← Eesti

1-20-5214/85

Obsah (6)§ 121§ 120§ 424§ 64§ 68§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 30. märts 2022, Tartu Kriminaalasja number 1-20-5214 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Le

§ 121

lg 2 p 3, 120 lg 1 ja § 424 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

  1. juuli
  2. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Lembit Rosina kaitsja Paavo Paal Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Lembit Rosina, isikukood 38009194926; elukoht: XXX Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Marge Voogmaa Kannatanu K.V. ja tema esindaja Maarika Kutser Kannatanu J.A. RESOLUTSIOON
  3. Jätta Viru Maakohtu
  4. juuli
  5. a otsus muutmata ja Lembit Rosina kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  6. Jätta rahuldamata Lembit Rosina kaitsja taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. SÜÜDISTUS
  7. L. Rosinat süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3 järgi järgmistes tegudes. 1.

  1. 02.01.2018 kella 13.30 paiku Lääne-Virumaal Tamsalu linnas Koidu tn 19 maja lähedal koos kahe teise eeluurimise käigus tuvastamata meesterahvaga ajas bussiga taga kannatanu J.A. t, kellega tal oli vaidlus võlgade pärast. Bussist väljudes ning J.A. ni jõudes lõi L. Rosina kannatanut rusikaga peapiirkonda, mille tagajärjel J.A. kukkus maha. Seejärel lõi L. Rosina püsti tõusnud kannatanut veel mitu korda pea piirkonda, peale mida püüdis J.A. helistada politseisse, kuid L. Rosina võttis kannatanu käest ära mobiiltelefoni Nokia ja pani selle endale taskusse, et J.A. ei saaks helistada politseisse. Teised meesterahvad piirasid samal ajal kannatanu liikumist ja ei võimaldanud tal sündmuskohalt lahkuda. Oma sellise tegevusega tekitas L. Rosina kannatanu J.A. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – ülahuule turse ja peapõrutuse. 1.
  2. 16.02.2018 kella 19.25 paiku Lääne-Virumaal Tapa vallas Tamsalus linnas Kesk tänaval tungis L. Rosina kallale talle võlgu olevale K.V. ile, lõi kannatanut ühe korra rusikaga näo piirkonda, millega tekitas talle füüsilist valu ja tervisekahjustusi – hematoom vasaku sarnaluu piirkonnas ja hambast killu eemaldumine. 2.

§ 120lg 1 järgi heidetakse L.

Rosinale ette kannatanu ähvardamist vara hävitamise ja tervisekahjustuse tekitamisega, etteheidetavad teod on järgmised. 2.

  1. 16.02.2018 kella 19.30 paiku Lääne-Virumaal Tapa vallas Tamsalus linnas Kesk tänaval, olles eelnevalt löönud K.V. it, ähvardas L. Rosina kannatanut püstoliga ja ütles, et kui tahab, siis tapab ta ära. Kuna L. Rosina oli eelnevalt kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, tundis kannatanu reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli reaalne alus karta ähvarduse täideviimist. 2.
  2. 23.04.2019 kella 21.30 paiku Lääne-Virumaal Tapa vallas Tamsalu linnas Tehnika tn 24 OG Elektra kaupluse Pille-Riin esisel ähvardas sõnadega kannatanu K.V. it, et paneb ta maja põlema ja vigastab K.V. i lapsi, kui kannatanu ei võta tagasi politseist avaldust 16.02.2018 toimunud sündmuste kohta. K.V. tundis hirmu ja reaalset ohtu varale ja laste tervisele, kuna L. Rosina oli eelnevalt kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ja teda relvaga ähvardanud.
  3. Veel süüdistatakse L. Rosinat

§ 424

lg 1 järgi selles, et tema, 30.03.2019 kella 01.20 paiku, olles narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisundis, juhtis Lääne-Virumaal Kadrina vallas Pärnu-Rakvere-Sõmeru mnt 156-l km-l suunaga Tapa poole mootorsõidukit Audi A4 AVANT registreerimismärgiga XXX . L. Rosinal tuvastati vastavalt EKEI Lõuna-Eesti osakonna uuringuaktile nr 434T uriinis narkootiline aine MDMA ehk ecstasy ning eksperdi hinnangu kohaselt esines tal joove. L. Rosina juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 120 +/- 4 km/h, millega ületas antud teelõigul suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 26 km/h võrra. Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 (Juht ei tohi olla joobeseisundis; joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides) loetakse L. Rosina joobeseisundis olevaks mootorsõiduki juhiks. 2 II. MAAKOHTU OTSUS 4. Viru Maakohus tunnistas L. Rosina süüdi ja karistas teda

§ 121

lg 2 p 3 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega,

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 424

lg 1 järgi 1 aasta 2 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus L.

Rosinale liitkaristuseks 2 aastat vangistust üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, arvas

§ 68

lg 1 alusel mõistetud karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 16.02.2018-17.02.2018, s.o 2 päeva, saades nii lõplikuks karistuseks 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Mõistetud vangistus jäi

§ 73lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui L.

Rosina ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus mõistis L. Rosinalt K.V. i kasuks välja varalise kahju hüvitisena 1674 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 700 eurot. Samuti lahendas maakohus menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused.

  1. Maakohus luges L. Rosina süü tõendatuks kõigis süüks arvatud tegudes süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil.
  2. Esmalt käsitles maakohus L. Rosinale süüks arvatud vägivalla kasutamist J.A. suhtes 02.01.2018, selles kogutud tõendeid, milleks on kannatanu J.A. ütlused, süüdistatava ütlused ja tunnistajate M.G. i, V.L. e ning J.S. e ütlused, samuti kirjalikud tõendid.
  3. Patsiendikaardilt nr R352798 nähtub, et J.A. saabus kiirabiga AS Rakvere Haiglasse 02.01.2018 kell 15.04 peatraumaga, kurdab peavalu otsmiku piirkonnas, peauimasust, löödi ainult pea piirkonda, ülemine huul kergelt turses, lamamisrežiim 3-4 päeva. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli andmetel on J.A. talle kuuluvat telefoni nr XXX kasutanud kuni 02.01.2018 kell 13.34-ni. Häirekeskusele tehtud kõne salvestisest nähtub, et 02.01.2018 kell 13.43 helistas J.A. ning palus uuesti abi, sest teda ründas L. Rosina ja lõi teda.
  4. Maakohus leidis, et kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu esinemine L. Rosina tegevuses on kinnitust leidnud vaatamata sellele, et tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi, milles viimane püüab jätta muljet, et 02.01.2018 Maxima poe juures J.A. ga toimunud kohtumine oli järjekordne rahulik arutelu J.A. võlgade küsimuses. Sellist versiooni ei kinnita ükski kohtus uuritud tõend. Seevastu saab J.A. ütlusi lugeda usaldusväärseks just seetõttu, et tema versiooni kinnitavad objektiivselt koheselt tehtud kõne häirekeskusele ja patsiendikaardil fikseeritu. J.A. ütlused mõjuvad kogumis tunnistajate ütlustega loogiliselt ja eluliselt usutavatena. Tunnistaja M.G. i ütlustest nähtuvalt oli tegemist pingelise olukorraga ja tõelise tagaajamisega kummide vilinal, ta nägi ka J.A. hirmu ja kuulis korduvaid palveid politsei kutsumiseks. Ta kinnitab J.A. ütlusi ka selles, et koos L. Rosinaga J.A. t taga ajanud mehed väljusid L. Rosina bussist ja ei olnud seega juhuslikud möödujad nagu L. Rosina väidab. Asjaolu, et M.G. ei näinud pealt löömist on mõistetav. Ta oli koos lapsega poodi minemas ja ei saanudki näha kõike juhtunut. Olukorra pingelisusele viitavad ka tunnistaja V.L. e ütlused, et L. Rosina suhtlemine ei olnud lihtsalt rahulik vestlus, eemal autos olles kuulis ta lärmi seltskonnast, kus viibis ka L. Rosina, samuti nägi kannatanut poodi tormamas.
  5. Süüdistuses on L. Rosinale ette heidetud J.A. löömist algul ühel ja siis veel mitmel korral. Kuna kohtuistungil mäletas kannatanu kindlalt kolmel korral löömist, siis saab kohus süüdistust täpsustada ja mõista L. Rosina süüdi J.A. löömises kolmel korral.
  6. L. Rosina pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Ta sai aru, et teise isiku rusikaga löömine on viimasele valutekitav ja seda ta soovis ja saavutas. 3
  7. Järgmisena käsitles maakohus L. Rosina süüdistust K.V. i löömises ja ähvardamises 16.02.2018 ja 23.04.2019 ning leidis, et olemasolevate tõenditega on kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise objektiivne koosseis L. Rosina tegevuses kannatanu K.V. i suhtes kinnitust leidnud.
  8. Kannatanu K.V. i patsiendikaardi nr R355610 andmetel tuli K.V. 16.02.2018 kell 20.56 kiirabisse ise: tuttav inimene andis rusikaga näo vasakusse piirkonda, samuti oli isikul relv käes, valutab pea ja piirkond, kuhu sai löögi. Kaebab valu vasaku alalõuapiirkonnas, peavalu, hambavalu, patsient rahuldavas üldseisundis, vasakul sarnaluu piirkonnas õrn hematoom ~3x2cm, palpatoorne valulikkus vasaku alalõualuu ning sarnaluu piirkonnas.
  9. K.V. ile esitati äratundmiseks kolm L. Rosina elukohast äravõetud relva, millest ta tundis ära püstoli CZ
  10. K.V. i väitel on relv sarnane sellele, mida L. Rosina 16.02.2018 õhtul tema ähvardamisel kasutas.
  11. K.V. helistas häirekeskusele kell 19.32.49 ja teatas, et tal käis ukse taga üks mees püstoliga ähvardamas ja pani talle vastu tatti, lõi vastu hambaid, oli talle tuttav inimene ja läks vist koju tagasi, ta vajab esmaabi, lapsed nägid ka seda pealt, üks laps vähemalt. Käib pressimas talt raha välja, väike püstol oli käes, sihtis teda sellega, verejooksu ei ole, paistes on natuke.
  12. Maakohus pidas usaldusväärseks K.V. i ütlusi 16.02.2018 toimunud kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise kohta. Ütluste usaldusväärsust toetavad tema poolt häirekeskusele tehtud kõne salvestis ja EMO-s fikseeritu. Eluliselt usutavad on K.V. i selgitused ka hambavigastuse tekitamise ja selle kohta, miks ta seda koheselt ei avastanud. Kohus ei pidanud vajalikuks kaasata menetlusse kaitsja poolt taotletud asjatundjat hambavigastuse asjaolude selgitamiseks. Hambavigastusse puutuv on piisava selgusega kindlaks tehtud K.V. i ütluste ja tema esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kaitsja poolt kohtule esitatud asjatundja kirjalik arvamus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 63 lg 1 järgi tõendiks ei kvalifitseeru.
  13. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi, milles viimane püüab jätta muljet, et 16.02.2018 oli ta sunnitud tõrjuma kätega K.V. it ja kätt taskusse pannes „teesklema“ relva olemasolu. L. Rosina tunnistab ise, et kui K.V. temaga suhelda ei soovinud ja soovis minna ära koju, siis astus ta K.V. ile teele ette ja takistas teda lahkumast. L. Rosina oli see, kes K.V. i lahkumise takistamisega tekitas konflikti ja võimendas seda.
  14. L. Rosina kinnitas kohtus, et eeluurimisel, kui teda kahel korral üle kuulati, pole ta kordagi rääkinud sellest, et K.V. taskust midagi sikutas, samuti sellest, et ta ise pani käe taskusse ja ähvardas K.V. it, et ta on relvastatud. Kohtu hinnangul on siin tegemist L. Rosinale tavapärase ütluste kohendamise ja muutmisega uute ennastõigustavate versioonide väljamõtlemisel. Paraku on L. Rosina, kes ennast süüdi pole tunnistanud, käesoleval juhul siiski ähvardamise omaks võtnud. Tema kohtus antud ütlustest nähtub, et peale seda, kui ta enda taskus olevat võtmekimpu relvaks nimetas, oli K.V. koheselt nõus esmaspäeval tema juurde minema väidetava vaidluse lahendamiseks. Kohtu hinnangul oli K.V. il isegi L. Rosina versiooni järgides põhjust arvata, et L. Rosinal ongi relv taskus. L. Rosina on ise tunnistanud, et kõik teadsid, et ta tegeleb relvadega.
  15. Maakohus leidis, et L. Rosina süüdistusest tuleb välja jätta relvaga ähvardamine ja asendada see ähvardamisega relvataolise esemega. L. Rosina versiooni taskus olevast võtmekimbust ei pidanud kohus usaldusväärseks ja leidis, et K.V. it ähvardati taskust välja 4 võetud esemega, kuid ei ole kindlaid tõendeid, millise konkreetse relva või relvataolise esemega ähvardamine toimus. K.V. il oli põhjust pidada eset relvaks ja ähvardus mõjus – nii L. Rosina kui K.V. on kinnitanud, et peale ähvardust kokkusaamine lõppes, kuna K.V. andis lubaduse minna esmaspäeval L. Rosina juurde väidetavat võlavaidlust lahendama, kuigi tema arvates polnud ta L. Rosinale midagi võlgu vaid soovis kiiresti lahkuda.
  16. Maakohus märkis, et tunnistaja T.S. kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes esineb vastuolu. Esimesel juhul on ta rääkinud, et L. Rosina ähvardas enne relvaga ja seejärel lõi K.V. it, kohtus kinnitas ta korduvalt, et tegelikult oli enne löök ja seejärel ähvardus relvaga. Ta arvas, et eksis esialgsete ütluste andmisel, kuna oli juhtunust väga erutunud ja ei mäleta isegi ütluste andmist. Kohtu hinnangul ei saa lugeda usaldusväärseiks T.S. ütlusi selle kohta, et tegemist oli just relvaga, aeg oli hiline ja hämar, ta jälgis sündmusi lühikese ajavahemiku jooksul ja ärritusseisundis, seega ei pruukinud ta tõsikindlalt vahet teha relval ja relvataolisel esemel. Muus osas leiab kohus, et T.S. kohtus antud ütlusi saab siiski tõendina arvesse võtta hinnates neid kogumis teiste tõenditega. Alaealisena võis ta olla juhtunust ärritatud ja samal õhtul ütlusi andes eksida. Võrreldes tema ütlusi K.V. i ja L. Rosina ütlustega, kattuvad need selles, et ähvardamine oli see, mis K.V. i ja L. Rosina kohtumise lõpetas. K.V. kinnitab, et peale relvaga ähvardamist nõustus ta kõigi L. Rosina nõudmistega ja kokkusaamine lõppes. Sisuliselt sama kinnitab ka L. Rosina, öeldes, et pärast tema poolt võtmete relvaks nimetamist lepiti kokku ja mindi lahku.
  17. 23.04.2019 toimunud ähvardamise episoodi kohta on K.V. andnud ütlusi, mis arvestades tema suhtes varem toime pandud kuritegusid mõjuvad usaldusväärsete ja eluliselt usutavatena. Ähvardus seondus otseselt avaldusega, mille ta oli teinud politseile L. Rosina poolt 16.02.2018 tema suhtes toime pandud kuritegudega. Kohus ei pea usaldusväärseiks L. Rosina ennastõigustavaid ütlusi, et toimus vaid järjekordne rahulik vestlus K.V. i väidetava võla üle. Samas tunnistab süüdistatav ka ise, et ta tegi K.V. ile ettepaneku ilma politseita hakkama saada, põhjendades seda sellega, et ta on kaitseliitlane ja päästja ning tuleb appi, kui K.V. i lastega midagi juhtuma peaks või tal maja põlema läheb. K.V. i ütluste usaldusväärsust ja L. Rosina poolset ähvardamist kinnitab oma ütlustes tunnistaja G.L. , kes kuulis L. Rosina ja K.V. i juttu osaliselt pealt ja sai aru, et L. Rosina ütles välja ähvarduse K.V. i laste suhtes ja käskis tal avalduse tagasi võtta. Tähelepanuvääriv on L. Rosina käitumine peale kuriteo toimepanemist: ta püüdis mõjutada tunnistaja T.S. t saavutamaks viimaselt endale soodsate ütluste saamist.
  18. Maakohtu hinnangul pani L. Rosina kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega. Ta sai aru, et teise isiku rusikaga löömine on viimasele valutekitav, seda ta soovis ja saavutas. Ähvardustegi puhul oli ta teadlik oma tegevuse koosseisupärasusest. Relvataolise esemega ähvardades on mõistetav, et see tekitab inimestes hirmu. Antud juhul oli K.V. il alus karta ähvarduse täideviimist, tema elu oli häiritud pikema aja jooksul. Seda enam, et lisandus ka teine ähvardus, millest K.V. il oli alust arvata, et ohus on tema vara, samuti tema laste elu ja tervis. Hirmutunde tekitamine aga oligi L. Rosina eesmärk, et selle läbi saavutada kannatanult temale soodsat käitumist – väidetava võla tasumist, kuriteoteate tagasivõtmist.
  19. Koos J.A. kehalise väärkohtlemisega on L. Rosina poolt toime pandud K.V. i löömine kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p 3 järgi, kaks K.V.

