← Eesti

3-21-2186/9

Obsah (7)§ 182§ 116§ 44§ 59§ 108§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-21-2186 Otsuse kuupäev 20. mai 2022 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Ahti Bretti kaebus Peipsiääre Vallavolikogu 28.

) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 30). 3-21-2186 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Peipsiääre Vallavalitsus algatas
  2. mai
  3. a korraldusega nr 244 peremehetuks tunnistamise menetluse ja võttis arvele peremehetute ehitistena elamu ja kõrvalhoone Särgla külas (Puusepa 86101:002:0249 juures) (dtl 23).
  4. Peipsiääre Vallavalitsus tunnistas
  5. septembri
  6. a korraldusega nr 406 peremehetuks elamu (ehitusregistri kood 120814836) Särgla külas lähiaadressiga Muru (dtl 31-32).
  7. Peipsiääre Vallavalitsus määras
  8. detsembri
  9. a korraldusega nr 648 Tartu maakonnas Peipsiääre vallas Särgla külas katastriüksusel katastritunnusega 58601:001:1299 asuva Peipsiääre vallale kuuluva elamu (ehitisregistri koodiga 120814836) teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 6238 m² ja nimetatud katastriüksuse koha-aadressiks Tartu maakond Peipsiääre vald Särgla küla Muru (dtl 33-34).
  10. Maa-amet andis
  11. aprilli
  12. a korraldusega nr 1-17/21/937 Peipsiääre valla munitsipaalomandisse Särgla küla Muru katastriüksuse (dtl 35-37).
  13. Peipsiääre Vallavolikogu otsustas
  14. juuni
  15. a otsusega nr 33 võõrandada Tartu maakonnas Peipsiääre vallas Särgla külas asuv Muru kinnistu (katastritunnus 58601:001:1299, registriosa nr 19358850) otsustuskorras Peipsiääre Matkaklubile müügihinnaga 500 eurot (dtl 11).
  16. Ahti Brett (kaebaja) esitas
  17. septembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Peipsiääre Vallavolikogu otsus, millega müüdi kinnistu, mille katastriüksus on katastrinumbriga 58601:001:1299, otsustuskorras Peipsiääre Matkaklubile (dtl 1-3).
  18. Tartu Halduskohus võttis
  19. septembri
  20. a määrusega haldusasja materjalide juurde Peipsiääre Vallavolikogu
  21. juuni
  22. a otsuse nr 33, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Peipsiääre valla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama ja kaebajat esitama seisukoha asja läbivaatamise vormi osas (dtl 8-10).
  23. Peipsiääre vald esitas
  24. oktoobril 2021 vastuse kaebusele (dtl 13-17).
  25. Vastusena kohtunõudele esitas kaebaja
  26. veebruaril 2022 arvamuse Peipsiääre valla
  27. oktoobri
  28. a vastuse kohta (dtl 49-51).
  29. Tartu Halduskohus otsustas
  30. märtsi
  31. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate dokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 52-55).
  32. Vastustaja esitas
  33. aprillil 2022 vastusena kohtu
  34. märtsi 2022 määrusele lisadokumendid (dtl 57-75). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  35. Kaebaja taotleb Peipsiääre Vallavolikogu
  36. juuni
  37. a otsuse nr 33 osalist tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 2 3-21-2186 12.
  38. Vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist kaebaja surnud vanaemale erastamata jäänud maaga ning juba 10 aastat tagasi hakkas kaebaja vallalt uurima, kuidas on võimalik saada kinnistu enda nimele. Valla maakorraldaja Tõnu Ilvese poolt kaebajale antud viimase selgituse kohaselt oli kõige lihtsam ja odavam, kui vald hõivab peremehetu kinnistu ja müüb selle avalikul enampakkumisel. T. Ilves märkis seejuures, et vastav kuulutus ilmub Peipsiääre Teatajas ja ilma avaliku enampakkumiseta pole võimalik seda kinnistut osta. Kaebaja sai
