üleandmist ei toimunud. Tähtis on ka asjaolu, et R.O tegi K le ettepaneku vaikida oma abikaasa olemasolust, kuna tema passist abielustaatust ei nähtunud. Läbiotsimisprotokoll ja läbiotsimise käigus äravõetud OÜ K dokumentidega ja tunnistaja E. K i ütlustega on tõendatud, et OÜ K (esindaja K ) ja OÜ BG (esindaja R.O) sõlmisid 6 päeva pärast notariaalse müügitehingu sõlmimist (29.09.2003) vara ostu-müügi eellepingu (sisuliselt liisingleping), mille kohaselt OÜ BG soovis osta K le kuulunud korterit XXX, Tallinn ja kohustus 6 kuu jooksul tasuma vara hinna vastavalt maksegraafikule, vara kallinemismääraks lepiti kokku 25,25%. See näitab, et laenu tegelik väljastamine, selle tingimused ja K ees kohustuste täitmine ei olnud R.O jaoks üldse olulised. OÜ K ja OÜ BG muutsid viimast lepingut 03.10.2003, lõpetades eelneva ja sõlmides uue sellise vahega, et OÜ K väljastas OÜ-le BG 80 000 krooni ja selle võrra kallines eellepingu vara hinna kallinemismäär 42.09%-ni ja väljaostuaeg lühenes 4 kuuni. Mitte ühtegi maksegraafikus näidatud kohustust OÜ-le BG ei täitnud, mis veelkordselt näitab, et R.O ei olnud algusest peale kavatsust täita K ees kohustusi. R.O ei kandnud K ga sõlmitud tehingute tulemusel mingeid kulusid, kuid sai K lt igakuiseid tagasimakseid summas 2250 kr ning OÜ-lt K , kes R.O poolt toimepandud pettuse teel sai omakorda K korteri omanikuks, sai ta sama korteri tagatisel 80 000 kr. Lisaks müüs ta korteri S.T le. Teiskordselt müüs ta korteri T nimelt D. S , kellelt sai korteri eest Diana Neemaru-Ananjeva konto kaudu 50 000 kr ja T kontole 31 744,80 kr. T le tegi R.O ettepaneku vormistada XXX korter enda nimele 6 kuuks, sest seal elavatel inimestel on probleemid pangaga. Tegelikult aga oli OÜ B.G. see, kes ei maksnud ühtegi liisingmakset. R.O sai kahtlemata kasu ka korteriga toimunud järgnevatest tehingutest, kuigi ei soovinud kohtus avaldada, kellele, milliste teenuste eest ja milliseid summasid kanti. Enne korteri müümist T le ja selle koormamist hüpoteegiga võttis ta K lt allkirja, et viimasel ei ole OÜ-le K XXX asuva korteriga finantsilisi ega varalisi pretensioone, selgitades, et see on vajalik, et vahetada PANKA. Jättis aga rääkimata, et soovib korterit edasi müüa ja koormata hüpoteegiga. Seega on tõendatud, et R.O lõi K le ebaõige ettekujutuse lepingutest, mida nad sõlmisid ja eelkõige nende tagajärgedest. R.O kavatsetust K t eksitada kinnitab ka analoogne käitumine (sama eksitav leping ja tegutsemisviis) teiste isikutega – P ga ja S ga. P on korteri enda nimele tagasi saanud, kuid see korter on koormatud hüpoteegiga, seega vara väärtus on küsitav. Kokkuvõttes leiab kohus, et süüdistatav lõi tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tagajärjel kannatanu K sattus eksimusse tehingust, mille sisu ja tagajärgi ta ei näinud ette ega soovinud neid ning mille tulemusena kannatanu sai varalist kahju, süüdistatava – aga varalist kasu. Hindamaks kannatanu K , P ja S väiteid pettuse ohvriks langemisest omab tähtsust kõikide kuriteoepisoodide silmanähtav omavaheline sarnasus. Kohus asub seisukohale, et R.O on tegelikest asjaoludest väära ettekujutuse loomise teel omandanud K vara, saades 150 000 krooni eest endale K korteri XXX ning saanud tagasi laenulepingu järgsed tagasimaksed summas 27 000 krooni (12 korda maksis K 2250 krooni). R.O kasutas ära K lihtsameelsust ning viis ta teadlikult tegelikest asjaoludest eksiteele, koostades lepinguid, millele K oma lihtsameelsuses ka R.O lubadusi 14 uskudes alla kirjutas, luues samas olukorra, kus peale selle, et R.O saab notariaalse ostu-müügi lepingu alusel võileivahinna eest endale korteri, saab ta ka igakuiselt makseid. Seega R.O, andes laenu 150 000 krooni, sai 27 000 krooni ulatuses tagasimakseid ning panditud vara 480 000 krooni väärtuses, mis hiljem suurema hinnaga maha müüdi, sai ka kannatanu kohustuse tasuda temale laenusumma ja viivist, milliste nõudmist R.O ei olnud unustanud, kui ta ühepoolselt otsustas, et nende vahel puuduvad lepingulised suhted. