← Eesti

1-11-11066/35

Obsah (8)§ 238§ 61§ 233§ 189§ 45§ 175§ 185§ 337

1-11-11066 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-11066 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava,

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu

  1. detsembri
  2. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 aasta 7 kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 11 kuud vangistust. Vangistuse kandmise alguseks määras kohus
  3. juuni
  4. a. V.P tunnistati süüdi ja karistati KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi 3 aasta vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Vangistuse kandmise alguseks loeti vanglasse saabumise aeg.

  1. KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi tunnistati K.L ja V.P süüdi selles, et nad varem röövimise toime pannud isikutena taas
  2. veebruaril
  3. a kella 22.10 paiku Haapsalus Kuuse tänav 2 asuva kortermaja juures tungisid võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale R. Aile. K.L lõi vastu lõuga antud rusikahoobiga R. Ae pikale. V.P surus jõuga kinni R. Ae suu, et ta karjuda ei saaks. K.L otsis samal ajal läbi kannatanu taskud ja võttis jope põuetaskust ära rahakoti koos selles olnud raha ja dokumentidega kokku 66,31 euro väärtuses. Lisaks eelnevale tunnistati V.P KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna
  4. veebruaril
  5. a kella 21.32 ajal alkoholijoobes Haapsalus Konsum kaupluses varastas 2 pudelit meeste parfüümvett kokku 48,95 euro väärtuses.
  6. veebruaril
  7. a kella 21.30 ajal alkoholijoobes Lääne maakonnas Ridala vallas Uuemõisa kaupluses püüdis ta varastada 1 pudeli likööri, mille peitis pükste värvli vahele. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, kuna kaupluse töötaja pidas ta kinni. 2

(6)
  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K.L ja V.P kaitsja P. Tartu. 3.1 K.L taotleb kohtuotsuse tühistamist enda süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja tema käitumisele uue õigusliku hinnangu andmist. Puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, so toime pannud röövimise. Tema vastu annab ütlusi ainult kaassüüdistatav V.P , kellele on kohus mõistnud seetõttu temast leebema karistuse. Kannatanu oli alkoholijoobes ja ei mäleta kõike. 3.2 V.P kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist V.P-le mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et V.P-le mõistetud reaalne vangistus tuleks jätta KarS § 74 lg 1 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata. Samasuguse karistuse mõistmist taotles maakohtus V.P-le prokurör. Kuna kohus selle taotlusega ei nõustunud, siis oleks ta pidanud vangistuse mõistmist eriti põhjendama. Kohus seda teinud ei ole. Kohtuotsuses põhjendatakse vangistuse mõistmist asjaoluga, et V.P on varem kriminaalkorras karistatud. Kaitsja leiab, et selline põhjendus ei ole asjakohane, sest karistus mõistetakse käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tegude toimepanemise eest. Ei saa uuesti karistust mõista kuritegude eest, mille eest on V.P juba karistuse ära kandnud. V.P tunnistab oma süüd ja kahetseb puhtsüdamlikult. Ta vabandas kannatanu ees. Kuriteoga ei tekitatud raskeid tagajärgi ning vägivalla intensiivsus ei olnud suur. Tal on kindel eluja töökoht. Lisaks eeltoodule on ta käesolevaks ajaks hüvitanud kannatanule tekitatud kahju.
  2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 5.1 Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  6. oktoobri
  7. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, K.L süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav koos V.P-ga ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 200 lg 2 p-des 4 ja
  8. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on K.L süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii K.L esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. 3
(6)5.2 Vastuseks K.L apellatsiooni etteheitele, et kohus on tema ütlustesse suhtunud põhjendamatult kriitiliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab

§ 61

ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus K.L ütlused ebausaldusväärseks loeb. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K.L ütlused ei ole kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kaassüüdistatava V.P ja kannatanu R. Ae ütlustega. Lisaks sellele on V.P ütlused kooskõlas E. K ütlustega, mille kohaselt K.L , V.P ja E. K järgnesid baarist väljunud kannatanu R. Aele ja jälitasid teda. Kuna E. K keeldus kannatanut ründamast, siis järgnesid K.L ja V.P kannatanule kahekesi. Kannatanu R. Ae ütlustest nähtubki, et K.L tõukas ta kodu ukse ees rusikahoobiga lumehange pikali, V.P hoidis kätt tugevasti kannatanu suul sel ajal kui K.L tema taskuid läbi otsis. Sündmuskohalt jooksid K.L ja V.P koos minema. Pärast nende lahkumist hakkas kannatanu R. Ae appi karjuma. Karjumist kuulis tema kodus olnud abikaasa T. H, kes välja jooksis ja politsei kutsus. T. H nägi abikaasat lumehangest pusti tõusmas. Tema isiklikud asjad olid lumehanges laiali. Lumest leidis ta abikaasa mobiiltelefoni. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu R. Ae oli sel õhtul küll alkoholi tarvitanud, kuid mitte sellel määral, et see oleks takistanud teda juhtunut tajumast või süüdistatavaid ära tundmast. K.L märgib, et V.P ütlused on teda rõõnavad ja kantud soovist oma olukorda kergendada. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega. Nimelt näeb KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritav röövimise põhikoosseis karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Seevastu KarS § 200 lg 2 p-s 7 sätestatud isikute grupi poolt toime pandud röövimine näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse, seega märksa rangema karistuse. Kuna V.P ütluste kohaselt pani ta röövimise toime koos K.L-iga , siis on kohtukolleegiumi hinnangul ainetu rääkida sellest, et V.P ütlused on kantud soovist oma olukorda kergendada. Seevastu K.L on kahtlemata põhjus röövimist mitte omaks võtta, sest ta pani selle toime katseajal, vaid mõni kuu pärast vanglast vabanemist, mistõttu süüdimõistmise korral tuleb tal ära kanda ka eelmise kohtuotsusse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. 5.3

§ 233

lg 1 kohaselt süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

  1. novembri
  2. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, so asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja
  5. märtsi
  6. a otsus nr 3-1-1-2-10). Seoses sellega kohtukolleegium tagastas V.P kaitsja poolt ringkonnakohtule koos apellatsiooniga saadetud täiendava tõendi kannatanu R. Aele kahju hüvitamise kohta
  7. detsembril
  8. a. 4

(6)On ilmne, et kaitsja taotles täiendava tõendi kriminaalasja juurde võtmist eesmärgiga näidata seda asjaolu KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatud karistust kergendava asjaoluna, so kahju vabatahtliku hüvitamisena. Kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et V.P on tema enda sõnade kohaselt hüvitanud kannatanu R. Aele tekitatud kahju
  1. detsembril
  2. a, so ligi aasta pärast röövimise toimepanemist ja pärast maakohtu
  3. detsembri
  4. a kohtuotsuse kuulutamist, ei ole käsitletav KarS § 57 lg 1 p-s 2 loetletud kahju vabatahtliku hüvitamisena. 66,31 euro näol ei ole tegemist niivõrd suure summaga, mida ei oleks olnud V.P võimalik hüvitada kohe pärast kuriteo toimepanemist või vähemalt enne kohtuistungit. V.P on hüvitanud kahju alles pärast seda, kui sai teada, et talle mõisteti karistuseks vangistus. Seepärast on kohtukolleegium seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist mitte kahju vabatahtliku hüvitamisega, vaid kohtuotsuse täitmisega. Seda vaatamata asjaolule, et kohtuotsus ei ole veel apellatsiooni esitamise tõttu jõustunud. 5.4 V.P kaitsja ei ole rahul sellega, et kohus on mõistnud V.P-le reaalse vangistuse, ehkki prokurör taotles tema suhtes vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata jätta. Seega on kohus mõistetud süüdistatavale rangema karistuse, kui taotles prokurör. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s
  5. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  6. juuni
  7. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja
  8. veebruari
  9. a otsuses 31-1-91-07 samuti märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei oma tähtsust kaitsja tõdemus, et kohtu poolt mõistetud karistus on prokuröri poolt taotletust rangem. 5.5 Kohtukolleegiumi hinnangul on V.P-le mõistetud kolmeaastane reaalne vangistus, mida lühendati ühe kolmandiku võrra, põhjendatud ega kaldu kõrvale üldisest kohtupraktikast. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.P-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et V.P karistamisel reaalse vangistusega on kohus läinud vastuollu KarS § 56 lg 2 sätetega. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. Samuti seda, et kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. veebruari
  11. a otsus nr 3-1-1-99-06). Vaidlustatud otsus vastab eelmärgitud põhimõtetele ja V.P süü suurust ning isikut silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks. 5
(6)Seega ei nõustu kohtukolleegium kohtule tehtud etteheitega, et ta ei ole V.P-le karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust motiveerinud. 6. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjate tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras K.L kaitsjale välja maksta 115,20 eurot ning V.P kaitsjale 184,20 eurot. Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatav K.L ja V.P kaitsja.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus tegi

§ 337

lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahendi, millega jättis maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Pärnu Maakohtu 23.

detsembri 2011. a kohtuotsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Pavel Gontšarov 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.