Otsuse järgi 15.06.2021 kell 12:47 Jõhvis, Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla S-hoone S1 osakonnas, kambri nr S101 ukselävel solvas kinnipeetav Stanislav Jakovlev kavatsetult teenistuses olnud valvur K. K., kui viskas eelnimetatud kellaajal K. K. veega, millest K. K. tundis end solvatuna. Peale selle, samal ajal ja samas kohas, Viru Vangla S-hoone S1 osakonna päevaruumis lõhkus kinnipeetav Stanislav Jakovlev tahtlikult laua, kui viskas selle vastu seina ja peale seda eemaldas laua küljest ühe lauajala. Seejärel jätkas Stanislav Jakovlev vangla vara lõhkumist, kui liikus eelnevalt laua küljest eemaldatud lauajalaga telefoniboksi juurde ning lõi korduvalt sellega vastu telefoniboksi polükarbonaatklaasi, mille tulemusel klaas purunes. Stanislav Jakovlev´i tegevuse tagajärjel tekkis Viru Vangla kahjuakti nr 5-4/48-1 kohaselt materiaalne kahju 437,26 eurot. Jakovlev ei olnud tema suhtes tehtud otsusega nõus ning esitas 17.08.2021 Viru Maakohtule avalduse, mis on sisult kaebus viidatud otsusele. Maakohtu 7.09.2021 määrusega võeti Jakovlevi kaebus menetlusse (II kd tl 17). Asja arutamist määrati 8.12.2021-le. 22.11.2021 teatas kohtuvälise menetleja esindaja, et kohtuistungil vanglat esindama pidanud ametnik haigestus ja veel üks ametnik lahkus ametist, mistõttu kohtuvälise menetleja esindaja taotleb lükata 8.12.2021-le planeeritud kohtuistung edasi (II kd tl 28). Kohus määras uueks istungiajaks 31.01.
Vesi tabas K. K. vasakpoolset kaelakülge, rinnaesist, kõhukülge ja kehakülge. Varavastane süütegu väheväärtusliku asja vastu Tunnistaja K. K. ütluste järgi peale teda veega viskamist liikus kinnipeetav Stanislav Jakovlev S1 osakonna päevaruumi ning seal olles suundus laua juurde. Seejärel haaras Stanislav Jakovlev lauast kinni ja viskas selle vastu seina. Ametnik tajus, et Stanislav Jakovlev on seejuures agressiivselt ja ettearvamatult meelestatud ning selle tõttu otsustas K. K. osakonnast lahkuda, et täiendavat abi kutsuda. Hiljem tuvastas K. K. valvekaamerate salvestiselt seda, et Stanislav Jakovlev, peale laua seina pihta viskamist, tõmbas rebiva liigutusega selle küljest ühe jala lahti ning seejärel liikus selle lauajalaga päevaruumis oleva telefoniboksi juurde. Seal olles lõi lauajalaga korduvalt vastu boksi pleksiklaasi, mille tulemusel klaas purunes. Hakkas aktiveerima isikukaitsejaama nuppu, et häiregrupp tuleks kohale. Ja teatas maja vastutavale teatas. Peale häiregrupi saabumist vestles Stanislav Jakovlev´iga vanemvalvur A. L., peale mida pani Stanislav Jakovlev lauajala päevaruumi põrandale ja siis liikus kambrisse nr S101. Seejärel sisenesid ametnikud osakonda ja paigutasid teised osakonnas viibivad kinnipeetavad neile määratud kambritesse. Üks häiregruppi liige – vanemvalvur A. L. võttis endale läbirääkija rolli ja natuke aega peale seda pani J lauajala maha ja läks oma kambrisse. Olustik päevaruumis - on jalalauga lõhkunud pleksiklaasist telefoniboksi. 6 Dokumentaalsest tõendist – K. K. ettekandest nähtuvalt 15.06.2021 kella 12.47 paiku toimus Viru Vangla S1 osakonnas, pärast seda, kui S101 kambris viibinud kinnipeetav Stanislav Jakovlev viskas teda (K. K.’d) veega, väljus Jakovlev kambrist ja haaras eluosakonnast laua, mille ta vastu seina purustas ja rebis sealt ära ühe lauajala, mis oli metallotsaga. Kell 12:48 lõhkus Jakovlev lauajalaga pleksiklaasist telefoniboksi. Teavitas viienda üksuse valvurit K. S.’i, kes omakorda teatas peavalvele… Trelluiste tagant andis Jakovlevile korduvalt korraldusi lauajalg maha panna, kuid kinnipeetav ei allunud korraldusele. Kell 12.50 saabus häiregrupp ja Jakovlev pani lauajala maha. (tl 7). Tunnistaja A. L. ütluste järgi sel päeval oli antud häire, kui