KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2022, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised

) alusel. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel ebaõigeid andmeid (

§ 68p 2 ning PPA otsuse lk-d 13 ja 14).

Samuti ületas isik ebaseaduslikult Eesti riigipiiri (

§ 68p 8).

Isiku kaaslase väitel oli tema sooviks liikuda Venemaalt Ameerika Ühendriikidesse, kuid see osutus võimatuks, mistõttu otsustati liikuda Eestisse või Leetu. Arvestades, et isikutel õnnestus takistusteta lahkuda Kuubalt Venemaa Föderatsiooni, ei ole usutav, et ebaseaduslikuks piiriületuseks esines vältimatu vajadus. Isik ei taotle rahvusvahelist kaitset Venemaa Föderatsiooni eest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2022 määrus asjas nr 3-21-2745, p-d 10 ja 11). Isik selgitas 11.01.2022 küsitlusel, et ei soovi naasta ega elada Kuubas, kuna tal on seal probleemid ja halb elu ning seal pole sõnavabadust (

§ 68p 6).

Isiku väitel proovisid nad koos elukaaslasega taotleda asüüli Kamtšatkal, et liikuda sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse. Kuna Kamtšatkal asüüli ei saanud, liiguti tagasi Moskvasse. Isiku elukaaslane selgitas menetlustoimingutel, et Venemaalt lahkuti, kuna seal pole võimalik residentsust taotleda. Eelneva tõttu on alust arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla väljasaatmistoiminguteks kättesaadav. Isiku motivatsioon PPA-ga koostööd teha on vähene. Asjaolu, et isikut saadetakse välja riiki, kuhu ta ei soovi naasta, suurendab põgenemisohtu. Kuna Schengeni liikmesriikide vahel puudub piirikontroll, saaks isik takistamatult edasi liikuda temale sobivasse liikmesriiki. Isikut ei ole võimalik 48 tunni jooksul Eesti Vabariigist välja saata, kuna Kuubale puudub otselend. Väljasaatmiseks tuleb kasutada transiitriike. Sõltuvalt riigist saab transiiditaotlusele vastuse 2 kuni 5 tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest. 2

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isikul ei ole Eestis sotsiaalseid ega majanduslikke sidemeid. Isiku elukaaslane on lahkunud Eesti Vabariigist kodakondsusjärgsesse riiki. Isikul puudub raha enda ülalpidamiseks väljaspool kinnipidamiskeskust ning motivatsioon Eestisse jäämiseks (vt ka Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13 ning 29.01.2015 määrus asjas nr 3-31-48-14). Kehtiv reisidokument ei takistanud isikul ebaseaduslikult Schengeni alale sisenemast, mis annab aluse arvata, et see ei takista tal soovi korral ebaseaduslikult mõnda teise liikmesriiki liikuda. Põgenemisohu prognoosotsus ei hõlma endas ainult võimalust isiku omavoliliseks lahkumiseks Eestist, vaid ka võimalust, et isik võib hakata end riigisiseselt varjama. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. 6. Tallinna Halduskohtu 15.04.2022 määrusega rahuldati PPA 14.04.2022 taotlus; anti luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15.06.2022 (kaasa arvatud) ning asendati avaldatavas kohtumääruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga. Isikuga seotud asjaolusid kogumis vaadates esineb välismaalase põgenemise oht. Kuigi isiku õiguslik staatus on kohtumääruse tegemise ajaks muutunud, on põgenemisohu hindamisel asjakohased varjupaigamenetluses kinnipidamiseks loa andmisel esitatud kohtu seisukohad põgenemisohu kohta. Ka VRKS alusel puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel hinnatakse põgenemisohtu

§-s 68 lähtuvalt (VRKS § 361 lg 21). Seetõttu on asjakohased nii Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 määruses asjas nr 3-21-2745 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2022 määruse asjas nr 321-2745 p-des 11 ja 12 toodud põhjendused. Puudutatud isiku esindaja möönis 15.04.2022 kohtuistungil, et isikuga seotud asjaolud ei ole pärast 21.02.2022 muutunud. Ainus asjaolu, mis on muutunud, seisneb selles, et Tallinna Halduskohus tegi 14.04.2022 haldusasjas nr 3-22-494 otsuse, millega on muutunud isiku õiguslik staatus. Valeandmete esitamisele rahvusvahelise kaitse taotlemise menetluses viitab Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 otsuse nr 3-22-494 p-s 10 märgitu. Seega esineb

§ 68p-s 2 nimetatud asjaolu.

