järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 09.novembri 2015.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Prokurör Kaido Tuulemäe Kaido Tuulemäe Kaitsja Z.U , isikukood XXX, kodakondsus: XXX, haridus: XXXXXXXXX, emakeel: vene keel, elukoht: XXXXXXX XXX XX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX, töötab alates 12.10.2015.a. M OY, XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 14.07.2014.a. otsusega
Vabanes kinnipidamiskohast pärast karistuse ära kandmist 28.09.2015.a. Ants Nõmmik Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 09.novembri 2015. a otsus
Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Karistuse kandmise alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. 1 Prokuröri apellatsioon rahuldada. Kaitsja taotlus õigusabiga seotud kulutuste kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. Z.U-le on esitatud süüdistus selles, et tema juhtis 13.09.2014 kella 01.20 paiku Pärnus Suur-Posti tänav maja nr 3 läheduses sõiduautot Honda Civic [registreerimismärgiga XXXXXX], olles joobeseisundis, kus tema väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus mitte vähem kui 1,07 mg/l, milline on joobeseisundiks LS § 69 lg 4 p 1 kohaselt. Z.U rikkus joobeseisundis mootorsõidukit juhtides LS § 69 lg 1 ning vastatava kategooria juhtimisõiguse puudumisega LS § 90 lg 1 p 1 sätteid. Mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis pani Z.U toime
PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 2. Z.U tunnistati süüdi
järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.
s.o 2 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 28 päeva vangistust.
lg 1, 3 alusel mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui Z.U ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvati alates 09.11.2015.a. KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 2 välja mõisteti Z.U-lt riigituludesse sundraha 585 eurot ja tasu riigi õigusabi eest 336 eurot, kokku 921 eurot. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Kaido Tuulemäe. Prokurör palub tühistada juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4 ning § 340 lg 4 p 4 alusel Pärnu Maakohtu 09.11.2015 otsus Z.U-le mõistetud karistuse osas, mille kohaselt Z.U-le mõistetud üheaastane vangistus jäeti
lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata ning mõista talle käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest karistuseks üheaastane vangistus.
lg 1 kohaselt arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda üksteist kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Prokurör leiab, et kohus on süüdistatava karistusest tingimisi vabastamisel rikkunud materiaalõigust ning sellest tulenevalt kohaldanud karistust ebaõigesti. Nimelt puuduvad käesoleval juhul alused
Riigikohus on korduvalt viidanud, et kohtuotsusest peab olema jälgitav, milliseid asjaolusid arvestab kohus karistust mõistes ning milliseid süüdlast sellest tingimisi vabastades (3-1-1-18-11 p 8.2, 3-1-1-116-12 p 11). Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud reaalse kohaldamise ebaotstarbekus. Maakohus on õigesti märkinud, et tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik. Samas ei ole kohus otsust tehes ise sellest lähtunud. 2 Nimelt on karistusest tingimisi vabastamine toodud alustel siiski võimalik, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-79-03; 3-1-170-10). Nimetatud märkimisväärne eripära peab olema kohtuotsuses veenvalt põhjendatud (31-1-99-06 p 14) Kuriteo asjaolude arvestamisel tuleb kohtul arvestada kuriteo raskust aga ka kuriteo tehiolusid. Apellant nõustub, et
