lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: E.O, ik: XXX, elukoht: xxxx Kaitsja: jurist Aleksei Smelov, Companion Õigusbüroo OÜ, Ahtri 8, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Rahuldada E.O kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.07.2020 otsusele nr 2302,20,010187 E.O karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.07.2020 otsus nr 2302,20,010187 E.O karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks 1 osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks, selles, et E.O juhtis 17.06.2020 kella 18:18 paiku J. Smuuli teel (Suur-Sõjamäe ja Tala tn vahel) suunaga Tala tn poole, Tallinn, Harju maakond mootorsõidukit kiirusega 117+-4 km/h, millega ületas asulasisesel teel suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 63 km/h ning rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse 08.07.2020.a. tegi Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood: 70008747; Pärnu mnt 139, Tallinn, Harju maakond) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits otsuse väärteoasjas nr 2302,20,
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud mõningal määral üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra ning lisakaristus on määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 63 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 63 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on üle keskmise, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud üle kahe korra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavast määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille 6 põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on otsuses asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Kohus peab süü tunnistamisse puutuvalt vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 näeb kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Kui kohtuväline menetleja arvab, et süü tunnistamist peaks kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, siis kohus leiab, et süü tunnistamine ja süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuses ei ole samaväärsed asjaolud. Süü tunnistamine sisaldab endas menetleja esitatud süüdistuses sisalduva etteheitega nõustumist, kuid süü ülestunnistamisele ilmumine on süüdlase ilmumine menetleja juurde ja toime pandud süüteost teatamine olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo asetleidmine või siis süüteo toimepanemine või toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti aga menetlusalune isik kinni seetõttu, et mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust ja tuvastati väärteo toimepanemine. Kuivõrd süüteo toimepanemine on tuvastatud mõõtevahendiga, siis ei ole menetlusaluse isiku süü tunnistamisel tähtsust. Seejuures ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 p 3 kergendavate asjaolude loetelus ja menetlusaluse isiku kinnipidamist süüteo toimepanemiselt ei saa hinnata süü ülestunnistamisele ilmumisena. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälisel menetlusel ei olnud kergendavaid asjaolusid tuvastatud ning ei esine ka asjaolusid mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses, s.t alles peale seda, kui on tehtud karistusotsus. Seega on kahetsuse ainuke eesmärk vähendada kohtuvälise menetleja määratud karistust ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt. Kaebusest tulenevalt tunnistab menetlusalune isik süüd vaid osaliselt, leides samas, et tegemist on tehnilise veaga. Seega saab ka sellisesse süü tunnistamisse suhtuda kriitiliselt. Seejuures märkis menetlusalune isik, et ta müüs kiire ja võimsa sõiduki maha ja kohtu loal ostaks aeglasema peresõiduki. Kohus teeb sellisest avaldusest järelduse, et menetlusaluse isiku arusaama kohaselt ületab lubatud sõidukiirust sõiduk, millel on võimsam mootor, mitte juht. Kohus leiab, et menetlusalune isik ei ole senini aru saanud sellest, et liiklusohu põhjustab juht oma mõttelaadi ja sellest juhitud õigusvastase käitumisega, mitte sõiduk. Lubatud sõidukiirust saab ületada igasuguse mootorsõidukiga, millele ei ole tehase poolt paigaldatud kiiruse piirajat. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Menetlusaluse isiku väide, et tema tegevus antud konkreetsel juhtumil ei kujutanud otseselt kellelegi vahetut ohtu - kiiruse ületamine ei toonud kaasa kahju või ka konkreetset ohtu ühegi isiku elule või tervisele, ei kahjustanud kellegi vara ega toonud kaasa ka mingit muud liiklusõnnetust või kahju. Kohus leiab, et juhul, kui menetlusalune isik oleks põhjustanud liiklusõnnetuse, kvalifitseeritaks tema käitumine juba LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega väide selle kohta, et menetlusalune isik ei põhjustanud liiklusõnnetust või ei kahjustanud kellegi elu, tervist või vara, on asjakohatu ning kohus jätab selle väite tähelepanuta. LS § 16 lg 2 sätestab üheselt liikleja kohustuse täita liikluskorraldusvahendi nõuet ja liiklusseadus ei näe ette võimalust lähtuda kiiruse valikul oma parimast äranägemisest. Seega kehtib piirang igal ajahetkel ja iga liikleja jaoks ning niikaua kuni liikluskorraldusvahend seda kehtestab. Lubatud sõidukiirus on reguleeritud LS § 15 ja 50 sätetega ning nendest sätetest võib kõrvale kalduda vaid erandlikel juhtudel, millised menetlusaluse isiku suhtes ei kohaldu. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja – ohutusse 7 ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada enda ja kõigi teiste kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud varemgi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. 