i ähvardamist

§ 120lg 1 järgi.

23. Viimasena käsitles maakohus L. Rosinale

§ 424

lg 1 järgi esitatud süüdistust ja leidis, et ka see on tõendatud vaatamata sellele, et L. Rosina eitab nii narkootiliste ainete tarvitamist kui mootorsõiduki juhtimist.

  1. Maakohus ei pidanud L. Rosina ütlusi usaldusväärseiks, kuna need on vastuolulised ja 5 kummutatud teiste asjas olevate tõenditega. Asjaolu, et 30.03.2019 kella 01.20 paiku PärnuRakvere-Sõmeru mnt
  2. km-l oli roolis L. Rosina, luges kohus tuvastatuks tunnistaja R.M. i ütlustega, kes tundis kahtlusteta ära juhi kohalt väljumas mehe, s.o L. Rosina. Ka kohtusaalis isikute kõrvutamisel oli näha, et L. Rosina ja L.T. ei ole väliselt sarnased. L.T. on pikem ja kõhnem ja vastupidiselt L. Rosinale on tal pikad juuksed patsis nagu need tema enda väitel olid ka 29.03.
  4. L. Rosina kohtus antud ütlustest nähtub, et roolis oli hoopis L.T. , ka viimane ise on seda kohtus kinnitanud. Kohus nende ütlusi usaldusväärseiks ei pea, need on omavahel kokkulepitud, eesmärgiga valeütluste abil L. Rosinat vastutusest päästa. Vestlust L. Rosinaga süü omaksvõtu teemal on oma eeluurimisel ja kohtus antud ütlustes L.T. kinnitanud. L. Rosina on kohtueelses menetluses väitnud, et tema ise roolis polnud ja ta ei tea, kes oli, ta ei tunne neid kahte tüdrukut, kes peale tema veel autos olid. Vastupidiselt eelnevale nähtub L. Rosina kohtuistungil antud ütlustest, et L.T. talle päris võõras ei olnud. L.T. i ülekuulamise protokollist ei nähtu, et ta oleks rääkinud, et tema oli roolis, kohtus aga just seda ta väitis, kinnitades, et sama rääkis ta ka kohtueelsel menetlusel.
  5. Maakohus pidas võimalikuks, et L.T. asus valeütlusi andma juba kohtueelsel uurimisel ja rääkis ülekuulamisel, et oli roolis, aga teadmata põhjusel ei fikseeritud neid ütlusi protokollis. Seda on põhjust arvata, sest vastasel korral jääb mõistetamatuks, miks käsitleti sellel ülekuulamisel küsimust, kas L. Rosina ja L.T. on arutanud küsimust, et viimane peaks süü enda peale võtma. Kuna menetleja silmis oli tollal süüdlase rollis L. Rosina, siis on selge, et räägiti L.T. i poolt L. Rosina süü omaks võtmisest. Kohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et L. Rosina oleks lubanud oma auto rooli tema sõnul lõbusas tujus olnud tütarlapse, keda ta vaevu tundis. Samuti pole usutav, et enda sõnul kaine autoomanik oleks lasknud sellel tütarlapsel autoga kihutada 120 km tunnis ise spidomeetrile vaatamata.
  6. Maakohus luges tõendatuks, et mootorsõidukit juhtis L. Rosina ja tegi seda narkojoobes. L. Rosina joove on usaldusväärselt tõendatud kohtutoksikoloogia eksperdi hinnanguga, millest nähtub, et arvamust andes on tuginetud nii indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritud kontrollile allutatud isikul esinevatele joobele viitavatele tunnustele kui ka samal päeval hiljem arsti poolt koostatud terviseseisundi kirjeldamise protokollis fikseeritud joobele iseloomulikule kliinilisele leiule ning joobeseisundi tuvastamise saatekirjas fikseeritud uriinis leitud ainele (MDMA).
  7. Maakohus ei pidanud usaldusväärseiks L. Rosina ütlusi, et ta pole tahtlikult narkootilisi aineid tarbinud. Tema ütlused on olnud muutumises, mis omakorda viitab sellele, et L. Rosina püüab viimasel hetkel välja mõeldud versioonide abil vastutusest vabaneda. Kohtus antud ütlustes räägib ta Coca-Cola pudelist, millest ta hakkas jooma autost väljudes, pudelist, mille leidis oma autost ja mille päritolu ta ei tea, püüdes jätta muljet, et selle on keegi tema juhuslikest kaaslastest autosse jätnud ja selle sisse võis olla pandud narkootilist ainet. Tähelepanuväärne on, et kui kohtuistungil mainib ta seda Coca-Cola pudelit sageli, siis kohtueelsel menetlusel pole ta sellest rääkinud kordagi. Ka L.T. ile meenus Coca-Cola pudel alles rohkem kui kaks aastat pärast sündmust kohtuistungil. L. Rosina ütluste ebausaldusväärsusele viitab seegi, et nagu teistegi kuritegude puhul, on ta ka selles püüdnud mõjutada teiste isikute poolt ütluste andmist – L.T. on nii kohtueelse- kui kohtumenetluse käigus tunnistanud, et arutasid L. Rosinaga tema poolt süü omaksvõtu küsimust. Asjaolu, et see süü omaksvõtmise vestlus L.T. iga toimus, viitab omakorda sellele, et L. Rosina oli toime pannud kuriteo – joobes juhtimise, ning tema joove oli fikseeritud. Lihtsa kiiruseületamise puhul oleks vaevalt hakatud valeütluste andmisega riskima. L.T. i puhul olekski olnud riskiks vaid karistus kiiruseületamise eest, sest 6 tema joovet sündmuskohal ei kontrollitud.
  8. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et

§ 424lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu L.