kuriteokoosseis on keskmise raskusastmega, aga samas tuleb arvestada antud kuriteo kasvavat probleemi Eesti ühiskonnas. Eesti liiklusohutuse probleemiks on kõrge joobeseisundis mootorsõidukijuhtide osakaal liikluses, puudutades kõikide ühiskonnaliikmete turvalisust, nende elu, tervist ja vara. Riigikohus on viidanud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (3-1-1-26-03). Käesoleva kuriteo asjaolude puhul tuleb välja tuua, et Z.U tabati joobes juhtimiselt kaks kuud pärast tema
Kinnipidamisel tuvastati tal arvestatav joove (1,07 mg/l). Kuigi Z.U puudus juhtimisõigus, esitas ta kinnipidamisel politseile teise isiku juhiloa, üritades sel viisil vastutusest vabaneda. Kohtupraktikas on tingimisi vabastamist aktsepteeritud, kui süüdistatava käitumises esineb mitu kergendavat asjaolu. Kuid ka ühe kergendava asjaolu esinemisel ei ole vabastamine välistatud. Pärnu Maakohus on ainsa karistust kergendava asjaoluna välja toonud Z.U puhtsüdamliku kahetsuse. Prokurör jääb oma süüdistuskõnes toodud seisukoha juurde, et Z.U puhul ei esine karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Apellandil on alust kahelda Z.U kahetsuse siiruses, ja seda tulenevalt tema käitumisest nii kuriteo toimepanemise järgselt kui ka kogu menetluse kestel. Kohtuliku uurimisega leidis tuvastamist, et 13.09.2014, mil politsei Z.U joobes juhtimiselt tabas, esitas ta politseinikule juhtimisõiguse tõendamiseks juhiloa DA nimele. Kuigi politseiametnik sai aru, et loa esitaja ei ole DA (kuna tundis viimast tööalaselt), ei tunnistanud Z.U kohe, et ta ei ole loal nimetatud isik, vaid tegi seda alles pärast pikemat vestlust politseiautos. Patrullpolitseinik MT kinnitas kohtus: „Pidin teda ikka veenma mitu korda, et ma tunnen DA tööalaselt. Te ei ole tema ja palun tunnistage üles, kes te tegelikult olete… See jutt oli ikka paar minutit pikk, mitte kohe esimesel ütlemisel ta ei tunnistanud, et jah olen Z.U .“ Seega ei saa rääkida, et Z.U oleks pärast rikkumiselt tabamist väljendanud mingisugustki kahetsust. Pigem vastupidi, teades, et tal on kehtiv karistus joobes juhtimise eest ja puudub juhtimisõigus, proovis ta vastutusest vabaneda ning valedokumendiga vahele jäädes, püüdis ta selle kasutamist eitada, esinedes edasi DA-na. Z.U teojärgne käitumine on kõike muud, kui kahetsust väljendav. Kohtus asus Z.U aga seisukohale, et esitas võõra isiku juhiloa kogemata. Asjaolu, et Z.U andis nimetatud sündmuse kohta kohtus ebaõigeid ütlusi, näitab veelkord, et tegemist ei ole siira kahetsusega, vaid kahetsus oli kantud nö soovist saada võimalikult väike karistus. Kuigi igal süüdistataval on õigus valida omale sobilik kaitsetaktika, sh menetlusliik ning kasutada õigust ütlusi mitte anda, on Z.U käitumine olnud kogu menetluse pigem omakasupüüdlik ja obstruktsionistlik. Z.U ei soovinud pärast kuriteo toimepanemist kokkuleppemenetluse kohaldamist, kuna ei tahtnud reaalselt vangi minna ning soovis varasemaid üldkasuliku töö tunde teha. Selleks ta võimaluse ka sai. Kui kohus talle mõistetud üldkasuliku töö tunnid 2015. aasta mais siiski täitmisele pööras ja ta asus vangitust kandma, oli ta kokkuleppemenetluse kohaldamisega nõus. Kohtus aga Z.U keeldus kokkuleppe kinnitamisest, kuna ei tahtnud karistuseks reaalset vangistust. Kuna vangistuses viibides oleks selline õigusjärelm teda paratamatult ees oodanud (kuritegu oli toime pandud katseajal), oli tema keeldumine kantud pragmaatilisest soovist vangistus ära 3 kanda ja loota, et vabaduses olles kohus uut vangitust enam ei mõista. Seega on Z.U käitumine kantud kogu menetluse läbivalt soovist vältida vangistusse sattumist. Riigikohus on välja toonud, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (3-1-1-18-14 p 11). Apellant leiab, et arutatava kuriteo tehiolude pinnalt puudus