← Eesti

1-15-599/146

Obsah (12)§ 143§ 185§ 126§ 338§ 1431§ 310§ 339§ 331§ 364§ 60§ 337§ 340

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellandid P

§ 1431 alusel kohaldatud 4.

Tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega mõisteti Kent Kuntselilt, G.B-lt , Kalmer Laanemäelt ja M.D-lt solidaarselt KP kasuks välja 10987,68 eurot ning jäeti mittevaralise kahju nõue 15 000 euro ulatuses rahuldamata. Mõista Kent Kuntselilt KP kasuks välja kahjuhüvitis 20987,68 eurot (mittevaraline kahju summas 20000 eurot ja varaline kahju summas 987,68 eurot).

  1. Tühistada Harju Maakohtu otsus G.B ja M.D tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara aresti alla jätmise osas. Vabastada aresti alt G.B ja M.D vara, s.o G.B sularaha 2152,40 eurot (sealhulgas ümber arvestatud 130 LTL) ja M.D sularaha 719,64 eurot. Kent Kuntseli vara aresti alla jätmise osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  2. Jätta muutmata Harju Maakohtu otsus G.B-lt, Kalmer Laanemäelt ja M.D-lt välja mõistetud sundraha osas.
  3. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu
  4. septembri 2015 otsu s muutmata, v.a osas, milles on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
  5. jaanuari 2016 või Riigikohtu
  6. juuni 2016 otsusega tehtud muudatused.
  7. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata; Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt; Kent Kuntseli kaitsja Sven Sillari apellatsioon jätta rahuldamata, M.D kaitsja Mart Missiku apellatsioon rahuldada osaliselt.
  8. Hüvitada vastavalt

§ 185

lg-le 1 ja lg 2 ls 2riigieelarvest G.B-le apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 966 eurot ning M.D-le 900 eurot. Kent Kuntselile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu 120 eurot jätta riigi kanda. Kent Kuntselile eelmises Tallinna Ringkonnakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi kulud 288 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kent Kuntsel, G.B , Kalmer Laanemäe ja M.D anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 136 lg 1 ning § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi. Lisaks süüdistati K. Kuntselit KarS § 418 lg 2 p 2 ja § 424 järgi ning K. Laanemäed KarS § 424 järgi. KarS § 136 lg 1 ning KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod panid K. Kuntsel, G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdistuse kohaselt toime järgmiselt. 2 1.
  2. Ajavahemikul
  3. augustist 2014 kell 17.00 kuni
  4. augustini 2014 kell 01.13 võtsid G.B, K. Laanemäe, M.D ja K. Kuntsel viimase ettepanekul GK-lt seadusliku aluseta liikumisvabaduse, et tuvastada, kuhu on GK peitnud K. Kuntseli toast kaduma läinud sularaha summas 40 000 eurot. 1.
  5. Süüdistatavad tungisid
  6. augustil 2014 kella 17.00 paiku GK elukohta ja peksid kannatanut rusikatega, jalgadega ning eeluurimisel tuvastamata terava esemega pea ja keha erinevatesse piirkondadesse, et saada kannatanult teada raha asukoht. Kui GK lubas raha asukoha ette näidata, andis G.B kannatanule korralduse riidesse panna ning viis seejärel kannatanu tema tahte vastaselt korterist maja ees asuvasse sõiduautosse Volkswagen, kus GK pandi istuma juhi kõrvalistmel istunud G.B taha, GK kõrvale istus M.D, sõidukit juhtis K. Laanemäe. K. Kuntsel sõitis eraldi kannatanule kuuluva sõiduautoga Volvo. 1.
  7. GK sõidutati Harku valda Tabasalu külla, kus täpselt tuvastamata kohas tehti peatus. Peatumise järel peksid süüdistatavad kannatanut, lüües teda korduvalt käte ja jalgadega pähe ja keha erinevatesse piirkondadesse. Kannatanu proovis põgeneda, kuid ta püüti kinni ning K. Kuntsel sidus tema käed ja jalad toruteibiga kinni. Seejärel tõstsid K. Kuntsel ja G.B kinniseotud kannatanu sõiduauto Volvo pagasiruumi ning K. Kuntseli ettepanekul sõideti kannatanule kuuluvasse suvilasse Muraste külas. Enne suvilasse jõudmist tehti maanteel peatus, kus G.B korraldusel tõsteti kinniseotud kannatanu pagasiruumist välja ja pandi sõiduauto Volvo juhi kõrvalistmele istuma. Roolis oli K. Kuntsel, kannatanu taga istus G.B, kes hoidis kannatanu põgenemise vältimiseks tema turvavööst kinni. Edasi sõideti kannatanu suvilasse, kus jätkati kannatanu peksmist, kuni ta kaotas teadvuse. 1.
  8. Suvilas leidis K. Kuntsel 10 000 eurot sularaha. Pärast seda lahkusid M.D , G.B ja K. Laanemäe suvilast, jättes K. Kuntseli suvilasse kannatanut valvama. 1.
  10. augusti 2014 öösel enne kella 00.00 naasid K. Laanemäe ja G.B GK suvilasse, kust leiti kinniseotud ja teadvusetu GK. Pärast seda, kui G.B oli kannatanu lahti sidunud, saabus suvilasse ka M.D, kes tõstis koos G.B-ga teadvusetu kannatanu Volvo pagasiruumi. Sõiduki rooli istus K. Kuntsel. Seejärel sõideti GK koju aadressil Tallinn, XXX, kus teadvusetu kannatanu tõsteti auto pagasiruumist välja ja lohistati kannatanu elukohta. Kannatanut jäeti valvama K. Kuntsel ning ülejäänud süüdistatavad lahkusid korterist. Kannatanule esmaabi ei osutatud ja kiirabi ei kutsutud. 1.
  11. Juhuslik pealtnägija märkas teadvuseta olekus kannatanu majja lohistamist. Ta kutsus kiirabi ja politsei. Kuna K. Kuntsel korteriust ei avanud, murdis politsei korterisse sisse ning kannatanu toimetati SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse (PERH) operatsioonile. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi akti kohaselt olid temale tekitatud vigastused eluohtlikud. Kannatanu pidi korduva peksmise käigus, kui ta osutas ka aktiivset vastupanu ja püüdis põgeneda, tundma pikema aja jooksul tugevat füüsilist valu ja hirmu.
  12. Harju Maakohtu
  13. septembri
  14. a otsusega tunnistati K. Kuntsel süüdi KarS § 136 lg 1, § 114 p-de 1, 5 – § 25 lg 2, § 424 ja § 418 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 10 aastat vangistust. G.B, K. Laanemäe ja M.D mõisteti süüdistuses KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi õigeks. G.B mõisteti süüdi KarS § 136 lg 1 ja § 121 järgi ning talle mõisteti liitkaristuseks 2 aastat vangistust; K. Laanemäe tunnistati süüdi KarS § 136 lg 1 ja § 424 järgi, liitkaristuseks mõistis kohus talle 1 aasta ja 6 kuud vangistust; M.D tunnistati süüdi KarS § 136 lg 1 järgi ning lõplikult ärakantavaks karistuseks mõisteti talle 1 aasta 5 kuud ja 11 päeva vangistust. 3 2.
  15. Kohus leidis, et GK mõrvakatse pani toime K. Kuntsel üksiktäideviijana. Just tema alustas kannatanu peksmist. Ka suvilas peksis kannatanut ainult K. Kuntsel, teised süüdistatavad lahkusid. Suvilas tekitas K. Kuntsel kannatanule peksmise tagajärjel eluohtlikud kehavigastused. 2.
  16. K. Kuntseli tegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p-de 1, 5 – § 25 lg 2 järgi. Piinavaks tuleb lugeda kannatanule pikema aja jooksul tekitatud füüsilist valu. Omakasu motiivil on tegu toime pandud siis, kui süüdlane tegutseb mistahes ainelise kasu saamise eesmärgil. Kuna K. Kuntsel arvas, et ta nõuab tagasi talle kuuluvat sularaha, omamata seejuures tõendeid, et raha varastas GK, tegutses ta omakasu motiivil. Kohus leidis, et K. Kuntsel pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kannatanu piinamine ei pea olema süüdlase eesmärk, piisab, kui ta peab ohvri kannatusi või brutaalset surma võimalikuks ja möönab seda. 2.
  17. Tõendatuks tunnistas maakohus ka selle, et peale K. Kuntseli lõi kahel korral kannatanut
  18. augustil 2014 korteris ka G.B , kelle kohus mõistis seetõttu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi. Maakohus ei tuvastanud, et M.D ja K. Laanemäe oleksid kannatanut löönud. 2.
  19. Küll panid süüdistatavad grupis toime seadusliku aluseta vabaduse võtmise KarS § 136 lg 1 järgi. Alates sellest, kui G.B sisenes korterisse, pidi kannatanu alluma tema ja K. Kuntseli meelevallale. GK-lt võeti vabadus, teel suvilasse seoti ta teibiga kinni ja teda veeti auto pagasiruumis. G.B tunnistas end KarS § 136 lg 1 järgi toimepandud kuriteos süüdi, andes ütlusi, et ta hoidis GK autos ohutusrihmaga kinni, et viimane ei saaks rooli haarata ja avariid põhjustada. K. Laanemäe oli kuriteosündmustes osaline, olles G.B autojuht. Istungil rääkis K. Laanemäe, et ta nägi, kuidas kannatanu käed seoti teibiga kinni ja ta topiti pagasiruumi. Ka M.D oli alates GK korterisse tungimisest teiste süüdistatavatega koos. Ta nägi korteris kannatanu peksmist. GK kartis kõiki nelja isikut ning ei julgenud neile vastupanu osutada. Lisaks pandi kannatanu autosse istuma just M.D kõrvale. 2.
  20. Kannatanu esindaja tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 310 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti K. Kuntselilt, G.B-lt, K. Laanemäelt ja M.D-lt KP kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 10 000 eurot ja varalise kahju eest summas 987,68 eurot, kokku 10 987,68 eurot. Maakohus jättis tsiviilhagi rahuldamata mittevaralise kahju nõude ülejäänud osas (15 000 eurot). Varalise kahju nõude tulevikus tekkivaid kulusid puudutavas osas (42 887,80 eurot) jättis maakohus aga läbi vaatamata, selgitades KPle õigust esitada see nõue tsiviilkohtumenetluse korras. 2.

