Obsah (18)

§ 386§ 173§ 162§ 174§ 175§ 177§ 657§ 654§ 442§ 238§ 363§ 5§ 230§ 438§ 392§ 218§ 652§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 08.04.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-2003 Koh

§ 386lõikega 4 tühistab kohus 11.02.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

26.

§ 173

lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud

§ 162lõike 1 alusel hageja kanda.

27. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses

§ 174lõigete 1 ja 2 ning § 177 lõike 1 järgi.

1. Kostjal I menetluskulud puuduvad. Kostja II menetluskuluks on kulud õigusabile kokku 422.50 eurot (+käibemaks). Kostja II on menetluskulude väljamõistmise taotluse esitanud vastuoluliselt, märkides, et kõik nimekirjas toodud kulud on esitatud käibemaksuta, lisades samal ajal väljanõutavatele kuludele käibemaksu.
2. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 175

lõike 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-14 (punktis 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. 30. Kohus leiab, et kostjale II on osutatud maakohtu menetluses põhjendatud ja vajalikku õigusabi kokku 3,25 tundi. Kostja II menetluskulud on kohtu hinnangul olnud vajalikud ja õigusabile osutatud aeg ei olnud ülemäärane. Kostja II lepingulise esindaja õigusabi 6 tasu määr on 130 eurot tund käibemaksuta, mida antud tsiviilasja keerukust ja mahukust ning esindajate kvalifikatsiooni arvestades saab pidada mõistlikuks. Kuna äriregistri andmetel on kostja II käibemaksukohustuslane ja ta ei ole

§ 174

lõike 10 kohaselt kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt välja mõista menetluskulud käibemaksuta summas 422.50 eurot. 31. Kostja II on taotlenud

§ 177

lõike 2 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kui ringkonnakohus ei saa ise uut otsust teha, palub hageja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes palub hageja jätta kostjate kanda.
2. Vaidlustatud otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus rikkus menetlusnorme, mis viis ebaõigele lahendusele. Hageja jääb seniste vastuväidete ja seisukohtade juurde.
3. Maakohtu väide, et hagejal puudub õigus jaotuskava vaidlustamise raames nõuda leppetrahvi vähendamist, kuna ta ei ole laenulepingu pool, ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. TMS § 109 lõige 1 ei piira sissenõudja õigust taotleda leppetrahvi vähendamist või tühiseks tunnistamist jaotuskava vaidlustamisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-139-14 märkinud, et leppetrahvi vähendamise vastuväide ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.
4. Maakohus on märkinud, et hageja ei toonud välja, milles seisneb leppetrahvi vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja märgib, et kohus ei juhtinud tema tähelepanu asjaolule, et väide on tõendamata. Sellega rikkus kohus eelmenetluse põhimõtet ega selgitanud pooltele tõendamiskohustust.
5. Hageja on toonud välja, et rahaliste kohustuste rikkumise puhuks olid pooled leppinud kokku viivise, mis on oluliselt suuremas määras kui seadusega sätestatud määr, mistõttu puudub alus leppetrahvi kohaldamiseks. Kostja II oli saanud võlgnikult kätte kogu intressi ja tema nõue oli tagatud hüpoteegiga ning vara väärtusest oleks piisanud ka peale täitemenetluse avalduse esitamist kuni vara realiseerimiseni tekkinud viiviste hüvitamiseks. Samuti tõi hageja esile, et kostjal II ei tekkinud võlgniku lepingurikkumise tagajärjel kahju, aga leppetrahvi eesmärgiks on tekkinud kahju sissenõudmise lihtsustamine. Olukorras, kus kahju ei tekkinud või ei tekkinud sellist kahju, mida ei oleks saanud hüvitada viivisenõudega, on tegemist olukorraga, kus isik kasutab oma õigust eesmärgiga tekitada teisele isikule kahju. Eeltoodud tegevus on käsitletav tegevusena, mis on vastuolus hea usu põhimõttega.
6. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta väited leppetrahvi vähendamiseks. Eelkõige asjaolu, et kostjale II ei tekkinud kahju, mille hüvitamiseks oli vaja realiseerida leppetrahv või vähemalt mitte nii suures ulatuses. Kostja II leppetrahvi summaks oleks mõistlik määrata 3709.86 eurot, mis on võrdne viivisega perioodi eest 16.11.2020 kuni 7 22.01.2021 (täitmisavalduse esitamisest kuni jaotuskava koostamiseni) (156 125-st 0,036% on 56.21; 66 päeva x 56.21= 3709.86).
7. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-139-10 esitatud seisukohaga, et leppetrahvi vähendamiseks on alust, kui leppetrahvi nõudvale isikule ei ole leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Antud juhul oli kostja II kohustuseks tõendada, et tal tekkis võlgniku rikkumise tagajärjel kahju, mida viivis ei kata. Kostja II seda ei tõendanud. Samuti ei arvestanud kohus, et vähendamine on põhjendatud arvestades võlgniku majanduslikku seisukorda, mh maksuvõlga riigi ees, ca 90 000 eurot. Maakohus ei põhjendanud, et leppetrahv 1/5 põhinõudest ei ole ebamõistlikult suur.
8. Hageja tõi esile, et tegemist on tüüptingimustega sõlmitud lepinguga ja leppetrahvi kokkuleppe on tühine VÕS § 42 lõigete 1 ja 2 ning lõike 3 punkti 5 ja VÕS § 44 alusel. Hinnata tuleb ka, et laen oli tagatud käendusega. Laenulepingute puhul tuleb eeldada, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga. Maakohus heitis hagejale ette, et ta ei tõendanud, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga. Kuni otsuse tegemiseni ei palunud kohus hagejal tõendada, et tegemist on tüüptingimustega sõlmitud lepinguga. Kohtu kohustuseks on juhtida eelmenetluses tähelepanu, mis asjaolu kumbki pool peab tõendama. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus ise selgitama välja, kas tegemist on tüüptingimustega lepinguga. Kohtu tuginemine võlgniku kinnitusele, et viimasel oli võimalus lepingutingimustes läbi rääkida, ei saa olla asjakohaseks tõendiks. Oluline on arvestada, et võlgniku kohustus oli tagatud hüpoteegiga ja käendusega. Käendus annab võlausaldajale võimaluse nõuda leppetrahv sisse käendajalt. Käendajaks aga oli võlgniku seaduslik esindaja Silver Õunapuu, kes on asja lahenamsie tulemusest huvitatud isikuks ega ole erapooletu. Võlgniku kinnitus anti üksnes sooviga vältida olukorda, kus hagi rahuldatakse ja kostja II alustab leppetrahvi sissenõudmist käendajalt.
9. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas laenulepingus märgitud leppetrahv võib olla tühine ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 1 ja lõike 2 punkti 2 alusel.
10. Kohus oleks saanud rahuldada hagi ka täitemenetlusnormi rikkumise alusel. Vastustajate seisukohad
11. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud. 44.