süüdistataval igasugune võimalus eitada toimepandut ning arvestades ka seda, et varasemalt on süüdistatav juba kohtu usaldust kuritarvitanud, ei saa käesoleval juhul selline kergendav asjaolu omada sellist jõudu, et peaks kaasa tooma ilma kontrollnõueteta karistusest vabastamise. Süüdlase isikut arvestades peab kohus kindlasti arvestama süüdlase isikuomadusi ja nende avaldumist enne ja pärast kuriteo toimepanemist (3-1-1-47-98; 3-1-1-13-99). Apellandi hinnangul ei esine Z.U isiku puhul selliseid erakorralisi asjaolusid, mis võimaldaksid ilma käitumiskontrollita katseaja kohaldamise. Z.U ei pannud kuritegu toime esmakordselt. Vastupidi. Olles äsja Pärnu Maakohtu 14.07.2014 otsusega süüdi mõistetud joobes juhtimise eest
424 järgi (joove 1,10 mg/l), sõitis ta juba kaks kuud hiljem järjekordselt kriminaalses joobes, omades seejuures märkimisväärset joovet (1,07 mg/l). Seega pani Z.U uue samalaadse kuriteo toime eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse katseajal. Kohtuotsuses on Z.U õigustava asjaoluna välja toodud uute õigusrikkumiste puudumine. Tegelikkuses on Z.U jätkanud süütegude toimepanemist nii kuriteo toimepanemise järgselt kui ka vangistusest vabanemise järgselt. Nimelt pärast viimase kuriteo toimepanemist so 13.09.2014 ja enne vangistusse minekut so 11.05.2015 on Z.U toime pannud kuus väärtegu. Aga ka pärast vangistusest vabanemist, so pärast 28.09.2015, ei ole Z.U asunud õiguskuulekale teele, kuna juba 07.10.2015 pani ta toime järjekordse varavastase väärteo
Tõe huvides peab mainima, et kuna nimetatud väärteootsus tehti 09.11.2015, siis ei saanud Pärnu Maakohus otsust tehes ka seda arvestada. Küll aga tuleb seda arvestada käesoleva apellatsiooni arutelul. Eeltoodu juures on märkimisväärne, et Z.U , kes tabati lühikese aja jooksul teistkordselt kriminaalse joobega ja tal puudus juhtimisõigus, sõitis karistuse katseajal so 17.02.2015 järjekordselt ilma juhtimisõiguseta ning selle eest mõistis Pärnu Maakohus talle 15 päeva aresti. Pärnu Maakohus on vaidlusaluses otsuses viidanud ka Z.U noorele eale. Apellandi hinnangul ei ole süüdistatava vanus so 22 aastat, selline vanus, mis tingiks a priori tema suhtes kergema karistuse kohaldamise. Tegemist ei ole alaealisega, kelle puhul oleks erikohtlemine igati põhjendatud. Z.U on varasemalt kahel korral kriminaalkorras karistatud. Lisaks juba välja toodud joobes juhtimisele, ka varguse toimepanemise eest – 26.08.2010 mõistis Pärnu Maakohus talle
Samuti on tal rohkelt väärteokaristusi. Seega on tegemist staažika õigusrikkujaga. Vanusest rääkides tuleb välja tuua, et käesoleva aasta Justiitsministeeriumi uuringu kohaselt oli 2011. aastal absoluutarvudes joobes juhtimise süütegude arv suurim just 20–24-aastaste vanuserühmas. Samas uuringus on jõutud järeldusele, et uue süüteo toimepanemise tõenäosus on seda suurem, mida raskemas joobes on toime pandud senised süüteod; näiteks on
kuriteo toime pannud isikutel märksa suurem risk uueks niisuguseks kuriteoks kui neil, kes on toime pannud vaid kergemaid süütegusid. Eeltoodut arvestades jääb selgusetuks, mis tekitas kohtus Z.U isiku suhtes sellise usalduse, mis lubas arvata, et ta uusi rikkumisi toime ei pane. Prokuröri hinnangul süüdistatava senine käitumine kuriteo eelselt, toimepanemise järgselt ja ka menetluse kestel selliseid järeldusi teha ei luba. Apellant ei nõustu kohtu viitega Z.U Soomes töötamisele, kuna tegemist on paljasõnalise väitega, mille kohta puudub kriminaalasjas vähimgi tõend. Ristküsitlusel antud valeütluste tõttu on Z.U ütluste usaldusväärsus tõsiselt küsitav, mistõttu ei ole kohane käesoleval juhul karistusest 4 tingimisi vabastamisel nimetatud argumendile tugineda. Apellandi hinnangul ei