jõudis sihtkohta, seal nägi kinnipeetavat Jakovlevit, kes oli agressiivselt meelestatud, tal oli käes lauajalg, millega ta käis edasi tagasi mööda päevaosakonda. See oli “sinine” maja, S1 osakond, esimene korrus, kui ei eksi. See oli lõuna paiku. Sündmuskohal olid avatud osakonnas kinnipeetavad, kõik hoidusid eemale, oli veel palju ametnikke. Hakkas tegelema Jakovleviga, et ta rahuneks maha. Rääkis kinnipeetavaga, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav, et käib lauajalaga edasi tagasi, küsis põhjust, ta vastas, et ei taha teise kinnipeetavaga koos ühes kambris olla. Ta midagi rääkis teise kinnipeetava kohta, subkultuursed asjad. Kuidas lauajalg tema kätte sai – kinnitatud kruviga ja väga kerge on ära võtta. Avatud osakonnas on eraldi ruum pleksiklaasist helistamiseks, see klaas oli purustatud, kildud vedelesid põrandal. Valvuritelt sai teada, et tegu on Stanislav Jakovleviga, et ei taha olla kambris, tahtis kuulda seda kinnipeetava poolt. Siis pilt tuli kokku – kust võttis lauajala ja mis tegi sellega. Vestlus lõppes nii, et selgitas, et selline käitumine ei ole hea, on ka teisi lahendusi, kui ei soovi selle kinnipeetavaga istuda võib kirjutada avalduse maja juhile ja selgitada, miks ei taha, siis selle avalduse alusel võib tulla lahendus. Peale argumentide ära kuulamist, et ei saavuta midagi head, rahunes maha. Siis isik viskas lauajala maha ja läks oma kambrisse. Kui ta viskas ohtlikku eseme maha kohe liikusid ametnikud sisse, lukustasid osakonda. Edasine tegevus oli et kinnipeetav läheb lukku kambrisse, teatas kinnipeetavale, et tema suhtes kohaldatakse kinnist režiimi ja kasutatakse käerauad. Lukustatud režiim on tavalises kambris, aga üksinda, oleneb käskkirjast, et läheb lukustatud kambrisse, käerauad ja liikumispiirang, avalikult ei saa liikuda, 24/7 kinni ainult jalutuskäigule või arstile, peetakse teistest eraldi. See võib kesta ka mitu kuud ja siis reeglina läheb juba teisesse kambrisse. Kui tahab olla omaette - suurem osa juhtudest on seotud kriminaalse subkultuuriga, kui ei taha teise kinnipeetavaga kambris olla, nt kui on “alla lastud”, vägistatud. Siis ei tohi temaga ühes kambris olla. Tunnistaja J. J. ütluste järgi teab ta juhtunust niipalju, et info tuli üksuse ametnikkelt. Eelnevalt viskas kinnipeetav veega ametnikku. Põhjuseks oli mittesoov kambri ümberpaigutasmiseks. Konkreetsemalt ei oska öelda. Info tuli läbi korrapidaja. Kohapeal olles nägi, et olid lõhutud telefoniboksi klaas ja lauajalg. Menetlusalune isik Stanislav Jakovlev ei eitanud oma ütlustes osakonna päevaruumis olnud laualt lauajala lahti murdmist ja selle lauajalaga telefoniboksi klaasi purustamist, vaieldes vastu vaid kahjusumma suurusele ning viidates, et lõhkumist pani toime vangla administratsiooni tõttu, kes otsustas tema ümberpaigutuse üle. On kirjutanud ja rääkinud, aga keegi ei tahtnud kuulata. Tegelikult aga soovis kambris üksi olla. 7 Asitõendina vaadeldud (lk 22) DVD-R plaadil nr 1 (asub väärteotoimiku juures, ning on märgistatud lk 23) olevalt videosalvestiselt „15.06.2021 S1 osakond (Jakovlev)“ on näha, kuidas kell 12:47:12 haarab Stanislav Jakovlev päevaruumis oleva laua jalast kinni, tõstab lauajalast kinni hoides laua õhku ning hoogu võttes lööb selle laua vastu seina. Sel hetkel jookseb K. K. S1 osakonnast välja. Kell 12:47:19 on Stanislav Jakovlev´i poolt vastu seina löödud laud põrandale kukkunud lauajalad üles asendis – laud on tagurpidi. Sel hetkel võtab Stanislav Jakovlev ühest lauajalast kinni ning rebiva liigutusega eemaldab selle jala laua küljest. Kell 12:47:26 on Stanislav Jakovlev liikunud lauajalaga päevaruumis oleva pleksiklaasidega ehk polükarbonaatklaasiga ümbritseva