  1. Maakohus jättis kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilhagi tagamiseks aresti alla K. Kuntselilt äravõetud sularaha summas 250,11 eurot ja Swedbank AS-i arvelduskontol 2086,58 eurot, G.B-lt äravõetud sularaha summas 2152,40 eurot (sh ümber arvestatud 130 Leedu litti) ning M.D-lt äravõetud sularaha summas 719,64 eurot. Maakohus jättis tsiviilhagi tagamiseks aresti alla ka K. Kuntselile kuuluva mobiiltelefoni Sony Xperia, käekellad Haas & Cie ja Emporio Armani, vintraudse püstoli Tanfoglio-P-19-Compact, sileraudse püssi TOZ-34-EP, vintraudse püssi SakoHunter-IV, sileraudse püssi TOZ-63, sileraudse püssi Benelli-Supervind ning sõiduauto Peugeot 406 registreerimismärgiga XXXXXX. Kohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb arestitud summad kanda tsiviilhagi katteks ning arestitud esemed võõrandada ja seejärel kanda tsiviilhagi katteks. 2.
  2. Maakohus ei rahuldanud K. Kuntseli taotlust vabastada aresti alt ja saada tagasi laskekõlbmatu jahipüss (TOZ-63) ja käekell Haas & Cie. Arvestades tsiviilhagi suurust ning süüdistatavale mõistetud pikka vangistust, on tsiviilhagi vabatahtlik hüvitamine raskendatud, samuti on nende väärtuslike esemete realiseerimisel võimalik tagada tsiviilhagi hüvitamine kõige kiiremal ja kindlamal viisil. 4 2.
  3. Maakohus leidis, et K. Kuntseli ja M.D suhtes

§ 143peavad jääma kehtima kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

1 alusel kohaldatud lisapiirangud

  1. Maakohtu otsuse vaidlustasid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli, kannatanu esindaja Irina Solovjova ning süüdistatavate K. Kuntseli ja M.D kaitsjad vandeadvokaat Sven Sillar ja vandeadvokaat Mart Missik. 3.
  2. Prokurör taotles apelleeritud kohtuotsuse tühistamist G.B , M.D ja K. Laanemäe õigeksmõistmises KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi ning G.B süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 järgi. Prokurör taotles, et ringkonnakohus mõistaks G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdi KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi ja karistaks G.B 10 aastase, K. Laanemäed ja M.D 8-aastase vangistusega. Prokurör kirjeldas apellatsioonis kuriteo tehiolusid ja leidis, et süüdistatavad on toime pannud mõrvakatse kaastäideviimise vormis. Ühiselt kannatanu korterisse minekuga ja talt vabaduse võtmisega lõid süüdistatavad soodusolukorra kannatanule lõpuks eluohtlike vigastuste tekitamiseks . Vähemalt kaudse tahtlusega olid kõik süüdistatavad seotud kõige raskema tagajärjega, sest oli olemas põhjuslik seos kaasaaitamisteo (vabaduse võtmise) ja täideviimisteo (eluohtlike kehavigastuste tekitamine) vahel. Seda isegi siis, kui vabaduse võtjad ei soovinud kannatanu surma. Vabaduse võtjate tegevus avaldas mõju põhjusliku seose ahela arengule ja toetas selle arengut, oli seotud tihedalt ajaliselt ühe tahtlusega. Isegi kui K. Kuntselile ei antud otsest käsku kannatanule raskeid kehavigastusi tekitada, siis möönsid kõik osalejad, et see võib juhtuda: K. Kuntsel oli nende meelest agressiivne, ettearvamatu käitumisega narkojoobes). Vastasel korral ei oleks G.B , K. Laanemäe ja M.D suvilasse naasnud. Kui kohus leidnuks, et kuriteo katsele ei saa kaasa aidata, oleks tulnud kaaluda isikute süüdimõistmist kaudse tahtlusega eluohtlike kehavigastuste põhjustamises. On eluliselt usutav, kuna nii kahtlustatavad kui kannatanu käitlesid varasemalt erinevaid narkootilisi aineid (välja arvatud M.D), et kuriteod said alguse kaduma läinud narkootilise aine ostmiseks mõeldud rahast, mis oli K. Kuntseli juurde hoiule toodud ja mille tegelikku summa suurust ta ei teadnud. Nimetatud summa otsingud aga viisid peaaegu ühe osalise tapmiseni, teadmata tõsikindlalt, kas tema üldse oli raha kadumises süüdi. Summa suurust ja süüdistatavate tausta arvestades aga on ka eluliselt usutav, et raha leidmiseks oldi süüdlase suhtes valmis kasutama rasket vägivalda. 3.
  3. Kannatanu esindaja I. Solovjova vaidlustas maakohtu otsuse mittevaralise kahju 25 000 euro osalise väljamõistmise osas. Seonduvalt mittevaralise kahju nõudega märkis ta, et VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on mitmes lahendites märkinud, et siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Maakohus põhjendas hüvitise vähendamist, viidates Riigikohtu koduleheküljel avaldatud kohtupraktika analüüsile mittevaralise kahju hüvitiste suuruse osas, arvestamata seejuures asjaolu, et analüüs valmis aastal
  4. Kohtu poolt 2009 aastal valminud analüüsi pinnalt toodud näited ei 5 arvesta aga menetletava asja tehiolusid, samuti ei saanud arvestada 2009 aastal tehtud analüüs ajas muutunud kohtupraktikat. Maakohus, vähendades kannatanu taotletud mittevaralise kahju nõuet, ei osundanud seejuures aktuaalsele, viimase aja kohtupraktikale. Juhindudes VÕS § 134 lg-st 5, pidanuks maakohus võtma arvesse hüvitise määramisel süüdistatavate erilist küünilisust ja julmust kannatanu suhtes kuriteo toimepanemisel ning ka asjaolu, et ühtegi vabandavat või süüd vähendavat asjaolu asjas ei tuvastatud. Asjas on tuvastamist leidnud, et kannatanu toimetamisel SA-sse Põhja-Eesti Regionaalhaigla tuvastati kannatanul (II köide tl 92 jj) järgmised peksmise järgsed tervisekahjustused: aju koldeline vigastus, alalõualuu murd, subsudaarne traumaatiline homorraagia, traumaatiline pneumotooraks, kolju- ja näoluude hulgimurrud, neeru vigastus, rangluu, abaluu ja õlavarreluu hulgimurrud, küünarvarre hulgimurd, nimmelülimurd, niudeluumurrud, roiete hulgimurd, peaajuturse. Tervisekahjustused on eluohtlikud. Kohus küll tsiteeris kohtuotsuses tunnistajana üle kuulatud doktor MŠ ütlusi, kuid jättis mittevaralise kahju nõuet lahendades tähelepanuta, et lause, mille kohaselt "on kannatanu oma taastumise taseme (lae) saavutanud" tähendab ka seda, et eespool loetletud kuriteo läbi kaotatud keha funktsioonid ja võimed on püsiva iseloomuga ega taastu enam kunagi. Kohus põhjendas Riigikohtu lahenditele tuginedes, et kannatanu tundis tugevat valu, mis on väljaspool igasugust kahtlust, kuna arvestades arvukaid vigastusi, võib väita, et kannatanu kehal ei olnud peksmise järgselt ühtegi tervet kohta. Samas ei pööranud kohus tähelepanu asjaolule, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskuseastme kõrval tuleb lähtuda ka muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Antud olukorras väide, et tervisekahjustuste tõttu on halvenenud kannatanu elukvaliteet, ei ütle tegelikkuses mitte midagi ega kajasta kannatanu tegelikku olukorda. Tegelik olukord on aga see, et kannatanu suhtes toimepandud kuritegu muutis täielikult tema elu. GK-lt võeti jäävalt tema tervis. Saadud ajukahjustuse tagajärjel kaotas ta kõnevõime, lugemisevõime, osaliselt silmanägemise, mis ei taastu enam kunagi. Tema liikumine on vaevaline, ta suudab kõndida üksnes toetudes spetsiaalsele raamile ja seda ainult väikese ruumi piires. Ta vajab abi absoluutselt kõigi toimingute tegemisel, ka kõige elementaarsetelgi hügieenitoimingutel. Rohkete vigastuste ja luumurdude tõttu ta kannatab tugevate füüsiliste valude all. Kuriteo tõttu on lõppenud tema normaalne elu ja toimetulek, igapäevane tegutsemine kui ka sotsiaalelus osalemine. Alates 08.08.2014 viibib ta valdavalt erinevates ravi- ja taastusravi asutustes. GK ei tule toime ilma kõrvalabita. Harju Maakohtu 08.12.2014 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-14-58399 seati kannatanu üle eestkoste ning määrati eestkostjaks KP, kelle ülesandeks on kannatanu esindamine igasugusel asjaajamisel ja õigustoimingute tegemisel. Eestkoste seati kestusega kolm aastat. 13.10.2014 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti nr 503 kohaselt esineb GK-l orgaaniline ajukahjustus, mille tõttu ei suuda ta kestvalt aru saada või neid juhtida. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 25 000 eurot ülemäära suur. Nõue on kooskõlas ühiskonna üldise heaolu tasemega ning kohtupraktikaga. Apellant on seisukohal, et kohtuotsus on vastuolus asjas tuvastatud asjaoludega. 3.
  5. Kaitsja S. Sillar taotles maakohtu otsuse tühistamist K. Kuntseli süüdimõistmises KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista K. Kuntsel süüdi KarS § 1191 või § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Lisaks taotles kaitsja K. Kuntselile kohaldatud suhtlemispiirangute tühistamist, GK suvilast leitud 32 150 euro tagastamist K. Kuntselile või selle raha omandiõiguse 6 küsimuse tsiviilkohtu otsustada jätmist ning temalt tsiviilhagi tagamiseks ära võetud laskekõlbmatu jahirelva ja käekella Haas & Cie tagastamist. Kaitsja leidis, et kannatanu suhtes kasutasid vägivalda kõik süüdistavad ühiselt. Sellisel juhul on tegemist KarS § 1191 sätestatud koosseisuga. Kaitsja ei nõustunud maakohtuga, et Kent Kuntseli eesmärgiks oli kannatanu tapmine, mis jäi üksnes juhuslikult lõpuni viimata. Pigem nähtub kriminaalasja materjalidest, et Kent Kuntsel sai teadlikuks sellest, et kannatanu on võtnud oma kätte Kent Kuntselile kuulunud rahasumma, mis faktiliselt leitigi Kent Kuntseli valduses olevast suvilast. Vägivalla kasutamise eesmärgiks oli raha asukoha teada saamine. Ilmselgelt oleks tapmiskavatsuste korral kannatanu tapetud suvilas, mitte aga toodud kannatanut pärast peksmist tagasi Kent Kuntseli koju. Apellandi arvates ei muuda Kent Kuntseli tegevust KarS § 114 katseks asjaolu, et ta soovis endale omandiõiguse alusel kuuluvat raha kannatanult tagasi saada. Ka ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et Kent Kuntsel tekitanuks kannatanule rasked kehavigastused piinaval viisil. Kui jälgida kohtu argumentatsiooni, miks kohus luges kannatanu peksmist piinavaks, siis sidus kohus selle tagajärjega. Kannatanule tagajärjena põhjustatud vigastused kujutavad kannatanule väidetavalt piinu. Kohtu selline järeldus teo kvalifitseerimisel ei ole veatu. Nimelt esineb kohtu järelduses ilmne loogika viga. Juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest tapetud, siis ei oleks talle maakohtu arvates KarS § 114 mõttes piinu tekitatud, kuna aga kannatanu tapmist ei viidud lõpuni – kergem koosseis lõpuni viidud teoga võrrelduna – siis on tegemist piinamisega. Seega võiks Kent Kuntseli tegu vastata KarS § 118 lg 1 p-de 2 ja 3 tunnustele. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel jõudis kohus põhimõtteliselt õigele veendumusele, et kannatanu GK-le ei saanud kuuluda tema suvilast leitud raha. Samas leidis kohus üllatavalt, et sellisel juhul on tegemist riigile kuuluva rahaga. Kent Kuntsel on algusest peale järjekindlalt rääkinud, et GK võttis temalt ära umbes 40 000 eurot. Olles mingi osa rahast tõenäoliselt ära kulutanud, peitis GK selle raha enda suvilasse.