§ 442lõike 5 alusel lahendab kolleegium seni lahendamata taotluse.

Lahendamata on hageja 07.02.2022 taotlus võtta täiendava tõendina vastu võlgniku 8 juhatuse liikme S. Õunapuu poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud 11.11.2021 nõudeavaldus koos lisadega, millest nähtuvalt on laenuandjale tasutud põhiosa maksete katteks 140 000 eurot. Seega ei ole õige täiteasjas täitmisel olev põhiosa laenujääk (täitmisel on 156 125 eurot, aga peaks olema 135 000 eurot (275 000-140 000)). Kuna nõudeavaldus esitati peale tsiviilasja menetlust maakohtus, ei saanud hageja seda varem esitada. Kostjad tõendi osas seisukohta ei avaldanud. 45. Kolleegium on seisukohal, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga

§ 238lõike 1 esimese lause mõttes.

Praeguses asjas ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta täiteasjas nr 027/2020/2130 täitmisel oleva kostja II põhinõude (laenu tasumata põhijäägi) suuruse kohta, kuna see vaidlus väljub 08.02.2021 esitatud hagi piiridest. Praeguses asjas vaidleb hageja laenulepingust tuleneva täitmisel oleva leppetrahvi suuruse üle. Seega ei oma hagejale peale maakohtumenetlust teatavaks saanud konkreetsed dokumendid praeguses asjas tähtsust. 46.

