Obsah (4)

§ 173§ 172§ 175§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 20. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-16-2762 Kohtuasi X

§ 173

lg-st 3-5 tulenevat loovutamiskohustust, sest võlgniku igakuine sissetulek võimaldab väljamakseid suuremas osas, kui võlgnik neid teinud on. Võlgnik oleks pidanud perioodil

1. juuni
2. a kuni
3. juuni
4. a võlausaldaja nõudest rahuldama 16 430.89 eurot ehk umbes 58%, kuid võlgnik on tegelikkuses tasunud vaid 3964.83 eurot ehk umbes 14%. Võlausaldajal on olnud võimalik arvutusi teha vaid kuni
5. juunini
6. a, kuivõrd võlausaldajale ei ole esitatud hilisemaid võlgniku arvelduskonto väljavõtteid. Võlausaldaja leidis, et võlgnik on rikkunud loovutamiskohustust vähemalt raskelt hooletult VÕS § 104 lg 4 mõttes.
8. septembril
9. a toimunud istungil andis võlgnik teada, et on võlausaldajale tasunud lisaks 10 500 eurot, rohkem tal maksta ei ole võimalik. Võlgnik kordas, et töötab alates
10. a Soome transpordiettevõttes ning tema sissetulekuks on 1500 eurot ning väljaminekud moodustavad 1400 eurot. Võlgnikul on kolm alaealist last, abikaasa on kodune. Maakohtu määrus
11. Harju Maakohus rahuldas
12. oktoobri
13. a võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks, lõpetas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohus vabastas usaldusisiku tema kohustustest. Maakohus määras avaldada teade võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda. 2
14. Maakohus ei nõustunud võlausaldajaga selles, et võlgnik peab neil kuudel, mil sissetulek ületab TMS § 132 sätestatud miinimumi tegema koheselt väljamakse võlausaldajale. Maakohtu hinnangul kestab

§ 172

lg 2 kohaselt arvestuse aluseks olev periood aasta ning võlgnik ei pea tegema võlausaldajale makset, kui sissetulek on kuude lõikes kõikuv. Maakohus ei tuvastanud

§ 175lg 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Maakohtu hinnangul on võlgnik täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, esitanud iga-aastast aruandlust ning konto väljavõtteid. Maakohus märkis, et arvestades igakuise sissetuleku suurust ca 0-1750 eurot, ei ole võlgnikul olnud võimalik võlausaldajatele suuremas ulatuses väljamakseid teha. Võlgniku vara realiseeriti pankrotimenetluses, seega oli võlgnikul võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt arvestades TMS § 132 lg 1 sätestatut. Võlgniku ülalpidamisel on kolm alaealist last, võlgnik on esitanud tõendid võlgniku igakuiste sissetulekute kohta. Maakohus leidis, et võlgniku poolt esitatud tõendite alusel puudub kohtul alus kahelda võlgniku sissetulekute ja väljaminekute vastavuses tegelikkusele.

1. Maakohus märkis, et kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda töötamise kohta ning leidis, et võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku puudumine. Seejuures on võlgnik tasunud võlausaldajatele kogu pensionifondist saadud raha. Maakohtu ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et võlgniku taotlus kuulub rahuldamisele ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Määruskaebus ja edasine menetlus
2. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, palus selle tühistada ning teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlausaldaja palus määruskaebuse rahuldamisel tagastada Swedbank AS arvelduskontole määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.
3. Esmalt märkis võlausaldaja, et võlgnik ei ole kohtule kohustustest vabastamise taotlust esitanud, mistõttu on kohus omaalgatuslikult vabastanud võlgniku

§ 175

lg 11 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati

1. aprillil
2. a ehk kohustustest vabastamise määruse tegemise ajaks oli menetlus kestnud 4 aastat ja 6 kuud.
3. Võlausaldaja asus seisukohale, et võlgnik ei ole

§ 173

tulenevaid kohustusi menetluse kestel korrektselt täitnud, sest on rikkunud

§ 173

lõigetest 3-5 tulenevat loovutamiskohustust ning kahjustanud sellega võlausaldaja huve. Ainuüksi arvestatavas ulatuses nõuete rahuldamine ei anna

§ 175lg 11 kohaldamiseks alust.

Maakohus ei ole analüüsinud ega arvesse võtnud võlausaldaja esitatud arvestust selle kohta, kui palju võlgnik oleks võlausaldajale pidanud tasuma ning kui palju võlgnik tegelikult tasus. Võlausaldaja nõustus maakohtuga selles, et võlgnik peab

§ 172lg 2 kohaselt võlausaldajale väljamakse tegema üks kord aastas.