§ 126

lg 3 p 3 alusel saab riigiomandisse konfiskeerida ainult asja, millele ükski isik ei pretendeeri. Apellandi arvates on selle sätte kohaldamisel asjakohane analoogia RahaPTS § 40 lg kohaldamise praktikaga (vt lahendit 3-3-1-34-12). Riik pidanuks vaidlusaluse raha tagastama Kent Kuntselile või jätma raha omandiõiguse küsimuse lahendamiseks tsiviilkorras. Lisaks märkis kaitsja, et Kent Kuntsel leiab, et temalt ära võetud laskekõlbmatu jahirelv ning käekell „Haas & Cie“ on temale kuuluvad mälestusesemed ja palub need talle tagastada. 3.4. M.D kaitsja M. Missik taotles maakohtu otsuse tühistamist M.D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 136 lg 1 järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista M.D õigeks. Alternatiivselt taotles kaitsja M.D-le KarS § 136 lg 1 järgi mõistetud karistuse vähendamist. Veel taotles kaitsja kohtuotsuse tühistamist M.D suhtes kohaldatud suhtlemispiirangute, temalt kannatanu kasuks väljamõistetud tsiviilhagi ja M.D-le kuuluva sularaha 719,64 euro aresti alla jätmise osas. Kaitsja leidis, et maakohus toimunud kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik (

§ 338p 1), materiaalõigust (Kar

S § 136) on kohaldatud ebaõigesti (

§ 338

p 2) ja samuti ei vasta mõistetud karistus väidetavalt toimepandud teo raskusele ning süüdistatava isikule (

§ 338p 4).

Apellatsioonis märgiti, et M.D-le esitatud süüdistuse tekstis ei ole välja toodud, milles seisnes täpselt M.D tegu. 7 Kaitsja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et vabaduse võtmine toimus pika aja vältel, s.o. 07.08.2014 kella 17.00st kuni 08.08.2014 kella 01.13ni. Kaitsja hinnangul on kohus asjaolusid valesti hinnanud ja sellest tulenevalt jõudnud ebaõigele järeldusele. Tõendatud ei ole M.D roll valvurina. Tema ütlustest, mis on kooskõlas ka teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, nähtub, et ta ei soovinud end asjasse segada. Seetõttu ta ei läinud ka kööki, kus toimus peksmine, vaid seisis eemal köögiuksel ning hoidis terve õhtu jooksul teistest pigem eemale, eriti kui kannatanu kallal tarvitati v ägivalda (põlluvaheteel, suvilas). Samuti on tema ja ka teiste süüdistatavate ütlustega tõendatud, et ka köögiukse lähedal seisis ta vaid ajutiselt ja korteris viibides oli ta enamuse ajast hoopis rõdul suitsetamas. Kohus on sisuliselt ignoreerinud süüdistatavate, aga ka tunnistaja RK ütlusi selle kohta, et korterist kaasa tuli ja ka autosse istus kannatanu oma vabal tahtel. Jätkuvaks vabaduse võtmiseks peab kohus ka olukorda, kus kolm süüdistatavat on läinud poodi ja kannatanu ning temast väiksem ja noorem M.D tõmbavad rahulikult rahvarohkes kohas, kaubanduskeskuse parklas, auto kõrval suitsu. Samuti ei nõustunud kaitsja kohtu seisukohaga, et K. Kuntsel, G.B, K. Laanemäe ja M.D tegutsesid kannatanult vabadust võttes kooskõlastatult ning et kõik grupi liikmed tegutsesid aktiivselt, millega on kohtu hinnangul täidetud nii subjektiivne kui ka objektiivne koosseis. Tegelikult ei ole ühtki tõendit selle kohta, et M.D oleks kannatanut sundinud või mõjutanud kas sõnadega või vägivalda kasutades nendega kaasa minema või takistanud kannatanut Rimi parklast lahkumast. Kohtu väide, et kõik grupi liikmed tegutsesid aktiivselt, ei ole põhjendatud, sest M.D ei ole teinud ühtki tegu, mida võiks käsitleda kui alusetult vabaduse võtmist. Jääb ainult kohtu hinnang, et kannatanu võis tunnetada, et M.D jäeti teda valvama. See aga ei saa olla aluseks tema süüdimõistmisel KarS § 136 lg 1 järgi. 1 alusel kohaldatud lisapiirangud. Põhjendamatu on M.D suhtes jätkuvalt kehtivad

§ 143Kuivõrd maakohus lõpetas kohtuliku uurimise ja mõistis M.D raskemas kuriteos, s.o Kar

S § 114 p-de 1 ja 5 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemises õigeks, siis ei olnuks enam põhjendatud ka

§ 1431alusel kohaldatud lisapiirangute eksisteerimine.

