1-12-5398/39

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-5398 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi K.M-i süüdistuses KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja K.M ja tema kaitsja advokaat Kaido Kooga Prokurör Olga Dorogan Süüdistatav Kaitsja K.M, isikukood XXX, kodakondsuseta, kesk-eriharidus, emakeel vene keel, töökoht puudub, elukoht: XXX , varem kriminaalkorras karistamata; tõkend - elukohast lahkumise keeld Advokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus K.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi tühistada täies ulatuses.
4. Kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
5. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse Tartu Ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. K.M anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 113 järgi järgmise kuriteo toimepanemises. K.M , olles alkoholijoobes, ajavahemikul 3.04.2011 kell 14.00 kuni 4.04.2011 kella 06.30 paiku, viibides oma korteris aadressil: XXX S.P. tekkinud tüli käigus lõi tapmise eesmärgil lauanoaga oma tuttavale S.P. ile paremale poole selja piirkonda, millega tekitas paremasse rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool rindkerel, mille tüsistusena tekkis parempoolne verirind ja arenes välja äge verekaotusaneemia sisemisest ja välisest verejooksust, mis on eluohtlik tervisekahjustus, mille tagajärjel saabus kannatanu surm.
7. Viru Maakohtu
8. novembri 2012 otsusega tunnistati K.M süüdi KarS § 113 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust. Süüdistatavalt mõisteti osaliselt välja ka menetluskulud. 2.1 Kriminaalasjas ei olnud vaidlust küsimuses, et surmavad vigastused põhjustas kannatanule just süüdistatav. Küll tõstatas kaitsja kohtumenetluses versiooni, et kuriteo võis K.M panna toime äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, mistõttu tuleks tema käitumine kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Selles küsimuses olid kohtu seisukohad kokkuvõtlikult järgmised. Esmalt leidis kohus, et süüdistatava emotsionaalne seisund teo toimepanemise eelsel perioodil ei olnud positiivne ega stabiilne, ta tunnetas kannatanuga olevate suhete ebakindlust. Ka järeldas kohus, et kui võtta 03.04.2011 pärast lõuna sündmust kogumis 02.04.2011 sündmustega ning süüdistatava ja kannatanu suhteid iseloomustava eelneva perioodi asjaolusid ja sündmustikku, on alust jõuda järeldusele, et süüdistatava emotsionaalne seisund oli tingitud tema joobeseisundist, samuti ebameeldivatest tunnetest kannatanu suhtes. Kohus märgib, et pigem süüdistatava käitumine 02.04.20011 ja 03.04.2011 oli selline, mis võis tekitada kannatanu psüühikas ärevustunnet, sest inimlikus mõttes on arusaadav ja eluliselt usutav, et pidev mitmepäevane etteheidete tegemine raha teemal võib olla tüütav, seda enam et kannatanu ja süüdistatav ei ole abielus ega püsivas kooselus. Kaitsja arvates seisnes kannatanu provotseeriv käitumine selles, et ta korduvalt kasutas süüdistatava suhtes vägivalda, seda ka 03.04.2011, mis oligi viimane piisk karikasse, mille tagajärjel tekkis süüdistataval 03.04.2011 äkitselt tugeb hingelise erutuse seisund ja süüdistatav võis lüüa kannatanut noaga, mis lõppes kannatanu surmaga. Kohtu arvates tuleb kindlasti nõustuda seisukohaga, et isiku suhtes perioodiliselt jätkuvalt vägivalla kasutamine võib provotseerida ohvri tegevusele, mil ta ise kasutab vägivalda isiku suhtes, kes teda füüsiliselt nö terroriseerib. Järjekordne vägivalla kasutamine võib viia sellini, et ohver, kes kannatab jätkuvat ja pikaajalist vägivalda, otsustab äkiliselt olles tugevas hingelises seisundis ühel hetkel sellele lõpp panna ja vastab vägivallale kordades suurema vägivallaga muuhulgas ka surmava kehavigastuse tekitamisega. Seejärel asus kohus seisukohale, et ei ole välistatud, et suvel 2010 kahel korral ja 03.04.2011 kasutas kannatanu K.M-i suhtes vägivalda, viimasel juhul lõi teda 6-10 korda lahtise käega vastu põske. Kohus leidis aga, et kannatanu käitumine ei olnud provotseeritav