Rosina tegevuses on tõendatud.

  1. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et L. Rosina tarvitas narkootilist ainet ja asus seejärel juhtima mootorsõidukit. Vaieldamatult oli ta teadlik sellise tegevuse lubamatusest ja karistatavusest ja pani kuriteo toime seega vähemalt otsese tahtlusega.
  2. Maakohus leidis, et rahaline karistus oleks liiga leebe ja ei avaldaks piisavat mõju L. Rosina suunamiseks õiguskuulekale käitumisele. L. Rosina ei ole mõistnud oma süütegude ohtlikkust, ta on püüdnud vabaneda vastutusest valeütluste abil ja on mõjutanud tunnistajaid ja kannatanuid. Eelnevat arvestades tuleb mõista karistuseks vangistus.
  3. Maakohus hindas L. Rosina süü isikuvastastes kuritegudes keskmisest väiksemaks. Vägivald ei olnud intensiivne ja ei põhjustanud raskeid tagajärgi. Liiklussüüteos hindas kohus tema süü keskmiseks. L. Rosina karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas karistuse mõistmisel seda, et L. Rosina on varem kohtu poolt karistamata, teda iseloomustatakse positiivselt ja viimase kuriteo toimepanemisest on möödunud suhteliselt suur ajavahemik. Kõike eelnevat arvestades on karistuse eesmärgid saavutatavad sanktsiooni keskmisest väiksema vangistusega, mis tuleb jätta tingimisi kohaldamata

§ 73alusel katseajaga kaks aastat.

  1. Maakohus leidis, et kannatanu K.V. il varalise kahju tekkimine 1674 eurot on täielikult tõendamist leidnud ja see kuulub võlaõigusseaduse (VÕS) § 130, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel väljamõistmisele kahju tekitanud isikult L. Rosinalt. Lisaks kannatanu ütlustele on K.V. varalise kahju kohta esitanud ka dokumentaalsed tõendid - visiiditasuarve 5 eurot, arve nr A2018-000999 1600 eurot (murdunud hamba asendamine implantaadiga), arve nr.A2018001000 50 eurot (konsultatsioon), arve nr A2018-000986 19 eurot (panoraamröntgenülesvõte ja visiiditasu) ning panoraampilt hammastest ja hambapolikliinikus tehtud pildid katkisest hambast.
  2. Lisaks soovib kannatanu saada mittevaralise kahju eest hüvitist 2000 eurot. Kohtuistungil leidis tõendamist, et L. Rosina põhjustas K.V. ile tervisekahjustuse ja valu ning ähvardamisega kahjustas tema vaimset heaolu, tekitades pikaajalist emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Eelnevat arvestades on mittevaralise kahju väljamõistmine süüdlaselt on põhjendatud. Arvestades toimunu tehiolusid ja mittevaralise kahju väljamõistmisel kujunenud kohtupraktikat, pidas maakohus õiglaseks ja mõistlikuks hüvitiseks 700 eurot. III. APELLATSIOON JA VASTUS SELLELE
  3. Viru Maakohtu
  4. juuli
  5. a otsuse peale esitas apellatsiooni L. Rosina kaitsja, kes palub nimetatud otsus tühistada ja saata kriminaalasi läbivaatamiseks maakohtule teises koosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada Viru Maakohtu otsus ja mõista L. Rosina õigeks, jätta tsiviilhagi rahuldamata ning mõista L. Rosina kasuks välja tema poolt kantud kaitsjakulud. 35.
  6. Kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud vääralt tõendeid, järeldused on omavahel 7 vastuolus ning täielikult tähelepanuta on jäetud kaitsja seisukohad ega ole põhjendatud, miks nendega ei arvestata. See on oluline menetlusõiguse rikkumine, mis on aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Maakohus on järeldanud, et L. Rosina ütlused on ennastõigustavad, kaitsja hinnangul tuleb need lugeda usaldusväärseteks. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 35.
  7. 02.01.2018 episoodis kinnitavad kehalise väärkohtlemise toimepanemist üksnes kannatanu J.A. ütlused, mis tuleb nende ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale jätta. L. Rosina on kinnitanud, et tema J.A. t ei löönud. Tunnistajatena maakohtus üle kuulatud M.G. ega V.L. e löömist ei näinud. Väljakutse peale kohale saabunud politseiametnik J.S. e ei märganud J.A. l väliseid vigastusi, mis aga tugevate löökide korral näkku oleksid olnud selgelt nähtavad. EMO patsiendikaardilt ei nähtu J.A. erilisi vigastusi ning seega lükkab see ümber J.A. versiooni toimunust. 35.
  8. J.A. ütlused on ebausaldusväärsed järgmisel põhjusel, et ta on esitanud 02.01.2018 sündmustest kaks versiooni. Ühe versiooni kohaselt lõi L. Rosina teda kolm korda Koidu tänaval Maxima poe juures. Teise versiooni kohasel lõi L. Rosina teda 02.01.2018 päeval 5 korral, kaks korda eelnevalt tema ema korteris ja kolmel korral Maxima poe juures. Sellest, et L. Rosina lõi teda ema korteris ja lisaks on garaažis mitmel korral ning relvaga ähvardanud, ei ole ta kohtueelsel uurimisel ei rääkinud. Seda on eluliselt raske uskuda, kuna J.A. sõnade kohaselt on ta üürinud L. Rosinalt vähemalt 7 erinevat autot. Mis põhjus oleks olnud L. Rosinal enda klienti auto üürimisel lüüa ja miks oleks J.A. läinud siis tagasi järgmist autot üürima? Samal põhjusel on põhjust kahelda ka J.A. poolt häirekeskusele tehtud kõnes avaldatus. 35.
  9. J.A. on selgitanud, et ta helistas 02.01.2018 Rakvere politseiosakonna numbrile, siis hädaabinumbrile 112 ja Tallinna kriminaalpolitseinikule tulenevalt varasemast rünnakust, siis miks ei avaldanud ta kohtueelsel uurimisel, et L. Rosina teda Ääsi tänaval lõi. See asjaolu annab alust kahelda J.A. ütluste usaldusväärsuses. 02.01.2018 kõnes häirekeskusele on J.A. nimetanud, et ta helistas häirekeskusele juba varem, kuid varasemalt puudus põhjus politseipatrulli kohale saatmiseks. Sellega on J.A. ümber lükanud enda maakohtus esitatud väited justkui oleks teda varasemalt löödud. 35.
  10. J.A. ütlused on ebausaldusväärsed ka seetõttu, et ta elas sellel perioodil kuritegelikku elu. Harju Maakohtu
  11. oktoobri
  12. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-7397 on J.A. süüdi tunnistatud nii varguste toimepanemises, omastamiste toimepanemises, teise isiku nimele väljastatud dokumendi kasutamisega teise isiku nime all esinemises, kui ka kelmustes. 35.
  13. EMO patsiendikaardil on fikseeritud 02.01.2018 J.A. l huule kerge turse. Tomograafia uuringu käigus midagi tuvastatud ei ole. Kui L. Rosina tõepoolest oleks J.A. t löönud, siis oleks tal tuvastatud ka löömisele viitavad vigastused. Maakohus on ebaõigesti tuginenud patsiendikaardile kui süüdistust kinnitavale tõendile. Jättes rahuldamata kaitsja taotluse kuulata üle asjatundjana Tallinna Keskhaigla EMO juhataja dr M. Põlluveer EMO protseduuride ja kannatanutel esinevate vigastuste kohta, rikkus maakohus oluliselt süüdistatava kaitseõigust. 35.
  14. Apellandi hinnangul tuleb 16.02.2018 episoodis hinnata L. Rosina ja K.V. i ütluste usaldusväärsust. Tõendikogumist tuleb jätta kõrvale tunnistaja T.S. ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu. Oluline on hinnata teisi tõendeid, milleks on EMO patsiendikaart. Selle kohaselt puuduvad K.V. il vigastused, mida ta on väitnud endal olevat - tugev paistetus suu piirkonnas, mille tõttu ei suutnud tuvastada hambavigastust ja tuvastas hambavigastuse alles paar päeva pärast paistetuse tagasitõmbumist. Maakohus on seega põhjendamatult lugenud 8 K.V. i 16.02.2018 EMO patsiendikaardi süüdistust kinnitavaks tõendiks. Kaitsja esitas maakohtule asjatundja dr M. Põlluveeri kirjaliku arvamuse, et K.V. il ei esine löömisele viitavaid vigastusi, mis aga tugeva löögi korral peaksid olema EMO-s fikseeritud. Maakohus võttis tõendi küll vastu, kuid jättis sellega arvestamata, asudes seisukohale, et kirjalik arvamus tõendiks ei kvalifitseeru, kuid jättis selle põhjendamata. 35.
  15. K.V. i ütlused on ebausaldusväärsed, kuna kohtueelsel uurimisel väitis ta hambakillu eemaldumist ja kohtus, et tal on hammas pooleks. K.V. on üle kuulatud kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kaks korda – 16.02.2018 ja 27.02.
  16. Esimesel ülekuulamisel ei avaldanud ta, et tal oleks hambavigastus. 16.02.2018 EMO patsiendikaardilt nähtub, et tema hambad on terved. 35.
  17. Tunnistaja T.S. , kes on K.V. i kasupoeg, ütlused on ebausaldusväärsed, kuna ta andis sündmuste kohta vasturääkivaid ütluseid kohtueelsel uurimisel ja kohtus. Esmalt väitis ta, et L. Rosina ähvardas kõigepealt K.V. it relvaga ja siis lõi teda, kohtus aga sarnaselt K.V. iga, et L. Rosina kõigepealt lõi ja siis ähvardas relvaga. T.S. ütlused ei lange kokku ka K.V. i ütlustega: väidab, et L. Rosina sihtis K.V. it sirgelt ettesirutatud käega relva hoides, K.V. aga, et puusalt relva hoides. T.S. on kohtus väitnud, et K.V. tuli tuppa ja kaebas purunenud hamba üle, K.V. väidab aga, et avastas hambavigastuse kaks päeva hiljem. Kaitsja poolt maakohtule esitatud sündmuse käigus filmitud L. Rosina auto pardakaamera videost on näha, et oli kottpime, seega ei ole tõenäoline, et T.S. oleks midagi näha saanud. 35.
  18. K.V. väited, et ta kartis 16.02.2018 toimunu pärast enda ja lähedaste heaolu pärast, ei saanud magada ja pidi võtma rohtusid, on paljasõnalised ja vastuolus teiste tõenditega. K.V. elas 16.02.2018 L. Rosina töökojast ligikaudu 200 m kaugusel.
  19. a alguses kolis ta aga L. Rosina töökojast 40 m kaugusel asuvasse majja. Rohtusid K.V. ile välja kirjutatud ei ole ja arsti poole ärevusega pöördunud ei ole. 35.
  20. Apellandi hinnangul ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, justkui oleks L. Rosina võtnud omaks K.V. i relvaga ähvardamise. L. Rosina poolt kirjeldatud sündmused ei ole käsitletavad ähvardamisena

§ 120tähenduses.