Harju Maakohus sai tõendeid vahetult uurida ning tunnistajad ja süüdistatavad üle kuulata. Seetõttu pole suhtlemiskeelu kohaldamine põhjusel, et M.D võiks asuda tunnistajaid mõjutama, enam põhjendatud. Kohus otsustas 32 150 eurot

§ 126lg 3 p 3 alusel kanda riigituludesse seda sisuliselt motiveerimata.

Sellest tulnuks hüvitada süüdistatava Kent Kuntseli poolt tekitatud kahju.Arusaamatu on see, miks olukorras, kus kannatanule tekitati kohtuotsuse kohaselt kahju KarS § 114 p-de 1 ja 5 § 25 lg 2 sätestatud teo toimepanemisega, rahuldati tsiviilhagi solidaarselt ka teiste süüdistatavate arvelt. Kohtu poolt tuvastatud M.D teo ja kahjuliku tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Väidetava vabaduse ebaseadusliku vabaduse võtmisega ei ole kahju tekitatud. Samal põhjusel olnuks õige ka kannatanu kaitsjatasu väljamõistmine vaid Kent Kuntselilt. Kaitsja vaidles vastu kohtu seisukohale, et arestitud raha ei kuulunud A. M.D-le. Kui kohus leiab, et M.D on toime pannud KarS § 136 lg 1 sätestatud teo, palub kaitsja määrata talle 6-9 kuu pikkune vangistus, millele liita eelmise 05.09.2013 kohtuotsusega määratud karistus 1 aasta. Harju Maakohtu poolt määratud 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus ei vasta teo raskusastmele ja eelkõige tema väidetavale teopanusele ning süüdistatava isikule - see on ebamõistlikult pikk võrreldes teistele süüdistatavatele määratud karistustega. 8 4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. jaanuari 2016. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt. Ringkonnakohus mõistis G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdi KarS § 136 lg 1 ning § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi. Süüdistuses KarS § 121 järgi mõisteti G.B õigeks. G.B-le mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust, K. Laanemäele 5 aastat vangistust ja M.D-le lõplikult ärakantavaks karistuseks 5 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust. K. Kuntselile mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 136 lg 1 ja § 114 p 1, 5 – § 25 lg 2 järgi karistuseks 10 aastat vangistust. Kohus rahuldas kannatanu esindaja apellatsiooni ja mõistis VÕS § 1043 ja

§ 310

lg-te 1 ja 3 alusel süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu eestkostja KP kasuks välja tsiviilhagi summas 20 987,68 eurot (mittevaraline kahju summas 20 000 eurot ja varaline kahju summas 987,68 eurot). 4.

  1. Ringkonnakohus leidis, et mõrvakatse toimepanemine on omistatav üksnes K. Kuntselile. Kuni otsitava rahasumma leidmiseni ei olnud kannatanu vastu kasutatud vägivald tapmisele suunatud tegevus. Kui ollakse huvitatud suure rahasumma kättesaamisest, mille asukohta ei teata, pidid süüdistatavad olema huvitatud sellest, et kannatanu oleks elus ja võimeline avaldama, kus on raha. Pekstes aga kannatanut intensiivselt pikema aja vältel jalgadega ja erinevate esemetega pärast seda, kui ta oli avaldanud raha asukoha, möönis K. Kuntsel mistahes tagajärje saabumist. Kannatanu kaasavedamist tema tahte vastaselt saab hinnata tema edasise peksmise soovina. 4.
  2. Maakohus leidis põhjendatult, et süüdistatavad tegutsesid kannatanult vabadust võttes kaastäideviijatena. Kuna kannatanu korterisse tungis neli meest, ei saa enam rääkida võimalusest, et GK nõustus vabatahtlikult suvilasse kaasa sõitma. See, et ta nõudmisele allus ja ise koos süüdistatavatega autosse jalutas, ei tähenda veel, et ta tegi seda vabatahtlikult. Kannatanul ei võimaldatud ise oma autoga suvilasse sõita. Kannatanu autoga sõitis K. Kuntsel, GK pandi istuma autosse, kus olid K. Laanemäe, G.B ja M.D ning kust põgenemine ei olnud võimalik. Kestva hirmutunde tõttu ei olnud kannatanul ka võimalust põgeneda Rimi juures autos istudes, kui teised läksid väidetavalt poodi ja M.D jäi auto juurde valvama. Suvilas jätkas GK kinnihoidmist K. Kuntsel, kes kannatanu kinni sidus. 4.
  3. G.B , K. Laanemäe ja M.D vastutavad lisaks vabaduse võtmisele ka mõrvakatsele kaasaaitamise eest. Kannatanult ebaseaduslikult vabaduse võtmises seisnev kaasaaitamistegu on põhjuslikus seoses temale K. Kuntseli poolt eluohtlike kehavigastuste tekitamisega. Vabaduse võtmine toetas täideviija tapmistahtlust. Kogu sündmuste jada, mis päädis GK jätmisega suvilasse koos agressiivselt meelestatud K. Kuntseliga, annab aluse väita, et K. Kuntseli edasine käitumine suvilas, sh võimalus kannatanu tapmiseks, ei olnud süüdistatavatele ootamatu, eriti olukorras, kus raha oli leitud. Tagasitulekut suvilasse on süüdistatavad põhjendanud just sellega, et kardeti millegi tõsise juhtumist, sest K. Kuntseli käitumine oli olnud enne agressiivne. Kaudset tahtlust kannatanu surma saabumise osas kinnitab ka süüdistatavate edasine käitumine: teadvusetu kannatanu toimetati suvilast tagasi korterisse ja jäeti uuesti K. Kuntseliga. 4.
  4. Ringkonnakohus jättis lisapiirangud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kehtima, nagu seda otsustas maakohus jõustunud kohtumäärustes ja kordas kohtuotsuses. Maakohtu määrusi ei ole edasi kaevatud. Süüdistatavatele kehtestatud lisapiirangud ei kehti nende lähedaste suhtes, kelle andmed on maakohus süüdistatavate soovil märkinud määrustesse. Seega pole alust rääkida ebaproportsionaalsest põhiõiguste riivest. 4.
  5. Ringkonnakohus soostus kannatanu esindaja apellatsiooniga ja mõistis mittevaralise kahju summa välja suuremas ulatuses kui maakohus. Kohus pidas mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 20 000 eurot ning määras, et süüdistatavad vastutavad solidaarvõlgnikena. 9 Hüvitise suurust mõjutab kasutatud vägivalla intensiivsus ja ajaline kestus ning kannatanu meditsiinilisest abist ilmajätmine. 4.
  6. Kohus jättis muutmata maakohtu otsustuse kanda GK suvilast leitud 32 150 eurot riigituludesse. K. Kuntsel ei ole tõendanud, et väidetavalt temale kuulunud ning kuriteo ajendiks olnud rahasumma oli seaduslikku päritolu. Olukorras, kus kannatanu ei pretendeeri tema suvilast leitud rahasummale ja millegagi ei ole tõendatud, et kõnealune summa kuulus kellelegi teisele, tuleb see kanda riigituludesse.
