← Eesti

1-16-6495/35

Obsah (9)§ 199§ 65§ 68§ 2§ 25§ 56§ 69§ 692§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 14. november 2016, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-16-6495 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi

§ 199

lg 2 p 7,9 järgi Apellandid süüdistatav Z.H (isikukood XXX; viibib vahi all) ja tema kaitsja Merike Allikmäe Z.H Süüdistatav Isikukood XXX; asukoht: Põhja prefektuuri arestimaja, Rahumäe tee 6, Tallinn; XXX; emakeel: vene keel; XXX; XXX; kehtivaid kriminaalkaristusi 4, viimati karistatud Harju Maakohtu 08.01.2015 otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi vangistusega 9 kuud, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 6 kuuni. Kaitsja Merike Allikmäe Prokurör Leelo Känd RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu otsus järgmistes osades: Z.H 08.03.2014 episoodis

§ 199

lg 2 p 9 järgi süüdimõistmise osas; 1 Z.H-lt C OÜ kasuks 43,20 euro väljamõistmise osas. Mõista Z.H 08.03.2014 toime pandud varguse katses süüdi

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi.

Jätta C OÜ tsiviilhagi rahuldamata.

  1. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  2. Rahuldada Z.H apellatsioon osaliselt. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  3. Apellatsioonimenetlusega seotud riigi õigusabi kulud 48 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu 31.08.2016 otsusega mõisteti Z.H 08.03.2014 toime pandud varguses süüdi

§ 199lg 2 p 9 järgi ja teda karistati vangistusega 3 kuud.

Selle karistuse luges kohus

§ 65

lg 1 alusel kaetuks Harju Maakohtu 08.01.2015 otsusega mõistetud karistusega ning see karistus on kantud.

§ 199lg 2 p 7 järgi mõistis kohus Z.H selles episoodis õigeks.

Lisaks 08.03.2014 vargusele mõistis maakohus Z.H süüdi veel 21 varguses, mis on pandud toime pärast Harju Maakohtu 08.01.2015 otsust. Nende varguste eest karistas kohus Z.H 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 1/3 võrra, s.o 1 aasta ja 8 kuuni.

§ 68lg 1 alusel luges kohus karistusest kantuks 4 päeva.

Ühtlasi mõistis kohus Z.H-lt kannatanute kasuks välja järgmised kahjuhüvitised: 1) C OÜ kasuks 43,20 eurot (ülejäänud osas jättis kohus C OÜ tsiviilhagi rahuldamata); 2) R OÜ kasuks 413,90 eurot; 3) T OÜ kasuks 1099,05 eurot; 4) N OÜ kasuks 191,98 eurot; 5) OÜ H kasuks 229 eurot; 6) OÜ M kasuks 195 eurot; 7) P OÜ kasuks 126,40 eurot; 8) U OÜ kasuks 286 eurot; 9) OÜ T kasuks 721,65 eurot. 2 Kohus mõistis Z.H 08.03.2014 episoodis