vägivalla kasutamise mõttes. Vägivalla, isegi korduva, kasutamine ei ole kohtu arvates alati provotseeritava iseloomuga. Kohus nõustub, et vägivalla kasutamine süstemaatiliselt (näiteks vähemalt kolm korda teatud ajavahemiku kestel) võib olla vaadeldav provotseeritava käitumisena aga ka sel juhul tuleb vaadata sündmustikku tervikuna. Edasiselt märgitakse aga otsuses, et tõendite kogumit analüüsides tekib kohtul põhjendatud kahtlus K.M-i ütluste usaldusväärsuses selles osas, et kannatanu kasutas tema suhtes vägivalda ja sellega provotseeris teda. Ühtlasi järeldas kohus, et süüdistatav ei olnud kannatanupoolse väidetava 2 vägivalla nii kaitsetu ohver nagu ta püüdis kohtus ennast üles näidata. Süüdistatava suhtes kasutatud vägivalla olemasolu kohta ei ole ühtegi otsest ega kaudset tõendit, välja arvatud K.M-i endi ütlused, see ei ole millegagi kinnitatud isegi väga kaudselt. K.M-i käitumise analüüs näitas, et pigem K.M on see, kellel võiks olla kalduvus vägivalla kasutamisele. Kohus suhtub süüdistatava ütlustesse, mis puudutavad kannatanupoolse vägivalla kasutamist tema suhtes, teatud kriitilisusega, kuigi märgib, et lõplikult siiski ei saa välistada, et kannatanu võis kasutada süüdistatava suhtes vägivalda. Kohtu hinnangul leidis tuvastamist seegi, et süüdistatav lukustas kannatanu mitmel korral enda korterisse, millega ta enda väitel püüdis vähendada alkoholi pruukimist kannatanu poolt. Kohus märgib, et süüdistatava teos võivad esineda KarS § 136 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo tunnused. Kui see toimub korduvalt, suurendab selline käitumine isiku suhtes õigusvastase teo toimepanemise intensiivsust veelgi ja võib omakorda provotseerida isikut, kelle suhtes pannakse korduvalt toime KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu, õigusvastasele teole. Kohus märgib, et sellises valguses on eluliselt usutav, et kannatanu korduva alandamise (lukustatud korterisse jätmine), korduvate etteheidete väljendamise (materiaalse abi nõudmine), enda sisuliselt pealesurumisega võiks süüdistatav viia kannatanu sellisse seisundisse, millest tulenevalt 3.04.2011 võiks kannatanu kasutada süüdistatava suhtes vägivalda. Sellest nähtub, et isegi kui arvata, et kannatanu kasutas 03.04.2011 süüdistatava suhtes vägivalda, ei ole süüdistatava tegu ( noaga löömine kannatanu selga) kannatanupoolse vägivallaga põhjuslikus seoses. Seda järgmistel põhjustel. Ülaltoodud analüüsist lähtudes on kohus tuvastanud, et kannatanu ja süüdistatava suhetes oli valdavalt just süüdistatav see pool, kes oma õigusvastase tegevusega (kannatanult vabaduse võtmine ja kehaline väärkohtlemine- kannatanu näo kriimustamine mitte rohkem kui 3 päeva enne surma ja suvel 2010) soodustas oluliselt suhete halvenemist. Süüdistatava tegu on toime pandud mitte seoses sellega, et kannatanu väidetavalt kasutas süüdistatava suhtes vägivalda, vaid tegu on tuletatud süüdistatava enda ebaadekvaatsetest väärtushinnangutest, sotsiaalsete oskuste puudumisest ja selle pinnal tekkinud sügava kibestuse tundest. Ülaltoodud analüüsist lähtudes kohus leiab tuvastatuks, et kuigi kohtu arvates ei saa välistada kannatanu poolt süüdistatava suhtes 03.04.2011 õhtul vägivalla kasutamist (süüdistatava ütluste järgi 6-10 lööki lahtise käega vastu põski) ehk ei ole välistatud, et esineb KarS § 115 järgi kvalifitseeritava koosseisu obligatoorne tunnus - kannatanupoolne vägivald, ei ole kohus tuvastanud teise obligatoorse koosseisu tunnuse esinemist süüdistataval - äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit. Vastupidi, kohus sedastab, et teo toimepanemise ajal viibis süüdistatav tavalises alkoholijoobe seisundis, millele kaasnes süüdistatava ebameeldiv suhtumine kannatanusse, mis on tekkinud ebaõnnestunud kooselu pinnal. Kohus tuvastas, et süüdistatava teo vahel ja kannatanupoolse võimaliku vägivalla kasutamise vahel puudub põhjuslik seos. Sellest tulenevalt on teo kvalifitseerimine KarS § 115 järgi välistatud. 