  7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid K. Kuntseli kaitsja S. Sillar, G.B kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, K. Laanemäe kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ja M.D kaitsja M. Missik.
  8. K. Kuntseli kaitsja S. Sillar ning M.D kaitsja M. Missik taotlesid ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks, samuti kaitsealustele määratud suhtlemispiirangu tühistamist.
  9. G.B kaitsja A. Ennok ja K. Laanemäe kaitsja A. Repnau taotlesid kassatsioonides ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
  10. Riigikohus tühistas 30.06.2016 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2016 otsuse järgmistes osades: G.B, Kalmer Laanemäe ja M.D süüditunnistamises KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 ning KarS § 136 lg 1 järgi; G.B karistamises 6-aastase vangistusega KarS § 60 ja § 63 lg 1 alusel; Kalmer Laanemäe karistamises 5-aastase vangistusega KarS § 60 ja § 63 lg 1 alusel ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas; M.D karistamises 5-aastase vangistusega KarS § 60 ja § 63 lg 1 alusel ning KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas; G.B-lt, Kalmer Laanemäelt ja M.D-lt 975 euro suuruse sundraha väljamõistmise osas; osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu
  11. septembri
  12. a otsus määrata Kent Kuntseli, G.B ja M.D kriminaalmenetluses arestitud vara kohtuotsuse jõustumisel tsiviilhagi katteks ning Kent Kuntselilt, G.B-lt, Kalmer Laanemäelt ja M.D-lt solidaarselt KP kasuks 20 987 euro ja 68 sendi suuruse hüvitise väljamõistmise osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 8.1 Riigikohus pidas põhjendatuks K. Kuntseli süüdimõistmist KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi. Riigikohus nõustus maa- ja ringkonnakohtu otsuste seisukohaga, et GK eluohtlikud tervisekahjustused tekitas K. Kuntsel suvilas peksmise ajal, kui ta oli kannatanuga kahekesi. Riigikohus pidas põhjendatuks ka kohtute seisukohta, et K. Kuntselil oli vähemalt kaudne tahtlus GK surma saabumise suhtes. Kohtuekspertiisi akti kohaselt võisid GK hulgalised kehavigastused olla põhjustatud korduvatest jõulistest löökidest rusika, jala või mõne muu tömbi esemega elutähtsatesse kehapiirkondadesse (pähe ja rindkeresse), samuti kannatanu seljale astumisest või hüppamisest. Arvestades vigastuste hulka ja laadi, aga ka löökide korduvust ja suunatust, on maa- ja ringkonnakohus õigesti järeldanud, et K. Kuntsel pani teo toime piinaval viisil. 10 Kuna kohtud tuvastasid, et K. Kuntselit ajendas GK peksma sularaha asukoha teadasaamine ja selle äravõtmine, on talle omistatav omakasu motiiv. Seda hoolimata asjaolust, et K. Kuntsel nõudis väidetavalt temale kuuluva sularaha üleandmist. Riigikohus leidis aga, et K. Kuntselile omistatava mõrvakatse subjektiivse külje kontrollimisel on ringkonnakohtu põhjendused vastuolulised küsimuses, mis ajast alates K. Kuntselil tapmistahtlus esines. Need ebakõlad ei andnud Riigikohtu hinnangul aga alust K. Kuntseli KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 järgi süüdimõistmise tühistamiseks, sest K. Kuntseli puhul saab GK tapmistahtlusest rääkida hiljemalt hetkest, mil K. Kuntsel peksis kannatanut suvilas pärast kaassüüdistatavate lahkumist. 8.2 Hinnates kõigi süüdistatavate käitumist kannatanu korteris, tema tahte allutamist ja seejärel tahtevastast kaasaviimist suvilasse, aga ka enne suvilasse jõudmist autos kinnisidumist ja -hoidmist, on kohtud põhjendatult omistanud kõigile süüdistatavatele KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Riigikohus pidas õigeks seisukohta, et GK-lt vabaduse võtmine toetas sündmuste edasist arengut ja mõjutas oluliselt kausaalahelat, mis kulmineerus GK valimatu peksmisega suvilas. Seega saab kannatanult vabaduse võtmist tõesti käsitada objektiivselt kaasaaitamisteona. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohtu põhjendused kaasaaitamistahtluse tuvastamisel lõpuni jälgitavad. Ringkonnakohus tugines G.B , K. Laanemäe ja M.D kaasaaitamistahtluse tuvastamisel sellele, et GK tahtevastane suvilasse kaasaviimine oli kantud tahtlusest teda seal peksta. Kuna K. Kuntsel oli sündmuste vältel agressiivne ja tarvitas juba kannatanu korteris tema kallal vägivalda, pidasid süüdistatavad ringkonnakohtu hinnangul võimalikuks ja möönsid, et K. Kuntsel võib kannatanu suvilas surnuks peksta. Tapmistahtlusele osutas ringkonnakohtu otsuse järgi seegi, et G.B, K. Laanemäe ja M.D koos K. Kuntseliga toimetasid pärast esimeste suvilasse naasmist teadvusetu kannatanu tagasi tema korterisse ja jätsid ta taas K. Kuntseliga kahekesi. Tulenevalt G.B, K. Laanemäe ja M.D kohtumenetluses antud ütlustest toimetati kannatanu suvilasse üksnes sularaha leidmiseks ning vägivalla tarvitamine enne suvilasse jõudmist oli suunatud kas sularaha asukoha teadasaamisele või kannatanu vastupanu mahasurumisele. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kannatanult vabaduse võtmisel oli süüdistatavatel tapmistahtlus. Ehkki G.B, K. Laanemäe ja M.D kinnitasid, et K. Kuntsel oli agressiivne, ei saa ainuüksi sellest järeldada, et süüdistatavad pidid enne suvilasse jõudmist ja hiljem sealt lahkudes pidama võimalikuks ja möönma, et K. Kuntsel võib GK tappa. Viimaks märgib kolleegium, et ka teadvusetu kannatanu tagasitoimetamine tema korterisse, abi kutsumata jätmine ning kannatanu K. Kuntseliga jätmine ei võimalda väita, et G.B, K. Laanemäel ja M.D oli tahtlus, et K. Kuntsel üritab GK suvilas tappa. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus G.B , K. Laanemäe ja M.D kaasaaitamisteo kvalifitseerimisel sellega, et maakohus tuvastas teo toimepanemise omakasu motiivil üksnes K. Kuntselit iseloomustava erilise isikutunnusena ega põhjendanud ka täideviimisteo piinava viisi omistamist G.B-le, K. Laanemäele ja M.D-le. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, jättes G.B, K. Laanemäe ja M.D kaasaaitamistahtluse (Kar

S § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3) nõuetekohaselt põhistamata. Riigikohus lisas, et kui ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel leiab, et G.B , K. Laanemäe ja M.D tegevus ei ole kvalifitseeritav KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas nende käitumine võib vastata 11 mõnele muule kuriteokoosseisule. Riigikohtu hinnangul võib olla pandud toime KarS § 214 koosseisule vastav tegu. Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb lahendada küsimus, kas K. Kuntseli poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. 8.3 Maakohus jättis aresti alla ja määras kohtuotsuse jõustumisel

§ 126

lg 3 p 3 alusel riigituludesse kandmisele Muraste külast XXX põranda alt leitud 32 150 eurot, kuna sularaha omanikku kriminaalmenetluses ei tuvastatud. Raha leidis politsei uurimistoimingu käigus. K. Kuntsel on leitud rahasumma omandi vaidlustanud, väites, et ta omas umbes 40 000 eurot sularaha, mis läks kaduma korterist, kus ta elas koos GK-ga. Kolleegiumi hinnangul on kohtud ammendavalt kummutanud K. Kuntseli kaitsja versiooni suvilast leitud sularaha omandiõiguse kohta. Ringkonnakohus leidis õigustatult, et kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks väidetavalt K. Kuntselile kuulunud ja kannatanu suvilast leitud raha seaduslikku päritolu. Olukorras, kus ka kannatanu (esindaja) ei taotle tema suvilast leitud sularaha tagastamist ja pole tõendatud, et rahasumma võis kuuluda kellelegi teisele, on õige kohtute otsustus kanda see summa riigituludesse. 8.4 Riigikohus märkis, et G.B, K. Laanemäe ja M.D KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 ning KarS § 136 järgi süüdimõistmise tühistamisega langeb ühtlasi ära õiguslik alus tsiviilhagi solidaarseks väljamõistmiseks kõigilt süüdistatavatelt. Kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus tsiviilhagi selles osas seega uuesti lahendama. Sõltuvalt G.B, K. Laanemäe ja M.D süüküsimuse lahendamisest kriminaalasja uuel arutamisel tuleb otsustada ka VÕS § 1045 lg 4 kohaldamise üle. K. Kuntseli kaitsja üldsõnalised väited kannatanu kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitise ülemäärase suuruse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks rahuldatud tsiviilhagi ulatuse osas. 8.5 Maakohus jättis K. Kuntselile, G.B-le ja M.D-le kuuluva ning kriminaalmenetluse käigus äravõetud sularaha ja K. Kuntseli arvelduskontol oleva raha aresti alla ning määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb arestitud vara kanda tsiviilhagi katteks. Lisaks jättis kohus aresti alla K. Kuntselile kuuluvad esemed, mis määrati kohtuotsuse jõustumisel võõrandada ja saadud raha kanda tsiviilhagi katteks. Seejuures käsitles maakohus nii kohtuotsuse resolutiiv- kui ka põhiosas vara aresti alla jätmist ja tsiviilhagi katteks määramist pealkirja „konfiskeerimine“ all. Kuna K. Kuntseli, G.B ja M.D eelnimetatud vara arestiti Harju Maakohtu 13. jaanuari 2015. a määrustega üksnes kannatanu tsiviilhagi tagamiseks, ei ole vara konfiskeerimiseks õiguslikku alust. Riigikohus juhtis tähelepanu, et tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). Eeltoodust tulenevalt pidanuks maakohus piirduma otsustusega jätta tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud vara arest muutmata kuni kohtuotsuse täitmiseni tsiviilhagi puudutavas osas. Ringkonnakohus sellele maakohtu eksimusele tähelepanu ei pööranud. 8.6 Riigikohus jättis rahuldamata K. Kuntseli ja M.D kaitsjate taotluse

§ 143kohaldatud lisapiirangute tühistamiseks.