§ 199

lg 2 p 7 järgi õigeks, kuna leidis, et 08.03.2014 kella 13.00 ajal Tallinnas, XXX asuvas kaupluses C toimepandud varguse puhul ei ole tõendatud, et Z.H pani varguse või selle katse toime grupis. Kohus leidis, et varguste näol oli tegemist tema elustiili iseloomustava (täpsemalt: elustiili pärisosaks saanud) tegevusega – ta varastas ühesuguseid esemeid eesmärgiga need maha müüa, kuivõrd tal muu (legaalne) sissetulekuallikas puudus, ta on nimetanud varastatud esemete müümise kohta (turud, eeskätt Balti jaama turg, ka Keskturg) ning on kirjeldanud oma tegevuse „edu valemit“ sõnadega „parfüüme ostab iga naine, kui on odavamalt müüa.“ Seega ei varastanud Z.H juhuslikult valitud esemeid ega tegutsenud ootamatult tekkinud tahtluse mõjul, vaid tegutses läbimõeldult. Maakohus lähtus Z.H-le karistuse mõistmisel toime pandud varguste suurest hulgast. Sellest tulenevalt pidas kohus Z.H süüd suureks. Süü suurust mõjutavaks pidas kohus ka asjaolu, et Z.H tekitas probleeme asjasse mittepuutuvale kolmandale isikule (LG-le), kellena ta vargustelt tabatuna esines. Samas arvestas kohus, et Z.H tunnistas oma süüd ja kahetses tegusid. Sellest tulenevalt leidis kohus, et vaatamata kergendavale asjaolule väärib Z.H karistust sanktsiooni keskmises määras. Kohus leidis, et C OÜ tsiviilhagi on põhjendatud osaliselt, teised tsiviilhagid täies ulatuses. Z.H on C OÜ tsiviilhagi omaks võtnud osaliselt. Olemasolevatest tõenditest lähtudes on põhjendatud temalt lõhnaõli Versace Pour varguse katsega tekitatud kahju 43,50 euro väljamõistmine. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Z.H ja tema kaitsja. 2.1 Z.H palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis talt välja 43,5 eurot C OÜ kasuks. Samuti taotleb Z.H talle mõistetud karistuse kergendamist või vangistuse asendamist rehabilitatsioonikeskusse paigutamisega. Veel palub Z.H vähendada talt välja mõistetud menetluskulusid. Z.H märgib, et maakohus mõistis ta süüdi selles, et ta pani 08.03.2014 varguse katse. Kaup – parfüüm hinnaga 43,20 eurot – tagastati kauplusele. Sellest hoolimata on kohus mõistnud talt välja hüvitise poele tagastatud parfüümi eest. Süüdistatav kinnitab, et soovib oma elu muuta, kuid vangla ei ole koht, mis sellele kaasa aitaks. Ta lisab, et Viljandi rehabilitatsioonikeskus on valmis võtma ta rehabilitatsiooniprogrammi. Z.H avaldab kartust, et kui ta peab talle mõistetud vangistust kandma, mõjub see halvasti tema ema tervisele. Ta ema on invaliid ega saa iseseisvalt kodust väljas käia. Menetluskulude vähendamise taotlust põhjendab Z.H sellega, et tal ei ole mingisugust sissetulekut. Ka tema süüdimõistmine näitab, et tal vara ei ole. Lähedased teda toetada ei saa ning ka vanglas ei ole tal võimalik tööd saada. 2.2 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ning Z.H-le kergema karistuse mõistmist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. 3 Kaitsja leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja sellest tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Samuti on kaitsja seisukohal, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja Z.H isikule, kes on oma süüd täielikult tunnistanud ning väljendanud puhtsüdamlikku kahetsust. Apellatsiooni kohaselt ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ega kohtuotsuse põhistused veenvad. Nimelt ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud kohtu seisukoht, et varastamine on kujunenud Z.H elustiiliks. Apellatsiooni põhjenduse kohaselt on Z.H küll korduvalt karistatud varguste eest, kuid Z.H ei ole nõus sellega, et varguste toimepanemine on tema elustiil. Kaitsja lisab: „Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda ajavahemikul 08.03.2014 - 14.04.2016 uute varguste toimepanemises s.o. 22 varguse episoodis. Ta peeti kahtlustatavana kinni 3 korda, kokku 4 päeva ning igal korral ta püüdis end käsile võtta. Z.H pole püüdnud end õigustada, kuna ta varastas selleks, et rahuldada narkosõltuvust. Varastatud esemed müüs maha Balti jaama turul.“ Kaitsja märgib, et Z.H ei ole nõus talle mõistetud karistusega ega sellega, et teda karistati reaalse vangistusega. Z.H palub tema karistuse kergendamist ja vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ta on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ja soovib oma elu muuta. Tal on neli last ning vahetult enne kinnipidamist taastusid tema suhted oma lähedastega, mis on eelduseks keerulisest perioodist väljumiseks. Ajavahemikul 08.03.2014- 14.04.2016 puudus Z.H töökoht, kuid ta soovib olukorda muuta. Ka soovib Z.H vabaneda narkosõltuvusest. Kaitsja leiab, et kuigi toime pandud kuritegusid on palju ja nendega tekitatud kahjud on suured ning Z.H on kriminaalne minevik, täidaks karistuse eesmärgid leebem karistus või vangistuse asendamine üldkasuliku tööga.

§ 2lg 2 kohaselt on isiku karistamise aluseks on ennekõike tema teosüü.