Kuigi puudutatud isiku esindaja selgitas 15.04.2022 istungil, et halduskohus on asjas nr 3-22-494 rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme, ei vähenda see tõenäosust, et isik võib põgeneda. Isegi kui mitte arvestada

§ 68

p-s 2 loetletud asjaolu, on piisavalt alust pidada põgenemisohtu tõenäoliseks vastavalt

§ 68

p-dele 6 ja 8 (vt ka Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2745, p 11). Asjasse puutumatud on esindaja selgitused, et isik ei ole proovinud põgeneda. Olukorras, kus isik viibib kinnipidamiskeskuses, ei ole tal võimalik põgeneda. Tallinna Halduskohus selgitas 21.01.2022 määruses, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel ei ole võimalik arvestada isikule kinnipidamiskeskuse jalutusaedadest üle ronimise kohta tehtud etteheidetega (vt viidatud määruse p 12). Asjasse puutumatud on väited, et isik ei ole rikkunud kaasaaitamiskohustust ning isikul on olemas kehtiv reisidokument. PPA ei ole taotluses nendele asjaoludele tuginenud. 15.04.2022 toimunud istungil kinnitas isik, et ei soovi minna Kuubasse, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõendada, et Kuubale naastes ei ähvarda teda pikaajaline vangistus. Seega esineb isiku suhtes

§ 68

p-s 6 nimetatud asjaolu (Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2745, p 10). Lisaks on praeguseks isiku rahvusvahelise kaitse taotlus jäetud rahuldamata ning halduskohus jätnud kaebaja kaebuse PPA otsusele rahuldamata (haldusasi nr 3-22-494). Sellises olukorras on isiku motivatsioon teha koostööd tema väljasaatmiseks veelgi langenud. 3

§ 261lg 3 ja § 2615).

Samuti ei ole kinnipidamiseks loa andmine ebaproportsionaalne (

§ 25

lg 3 ja

§ 25lg-d 1 ja 2).

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X palub 28.04.2022 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.04.2022 määruse ning jätta PPA taotluse rahuldamata. Halduskohus ei arvestanud põgenemisohule hinnangu andmisel konkreetse isiku ja olukorraga (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 11). Vastustaja ega halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et kaebaja esitas kohe rahvusvahelise kaitse taotluse ja kinnitas, et on nõus tegema koostööd (vt ka Riigikohtu 30.03.2021 määrus asjas nr 3-20-2004, p-d 23 ja 25 ja 30.01.2018 määrus asjas nr 3-17-792, p 18.6). Tõendamata on, et Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 otsuse nr 3-22-494 p-s 10 viidatud dokumendid (Siseministeeriumi aruanne ning kriminaal- ja operatiivjuurdluse osakonna kutse) on võltsitud. Halduskohus oleks pidanud arvestama isiku esindaja 15.04.2022 istungil selgitatuga, et kohus on asjas nr 3-22-494 rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme, millest tulenevalt ei saa väita, et isik võiks vabastamisel kinnipidamiskeskusest põgeneda (

§ 68p-d 6 ja 8).

Isik ületas riigipiiri põhjendatult nii, nagu ta seda tegi. Asjaolu, et kaebaja ei põgenenud Venemaa ametivõimude eest, ei tähenda, et tal puudus vajadus Venemaalt lahkuda ja varjupaika taotleda. Halduskohus on üksnes tsiteerinud varasemaid lahendeid ega ole enda seisukohti põhjendanud. Isik taotles varjupaika, sest tal on hirm Kuubale naasta, kuna teda ootab seal vahistamine ja pikk vangistus. Seega puudub põgenemisoht. Isikul puudub põhjus ennast siseriiklikult varjata. Määruskaebuse esitaja on noor mees ning tal on vajadusel võimalik leida Eestis töö ja teenida elatist ning leida eluase. See on eelduseks sotsiaalsete sidemete tekkimisele. Isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on ebaproportsionaalne. 8. X esitas 11.05.2022 taotluse talle määratud riigi õigusabi osutaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi vahetamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt ei tunne isik, et A. Ratnikov kaitseks piisaval määral ja vajaliku kompetentsiga tema huve. Isik taotleb uue esindaja määramist, kes suudaks tema huve tulemuslikumalt esindada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

§ 68p 6).