2.2 Järgnevalt lahendas maakohus küsimuse, kas K.M hädakaitseseisundis, märkides selles osas järgmist. ei pannud tegu toime Kohtuliku arutamise käigus on kohus jõudnud järeldusele, et tuleb võtta vastu süüdistatava väite, et 03.04.2011 kasutas kannatanu tema suhtes vägivalda, kuna vastupidine ei ole siiski kindlalt tõendatud. Kohtuliku arutamise käigus oli süüdistatava ütlustega tuvastatud ka see, et kannatanu hüppas diivanil lamava süüdistatava peale, hakkas lööma lahtise käega korduvalt, teise käega hoidis süüdistatava käed, samuti surus süüdistatavat jalaga diivanile. Süüdistatav ei saanud talle vastu, pärast seda ei mäleta süüdistatav asjaolusid, seda kuni hetkeni, millal ta toibus ja avastas kannatanut, kes lamas põrandal justkui magas. 3 Seega süüdistatava ütlustega on tuvastatav kannatanupoolne rünne KarS § 29 mõttes. Sõltuvalt sellest kas kannatanu rünne oli provotseeritud süüdistatava käitumisega (millel on kohus eelnevalt päris pikalt peatunud ega pea nüüd vajalikuks kohtu järeldusi korrata), kannatanu käitumisele puudus õiguskorra lubav norm (vt RKKKo lahend 3-1-1-17-04 p 10.3). Kannatanu rünne oli tahtlik, sest ta lõi korduvalt lahtise käega vastu põski, järelikult ta teadis, et teostab KarS § 121 järgi ettenähtud koosseisu- teise isiku löömine ja vähemalt möönis seda. Kui on tuvastatud kannatanupoolse rünne, tekib süüdistataval õigus kaitsetegevusele. Ründel on aga oma ajalised piirid ehk ei ole hädakaitsega tegemist siis, kui väidetava kaitsetegevust teostataks kaugelt enne vahetut või vahetult eesseisvat rünnet. Samuti ei ole tegemist hädakaitsega, kui kaitsetegevust teostataks pärast ründe lõppu. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsja väitnud, et tema kaitsealuse kaitsetegu seisnes noaga löömises kannatanule selga. Kui arvestada, et kannatanu ründe ajal lamas süüdistatav diivanil ja süüdistatava enda sõnul, hoidis süüdistatav teda kindlalt teise käega ja surus diivanile jalaga, kuriteo toimepanemise vahend nuga oli aga köögis, pidi süüdistatav ilmselt jõuga ise vabaneda kannatanu haardest, mis kohtu arvates on väga vähetõenäoline, sest süüdistatava endi ütluste järgi, ei suutnud ta ennast kaitsta, mees oli tugevam, või kannatanu lõpetas löömist ja süüdistatava diivanile surumist, mille tõttu sai süüdistatav liikuda vabalt. Kohus tuletab meelde, et süüdistataval ei 04.04.2011 ega 05.04.2011 oli avastatud ühtegi visuaalselt kehavigastust, mis osutaks sellele, et kannatanu püüaks tema kehast, käest, jalast jõuga kinni haarata, tirida, tassida, lüüa vähemalt niivõrd intensiivselt, et kannatanul oleks tekkinud verevalumid, marrastused. See näitab, et ei ole alust väita, et pärast seda, kui süüdistatav vananed kannatanu haardest, oleks alust arvata, et rünne veel kestab. Samal ajal kohus möönab, et kõrvalvaataja jaoks on eluliselt arusaadav, et sellises olukorras võis süüdistatav olla põhjendatud kahtlus ja kartus, et kannatanu rünne võib jätkata. Sel juhul süüdistataval on jätkivalt õigus kaitsetegevusele tagasilööki andmiseks. Ülaltoodud tõenditest nähtub, et süüdistatav pidi minema kööki, kusjuures ei ole andmeid, et kannatanu järgneks talle, võtma kätte nuga, tulema tagasi elutuppa ja lööma kannatanut noaga keha piirkonda. Ilmekas asjaolu aga see, et niinimetatud kaitsetegevuse momendil asetses kannatanu süüdistatava suhtes seljaga. Kohus leiab, et see on tähtsust omav asjaolu kõigepealt sellepärast, et peaksid olema väga kaalukad kaitsetegevuseks aluse andvad asjaolud, mille esinemisel võiks kohus tõdeda, et isik kaitses ennast ka siis, kui lõi isiku noaga selga ajal, mil kannatanupoolne rünne enam ei kestnud. Kohus selliseid kaalukaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kohus tuleb järeldusele, et süüdistatava tegu, mis seisnes noaga löömises kannatanu selga ei olnud toimepandud hädakaitsel, sest kohtu arvates rünne oli selleks ajaks ilmselt lõppenud ja süüdistataval ei olnud ühtegi alust tagasilööki tegemiseks seda enam, et selja tagant. Seega ei ole süüdistatava teo õigusvastasus välistatud hädakaitsega ja ta eo vabane vastutusest KarS § 29 alusel.
9. Maakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdistatav K.M kui ka tema kaitsja advokaat K. Kooga. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Advokaat K. Kooga taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Tuvastatud tehiolude taustal on K.M-ile mõistetud karistus kaitsja hinnangul ilmselgelt liiga karm. 3.2 Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema teole antud karistusõigusliku hinnangu osas ning enda süüditunnistamist KarS § 115 järgi koos karistuse vähendamisega. Esmalt leiab apellant, et kohtu motiivid provotseeritud tapmise eitamise juures on puudulikud. Kohus on ise 4 tuvastanud tema suhtes kasutatud vägivalla, kuid vääralt leidnud, et tema reageering sellele ei olnud eelneva vägivallaga põhjuslikus seoses.
10. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
11. märtsi 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
12. märtsini
14. Apellatsioonidele esitas omapoolsed vastuväited prokurör O. Dorogan. Riiklik süüdistaja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Konkreetselt osundab ringkonnakohus järgnevale.
15. KrMS § 3051 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud. Kohtuotsuse põhistatus tähendab lihtsustatult seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-21-10). Kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu otsus sellele nõudele ilmselgelt ei vasta.
16. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et maakohtu otsus on juba keeleliselt kohati äärmiselt raskesti loetav, laused on katkendlikud ning mitmed esitatud seisukohad mitmetimõistetavad ning ka vastuolulised. Juba see raskendab otsuse lugejal märkimisväärselt kohtu siseveendumuse kujunemise jälgimist.
17. Teisalt tuleb nentida sedagi, et maakohtu otsus, olles küll vormiliselt pikk, on tõenduslikus mõttes kesksete küsimuste suhtes napp ning ka väheütlev. Kohtuotsusesse on paisatud mh ka erinevat emotsionaalset tausta, mille lähtekoht ning tõenduslik päritolu jääb ringkonnakohtule täiesti arusaamatuks (siinkohal on oluline tutvuda maakohtu otsuse terviktekstiga, mitte aga piirduda käesoleva otsuse p-des 2.1 ja 2.2 ringkonnakohtu väljavõtetega maakohtu tekstimassist). Käesoleval juhul ei pea ringkonnakohus aga vajalikuks neil kõigil peatuda, viidates järgnevalt vaid neile asjaoludele, mis tingivad kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse tühistamise ning uueks arutamiseks saatmise esimese astme kohtule.
18. Enda põhiolemuselt ei ole käesolev kaasus ju keerukas – süüdistatav pani toime kannatanu tapmisele suunatud teo, mille sooritamist ta ise seejuures ka ei eita. Kvalifikatsioonilisest seisukohast omavad edasiselt aga keskset tähendust need asjaolud, see tapmistegu toime pandi. Selles mõttes on maakohtu rõhuasetus isegi õige – esitatud kaitseteesi taustal (kannatanu väidetav vägivald süüdistatava suhtes) omavad need tähendust koosseisutasandil (võimalik kvalifikatsioon KarS § 115 järgi) ning ka õigusvastasust välistava asjaoluna. Maakohtu asjassepuutuvate teemaarendustega ei saa aga vähimalgi määral nõustuda.
19. Lahendus küsimusele, millistel asjaoludel tapmistegu toime pandi, sõltub paljuski süüdistatava ütlustele antavast hinnangust – s.o kas neid käsitleda usaldusväärsena või mitte. 5 10.1 Maksva menetluskorra tõlgendamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium enam kui korduvalt selgitanud, et kohtutel tuleb isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3; 3-1-1-87-11, p 7; 3-1-1-13-12, p 13; 3-1-1-34-12). Kui isik ei ole tõendiallikana usaldusväärne, tuleb tema ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine sellise ebausaldusväärse tõendiallika ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt 3-1-1-87-11). 10.2 Käesoleval juhtumil ei ole maakohtu otsust lugedes lõppeks võimalik aru saada, kas kohus käsitles K.M-i usaldusväärse tõendiallikana või siis mitte. Nii märgib maakohus sõnaselgelt, et süüdistatava suhtes väidetavalt rakendatud vägivalla kohta puuduvad absoluutselt igasugused tõendid; ühtlasi kirjutab maakohus sedagi, et pigem tuleks asuda vastupidisele seisukohale, s.o et vägivaldseks pooleks selles suhtes oli hoopis K.M. Kuidas saab selliste kohtu enda poolt kirja pandud tehiolude taustal lugeda K.M ikkagi usaldusväärseks tõendiallikaks ja leida, et välistatud ei ole see, et kannatanu lõi süüdistatavat vahetult tapmisteole eelnevalt ca 6-10 korda käega näkku (millest ei jäänud vähimaidki jälgi), jääb täielikult arusaamatuks. Kriminaalasja uuel lahendamisel tuleb selles tõendiallika usaldusväärsuse küsimuses võtta kohtul selge seisukoht. 10.3 Ka jääb otsuse taustal arusaamatuks, kuidas välistab hingelise erutuse seisundi olemasolu „ebaadekvaatsed väärtushinnangud, sotsiaalsete oskuste puudumine ja selle pinnal tekkinud sügava kibestuse tunne“. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-86-04, millele maakohus iseenesest viitab, märgitakse selgesõnaliselt, et KarS § 115 kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Seega on ka selles osas maakohtu otsus ilmselgelt väär.