Maakohus on jätnud võtmata seisukoha 27.02.2018 äratundmiseks esitamise protokolli lubatavuse kohta tõendina, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Kaitsja on põhjendanud, miks nimetatud protokolli ei saa tõendina arvestada. 35.

  1. Apellandi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka 24.03.2019 episoodis, kuna ei ole tõendanud, et L. Rosina oleks esitanud ähvarduse ja et K.V. il oli alust karta L. Rosina tegevust. Tunnistaja G.L. le meenus kohtusaalis alguses ainult K.V. i ja L. Rosina vaheline vestlus, alles hiljem meenus talle, et ta kuulis vestluse katkendit, kus L. Rosina rääkis tulekahjust ja lastest. L. Rosina on selgitas rahumeelselt, et K.V. i poolt
  2. a veebruari sündmuste kohta alusetult esitatud avaldus rikub ära tema tegevuse vabatahtliku päästjana ja Kaitseliidus. L. Rosina ütles, et tema on ju see inimene, kes tuleb maja kustutama, kui see läheb põlema või tuleb kaitseliitlasena appi siis, kui midagi juhtub lastega. See ei ole objektiivselt käsitletav ähvardusena. Teiseks muudab K.V. i versiooni ebausaldusväärseks sündmuste olustik. Vestlus toimus reede õhtul poole kümne ajal poe ees, kõik inimesed, kes läksid poodi, möödusid vestlejatest, vestlus kestis pikemat aega, sündmuskohal oli K.V. il kaasas täisealine kasupoeg ja lähedused G.L. koos sõpradega, L. Rosinaga oli kaasas tema 5-aastane poeg. K.V. il oleks olnud võimalus iga hetk ära minna, mida ta aga ei teinud. 35.
  3. Apellandi hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka L. Rosina süüditunnistamises 9

§ 424järgi.

Maakohus on põhjendamatult lugenud L.T. i ütlused ebausaldusväärseteks. L.T. ei soovinud möönda, et ta oli autoroolis seetõttu, et tal puudusid juhiload. Maakohus on tunnistaja R.M. i ütlustele tuginedes ebaõigesti asunud seisukohale, et väljaspool kahtlust on tõendatud, justkui oleks autoroolis olnud L. Rosina. Tunnistaja R.M. ei nimetanud ühtegi muud põhjust, miks ta arvab, et auto rooli tagant väljus L. Rosina, kui see, et tal oli silmside autost väljunud inimestega. R.M. võis eksida, sest ta oli politsei patrullauto roolis, peatunud mootorsõiduk oli suunaga politseiauto poole ja auto tuled põlesid, politseiauto oli 100 m kaugusel ja inimesed liikusid autost välja auto taha. Politseinikel kulus mõni aeg, et jõuda peatunud sõidukini. 35.

  1. Maakohus on vastuolus istungil tuvastatuga asunud seisukohale, et L. Rosina ja L.T. on välimuselt erinevad. Kohtunik ise märkis, et nad on ühepikkused. Maakohus on jätnud analüüsimata kaitsja seisukoha, et L. Rosinal tuvastatud joove tekkis pärast seda kui oli toimetatud politseiautosse. Tunnistaja R.M. i ütlustest selgub, et L. Rosina istumisel politseiautosse hakkasid nad koostama protokolli kiiruseületamise kohta ning alles hiljem tekkis neil kahtlus, et L. Rosina võib olla joobes. Mootorsõiduki kiiruseületamine fikseeriti kell 01.
  2. Joobe tuvastamise indikaatorvahendi kasutamise protokoll on koostatud kell 01.50, Rakvere Haigla joobe tuvastamise saatekiri kell 02.
  3. Toksikoloogiaekspert M. Tõnisson on järeldanud, et kell 01.50 ja kell 02.50 tuvastatud asjaolude põhjal võib väita, et L. Rosina oli joobes. Kas joobe tuvastamiseks piisavad asjaolud esinesid juba kell 01.50 või võib joovet järeldada alles kell 02.50 tuvastatud asjaolude põhjal, sellele küsimusele vastust ei ole. 35.
  4. Apellandi hinnangul tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata, kuna varalise ja mittevaralise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Põhjendamatu on rahuldada tsiviilhagi K.V. i väite osas, et ta avastas endal pooleks läinud hamba 2 päeva pärast sündmusi. Isegi kui oletada, et süüdistus 16.02.2018 episoodi osas on tõendatud, ei ole sellise K.V. i selgituse korral tõendatud, et hambavigastus tekkis 16.02.
  5. Selle lükkab ümber ka asjatundja dr Märt Põlluveeri kirjalik arvamus. Tsiviilhagis nimetatud väited mittevaralise kahju tekkimise kohta on üldsõnalised ning on ümber lükatud teiste tõenditega.
  6. Vastuseks apellatsioonile esitas ringkonnakohtule oma kirjaliku seisukoha kannatanu K.V. i esindaja M. Kutser, kes leiab, et Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning piisavalt motiveeritud, selle tühistamiseks puudub alus. Kannatanu kasuks väljamõistetud summad nii menetluskuludena kui ka tsiviilhagi raames on õiglased ja põhjendatud.
  7. 06.12.2021 toimunud ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade juurde.
  8. Prokurör palus jätta Viru Maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Prokurör leiab, et kohus on tõendeid analüüsinud põhjalikult ning kohtu siseveendumus on jälgitav. Kaitsja väide tema seisukohtade tähelepanuta jätmises on alusetu, kuna kaitsja taotlused jättis kohus vastu võtmata ega pidanudki seetõttu otsuses neile tähelepanu pöörama. Tõendite hindamisel on oluline, et L. Rosina on enda ütlusi muutnud ja mõelnud välja ennastõigustavaid versioone ning käinud mõjutamas kannatanuid ja tunnistajaid. IV. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
  10. juuli
  11. a otsuse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Sissejuhatavalt märgib kohtukolleegium, et nõustub maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega, mistõttu ei pea maakohtu seisukohtade üle kordamist KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes vajalikuks ning vastab apellatsioonis tõstatatud 10 väidetele.
  12. Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistust J.A. kehalises väärkohtlemises (I), seejärel analüüsib K.V. i löömisesse ja ähvardamistesse puutuvat (II) ning apellatsiooni põhiväiteid seoses

§ 424lg 1 järgi esitatud süüdistusega (III).

Lõpetuseks käsitleb ringkonnakohus tsiviilhagi, võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja teeb otsustuse menetluskuludes (IV). I