1 alusel

  1. Tallinna Ringkonnakohus istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde, süüdistatavad toetasid kaitsjate esitatud apellatsioone ning kannatanu toetas esindaja esitatud apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12
  2. Vastavalt

§ 331lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni(de) piires.

Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja, mille on Riigikohus saatnud ringkonnakohtule uueks arutamiseks, on ringkonnakohtu pädevus täiendavalt piiratud sellega, millises osas Riigikohus ringkonnakohtu eelmise otsuse tühistas ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatis, ning samuti Riigikohtu juhtnööridega (

§ 364

). Nii kannatanu kui prokurör esitasid ringkonnakohtu istungil seisukohti, mis väljuvad eeltoodud piiridest. Nimelt jäi prokurör apellatsioonis esitatud seisukoha juurde, et kõik süüdistatavad tuleks mõista süüdi mõrvakatse kaastäideviijatena. Ka kannatanu KP oli seisukohal, et kõiki süüdistatavad tuleks süüdi mõista mõrvakatse kaastäideviijatena. Ta rõhutas, et GK korteri köögis olnud verepritsmed näitavad, et teda peksti juba seal jõhkralt. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu otsus välistab G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdimõistmise mõrva katse kaastäideviijatena. Riigikohus nõustus maa- ja ringkonnakohtu otsustes toodud seisukohaga, et GK-le tekitas eluohtlikud tervisekahjustused K. Kuntsel, pekstes kannatanut suvilas ajal, kui ta oli kannatanuga kahekesi. Riigikohus nentis, et kohtud on tuvastanud, et K. Laanemäe ja M.D osalemist kannatanu peksmises ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend; G.B on küll tunnistanud kannatanu löömist korteris, kannatanu suhtes rohkema vägivalla kasutamist kinnitavad tõendid aga puuduvad temagi puhul. Nende asjaolude tuvastamise osas ei ole Riigikohus teinud kohtutele mingisuguseid etteheiteid. Seega selles küsimuses oli Riigikohtu otsus lõplik. Järelikult ei ole ringkonnakohtul õigust kriminaalasja uuesti läbi vaadates hakata välja selgitama, kas kannatanut peksti korteris rohkem kui kohtud seda seni on tuvastanud. Seega ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta väidete suhtes, et GK peksti juba korteris jõhkralt.

  1. Riigikohus tühistas G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdimõistmise KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi. Riigikohus heitis ringkonnakohtule ette, et 20.01.2016 otsuses oli G.B, K. Laanemäe ja M.D kaasaaitamistahtlus nõuetekohaselt põhistamata. Seega tuleneb Riigikohtu otsusest, et ringkonnakohus peab uuesti kaaluma, kas G.B , K. Laanemäe ja M.D aitasid mõrvakatsele kaasa. Seejuures peab aga ringkonnakohus arvestama Riigikohtu juhtnööridega, mille kohaselt eelmises otsuses esitatud argumendid ei ole kaasaaitamistahtluse jaatamiseks piisavad. Riigikohus asus järgmistele seisukohtadele: 1) kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kannatanult vabaduse võtmisel oli süüdistatavatel tapmistahtlus; 2) ainuüksi sellest, et G.B, K. Laanemäe ja M.D kinnitusel oli K. Kuntsel agressiivne, ei saa järeldada, et süüdistatavad pidid enne suvilasse jõudmist ja hiljem sealt lahkudes pidama võimalikuks ja möönma, et K. Kuntsel võib GK tappa; 3) ka teadvusetu kannatanu tagasitoimetamine tema korterisse, abi kutsumata jätmine ning kannatanu K. Kuntseliga jätmine ei võimalda väita, et G.B, K. Laanemäel ja M.D oli tahtlus, et K. Kuntsel üritab GK suvilas tappa. Ringkonnakohtu istungil ei osanud prokurör nimetada ühtegi muud asjaolu, mis näitaks, et G.B, K. Laanemäel ja M.D oli olemas mõrvakatsele kaasaaitamistahtlus. Ka ringkonnakohus ei leia kohtu kasutuses olevatest tõenditest sellist informatsiooni, mille alusel saaks tuvastada G.B, K. Laanemäe ja M.D kaasaaitamistahtluse. Oma ütlustes süüdistatavad eitavad tahtlust, et K. Kuntsel GK tapab. Tallinna Ringkonnakohus tugines G.B, K. Laanemäed ja M.D mõrvakatsele kaasaaitamises süüdi mõistes välist teopilti kirjeldavatele asjaoludele: kohtu hinnangul näitas süüdistatavate käitumine, et nad pidasid vähemalt võimalikuks, et K. Kuntsel tapab GK. Riigikohtu hinnangul ei näita ükski ringkonnakohtu 20.01.2016 otsuses nimetatud välist teopilti iseloomustavatest asjaoludest G.B, K. Laanemäe ja M.D tahtlust aidata mõrvakatsele kaasa. Ringkonnakohus ei oska välja tuua ühtegi veel nimetamata sündmuste käiku iseloomustavat asjaolu, mis näitaks, et nimetatud süüdistatavatel oleks olnud tahtlus mõrvakatsele kaasa aidata. Seega ei ole 13 võimalik G.B, K. Laanemäed ja M.D KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi süüdi mõista.
  2. Riigikohtu juhise kohaselt peab ringkonnakohus juhul, kui tuvastamist ei leia G.B , K. Laanemäe ja M.D süü mõrvakatsele kaasaaitamises, võtma seisukoha küsimuses, kas süüdistatavad on pannud toime KarS § 214 järgi kvalifitseeritava teo, st väljapressimise. Väljapressimine tähendab KarS § 214 lg 1 kohaselt varalise kasu üleandmise nõudmist, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimise kvalifitseerivate tunnuste hulka kuuluvad raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 214 lg 2 p 3), teo toimepanemine grupis (p 4) ning isikult vabaduse võtmine (p 5). Maakohtu otsusega on tuvastatud see, et GK suhtes tarvitasid K. Kuntsel ja G.B vägivalda. Samuti on tuvastatud see, et kõik süüdistatavad, st lisaks nimetatutele ka K. Laanemäe ja M.D osalesid GK-lt vabaduse võtmisel (kohtute seisukohaga, et kõik süüdistatavad osalesid GK-lt vabaduse võtmises, nõustus ka Riigikohus: vt Riigikohtu otsuse p 18). GK suhtes tarvitati vägivalda ja talt võeti vabadus seoses talle esitatud rahanõudega. Nimelt nõuti GK-lt temaga samas korteris elanud K. Kuntseli toast väidetavalt kaduma läinud 30000-40 000 euro välja andmist. Raha nõudis GK-lt peamiselt K. Kuntsel. Lisaks temale nõudis GK-lt raha ka G.B. G.B tunnistas, et nõudis GK-lt raha enda nimel („Kus mu raha on?“: kd 8; tl 176). Ta väitis aga, et tegemist oli keelevääratusega ja tegelikult oli tema eesmärk aidata K. Kuntselil saada kätte tema kaduma läinud raha. Ringkonnakohus peab seda väidet usutavaks. Nimelt nähtub jälitustoimingu protokollist, et G.B kirjeldas ka Pärnu arestimajas kambrikaaslasele juhtunut järgmiselt: „/…/ seal üleval oli siuke story, et see kes kõver on praegu, varastas raha, 20 000 euri ja see kuradi kelle teema see on, see sai 113 noh.“ Edasi selgitas ta: „/…/ Kusjuures sellel kelle teema oli, see kellelt raha ära varastati, tal on nagu 113 ja meil nagu kolmel on 114.“ (kd 8; tl 30). Nagu jälitusprotokollist näha, ei rääkinud J. Kuntsel sellest, et kaduma oleks läinud tema raha, vaid tema sõnul läks raha kaduma kellelgi teisel. Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et nii K. Kuntsel kui G.B nõudsid GK-lt K. Kuntseli väidetavalt kaduma läinud raha. Varalise kasu üleandmise nõudmise all mõeldakse sellise nõude esitamist, mis ei tugine seaduslikule alusele. Ka Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus peab välja selgitama, kas K. Kuntseli poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb juba maa- ja ringkonnakohtu otsuste seisukohtadest, millega Riigikohus on oma otsuses nõustunud, et K. Kuntseli varalise kasu üleandmise nõue ei tuginenud seaduslikule alusele. Maakohus kvalifitseeris K. Kuntseli teo KarS § 114 p 1, 5 - § 25 lg 2 järgi. S.o maakohtu hinnangul oli mõrvakatse pandud toime omakasu motiivil. Ka Riigikohus pidas seda kvalifikatsiooni õigeks. Maakohus leidis, et K. Kuntselil ei olnud GK vastu seaduslikku nõuet, kuna tal ei olnud tõendeid, et GK on talle kuuluva raha võtnud. Lisaks maakohtu otsuse kohaselt tõendamist leidnud, et K. Kuntselil oleks üldse olnud üle 30 000 euro, mis tal väidetavalt kaduma läks. Ringkonnakohus peab neid maakohtu seisukohti põhjendatuks. K. Kuntseli väitel näitas, et tema toast väidetavalt kaduma läinud raha võttis just GK, GK käitumine, kui K. Kuntsel talt kadunud raha kohta järele päris. K. Kuntseli väitel kadus GK pärast raha kadumist kolmeks päevaks. Kui ta lõpuks koju ilmus, muutus ta K. Kuntseli küsimuse peale, kus kohver on, agressiivseks, millest K. Kuntsel järeldas, et just GK oligi raha võtnud (kd 8; tl 128 pöördel). Maakohus on K. Kuntseli ütlused selle kohta, et GK teda pärast kohvri kaduma minekut kolm päeva vältis, sideettevõtjalt saadud andmete protokolli alusel ümber lükanud. St K. Kuntselil ei olnud tõendeid selle kohta, et GK tema raha võttis. Tema väited selle kohta, miks tal oli alust arvata, et GK ta raha võttis, ei ole veenvad. 14 Kuigi GK suvila läbiotsimisel leiti sealt peidetuna 32 150 eurot, ei lugenud maakohus tõendatuks, et see ongi K. Kuntseli toast kaduma läinud raha. Maakohus ei pidanud usaldusväärseteks K. Kuntseli väiteid tema raha päritolu kohta. Nimelt väitis K. Kuntsel, et 20 000 eurot laenas talle tema isa. Samuti laenas talle 20 000 eurot tähtajatult tema endine tööandja. Isa laenas talle raha korteri remondi lõpetamiseks, tööandja aga ettevõtlusega alustamiseks. Maakohus märkis, et läbiotsimisprotokollist nähtuvalt oli K. Kuntseli korteris suurem osa remondist tehtud (puudu on põrandaliistud, mõned pistikupesad) ning K. Kuntsel oli juba asunud ostma mööblit. Kohus leidis, et seega ei saanud isalt laenuks saadud raha enam alles olla. Samuti ei leidnud kohtus kinnitust K. Kuntseli väide, et ta sai JK-lt tähtajatult laenu 20 000 eurot. Laenulepingust nähtub, et laenu tähtaeg oli kaks aastat. Laenuleping sõlmiti 15.03.2012.a. Järelikult pidi Kent Kuntsel saadud laenu tagastama hiljemalt 15.03.2014.a. Veel nentis maakohus, et K. Kuntseli enda ütluste kohaselt kasutas ta kohvris olnud raha pidevalt narkootikumide hankimiseks. Sellise pideva kulu tõttu ei saanud tal laenuks saadud raha tema väidetud koguses olemas olla. Nende maakohtu järeldustega on nõustunud nii ringkonnakohus 20.01.2016 kui Riigikohus, kes leidsid, et “kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks väidetavalt K. Kuntselile kuulunud ja kannatanu suvilast leitud raha seaduslikku päritolu“. Eelnevast tuleneb, et G.B, K. Laanemäe ja M.D täitsid oma tegevusega KarS § 214 lg 2 p 4 ja 5 objektiivse koosseisu. G.B nõudis varalise kasu üleandmist, tarvitas GK suhtes vägivalda ja osales talt vabaduse võtmisel. K. Laanemäe ja K. M.D osalesid GK-lt vabaduse võtmisel, kusjuures vabadus võeti GK-lt, sundmaks teda raha välja andma. Lisaks objektiivsele süüteokoosseisule peab olema tõendatud ka subjektiivne süüteokoosseis, s.o G.B, K. Laanemäe ja M.D tahtlus GK-lt raha välja pressida. Ringkonnakohtu hinnangul see tõendatud ei ole. Nimelt ei ole tõendatud, et G.B, K. Laanemäe ja M.D vähemalt pidasid võimalikuks, et K. Kuntselil ei olnud õiguslikku alust GK-lt raha nõudmiseks. G.B , K. Laanemäe ja M.D on andnud ütlusi selle kohta, et nende teada nõuti GK-lt K. Kuntseli kaduma läinud raha. Mingeid tõendeid, mis need väited ümber lükkaks, kohtule esitatud ei ole. Prokuröri apellatsioonis on küll vihjatud, et kaduma läinud raha võis olla narkootiliste ainete käitlemisega tegelevate süüdistatavate ühise narkootilise aine soetamiseks mõeldud rahaga, mis oli antud K. Kuntselile hoiule. Seega pidanuks kõik süüdistatavad teadma, mis rahaga tegemist on. Tõendeid selle väite kinnituseks aga ei ole, mida näitab seegi, et prokurör tugineb ise apellatsioonis selle väite esitamisel selle elulisele usutavusele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et

