← Eesti

2-18-583/173

Obsah (14)§ 651§ 456§ 657§ 654§ 652§ 5§ 230§ 232§ 102§ 164§ 173§ 171§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-583 Tsiv

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ühisvaraks olnud sõiduauto võõrandamisega seoses määratud hüvitise suuruse (otsuse resolutsiooni p 2.3) ja menetluskulude poolte endi kanda jätmise (otsuse resolutsiooni p 3). Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele ülejäänud osas vastuväiteid (otsuse resolutsiooni p 2.1 ja 2.2). Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 2 p 1, lg 4).

13. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

14.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 15. PKS § 34 lg 3 kohaselt tuleb abikaasal hüvitada vähenenud vara väärtus. Pooltel ei olnud vaidlust, et ühisvarasse kuulus hageja poolt kostja teadmata abielu ajal võõrandatud sõiduauto 5 Toyota Auris hüvitis. Pooled vaidlesid hüvitise suuruse üle: hageja väitel oli sõiduauto müügihind 3550 eurot, kostja väitel 4633 eurot. 16.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10 ja 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

  1. Kostja taotles vastuhagis jagada ühisvarana hüvitis 4633 eurot ühisvara väärtuse vähenemise eest seoses hageja poolt sõiduauto võõrandamisega. Kostja väitel oli sõiduki väärtus 4633 eurot, mille tõendamiseks esitas ta turuhinna päringu auto24.ee portaalist ja sarnaste autode 01.04.2017 müügikuulutused. Lisaks esitas kostja 04.10.2017 müügilepingu, mille kohaselt vaidlusalune auto müüdi hinnaga „kokkuleppel“ ja ta ei nõustunud hageja esitatud sama müügilepinguga, kuhu oli täiendavalt kirjutatud „3550“. Hageja väitel müüdi sõiduk hinnaga 3550 eurot, mille tõendamiseks peale eelnimetatud müügilepingu esitas ta vestluse auto 24.ee portaalist ja suhtlusrakendusest, milles on lisaks fotole hageja ID-kaardist saadetud 04.10.2017 sõnumid, kus on mh kirjas „Sidur olla läbi; Et ilmselt ei taha; Mingi vanem poeg tuli ka veel vaatama“, millele on vastus: „3550; Ja myydud; Kõik“.
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud

§ 232

lg-s 1 sätestatud nõuet hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja tõendid ei andnud aluse järelduseks, et sõiduki väärtuseks oli 4633 eurot, sest müügikuulutuste alusel tehtav hinnang ei kajasta, mis hinnaga sõiduk tegelikult müüdi. Samuti leidis maakohus õigesti, et liiklusregistrile esitatud lepingu eksemplar, kus summat ei olnud märgitud, ei välista müügilepingu poolte vahel sõidukihinnas kokku leppimise. Kohus jõudis hageja tõendeid hinnates ringkonnakohtu arvates õigele ja põhjendatud järeldusele, et hageja tõendid andsid aluse järelduseks, et läbirääkimiste käigus kujunenud lõplik müügihind 3 550 eurot vastas konkreetse sõiduki tegelikule turuväärtusele selle müümise ajal. Maakohus nõustus hageja esitatud selgitusega, et kuigi sõiduk oli müügis kõrgema hinnaga, siis on tavapärane, et müüja nõustub alandama hinda määral, mis kuluks ostjal sõiduki puuduste kõrvaldamiseks ning selliselt ka kõnealuse sõiduki hinda alandati ning et tegemist oli müümise hetkel 9 aastat vana sõidukiga, mille puhul oli puuduste esinemine pigem tavapärane (suhtlusrakenduse vestlus- III kd, lk 163). Eelnev oli kooskõlas maakohtu otsusega, et kokkuleppel kujunes sõiduki hinnaks 3550 eurot, mida oli kajastatud ka müügilepingus. Et kostja maakohtu otsustusega ei nõustunud, ei anna pidada otsust ebaõigeks. 19. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited menetluskulude ebaõigest jaotamisest ei ole põhjendatud. Ühisvara jagamine on

§ 102

lg 1 p 4 kohaselt hagiline abieluasi, mille lahendamisel menetluskulude jätmine poolte endi kanda on kooskõlas

§ 164lg-ga 1 ja kehtiva kohtupraktikaga.

Üldreeglist kõrvalekaldumiseks ei ole praeguse vaidluse asjaoludel alust. Samuti puudub alus rahuldada kostja ettepanek jätta 50% tema menetluskuludest hageja kanda. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika ei ole praeguse vaidluse asjaoludele kohaldatav. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu 6 menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja neid ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Hageja kulud apellatsiooniastmes olid õigusabikulud 226 eurot 80 senti 3,30 tunni eest tasumääraga 54 eurot (lisandub käibemaks) järgmiste toimingute eest: otsuse ja apellatsioonkaebuse sisuline analüüs, vastuse koostamine ja esitamine (2,30 tundi) ning lõpliku esindatavale ülevaate, hagejale selgituse andmine, menetluskulude nimekirja koostamine, seisukoha esitamise vastaspoole menetluskulude nimekirjale (1 tundi). Esindaja tunnitasu vastab kohtupraktikale ja tehtud toimingud menetluse käigule. Ringkonnakohus hindas esindajatasu vajalikkust ja põhjendatust ning leidis, et hageja kulud on taotletud ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning kostjal tuleb hüvitada 226 eurot 80 senti õigusabikulude katteks. Hagejale on õigusteenust osutanud riigi õigusabi korras määratud esindaja. Kuivõrd apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis mõistab ringkonnakohus

§ 190

lg 3 ja § 180 lg 4 alusel kostjalt välja menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud, riigituludesse vastavalt

§ 179ja riigiõigusabi seaduse (RÕS) § 26 lg-le 2.

Vastavalt RÕS § 27 lg 1 p-le 1 ei pea riigi õigusabi saaja (praegusel juhul hageja) riigi õigusabi tasu ega riigi õigusabi kulusid hüvitama, kui tsiviilasja lahendamisel mõistetakse kohtukulud täielikult välja vastaspoolelt. Selles osas kannab kohtukulud vastaspool (praegusel juhul kostja). (allkirjastatud digitaalselt) 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.