Obsah (14)

§ 663§ 651§ 466§ 667§ 4§ 439§ 477§ 5§ 173§ 662§ 238§ 198§ 447§ 463

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 30.05.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-3711 Kohtuasi PK, AK, O

) § 172 lg 1). Määruskaebus

1. Avaldajad esitasid 07.10.2021 määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus: - mõistis valitsevate kinnisasjade igakordsetelt omanikelt teenivate kinnisasjade igakordsete omanike kasuks välja teekasutustasud; - määras, et valitsevate kinnisasjade igakordsed omanikud kannavad kõik juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud; 7 2-20-3711 - kohustas avaldajat I ja II eemaldama tõkked kallasrajana kasutusel olevalt jalgteelt ja tagama kinnistut läbiva ajaloolise jalgtee kasutamine kallasrajana aastaringselt; jättis menetluskulud solidaarselt avaldajate I ja II kanda.
2. Avaldajad paluvad teha tühistatud osas uue määruse, millega: - mõista iga valitseva kinnisasja igakordselt omanikult kõikide teenivate kinnisasjade igakordsete omanike kasuks kokku välja tasu mitte rohkem kui 10 eurot aastas; - jätta juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud võrdselt teenivate kinnisasjade omanike kanda; - mitte kohustada avaldajat I ja II eemaldama enda kinnisasja piirdeaeda ning võimaldama enda kinnisasjalt läbipääsemist; - jätta menetluskulud puudutatud isikute I-VI kanda.
3. Kohus seadis õigesti avaldajate kasuks reaalservituudi juurdepääsutee saamiseks üle puudutatud isikute kinnisasjade. Avaldajatel ei ole etteheited ka servituudi seadmise tingimuste osas, v.a osas, millega kohus jättis juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud valitsevate kinnisasjade omanike kanda. Kuna juurdepääsutee tasu hõlmab juba hooldus- ja korrashoiukulusid, siis ei ole põhjendatud nende täiendav avaldajate kanda jätmine.
4. Maakohtu poolt määratud juurdepääsutasu suurus ei ole põhjendatud ega mõistlik, ei ole kooskõlas kohtupraktika ega tavaga. Avaldajad ei nõustu sellega, et kohus määras kindlaks juurdepääsutee tasu suuruse, juhindudes maa maksustamishinnast ja jagades selle kahega. Maa maksustamishind väljendab sisuliselt maa väärtust, kuid valitseva kinnisasja omanikul ei tule hüvitada teeniva kinnisasja maa väärtus, vaid kasutuseelised. Maakohus jättis ebaõigesti tasu samas ulatuses eraldi üksnes iga valitseva kinnisasja kanda. Kohtul tuleks arvestada sellega, kui paljud isikud teed kasutavad ja jaotada tasu proportsionaalselt. Tasu määramisel tuleb arvestada, et tegemist on ligikaudu 130 m pika pinnasteega, mis on olnud juurdepääsuteena kasutuses alates
5. a. Tee maamaks aastas on kokku 7,68 eurot (1,79 + 0,72 + 1,13 + 4,04), mis tuleks proportsionaalsuse põhimõttest juhinduvalt jaotada vähemalt seitsme kinnisasja peale, kuna ka teeniva kinnisasja omanikud kasutavad sama teed juurdepääsuks. Seega oleks maamaksu kulu iga valitseva kinnisasja kohta ligikaudu 1,09 eurot. Ülejäänud tasu elemendid (kasutuseelis) ei saaks moodustada rohkem kui 9 eurot aastas. Seega võiks tasu olla maksimaalselt 10 eurot iga valitseva kinnisasja kohta aastas, s.t iga valitseva kinnisasja omanik maksab kõikidele teenivate kinnisasjade omanikele kokku maksimaalselt 10 eurot aastas.
6. Maakohus kohustas ebaõigesti avaldajaid I ja II tagama läbipääsu üle enda kinnisasja. Maakohus ei saanud vana jalgtee küsimust lahendada praeguses menetluses, kuna see ei ole hõlmatud juurdepääsutee vaidluse esemega. Puudutatud isikud ei ole esitanud vastavat nõuetekohast avaldust ega maksnud riigilõivu ning täitnud muid avalduse esitamisega seonduvaid nõudeid. Kohus ei hinnanud sellise avalduse menetlusse võtmise eeldusi ega kaasanud vajalikke puudutatuid isikuid. Vana jalgtee küsimus tuleb lahendada eraldiseisvas hagimenetluses.
7. Maakohus eksis tõendite hindamisega, kui leidis, et avaldajate I ja II kinnistut läbib ajalooline tee või kallasrada. Lisaks jääb lahendist ebaselgeks, kas kohus kohustab avaldajat I ja II taluma kallasrada (KeÜS § 38) või ajaloolist teed (KeÜS § 33 lg 3). Avaldajad I ja II ei ole takistanud kallasraja kasutamist. Kallasrada ei kulge läbi avaldajate I ja II sisehoovi. Maakohtu poolt märgitud tee paikneb ligikaudu 100 m kaugusel veepiirist, s.o oluliselt kaugemal veepiirist kui 10 m, milleni seaduse järgi kallasrada ei saagi ulatuda (KeÜS § 38 lg-d 1-3). Seega lahendas maakohus ebaõigesti puudutatud isikute nõude KeÜS § 38 lg 4 järgi. Alternatiivselt kohaldas maakohus ebaõigesti KeÜS § 33 lg-t 3, kui kohustas avaldajat I ja II taluma vana (olematut) jalgtee kasutamist. Tegemist ei ole ajaloolisega rajaga. Lisaks läbib maakohtu poolt 8 2-20-3711 kindlaksmääratud vana jalgtee avaldajate I ja II sisehoovi. Rada piiraks oluliselt avaldajate I ja II õigustatud huve, sh omandiõigust ning õigust privaatsusele. Rada ei vii mererannani, milleks puudutatud isikud seda soovisid, kuna seda piirab järgmise kinnisasja piirdeaed. Puudutatud isikutel on pääs mereranda tagatud teisel viisil. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
8. Puudutatud isikud I-VI palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda.
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 26. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651