  39. a augustis teada, et kinnistu on otsustuskorras müüdud Peipsiääre Matkaklubile. 12.
  40. Peipsiääre Matkaklubi tegi hinnapakkumise 500 eurot. Kaebaja jaoks on selle kinnistu väärtus hindamatu, kuna sellega on seotud palju mälestusi. Sellise tegevusega on kaebajale tehtud ülekohut ning kaebaja on saanud petta, kuna ta oli valmis maksma avalikul enampakkumisel ka kõrgemat hinda. Kaebaja tegi kõik, mis võimalik, et koht, millega on seotud lapsepõlv ja palju mälestusi, jääks alles. 12.
  41. Otsusega, millega müüdi vallavara otsustuskorras, on rikutud seadust. Peipsiääre vallavara valitsemise korra § 23 sätestab vallavara võõrandamise viisid ning p 2 ütleb, et üldjuhul võõrandatakse vallavara avaliku enampakkumise korras.
  42. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 13.
  43. Alates aprillist
  44. a on telefoni teel ja ka e-kirja teel (endise Vara valla e-kirjad, mis ei ole alles) Vara valla maakorraldajana T. Ilves pöördunud kaebaja (kui Klaudia Levanenko tütre poja) poole ja teatanud, et Särgla külas K. Levanenkole kuulunud hoonete juurde kuuluva maa osas on vajalik maareform lõpule viia. Selleks on tarvis K. Levanenko vara pärijatel esitada kohalikule omavalitsusele pärimistunnistus ja avaldus maa erastamise kohta. Kaebaja lubas hakata tegelema K. Levanenko pärimistoimingutega. 13.
  45. Vahepeal (aastatel 2015 kuni 2017) pöördus Vara valla maakorraldaja telefoni teel kaebaja poole ja päris, kas pärimistoimingutega on edasi mindud, kuid selgus, et ei ole siiski veel pärimismenetlust läbi viidud. Pärast haldusreformi läbiviimist
  46. a algul pöördus T. Ilves taas kaebaja poole ja taas selgus, et pärimisega ei ole edasi mindud. 13.
  47. Kuna kohalikul omavalitsusel on kohustus välja selgitada reformimata maadel asuvate ehitiste omanikud (asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2), siis viis Peipsiääre vald K. Levanenkole kuulunud ehitise juures
  48. aprillil 2018 läbi paikvaatlused, mille tulemusena tunnistati ehitisena kõlbulikuks elamu, kõrvalhooned olid lagunenud ja ei vastanud maareformi mõistes ehitistele kehtestatud nõuetele. 13.
  50. augustil 2018 saatis kaebaja e-kirja, kus teatas, et leidis Peipsiääre Teatajast peremehetu ehitise hõivamise teate ning et tegemist on tema vanaemale kuulunud ehitistega ning päris, et mida ta peaks tegema, et need vanad hooned kuuluksid järeltulijatele. Peipsiääre valla maakorraldaja selgitas veelkord, et läbi tuleb viia vara pärimismenetlus. 13.
  52. veebruaril 2019 saatis kaebaja e-kirja, kus teatas, et on suhelnud notaribürooga ning sealt selgitati talle, et kui ta suudab ära tõestada, et vanaema on pärandi üle andnud kasvõi mingite asjade näol, siis saab pärijaks kaebaja ema või tädi, kes on nn esimese ringi pärijad ja siis nemad saavad kinkida selle edasi. Selles e-kirjas avaldas kaebaja arvamust, et kui need hooned koos maaga antakse valla omandisse, siis oleks ta nõus selle maa ära ostma. Vallavalitsuse maakorraldaja selgitas telefoni teel kaebajale valla poolt läbiviidavat peremehetuks tunnistamise menetlust, kui ehitisel puuduvad omanikud, ning ka valla edaspidiseid võimalikke toiminguid. Kaebajale anti teada, et kui peremehetuks tunnistatud vara antakse munitsipaalomandisse, siis vald võib edaspidi vara maha müüa ja selleks on vallal mitu võimalust, nimelt kas müüa vara enampakkumisel, otsustuskorras või võõrandada muul viisil. 3 3-21-2186 13.
  53. Alates
