Obsah (4)

§ 173§ 153§ 175§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 18.03.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-12-14891 Kohtuasi X (X) kohustust

) § 8 lg-st 3, § 173 lg-test 1, 3-5, § 175 lg-test 1, 2-4, 51, 6 ja 8, § 173 lg-test 3, 4 ja 5, § 176 lg-test 1-2, § 177 lg-test 1-2 ning täitemenetluse seadustiku § 132 lg-st 1 rahuldas võlgniku taotluse. Kohus lõpetas kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku kohustustest, mis tekkisid enne pankroti väljakuulutamist 11.06.2012. Kohustustest vabastamisel ei lõppenud õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Kõik menetluskulud jäid võlgniku kanda. Kohustustest vabastamise menetlus algatati 01.09.2014 (rohkem kui seitse aastat tagasi). Seega saabus menetluse kestvuse lubatud maksimum tähtaeg. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugines eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Menetluse ajal sai võlgnik töötasu 540 eurot (bruto) F OÜ-lt. Võlgnik tõi välja, et ta otsis tasuvamat tööd, nt ehitustöid Norras ja Soomes, kuid arvestades tema vanust, ehitusalase hariduse puudumist ja tervislikku seisundit, siis ei õnnestunud tal tasuvamat tööd leida. Võlgnikul oli osaline töövõimetus ja sellest tingituna polnud ta kantud Eesti Vabariigi reservväelaste nimekirja. Kuna võlgniku töötasu jäi alampalgale, siis ei olnud võlgnik rikkunud

§ 173lg 3 ja 4 kohustusi.

Võlgnik ei olnud ka süüdi mõistetud pankrotikuriteos. 2 Vastavalt pankrotimenetluse lõpetamise määrusele jäi võlgniku võlausaldajatel tunnustatud nõuete eest saamata raha kogusummas 54 324,90 eurot. Tegemist oli teise järgu (

§ 153lg 1 p 2) nõuetega.

Esimese järgu (

§ 153

lg 1 p 1 pandiga tagatud) ja kolmanda järgu (

§ 153lg 1 p 3 tähtaegselt esitamata) nõuded puudusid.

Võlausaldajad OÜ Haltransa, WW Capital OÜ, OÜ Strandmont, OÜ Fransertal ja MA Kinnisvara Invest OÜ olid äriregistrist kustutatud. Võlgniku poolt laekusid rahalised vahendid usaldusisiku kaudu järgnevalt: 2017 summas 157 eurot, 2018 summas 609 eurot ja 2019 summas 505 eurot (kokku 1 271 eurot). Võlgniku sissetulekute suurusi ja liike arvestades oli tasumine piisav. Eelnevale tuginedes ei olnud alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Määruskaebus 5. Võlausaldaja Swedbank AS (pank) palus tühistada maakohtu määrus ja jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Kohus ei analüüsinud võlgniku käitumise vastavust

§ 173lg-s 1 nimetatud kohustusele.

Võlgnik oli kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik töötas alates 2015 turundusspetsialistina, saades töötasu Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud alammääras. Võlausaldajale oli arusaamatu, miks töötas võlgnik ettevõttes miinimumpalga eest, kuigi oli ettevõttes töötanud juba pikemat aega ehk oli omandanud tööks vajalikud oskused. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega polnud kooskõlas võlgniku järjepidev töötamine ametikohal, mis võimaldas maksta välja ainult mittearestitavat sissetulekut. Menetluse kestel polnud võlgnik teeninud miinimumpalgast suuremat tulu. Oma tervisliku seisundi kohta tõendeid ei esitanud. Usaldusisiku aruannete kohaselt üritas võlgnik lühiajaliselt täita ka mitmete osaühingute juhatuste liikmete kohustusi, kuid ilma tasu saamata (kui õnnestub ennast äritegevuses tõestada, siis hakkab tulevikus laekuma ka juhatuse liikme töötasu kokkulepitavas summas). Kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega ei olnud kooskõlas tasuta töötamine. Juhutööde tegemise ning tasuta juhatuse liikme kohustuste täitmise asemel oleks võlgnik pidanud otsima uut mõistliku sissetulekuga täiskohaga töökohta. Selle asemel püsis võlgnik aastaid miinimumpalgaga ametikohal, tegi teiste osaühingute jaoks tasuta tööd ning juhutöid. Eelnimetatud käitumine ei olnud kooskõlas kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega ning võlgnik rikkus

§ 173lg 1 nimetatud kohustust.