Juurdevõetavad dokumendid sisaldavad isiku väiteid rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärkide kohta. Seega on tegemist oluliste tõenditega, mis tuleb siinse asja toimikusse lisada. Tõendid, millele kohus asja lahendamisel tugineb, peavad nähtuma toimiku materjalidest, et nendega arvestamine ega kohtuotsus ei tuleks menetlusosalistele üllatusena. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks menetlusosaliste seisukohtade küsimist enne tõendite lisamist. Samad menetlusosalised olid haldusasjas nr 3-22-449 kohtumenetluse poolteks. Seetõttu on mõistlik eeldada, et nad on nende dokumentidega varem tutvunud ja on saanud nende kohta seisukohta avaldada.

1. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 lg 31 kohaselt võib kohus riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel määrusega kõrvaldada advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Kohus võib eelnevalt nõuda riigi õigusabi saajalt ja advokaadilt selgituse esitamist. Kohus edastab advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldamise määruse advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi õigusabi osutaja nimetamiseks. X taotlus temale riigi õigusabi osutava advokaadi vahetamiseks ei ole põhjendatud. Advokaat ei ole tegutsenud hooletult ega jätnud esitamata vajalikke menetlusdokumente. X sai anda halduskohtu istungil seletusi ning istungil osales ka v.adv A. Ratnik. Esindaja esitas tähtaegselt ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 15.04.2022 määruse vaidlustamiseks, mille pinnalt on ringkonnakohtul võimalik kontrollida halduskohtu määruse õiguspärasust. Advokaadi asjatundmatust ei saa järeldada ainuüksi sellest, et halduskohus rahuldas PPA taotluse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ja ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata. Advokaadi koostatud menetlusdokumentidest ei saa järeldada, et ta oleks isiku esindamisel asjatundmatu ja jätnud esitamata väited, mis asja lahendamisel on olulise tähtsusega. II
2. PPA tugines 14.04.2022 taotluses

§ 15

lg 2 p-le 1.

§ 15

lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1). 5

§ 68p-d 2, 6 ja 8).

14.

§ 68

esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi

§-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks kindlasti esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-193-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused asjas nr 3-19-334). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja raha puudumine. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus asjas nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 11). 15.

§ 68

p 2 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna seda, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel.

§ 68

p 2 all tuleb mõista (rahvusvahelise kaitse taotluses) tahtlikult alusetute ja tõele mittevastavate väidete esitamist.

§ 68

p 2 tähenduses ei saa (rahvusvahelise kaitse taotlemisel) valeandmete esitamisena käsitada seda, kui esineb põhjendatud kahtlus, et taotlus esitatakse lahkumiskohustuse edasilükkamise või vältimise eesmärgil (Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2020 määrus asjas nr 3-20-388, p 12.3). PPA on loataotluses viidanud enda 21.01.2022 otsusele, milles leiti kokkuvõtvalt, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid, andis ebaõigeid seletusi, jättis teadvalt esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema taotluse menetlemisel olulised, ning esitas teadvalt valedokumente. Samuti on isik teinud selgelt valesid või ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega ja see muudab ebausutav aks tema väited seoses rahvusvahelise kaitse saamisega. Samuti leidis halduskohus 14.04.2022 otsuse p-s 10, et isiku poolt enne kohtuistungit esitatud tõendid (Siseministeeriumi väljastatud aruanne ning kriminaal- ja operatiivjuurdluse osakonna kutse) on vormiliselt defektsed ja eluliselt ebausutava sisuga, mis viitavad nende fabritseerimisele (võltsitud tõendid). 16. PPA ei ole konkreetsemalt täpsustanud, milles seisneb vastustaja hinnangul isiku poolt valeandmete esitamine. See, et isik esitab enda päritoluriigist lahkumise ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kohta PPA hinnangul ebaõigeid või eluliselt mitteusutavaid väiteid, ei tähenda tingimata, et tegemist on tahtlikult alusetute ja tõele mittevastavate väidete esitamisega. Nende väidete paikapidavust tuleb kontrollida taotluse sisulisel lahendamisel, sh kohtumenetluses. Praegusel juhul viitavad X rahvusvahelise kaitse menetluses antud selgitused pigem sellele, et tema tegelikuks eesmärgiks ei olnud taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis ning tema Kuubalt lahkumise ja Venemaalt edasiliikumise põhjused olid eelkõige majanduslikku laadi. Need asjaolud vähendavad isiku võimalust saada rahvusvahelist kaitset (vrdl ka Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 14), kuid ei viita valeandmete esitamisele. Halduskohtu otsuse p-s 10 viidatud dokumente ei esitanud X varjupaigamenetluses – kuigi ta nende olemasolule viitas –, vaid hilisemas kohtumenetluses. 6