Z.H leiab, et teda on võimalik mõjutada edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest leebema karistuse kohaldamisega. Kuna ta tunnistas oma süüd, siis Z.H arvates on tema puhtsüdamlik kahetsus meelevaldselt arvestamata jäetud ning tema allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Tema puhul on vähene ka oht edaspidi kuritegusid toime panna põhjusel, et pärast vabanemist on tal soov vabaneda täielikult sõltuvusainetest. 3. Prokurör on esitanud kirjaliku vastuse, milles käsitleb kaitsja apellatsiooni. Prokurör leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör leiab, et maakohtu järeldused nii kuriteo tõendatuse kui ka mõistetud karistuse osas on lugejale arusaadavad, jälgitavad ning üheselt mõistetavad. Ka ei näe prokurör alust Z.H karistuse kergendamiseks. Z.H on 4 kehtivat kriminaalkaristust, kõik

§ 199lg 2 p-le 9 vastavate kuritegude eest.

Kohus on lähtunud Z.H-le sanktsiooni keskmises määras karistuse mõistmisel sellest, et Z.H on oma süüd tunnistanud ja tegusid kahetsenud, teisalt on kuriteoepisoodide arv suur. Prokurör nõustub nende kohtu seisukohtadega. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei oleks prokuröri hinnangul Z.H osas otstarbekas, arvestades asjaolu, et ta on juba korduvalt

§ 199

lg 2 p 9 järgi karistatud ning ta on jätkanud samaliigiliste kuritegude toimepanemist. Ka ei ole Z.H vangistuse 4 asendamine üldkasuliku tööga põhjendatud, kuna iga järgnev karistus samaliigilise kuriteo toimepanemise eest peaks olema rangem eelmisest karistusest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Põhjendatud on Z.H taotlus tühistada Harju Maakohtu otsus talt C OÜ kasuks 43,20 euro väljamõistmise osas. Õige on Z.H väide, et Harju Maakohtu 31.08.2016 otsuse kohaselt pani ta 08.03.2014 toime varguse katse. Z.H süüdistati selles, et ta varastas 08.03.2014 XXX asuvast C kauplusest grupis koos tuvastamata meesterahvaga järgmised tooted: - lõhnaõli Armani Aqua 50 ml, maksumusega 43,20 eurot; - lõhnaõli Versace Pour 100 ml, maksumusega 43,50 eurot; - silmakreem Elizabeth Arden, maksumusega 11,95 eurot; - lõhnaõli Moschino Pink 50 ml, maksumusega 39,90 eurot. Neist Armani Aqua on tagastatud kauplusele. Tuginedes tunnistaja VP ütlustele, luges maakohus tõendatuks, et kauplusest võtsid tooteid meeste- ja naisterahvas. Turvatöötaja sekkumisel jäi naine, kes osutus Z.H-ks, paigale, mees põgenes. Naine tagastas kotti pandud parfüümi. Z.H ütluste kohaselt oli ta poes koos Dima-nimelise meesterahvaga. Tahtlus poest asju varastada tekkis Z.H aga iseseisvalt, ta ei kooskõlastanud Dimaga midagi. Ta pani lõhnaõlid taskusse ja kotti. Kui tema tegevust märgati, rebis Dima tema õlalt koti ja põgenes, tema aga peeti kinni ja tema juurest leiti paar lõhnaõli. Maakohtu otsuses on märgitud: „…miski ei sea kahtluse alla Z.H väiteid selle kohta, et „Dima“ nägi teda asju kotti ja taskusse peitmas ning sobivat hetke ära kasutades hõivas asjad, s.o. viis lõpule varguse, mille puhul Z.H oli alles jõudnud katse staadiumisse…“. Kohus lisas: „Seega leiab kohus, et Z.H on kõnealuse episoodi puhul küll toime pannud varguse katse (mis jäi lõpule viimata temast mitteolenevatel põhjustel – kõrvalise isiku sekkumine ja teise isiku, Dima, poolne tegevus), mis kogumis teiste episoodidega kvalifitseerub