Võlgnik oleks pidanud otsima uut töökohta erinevatel erialadel. Eelduslikult peab töökoht olema täiskohaga ja tasustatud. Võlgnik ei toonud esile ega tõendanud ka mingeid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid tema võimatust otsida tulutoovamat tegevust. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks.
2. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
3. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

§ 175

lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest 3 vabastamise.

§ 175lg 51 kohaselt võib viieaastast tähtaega pikendada kokku seitsme aastani.

Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus

§ 175

lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Pankrotiseaduse (

) § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kohus keeldub

§ 175

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik rikkus süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud

§ 173nimetatud kohustusi.

Maakohus tuvastas, et võlgnikku pole mõistetud süüdi pankrotikuriteos.

§ 175

lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ületanud maakohus diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma järeldusi piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus on analüüsinud nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja õigesti leidnud, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Ringkonnakohus järgib TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid täies mahus. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Kui võlgnikul on mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures VÕS § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha (Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 18 ja 19). Praegusel juhul nähtub usaldusisiku aruannetest, et võlgnik on kogu menetluse ajal töötanud. Lisaks on ta proovinud alustada äritegevusega, otsinud tööl välismaal (Soomes ja Norras) ja teinud hooajatööd (rehvivahetus). Maakohtul oli mh õigus pidada võlgniku selgitusi oma tervisliku seisundi osas piisavaks, olukorras kui võlausaldajad polnud seda kahtluse alla seadnud. Võlgnik oli mh selgitanud, et töökoha otsimist mõjutas tema tervislik seisund, vanus ja oskused. Arvestades eeltoodut tegutses võlgnik mõistlikult ja asja materjali pinnalt puudub alus arvata, et võlgnik oli pahatahtlik ja seetõttu ei otsinud paremat töökohta. Ringkonnakohtu hinnangul tegeles võlgnik enda võimaluste piires tema jaoks mõistlike tulutoovate tegevuste otsimisega, seejuures omades kohustustest vabastamise menetluse ajal kindlat töökohta. Võlgnik oli lisaks kindlale töökohale proovinud leida mitmeid täiendavaid sissetuleku 4 võimalusi erinevates tegevusvaldkondades ja mitmel kohal ka periooditi töötanud. Äritegevuse alustamisega kaasnevad paratamatult riskid ja võlgniku selgitused, miks ta juhatuse liikme tasu ei saanud, on mõistetavad. Vahemikus oktoober 2017 - september 2019 tegi võlgnik regulaarseid sissemakseid usaldusisiku pangakontole. Usaldusisik maksis välja raha võlausaldajatele jaotise alusel. Praegusel juhul on panga etteheited alusetud.
2. Kohustustest vabastamata jätmiseks peab võlgnik olema käitunud süüliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma

§ 173

lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Riigikohus on leidnud, et kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Maakohus on võlgniku kohustustest vabastamisel leidnud, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus nõustub, et toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises süülise käitumise tunnuseid. Maakohus on andnud süü puudumisele õige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil. 12. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on täitnud TsMS § 173 lg-st 1 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Panga arusaam, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti pole võlgnik oma sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud.

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Ühiskonna sidususe seisukohast peab võlgadest vabastamine võimaldama võlgniku pöörduda tagasi tavapärase elukorralduse juurde. Sellest keeldumine aga peaks olema erand, mida rakendada vaid siis, kui võlgnik on selgelt pahatahtlik. Antud asjas ringkonnakohus ei tuvasta võlgniku pahatahtlikust ega põhjuseid, miks võlgnik ei peaks saama uut võimalust. Võlgnik on püüdnud oma võimaluste piires oma kohustusi täita. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu panga määruskaebus rahuldamisele. 13. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus 5 võlgniku huvides. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 14. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse

§ 175lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 6