§ 363

lõike 1 punktide 2 ja 3 kohaselt märgitakse hagiavalduses mh hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ja tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Hagiavalduses tõi hageja esile järgmised faktilised asjaolud: laenulepingus oli lepitud kokku viivise suuruseks oluliselt suurem määr kui seaduses sätestatud ning viivis tagab tekkinud kahju hüvitamise; laen oli lisaks hüpoteegile tagatud ka käendusega; võlgniku majanduslik seis on halb – maksuvõlg ca 90 000 eurot, muu kinnisvara koormatud teiste võlausaldajate kasuks, puudub majandustegevus; varasemalt ei olnud võlgnik rikkunud kohustusi laenuandja ees. Nende faktiliste asjaolude alusel oli hageja seisukohal, et laenulepingus sisalduv leppetrahvi kokkulepe on tühine, kuna on vastuolus hea usu põhimõttega; kuna laenuleping on tüüptingimustega leping, on leppetrahvi kokkulepe tühine ka VÕS § 42 lõigete 1 ja 2 ning lõike 3 punkti 5 ja § 44 alusel. Samuti oli hageja seisukohal, et kui leppetrahvi kokkulepe on kehtiv, tuleb hüvitamisele kuuluvat summat vähendada. 06.04.2021 menetlusdokumendis tõi hageja leppetrahvi kokkuleppe tühisuse võimaliku õigusliku alusena esile lisaks TsÜS § 86 lõike 1 ja lõike 2 punkti 2 ning leidis, et võlausaldajale ei ole kahju tekkinud, kuna laenulepingus oli kokku lepitud, et laenusaaja tasub kuni laenu tagastamise tähtajani 12.11.2020 üksnes intressimakseid ja laenuandja isikuna, kelle põhitegevusalaks ongi krediidi andmine, peab teadma, et hüpoteek on piisavaks laenu tagatiseks; kostja II ei ole tõendanud, et talle oleks võlgniku kohustuste rikkumise tagajärjel kahju tekkinud; kostjal II ei olnud alust leppetrahvi nõude realiseerimiseks; laenuandja saab leppetrahvi nõuda sisse käendajalt.
2. Riigikohus on mh lahendis nr 2-19-6210 (punktis 17) selgitanud, et TMS § 109 annab sissenõudjale võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. Lahendis nr 2-18-9790 (punktides 14.1, 14.2) selgitas Riigikohus, et TMS § 109 kohane hagi on oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses ning et pankrotivõlausaldajate vahel toimuvas nõude tunnustamise vaidluses saab selgeks 9 nõude olemasolu ja seega ka õigus saada oma nõue pankrotivara müümise arvel rahuldatud. TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes. Nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul, kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Lisaks on nõude tunnustamise hagi menetlemisel võimalik ja tulebki tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud pool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Viidatud seisukohad on üle kantavad TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja / sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta.
3. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus hagejaga, et praeguses asjas TMS § 109 alusel esitatavas hagis on hagejal õigus tugineda laenulepingu, mille pooleks ta ei ole, tühisusele ja alternatiivselt nõuda leppetrahvi vähendamist sõltumata sellest, et võlgnik ise selliseid tahteavaldusi esitanud ei ole. Sellega muudab kolleegium vaidlustatud otsuse põhjenduste punkti 17.3, kus maakohus asus seisukohale, et leppetrahvi vähendamist saab taotleda üksnes võlgnikust laenusaaja. Selliselt ei oleks teiste võlausaldajatest sissenõudjate õigused täitemenetluses kaitstud lepingupoolte võimalike õigusvastaste kokkulepete eest.
4. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu põhjendusega otsuse punktis 16.5, milles kohus asus seisukohale, et tõendamist ei leidnud, et tegemist oleks olnud tüüptingimustega laenulepinguga, sh kokkuleppega selle juurde. Selles osas muudab kolleegium samuti maakohtu põhjendusi järgmiselt. Riigikohus on lahendis nr 2-16-13477 (punktis 13) selgitanud, et kohus peab omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte. Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega

§ 438lõike 1 järgi.

Seega pidi hageja esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lõike 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena ning maakohus pidi omaalgatuslikult kontrollima, kas tüüptingimused kehtivad.

