1-13-6539/19

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2019, Võru Kriminaalasja number 1-13-6539 Kohtunik Erkki Hirsnik Kriminaalasi Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlus O.K-le asenduskaristuse määramiseks Süüdimõistetu O.K . Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxx Kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. juuli 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-6539 karistusseadustiku § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks mõistetud rahaline karistus 150 miinimumpäevamäära ehk 480 eurot Kohtutäitur Viljandi kohtutäitur Janek Pool RESOLUTSIOON
3. Jätta rahuldamata Riigi Tugiteenuste Keskuse avalduses esitatud taotlus O.K-le mõistetud rahalise karistuse asendamiseks.
4. Määruse koopia saata O.K-le, Riigi Tugiteenuste Keskusele ja Viljandi kohtutäitur Janek Poolile. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Maakohtu Võru kohtumajale 15 päeva jooksul arvates päevast, millal kaebaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Asjaolud Tartu Maakohtu
5. juuli 2013 otsusega tunnistati O.K süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 miinimumpäevamäära, s.o 480 eurot. O.K tunnistati süüdi ka KarS § 275 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 90 miinimumpäevamäära, s.o 288 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõisteti O.K liitkaristuseks rahaline karistus 150 1 miinimumpäevamäära, s.o 480 eurot. O.K tuli rahaline karistus tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Tartu Maakohtu
6. juuli 2013 otsus jõustus
7. augustil
8. Riigi Tugiteenuste Keskus esitas
9. märtsil 2019 Tartu Maakohtule taotluse asendada O.K-le mõistetud ja tasumata rahaline karistus vangistusega. Taotlusest nähtub, et O.K suhtes alustati täitemenetlust, kuna ta ei tasunud rahalist karistust vabatahtlikult.
10. jaanuaril 2019 teatas kohtutäitur sissenõudjale rahalise karistuse täitmise võimatusest.
11. juunil 2019 saatis Riigi Tugiteenuste Keskus kohtule e-kirja, milles märkis, et O.K tasus
12. juunil 2019 talle kriminaalasjas nr 1-13-6539 mõistetud rahalise karistuse.
13. juuni 2019 e-kirjale lisatud andmetest makse suhtes nähtub, et V. T. tasus
14. juunil 2019 Rahandusministeeriumi kontole 480 eurot. Viitenumbriks oli märgitud 4100065035 ja selgitusse oli kirjutatud Põlva kohtumaja otsus 1-13-6539 O.K. Kohtu seisukoht Viimati viidatud e-kirjas märgitud viitenumber ühtib Tartu Maakohtu
15. juuli 2013 otsuses märgitud viitenumbriga. Makse selgituses märgitud kriminaalasja number ühtib Tartu Maakohtu
16. juuli 2013 otsuses märgitud kriminaalasja numbriga. Summa, mille tasus V. T. Rahandusministeeriumi kontole, on võrdne O.K-le Tartu Maakohtu
17. juuli 2013 otsusega liitkaristuseks mõistetud rahalise karistusega. Seega saab Riigi Tugiteenuste Keskuse e-kirja põhjal järeldada, et makse tehti O.K-le Tartu Maakohtu
18. juuli 2013 otsusega mõistetud rahalise karistuse täitmiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei ole öeldud, kuidas toimida, kui asendusvangistuse menetluse ajal rahaline karistus ära makstakse. Teisi on olukord väärteomenetluses: väärteomenetluse seadustiku § 211 lg 3 määrab, et sellisel juhul tuleb jätta asendusaresti taotlus rahuldamata. Kohus leiab, et samamoodi tuleb teha ka kriminaalmenetluses. Nimelt ei oleks mingit mõtet sellises menetlusfaasis makse vastuvõtmisest keelduda (ja üle kantud raha tagasi maksta). Teisiti oleks olukord siis, kui kohus on asendusvangistuse taotluse lahendanud: nt maksab süüdimõistetu (sooviga vältida vanglasse minemist) rahalise karistuse ära siis, kui kohus on teinud määruse selle karistuse vangistusega asendamise kohta. Makse aktsepteerimine sedavõrd hilises menetlusfaasis oleks problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks ei oleks kohtumäärusel juriidilist tähendust: kohtu eelnev kaalutlemine ja argumentatsioon muutuks raha maksmise tõttu mõttetuks. Teiseks ei oleks süüdimõistetul motiivi rahalist karistust piisavalt kiiresti ära maksta: ta võiks seda teha ka alles siis, kui kohus on teinud määruse tema vanglasse saatmise kohta. See aga võiks menetlust oluliselt pikendada ja raskendada. Siiski oleks korrektne, kui kohus ei peaks ülal toodud järeldusele jõudma väärteomenetluse seadustikku analoogiaks võttes. Kriminaalmenetluse seadustik võiks otsesõnu öelda, et rahalise karistuse ära maksmise korral tuleb jätta asendusvangistuse taotlus rahuldamata. Praegu ei olnud maksjaks mitte O.K ise, vaid V. T. . Kohus leiab, et ülekande tegija isiku rolli ei mängi. Ka juhul, kui raha maksab mõni kolmas isik, tuleb lugeda rahaline karistus süüdimõistetu poolt tasutuks. Seda seetõttu, et niisuguses olukorras saab eeldada, et raha rahalise karistuse maksmiseks tuli ikkagi süüdimõistetult (kes mingil põhjusel ei kasutanud oma arveldusarvet) või mõjus kellegi teise raha eest tasutud karistus koormavalt siiski (ka) süüdimõistetule: tal tekib maksja ees reaalne võlg või vähemasti tänuvõlg vms. Seega on O.K rahalise karistuse tasunud ja kohus jätab Riigi Tugiteenuste Keskuse avalduse asenduskaristuse määramiseks rahuldamata. 2 /allkirjastatud digitaalselt/ 3