Samas juhtis võlausaldaja

§ 173

lg-le 3 ning leidis, et võlgniku igakuisest sissetulekust mittearestitav osa kuulus usaldusisikule loovutamiseks ehk võlgniku varast eraldi hoidmiseks, millest tuli üks kord aastas vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele teha väljamaksed. Võlausaldaja arvestuse kohaselt kuulus võlgnikul perioodil

1. juuni
2. a kuni
3. juuli
4. a võlausaldajatele väljamaksmisele 22 027.62 eurot, millest võlausaldajale Swedbank AS kuulus väljamaksmisele 21 721.44 eurot. 3 Seega on isegi arvestades kolmel kuul väiksemat sissetulekut võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teinud oluliselt väiksemas ulatuses, kui seadus teda kohustab ning sissetulek võimaldas.
5. Võlausaldaja asus seisukohale, et asjaolu, et võlgnik on teostanud pensionifondi rahade arvelt võlausaldajale väljamakse, ei muuda olematuks võlgniku varasemaid rikkumisi. Pensionifondi rahade väljamaksmisel suurenes ka võlgniku arestitav sissetulek antud perioodil ehk vastava perioodi eest kuulub suurem summa võlausaldajatele väljamaksmisele ning seda lisaks eelnevate perioodide eest väljamaksmisele kuuluvatele summadele. Kokkuvõtvalt oli võlgnik eelnevate perioodide osas siiski oma kohustusi suurel määral rikkunud. Lisaks märkis võlausaldaja, et võlgnikule on laekunud
6. aasta märtsis,
7. aasta märtsis ja
8. aasta märtsis tulumaksutagastused kokku summas 6423.56 eurot, mida saab pidada sissetulekuks, kuid võlgnik ei ole teinud väljamakseid summas, mis vastaksid ei tema töötasule ega tulumaksutagastustele.
9. Kokku on võlgnik võlausaldajale kohustustest vabastamise menetluse perioodil
10. juuni
11. a kuni
12. juuli
13. a tasunud 3964.83 eurot, kuid väljamaksete arvestuse kohaselt oleks võlgnik pidanud nimetatud perioodil võlausaldajale tasuma 17 990.31 eurot. Kuigi võlgnik on
14. a septembris tasunud võlausaldajale pensionifondi rahade arvelt 9500 eurot ning hiljem veel 1085 eurot, siis on võlgnikule väljamakstud pensionifondi rahade arvelt (ning pärast
15. juulit
16. a laekunud töötasude arvelt) suurenenud ka tema sissetulek vastaval aruandeperioodil ehk selle arvelt suurenes ka võlausaldajale väljamaksmisele kuuluv summa. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik oma tegevuses olnud täiesti teadlik ja ei ole võlausaldajatele menetluse kestel väljamakseid seaduses sätestatud summas teinud tahtlikult. Seega ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, samuti ei ole võlgnik esile toonud ega tõendanud ka mingeid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid tema väljamaksete tegemist seaduses sätestatust väiksemas määras. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik on süüliselt rikkunud temal lasuvaid

§ 173

tulenevaid kohustusi, mistõttu tuleb

§ 175lg 2 p 2 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast.

1. Võlgnik määruskaebusele seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta muutmata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada. Määruskaebus jääb rahuldamata.
3. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult kohustustest vabastamise menetluse lõpetanud ja võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult vabastanud võlgniku kohustustest

§ 175lg 11 alusel.

Samas arvestades, et määruskaebuse lahendamise ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetlusest möödas üle viie aasta, hindab ringkonnakohus võlgniku kohustustest vabastamist

§ 175lg 1 alusel ise muutes ja täiendades maakohtu määrust.

18.

§ 175

lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et koos pankrotiavaldusega esitas võlgnik taotluse algatada tema kohustustest vabastamise 4 menetlus ja vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest (kd I, tl 4 p). Harju Maakohus algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse 17. aprilli 2017. a määrusega (kd I, tl 149). Arvestades, et vaidlustatud maakohtu määrus on tehtud 18. oktoobril 2021. a, on maakohus vabastanud võlgniku kohustustest enne viie aasta möödumist. 19.

§ 175

lg 11 sätestab, et kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on

§ 175

lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Seejuures peab kohus hindama, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 12). Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlustatud maakohtu määruse tegemise aja seisuga
3. oktoobril
4. a oli võlgnik võlausaldajale tasunud 14 549.83 eurot, s.o üle poole Swedbank AS-i rahuldamata nõudest 28 537.02 eurot (kd I, tl 149). Lisaks oli võlgnik rahuldanud TCM Estonia OÜ nõude 48.42 eurot täies ulatuses ning Castovanni OÜ nõude 100 euro ulatuses. Võlgnikul oli rahuldamata lisaks Swedbank AS-i nõudele PlusPlus Capital AS-i nõue 180.11 euro ulatuses ning Castovanni OÜ nõue 264.78 euro ulatuses. Kolleegium leiab, et võlausaldajate nõude rahuldamist üle 50% ulatuses saab pidada

§ 175lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses.