telefoniboksi külje juurde, mis jääb kambrite vahelise koridori poole. Seal olles teeb Stanislav Jakovlev käes oleva lauajalaga vastu pleksiklaasi löögi, mille tulemusel klaas puruneb. Kaamerapildis on selgelt näha, et klaasi tekib läbiv auk. Peale seda liigub Stanislav Jakovlev telefoniboksist hetkeks eemale. Kell 12:47:38 on Stanislav Jakovlev uuesti liikunud telefoniboksi külje juurde, mis jääb kambrite vahelise koridori poole ja teeb seal olles lauajalaga uue löögi vastu pleksiklaasi, selle tulemusel tekib klaasi uus läbiv auk. Peale seda liigub Stanislav Jakovlev telefoniboksist eemale. Kell 12:47:48 liigub Stanislav Jakovlev uuesti telefoniboksi juurde, seekord jääb boksi esikülje ette seisma ja seal olles teeb viiel korral käes oleva lauajalaga löögi pleksiklaasi pihta – sel korral klaas ei purune. Peale seda jääb Stanislav Jakovlev päevaruumis edasi-tagasi suunal liikuma, samal ajal hoiab isik käes lauajalga. Siis viskab isik lauajala maha ja läheb oma kambrisse. Osakonda sisenevad vanglaametnikud. Faktiliste asjaolude kokkuvõte: viibides samal ajal ja samas kohas, nagu eelmiseski episoodis, Viru Vangla S-hoone S1 osakonna päevaruumis, vahetult pärast valvur K. veega viskamist, lõhkus kinnipeetav Stanislav Jakovlev tahtlikult päevaruumis olnud laua, kui viskas selle vastu seina ja peale seda eemaldas laua küljest ühe lauajala. Seejärel liikus Jakovlev laua küljest eemaldatud lauajalaga telefoniboksi juurde ning lõi mitmel korral lauajalaga vastu telefoniboksi polükarbonaatklaasi, mille tulemusel klaas purunes. Stanislav Jakovlev´i tegevuse tagajärjel tekkis Viru Vangla kahjuakti nr 5-4/48-1 kohaselt materiaalne kahju summas 437,26 eurot. KOHTU SEISUKOHT
Sekundaarselt kaitstakse ka teisi õigushüvesid, nt inimese au ja väärikust. Koosseisutüübilt on tegemist formaalse koosseisuga. Objektiivse koosseisu moodustab avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Avaliku korra kaitse hõlmab laiemas tähenduses lisaks korrakaitsele mh ka vangistuse täideviimist, kui õiguskorra kaitse üht vormi. Seega saab vanglavalvurit, kes lähtuvalt tööülesannetest teostab avalikku võimu kinnipeetavate suhtes, pidada avalikku korda kaitsvaks võimuesindajaks antud koosseisu tähenduses. Solvamine on tegu, mis riivab kannatanu autunnet, nö sisemist au ehk väärikust. Solvata saab väärtushinnangu või vale faktiväite esitamisega, samuti teoga. Solvamine seisneb inimese halvustamises ebasündsas vormis, nt välimuse või isikuomanduste puudulikkuse esiletoomises, tema tegevuse agressiivses ja vahendeid valimatus kritiseerimises, elukutse alavääristamises jne. Ebasünnis vorm ei hõlma seejuures mitte üksnes vulgaarseid sõnu, vaid ka sisult negatiivseid ja halvustavaid piltlikke väljendeid. Solvamine on võimalik ka küsimuse vormis, samuti mittesõnaliselt, nt karikatuuriga. Solvavad väljendid võivad käia nii võimuesindaja enda kui ka tema ametialase tegevuse suhtes. Et hinnata mingit sõna või tegu solvavana, peab kuriteo asjaolude kirjeldusest nähtuma ka see, milliseid sõnu, žeste, miimikat vms kasutades on kedagi väidetavalt solvatud. Lisaks tuleb tuvastada, kas menetlusaluse isiku 8 käitumine riivas võimuesindaja au ja väärikust ning kas solvamine leidis aset seoses tema ametikohustuste täitmisega. Subjektiivses koosseisus piisab kõigi objektiivsete kooseisu asjaolude suhtes ettevaatamatusest. (
-i 5. kommenteeritud väljaanne, lk 463, p 7; lk 859).
Antud süütegu kujutab endast üksnes mõnda
Subjektiivsest küljest vastab antud koosseis konkreetse varavastase süüteo subjektiivsele küljele, mis tähendab vastutust ainult tahtliku teo eest. Asja osas peab süüdlasel olema vähemalt kaudne tahtlus (
-i 5. kommenteeritud väljaanne, lk 739-740).