§ 68

p-des 6 ja 8 sätestatud alused isiku kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusse paigutamiseks. 18.

§ 68p 8 on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (Ri

PS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). Välispiir on Eesti merepiir ja õhupiir ning maismaapiiri, sh jõe- ja järvepiiri osa, mis ei ole sisepiir (RiPS § 2 lg 12). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2016 määruse (EL) 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad) art 2 p 1 alapunkt c kohaselt on sisepiiriks liikmesriikide mere-, jõe- ja järvesadamad, mille kaudu toimub regulaarne liidusisene parvlaevaühendus. Ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituse (EL) 2017/2338 p 1.6 käsitab põgenemisohuna tagasaatmisdirektiivi art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist EL-i liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile. Puudub vaidlus selles, et X sisenes Eestisse Venemaalt ning ületas ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri. Seda on isik ka ise kinnitanud. 19. Lisaks eelnevale on isik mõista andnud, et ei soovi lahkumiskohustust täita (

§ 68

p 6).

§ 68

p-s 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. Haldusasja nr 3-22494 materjalide juurde lisatud isikuandmete ankeedist nähtub, et X saabus Venemaale 29.07.2021 ning lahkus sealt 24.11.2021 (vt ka 09.12.2021 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokolli p-d 16 ja 17). 09.12.2021 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokollist nähtuvalt on isik selgitanud, et ei soovi Kuubasse tagasi pöörduda (protokolli p 23) ning on palunud enda saatmist kolmandasse riiki (protokolli p 75). Sama on ta kinnitanud 18.01.2022 vestluse protokolli p-s

1. Seejuures tuleb täiendavalt arvesse võtta seda, et isiku eesmärgiks oli jõuda Ameerika Ühendriikidesse, samuti proovis ta minna Soome ega välistanud rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust ka Lätis (vt 09.12.2021 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokolli p-d 19, 21 ja 25; 18.01.2022 vestluse protokolli p 7 ning isikuandmete ankeet), mis kahandab isiku väidete usutavust rahvusvahelise kaitse taotlemise tegelike eesmärkide osas. Lisaks selgitas isik, et Kuubalt lahkumise põhjuseks oli mh tema majanduslik olukord (09.12.2021 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokolli p 63). Seega viitavad isiku selgitused sellele, et ta soovis leida riigi, mis on temale sobiv rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Rahvusvahelise kaitse õigus ei loo isikule õigust valida endale sobiv turvaline riik, kus rahvusvahelist kaitset taotleda. Eelnev lubab järeldada, et isik otsib erinevaid alternatiivseid võimalusi oma eesmärgi saavutamiseks ega pruugi olla PPA-le väljasaatmistoimingute tegemiseks kättesaadav.
2. Võttes täiendavalt arvesse, et isikul puuduvad Eestiga perekondlikud ja majanduslikud sidemed (isikul puudub õigus Eestis töötada), ei ole isiku kinnipidamiskeskusest vabastamine põhjendatud. Põgenemisoht on sedavõrd suur ja isiku huvi olla PPA-le menetluse käigus kättesaadav vähene, et vabaduse võtmist ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (

§ 25lg 2). 21. Eelnevast tulenevalt jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.04.2022 määrus muutmata. 7