§ 199

lg 2 p 9 järgi, ent vargus grupi poolt ei ole antud episoodi puhul tõendatud.“ Seega on maakohus selgelt väljendanud seisukohta, et Z.H tegu jäi katsestaadiumi ning seda, et Z.H õnnestus tema kinnipidamisest hoolimata siiski üks parfüüm varastada, otsusest ei nähtu. Kuna maakohtu hinnangul jäi Z.H enda tegu jäi katsestaadiumi ja ta ei tegutsenud grupis koos tema kotiga põgenenud meesterahvaga, jääb arusaamatuks, millise C OÜ-le tekitatud kahju eest vastutab Z.H. Esiteks tuleb tõdeda, et maakohtu otsuse põhiosa ja resolutsioon on ses osas vastuolus. Maakohtu otsuse resolutsioonis on Z.H-lt C OÜ kasuks välja mõistetud hüvitise suuruseks märgitud 43,20 eurot. See on Z.H juurest leitud ja kauplusele tagastatud lõhnaõli Armani Aqua väärtus. Kohtuotsuse põhiosas on maakohus seevas tu märkinud, et Z.H peab hüvitama „lõhnaõli Versace Pour varguse katsega tekitatud kahju“ 43,50 eurot. Seda, miks Z.H, kelle tegu jäi maakohtu otsuse kohaselt katsestaadiumisse, vastutab 5 nendest kaupadest, mida kauplusel tagasi saada ei õnnestunud, just Versace lõhnaõli vargusega tekitatud kahju eest, otsuses põhjendatud ei ole. Pidades põhjendatuks Versace lõhnaõli varguse katsega tekitatud kahju väljamõistmist Z.H-lt, on maakohus märkinud: „Z.H on võtnud tsiviilhagi selles osas võtnud omaks.“ Ringkonnakohus nendib, et maakohtu kasutatud sõnastusest jääb arusaamatuks, kas kohtu hinnangul võttis Z.H tsiviilhagi osaliselt õigeks (st tunnistas osaliselt tema vastu esitatud nõuet – TsMS § 4 lg 3; § 440) või võttis mingi asjaolu omaks (TsMS § 231 lg 2). Maakohtu istungi protokollist ei nähtu ei hagi õigeksvõttu ega mingi sellise asjaolu omaksvõttu, mis annaks alust Z.H-lt Versace lõhnaõli väärtuse väljamõistmiseks C OÜ kasuks. Z.H ei ole istungil selgesõnaliselt kinnitanud, et ta võtab C OÜ hagi õigeks Versace lõhnaõli väärtuse ulatuses. Ka ei ole ta oma ütlustes kirjeldanud mingit sellist asjaolu, mis annaks alust talt just Versace lõhnaõli väärtuse väljamõistmiseks. Maakohtu istungil vastas süüdistatav kohtu küsimusele, kas ta tunnistab end süüdi: „Süüdistus on arusaadav. Tunnistan ennast süüdi, 08.03.201 olin seal ja minu kotist leiti üks parfüüm, teisi asju ma varastanud ei ole, need varastas noormees, kes minuga kaasas oli, temal oli oma eesmärk, me seda jagada ei plaaninud, ülejäänud episoodides tunnistan end süüdi. Lühimenetlusega olen nõus.“ Kohtu küsimusele, kas süüdistatav soovib anda ütlusi, vastas Z.H: “Enda ülekuulamist ma ei taotle. Tsiviilhagisid tunnistan, väljaarvatud summas 52.15 eurot. Kui ma vanglast vabanen, olen suletud ringis, mul ei ole kedagi ja satun samasse ringi. Olen narkosõltlane, viimane aasta ei tarvitanud. Müüsin kauba maha Balti Jaama turul, tellimust ei olnud alati. Parfüüme ostab iga naine, kui on odavamalt müüa. Minu eluviis sunnib mind varastama. Lapsed on ämma juures hetkel.” Seega andis Z.H maakohtus teada, et ta ei ole tsiviilhagidega täielikult nõus. Maakohus ei ole täpsustanud, millisest tsiviilhagist tuleneva 52,15 euro suuruse nõudega Z.H nõus ei ole. Arvestades, et Z.H väitis ühtlasi, et peale kauplusele tagastatud parfüümi ta teisi ei võtnud, ei olnud maakohtul alust asuda seisukohale, et Z.H on veel ühe parfüümi väärtuse ulatuses tsiviilhagi õigeks võtnud. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada Z.H-lt C OÜ kasuks 43,2 euro väljamõistmise osas ning C OÜ tsiviilhagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Eelnevaga seoses tuleb maakohtu otsus tühistada ühtlasi Z.H 08.03.2014 kuriteoepisoodis

§ 199lg 2 p 9 järgi süüdimõistmise osas.