Samas ei ole maakohus hinnanud, kas võlgnik täitis menetluse jooksul enda kohustusi nõuetekohaselt või mitte. Vaatamata, et maakohus selgitas korduvalt võlgnikule

§ 173

lg-s 3 ja 4 sätestatud väljamaksete arvutamise korda (kd I, tl 151; kd II, tl 8; kd II, tl 58), ei täitnud võlgnik menetluse ajal enda kohustusi nõuetekohaselt, kuivõrd oli teinud väljamakseid

§ 173lg-s 3 ja 4 sätestatud väiksemas määras.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik tasus Swedbank AS-ile

1. mail
2. a 1385.68 eurot,
3. juulil
4. a 1479.15 eurot,
5. aprillil
6. a 600 eurot
7. juunil
8. a 500 eurot,
9. septembril
10. a 9500 eurot,
11. septembril
12. a 1085 eurot. Ringkonnakohus nõustub võlausaldaja määruskaebusele lisatud võlgniku sissetuleku ning võlausaldajatele väljamaksmiseks kuuluva summa arvutuskäikudega (kd II, tl 184-187), mille kohaselt kuulunuks võlgnikul perioodil
13. juuni
14. a kuni
15. detsember
16. a võlausaldajatele väljamaksmisele 3086.84 eurot, perioodil
17. jaanuar
18. a kuni
19. detsember
20. a 5087.11 eurot,
21. jaanuaril
22. a kuni
23. detsembril
24. a 5432.30 eurot,
25. jaanuaril
26. a kuni
27. detsembrini
28. a 4587.74 eurot ja
29. jaanuarist
30. a kuni
31. detsembrini
32. a 4070.63 eurot, seega kokku 22 264.62 eurot, millest Swedbank AS-ile 21 955.14 eurot. Arvestades, et nõuetekohaselt tehtud väljamaksete korral oleks Swedbank AS-i nõue olnud rahuldatud vähemalt 21 955.14 euro ulatuses, kuid käesoleval juhul on Swedbank AS-i nõue rahuldatud 14 549.83 euro ulatuses, ei saa jõuda järeldusele, et võlgnik on

§ 175lg 11 alusel täitnud menetluse jooksul enda kohustusi nõuetekohaselt.

Kuivõrd kohustuste nõuetekohane täitmine kui

§ 175

lg 11 obligatoorne eeldus ei ole käesoleval juhul täidetud, ei saanud maakohus kolleegiumi hinnangul võlgnikku

§ 175lg 11 alusel kohustustest vabastada.

20. Arvestades, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlusest on määruskaebuse lahendamise hetkeks möödunud üle viie aasta, kaalub ringkonnakohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel võlgniku kohustustest vabastamist

§ 175lg 1 alusel ise.

Määruskaebuse esitaja on tuginenud

§ 175

lg 2 p-le 2 leides, et kuivõrd võlgnik on rikkunud

§ 5

173 lg-s 3-5 sätestatud väljamakse kohustust ning on sellega rikkunud võlausaldaja huve, peaks kohus keelduma võlgnikku kohustustest vabastama.

§ 175

lg 5 esimese lause kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb sama paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada

§ 175

lg 2 p 2 ja lg 5 alusel vaid juhul, kui: 1) võlgnik on

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta; 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve (Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-131-16, p 14). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul esitanud maakohtule viimase nõudmisel aruanded ning konto väljavõtted (kd I, tl 167-168 ja tl 179-203; kd II, tl 25-57; tl 83-104; 124-155; tl 173-175), mistõttu ei saa järeldada, et võlgnik on

§ 173lg 2 mõttes enda tulusid või vara varjanud.

Kuigi võlgnik ei ole tulumaksutagastust enda sissetulekute hulka arvanud, nähtuvad need võlgniku pangakonto väljavõtetest. Maakohtul tulnuks nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud tulumaksutagastust enda varaks ning vajadusel selgitada, et tegemist on samuti võlgniku sissetulekuga. Arvestades, et maakohus selgitamiskohustust ei täitnud, et saa väita, et võlgnik sai ise õigusalaste teadmisteta isikuna aru, et ka tulumaksutagastust tuleb kasutada võlausaldajate huvides, mistõttu ei saa tegemist olla varjamisega (Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 15, 16). Kuigi kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ja tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires, ei ole võlgnik kolleegiumi hinnangul eelnevat arvestades enda kohustust süüliselt, s.o vähemalt raskelt hooletult VÕS § 104 lg 4 tähenduses rikkunud, eriti arvestades, et ligi 4.5 aasta möödudes oli võlgnikul tasutud üle 50% võlausaldajate nõuetest. Niisiis ei saa ka järeldada, et võlgnik kahjustas süülise rikkumisega võlausaldajate huve. Seega kokkuvõttes ei anna eeltoodu kolleegiumi hinnangul alust jätta võlgnikku

§ 175lg 2 p 2 järgi täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Kuivõrd

§ 175

lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise alused puuduvad, võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödas üle viie aasta, võlgnik on täitnud võlausaldajate nõuded arvestatavas ulatuses ning on mh tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustusest vabastamise menetluse võimalusest

§ 175lg 1 alusel ilma jätta.

1. Arvestades, et määruskaebus jääb rahuldamata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi, jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
2. Määruse peale saab esitada Riigikohtule määruskaebuse (TsMS § 175 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 6