  1. L. Rosinale heidetakse ette J.A. löömist mitmel korral rusikaga näkku 02.01.2018 kella 13.30 paiku ja sellega valu ning tervisekahjustuse, ülahuule turse ja peapõrutuse, tekitamist.
  2. Kaitsja hinnangul kinnitavad eelmainitud sündmuse seesugust käiku vaid J.A. ütlused, mis on aga ebausaldusväärsed ja tuleks seetõttu kõrvale jätta. Kaitsja on välja toonud, et J.A. on esitanud kaks erinevat versiooni – ühe kohtus ning teise kohtueelses menetluses.
  3. Kohtuistungil toimunud ristküsitluse käigus tunnistas J.A. , et 02.01.2018, tund-kaks enne süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmust oli kannatanul kontakt süüdistatavaga – viimane tuli J.A. ema korterisse ning nõudis renditud auto võtmeid tagasi. Seejärel lõi süüdistatav teda kaks korda näkku. Kannatanu ema karjumise peale süüdistatav lahkus. Mõne aja möödudes läks kannatanu poodi suitsu ostma. Ta helistas numbrile 112, et saada juhiseid, mida peaks edasi tegema. Telefonitsi öeldi talle, et korduva ründe puhul tuleks helistada hädaabisse ning ähvardamise korral teha politseisse avaldus. Pärast poes käimist toimunut kirjeldas J.A. nii: „ /---/ hakkasin kõndima ema juurde tagasi, kui märkasin eemalt lähenev, ma ei saa öelda lähenev, vaid lendav auto, buss, ameerika tüüpi suundub minu poole. Mina olin kõnniteel /---/ ja ma märkasin, et Lembit Rosina on roolis ja mille peale ma hakkasin eest ära jooksma, kuna ta on selliseid käike ka enne teinud.“ Tee peal kohtas ta M.G. it, kellele hüüdis, et viimane politsei kutsuks. Auto lähenedes üritas selle eest ära põigelda. Järsku hüppas sõidukist välja mingi noorem kutt, kes hakkas kannatanut taga ajama. Maxima lähedale jõudes lisandus üks vanem meesterahvas. L. Rosina karjus, et piirake ta (J.A. ) kinni. Kui L. Rosina jõudis J.A. ni, lõi ta teda näkku, mille peale viimane maha kukkus. Kannatanu ei oska öelda, kui kauaks ta teadvuse kaotas. Püsti tõustes võttis kannatanu taskust telefoni, et abi kutsuda. Selle telefoni võttis L. Rosina ära ja lõi teda uuesti. Ei mäleta, kas lööke oli üks või kaks. J.A. hüüdis abi järele, mille peale L. Rosina karjus, et J.A. on alkoholijoobes. Seepeale ütles L. Rosina J.A. le, et lähme töökotta. Kuna ümber olid inimesed, nõustus kannatanu sellega. Liikuma hakates sai ta Maxima poodi joosta. Kaupluses tulid tema juurde Maxima töötajad ja küsisid, kas midagi on juhtunud. Juhataja kabinetis sai J.A. helistada häirekeskusesse.
  4. Ehkki kaitsja sõnul esitas J.A. kohtueelse uurimise käigus sootuks teistsuguse versiooni, pole apellatsioonis selgitatud, milline siis oli kannatanu n-ö esmane – kohtueelse menetluse käigus esitatud – versioon. Et J.A. kohtus antud ütlused erineksid varasematest, ei kinnita ka kannatanu ristküsitluse käigus avaldatud laused. Õigupoolest on kaitsja vaid kahel korral taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks J.A. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, millest kohus rahuldas esimese taotluse. Kaitsja tõi välja, et kohtueelsel uurimisel oli J.A. öelnud, et rääkis L. Rosinaga köögis. Selle peale juhtis kannatanu tähelepanu, et ta pole kohtus väitnudki, et nad poleks köögis rääkinud. Kuna küsitlemisel on silmas peetud peaasjalikult löömist, keskenduski kannatanu vaid magamistoas toimunule (kd 1, tl 77 pd). Korra soovis kaitsja kannatanule toimikust näidata kahte lehekülge, mis kajastavad tema kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi, värskendamaks tema mälu 11 magamistoas juhtunu kohta. Kuna maakohtu hinnangul ei puutunud see asjasse, jäi taotlus rahuldamata (kd 1, tl 78).
  5. Niisiis pole J.A. ütluste usaldusväärsuse kontrolli käigus ilmnenud vastuolusid tema ütlustes. Kannatanu küll tõdes, et kohtueelse uurimise käigus ei rääkinud ta ei korteris ega varasemaltki toimunust, kuid samas pole tegu alternatiivse või vastuolulise versiooniga (kd 1, tl 78). On tõenäoline, et ülekuulamisel keskenduti peaasjalikult poe juures toimunud kallaletungile, mistõttu varasem sündmus jäi tähelepanuta. Kannatanu ei soovinud ka ise sellest rääkida, tema põhjendused on igati loogilised ja usutavad (vt käesoleva otsuse p 47).
  6. Kannatanu ütlused kattuvad ka 02.01.2018 kell 13.43 Häirekeskusele tehtud kõnes räägituga. Selleski selgitas J.A. , et L. Rosina ründas teda: „Lõi mind. Kõigepealt ajas taga mind autoga, /-/, ma ei mäleta, siis viskas mul korra pildi eest ära /-/. Ja ma ise olen hetkel Tamsalu Maximas, ma jooksin.“ Kannatanu osutab kõnes sellele, et L. Rosina võttis temalt telefoni ära, samuti viitab, et ka eelnevalt on midagi toimunud: „Tervist J.A. uuesti. /---/ Tamsalus kutsusin enne välja patrulli. /---/ ei, mul polnud vaja (patrulli – toim), aga nüüd saatke uuesti, nüüd mind rünnati.“ (kd 3, tl 1, 2 ja 4). Hoolimata sellest, et J.A. kohtueelsel uurimisel varasemast vägivallast pole rääkinud, on ta sellele siiski viidanud, mis samuti näitab tema ütluste usaldusväärsust. Asjaolu, et J.A. ei pidanud vajalikuks esimesel korral politsei sekkumist, ei tähenda, et ta oleks L. Rosina käitumise kohta valeütlusi andnud. On üsna tavapärane, et inimesed soovivad esmalt oma probleeme lahendada ilma kõrvalise abita, seda isegi vägivallajuhtumite korral – nii ka J.A. .
  7. Ringkonnakohus, nagu maakohuski ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse ja miks peaks J.A. sündmuse kohta valetama. Tema ütlused haakuvad olulises osas teiste tõenditega, sealhulgas tunnistaja M.G. i ütlustega, mille kohaselt aeti J.A. t taga (kd 1, tl 105). Tänavalt poodi pakku jooksmine ja juhataja kabinetis enda varjamine näitavad kannatanu tõsist hirmu L. Rosina ees. Olgugi, et J.A. on varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei anna seegi alust tema ütluste kahtluse alla seadmiseks. Pigemini selgitab see, miks ei pöördunud J.A. varem õiguskaitseorganite poole. Kannatanu sõnutsi ei soovinud ta politseisse pöörduda, sest oli varasemalt kuulunud kriminaalsesse maailma, kus on selline tegevus lubamatu. Ühel hetkel aga otsustas, et asjad ei muutu enne, kui ta politseisse pöördub. Nii asus ta 02.01.2018 abi otsima (kd 1, tl 74). On eluliselt usutav, et seadusega varasemalt pahuksis olnud inimene ei soovi kellegi peale kaevata, kuid olukorra eskaleerumisel ei jää muud üle, kui sel viisil abi otsida.
  8. Sootuks vastupidine on olukord süüdistatava ütlustega. Kannatanu ja tunnistaja M.G. tunnistasid, et L. Rosina ajas bussiga kannatanut taga kummivilina saatel kihutades, kuid L. Rosina väidab, et sõitis rahulikult J.A. le järgi: „Siis ma sõitsin autoga tema kõrvale n-ö sinna parkimisala peale, mind nähes pistis ta kohe jooksu. Ma lihtsalt rahulikult sõitsin talle kõrvale, sinna parkimisala peale. Siis ta pistis jooksu enda maja poole ehk ema maja poole Ääsi 11, mina keerasin ringi autoga kitsa platsi peale. Keerasin kiirelt ringi ja sõitsin Maxima poole tagasi J.A. le järgi.“ Tema edasistest ütlustest jääb mulje, justkui oleks ta olnud sunnitud J.A. le järele minema tema abistamiseks kukkumise pärast: „Kuna oli tol ajal porine /---/, siis jooksu pistes J.A. kukkus sinna pori sisse /---/ ja ta kukkus ja ukerdas seal /---/, mina olin eemal autoga, ma nägin lihtsalt seda ja siis ma sõitsin /---/ ja jäin seal kõrval seisma. Kui ma sinna maja ette jalgsi läksin, /---/ siis ta juba mingi 2 mehega vestles seal juba.“ (kd 1, tl 169 pd – 170). Kui M.G. i ja J.A. sõnul väljus bussist keegi veel, siis L. Rosina ei mäleta, kas tal oli keegi kõrval. Samas nentis ta, et autost väljudes vestles J.A. kahe võõra mehega, keda süüdistatav tol hetkel ei tundnud (kd 1, tl 169 pd -170), mis on ilmselgelt vastuolus kannatanu ja tunnistaja ütlustega. 12 L. Rosina pole tunnistanud, kes olid temaga kaasas olnud mehed. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust kahandab seegi, et M.G. i sõnul soovis L. Rosina, et ta ütleks kohtus, et ta ei mäleta sündmust (kd 1, tl 105 pd - 106). Ka J.A. ütluste kohaselt võttis L. Rosina pärast kallaletungi ühendust tema õemehega, et viimane soovitaks tal süüdistusest loobuda (kd 1, tl 73 pd - 81). Olukorras, kus süüdistatava ütlused on vastuolus kannatanu ja tunnistaja ütlustega ning ta on püüdnud neid mõjutada, on ilmne, et L. Rosina ütlused on ennastõigustavad ja ebausaldusväärsed ning need on põhjendatult tõendikogumist välja jäetud.
  9. Kaitsja väitel ei kinnita tunnistaja J.S. e ütlused J.A. l väliste vigastuste olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul sellist järeldust tunnistaja ütlustest teha ei saa. J.S. e ütleb, et kui ta väljakutsel sündmuskohale jõudis, oli J.A. kiirabiautos ja temaga tegelesid kiirabitöötajad. Tema kannatanuga eriti ei suhelnud. Vigastuste kohta vastab tunnistaja, et ei mäleta, aga midagi hullu ei olnud, kui oleks veri olnud, siis oleks meelde jäänud. Seega järeldub nendest ütlustest, et tunnistaja sõnul ei olnud kannatanul nii raskeid vigastusi, et kuskilt oleks verd jooksnud. See on kooskõlas ka J.A. l AS Rakvere Haigla Erakorralise Meditsiini Osakonnas (EMO-s) tuvastatud vigastustega. Kas kannatanul oli kergemaid vigastusi või mitte, tunnistaja aga ei mäleta.
  10. Nõustuda ei saa ka apellatsioonis esitatud väitega, nagu lükkaks EMO patsiendikaardil kajastatud teave ümber J.A. versiooni toimunust põhjusel, et tuvastatud pole löömisele viitavaid tunnuseid. Ehkki kompuutertomograafia uuring ei kinnitanud esialgset diagnoosi (koljusisest vigastust, konkussiooni), tõendab patsiendikaart just nimelt seda, mida kaitsja eitab, nimelt fakti, et J.A. l esines kehavigastus, s.o ülahuule turse, mis kattub kannatanu ütlustega, et L. Rosina lõi teda näkku. Arvesse tuleb võtta sedagi, et edasise raviplaani osas on kannatanule määratud kolm kuni neli päeva lamamisrežiimi (kd 3, tl 5-6), mis näitab, et vaatamata asjaolule, et aju oli traumaatiliste vigastusteta, vajas kannatanu peksmise tõttu rahu ja edasise seisundi jälgimist.
  11. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et olemasolevate tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et L. Rosina tekitas J.A. le peapõrutuse, mis tuleb tema süüdistusest välja jätta. See ei muuda aga L. Rosina teole antud õiguslikku hinnangut. Kehalise väärkohtlemise koosseisu täidab nii tervisekahjustuse tekitamine kui ka ainult valu põhjustamine. Kannatanu on otsesõnu öelnud, et ta tundis valu (kd 1, tl 75 pd). Kuna J.A. l esines lisaks ka ülahuulevigastus (turse), s.t oli rikutud kudede anatoomilist terviklikkust, mis on tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 1 lg 2 kohaselt käsitletav tervisekahjustusena, on täidetud

§ 121lg-s 1 ette nähtud raskem koosseisualternatiiv.