Maakohus on otsuse põhiosas korduvalt märkinud, et Z.H pani toime varguse katse. Sellest hoolimata on maakohus kvalifitseerinud teo otsuse resolutsioonis lõpuleviidud vargusena. Süütegude «Karistusseadustiku» järgi kvalifitseerimise juhendi § 1 lg 2 kohaselt tuleb kuriteokatse puhul lisaks karistusseadustiku eriosa normile viidata

§ 25lg-le 2.

Maakohus on otsuse põhiosas Z.H 08.03.2014 toime pandud varguse katse kvalifitseerimist

§ 199

lg 2 p 9 järgi põhjendanud sellega, et see varguse katse „kogumis teiste episoodidega kvalifitseerub

§ 199lg 2 p 9 järgi“.

See seisukoht on väär. Kuna 08.03.2014 varguse katse on erinevalt ülejäänud menetluse esemeks olevatest vargustest pandud toime enne eelmist süüdimõistvat otsust, pidi maakohus mõistma selle teo eest eraldi karistuse. Maakohus seda ka tegi. Teo eest eraldi karistust mõistes tuleb see tegu ka 6 kvalifitseerida teistest eraldi. Seega tuleb Z.H 08.03.2014 varguse katse kvalifitseerida

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et teo ümber kvalifitseerimine ei anna alust maakohtu mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on 08.03.2014 varguse katse eest mõistnud Z.H-le

§ 199lg 2 sanktsiooni alammäära lähedase karistuse.

Lisaks luges kohus mõistetud vangistuse kaetuks Harju Maakohtu 08.01.2015 otsusega mõistetud karistusega, mis on Z.H kantud. 5. Kohtukolleegium peab ilmselgelt põhjendamatuks nii süüdistatava kui kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohta, et Z.H-le pärast Harju Maakohtu 08.01.2015 otsust toime pandud varguste eest

§ 199lg 2 p 9 järgi mõistetud karistus on põhjendamatult karm.

Vastavalt

§ 56lg 1 esimesele lausele on karistuse alus isiku süü.

Seega määrab esmajoones süü suurus karistuse raskuse – suurem süü toob kaasa ka raskema karistuse. Maakohus on otsuses märkinud, et peab Z.H süüd suureks. See seisukoht on põhjendatud.

§ 199lg 2 p 9 kontekstis sõltub süü suurus muuhulgas ka toimepandud varguste hulgast.

Z.H mõisteti süüdi kahekümne ühes pärast eelmist süüdimõistvat otsust toimepandud varguses. Sellist varguste hulka peab ringkonnakohus väga suureks. Tallinna Ringkonnakohus varem korduvalt avaldanud seisukohta, et kui isik on pannud toime vähemalt 10 vargust, on episoodide arvust tulenev süü suurus juba selline, et reeglina ei ole alust mõista karistust alla sanktsiooni keskmise määra (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2015 otsus kriminaalasjas nr 1-15-2839 ja 24.01.2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-4293). Nagu kaitsja isegi apellatsioonis möönab, ei saa ka Z.H vargustega tekitatud kahju pidada väikseks. Seega süüst tulenevalt oleks põhjendatud Z.H karistamine tunduvalt

§ 199lg 2 sanktsiooni keskmist määra ületava vangistusega.

Maakohus on mõistnud Z.H-le

§ 199lg 2 sanktsiooni keskmisele määrale vastava vangistuse.

Sellist karistust põhjendas maakohus Z.H puhtsüdamliku kahetsusega. Mõistetud karistuse määra arvestades on ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonides esitatud väide, justkui oleks kohus jätnud põhjendamatult Z.H puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata. Ringkonnakohus ei näe ühtegi preventiivset kaalutlust, mis annaks alust Z.H-le veelgi kergema karistuse mõistmiseks. Kuivõrd maakohus on arvestanud Z.H puhtsüdamlikku kahetsust, on põhjendamatu ka väide, et kergema karistuse mõistmiseks annab alust Z.H soov end muuta ja elada edaspidi õiguskuulekalt. Puhtsüdamlik kahetsus tähendabki seda, et isik on oma süüst aru saanud ja soovib edaspidi olla õiguskuulekas.

