KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2021; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-20-2303 Haldusasi 2 Pintsli

paragrahvile 46 ja paragrahvi 67 teisele lõikele.

§ 46

otseselt asjassepuutuv ei ole, sest see seostub peamiselt maksuhalduri haldusaktidele esitatavate nõuetega ning haldusasja materjalist nähtuvalt selles osas vaidlust ega etteheiteid ei ole. Sisuliselt on antud vaidlustatud haldusakt MKS § 67 lõike 2 alusel, mille kohaselt peab isik tasuma hoiatuses märgitud sunniraha kui ta ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks. Vastavalt sama paragrahvi ja lõike teisele lausele peab maksuhaldur esitama kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrama selles tasumise tähtaja ning tegema hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

paragrahvidele 128-

2. Seega on vaja hinnata käesoleva vaidluse puhul peamiselt seda kas sunniraha määramise eelduslikud tingimused olid täidetud ja kas sunniraha suuruse puhul ei ole ületatud vastavat piirmäära.
3. Kaebajale oli tehtud sunniraha rakendamise hoiatus kõigepealt Maksu- ja Tolliameti 05.10.2020 korraldusega nr 12.2-3/053474-3, mille täitmise tähtaega oli pikendatud 13.10.2020 korraldusega nr 12.2-3/053474-4 kuni 21.10.
4. Seejärel määrati 29.10.2020 haldusaktiga nr 12.2-3/053474-5 korralduse nr 12.2-3/053474-3 osaliselt täitmata jätmise tõttu 75 euro suurune sunniraha, milles hoiatati, et kui korraldus
5. novembriks 2020 uuesti täitmata jääb, rakendatakse sunniraha summas 500 eurot. Arvestades asjaolu, et kaebaja korraldust ei täitnud, määrati vaidlustatud haldusaktiga kaebajale tasumiseks 500 euro suurune sunniraha.

§ 67lõikes 3 nimetatud piirsummasid ei ole vastustaja ületanud.

Sunniraha suurus, mida teisel korral ületada ei oleks tohtinud, oli 2000 eurot. 14. Selles, et pearaamatut õigeaegselt ei esitatud, antud juhul sisulist vaidlust ei olegi, kuid osaühing soovis teha deklaratsioonides eelnevalt teatavaid muudatusi ning kaebaja arvates takistas see pearaamatu esitamist. Vastustaja on aga seisukohal, et kaebaja ei soovinud pearaamatut esitada vastuolude tõttu deklareerituga ja et selle esitamata jätmine ei olnud põhjendatud, sest deklaratsioone esitatakse raamatupidamise dokumentide-, sealhulgas pearaamatu alusel, mitte aga vastupidi.

§ 11

lg 2 kohaselt otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja 3 otsustamiseks vajalikke tõendeid maksuhaldur, kusjuures maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel ei ole maksuhaldur seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Seonduvalt eelnimetatuga ja

paragrahvis 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgimise vajadusega ei saa asuda antud juhul seisukohale, et pearaamatu esitamise nõue oleks olnud põhjendamatu või et pearaamatut ei oleks saanud esitada vastava tähtaja pikendamise järgselt sellises seisukorras nagu see parasjagu oli või et pearaamatut ei oleks pidanud üldse nõutud tähtajaks esitama või et maksuhaldur oleks väljunud oma pädevuse raamistikust. Maksuhalduri esindajatega aset leidnud kirjavahetus, mille kaebaja on haldusasja materjali juurde esitanud, eelnimetatud seisukohta ei muuda. Samuti ei saa teistkordselt määratud sunniraha ebaproportsionaalseks pidada. See on toimunud seadusega võimaldatu piires ning sisulist kaalutlusviga ei saa selle juures samuti täheldada. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vastustaja on tegutsenud

alusel ning põhimõttelisi kaalutlusvigu ei ole tehtud. 15. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid Maksu- ja Tolliamet vastustajana ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4