ole korrektne kohtuotsuses tehtud viide sellele, et Z.U olid kohtus Soomes töötamist kinnitavad dokumendid, aga kuna need olid soomekeelsed, siis puudus kohtul KrMS § 10 lg 3 kohaselt alus neid kriminaalasja juurde võtta. Apellant rõhutab, et kohtuotsuses võib tugineda ainult kohtuistungil esitatud ja uuritud tõenditele. Otsuses toodud argumentatsiooniga kohus tegelikult kaudselt kinnitas väidetavat Z.U Soomes töötamist. Kui kohus ei ole dokumendi sisuga tuttav ja seda ei ole kohtutoimikus, siis ei ole korrektne väita, et „eelnimetatud asjaolu kinnitavad dokumendid olid kohtuistungi toimumise ajal olemas“. Kohus ei saa väita, et dokument midagi kinnitab, kui ta ei ole selle sisuga tutvunud. Karistusseadustiku kommentaarides on Priit Pikamäe pidanud vajalikuks viidata vanematele Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt „karistusest tingimisi vabastamine on välistatud, kui süüdlast ei ole varem tahtliku kuriteo eest karistatud vangistusega, vaid mõne kergema karistusega, kuid isik on pärast süüdimõistmist jätkanud endiselt õigusvastaste tegude toimepanemist“. Käesoleval juhul on olukord aga tunduvalt tõsisem ja raskem – Z.U on varem kahel korral karistatud vangistusega, ning viimase karistuse katseajal on ta pannud toime uue samalaadse kuriteo (ning lisaks liiklusalase väärteo). Sellises olukorras ilma käitumiskontrollita katseaja kohaldamine ei ole karistuspoliitiliselt õige. Kui Z.U ei täitnud kriminaalhooldaja järelevalve all olles talle mõistetud üldkasuliku töö kohustust, ning veel enam, ta pani katseajal toime uue tahtliku kuriteo s.o järjekordse joobes juhtimise, siis kuidas saab teda õiguskuulekale teele suunata vangistusest tingimisi ilma hoolduseta katseaja kohaldamine? Kohtuotsuses sellekohane põhjendus puudub. Apellant ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kui isikut, kes paneb toime samalaadseid kuritegusid, koheldakse uute tegude eest sedavõrd leebelt. Kehtiva karistusõiguse kohaselt ei ole kuritegude varasem toimepanemine vaadeldav iseseisva raskendava asjaoluna. Kohus võib varasemat kuritegu arvestada siis, kui see on uue kuriteoga seotud ning näitab süüdlase hoolimatut suhtumist eelmisesse karistamisse. Seda põhimõtet toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, mille kohaselt isiku poolt regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Apellandi hinnangul ei täida käesoleval juhul Z.U vangistusest tingimisi vabastamine karistuse eripreventiivseid ega üldpreventiivseid eesmärke. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest loobuda. Seega tuleb tõdeda, et Pärnu Maakohtu poolt nimetatud argumendid vangistusest tingimisi vabastamisel ei päde. Kokkuvõtvalt tuleb välja tuua, et Pärnu Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, millised olid vaidlusaluse kuriteo toimepanemise tehiolude ja Z.U isiku puhul need märkimisväärsed erisused, mis tõid kaasa ilma käitumiskontrollita karistusest tingimisi vabastamise. Kahetsusväärselt ei ole Pärnu Maakohus isegi kaalunud Z.U-le uuesti üldkasuliku töö või käitumiskontrolliga katseaja kohaldamist, mis oleks omakorda võimaldanud panna täiendavaid kohustusi (nt alkoholi ja narkootikumide tarvitamise keeld, sotsiaalprogrammi läbimine). Seetõttu palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse kohaldamise osas ning teha uus kohtuotsus, millega mõistetakse Z.U karistuseks käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemise eest üheaastane reaalne vangistus. KAITSJA SEISUKOHT:
sätte kohaldamisel materiaalõiguse norme ning maakohus ei ole jälgitavalt ja veenvalt põhjendatud
Apellatsioonis on toodud ära 6 asjaolud, mis annavad aluse otsuse osaliseks tühistamiseks ja seda