II

  1. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus apellandi väiteid seoses L. Rosinale esitatud süüdistusega K.V. i löömises ning ähvardamises 16.02.
  3. Apellandi hinnangul tuleb 16.02.2018 kallaletungi osas hinnata L. Rosina ja K.V. i ütluste usaldusväärsust ning tõendikogumist kõrvale jätta tunnistaja T.S. ebausaldusväärsed ütlused. Sisuliselt seab kaitsja apellatsioonis kahtluse alla ka kannatanu ütlused. Kaitsja niisuguseid väiteid aga edu ei saada.
  4. Kannatanu K.V. i sõnul sõitis L. Rosina 16.02.2018 õhtul tema maja ette, hüppas autost välja ning blokeeris teda, öeldes: „Sa hakkad maksma“. K.V. vastas selle peale, et ei maksa ta midagi ning jalutas edasi. Selle peale hüppas süüdistatav talle ette ning lajatas rusikaga löögi vastu vasakut põske. Kannatanu tundis valu – silme eest tõmbas korra mustaks, sädemeid 13 lendas. Vahetult pärast seda võttis L. Rosina välja relva ning hakkas K.V. it sihtima ja ütles: „Et kui ta tahab, siis ta tapab mu ära lihtsalt.“ Sellele järgnes vaidlus, L. Rosina käskis kannatanul enda garaaži tulla. Lõpuks pani süüdistatav relva enda taskusse ja sihtis sealt kannatanut edasi. K.V. lubas süüdistavale, et läheb tema garaaži, kuid tegi seda vaid eesmärgiga koju saada ning politseisse helistada (kd 1, tl 89-91).
  5. Süüdistatav L. Rosina ei eita, et kohtus 16.02.2018 K.V. iga tema maja ees. Edasise osas on aga L. Rosina versioon toimunu kohta kannatanu omast täiesti erinev. Süüdistatav ei tunnista kannatanu löömist, relvaga sihtimist ega ähvardamist. Ta möönab vaid, et toimus kerge tõuklemine, mistõttu pidi ta ennast kannatanust eemale lükkama; et ta pani käe taskusse ja ütles, et on relvastatud.
  6. Kaitsja leiab, et K.V. i ütlused on ebausaldusväärsed seetõttu, et neis on vastuolud kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütlustes: esmalt rääkis ta hambakillu eemaldumisest, seejärel aga hamba pooleks murdumisest. Esimesel ülekuulamisel ei rääkinud kannatanu üldse hambavigastusest. Ka EMO patsiendikaardilt nähtub, et kannatanu hambad olid terved.
  7. 27.02.2018 toimunud ülekuulamisel tunnistas kannatanu tõepoolest, et süüdistatava löök tabas teda suupiirkonda ning lõi pisikese killu välja esihambast. Kohtus toimunud ristküsitlusel kurtis aga kannatanu hamba pooleksmurdumist. Niisugust vastuolu selgitas kannatanu nii: „Hammas on pooleks ja üks pool nagu liikus ja see tükk ongi nagu lahti. Pool on enda hammast, pool oli ehitatud hammast ja siis kui ta pooleks oli, kui ma aru sain, siis see sama ehitatud pool liikus. Ma küsisin uurijate käest ka, et see liigub mul siin suus, et kuidas ma kirjutan, ta ütles, et kirjuta nii, et kild on hambast väljas.“ (kd 1, tl 95). Ringkonnakohtu hinnangul on K.V. usutavalt selgitanud, miks ta kohe ei saanud aru, et hammas on vigastatud. Nimelt oli tal põsk nii paistes, et ta ei saanud paar päeva korralikult süüa, tarbis ainult piimatooteid ja valuvaigisteid, viimaseid nii hamba- kui peavalu pärast. Kui sööma hakkas, siis tundis, et hambad on valusad ja pöördus hambaarsti juurde. Sellelegi, miks ta ülekuulamisel nimetas vigastusena hambast killu eemaldumist mitte selle pooleksmurdumist, andis kannatanu ammendava vastuse: ta ei osanud seda ülekuulamisel kirja panna ja uurija soovitas nii.
  8. K.V. i ütlused haakuvad ka teiste tõenditega. Patsiendikaardilt nr R355610 nähtub, et kannatanu pöördus politsei soovitusel 16.02.2018 õhtul EMO-sse ning kaebas valu vasakul alalõualuupiirkonnas, samuti kurtis pea- ja hambavalu üle. Kaitsja väide, et K.V. il ei tuvastatud löömisele viitavaid vigastusi, ei ole patsiendikaardiga kooskõlas. Nimelt on selle andmetel temal vasakul sarnaluu piirkonnas õrn hematoom ~3x2cm, samuti palpatoorne valulikkus vasaku alalõualuu ning sarnaluu piirkonnas. Eelkirjeldatu kattub K.V. i ütlustega, et L. Rosina lõi teda näkku. Kui löömine toimus kella 19.25 paiku, siis arsti juurde jõudis K.V. ca 1,5 tund hiljem, kell 20.
  9. Nii lühikese aja jooksul ei pruukinudki löögi piirkonnas paistetust veel tekkida, kuna verevalumite kujunemine võtab aega. Olgugi, et patsiendikaardile on märgitud, et hambad on terved, tuleb arvestada, et visuaalsel vaatlusel võis meditsiinitöötajale jääda hambavigastust märkamata, kuna hammas ei olnud murdunud, vaid pooleks mõranenud, püsides siiski koos justkui terve hammas. See nähtub hambaarsti poolt tehtud pildilt (kd 3, tl 57 ning selgitab ilmekalt, miks vigastus võis varjatuks jääda. Ilma suurenduseta on ülemist hammast läbistavat mõra raske avastada, mistõttu võis see ka EMO arstil, kes ei ole stomatoloog, jääda fikseerimata. Röntgenpiltidelt nähtub, et juba varasemalt oli hambasse paigaldatud tihvt (kd 3, tl 54 ja 56), mis omakorda riimub kannatanu ütlustega, et mainitud hammas oli pooleldi üles ehitatud. On igati usutav, et selliselt taastatud hammas murdus keskelt pooleks just nimelt löögi tagajärjel nii, et osa sellest hakkas liikuma. Asjaolu, et hambavigastus ei ole hiljem saadud, kinnitab samuti see, et K.V. kurtis EMO-s koheselt ka hambavalu. 14
  10. Kaitsja heidab maakohtule ette, et dr M. Põlluveeri arvamus võeti küll tõendina vastu, kuid jäeti sellega arvestamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellist kirjalikku arvamust ei ole võimalik tõendina käsitleda, sh muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt on tõendiks ainult asjatundja ütlus. KrMS § 1091 lg 4 kohaselt kuulatakse asjatundja üle tunnistaja ülekuulamise kohta kehtivate sätete kohaselt. Sellest järeldub, et tõendiks saavad olla vaid nõuetekohaselt rakendatud asjatundja ütlused. See on oluline, kuna asjatundja on eriteadmisi omav isik, kelle pädevus ja suhted nii kannatanu kui ka süüdistatavaga tuleb menetlejal välja selgitada. Kaitsja taotluse M. Põlluveeri ülekuulamiseks jättis maakohus rahuldamata, mida kaitsja peab süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseks. Nimelt soovis ta dr M. Põlluveeri küsitleda kannatanutel esinevate vigastuste ja EMO protseduuride kohta. Ringkonnakohus kaitsja etteheitega ei soostu. Kannatanute vigastused (J.A. ja K.V. i omad) olid patsiendikaardil kirjeldatud ja hinnangu sellele, mida meditsiinidokumendid tõendavad, saab anda vaid kohus. Asja sisulisel lahendamisel ei oma tähtsust see, millised on EMO protseduurid.
  11. Kaitsja hinnangul tuleks tunnistaja T.S. ütlused tervikuna kõrvale jätta kui ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Maakohus on vastuolusid T.S. ütlustes käsitlenud ammendavalt ja ringkonnakohus nõustub nende järeldustega.
  12. Apellatsioonis on osutatud esmalt sellele, et kohtueelsel uurimisel väitis tunnistaja, et L. Rosina ähvardas K.V. it relvaga ning alles siis lõi teda. Kohtus kirjeldas tunnistaja sündmuste käiku vastupidiselt. Niisugust vastuolu selgitas T.S. nii: „Ta lõigi enne ja siis ähvardas. Nii palju aastaid möödas, ma räägin, ma ei mäleta. Praegu on nii palju aega möödas,“ ja „Närv oli sees või ma ei tea miks.“ Tunnistaja kinnitas kohtusaalis mitmel korral, et esmalt toimus löök ning alles pärast seda järgnes sellele ähvardus. Tuleb arvestada, et sündmuse toimumise ajal oli tunnistaja alaealine ning toimunust ilmselgelt erutatud, enda sõnutsi lausa paanikas. Ülekuulamine toimus vaid paar tundi pärast kuriteosündmuse nägemist. Tunnistaja selgitas ehmatust veel nii: „Mul oli ka ju paanika, kui püstol tõmmati välja. /---/ Ikka oli vastik, kui isaga niimoodi tehti“ (kd 1, tl 102-104 pd). On eluliselt usutav, et nähes vägivallaakti, millele järgneb relvaga ähvardamine, salvestub mälupilti eredaimalt just viimane. Seetõttu on mõistetav, et tunnistaja keskendus ülekuulamisel peaasjalikult sellele ning võis seeläbi sündmuste järjekorra omavahel segamini ajada.
  13. Teiseks väidab kaitsja, et T.S. ütlused ei lange kokku ka K.V. i ütlustega selles, kuidas süüdistatav hoidis kannatanut sihtides relva käes. Ringkonnakohus ütlustes olulist vastuolu ei näe. K.V. i ütluste kohaselt nägi ta enda poole sihitud relva, kui tal tuli pärast lööki „pilt ette tagasi“. Istungiprotokollist nähtub, et K.V. püüdis näidata, kuidas L. Rosina relva käes hoidis, s.o sirges, küünarnukist kõverdatud käes. Relv oli süüdistatava kehast umbes 20 cm kaugusel (kd 1, tl 92 pd – 93 pd). Tunnistaja T.S. on juhtunut kirjeldanud nii: „/---/ L. Rosina lõi teda, ta astus sammu tagasi, võttis püstoli välja.“ Hoidis relva sirge käega. Süüdistatav ja kannatanu olid sihtimise ajal teineteisele suhteliselt lähedal (kd 1, tl 102). Seega on mõlemad, nii K.V. i kui T.S. tunnistasid, et süüdistatava käsi oli sihtimise ajal sirge. Kust kaitsja võtab, et K.V. i sõnul oli L. Rosinal käsi sihtides puusal, jääb selgusetuks - kannatanu ütlused seda ei kajasta. Arvestada tuleb ka sellega, et kannatanu seisis süüdistatavale väga lähedal, tunnistaja aga jälgis sündmust kolmanda korruse aknast, mistõttu võisidki nad relvaga sihtija käeasendit näha mõnevõrra erinevalt.
  14. Kolmandaks toob kaitsja välja, et T.S. on kohtus väitnud, et K.V. tuli tuppa ja kaebas purunenud hamba üle, K.V. väidab aga, et avastas hambavigastuse kaks päeva hiljem. 15 Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on ekslikult osutanud, nagu oleks tunnistaja ristküsitlusel väitnud, et kannatanu kurtis tuppa naastes katkise hamba üle. T.S. küll tõdes, et pärast juhtunut oli tema kasuisa põsk paistes ja punane, kuid hambajutt tuli alles siis, kui ta arsti juurde läks (kd 1, tl 100).
  15. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et nii kannatanu K.V. i kui tunnistaja T.S. ütlused 16.02.2018 toimunud sündmuste kohta on igati usaldusväärsed ja maakohus ei ole nende tõendina kasutamisel eksinud. Lisaks sellele, et K.V. i ütlused on eluliselt usutavad, nähtub eeltoodust, et tema ütlused riimuvad olulises osas teiste tõenditega, eelkõige aga tunnistajate ütlustega ning meditsiinidokumentidega. Sama ei saa öelda L. Rosina ütluste kohta. Nii ei ole ta näiteks eeluurimisel toimunud kahel ülekuulamisel rääkinud midagi sellest, et K.V. taskust midagi sikutas. Samuti sellest, et ta bluffis, nagu oleks tal relv taskus. Paratamatult kahandab süüdistatava ütluste usaldusväärsust ka tema soov tunnistajaid mõjutada. Kui J.A. kehalise väärkohtlemise puhul väitis tunnistaja M.G. , et süüdistatav püüdis teda ütluste andmisest loobuma panna, siis sarnane olukord esineb praegugi – T.S. sõnul on L. Rosina talle öelnud, et ta kohtus midagi ei mäletaks. Küsimusele, mida L. Rosina täpselt teha käskis, vastas T.S. nii: „Et nii pikalt on möödas, ütled et ei mäleta midagi sellest /---/“ (kd 1, tl 100).
  16. Hinnates kõiki tõendeid kogumis, jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et L. Rosina pani K.V. i suhtes toime nii vägivallateo, millega kahjustas tema tervist kui ka tapmisega ähvardamise.
  17. Kaitsja leidis veel, et L. Rosina poolt kirjeldatud sündmused ei ole käsitletavad ähvardamisena

§ 120tähenduses.

Sellega saab nõustuda, kuid paraku ei vasta süüdistatava versioon toimunust asjas kogutud tõenditele. L. Rosina ütlused lükkavad ümber tunnistaja T.S. ja kannatanu K.V. i ütlused, samuti tunnistaja J.S. e ütlused. Käesoleval juhul tegi L. Rosina kõik endast oleneva, et K.V. is hirmutunnet tekitada. Olukorras, kus sind sihitakse relvaga (K.V. tundis, et teda ähvardatakse tulirelvaga) ja lisatakse, et kui tahan, tapan su ära, tunneb iga inimene hirmu oma elu pärast. Eriti arvestades asjaolu, et sellisele ähvardusele eelnes süüdistatava poolt vägivalla kasutamine - näkku löömine. Nii tunnistas ka K.V. , et tundis hirmu ja ohtu oma elule, öeldes: „Äkki laseb maha, ega ei tea ju inimest.“ Relva nähes sattus paanikasse ka T.S. . Sündmuskohale saabunud patrullpolitseinik J.S. e kinnitas samuti, et K.V. oli endast väljas ja ehmunud. Selliselt ei käitu inimene, kes oleks L. Rosina ütluste järgi justkui ise rüseluse esile kutsunud, soovides ära koju minna (kd 1, tl 176-177)). Kuriteokoosseisu täidetuse seisukohalt ei ole tähtsust asjaolul, et K.V. kolis L. Rosina lähedale elama, millest saaks justkui järeldada, et ta ei tunne tegelikult tema ees hirmu. Oluline on, et kannatanu tundis hirmu ähvarduse esitamise ajal. Seega täitis L. Rosina tegevus

§ 120lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu.