lg 1 objektiivse koosseisu tegu on asja kahjustamine, mis võib seisneda selle rikkumises või hävitamises. Kohus leiab, et võõra vara rikkumise osas vastavad menetlusaluse isiku teod
Oma tegevusega rikkus Jakovlev karistusseadustiku § 203 lg 1 sätteid, mis näevad ette vastutuse võõra asja rikkumise ja hävitamise eest. Jakovlev rikkus (lõhkus) S1 osakonna päevaruumis olnud lauda ja telefoniboksi klaasi. Laualt on üks jalg lahti murtud ning telefoniboksi klaas on purustatud. Mõlemad esemed ei ole enam kasutuskõlblikud ja kuuluvad väljavahetamisele. Kuna tegemist on väheväärtuslikke asjadega, siis Jakovlevi tegudega on täidetud
Tekitatud kahju täpse suurusega ja tsiviilhagi põhjendatusega seotud küsimustega ei hakka kohus tegelema, sest väärteomenetluses ei või nõuda kahju hüvitamist, vaid selleks tuleb esitada eraldi tsiviilhagi maakohtule. (VtMS § 7). Kohus on faktiliste asjaolude kindlaks tegemisel juba tuvastanud, et Viru vangla valvur K. K. vastab avalikku korda kaitsva võimuesindaja tunnustele karistusseadustiku § 275 lg 1 tähenduses, mida kinnitab ka dokumentaalne tõend – valvuri ametijuhend. Vaidlust ei teki ka selles, et osakonna kambrite avamisel on ta täitnud ametijuhendi p-st 25 tulenevaid ametiülesandeid. Kuna veega viskamisega ei kaasnenud mingit verbaalset väljendust Jakovlevi poolt K. suhtes, siis rääkida saab vaid teoga solvamisest. Kaitsja arvates ei saa siin rääkida solvamisest vaid selle tõttu, et selline tegu (teise inimese veega viskamine) ei ole ühiskonnas aktsepteeritav, muid põhjendusi aga pole kohtuväline menetleja esitanud. Kohus ei nõustu kaitsja sellise käsitlusega. Ühiskonnas mitteaktsepteeritavad teod toovadki reeglina kaasa kas tsiviil-, väärteo- või kriminaalmenetluse korras vastutusele võtmist. Nii see on ka solvamise puhul. Kui tavainimese solvamine (või tema suhtes muu ebakohase väärtushinnangu andmine, au teotamine vms) võib kaasa tuua tsiviilvastutuse ja võlaõigusseaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimise, siis võimuesindaja solvamisega kaasnevad juba tõsisemad õigusjärelmid: selline tegu on käsitatav süüteona ja see on karistatav väärteomenetluse korras. Kohus ei nõustu arvamusega, et vanglaametnikku veega viskamist ei saa käsitada solvamisena. Nagu eelpool juba oli märgitud solvamine ei pea tingimata olema verbaalne, vaid võib olla ka konkludentne - toime pandud teoga. Kohus ei nõustu ka sellega, et Jakovlevi tegu ei olnud seotud K. kui ametnikku konkreetse otsusega Jakovlevi suhtes. Jakovlev ei olnud nõus vangla administratsiooni otsusega (paigutada teda ümber kambrisse, kus ta hakkab karistust kandma 9 teise kaaskinnipeetavaga kambris olles) ning tema enda ütluste järgi tema jaoks ei olnud vahet (ning ta ei teadnudki), kes tuleb osakonda avama. Seega pidi ta möönma, et selle ülesande täitmist võidakse määrata ka valvurile K.'le, kes töötab selles osakonnas ning, olenemata sellest, kas konkreetselt K. suhtes oli tal (Jakovlevil) pretensioone või mitte, visates kambri ust avanud ametnikku (kelleks osutus K.) pihta vett topsikust tegi Jakovlev seda seoses K. kui vanglavalvuri poolt ametiülesannete täitmisega, s.o osakonna avamisega. Jakovlevi enda jaoks ei olnud vahet, keda konkreetselt veega visata. Tema enda ütlustest nähtuvalt tegi ta seda, et kindlustada endale pääsemist kinnisele režiimile ja tema jaoks ei olnud vahet, kes osutub selleks ametnikuks, kes tuleb osakonda avama ja tema kambri ust lahti tegema. See näitab, et Jakovlevi eesmärk oli just vanglaametniku solvamine (sest osakonda võis avada ainult keegi vanglaametnikkest, mitte nt keegi teine kinnipeetav) ning seetõtu tema tahteks oli just ametniku solvamine, mitte aga pelgalt soov saada vangla administratsiooni tähelepanu. Kohus ei nõustu ka arvamusega, et mitte igasugune veega viskamine on käsitatav solvamisena. Kohtu arvates praktiliselt igasugune ametnikku pihta veega (või muu vedelikuga või esemega) viskamine kujutab endast võimuesindaja solvamist. Selliste tegude eesmärgiks on asetada vangistuse täideviimist teostavat vanglaametnikku piinlikku ja/või füüsiliselt ebamugavasse olukorda. Üldiselt teada on, et märjade riiete seljas kandmine on ebameeldiv: keha hakkab külmuma ja välimus muutub lohakaks. Ametnikule on see sedavõrd ebameeldivam, et tema kui avaliku võimu teostaja käitumine, nagu ka tema välimus, peab olema korrektne. Vanglateenistuja eetikakoodeksi (kinnitatud justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176) p 1.6 näeb otsesõnu ette, et vanglaametniku välimus on korrektne nii tööl kui ka vabal ajal. Kui kinnipeetav viskab vanglaametnikku veega või muu vedelikuga ning see toimub teiste kinnipeetavate nähes, siis sõltumata sellest, kas vesi või vedelik tabab ainult ametniku vormiriietust või lisaks satub see ka ametniku kaelale, näole, kätele vms, ning olenemata kui suurt naha või vormiriietuse pindala see vedelik katab (välja arvatud nt kui tegemist on vaid mõne tilguga ja vedelikuga viskamise tulemust praktiliselt polegi ametniku kehal / vormiriietusel näha) tegemist on ametnikku au ja väärikust solvava teoga. Ilmselgelt väljendatakse sellega lugupidamatust vanglaametniku kui avalikku korda kaitsva võimuesindaja suhtes ning selline tegu on kvalifitseeritav