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et R.O sai K le kuuluvat vara pettuse teel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt aga K l korteri müümise ja sellest lõplikult lahtisaamise soov puudus, kuivõrd ta elas korteris edasi ja püüdis laenu tasuda, arvates, et kui laen on tasutud, siis saab ta korteri tagasi. R.O käitumine aga muutis laenu tasumise ja korteri tagasisaamise võimatuks. R.O ise hindab oma käitumist ja võimalikku tema äriga kaasnevat majandusriski vastuoluliselt: näiteks kui selgus, et K ei osta korterit välja (mainimata on väljaostmise hind), tekkisid R.O finantsprobleemid. Sellest saab teha järelduse, et finantsprobleemid tekkisid just sellest, et K ei soovi korterit välja osta. Täiesti arusaamatuks jääb sellisel juhul R.O väide, et ta kavatses hüpoteegi maha võtta, kui oli vaja K le korter tagasi müüa, kuidas siis oleks finantsprobleemid lahenenud. R.O puudus reaalne võimalus korter tagastada, sest hüpoteek on igal juhul suurem, kui K poolt tagatsama laenumaksed. Et R.O olid finantsprobleemid ning puudus reaalne võimalus korteri tagastada, kinnitab ka tema enda väide: kui Pokutnui (P poeg) leidis raha korteri väljaostmiseks, ei olnud R.O firmal raha hüpoteegi kustutamiseks. Kuigi „kinnisvara väljaostmise“ leping pidi lõppema alles 10 aasta pärast, oli R.O vähem kui aasta pärast müünud K korteri, millega R.O muutis võimatuks ka lihtkirjalikus “kinnisvara väljaostu” lepingus märgitud laenuandja poolt korteri tagasimüügi kohustuse täitmise, kuivõrd OÜ K ei olnud K le laenuandjaks. Selline R.O käitumine näitab ilmselgelt seda, et R.O pidas end K le kuulunud korteri omanikuks juba algusest peale ja käsutas temale kuuluvat vara omal äranägemisel ja tal puudus igasugune soov K le korterit tagastada ka juhul, kui K l õnnestuks laenuleping täpselt täita. K l aga puudunuks juriidiline alus nõuda lihtkirjaliku ostu-müügi lepingu täitmist, sest see leping oli õigustühine juba sõlmimisest. Seevastu oli ta saanud korteri omanikuks ja tekitanud olukorrra, kus endisel omanikul on tekkinud suured varalised kohustused uue omaniku ees (näiteks P episoodis). R.O küll kinnitas, et K l oli võimalik korter tagasi osta, kuid jätab täpsustamata, millise hinna eest, sest aastatega korteri hinnad tõusid ning korter oli koormatud hüpoteegiga. Kokkuvõttes tõendatud on ühe episoodi kelmuse – K suhtes toimepandud kelmuse toimepanemine R.O poolt. Süüdistatava tegu sisaldab
RS § 8 p.2 kohaselt suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt: K korter maksis 480 000 tuhat krooni, st rohkem kui 216 000 krooni (2003 aastal oli palga alammäär 2160.-krooni, 2004a - 2480.-krooni). Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimelised isik, tegutses tahtlikult. Tsiviilhagi 15 Vastavalt KrMS § 306 lg 1 p 11 nõuetele peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Seega seadusandja ei pannud tekitatud kahju hüvitamise võimalust sõltuvusse tsiviilhagi esitamise kohustusega. Eelpool analüüsitud tõendite põhjal jõudis kohus järeldusele, et süüdistatavate tegevuse tagajärjel on kannatanu kaotanud korteriomandi. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 5 kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Tsiviilhagi tuleb rahuldada VÕS § 1043 alusel lähtudes põhimõttest, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg.1). Kohus asub seisukohale, et kuriteoga on tekitatud kahju summas 480 000.-krooni, selline oli korteri maksumus omandi ülemineku hetkel ning just sellises summas tuleb hagi rahuldada. Kannatanu esitas hagi summas 700 000 krooni, so korteri maksumus viimase – 2008.a. sõlmitud ostu-müügi lepingu järgi (tl 74 kIV). On taotletud kahju hüvitamist viimaste aastate kõige kõrgema hinna järgi, teadaolevalt käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse langetamise ajaks on kinnisvara hinnad langenud. K ei ole taotlenud ostu-müügi lepingute ja teiste tema poolt sõlmitud lepingute kehtetuks tunnistamist tsiviilkohtupidamise korras 7 aasta vältel, kahju kuulub hüvitamisele omandi ülemineku hetkel kehtinud suuruses. Peale selle VÕS § 127 lg.5 kohaselt tuleb kahjuhüvituselt maha arvestada igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. K sai R.O-lt 150 000 krooni, millest 27 000 krooni maksis tagasi. Seega 123 000 krooni tuleb kahjuhüvitiselt maha arvestada. Täitekulude osas (tl 79 kIV) summas 19 861.50 krooni tsiviilhagi tuleb rahuldada, sest K tõsteti korterist välja süüdistatava kuritegeliku käitumise tagajärjel. Kokku kuulub hüvitamisele tsiviilhagi summas 376 861,50 krooni (480000123000+19861.50=), ehk 24 085, 84 eurot. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Tegemist on teise astme kuritegudega. Lähtudes karistusõiendist ei ole R.O näol tegemist seaduskuuleka isikuga, ta on rohkelt toimepannud väärtegusid (tl 66 kVII), teda iseloomustab ka varasem kohtulik karistatus dokumendi võltsimise eest. Kohus arvestab karistuse mõistmisel toimepandud kuritegude arvu, süü astet, asja kõiki tehiolusid ja asjaolu, et süüdistatav kasutas ära raskustesse sattunud kannatanu ning kannatanu on eluasemest ilma jäänud. Kohus leiab, et kuriteo põhiepisoodist 7 aasta möödudes ei ole šokivangistuse mõistmine põhjendatud. Karistuse eesmärgid on saavutatavad, kui mõista süüdistatavale karistus raskeima t karistust ettenägeva sanktsiooni keskmäära lähedases suuruses ning allutada käitmiskontrollile. KrMS § 175 lg.1 p.4,9 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetutelt välja mõista menetluskulud: süüdimõistva kohtotsusega kaasnev sundraha ja tasu osutatud õigusabi eest. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 175,179,180, 306, 315, 318, 319 kohus 16 o t s u s t a s: Süüdi tunnistada R.O
Süüdi tunnistada R.O
Süüdi tunnistada R.O
Süüdi tunnistada R.O
järgi ja karistuseks mõista vangistus 6 (kuus) kuud.
lg.1 kohaselt mõista kuritegude kogumi eest liitkaristuseks R.O ’ile vangistus 2 (kaks) aastat.
lg.1 kohaselt vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui R.O 2 (kaks) aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all.
lg.2 p.1 kohaselt kohustada R.O katseaja kestel heastama kuriteoga tekitatud kahju MKle, tasudes alates kohtuotsuse jõustumisest iga kuu 1kuupäevaks igakuiselt vähemalt 500.-eurot. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista R.O’ilt MK kasuks 24 085,84 eurot (ehk 376 861,50 krooni). Välja mõista R.O ’ilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 417.03 eurot ja kaitsjatasu 1898.40 eurot. Menetluskulu tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „nimi, 1-10-2433, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 14.jaanuaril 2011.a. ja kohtuotsus tervikuna koostatakse ja on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva pärast. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.