1. Kolleegium nõustub hagejaga, et üldjuhul on majandustegevuses tegutsevate krediidiasutuste laenulepingute üldtingimused tüüptingimused VÕS § 35 lõike 1 mõttes. Praeguses asjas omab tähtsust, kas tüüptingimusena on käsitatav leppetrahvi kokkulepe (laenulepingu ja selle juurde sõlmitud kokkuleppe 3 punktid 13.3). Kolleegium nõustub hagejaga, et ainult laenusaaja juhatuse liikme kinnitus selle kohta, et laenulepingu sõlmimisel oli laenusaajal mõistlik võimalus lepingutingimuste (sh leppetrahvi) osas kaasa rääkida ja tingimuste kujunemist mõjutada, ei tõenda piisava elulise veenvusega, et leppetrahvi tingimuse osas toimusid läbirääkimised ja et selle tingimuse sisu mõjutamine ka reaalselt võimalik. Ringkonnakohus hindab seetõttu dokumentaalse tõendi ümber. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-150-06 (punktis 17) selgitanud mh, et selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lõikest 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Praeguses asjas selliseid elulisi asjaolusid (läbirääkimiste 10 pidamist) 01.03.2021 kinnitusest ega muudest tõenditest järeldada ei saa. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalune laenuleping oli tüüptingimustega leping.
2. Küll aga ei ole ringkonnakohtul tsiviilasja materjalide alusel kahtlust, et asjas tähtsust omav tüüptingimus sai lepingu osaks (VÕS § 37 lõige 1) ning et see ei ole tühine VÕS § 42 lõike 1 ja lõike 3 punkti 5 alusel. Kokkulepitud leppetrahvi suurus 20% laenusummast ei ole nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul tühiseks. Kohtu ette toodud elulised asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist oleks laenusaajat ebamõistlikult kahjustava tingimusega, see ei riku lepingust tulenevate poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu, sellega ei kaldutud kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning see ei piiranud laenusaajale lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutuks küsitavaks. Vaidlusalune tehing on tavapärane juriidiliste isikute vahel majandustegevuses sõlmitud VÕS § 396jj kohane laenuleping tavapäraste tagatistega (hüpoteek kinnisasjal, juhatuse liikme käendus). Tavapäraselt sisaldab see kokkuleppeid rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral viivise maksmiseks (VÕS § 113 lõige 1) ja lepingutingimuste rikkumise korral (antud juhul selliste rikkumiste korral, mis annavad laenuandjale aluse leping ennetähtaegselt üles öelda) leppetrahvi tasumiseks (VÕS § 158).
3. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei võtnud seisukohta lepingu võimaliku tühisuse kohta hageja viidatud TsÜS § 86 lõike 1 ja lõike 2 punkti 2 alusel. Selles osas täiendab kolleegium maakohtu põhjendusi järgmiselt. TsÜS § 86 lõike 1 kohaselt on tühine tehing, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Sama sätte lõike 2 punkti 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus mh kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu hageja tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellist asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama sätte lõike 3 kohaselt kui lõike 2 punktis 2 nimetatud eeldus on täidetud, eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
4. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust tuvastada, et laenulepingust tulenevad poolte kohustuste väärtus oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lepingust ja selle lisast nähtuvalt oli laenusaaja poolt saadud krediidi brutosummaks (laenusumma + intress + lepingutasu) 312 409.17 eurot, millest laenupõhiosa moodustas 275 000 eurot ja intressimääraks oli 0,04% päevas (1,100% kuus; 13,2% aastas). Lepingust nähtuvalt oli lepitud kokku, et perioodil 12.12.2019 kuni 12.10.2020 tasub laenusaaja igakuiselt ainult intressimakseid 3025 eurot kuus ja 12.11.2020 kuulus tasumisele nii intressimakse kui kogu laenusumma. Krediidi kulukuse määraks oli 14,73% aastas. Puudub vaidlus, et laenusaaja sai laenuraha enda kasutusse. Eesti Panga andmetel oli 30.11.2019 seisuga viimase 6 kuu eraisikutele väljastatud tarbimislaenude keskmiseks krediidi kulukuse määraks 20,61% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Seega oli vaidlusaluse majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul krediidi kulukuse määr selgelt alla samal ajal sõlmitud tarbijalepingute keskmine kulukuse määra. VÕS § 397 lõike 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Keskmiseks intressimääraks tarbimislaenude puhul oli novembris 2019 Eesti Panga andmetel 16,29% aastas (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/4032/3781). Seega oli vaidlusaluse majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul ka intressimäär alla samal ajal sõlmitud tarbimislaenude keskmine intressimäära aastas. Eeltoodust tulenevalt on 11 kolleegium veendunud, et vaidlusaluse laenulepingu puhul ei olnud lepingust tulenevad poolte kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohtu ette toodud elulistest asjaoludest ei saa ka järeldada, et laenusaaja oleks lepingu sõlminud oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellist asjaolust tulenevalt.
5. Eelpool käsitamata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks seda korrata (

§ 654lõige 6).

Vastuseks kaebaja väidetele selgitab kolleegium järgmist. 56. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud selgitamiskohustuse (

§ 392

) täitmiseks andma hagejale eelmenetluses teada, et mõni tema väide on tõendamata ja paluma hagejal oma väiteid tõendada (seisukohad kaebuse punktides 9, 17). Hagejat esindab kohtumenetluses

§ 218

lõike 1 punkti 2 kohase õigusharidusega lepinguline esindaja, kel kohtule teadaolevalt on ka pikaajaline kohtukogemus hagimenetluses. Ka ei ole esindaja kaebuses väitnud, et talle oleks olnud arusaamatu

§ 230lõikest 1 tulenev tõendamiskoormuse jaotus.