Antud juhul turvakaamerate salvestiselt on hästi näha, et valvur K.'d veega viskamine kutsub esile naeratuse mitme kinnipeetava näost (vt nt salvestise ajal 12:47:16:328 - vähemalt kahe kinnipeetava näos on näha naeratus ning ülejäänud jälgivad toimuvat täpelepanelikult). Kui avalikku korda kaitsvat ametnikku asetatakse sel moel piinlikusse olukorda nii, et tema kontrolli all olevad kinnipeetavad hakkavad tema üle naerma, ei saa seda käsitada teist moodi kui solvamisena
Jakovlev teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahtis seda. Sellele osutavad nii Jakovlevi enda ütlused (et tegi seda tahtlikult, et pääseda kinnisele režiimile) kui ka objektiivsed asjaolud. Nii videosalvestiselt on näha, et veega viskamise momendil Jakovlev astub üle kambriukse läve, on näoga K. poole ja kindla käeliigutusega viskab topsikus olevat vett K. pihta. Sellega välistatud on kokkusattumuse võimalus (nt et tegelikult tahtis visata vett kambri ukse või mõne teise isiku pihta). Kui valvur K. pöörab nägu tema (Jakovlevi) poole, siis, astudes kambrist välja, võtab Jakovlev parema käega hoogu ja, vaadates K. suunas, viskab tema pihta tühja topsikut. Ehk sel momendil pidi Jakovlev selgelt nägema, keda ta on parasjagu veega visanud ning tema reaktsiooni järgi nii see oligi tema poolt mõeldud ning K. pihta topsiku viskamine kinnitab, et tegemist on Jakovlevi tahtlikku teoga, mille ta pani toime otsese tahtlusega. 10 Edasi toimuva suhtes tuleb märkida, et tõepoolest on selgelt näha, et nii ametnikku veega viskamine, kui osakonna päevaruumis laua lõhkumine ja lauajalaga telefoniboksi klaasi purustamine on kantud samast tahtest. Sündmused vahetult järgnevad üksteisele mõnesekundilise vahega. Ka Jakovlevi enda ütluste järgi tegi ta mitut korda keelatud tegu, et tagada endale kinnisele režiimile pääsemine (sest teiste kinnipeetavate kogemuse järgi teab, et üksikust rikkumisest ei pruugi olla piisav, kindluse mõttes tegi mitut keelatud tegu). Kohtu arvates ka
lg 1 sätestatud väärteo pani Jakovlev toime otsese tahtlusega: tema lõppeesmärgiks oli pääseda kinnisele režiimile ning ta teadis, et selleks tuleb rikkuda korda, nt solvata ametnikku või rikkuda vangla vara. Seda ta tegigi, s.t vara rikkumine oli tema jaoks vaid vahend, möödapääsmatu vahetagajärg, mis iseenesest ei olnud temale nii tähtis, kui soov saada kinnisele režiimile, mistõttu pidi Jakovlev teo toimepanemisele asudes leppima ka sellise vahetagajärjega ehk ta on tegutsenud otsese tahtlusega. Kuigi kohus on eelpool tuvastanud mõlema väärteokoosseisu tunnuste olemasolu, jääb ikkagi aktuaalseks küsimus Jakovlevi tegude õigusvastasusest ja süülisusest. Nii Jakovlev kui tema kaitsja on rõhutanud menetluse kestel, et õigusrikkumiste toimepanemiseni viis teda vangla administratsiooni käitumine. Nimelt, Jakovlev põeb mitmet psüühikahäiret (depressioon, ärevus, insomnia), mida kinnitavad ka vangla poolt esitatud meditsiinilised dokumendid, mille tõttu on tal probleeme teiste kinnipeetavatega suhtlemisel. Sellest tingituna ei suuda ta, enda sõnade järgi, olla kambris ükskõik millise teise kinnipeetavaga koos. On korduvalt pöördunud sellega seoses üksuse juhi - M. A.'i poole, kuid tulemuseta. Kui sai teada, et teda paigutatakse ümber teise kinnipeetava juurde, siis üritas võtta ühendust operatiivtöötajaga, on pöördunud valvurite poole, aga mingit vastust pole saanud, seetõttu otsustas rikkuda korda, et pääseda kinnisele režiimile, kus kinnipeetav hoitakse kambris üksi. Kaitsja viitas, et niipea kui Jakovlevi silmapiirile ilmub võimalik kambrikaaslane, siis tema (Jakovlevi) psüühilise tervise probleemid süvenevad. Viimasele väitele ei leia kohus uuritud tõenditest nagu ka Jakovlevi enda ütlustest kinnitust. Tema meditsiinilistest dokumentidest nähtub, et vastavat ravi (depressiooni, ärevuse, insomnia vastu) saab ta juba aastaid ning kuigi samadest dokumentidest nähtuvad ka Jakovlevi kaebused suhtlemisprobleemile, vahetut