Kriminaalkolleegium nõustub siinkohal apellandiga, et Z.U suhtes karistusest tingimisi vabastamine– nagu seda on teinud maakohus – ei vasta kuriteo toimepanemise asjaoludele ja süüdistatava Z.U isikule. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKK nr 3-1-1-40-04). Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Kohaldades karistusest tingimisi vabastamist tuleb kohtul kohtuotsuses veenvalt põhjendada kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, mis iseseisvalt või koostoimes tingisid süüdlase karistusest tingimisi vabastamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14, 16-17, 3-1-1-10-09 p 30, 3-1-1-11-10 p 6.1, 3-1-1-18-11 p 8.2). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses oli maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava Z.U mõistetud vangistusest vabastab. Praegusel juhul ei ole maakohus põhistanud jälgitavalt, miks süüdistatav karistusest tingimisi vabastatakse ning millised on märkimisväärsed eripärad, mis iseseisvalt või koostoimes tingisid süüdlase karistusest tingimisi vabastamise.
sätte kohaldamisel on analüüsitud ainult süüdistatava isikuandmeid ning maakohtu poolt on jäetud täielikult põhistamata, millised süüdistatava poolt toimepandud teo tehiolud tingisid
Kolleegium leiab, et hinnata tuleb ka konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis -ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o
puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Z.U juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,07 mg/l, (2,14‰), seega
Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, ei ole tegemist nn erandliku süüteo toimepanemise asjaoluga ning seda ei iseloomusta märkimisväärne eripära. Kolleegium nõustub apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Z.U süü suurust silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud ära süüdistatava varasema samasuguse rikkumise, kuid on sisuliselt jätnud selle arvesse võtmata. Varem on Z.U analoogilise kuriteo eest juba karistatud vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga, kuid mis eripreventiivset mõju ei avaldanud. Peale vangistuse asendamist üldkasuliku tööga pani süüdistatav vaid kahe kuu möödumisel toime käesoleva kuriteo. Seejuures on ekslik maakohtu poolt märgitu, et süüdistatav on teinud eelnevast karistusest õiged järeldused, kuivõrd eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus pöörati täitmisele Pärnu Maakohtu 7 20.05.2015 kohtumäärusega, seega alles 8 kuud pärast käesolevas asjas toimepandud tegu. Kolleegiumi arvates näitab karistuse täitmisele pööramine pigem süüdistatava suhtumist temale pandud kohustustesse, s.o üldkasuliku töö tegemisse ning tegemist ei ole õigustava asjaoluga, nagu maakohus on seda käsitlenud. Seega tuleb märkida, et eelnev põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ei mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt. Kohtukolleegiumi arvates ei ole vähetähtis, et kohtupraktika on asunud seisukohale, et üldkasulik töö on karistuse reaalse ärakandmise vältimise nn viimaseks võimaluseks, sellele eelneb isiku tingimisi vabastamine käitumiskontrollile allutamisega ja isiku tingimisi vabastamine ilma käitumiskontrollita. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-84-03 märkinud, et üldkasulik töö on vangistuse alternatiiviks ja tähendab sisuliselt isiku vabaduse ulatuslikku piiramist. Üldkasulik töö paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Seega on vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga tegemist (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. Seega on süüdistatav Z.U isikuks, kelle suhtes on kohaldatud eelnevalt kõige raskemat karistuse individualiseerimise viisi ning kolleegium ei nõustu sellise praktikaga, et isikule kes jätkuvalt paneb toime samalaadseid kuritegusid, kohaldatakse järjest leebemaid karistuse individualiseerimise viise. Selline süüdistatava kohtlemine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta ilmselgelt süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest. Jätkuvalt samalaadsete kuritegude toimepanemine näitab üheselt, et süüdistataval on tekkinud karistamatuse tunne. Varem kriminaalkorras karistatud isiku poolt uue samalaadse kuriteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range meetmete kohaldamist. Kolleegium nõustub täielikult apellandiga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kuigi ka varasemalt vangistusega karistatud isiku karistusest tingimisi vabastamine ei ole välistatud, tuleb seda kohaldada vaid ikkagi juhul kui seda tingivad kuriteo asjaolud. Kolleegium nõustub apellandiga, et ei ole tuvastatud ka süüdlase isikut iseloomustavaid selliseid andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et karistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. Kolleegium nõustub valdavas osas prokuröri poolt apellatsioonis märgituga, kuid ei nõustu apellatsiooniga osas, milles märgitakse, et Z.U on isikuks keda on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud. Nähtuvalt karistusregistri andmetest on Z.U kehtivaid kriminaalkaristusi 1 (lk 28, 91), mistõttu ei ole kohane prokuröril viidata varasematele karistustele, kuivõrd tegemist on KarRS § 24 lg 1 p 1 mõttes registrist kustutatud karistusandmetega, mis on kantud arhiivi. Samas väärib märkimist, et süüdistatavat on korduvalt karistatud ka erinevate väärtegude eest, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Samuti jätkas süüdistatav ka peale vangistusest vabastamist uute süütegude toimepanemist. Maakohus on märkinud
sätte kohaldamisel, et süüdistatav Z.U on kinnitanud, et ta on karistustest järeldused teinud ning kahetseb, ei soovi rohkem vanglasse sattuda, töötab Soome Vabariigis ja ka elab seal ning on 22 aastane. Kaitsja esitas ringkonnakohtule ka vastavad dokumendid, millega on tõendamist leidnud süüdistatava töökoha olemasolu Soome Vabariigis. Küsimusele, kas töökoha olemasolu, kahetsus ja isiku vanus ja see, et eelnev vangistus on kantud, on käsitatavad erandlike asjaoludena karistusest tingimisi vabastamise mõttes, tuleb kolleegiumi hinnangul vastata eitavalt. Nii elukoha kui ka töökoha olemasolu on tavapärane asjaolu, siis puudub igasugune alus käsitada töökoha olemasolu kuidagi erandlikuna muuhulgas ka karistusest tingimisi vabastamise mõttes. Ka töökoha asukoht teises riigis ning isiku vanus ei anna alust kohaldada
8 Vajab märkimist, et tegemist on täisealise isikuga ning maakohtu arusaam, et kuriteo toimepanemine 22 aastaselt tingib automaatselt
Ka ei ole eelneva vangistuse kandmine erandlikuna käsitatav, kuna isik ise hoidus kõrvale üldkasuliku töö tegemisest põhjustades sellega tema karistuse täitmisele pööramise. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et Z.U suhtes ei ole otstarbekas ega võimalik kohaldada
Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt Z.U suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, mistõttu Z.U karistamine reaalse vangistusega on põhjendatud. Käesolevas asjas puuduvad Z.U puhul erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ning süüdistatavat iseloomustavad andmed ei evinud selliseid märkimisväärseid erisusi, mis pidanuks kaasa tooma tema karistusest tingimisi vabastamise
sätestatud alustel, peab kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri taotlust tühistada maakohtu otsus kohaldatud
Prokuröri apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.