20. Erinevad ebaselgused, vastuoksused ning kohtu poolt otsuses erinevate faktiväidete arusaamatu esitamine jätkub K.M-i süüküsimuse lahendamisel õigusvastasuse tasandil. 11.1 Siinkohal võtab maakohus aluseks juba K.M-i ütlused, kus ta kirjeldab lisaks näkku löömisele ka muu kehalise vägivalla kasutamist kannatanu poolt. Samal ajal meenutab maakohus, et neid ütlusi ei kinnita mitte ükski tõend. Siis kirjutab maakohus, et pärast haardest vabanemist oli rünne juba lõppenud ning puudus alus kahtluseks, et see võiks jätkuda, lisades kohe, et sellises olukorras võis siiski süüdistataval olla põhjendatud alus ja kartus, et kannatanu rünne võib siiski jätkuda. Seda on raske kirjeldada teisiti kui kohtuotsuse sisemise äärmusliku vastuoluna. 11.2 Esmalt näitab selline vastuolulisus, et maakohus on otsusesse kergekäeliselt lisanud erinevaid seisukohti, mis on enda olemuselt teineteist täiesti välistavad. Maakohtu pinnapealset suhtumist kriminaalasja lahendamisesse näitab seegi, et kuigi kestvalt räägitakse süüdistatava võimalikust hädakaitseseisundist, viitab kohus samal ajal KarS §-le 29, s.o hädaseisundi regulatsioonile. 11.3 Nende erinevate maakohtu enda poolt tuvastatud asjaolude (mille päritolusse tuleb aga suhtuda ringkonnakohtu hinnangul kriitiliselt) valguses ilmneb koheselt ka täielik motiivide puudus osas, mis puudutab nende asjaolude edasist õiguslikku käsitlust. Asudes nimelt seisukohale, et süüdistataval oli alus arvata, et rünne kohe jätkub, oleks maakohtul edasiselt tulnud analüüsida, kas tegemist oli K.M-i vaatevinklist nn preventiivse hädakaitsega (mis lahendatakse KarS § 29 põhimõtete kohaselt) või tuleks kohaldamisele KarS § 31 lg 1 , s.o eksimus õigusvastasust välistavas 6 asjaolus. Ehk teisisõnu – fikseerides meelevaldselt erinevaid faktilisi asjaolusid, jättis maakohus samal ajal neile õigusliku hinnangu andmata. 11.4 Seega ilmneb järgnev. Maakohus on enda poolt tõendatuks loetud tehiolude taustal küll põhjendanud, miks K.M-i teo õigusvastasust ei saa välistada KarS § 28 (hädakaitse) alusel. Kohtuotsuses ei leidu aga vähimaidki motiive, milles kohus oleks edasiselt lahendanud küsimused selle kohta, kas K.M-i käitumise hindamisel ei tule kohaldamisele KarS § 29 (hädaseisund) või KarS § 31 lg 1 (eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus). Maakohtu enda poolt tuvastatud asjaolude taustal loeb kolleegium selle minetuse kohtuotsuse põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 ) rikkumiseks, mis KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on oluline menetlusõiguse rikkumine (selliselt ka RKKKo 3-1-1-40-12, p 13).
21. Seega on maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata, mis on käsitletav kohtuotsuses motiivide puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Seejuures tuleb tähele panna, et kirjeldatud rikkumised kogumis ei ole kõrvaldatavad ringkonnakohtus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus osundatud sättes nimetatud rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (v.a KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine, millega käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul aga tegemist ei ole). Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetaks kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-11-59-07, p 12).
22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 341 lg–st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse täies ulatuses ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Maarika Kuusk Aarne Sarjas 7