lg 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Avaldajad vaidlustasid maakohtu määruse osas, millega määrati kindlaks juurdepääsutasu (resolutsiooni punkt 4), jäeti juurdepääsutee hoolduse ja korrashoiuga seonduvad kulud avaldajate kanda (resolutsiooni punkt 3.4), kohustati avaldajaid I ja II eemaldama tõkked määruse lisas 2 märgitud jalgteelt ja tagama kinnistut läbiva ajaloolise jalgtee kasutamine kallasrajana aastaringselt (resolutsiooni punkt 7) ja menetluskulud jaotuse osas. 27. Avaldajad ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras kindlaks juurdepääsu ning selle tingimused (v.a juurdepääsutee korrashoiukulude osas). Vastavas osas on maakohtu määrus edasikaebamata jõustunud (

§ 466

lg 3) ning seega selles osas ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 28. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu (

§ 667

lg 2, § 657 lg 1 p 3, § 659) osas, milles maakohus määras kindlaks juurdepääsutasu (resolutsiooni punkt 4), kohustas avaldajaid I ja II eemaldama tõkked määruse lisas 2 märgitud jalgteelt ja tagama jalgtee kasutamine kallasrajana aastaringselt (resolutsiooni p 7) ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja tagasi maakohtule juurdepääsutasu uueks määramiseks.

1. Kolleegium võtab esmalt seisukoha kaebajate väidete osas, mis puudutavad avaldajate I ja II kohustamist nende kinnistul asuva jalgtee kasutamise võimaldamiseks ja takistuse eemaldamiseks ning märgib selles osas järgmist. Omaniku õigused võivad olla AÕS § 68 lg 2 järgi kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 140 sätestab, et kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. AÕS § 141 lg 1 kohaselt kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata. KeÜS § 38 lg 4 järgi peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada. KeÜS § 33 lg 3 järgi ei või omanik keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav, sh eeldatakse üldjuhul eratee või raja kasutamise liigset koormavust õuemaal asuva eratee või raja korral. Arvestades eeltoodut, oleks puudutatud isikutel võimalik nõuda avaldajate I ja II kinnistul paikneva jalgtee või kallasraja (juhul, kui tegemist on KeÜS § 38 lg-te 1-3 mõttes kallasrajaga) kasutamise võimaldamist ja takistuste kõrvaldamist. Kolleegium nõustub kaebajatega, et vastav nõue kuulub menetlemisele hagimenetluses.
2. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isikud esitanud käesolevas menetluses nõuet avaldajate I ja II kinnistul paikneva kallasraja või jalgtee kasutamise lubamiseks. Seega rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui tegi otsustuse nõude osas, mida 9 2-20-3711 puudutatud isikud menetluses ei esitanud.