seost nende vahel ei ole näha. Ehk siis depressiooni, ärevust ja insomniat põeb Jakovlev mitte siis või selle tõttu, et ta peab jagama kambrit kaaskinnipeetavaga, vaid tegemist on krooniliste haigustega ja ravimid on talle näidustatud kuni karistuse kandmise lõpuni, olenemata karistuse kandmise tingimustest - kas olles kambris üksi või kambrikaaslasega koos. Anamneesist või muudest tõenditest ei nähtu Jakovlevi ravimisega tegelenud arsti resolutsiooni, et teda tuleb hoida teistest kinnipeetavatest eraldi kambris üksinda. Tunnistaja A. kinnitas, et kui selline tähelepanek oleks meditsiinilise osakonna poolt Jakovlevi suhtes tehtud, siis see oleks tema paigutamise üle otsustamisel arvesse võetud. Ometi ei nähtu tõenditest ühtegi sellist asjaolu, peale Jakovlevi enda sõnu. Tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja esindaja arvamusega, et on usutav see, et Jakovlev tunneb ennast paremini olles kambris üksi, kui kaaskinnipeetavaga koos. Samas ei ole tõendeid selle kohta, et vanglal oleks olemas füüsilisi võimalusi, et hoida Jakovlevit eraldi kambris üksinda. Tunnistaja A. ütlustest nähtuvalt, ümberpaigutamise üle otsustamine oli toimunud, sest vabu kohti enam ei olnud ja Jakovlevit ei saanud enam jätta üksi kambrisse. Samuti tuleb märkida, et Jakovlevi ütlustest ega teistest tõenditest ei nähtu, et vahetult enne uuritavate tegude toimepanemist Jakovlev oleks asunud hädaseisundis
tähenduses 11 ehk et ta oli sunnitud kõrvaldama vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda õigushüvedele (tervisele). Tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et puuduvad asjaolud, miks vangla oleks pidanud hoidma Jakovlevit üksi kambris. Introvertsus kui selline ei muuda veel isiku tegusid õiguspäraseks. See, et Jakovlev ei saa viibida teise kinnipeetavaga koos ühes kambris on Jakovlevi enda subjektiivne hinnang, mitte arsti otsus. Ei ole alust väita, et tal oleks kliiniliselt näidustatud üksi kambris olla. Arst ei tuvastanud seda. Jakovlevi ütlustest ei nähtu, et kaaskinnipeetava juurde teisse kambrisse ümber paigutamisel oleks tal tekkinud juba enne tegude toimepanemist ette nähtav reaalne oht (tema tervisele) ning vahetult enne valvur K.’d veega viskamist ja telefoniboksi klaasi lõhkumist oleks Jakovlevi psüühilise (või füüsilise) tervise seisund jõudnud piirini, mil oli reaalset alust karta, et viimane tervise päästmise võimalus võib luhtuda. Esiteks vahetuks ohuks ei saa lugeda kujutletavat või kunagi tulevikus võimalikult ähvardavat ohtu. Jakovlevit ei olnud selleks ajaks veel ümber paigutatud ja võimalikud suhtlemisprobleemid tulevase kambrikaaslasega eksisteerisid ainult Jakovlevi ettekujutluses ja ta ei saanud siis veel teada, kas need ettekujutlused realiseeruvad või mitte. Kuigi varem väidetavalt ei saanud Jakovlev ühist keelt ühegi kaaskinnipeetavaga, teadmata, kes praegu on tema tulevaseks kambrikaaslaseks, millised on tema iseloomuomadused, harjumused jne, ei saanud Jakovlev lõpuni kindel olla, et uus kambrikaaslane hakkab kindlasti teda ärritama, segama tema und jne ehk mõjutada negatiivselt tema psüühilist tervist sedavõrd intensiivselt, et tekib reaalne oht tema (Jakovlevi) tervisele. Selline käitumine, kui Jakovlev juba enne reaalset kokkupuudet temale tundmatu inimesega, seab vangla administratsioonile ette, et tema kellegagi koos ühes kambris olla ei saa, viitab kohtuvälise menetleja poolt mainitud manipuleerimise soovile. Aga sõltumata sellest peab sedastama, et vähemalt tol hetkel, vahetult enne valvurit veega viskamist ja telefoniboksi klaasi lõhkumist ei esinenud objektiivse vaatleja positsioonist vaadates reaalset vajadust vastavate päästetoimingute tegemiseks ehk kui need teod oleks jäänud Jakovlevi poolt sooritamata, ei kinnita ükski asjaolu, et tema tervis saaks reaalselt kannatada või oleks tekkinud reaalne oht selleks. Jakovlevi ütluste järgi hakkas ta tegutsema siis, kui ei saanud ühendust operatiivtöötajaga ja valvurid ei vastanud tema küsimustele. Need asjaolud (vangla administratsiooni reageeringu puudumine) aga ei seondu Jakovlevi psüühilise tervise seisundiga. Ehk selles olukorras ei ole näha tema terviseseisundi halvenemist, vaid kannatuse kaotust, kui tema nõudmistele ei ole tema soovitud viisil reageeritud. Samuti videosalvestiselt ei ole näha, et Jakovlev oleks K.’d veega viskamise ja päevaruumis vara lõhkumise ajal kannatanud hingeliste piinade all vms. Ta näeb välja enesekindla inimesena. Valvur K. suunas topsiku viskamise hetkel tema näos on näha üleolevat näoilmet. Samuti pärast osakonna sulgemist ja saabunud