  54. aastast ei ole kaebaja tundnud vaidlusaluste ehitiste ja maa vastu huvi ning loobus pärimismenetluse lõpuleviimisest. Muid kokkuleppeid ei ole kaebaja valla poolt taotlenud või sõlminud. 13.
  55. Peipsiääre Vallavolikogu
  56. juuni
  57. a määrusega nr 23 kehtestatud Peipsiääre valla valitsemise korra (edaspidi vara valitsemise kord) § 21 lg 2 p-i 3 kohaselt võib vallavara võõrandada, kui vallavara on vajalik heategevuslikele ja avalikke huve teenivatele organisatsioonidele nende ülesannete täitmiseks või muudele ühingutele või asutustele avalike huvide kaitstuse või valla arengu paremaks tagamiseks. Vara valitsemise korra § 22 lg 2 p-i 1 kohaselt annab vallavara võõrandamiseks loa vallavolikogu, kui võõrandatakse kinnisvara. Korra § 23 lg 1 järgi võõrandatakse vallavara otsustuskorras tasu eest, tasuta või alla hariliku väärtuse või enampakkumise korras või eelläbirääkimistega pakkumise korras. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võõrandatakse üldjuhul vallavara avaliku enampakkumise korras. 13.
  58. Arvestades nimetatud regulatsiooni on volikogu, müües vallale kuuluvat kinnistut, tegutsenud oma pädevuse piirides ning arvestades avaliku huvi. Vara valitsemise korra §-s 24 on loetletud juhtumid, millal võib vara müüa otsustuskorras ilma enampakkumist korraldamata. § 24 p 7 annab volikogule võimaluse müüa vara ka teistel juhtudel, kui paragrahvi eelnevates punktides loetletud. Antud juhul otsustas vallavolikogu müüa vaidlusoleva kinnistu mittetulundusühingule, kelle tegevus on suunatud avalikkusele ja kelle eesmärk on arendada valla elanike huvides. 13.
  59. Peipsiääre Matkaklubi ostupakkumine summas 500 eurot on igati põhjendatud, kuna kinnistu arendamisest saadud väärtus on palju kõrgem kui sellest saadud ostusumma. Kinnistu müüdi lagunenud hoonetega ja äärmiselt korrastamata seisus ja selle kordategemiseks läheb ka palju rahalist ressursi. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja seisukoht õige, et kinnistu müüdi liiga madala hinnaga. 13.
  60. Kaebaja on ise loobunud pärimismenetluse lõpuleviimisest ja ei ole olnud huvitatud vaidlusalusest kinnistust, sellest on ta teatanud ka valla maakorraldajat. Huvi tekkis alles siis, kui kinnistul hakkas tegutsema Peipsiääre Matkaklubi. 13.
  61. Kaebaja tegevus enne ehitiste peremehetuks tunnistamise menetluse algust viitab kaebaja huvile saada kinnistut odavamalt kui pärimise teel, kuid ise ei ole ta asunud tegutsemisele. Vallale ei ole kaebaja poolt laekunud ühtegi kokkuleppe ettepanekut või ostusoovi. Kaebaja on kogu menetluse käigus olnud hästi kursis menetluse kulust ja võimalikest variantidest. Kogu menetlus oli jälgitav nii riiklike infovahendite kaudu (Ametlikud Teadaanded) ning kajastatud ka vallalehes (Peipsiääre Teataja) ja valla kodulehel (www.peipsivald.ee), mida kaebaja on ise ka hoolikalt jälginud – sellele viitab ka kiire reageerimine valla teadetele ja ka kaebuse esitamine vallalehes nähtu alusel. 13.
  62. Alates ehitiste peremehetuks tunnistamise menetluse lõpust aprillikuus 2021 kuni võõrandamise otsuse tegemiseni juunikuus 2021 ei ole kaebaja esitanud ühtegi soovi kinnistu suhtes ega võtnud ühendust valla esindajatega või muul viisil avaldanud huvi Muru kinnistu vastu. 13.
  63. Vald ei ole sõlminud kaebajaga ühtegi kokkulepet, mis piiraks munitsipaalomandisse saadud Muru kinnistu müüki valla äranägemisel. Lisaks ei võinud kaebajal tekkida nimetatud kinnistu suhtes õiguspärast ootust saada seda valla kulul või muul viisil kui tõendatud ja seadusliku pärimise teel.