  1. Asjakohatu on apellatsioonis esitatud viide L. Rosina sõiduauto pardakaamera salvestisele. Maakohus on igati õigustatult leidnud, et kuna sellel pole kajastatud süüdistuses märgitud tegevusi ning puudub usaldusväärne info selle salvestamisaja kohta, ei kvalifitseeru see tõendiks. Kuna seda ei ole tõendina vastu võetud, ei saa sellele tugineda ka apellatsioonis.
  2. Apellatsioonis on osutatud tõigale, et maakohus on jätnud võtmata seisukoha 27.02.2018 äratundmiseks esitamise protokolli tõendina lubatavuse kohta, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Kaitsja hinnangul pandi menetlustoimingu käigus K.V. i ette kolm L. Rosina juurest ära võetud relva või relvataolist eset, mis ei ole omavahel sarnased. Seetõttu on tekkinud olukord, kus ükskõik millise neist K.V. oleks valinud, oleks see L. Rosinat süüstanud. Kaitsja niisuguse seisukohaga nõustuda ei saa. Menetlustoimingu protokollile lisatud fotodelt (kd 3, tl 42-44) nähtub, et kõik äratundmiseks esitatud objektid võivad vastata 16 K.V. i poolt kirjeldatud tulirelvale. Tegemist pole täiesti ühesuguste ega ka kardinaalselt erinevate objektidega, mistõttu ei saa ette heita KrMS § 81 lg 2 nõuete rikkumist. Ka ei nähtu äratundmiseks esitamise protokollist, et K.V. ile oli teada, et talle näidatakse just L. Rosinale kuuluvaid relvi, mis võimaldaks spekulatsiooni, et ükskõik millise relva valimisega oleks ta saanud süüstada just L. Rosinat.
  3. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi väiteid K.V. i ähvardamise kohta 23.04.
  4. Kaitsja väitel pole tõendatud ei ähvarduse esitamine ega see, et K.V. il oli alust L. Rosina tegevust karta.
  5. Nii nagu kahe eelneva teo puhul, on ka selle sündmuse osas K.V. i ütlused vastuolus L. Rosina omadega nendes asjaoludes, mis annaksid alust viimast süüstada. Kannatanu sõnul kohtus ta L. Rosinaga juhuslikult Grossi poe juures ja lootis, et tuleb normaalne jutuajamine, kuid läks hoopis vastupidi – tuli hunnik ähvardusi, et tema maja võib põlema minna ja lapsed võivad auto alla jääda. Süüdistatav tahtis, et kannatanu võtaks politseist avalduse tagasi 16.02.2018 juhtunu kohta (kd 1, tl 91-91 pd). L. Rosina ütluste kohaselt tõstatas ta vaidluse auto teemal ning palus kannatanul tema juurest läbi tulla. K.V. lubas seda ka teha. Seejärel ütles kannatanule: „/---/ K.V. ise sa ütlesid, et tahad sõbralikult ja hästi läbi saada, ühe küla inimesed. /---/ mida sa nagu pullid, et ma olen Kaitseliidus ja vabatahtlik päästja, et kui sul läheb maja põlema, midagi siis mina tulen ju väljakutsele ja kui on mingid hullud sündmused, siis ju kaitseliitlasi kutsutakse appi, et kui siin keegi hull lapsi taga aja[b] /---/ Et sa lihtsalt ei tule ise asja klaarima, aga tahad mulle ebameeldivusi tekitada.“ Hirmunult K.V. ei reageerinud (kd 1, tl 179 – 179 pd).
  6. Vaidlusaluseks küsimuseks on seega, kas tegemist oli ähvardamisega, mis täidab

§ 120koosseisu või selgitusega, kuna selles, et L.

Rosina jutu sisuks oli nii maja põlema minemine kui oht lastele, olulisi vastuolusid ei ole. Samas ei ole L. Rosina otsesõnu tunnistanud, et ta tahtis, et K.V. võtaks politseist avalduse tagasi. Prokurörile vastates ütles ta; „Ma küsisin seal samas minu arust, kui tookord sa helistasid politseisse ütlesid, et ma ähvardasin, et kui see oleks tasuline telefon, kas sa oleks helistanud, ta ütles, et ei oleks. Lihtsalt tasuta saab helistada.“ Kaitsjale vastates: „….lihtsalt ütlesingi, et mis sa pullid, et lahendame asjad ära, et miks me politsei ja riigiraha raiskame, vaid tule ja võta ise vastutus ja tule klaarime asja ära. Ja kõik rohkem ma mingisugust nii-öelda ähvardust, et ma tulen teen ja olen, sellist asja pole olnud.“ 72. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et L. Rosina ütlusi selles, et toimus järjekordne rahulik vestlus K.V. i väidetava võla üle, ei saa pidada usaldusväärseks. K.V. i ütlused 23.04.2019 juhtunu kohta haakuvad tunnistaja G.L. ütlustega. G.L. viibis 23.04.2019 kuriteosündmuse ajal Grossi poe juures ja kuulis vestlust osaliselt pealt. Tunnistaja ütluste kohaselt ähvardas L. Rosina K.V. it, lubades, et kui ta reisile läheb, võib K.V. i lastega õnnetus juhtuda. L. Rosina käskis kannatanul avalduse tagasi võtta (kd 1, tl 159). 73.

§ 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje 17 saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et

§ 120

on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. (Riigikohtu 06.02.2020 otsus asjas nr 1-19-1849, p 23).