§ 4

lg 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kohus ei või

§ 439

järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

§ 477

lg 1 järgi kohaldub eeltoodu ka hagita menetluses, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi (RKTKm nr 2-19-10050, p 11). Ainuüksi puudutatud isikute vastuväite alusel ei saanud maakohus vastavat otsustust määruse resolutsioonis teha. Puudutatud isikud ei ole käesoleva menetluse raames vastavat ja nõuetekohast hagiavaldust maakohtule esitanud. Kuivõrd puudutatud isikud ei ole sellekohast nõuet menetluses esitanud, puudub kohtul alus seda hinnata. 31. Kuivõrd kallasraja/jalgtee küsimus ei ole hõlmatud juurdepääsu vaidluse esemega AÕS § 156 alusel, siis ei ole tegemist ka küsimusega, mille üle saaks maakohus tulenevalt hagita menetluse põhimõtetest (

§ 477lg 5) otsustada ilma, et menetlusosalised oleksid esitanud sellekohase nõude.

Juurdepääsu määramine tähendab AÕS § 156 järgi eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsutasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna avaldajatele kohustusi või teha otsustusi, mis ei ole seotud juurdepääsu määramisega (RKTKm nr 2-17-12857, p 18). Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isikute avaldusele vastuväitena esitatud taotlus avaldajate I ja II kohustamist nende kinnistul asuva jalgtee kasutamise võimaldamiseks ja takistuse eemaldamiseks jätta läbi vaatamata.

1. Arvestades eeltoodut, kuulub maakohtu määrus tühistamisele osas, milles maakohus kohustas avaldajaid I ja II eemaldama tõkked määruse lisas 2 märgitud jalgteelt ja tagama jalgtee kasutamine kallasrajana aastaringselt. Puudutatud isikud saavad soovi korral sellekohane nõue esitada eraldi hagimenetluses.
2. Järgnevalt annab kolleegium hinnangu avaldajate väidetele, mis puudutavad juurdepääsutee hooldamise kulude nende kanda jätmist. Kaebajad leiavad määruskaebuses, et kuna kaebajate hinnangul hõlmab juurdepääsutasu juba hooldus- ja korrashoiukulusid, siis ei ole põhjendatud vastava kulu täiendav avaldajate kanda jätmine. Kolleegium märgib, et maakohtu määruse põhjendustest ja arvutustest nähtuvalt ei sisalda juurdepääsutasu korrashoiu kulusid. Kuivõrd muid asjakohaseid põhjendusi juurdepääsutee hooldamise kulude nende kanda jätmise vaidlustamisel avaldajad esitanud ei ole ning 01.07.2020 istungil on avaldajate esindaja märkinud, et avaldajad on vastava kohustuse kandmisega nõus, siis peab kolleegium põhjendatuks, et juurdepääsutee hooldus- ja korrashoiukulud jäävad avaldajate kanda. Ka kohtupraktikas on tunnustatud, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik (RKTKm nr 2-16-3663, p 22).
3. Järgnevalt käsitleb kolleegium juurdepääsutasu määramist. AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult teelt juurdepääsu määramisel tehtav otsustus (sh juurdepääsu eest makstava tasu suuruse määramine) on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire või rikkunud oluliselt menetlusnorme. Hagita menetluses on kohtul uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning kohtul lasub vastutus asja õige lahendamise eest (

§ 5lg 3 esimene lause, § 477 lg-d 5 ja 7).

Kolleegiumi hinnangul saab maakohtule käesoleval juhul ette heita menetlusnormide rikkumist, kuivõrd maakohus on jätnud välja selgitamata asjaolud ja tõendid, mis on vajalikud õige kaalutlusotsuse tegemiseks tasu määramisel.