  64. Kaebaja esitas vastustaja seisukohtadele järgmised vastuväited. 14.
  65. T. Ilves ei saanud kuidagi pöörduda kaebaja poole, sest tal puudus igasugune info K. Levanenko sugulaste ja nende kontaktide kohta. Kaebaja pöördus ise sellel perioodil valla poole, kust anti talle maakorraldaja T. Ilvese kontakt edasiseks asjaajamiseks. 4 3-21-2186 Maakorraldaja T. Ilves selgitas, et kuna kinnistul puudub katastri number, tuleb sellega veel oodata. 14.
  66. Kaebaja pöördus telefoni teel maakorraldaja T. Ilvese poole, et teada saada, milliseid dokumente täpsemalt oleks vaja ning millised toimingud oleks vajalikud. T. Ilves konsulteeris ning helistas tagasi ning selgitas, et kogu kinnistut (metsamaa + hooned) pole võimalik saada. Et võimalik on saada ainult elumaja koos selle aluse maaga. T. Ilves selgitas, et kuna kinnistul puudub katastri number, siis ennem pole võimalik ühegi tegevusega edasi liikuda ja tuleb oodata ja et ta annab kindlasti teada. 14.
  67. Telefonivestluses, mis leidis aset kaebaja ja T. Ilvese vahel veebruaris 2019, nõustus T. Ilves, et pärimismenetlus kujuneks selle vana lagunenud hoonetega kinnistu puhul aeganõudvaks ja antud olukorras suhteliselt mõttetuks. Esimese ringi pärijad on juba vanad ning liikumisraskustega ning nende jooksutamine notarisse poleks mõistlik. Telefonivestluses T. Ilvesega ütles kaebaja, et talle teadaolevalt on teised vallad teinud erandeid ja kinkinud või müünud erastamata jäänud kinnistud selle järeltulijale. Kaebaja ütles uuesti lisaks e-kirjas avaldatud soovile, et on nõus maksma kõrgemat turuhinda ning ostma selle kinnistu, sest sellel kohal on talle mälestuste näol hindamatu väärtus. T. Ilves selgitas, et nende vallas mingeid erandeid ei tehta ning ühegi avalduse alusel kaebajal seda osta pole võimalik. Ainuke variant on osta see kinnistu enampakkumise teel. T. Ilves lisas ka, et kes see teine neid võssa kasvanud lagunenud hooneid ikka soovib ja selline variant on kindlasti odavam kui pärimismenetlust läbi viia. Kaebaja võttis antud juttu kahjuks puhta kullana. Kaebaja leppis T. Ilvesega kokku, et ta ostab selle kinnistu enampakkumise teel. T. Ilves selgitas, et sellisel juhul tuleb oodata kui ilmub Peipsiääre Teatajasse vastav kuulutus. T. Ilves palus kaebajal jälgida Peipsiääre Teatajat, mida ka kaebaja tegi iganädalaselt. T. Ilves lubas ka isiklikult asjal silma peal hoida ja teada anda kui vastav kuulutus ilmub. Seda selleks, et see ei jääks mingil moel märkamata. 14.
  69. veebruaril 2019 saadetud e-kirjas T. Ilvesele avaldas kaebaja soovi osta vaidlusalune kinnistu. Seepeale helistas T. Ilves ja ütles, et otse osta pole võimalik ühegi avalduse alusel. Ainuke variant on see osta avaliku enampakkumise teel. Kuna kaebaja ja T. Ilves leppisid kokku, et kaebaja ostab selle kinnistu enampakkumise teel, ning vahepealsel perioodil polnud ilmunud ka vastavat kuulutust enampakkumise osas valla ajalehes, siis järeldas kaebaja, et asjad pole veel jõudnud sinnamaani ning seega ei hakanud kaebaja vallast kedagi tülitama. KOHTU SEISUKOHT
  70. Kohus leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
  71. Käesolevas asjas on vaidluse all Peipsiääre Vallavolikogu
  72. juuni
  73. a otsuse nr 33 resolutsiooni p-i 1 õiguspärasus. Nimetatud otsusega võõrandas vastustaja Tartu maakonnas Peipsiääre vallas Särgla külas asuva Muru kinnistu otsustuskorras Peipsiääre Matkaklubile. Otsuse resolutsiooni p 2 käsitles üksnes lepingu sõlmimisega seotud kulude kandmist, ning seda kaebaja ei vaidlusta. 17.