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on K.V. i ütlustega tõendatud, et L. Rosina andis talle selgelt mõista, et tema maja võib põlema minna ja lapsed auto alla jääda, st ähvardus sisaldab nii kannatanu vara hävitamist kui ka vähemalt laste tervise kahjustamist. L. Rosina soovis ähvardamisega saavutada, et K.V. võtaks tagasi oma avalduse varasema sündmuse kohta, et L. Rosina oli teda löönud ja relvaga ähvardanud. K.V. selgitas, et ta võttis ähvardust tõsiselt, sest teadis, milleks L. Rosina on võimeline: ajab kõnniteedel teisi inimesi taga ja noored poisid on vastu hambaid saanud. Kannatanu sõnas: „Kunagi ei tea, millal juhtub, kas ajab lapse auto alla nii nagu lubas, sellepärast ise (K.V. ) sõidabki kogu aeg autoga.“ (kd 1, tl 97 pd). Teda ennastki oli L. Rosina eelnevalt löönud ja ähvardanud. Kuna ähvardus oli suunatud tulevikku, ei oma tähtsust ümbrus, kus sündmus toimus, kas seal liikus inimesi või mitte. Kannatanu turvatunne sellest ei sõltunud. Samuti ei oma mingit kaalu väide, et kannatanul oli võimalus lahkuda. Ähvarduse esitamisega oli kuritegu lõpule viidud. III
  2. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus L. Rosina süüdistust selles, et ta juhtis 30.03.2019 kella 01.20 paiku sõiduautot narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisundis.
  3. Vaidlust ei ole selles, et 30.03.2019 kella 01.20 paiku peatus Pärnu-Rakvere-Sõmeru mnt
  4. kilomeetril must sõiduauto Audi A4, millest väljusid L. Rosina, L.T. ning T.V. . Samal hetkel jõudis sinna ka politseipatrull, kes reageeris nimetatud sõiduki juhi poolt kiiruse ületamisele. Politseinikud asusid L. Rosinale koostama kiiruseületamise eest väärteoprotokolli, kuni avastasid, et L. Rosina olek näib kahtlane ning kontrollisid tema joovet. Kuivõrd indikaatorvahendi näit oli negatiivne, sooviti talle teha narkotesti. Pärast selle ebaõnnestumist sõideti Rakvere haiglasse ekspertiisi. Kell 2.53 võeti L. Rosinalt proov ning tema uriinist leiti MDMA-d.
  5. Apellatsioonis on vaidlustatud esimese astme kohtu kahte peamist järeldust. Esiteks seda, et sõiduautot juhtis L. Rosina ning seda, et ta oli narkojoobes. Niisuguste etteheidetega ringkonnakohus aga ei soostu.
  6. Süüdistatava põhiline kaitseväide seisneb selles, et tema asemel juhtis sõidukit hoopis L.T. . Kokkuvõtlikult on tema versioon toimunu kohta selline. 30.03.2019 umbes kella ühe paiku kohtus ta Rakveres kahe tütarlapsega – L. ja T. uga – , kes avaldasid soovi Tapa poole sõita. Rakverest välja sõites oli autoroolis L. Rosina, tema kõrvale istus L.T. ning tagaistmele T. . Kuskil peale Huljat avaldas L.T. , et soovib ise autot juhtida. L. Rosina nõustus ning lubas L.T. i autorooli. Ühel hetkel tegid nad peatuse ja parkisid auto teepeenrale. Äkitselt ilmus sinna politseiauto. Samal hetkel jõi L. Rosina limonaadi või Coca-Colat, mille võttis autoukse taskust. Süüdistatav ei tea täpselt, kuidas see pudel autosse oli saanud (kd 1, tl 180-182).
  7. Sellist versiooni toetavad ka tunnistaja L.T. i ütlused, mille kohaselt teadis ta L. Rosinat vaid nime pidi. 30.03.2019 oli ta koos sõbranna T.V. ga Rakveres ja pruukisid ühiselt alkoholi. Mingil hetkel kohtusid nad L. Rosinaga, misjärel sõideti üheskoos autoga Tapa poole. Algul istus tunnistaja kõrvalistmele ning T.V. taha. Autot juhtis L. Rosina, kuid enne Kadrinat istus 18 L.T. ise rooli, kuna soovis sõita. Sõidukit juhtis ta senikaua, kuni peatasid auto, et minna suitsu tegema. Nad tulid autost välja, tema tegi suitsu ning L. Rosina jõi vist midagi – pakub, et CocaColat. Järsku saabus sinna vilkuritega politseiauto (kd 1, tl 127 pd – 129). T.V. tunnistas vaid seda, et algul oli autoroolis L. Rosina, kuid edasist ta ei tea, kuna jäi tukkuma.
  8. L. Rosina ja L.T. i ütlused selles, et enne sõiduki peatumist juhtis seda L.T. , on vastuolus patrullpolitseinik R.M. i ütlustega. Tunnistaja sõnul mõõtsid nad koos paarimehega 30.03.2019 Rakvere poolt läheneva musta värvi sõiduautole Audi A4 kiiruseks 120 km/h, panid oma sõidukil tuled põlema ja hakkasid ilma vilkuriteta vastu sõitma. Nähes nende auto tulesid, peatus sõiduk tee ääres ning samal hetkel, kui nad koos paarimehega sinna jõudsid, (keerates Audi taha) väljus sellest kolm inimest. Juhikohalt astus välja mees, juhipoolsest kõrvaluksest üks naisterahvas ning tema tagant teine naine. Nad hakkasid juhiistmelt väljunud mehele kiiruse ületamise eest väärteoprotokolli koostama. Kuna mehe olek tundus kummaline, tema kõnemaneer oli veider ning ta väsis kogu aeg, kontrolliti tema alkoholijoovet. Kuivõrd alkoholijoovet tal ei tuvastatud, prooviti teha narkotesti. Pärast selle ebaõnnestumist sõitsid nad Rakvere haiglasse ekspertiisi. Kuigi mees kiiruseületamist ei tunnistanud ning väitis, et ta polnud roolis, ei osutanud ta ka kellelegi teisele kui autojuhile (kd 1, tl 123-124).
  9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on igati õigustatult tuginenud just tunnistaja R.M. i ütlustele, pidades süüdistatava ja L.T. i ütlusi ebausaldusväärseteks. Ei ole ühtegi põhjust, miks peaks patrullpolitseinik R.M. sündmuse kohta valetama. Samas aga esineb tunnistaja L.T. i ütlustes mitmeid vasturääkivusi. Kui R.M. selgitas, et nad sõitsid kolleegiga kiirust ületavale autole vastu ilma vilkureid sisse lülitamata, siis L.T. väidab, et politseiauto saabus vilkuritega. Juhina oleks ta seda pidanud märkama. Vilkurite kasutamisele pole viidanud ka süüdistatav. Erinevalt on hinnatud politseiauto saabumise aega. Kui L.T. i öeldu kohaselt saabusid politseinikud peatunud auto juurde umbes 1-2 minuti jooksul, siis R.M. i ütluste kohaselt oli see aeg märgatavalt lühem, liiklusjärelevalvet teostav patrullauto paiknes läheneva auto peatumiskohast umbes 100 meetri kaugusel (kd 1, tl 126). Seega oli vahemaa ja ajavahemik, mil politseinikud jõudsid L. Rosina sõidukini, niivõrd lühike, et ei tekita kahtlust selles, et R.M. nägi selgelt, kes kolmest isikust väljus sõidukijuhi kohalt, kas mees või patsiga naine. Ka kohapealne olustik ning sündmuse edasine käik kinnitavad süüdistusversiooni paikapidavust. Vahetult pärast kohale jõudmist hakkasid politseiametnikud suhtlema L. Rosinaga kiiruseületamise teemal, mis näitab, et sündmuskohal ei tõusetunud kahtlust selles, kes sõidukit juhtis.
  10. L.T. i kohtus antud ütlused on vastuolus ka tema kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega. Eeluurimisel kirjeldas L.T. sündmust nii: „Mina istusin kõrvalistuja kohapeale ette. T. istus tagaistmele. Autos oli ainult veinipudel. Sõidukiroolis oli Lembit Rosina ja sõitmise ajal me ei tarvitanud ei alkoholi ega narkootikume.“ (kd 1, tl 130). Seega on L.T. i ütlused omavahel diametraalses vastuolus – ühel juhul on ta öelnud, et autot juhtis L. Rosina, teisel juhul väidab, et tema ise. Niisuguse vastuolu selgitamisel jäi tunnistaja endale kindlaks, et eeluurimiselgi väitis ta, et oli roolis – seda lihtsalt pole kirja pandud. L.T. kinnitas, et protokollil on tema allkiri, kuid väitis, et ta ei pruukinud seda korralikult läbi lugeda (kd 1, tl 130 pd).
  11. Ühtlasi väidab L.T. sedagi, et L. Rosina palus tal süüd enda peale mitte võtta, kuna vastasel juhul võiks tema autojuhilubade tegemine pooleli jääda. Nimelt oli L.T. il tekkinud idee politseisse minna ja süü üles tunnistada (kd 1, tl 131–131 pd). Niisugust versiooni kohtukolleegium veenvaks ei pea. Pole eluliselt usutav, et tunnistaja läks menetleja juurde teadmisega, et tunnistab enda süü üles – olukorras, kus kahtlustatakse kedagi teist – , kuid ei lugenud sealjuures korralikult enda tunnistustki läbi. Pole küll välistatud, et L.T. n võis 19 ülekuulamisel püüda end rõõnata, kuivõrd menetleja juures käsitleti küsimust, kas süüdistatav ja tunnistaja on omavahel süü enda peale võtmist arutanud. Kuna aga L.T. väitis eeluurimisel siiski vastupidiselt kohtus antud ütlustele, et autoroolis oli L. Rosina, on tema ütlused vastuolude tõttu ebausaldusväärsed ja neile tugineda ei saa.
  12. Seega tuvastas maakohus veatult, et 30.03.2019 kella 01.20 paiku juhtis sõiduautot just L. Rosina.
  13. Edu ei saada ka kaitsja seisukoht, nagu oleks L. Rosinal tekkinud narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud joove pärast politseiautosse toimetamist. Seda järgmistel põhjustel.
  14. Arst-kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnissoni hinnangul (kd 3, tl 64) esines L. Rosinal 30.03.2019 narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove. 06.12.2021 toimunud apellatsioonikohtu istungil selgitas ekspert enda antud hinnangut L. Rosina joobeseisundi kohta. Eksperdi ütlustest nähtub, et tema hindab joobe olemasolu sellel ajahetkel, kui politseiametnik isiku kinni peab või üle vaatab. Seda seepärast, et oluline pole mitte see, kas süüdistatav oli joobes arsti juures, vaid see, milline oli tema joove sõidukit juhtides. Kell 1.50 oli L. Rosinal joove. MDMA-d võetakse suu kaudu ning tarvitamise tunnused hakkavad tekkima 15-20 minuti jooksul pärast manustamist ning on nähtavad ka poole tunni jooksul. MDMA mõju kestab kuni 4 tundi, harvematel juhtudel ka 8 tundi. Ekspert on seisukohal, et ka kell 1.24 oli L. Rosina narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobes. Juhul, kui süüdistatav oleks narkootilist ainet tarvitanud vahetult enne kinnipidamist, poleks tunnused arstliku ülevaatuse ajaks vähenenud. L. Rosinal ilmnenud tunnused olid väga iseloomulikud MDMA tarvitamisele– artikulatsioonihäired, kõnehäired. Ta matsutas suud, see tähendab, et suu oli kuiv. Näolihased tõmbuvad kokku ja tekib nätsu närimise tunne – see on just aktiivse joobe ajal. Arstliku ülevaatuse ajal olid silmapupillid laienenud.
  15. Seega lükkab eksperdi hinnang koos tema ütlustega ümber L. Rosina kaitseväite, nagu oleks narkojoove tekkinud vahetult pärast auto peatumist manustatud tundmatust joogist. Nii selgitas ekspert, et L. Rosinal olid narkootilise aine joobele viitavad tunnused arstliku läbivaatuse hetkeks vähenenud. Kui politseiametnikega kohtudes olid L. Rosinal tasakaaluhäired, siis hiljem arsti juures seda ei ilmnenud. Ergutite puhul on tasakaaluhäire esimene tunnus, mis taandub. Ehkki kriminaalasja materjalidest ei nähtu, mis hetkel L. Rosina tegelikult MDMA-d manustas, on olemasolevate tõenditega tõendatud, et see toimus enne sõiduki peatumist, mistõttu oli ta seda juhtides narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobes. IV
  16. L. Rosina kaitsja leiab, et K.V. i tsiviilhagi tuleks jätta rahuldamata, kuna varalise ja mittevaralise kahju tekkimine pole tõendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, kaitsja argumendid ei anna alust jõuda maakohtust erinevale arvamusele varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmise osas. Kaitsja on uuesti leidnud, et süüdistatava versioon sündmustest on usutav, kannatanu oma aga mitte. Kolleegium nõustus eelnevalt maakohtu järeldustega selles, et L. Rosina pani K.V. i suhtes toime nii vägivallateo, kui ähvardamised.
  17. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mh kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud. Käesolevas asjas on tõendatud, et K.V. i hammas purunes L. Rosina löögi tagajärjel (vt 20 otsuse p 57-58), kahju tekkimine on põhjuslikus seoses L. Rosina õigusvastase käitumisega. Kannatanule tekkinud varalise kahju suurus on nõuetekohaselt tõendatud. K.V. esitas selle kohta dokumentaalsed tõendid – visiiditasu arve 5 eurot, murdunud hamba implantaadiga asendamise arve (nr A2018-000999) 1600 eurot, konsultatsiooniarve (nr A2018-001000) 50 eurot ning panoraamröntgenülesvõtte ja visiiditasu arve (nr A2018-000986) 19 eurot. Lisaks sellele on kannatanu esitanud ka fotojäädvustuse murdunud hambast ning panoraampildi hammastest.
  18. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsustus ka mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS 134 lg 2 alusel põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  19. juuni
  20. a otsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. (vt Riigikohtu 22.10.
  21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13).
  22. Mittevaraline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Käesolevas asjas on tõendatud, et L. Rosina tekitas löömisega K.V. ile 16.02.2018 kehavigastuse - hematoomi sarnaluu piirkonnas, lisaks murdus löögi tagajärjel hammas, mille tõttu kannatas ta peavalu ja tarvitas valuvaigisteid 2-3 nädalat. K.V. ei saanud mitu päeva korralikult süüa. Füüsilisele rünnakule järgnenud relvataolise esemega ähvardamine, mille tõttu kannatanu tundis vahetut ohtu oma elule, tekitas temas hirmu, mis langetas lisaks füüsilistele vaevustele tema elukvaliteeti veelgi. K.V. selgitas, et pärast 16.02.2018 kuriteosündmust oli hirm suur: „ /---/ kunagi ei tea millal tuleb uuesti ukse taha. Meil ei ole kunagi uksed lukus olnud, seekord olid uksed lukus.“ Niisugune paha tunne kestis kaua, pool aastat ning siis tulid peale uued ähvardused. Pärast 23.04.2019 juhtunut tundis ta stressi ei saanud öösel magada, mistõttu pidi unerohtu võtma. Selline olukord kestis 2-3 kuud. (kd 1, tl 97 – 97 pd). On eluliselt usutav, et pärast vägivallaakti ning sellele järgnenud ähvardusi – liiati veel olukorras, kus toimus relvataolise esemega sihtimine – asendus kannatanu turvatunne ärevusega. K.V. ile ei ole ravimeid välja kirjutatud, kuid ta selgitas, et tarvitas valuvaigistina käsimüügiravimeid, samuti naisele välja kirjutatud rahusteid.
  23. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb VÕS § 134 lg 4 kohaselt lisaks rikkumise raskusele ja ulatusele arvesse võtta ka kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. L. Rosina ei ole oma käitumist vähimalgi määral kahetsenud ega kannatanu ees vabandanud, on esitanud vaid ennastõigustavaid väiteid. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on maakohtu otsustus K.V. ile mittevaralise kahju eest 700 euro suuruse hüvitise määramiseks igati seaduslik ja põhjendatud.
  24. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Viru Maakohtu
  25. juuli
  26. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  27. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Taotluse kohaselt on kaitsja töömaht käesoleva kriminaalasja teise astme kohtumenetluses olnud 18 tundi, mille eest soovib tasu 2700 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Maarika Kuusk 21 Aarne Sarjas 22

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.