tunnistajaga L.'iga suheldes ei ole näha, et Jakovlev oleks tema ümberpaigutamise otsusega viidud nö viimase piirini ja võib vaimselt murduda vms. Peale L.ga kõnelusi pidamist ja saanud endale garantiid, et tema läheb nüüd kinnisele režiimile ehk jääb kandma karistust üksi kambris olles, nagu ta on seda soovinud, kõnnib Jakovlev rahulikku sammuga tagasi oma kambrisse. S.t Jakovlevi käitumine selgelt osutab, et tegemist on tema poolt ratsionaalselt läbi mõeldud ja planeeritud tegevusega (on enda jaoks arvutanud, et ühest rikkumisest ei pruugi olla piisav, seetõttu otsustas nii solvata ametnikku kui lõhkuda vara, et oleks nö kindla peale) ning mingit reaalset vahetut või vahetult eesseisvat ohtu tema elule või tervisele tol hetkel ei esinenud. Lisaks sellele, õigusalases kirjanduses osutatakse ka, et hädaseisund ei tule rakendamisele, kui konkreetses valdkonnas on olemas õiguslikult reguleeritud menetlus. Antud juhul, üksuse juhi otsusega mittenõustumise korral oli Jakovlevil võimalus vaidlustada see haldusakt haldusmenetluse korras ja / või esitades kaebuse halduskohtule. Midagi sellist pole Jakovlev teinud, otsustades minna omavoli teed ja seista oma reaalsete või oletatavate õiguste eest 12 ebaseaduslikul viisil. Eeltoodu näitab selgesti, et Jakovlev ei tegutsenud hädaseisundis ning tema suhtes puuduvad ka muud võimalikud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja on seadnud kahtluse alla ka Jakovlevi süüvõimet, kuid ka sellele ei leia kohus mingit kaalukat põhjendust. Tõepoolest, nagu sai juba märgitud, kannatab Jakovlev depressiooni, ärevuse ja insomnia all. Samas tegemist ei ole raskete psüühikahäiretega, tal ei ole luulusid, sundmõtteid vms. Selliseid tunnuseid ei ole näha ka Jakovlevi meditsiinilistest dokumentidest. Depressioon ja ärevus aga ei pruugi tähendada isiku süüvõimetust. Ei Jakovlevi ütlustest ega muudest objektiivsetest tõenditest, sh tunnistajate ütlustest ja osakonna turvakaamerate videosalvestisest ei ole näha midagi, mis tekitaks kahtlust Jakovlevi käitumise ebaadekvaatsuses või et tegude toimepanemise ajal ei andnud ta aru oma tegudele ja/või ei saanud aru nende tähendusest. Jakovlev kirjeldab toimunu täpselt ja üksikasjalikult, tema ütlused riimuvad ka tunnistajate ütlustega ja videosalvestisega ehk tegude toimepanemise ajal oli ta terve mõistuse juures. Ka kohtuliku menetluse käigus ei tekkinud vähimatki kahtlust menetlusaluse isiku süüvõimelisuses. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks ega näinud alust kohtupsühhiaatriaekspertiisi määramiseks. Ka Jakovlev ise kasutab oma avaldustes üksuse juhile pigem selliseid termineid nagu introvertsus, mis ei ole üldse psüühikahäire, vaid pigem iseloomuomadus. Seetõttu ei nähtu ka mingeid tunnuseid, miks Jakovlevi süüvõime võiks olla piiratud. Samal põhjusel jättis kohus rahuldamata kaitsja taotluse 2017-2018.a.a. Jakovlevi ravimisega tegelenud arsti E. L.'e ülekuulamiseks. Ehk siis kohtu arvates Jakovlev on süüvõimeline isik ja tema tegude suhtes puuduvad õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. Kohus ei tuvasta menetlusõiguse normide rikkumisi kohtuvälise menetleja poolt. VTMS § 52 lg 3 kohaselt
lg-tes 1 ja 2, §-s 275 ettenähtud väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet, Justiitsministeerium ja vangla. Seega karistused on määratud pädeva menetleja poolt. Õigused ja kohustused olid menetlusalusele isikule nõuetekohaselt selgitatud, mida kinnitab ka tema allkiri. Ülekuulamisest võttis osa tõlk. Kaitsja osalemist kohtueelses menetluses Jakovlev ei soovinud. Vastulauset ja omapoolseid tõendeid ei esitanud. Samuti on kohus seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. Menetlusalune isik eitab oma süüd, õigustades oma käitumist. Uued õigusrikkumised pani ta toime juba olles kinnipidamisasutuses ja kandes vabadusekaotuslikku karistust varem toime pandud kuritegude eest. Seetõttu ei saa rääkida, et Jakovlevi süü oleks väike ja avalik menetlushuvi selles asjas puuduks. Karistuse täideviimise efektiivsus on otseselt seotud avalikku menetlushuviga: kui isik, juba kandes karistust süüteo eest, paneb vangistuse kandes toime uusi õigusrikkumisi, siis seda ilmselgelt ei saa pidada ebaoluliseks ja vähetähtsaks õigusrikkumiseks, millel puudub avalik menetlushuvi. Samuti ei tunnista Jakovlev oma süüd ehk ei teadvusta lõpuni toimepandu tõsidust, mistõttu ei saa rääkida ka sellest, et tema süü oleks väike. Vanglale tekitatud materiaalset kahju pole ta hüvitanud vähimalgi määral. Solvatud valvuri ees pole otseselt vabandanud, andes temale vaid üldsõnalisi selgitusi, milles jällegi õigustas oma tegu. Peale selle VtMS § 3-1 lg 4 näeb ette, et „Väärtegu ei ole vähetähtis, kui väärteo toimepanemisega on tekitatud kahju või kui väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule, välja arvatud juhul, kui väärteo toimepannud isik on kahju vabatahtlikult hüvitanud või heastanud“. Antud juhul tekitas Jakovlev oma tegudega vanglale kahju, mida siiamaani pole ta hüvitanud. Eeltoodu näitab, et tegemist ei ole menetlusega, milles puudub avalik menetlushuvi ja seda ei saa lõpetada VtMS § 29 või 30 alusel. 