1. Riigikohus on selgitanud AÕS § 156 lg 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele juurdepääsu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et koormatud kinnisasja omanikul on õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (RKTKm nr 2-16-3663, p 18, nr 2-16-7011, p 12). Koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs 10 2-20-3711 määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (RKTKm nr 2-16-3663, p 18, nr 2-16-7011, p 12). Puudutatud isikute õigust nõuda hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ei välista see, et nad ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (RKTKm nr 2-14-60492, p 16, RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12). Maakohtu määruse põhjenduste ja arvestuse kohaselt hõlmab juurdepääsutasu nii hüvitist omandiõiguse riive eest kui ka maamaksu. Kuivõrd juurdepääsutee korrashoiuga seonduvad kulud on jäänud avaldajate kanda, siis maakohtus vastavaid kulusid juurdepääsutasu määramisel ei arvestanud.
2. Juurdepääsutasu üheks komponendiks on hüvitis omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 15.3; nr 2-16-3663, p 19, nr 3-2-1-180-15, p 39; nr 3-2-1-46-09, p 14; nr 3-2-1-64-05, p 16). Tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kui palju on isikuid, kes teed kasutavad ja sellest kasutuseeliseid saavad (RKTKm nr 3-2-1-27-17, p 15). Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks teinud kindlaks juurdepääsutee kasutamisest saadava kasutuseelise. Menetlusosalised ei ole selle suurust ka ise välja toonud ega esitanud tõendeid, millele tuginedes saaks kasutuseelise kindlaks määrata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul koguda tõendid, mis võimaldavad hinnata avaldajate saadavat kasutuseelist, tehes menetlusosalistele ettepaneku esitada sellekohased tõendid (RKTKm nr 2-16-3663, p 19, 23).
3. Kolleegium nõustub avaldajatega, et maamaksu kulud tuleb jaotada proportsionaalselt vastavalt sellele, kui palju isikuid teed kasutavad ning eelduslikult tuleb kasutamist pidada võrdseks (RKTKm nr 3-2-1-27-17, p 15, nr 3-2-1-180-15, p 31). Kui juurdepääsu kasutavad ka teised isikud, ei ole põhjendatud jätta kogu selle ala maamaksu avaldajate kanda. Kulude võrdse jagamise eelduse saab ümber lükata tõenditega, mis kinnitavad, et mõni isik kasutab ala ülejäänutest oluliselt intensiivsemalt. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada asjaolud ja tõendid, millest nähtuvad juurdepääsuteed tegelikult kasutavad isikud ning iga isiku poolt juurdepääsutee kasutamise intensiivsus ja ulatus.
4. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada ja saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks juurdepääsutasu määramise osas. Maakohus on jätnud välja selgitamata asjaolud ja kogumata tõendid, mis on vajalikud juurdepääsutasu kindlaksmääramiseks.
5. Menetluskulude jaotuse otsustab

§ 173lg 3 teise lause kohaselt maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemustele.

40.

§ 662lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid.

Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelnevalt, et avaldajate I ja II kohustamine jalgtee kasutamise võimaldamiseks ja takistuse eemaldamiseks oli ebaõige, siis jätab ringkonnakohus

§ 238

lg-st 1 tulenevalt asja materjalide juurde võtmata avaldajate poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid (videosalvestis, Maa-ameti 03.05.2022 teavitus), sest need ei oma tähtsust asja lahendamisel. 11 2-20-3711 41.

§ 198lg 3 esimese lause järgi kaasab hagita menetluse osalised kohus omal algatusel.

Käesolevas asjas on puudutatud isikuteks kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab. KM on kohtule 30.03.2020 ja 31.03.2020 avaldanud, et ta ei ole Kajaka kinnistu omanik ning et tegemist on AM lahusvaraga. AM on 17.06.2020 esitanud kohtule taotluse KM menetlusest eemaldamiseks, kuna Kajaka kinnistu puhul ei ole tegemist ühisvaraga. Eeltoodust tulenevalt tuleb puudutatud isik KM menetlusest eemaldada. Tegemist ei ole Kajaka kinnistu ühisomanikuga, keda ei puuduta seetõttu avalduse lahendamine käesolevas asjas. 42. Ringkonnakohus leiab, et

§ 447

lg 2 (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) kohaselt tuleb parandada maakohtu määruse resolutsiooni p-s 2.6 viga ning lugeda õigeks avaldajale III kuuluva Terje kinnistu registriosa numbriks 4011306 (maakohus on ekslikult märkinud registriosa numbriks 2810539). 43. Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust osas, milles ringkonnakohus saadab tsiviilasja tagasi maakohtule juurdepääsutasu uueks määramiseks (RKTKm nr 3-2-1-46-14, p 11). Ülejäänud osas saab määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule. (allkirjastatud digitaalselt) 12