§ 44

lg 1 järgi saab kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kohtul tuleb käesoleva kaebuse lahendamisel kontrollida eeskätt seda, kas kaebajal on riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusaktiga, mis haldusakti õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist. Õiguste riive puudumise korral ei saa aga kaebaja nõuda vaidlusaluse korralduse tühistamist isegi juhul, kui vaidlustatud korraldust saakski pidada objektiivselt õigusvastaseks. 5 3-21-2186

  1. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas vaidlusaluse kinnistu võõrandamine pidi toimuma avalikul enampakkumisel ning kas vastustaja pidi kaebajat enampakkumisest teavitama. Kaebaja leiab, et kinnistu otsustuskorras võõrandamisega on rikutud seadust.
  2. Maa omandisuhetest tuleb lähtuda sellistena, nagu need on. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune katastriüksus oli vaidlusaluse otsuse tegemise ajal Peipsiääre valla munitsipaalomandis. Seetõttu ei ole asja lahendamisel olulised kaebaja poolt
  3. veebruaril 2019 vastustajale esitatud Rahvusarhiivi dokumendid, mille kohaselt kuulusid hooned endises Vara vallas Särgla külas kaebaja vanaema K. Levanenkole (dtl 28-30).
  4. Asja materjalidest nähtub, et Maa-amet teavitas
  5. detsembril
  6. a Peipsiääre Vallavalitsust, et Särgla külas asuv Muru kinnistu katastritunnusega 58601:001:1299 on maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 3 alusel otstarbekas anda Peipsiääre valla munitsipaalomandisse (dtl 36). MaaRS § 28 lg 3 sätestab, et maa, mille munitsipaalomandisse andmist kohaliku omavalitsuse üksus MaaRS-is sätestatud tähtajaks ei taotlenud, antakse munitsipaalomandisse, kui maa ei kuulu MaaRS-i alusel tagastamisele, erastamisele või riigi omandisse jätmisele. Lähtudes MaaRS § 25 lg-st 5¹, § 28 lg-st 3 ja § 38 lg-st 3 ning Vabariigi Valitsuse
  7. juuni
  8. a määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ §-st 84, andis Maa-ameti peadirektori asetäitja peadirektori ülesannetes
  9. aprilli
  10. a korraldusega nr 1-17/21/937 Peipsiääre valla munitsipaalomandisse vaidlusaluse katastriüksuse.
  11. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja Maa-ameti
  12. aprilli
  13. a korraldust vaidlustanud. Samuti ei ole ta vaidlustanud Peipsiääre Vallavalitsuse
  14. septembri
  15. a korraldust nr 406 elamu peremehetuks tunnistamise kohta. Asja peremehetus tähendab seda, et asjale ei laiene ühegi isiku omandiõigus. Kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule väitnud, et tema oli vaidlusaluse elamu omanik. Kui kaebaja leidis, et elamu ei ole omanikuta, oleks saanud seda vaidlustada. Kui ehitis ei ole tegelikult peremehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamise poolt kõneleb tungiv avalik huvi.
  16. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et ta tegi kõik, mis võimalik, et koht, millega on seotud lapsepõlv ja palju mälestusi, jääks alles. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja ootused sellele, et ta saab vastustajale kuuluva munitsipaalmaa enampakkumise korras võõrandada, õigusaktidega kooskõlas. Kaebajale ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda, et tema õiguste ja huvide kaitsega tegeleks täies mahus üksnes haldusorgan. Ka kaebajal endal tuleb oma huvide kaitseks mõistlikult tegutseda. Praegusel juhul oleks näiteks olnud mõistlik valda kirjalikult informeerida ja esitada selgesõnaline taotlus vallavara ostmiseks enampakkumise käigus. Kaebusest nähtub aga, et kaebaja hakkas umbes 10 aastat tagasi vallast uurima, millistel tingimustel oleks tal võimalik saada kinnistu enda nimele ning iga paari aasta tagant helistas ta valda ja uuris asjade kulgu (dtl 2). Seda ei saa pidada piisavaks.
  17. Vastustaja väidab, et vallale ei ole kaebaja poolt laekunud ühtegi kokkuleppe ettepanekut või ostusoovi (dtl 17). Kohtu hinnangul nähtub kaebaja
  18. veebruari
  19. a e-kirjast T. Ilvesele, et ta on huvitatud kinnistu ostmisest (dtl 28). Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi valla ja kaebaja vahelist kokkulepet, mis piiraks munitsipaalomandisse saadud Muru kinnistu võõrandamist valla äranägemisel. 6 3-21-2186
  20. Vaidlust pole selles, et pooled on telefonitsi kinnistuga seoses infot jaganud, kuid kuna vestlused ei ole protokollitud või salvestatud, siis ei ole tõendatud kaebaja väited, et T. Ilves selgitas talle, et ainuke variant on osta kinnistu enampakkumise teel ning et ta leppis T. Ilvesega kokku, et ostab kinnistu enampakkumisel (dtl 51).

