lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Lühimenetluses Prokurör Alice Simm Süüdistatav I.U Ik: XXX, EV kodanik, emakeel: vene keel; keskharidus; töökoht: xxxx; elukoht: xxxx. Tõkend: elukohast lahkumise keeld 01.04.2018 kuni 31.03.
lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) kuud. 2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada I.U-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud. 3.
lg 1 alusel arvestada eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinni pidamise aeg 31.03.2018 kuni 01.04.2018., s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista vangistus 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud ja ärakandmata karistus täielikult tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata, kui I.U ei pane 1 (üks) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 5.
p 1 kohaselt arvestada I.U-le määratud 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 28.06.
lg 1 - § 25 lg 2 järgi, uuesti, s.o süstemaatiliselt 31.03.2018 kella 16.32 ajal võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil xxxx asuvast xxxx kauplusest ühe pudeli alkohoolset jooki „Star dollar“ maksumusega 8.99 eurot ja ühe pudeli Coca Cola Zerot maksumusega 1.81 eurot, millised pani müügisaalis endale kotti ning möödus kassadest, jättes võetud kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi aga tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Kaup tagastati rikkumatult kauplusele. Oma tahtliku tegevusega I.U pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o
2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. 2 Kohus leiab, et 31.03.2018 kella 16.32 ajal xxxx asuvast xxxx kauplusest ühe pudeli alkohoolse joogi „Star dollar“ maksumusega 8,99 eurot ja ühe pudeli Coca Cola Zero maksumusega 1,81 eurot varguse katse toime panemine I.U poolt on tõendatud süüdistatava süü tunnistamisega, tunnistaja ütlustega, videosalvestusega ning muude kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Tunnistaja X1i ütluste (tl 2-4) kohaselt nägi ta 31.03.2018 kella 16.32 ajal kuidas mustades riietes mees võttis pudeli Colat ja pudeli alkoholi ja pani võetud kauba kotti. Kassadest möödus ilma maksmata. Kaup tagastati kauplusele. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli (tl 7-10) kohaselt osutus 31.03.2018 kell 17.40 Tallinnas Tammsaare tee 116 kinnipeetud isikuks I.U. Kahtlustatava I.U ütluste (tl 18-19) kohaselt tunnistab ta oma süüd varguse toimepanemises. Müügisaalist pani pudelid endale kaasas olnud kotti, kassas nende eest ei maksnud. Kahetseb tehtut. Varguse katse toimepanemist süüdistatava poolt tõendab lisaks ka asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega (tl 22-28), millelt nähtub, kuidas 31.03.2018 xxxx asuvast xxxx kaupluses võtab musta riietatud noormees alkoholiosakonnast pudeli ja kõnnib jookide osakonda, kus paneb pudeli seljakotti. Siis võtab suure pudeli ja paneb selle oma seljakotti. Noormees möödub kassadest kauba eest maksmata ja ta peetakse turvatöötaja poolt kinni. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt
Nagu AS-i P. P poolt politseijaoskonnale tehtud avaldusest nähtub (tl 1), taotletakse vastutusele võtta isik, kes 31.03.2018 kella 16.32 ajal xxxx asuvast xxxx kauplusest pani toime õigusvastase teo, kui tema juurest avastati AS-le P. P kuuluvat kaupa maksumusega 10,80 eurot. Seega on sedastatav, et need esemed olid süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas nähtub, et esemete äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada esemete senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks esemete senise valdaja vastav nõusolek puudus. Kuna süüdistatava poolt asjade äravõtmist kahtlustati turvatöötaja poolt ja peale kassadest möödumist võeti süüdistatav turvatöötaja poolt kinni, ei olnud vargust võimalik lõpuni viia süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel, seega jäi vargus katse staadiumisse. Eeltoodud põhjustel, leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse katse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Kohtu hinnangul toimus esemete äravõtmine süüdistatava poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Süüdistatava käitumisest nähtub üheselt, et esemete äravõtmisega sooviti selle omanik jätta esemetest ilma kestvalt ning kui süüdistatav ei oleks turvatöötajale vahele jäänud, siis ei oleks ta pudeleid poodi tagasi viinud. Seega leiab kohus, et realiseeritud on ka ebaseadusliku omastamise eesmärk. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, süüdistatav pani teo toime etteplaneeritult ehk tegemist oli kavatsetusega toime pandud süüteoga. Seda kinnitab ka videosalvestuselt nähtuv, mille kohaselt isik siseneb poodi, võtab erinevat kaupa ja paneb need müügisaalis kaasasolnud seljakotti, misjärel möödub kassadest kauba eest tasumata. Selline süüdistatava käitumine on hinnatav eesmärgipärase ja teadliku tegevusena. Riikliku süüdistaja poolt on süütegu kvalifitseeritud
Järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab
Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et süstemaatiline on vargus siis, kui see on toime pandud vähemalt kolm korda. Süstemaatilisus on järjekindel, pidevalt korduv tegevus ning ei ole oluline, kas isik on varguste eest varem süüdi mõistetud või on see tuvastatud alles ühes menetluses. Samuti ei oma tähtsust kas tegemist on lõpuleviidud vargustega või tegemist on varguste katsetega, kuid nendevaheline ajavahemik ei saa olla väga pikk. 3 Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et I.U on toime pannud 1 varguse katse episoodi. Samuti nähtub väärteoasja otsusest (tl 13-14), et I.U on karistatud 25.02.2018
Harju Maakohtu 12.04.2018 otsusest ja väärteoprotokollist (tl 15-17) nähtub, et I.U on karistatud
Selline süsteemne varavastaste süütegude toimepanemine viitab süüdistatava väljakujunenud eluviisile ja sissetuleku saamisele kõrvaliste isikute arvelt. Seetõttu leiab kohus, et süstemaatilisuse kriteerium on täidetud, kuivõrd süütegude faktiline korduvus ja rohkus täidab süstemaatilisuse koosseisu ja süüdistatava õigusvastane käitumine on põhjendatult kvalifitseeritud
Kuivõrd süüdistatav peeti varguse toimepanemiselt kinni ja varastatu tagastati omanikule, jäi süüdistatavale süüks arvatud vargus süüdistatava tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata ning tema käitumist tuleb hinnata kuriteo katsena
Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tuvastamist leidnud, et I.U pani toime
lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt. 3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Ankeetandmete kohaselt I.U töötab, kuid süüdistatava enda sõnade kohaselt sõltub sissetulek tellimuste esitamisest ning tellimusi on vähe. Seetõttu on tema sissetulek vaid 200 euro ringis. Arvestades süüdistataval lasuvaid kohustusi maksmata trahvide näol ja sissetuleku suurust, on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude tõttu. Peale selle, arvestades, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase kuriteo süstemaatilist toimepanemist, siis üldjuhul on varavastase süüteo eesmärgiks kasu saamine võõra vara arvelt. Taoline käitumine viitab aga üheselt piisavate legaalsete rahaliste vahendite puudumisele, mis kohtu arvates välistab ka rahalise karistuse kohaldamise. Lisaks eelmärgitule nähtub süüdistatava karistusandmetest, et süüdistatavat on mitmeid kordi karistatud eriliigiliste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega (tl 11-12), mis on jäetud tasumata, mis viitab sellele, et süüdistataval puuduvad rahalised vahendid rahatrahvide tasumiseks. Viimasest asjaolust saab aga järeldada, et rahalise iseloomuga mõjutusvahendid oodatud mõju ei saavuta, kuivõrd rahaline karistus ei oleks täidetav. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates I.U süü suurust
lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 varguse katse toimepanemist, millega varalist kahju ei tekitatud. Arvestades ka varastada proovitud esemete väärtust, mis jäi alla 11 euro, siis kohtu arvates I.U süü on hinnatav suhteliselt väikesena. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ja kohtuistungil avaldanud kahetsust. Seega peab kohus võimalikuks 4 kahetsust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo puhul on tegemist olukorraga, kus süütegu jäi katse staadiumisse ja varalist kahju tekitatud ei ole. Ka varastada püütud esemete väärtus jääb alla 11 euro. Selline olukord vähendab kohtu arvates isiku süüd, mistõttu on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, s.o ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Süüdistatava puhul on tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga (tl 11-12). Seetõttu leiab kohus, et mõistetava karistuse täitmisele pööramine ei ole põhjendatud ning süüdistatava suhtes võib mõistetava karistuse tingimisi jätta kohaldamata. Süüdistatavale määratud katseaeg peaks olema piisavalt pikk, et süüdistatav ei paneks toime uut tahtlikku kuritegu. Vastasel juhul pööratakse karistus täitmisele. Arvestades süüteo asjaolusid ja süüdistatava karistusandmeid ei pea kohus vajalikuks süüdistatavat käitumiskontrollile allutada ning peab võimalikuks kohaldada
MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna I.U on väärteokorras korduvalt karistatud nii varavastaste kui ka teiseliigiliste väärtegude eest. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Seetõttu tuleb kõik menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja süüdistatava tagasihoidlikku sissetulekut ning konkureerivaid rahalisi kohustusi varasemate trahvide tasumise näol, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 5 Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.