27.05.2019 on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, s.o 420 eurot ning kõigest mõned kuud hiljem, s.o 18.09.2019 pani E.O uuesti toime liiklusalase väärteo ning teda karistati mootorsõiduki juhina varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Uue, käesoleval juhul inkrimineeritava väärteo on kaebaja toime pannud 17.06.2020 ehk vähem kui aasta möödumisel. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue liiklusalase väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmised määratud rahatrahvid ei suutnud menetlusalust isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvat kogemust karistuste osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmistest karistustest järeldusi teinud, kuigi juhtimisõigusega isik teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse liiklusalase väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda, teised liiklejad ja kõrvaliste inimeste vara. Seejuures on menetlusaluse isiku õigusvastane käitumine liikluses muutunud ajas ohtlikumaks. Selline käitumine ei saa kuidagi kaebuse esitaja olukorda kergendama või süüd vähendama hakata, mistõttu puuduvad igasugused alused rahatrahvi vähendamiseks. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral kohaldada karistust üle keskmise määra kui korduvalt samalaadseid süütegusid toime pannud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on menetlusalusele isikule karistus määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra olukorras, kus süü on üle keskmise ja menetlusalune isik on korduvalt toime pannud samalaadseid süütegusid. Seega on kohtuväline menetleja omaksvõetud karistuspraktikast lähtunud ja mingit alust selle põhimõtte ümberhindamiseks ei ole. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad karistused samalaadse ja teiselaadse väärteo toimepanemise, sh lubatud sõidukiiruse ületamise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahvid ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest hoiduma ega ka enda suhtumist liikluse turvalisusesse muutma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, 8 et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist pelgalt rahatrahviga, kuivõrd eelmised trahvid liiklusalaste väärtegude eest oodatud mõju ei ole avaldanud. Mis puudutab määratud lisakaristuse määra, siis leiab kohus, et kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kujutab endast liikluses ohtu, kuivõrd ta peab vajalikuks 50 km/h alas juhtida sõidukit kiirusega 117 km/h. Juhul, kui menetlusaluse isiku seisukoha kohaselt sõitis ta mööda aeglasemalt liikunud sõidukist, siis lubatud sõidukiirust 50 km/h arvestades piisanuks möödasõiduks ka 50 km/h sõidukiirusest. Selleks ei pea sõitma kiirusega vähemalt 113 km/h. Seejuures selgitas menetlusalune isik, et ta ei vähendanud peale möödasõitu kiirust. Kiiruse mõõtmise videosalvestiselt möödasõidu hetke ei ole salvestatud, mistõttu ei ole teada kui suur võis olla menetlusaluse isiku sõiduki kiirus möödasõidu tegemise ajal. Seejuures nähtub kiirusmõõturi väljatrükist, et esialgselt on kiirus olnud 116 km/h, seejärel 117 km/h, pärast seda on hakanud kiirus langema 116, 115, 110, ja lõpuks 105 peale. Seega on sõiduk liikunud kiirusega üle 100 km/h 150 meetrit ning seda vaid salvestise kohaselt. Kui pikalt ja kui kiiresti sõitis lubatud sõidukiirust ületades menetlusalune isik enne salvestise algust, ei ole teada. Kohus leiab, et kui isik ei pea vajalikuks kohandada juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtestatud ja üheselt arusaadavale kiiruse piirangule ega pea valeks ületada lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda, siis näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et ta suhtub juhile kehtestatud elementaarsesse keeldu üleolevalt ja teisi ohustavalt, tehes seda karistusregistri andmete kohaselt korduvalt. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib juhtimisõigust lisakaristusena ära võtta ka esmakordse rikkumise puhul kui kehtestatud piirmäära on ületatud oluliselt või kui seda on tehtud korduvalt või rikkumisega kaasnevad ka teised nõuete rikkumised või on näidatud hoolimatut suhtumist teosse. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud nii oluliselt kui ka korduvalt ning teo iseloomu arvestades on menetlusalune isik näidanud ka hoolimatut suhtumist oma teosse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebemenetluses on menetlusalune isik osutanud sellele, et juhtimisõigus on tal vajalik seoses pere ülalpidamisega ning tööülesannete täitmisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on pere ülalpidamisega seonduvalt ning töö tegemiseks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste ja igapäevaste toimetuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja varem samalaadse süüteo eest karistatud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad taas järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav töökoht säiliks. Süüks arvatud väärteo toimepanemise ajal o lid menetlusalusele teada nii töötamiseks juhtimisõiguse vajalikkus kui ka pere ülalpidamise kohustus. Seega saanuks 9 kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Lisaks on kaebuse esitaja palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik korraga rahatrahvi täies ulatuses tasuda. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust ja menetlusaluse isiku taotlust, leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul siiski võimaldada trahv tasuda 10 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisu osas tühistamiseks ja muutmiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise tähtaja osas otsus tühistada ja muuta ning uue otsusega määrata rahatrahvi tasumine ositi. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.