Lisaks oli hagejal võimalik (võimalikule) maakohtu menetlusõiguse rikkumisele tuginedes esitada uusi väiteid ja neid tõendavaid tõendeid apellatsioonkaebuses (

§ 652lõike 3 punkt 2, lõige 4).

Kaebus uusi asjaolusid (ega tõendeid) ei sisalda.

1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole alust asuda seisukohale, et laenuandja oleks leppetrahvi nõudeõigust realiseerides käitunud VÕS § 6 mõttes hea usu põhimõtte vastaselt. Seadusest tuleneb õiguskaitsevahendite kumulatiivsuse põhimõte, st eri õiguskaitsevahendeid saab kasutada ka samaaegselt ning ühe õiguskaitsevahendi valik ei välista automaatselt teisi (VÕS § 101 lõige 2). 16.11.2020 täitemenetluse algatamise avalduse kohaselt koosneb võlgnevus 187 350 eurot leppetrahvist 31 225 eurot ja laenu põhiosa jäägist 156 125 eurot. Avaldus oli esitatud 4 päeva peale laenulepingu tähtaja möödumist ega sisaldanud viivisenõuet. Jaotuskavast nähtuvalt ei lisandunud täitemenetluses viivisenõuet. Õiguskirjanduse kohaselt ei ole leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks võlausaldajal tegeliku kahju tekkimine (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 811). Praeguses asjas ei nähtu ka kohtu ette toodud asjaoludest, et võlausaldaja oleks kaotanud õiguskaitsevahendi valikuõiguse VÕS § 101 lõike 3 alusel (et võlgniku rikkumine oleks olnud põhjustatud võlausaldaja tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot võlausaldaja kannab). Eeltoodust tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et praeguses asjas oleks võlausaldaja nõue lepingu alusel leppetrahvi saamiseks vastuolus ühiskonnas heaks kiidetud moraalinormidega ja seda sõltumata sellest, et tema nõue oli tagatud hüpoteegiga ja käendusega ning et võlgnikul on teisi võlausaldajaid, kelle nõuded sarnaselt tagatud ei ole. Praeguses asjas kohtu ette toodud asjaolude alusel ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et leppetrahvi nõudmine ei vastaks laenulepingulise suhte olemusele, laenulepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-08).
2. Eelnevalt nõustus kolleegium hagejaga, et tal on õigus TMS § 109 alusel esitatavas hagis nõuda leppetrahvi vähendamist ja selles osas muudab ringkonnakohus samuti maakohtu otsust (põhjenduste punkt 17.3). Küll aga nõustub kolleegium maakohtu alternatiivse seisukohaga, et kohtu ette toodud elulised asjaolud ei anna alust leppetrahvi vähendada VÕS § 162 lõike 1 alusel. Nimetatud sättest tulenevalt võib kohus maksmisele kuuluvat ebamõistlikult suurt leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, 12 arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huve ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praeguses asjas on tõendatud, et kostja II poolt nõutav leppetrahv 31 255 eurot moodustab 20% tasumata laenujäägist 156 125 eurost. Hageja ei ole põhjendanud väidet, et laenuandjal ei tekkinud võlgniku poolt laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmisega mistahes kahju. Laenuandja täitemenetluses viiviseid ei nõudnud ja peale lepingu tähtaja saabumist ei ole tal enam õigust intressi saada. Samas aga on laenusumma tagastamata (kuni täituri poolt jaotuskava alusel tulemi väljamaksmisele), mistõttu ei ole laenuandjal äriühinguna võimalik rahasummat kasutada. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt saab eeldada vähemalt mingis ulatuses kahju tekkimist. Asjaolu, et võlgnikul on maksevõlgnevus riigi ees, ei tõenda automaatselt sellist majanduslikku seisundit, mis annaks aluse konkreetse leppetrahvi vähendamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1139-14 (punktis 19) leidnud, et alust automaatseks vähendamiseks ei anna ka võlgniku pankrotiseisund.
3. Kuigi hageja tõi ka apellatsioonimenetluses esile, et tema arvates oleks hagi saanud rahuldada ka täitemenetlusnormi rikkumise alusel, ei sisalda kaebus vastavaid

633 lõike 3 kohaseid põhjendusi, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik selles osas maakohtu otsust kontrollida. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 60. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel hageja kanda.

61. Kostjad apellatsioonimenetluse kulude nimekirju ei esitanud. Samuti ei nähtu kostjatel apellatsioonimenetlusega seotud kulusid tsiviilasja materjalidest. Seega puuduvad praeguses menetluses kindlaksmääratavad apellatsioonimenetluse kulud (

§ 174lõige 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 13