§ 59

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Väites, et kaebajal oli vallaga kokkulepe kinnistu ostmiseks enampakkumisel, pidi kaebaja esitama tõendid oma väite kinnituseks või vähemalt selgitama, millised tõendid seda kinnitavad ja kus need võivad asuda. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Ka ei saa kaebaja

  1. veebruari
  2. a ekirja pidada vallavara ostmise taotluseks. Sel hetkel ei olnud vald veel elamut peremehetuks tunnistanud, algatatud oli üksnes peremehetuks tunnistamise menetlus. Seega
  3. a veebruarikuus ei oleks vald saanud kaebajale kinnistut võõrandada.
  4. Olukorras, kus kaebaja ei astunud mõistlikke samme kinnistu omandamiseks pärimismenetluses, samuti ei esitanud maa tagastamise või erastamise taotlusi või vallavara ostmise taotlust, ei pidanud vald vallavara kaebajale võõrandama ning ei pidanud kaebajat ka teavitama, et ta müüb kinnistu otsustuskorras Peipsiääre Matkaklubile. Kaebaja õiguste riive puudub.
  5. Kohalikul omavalitsusel on omanikuna lai kaalutlusõigus otsustamaks, kas kasutada oma vara ise õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, anda vara teisele isikule kasutada või vara võõrandada. Linna- või vallavara kasutamisel ja käsutamisel tuleb kohalikul omavalitsusel järgida volikogu kehtestatud reegleid (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) § 34 lg 2), aga ka teistest õigusaktidest tulenevaid piiranguid, samuti riigi- ja haldusõiguse üldisi põhimõtteid (Riigikohtu
  6. novembri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-35-05, p 9). Tartu Ringkonnakohus on
  8. novembri
  9. a otsuses asjas nr 3-19-1220 p-s 14 leidnud, et kui vallale kuuluvat kinnisasja ei saa enam kasutada avalikuks otstarbeks, on reeglina põhjendatud selle võõrandamine.
  10. Peipsiääre Vallavolikogu poolt
  11. mail 2018 vastu võetud määruse nr 23 „Peipsiääre vallavara valitsemise kord“ (edaspidi kord) sätestab Peipsiääre vallale vara omandamise ja Peipsiääre valla omandis oleva vara (edaspidi vallavara) valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra (korra § 1). Korra § 23 lg 1 näeb ette, et vallavara võõrandatakse: 1) otsustuskorras tasu eest, tasuta või alla hariliku väärtuse; 2) enampakkumise korras; 3) eelläbirääkimistega pakkumise korras. Lg 2 täpsustab, et üldjuhul võõrandatakse vallavara avaliku enampakkumise korras. Korra §-s 24 on loetletud juhtumid, millal võib vara müüa otsustuskorras ilma enampakkumist korraldamata. § 24 p 7 annab volikogule võimaluse müüa vara ka teistel juhtudel, kui paragrahvi eelnevates p-des loetletud.
  12. Kohus leiab, et eespool viidatud normidest ei tulene kaebajale subjektiivset avalikku õigust nõuda, et Peipsiääre vald võõrandaks talle enampakkumisel Muru kinnistu. Sellist nõudeõigust ei anna kaebajale ka asjaolu, et kunagi kuulusid kinnistul asuvad hooned tema vanaemale. Vallavara võõrandamine Peipsiääre Matkaklubile ei olnud vastuolus ka korra § 21 lg-ga 2, mis sätestab, millal võib vallavara võõrandada. Vallavara võõrandamise otsustamine toimus kooskõlas korra §-ga
  13. Seejuures on Peipsiääre Vallavolikogu
  14. juuni
  15. a istungil andnud poolthäälte enamusega (poolt 16, vastu 0, erapooletuid 0, ei hääletanud 1) nõusoleku otsuse nr 33 vastuvõtmiseks (dtl 68-75). Poolte esitatud väidete ja tõendite põhjal ei saa kohus teha muud järeldust, kui et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7 3-21-2186 29.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab

§ 109lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.

30.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.