  1. Täiesti põhjendamatu on kaitsja väide, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Kaitsja leiab, et maakohtu otsusest ei ole arusaadav, miks kohus leiab, et varastamine on muutunud Z.H elustiiliks. Kaitsja ise tsiteerib apellatsioonis maakohtu otsuse argumente, mille alusel kohus mainitud järelduse tegi. Ühtegi konkreetset vastuväidet 7 nendele argumentidele apellatsioonis esitatud ei ole. Kaitsja piirdub avaldusega, et Z.H ei ole kohtu järeldusega nõus. Samas toob kaitsja järgnevalt ise välja rea asjaolusid, mis ilmselgelt räägivad selle kasuks, et vargused olid Z.H elustiili osa: kaitsja nendib, et Z.H on varem varguste eest korduvalt karistatud, praeguse menetluse esemeks on kahe aasta vältel toime pandud 22 vargust ning vargusi pani ta toime oma narkosõltuvuse rahuldamiseks. Seega tunnistab kaitsja apellatsioonis, et Z.H oli ikka ja jälle vaja panna toime vargusi, et saada sissetulekuid oma vajaduste rahuldamiseks. Vargusi kui elustiili iseloomustabki aga see, et need on toime pandud sissetuleku hankimiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2013 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-66-13, p 6.2). Tähelepanu väärib, et kuigi kaitsja vaidleb vastu väitele, et vargused on muutunud Z.H-le elustiiliks, ei ole vaidlustatud Z.H kuriteo kvalifikatsiooni. Ometi on see, kas vargustest on kujunenud isiku elustiil, oluline varguste süstemaatilisena kvalifitseerimise seisukohalt (vt viidatud Riigikohtu 20.06.2013 määrus). Seega on kaitsja maakohtu otsust puudutavad seisukohad osas vastuolulised.
  2. Kuna Z.H karistati 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, ei ole vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ega sõltuvusraviga karistusseadustiku kohaselt võimalik.

§ 69

lg 1 kohaselt on võimalik üldkasuliku tööga asendada kuni kaheaastast vangistust.

§ 692lg 1 järgi on ka raviga võimalik asendada kuni kaheaastast vangistust.

Arvesse tuleb võtta just mõistetud karistust, mitte aga KrMS § 238 lg 2 alusel kergendatud karistust. Toimepandud varguste suure hulga tõttu ei ole alust jätta vangistust ka

§ 74alusel tingimisi täitmisele pööramata.

  1. Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse tühistamiseks Z.H-lt välja mõistetud menetluskulude osas. Maakohus on KrMS § 180 lg 3 alusel määranud, et Z.H peab menetluskulud tasuma ositi 12 kuu jooksul. Maakohtu otsuse kohaselt peab süüdimõistetu tasuma menetluskulud ositi vangistuse kandmise ajal. Seega on maakohus lähtunud eeldusest, et Z.H võib saada karistuse kandmise ajal tulusid, millest menetluskulusid tasuda. Ringkonnakohus peab seda põhjendatuks. Tulenevalt VangS § 37 lg-lst 1 peab vangla püüdma pakkuda süüdimõistetutele võimalust töötada. Kuna igakuine makse jääb oluliselt alla kuupalga alammäära, peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et vanglas saadava tulu arvelt on võimalik menetluskulusid tasuda.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt: Z.H 08.03.2014 episoodis

§ 199

lg 2 p 9 järgi süüdimõistmise osas ja temalt C OÜ kasuks 43,20 euro väljamõistmise osas. Selles osas teeb ringkonnakohus vastavalt KrMS § 340 lg-le 1 ja lg 2 p 3 ja 5 uue otsuse, mõistes Z.H süüdi

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ning jättes C OÜ tsiviilhagi rahuldamata.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 8 Z.H kaitsja esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 48 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Ivi Kesküla Orvi Tali 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.