§ 60

lg 1 kohaselt võib kohus otsuse tegemisel tugineda vaid tõendatuks või üldtuntuks tunnistatud asjaoludele. St kohtuotsus võib tugineda tõenditele ja andmetele, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Eluline usutavus ei kuulu tõendite ega üldteada asjaolude hulka. Elulise usutavuse kriteeriumit on võimalik kasutada tõendite hindamisel, mitte aga iseseisvalt mingi asjaolu tuvastatuks lugemisel. Eelnevast tulenevalt ei ole alust G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdi mõistmiseks KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi.

  1. G.B, K. Laanemäe ja M.D puhul ei leidnud tõendamist KarS § 114 p-de 1 ja 5 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 või KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kvalifitseeritav tegu. Küll on tõendatud, et G.B lõi GK viimase korteris mitmel korral ning see, et nii G.B, K. Laanemäe kui M.D osalesid GK-lt vabaduse võtmises. Teisisõnu on tõendatud teod, mis on kvalifitseeritavad kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 (karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis § 121 lg 1) järgi ja KarS § 136 lg 1 järgi. Just nende sätete järgi mõistis G.B, K. Laanemäe ja M.D süüdi Harju Maakohus. Seega tuleb jätta maakohtu otsus muutmata G.B süüdi mõistmises KarS § 121 järgi ja KarS § 136 lg 1 järgi ning K. Laanemäe ja M.D süüdimõistmises KarS § 136 lg 1 järgi. 15
  2. M.D kaitsja taotles M.D-le KarS § 136 lg 1 järgi mõistetud karistuse vähendamist. Ringkonnakohus leiab, et selle taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Maakohus on arvestanud M.D väiksema teopanusega GK-lt vabaduse võtmisel, karistades M.D sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kergema vangistusega. Arvestada tuleb aga sellega, et M.D osales grupis toimepandud vabaduse võtmises. Kuigi, nagu maakohtu otsuseski välja toodud, oli tema roll pigem passiivne, on oluline, et kannatanu jaoks oli M.D üks neljaliikmelisest grupist. Süüdistatavate arvuline ülekaal aitas kaasa kannatanu tahte murdmisele, s.t ka tänu arvulisele ülekaalule oli süüdistatavatel võimalik sundida kannatanut käituma vastavalt oma soovidele.
  3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.01.2016 otsusega maakohtu otsuse kannatanule välja mõistetava kahju hüvitise suuruse osas ning mõistis süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu eestkostja KP kasuks välja 20 987,68 eurot (mittevaraline kahju 20 000 eurot ja varaline kahju 987,68 eurot). Riigikohus pidas ringkonnakohtu seisukohti kahjuhüvitise suuruse osas põhjendatuks, märkides, et K. Kuntseli kaitsja üldsõnalised väited kannatanu kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitise ülemäärase suuruse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks rahuldatud tsiviilhagi ulatuse osas (Riigikohtu otsuse p 28). Küll kohustas Riigikohus ringkonnakohut tsiviilhagiga seoses lahendama küsimust, kas on alust mõista kahjuhüvitis välja süüdistatavatelt solidaarselt. Mittevaralise kahju hüvitis mõisteti süüdistatavatelt välja kannatanule selliste tervisekahjustuste tekitamise eest, mis on oluliselt halvendanud tema elukvaliteeti ning mille tekitamisel pidi kannatanu tundma valu kuriteo toimepanemine toimus piinaval ja julmal viisil. Nagu eespool märgitud, on tuvastatud, et sellised tervisekahjustused tekitas GK-le K. Kuntsel. Siiski mõistis maakohus kahjuhüvitise välja kõigilt süüdistatavatelt solidaarselt. Kohus põhjendas seda väitega, et ilma G.B , Kalmer Laanemäe ja M.D teopanuseta (kannatanult vabaduse võtmisega) ei oleks kaasnenud kannatanule selliseid tervisekahjustusi, mis muutsid ta teovõimetuks. Ühelegi õigusnormile, millele tuginedes maakohus leidis, et kahjuhüvitis tulev välja mõista solidaarselt, kohus viidanud ei ole. Nagu Riigikohtu otsuses märgitud, on VÕS § 1045 lg 4 kohaselt G.B-lt , K. Laanemäelt ja M.D-lt alust kahjuhüvitise solidaarseks väljamõistmiseks juhul, kui neid saaks käsitada kahju tekitanud teole kihutajate või kaasaaitajatena. Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et karistusõiguslikult ei saa G.B, K. Laanemäed ja M.D käsitada mõrvakatsele kaasaaitajatena, kuna ei olnud võimalik tuvastada nende kaasaaitamistahtlust. Samal põhjusel ei saa neid pidada kaasaaitajaks VÕS § 1045 kontekstis. VÕS § 1045 lg-s 4 sätestatud kihutaja ja kaasaaitaja vastutus tähendab vastutust kahju ühise kooskõlastatud põhjustamise eest; tekitatud kahju eest vastutavad kõik kokkuleppes osalenud isikud (P. Varul jt. - VÕS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009; § 1045, komm 3.11., lk 656). See, et tuvastamist ei leidnud G.B, K. Laanemäe ja M.D tahtlus aidata kaasa mõrvakatsele, tähendab, et puudus VÕS § 1045 lg-le 4 vastav kokkulepe sellise õigusvastase teo toimepanemiseks, mille tulemusel kahju tekkis. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik mõista kahjuhüvitist välja kõigilt süüdistatavatelt solidaarselt, vaid see tuleb välja mõista üksnes K. Kuntselilt.
  4. Kuna ringkonnakohus mõistab kahjuhüvitise välja üksnes K. Kuntselilt, langeb ära alus tsiviilhagi tagamiseks arestitud G.B ja M.D vara aresti all hoidmiseks. Seega tuleb aresti alt vabastada G.B sularaha 2152,40 eurot (sealhulgas ümber arvestatud 130 LTL) ja M.D sularaha 719,64 eurot. K. Kuntselilt arestitud vara jätab ringkonnakohus täies ulatuses aresti alla. Tallinna Ringkonnakohtu istungil esitati ringkonnakohtule väide, et K. Kuntseli arestitud relvad on aresti alt vabastatud ja osaliselt võõrandatud. Seoses sellega kuulati kohtuistungil üle K. Kuntseli isa T. Kuntsel. T. Kuntsel andis ütlusi, et ta on maksnud kohtutäiturile K. Kuntseli võla, mille tulemusel andis kohtutäitur talle loa relvad enda nimele vormistada. T. Kuntseli sõnul arestis relvad kohtutäitur, need ei olnud varem 16 arestitud. T. Kuntsel lisas, et kohtutäitur arestis need enne maakohtu menetluse algust: kohtutäitur arestis need
  5. märtsil, maakohus algas juunis. Relvaregistris ei olnud märget, et relvad on algavas kohtuprotsessis arestitud ja seega oli kohtutäituril õigus need arestida. Ringkonnakohus leiab, et kohtutäituril ei olnud õiguslikku alust nende relvade arestimiseks ning seega ei olnud tal õigust neid ka aresti alt vabastada. Nimelt ei saa ühele ja samale varale seada mitut käsutuskeeldu, v.a juhul, kui need on seatud ühe ja sama isiku kasuks. Hilisemad käsutuskeelud on tagajärjetud. Kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on TsÜS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt tühine. Sama sätte teise lause järgi on tühine ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub käsutuskeeldu. Ringkonnakohtule esitatud andmete kohaselt jõustus K. Kuntseli relvade suhtes esimesena kriminaalasjas tehtud vara arestimise määrusest tulenev relvade võõrandamiskeeld. T. Kuntseli ütlustest ilmneb, et kohtutäitur arestis relvad
  6. märtsil
  7. Harju Maakohtu määrus relvade arestimise kohta oli tehtud aga juba
  8. jaanuaril
  9. Registrisse kantava vara arestimisel jõustub käsutamiskeeld arestimismääruse tutvustamisel ka juhul, kui arestimismäärust ei ole asjakohasele vararegistrile esitatud ega registrisse selle alusel keelumärget tehtud. Kohtutoimikus ei ole andmeid selle kohta, millal anti määruse ärakiri K. Kuntselile, kuid vara arestimisest pidi K. Kuntsel saama teada hiljemalt
  10. jaanuaril 2015 koostatud süüdistusakti saamisel. Seega, isegi kui relvaregistris puudus nõutav võõrandamismärge, toimus kriminaalmenetluses arestimine varem ning relvade suhtes kehtib Harju Maakohtu
  11. jaanuar 2015 määrusega kehtestatud võõrandamiskeeld. Seega on tehtud käsutustehingud TsÜS § 88 lg 1 alusel tühised. K. Kuntseli kaitsja taotles K. Kuntselile temalt tsiviilhagi tagamiseks ära võetud laskekõlbmatu jahirelva ja käekella Haas & Cie tagastamist põhjendusega, et need on K. Kuntselile olulised mälestusesemed. Ringkonnakohus leiab, et sellest argumendist tulenevalt ei ole nende esemete arestimine välistatud kriminaalmenetluse seadustiku ega ka täitemenetluse seadustiku § 66 alusel. Kuivõrd nõue K. Kuntseli vastu ületab oluliselt tema arestitud vara väärtust, tuleb nimetatud apellatsioons nimetatud esemed jätta aresti alla.
  12. Ringkonnakohus leiab, et ära on langenud vajadus kohaldada K. Kuntselile ja M.D-le

§ 1431alusel kehtestatud lisapiiranguid.

Riigikohus pidas lisapiirangute jätkuvat kohaldamist vajalikuks põhjendusel, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus võib tekkida vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, sh süüdistatavate ja tunnistajate uuesti ülekuulamiseks. Ringkonnakohtu istungil taotles ainsana, et tema kaitsealune kuulataks täiendavalt üle, G.B kaitsja A. Ennok. Teised kaitsjad, prokurör ega kannatanu kohtult uute tõendite vastuvõtmist või kogumist ei taotlenud. Ka kaitsja A. Ennoki taotluse jättis ringkonnakohus rahuldamata, kuna kaitsja selgitustest, miks on G.B uus ristküsitlemine vajalik, ei selgunud, millise eelmisel ristküsitlemisel käsitlemata asjaolu kohta ta oma kaitsealust küsitleda soovib. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus enam vajadust lisapiirangute kohaldamiseks. Ringkonnakohus märgib, et K. Laanemäe vahi all oldud aeg ületab praeguseks Harju Maakohtu otsusega mõistetud vangistuse pikkust. Seega tuleb K. Laanemäe viivitamatult vahi alt vabastada. 18. Ülaltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu otsus tuleb

§ 337

lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada osaliselt ning teha tühistatud osas

§ 340lg 2 p 6 alusel uus otsus.

Täpsemalt on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. Harju Maakohtu otsus tuleb G.B süüdimõistmises KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi, samuti nende tegude eest mõistetud karistuste ja liitkaristuse osas jätta muutmata Samuti tuleb maakohtu otsus jätta muutmata K. Laanemäe ja M.D süüdimõistmises KarS § 136 lg 1 järgi ning neile selle sätte järgi mõistetud karistuste, sh K. Laanemäele KarS 64 lg 1 ja M.D-le karS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas. 17 Tühistada tuleb Harju Maakohtu otsus osas, millega mõisteti Kent Kuntselilt, G.B-lt , Kalmer Laanemäelt ja M.D-lt solidaarselt KP kasuks välja 10987,68 eurot ning jäeti mittevaralise kahju nõue 15 000 euro ulatuses rahuldamata. Selles osas tuleb teha uus otsus, millega mõista Kent Kuntselilt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis 20987,68 eurot (mittevaraline kahju 20000 eurot ja varaline kahju summas 987,68 eurot). Vastavalt sellele tuleb maakohtu otsus tühistada G.B ja M.D vara aresti alla jätmise osas. Kuna K. Laanemäe vahi all viibitud aeg katab talle mõistetud vangistuse pikkuse, tuleb K. Laanemäe vahi alt viivitamata vabastada. Samuti tuleb tühistada K. Kuntselile ja M.D-le

§ 1431 alusel kehtestatud lisapiirangud.

19. K. Kuntseli kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse K. Kuntselile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas nimetatud taotluse. M.D kaitsja on esitanud taotluse M.D-le apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks. M.D apellatsioonimenetluse õigusabikulude suurus on 900 eurot. Arvel on välja toodud, milliseid toiminguid ja millises mahus õigusabi hõlmab. Samuti on kaitsealusele apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist taotlenud G.B kaitsja. G.B õigusabikulude suurus on 966 eurot. Ka G.B kaitsja on esitanud arve, millest on näha milliseid toiminguid ja millises mahus õigusabi hõlmab. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning jättis seejuures prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Sellest tulenevalt peab

§ 185lg 1 ja lg 2 ls 2 kohaselt kandma menetluskulud riik.

Seega tuleb K. Kuntseli riigi õigusabi kulud jätta riigi kanda. G.B-le ja M.D-le tuleb aga riigieelarvest hüvitada apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. Riigikohus juhtis tähelepanu, et Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2016 otsuse põhiosas on märgitud, et K. Kuntseli riigi õigusabikulud jäävad riigi kanda, kuid sellekohast seisukohavõttu ei ole otsuse resolutsioonis. Seega teeb ringkonnakohus ka nende kulude kohta täpsustuse, et need jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.