13 Karistus Karistusregistri järgi Jakovlevil on kaks kehtivat kriminaalkaristust ning üks kehtiv väärteokaristus. Karistust kergendavad või raskendavad asjaolud puuduvad.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Jakovlev sisult tunnistas tegude toimepanemist, kuid ekslikult arvab, et tema teod ei ole õigusvastased. Oma ütlustes õigustas ta enda käitumist, mõtlemata oma tegude tagajärgedest ja kuidas kannatanu pidi tundma ennast, kui teda solvati sellisel viisil ja seda veel teiste kinnipeetavate nähes. Tunnistaja K. ütluste järgi Jakovlev ei vabandanud tema ees ei tol päeval ega hiljem. Jakovlevi ütluste järgi selgitas ta K.'le hiljem, et isiklikult tema (K.) vastu ei ole tal (Jakovlevil) midagi. Jakovlevi arvates selline selgitus oli piisav, et lugeda vabandused esitatuks. Kohtu arvates päris vabanduseks seda pidada ei saa, sest ka selle sammuga väljendas Jakovlev, et jääb ikkagi oma arvamuse juurde, et tema suhtes käituti ebaõiglaselt ning teda sunniti sellise teo sooritamiseks ehk oma süüd ta (Jakovlev) justkui ei tunnegi. Ka kohtuliku arutamise käigus jätkas ta seisma oma positsioonil ega tunnistanud tema kasutatud meetodite õigusvastasust. Seetõttu kohtu arvates menetlusaluse isiku süü vastab keskmisele määrale. Kuna varasemalt Jakovlev ei olnud karistatud analoogsete süütegude eest, nõustub kohus, et rahatrahv 50 trahviühiku ehk 200 euro ulatuses vastab Jakovlevi süü raskusele ning on piisav, et täita nii erikui üldpreventiivseid eesmärke. Sellise karistuse mõistmisega antakse isikule võimaluse teha õigeid vajalikke järeldusi, et edaspidises kasutaks ta oma tõeliste või eeldatavate õiguste eest seismisel seaduslikke vahendeid.
lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kohtu arvates ka selles osas vastab menetlusaluse isiku süü keskmisele määrale. Karistust kergendavad või raskendavad asjaolud puuduvad. Ka seda laadi väärtegude eest ei olnud Jakovlev varem karistatud. Nagu ka solvamise episoodis tunnistab Jakovlev sisult vangla vara lõhkumist, kuid jääb sama seisukoha juurde, et sellise teoni viis teda vangla administratsiooni käitumine, kes otsustas paigutada Jakovlevit teise kinnipeetavaga ühte kambrisse, kuigi Jakovlev väitis, et psüühilise tervise seisundi tõttu ei suuda ta teise kinnipeetavaga ühes kambris koos olla, kuigi ei ole ühtegi tõendit selle kohta peale Jakovlevi enda subjektiivset arvamust. Jakovlev justkui ei keeldu kahju hüvitamast, aga peab tsiviilhagi suurust ülepaisutatuks. Milline oleks õiglane kahju summa tema arvamusel, ei osanud Jakovlev öelda. Ka see näitab, et ka vara lõhkumise osas ei teadvusta Jakovlev lõpuni oma teo ebaõigust ja sisult õigustab ennast, mis osutab tugevate eripreventiivsete kaalutluste olemasolule tema suhtes, s.t vajadusele mõjutada teda mõistetava karistusega nii, et ta ei paneks edaspidi uusi väärtegusid toime. Eeltoodu alusel nõustub kohus kohtueelse menetlja poolt valitud sanktsiooni liigi ja määraga ja leiab, et selle väärteo eest tuleb Jakovlevit karistada sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistusega ning rahatrahv 160 trahviühiku ulatuses, s.o 640 eurot vastab Jakovlevi süü raskusele ning on kooskõlas eripreventiivsete kaalutlustega. 14 Ülaltoodu arvesse võttes leiab kohus, et Stanislav Jakovlev'i kaebus on põhjendamata ning Viru vangla 6.08.2021 otsus, millega teda karistati
lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot ning
lg 1 järgi rahatrahviga 160 trahviühiku ulatuses, so 640 eurot on seaduslik, põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. S.Jakovlevi kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Rahatrahvid tuleb tasuda ühe kuu jooksul antud kohtuotsuse jõustumisest. Asitõendid - DVD-R plaadid, mis asuvad toimiku juures jätta väärteoasja toimiku juurde. S.Jakovlevil tekkinud menetluskulud seoses valitud kaitsja poolt õigusabi andmisega kohtulikus menetluses - jätta S.Jakovlevi enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov kohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.