TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-2375 Otsuse kuupäev 14. aprill 2021 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Aleksandr Pavljutšenko kaebus Maanteeameti Tartu teenindusbüro

§ 106

lg 6 esimeses lauses sätestatu kohaselt kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks, pole vastustaja seega otsuses välja toodud faktilise ja õigusliku aluse väljatoomisel eksinud.

§ 106

lg 6 ei anna õiguse rakendajale kaalumisõigust, pole otsuses kaalutluste välja toomata jätmine õigusvastane.

1. Seejuures viitab kohus õiguskantsleri
2. septembri
3. a kirjale nr 7-4/201543/2005233, kus õiguskantsler on selgitanud LS § 106 lg-te 1 ja 6 kohaldamist. Viidatud kirjas tõi õiguskantsler välja järgmist: „Mootorsõiduki juhtimisõigus saab olla vaid inimesel, kes vastab seaduses sätestatud tingimustele. See tähendab, et inimese teadmised, oskused, tervislik seisund, vanus ja hoiakud on sellised, et saab piisavalt kindlalt eeldada, et ta järgib liiklusnõudeid ning ei ohusta ennast ega teisi. Kui inimeselt on juhtimisõigus ära võetud, siis järelikult pole tema hoiakud, oskused või teadmised juhtimisõiguse kasutamiseks sobivad ning seadus näeb sel juhul ette mitmesuguseid tagajärgi. Need tagajärjed on seaduses kirjeldatud ning inimesel on võimalus neid vältida, kui ta käitub õiguskuulekalt. Liiklusseadus sätestab, et esmase juhiloa andmisel tuleb arvestada seda, kas inimest on karistatud ja kas karistus veel kehtib (LS § 106 lg 1 p-d 3−5, lg 6).“ Samuti toob kohus välja õiguskantsleri
4. detsembri
5. a kirja nr 14-3/151515/1505521, milles kokkuvõttes leiti, et seadusandja poolt LS § 106 lõike 1 p-s 3 kehtestatud piirang on liiklusohutuse tagamise seisukohalt sobiv, vajalik ja proportsionaalne abinõu ning kooskõlas põhiseadusega. Täpsemalt märkis õiguskantsler järgmist: „Riigikogu on liiklusseaduse § 106 lõike 1 punktis 3 välja toonud kõige raskemad liiklusalased väärteod ja leidnud, et neid toime pannud isikud ei peaks karistuse kehtivuse ajal (ühe aasta jooksul väärteokaristuse kandmisest alates) mootorsõiduki juhtimisõigust saama. Piirangu eesmärgiks on liiklusohutuse tagamine, kaitstavateks põhiõigusteks on teise inimese elu ja tervis, aga ka vara (omand). Piiranguga soovitakse tagada, et liikluses ei osaleks inimesed, kes on juba enne mootorsõiduki juhtimisõiguse saamist toime pannud raske liiklusalase väärteo ja seetõttu on alust arvata, et nad võivad olla ohtlikud teistele liiklejatele.“
6. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuna LS § 106 lg 1 p 3 seob esmase juhiloa omamise muuhulgas asjaoluga, et isikut ei ole karistatud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo eest, mille eest on karistusena võimalik kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks, on sellega kooskõlas LS § 106 lg-s 6 sätestatu, mille kohaselt tunnistatakse esmase juhiloa omajal mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks, kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud. Nagu õiguskantsleri
7. detsembri
8. a kirjas märgitud, on piirangu eesmärgiks liiklusohutuse tagamine, kaitstavateks põhiõigusteks on teise inimese elu ja tervis, aga ka vara (omand). Seega on kohtu hinnangul sarnaselt LS § 106 lg 1 p-le 3 põhiseaduspärane ka LS § 106 lg 6, kus ei ole diskretsiooniõigust haldusorganile ette nähtud. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine isikult, kellel on karistatus raske liiklusalase väärteo toimepanemise eest, on liiklusohutuse tagamise ja teiste inimeste elu, tervise ning vara kaitsmiseks kahtlemata sobiv abinõu. Samuti on piirang vajalik, sest isik, kes on liiklusnõudeid eiranud juba esmast juhiluba omades, peab kindlasti oma hilisema käitumisega näitama, et ta teab, millised on ühiskonnas kokku lepitud reeglid, ning tema puhul on siiski tegemist õiguskuuleka inimesega, kes austab ja järgib seaduseid. Õiguskuulekale käitumisele aitab kindlasti kaasa mootorsõiduki juhtimisõiguse ja 5 3-20-2375 uue esmase juhiloa taotlemise sidumine järelkoolituse läbimise ning liiklusteooria- ja sõidueksami eduka sooritamisega. Ka ei saa mootorsõiduki juhtimisõiguse ja isikule väljastatud esmase juhiloa kehtetuks tunnistamist ning selle taastamiseks vajaliku järelkoolituse läbimise ning liiklusteooria- ja sõidueksami sooritamise kohustust pidada liiga rangeks piiranguks, arvestades piirangu eesmärki – teiste inimeste elu, tervise ja vara kaitset.
9. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt eeldab hea halduse põhimõte muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt
10. novembri
11. aasta otsus asjas nr 3-3-1-33-04, p 16;
12. märtsi
13. aasta otsus asjas nr 3-3-1-102-06, p 21 jt). Hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada menetluse läbiviimist menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata (Riigikohtu üldkogu
14. mai
15. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajat ei teavitatud Maanteeameti kavatsusest kehtetuks tunnistada kaebaja juhtimisõigus ja esmane juhiluba ning kaebajale ei antud võimalust oma seisukohtade esitamiseks. Nagu kaebaja on kaebuses välja toonud, polnud sellisest võimalusest kaebajat teavitatud ka PPA Põhja prefektuuri
16. septembri
17. a otsuses.
18. Eelpool viidatud Riigikohtu praktikale tuginedes rikkus vastustaja halduskohtu hinnangul hea halduse põhimõtet, kui jättis kaebajale teavitamata tema suhtes otsuse tegemise kavatsusest (HMS § 35 lg 1 p 2). Võttes arvesse kaebaja viidatud Riigikohtu
19. veebruari
20. a otsust asjas nr 3-3-1-1-04, kus punktis 20 tõi kohus välja, et vaatamata sellele, et normi kohaldamine on mittediskretsiooniline, peab puudutatud isikule olema tagatud võimalus esitada argumente ja väiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust, on vastustaja hea halduse põhimõtet rikkunud ka sellega, kui ei andnud kaebajale HMS § 40 lg-s 1 tagatud õigust esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohtu hinnangul oli Maanteeametil võimalik juhtimisõiguse äravõtmise kehtivuse perioodil (s.o
21. oktoober –
22. november 2020) teavitada kaebajat kavatsusest tunnistada kaebaja juhtimisõigus ja tema esmane juhiluba kehtetuks ning andnud talle võimaluse omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Selliselt tegutsedes ei oleks olnud kahjustatud ka avalikud huvid (liiklusohutus, teise inimese elu ja tervis, vara), kuivõrd kaebaja teavitamise ja vastuväidete esitamise võimaluse tagamiseks oleks olnud piisav aeg arvestades, et PPA Põhja prefektuuri
23. septembri
24. a otsus jõustus
25. oktoobril 2020 ning juhtimisõiguse äravõtmine lõppes
26. novembril
27. Kaebajaga suhtlemine oleks ära hoidnud ka selle, et kaebajale oli tehtav Maanteeameti otsus üllatuslik.
28. Kaebaja menetlusest teavitamata jätmisega ja arvamuse esitamise võimaluse andmata jätmisega, s.o hea halduse tava rikkumisega on Transpordiamet eiranud haldusakti väljaandmise menetlusnõudeid, mis muudab selle õigusvastaseks (HMS § 54 ja § 35 lg 1 p 2, § 40), kuid selline rikkumine ei ole piisavalt oluline, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. HMS § 58 näeb ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna Maanteeamet ei saanud LS § 106 lg-st 6 tulenevalt jätta normi kohaldamata ning Maanteeamet ei saanud otsuse tegemisel arvestada mingite kergendavate asjaoludega, siis ei saanud hea halduse tava rikkumine mõjutada asja otsustamist.
29. Vaidlustatud otsusega tunnistas Maanteeamet A. Pavljutšenko juhtimisõiguse ja esmase juhiloa EV508926 LS § 106 lg 6 alusel kehtetuks. LS § 106 lg 6 sätestab: „ Kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Kui isikule on 6 3-20-2375 antud mõne mootorsõiduki kategooria juhtimisõigus enne esmase juhiloa esmakordset väljastamist, siis nende mootorsõidukite kategooriate juhtimisõigust ei tunnistata kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.“ Kuna Maanteeamet tunnistas
30. oktoobri
31. a otsusega nr 28-10/20/425-1 A. Pavljutšenko juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks põhjusel, et kaebaja juhtimisõigus võeti ära PPA Põhja prefektuuri otsuse alusel väärteoasja nr 2317,20,008772, esinevad kohtu hinnangul LS § 106 lg 6 esimese lause kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Küll on aga kaebaja välja toonud,

§ 106

lg 6 kohaldamisel ja sellest tulenevalt kaebaja juhtimisõiguse ja juhiloa kehtetuks tunnistamisel on rikutud topelt karistamise keeldu.

1. PS § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõtte kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 p 14).
4. Ne bis in idem põhimõtte osaks olev topeltmenetlemise keeld kohaldub karistusõigusliku iseloomuga menetluste suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-16/4665/224, p 24) ning korduv menetlus peab puudutama tegu, mille kohta on tehtud lõplik otsus (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-617/17: Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, p 32).
5. Tutvudes nii kaebaja poolt välja toodud Riigikohtu lahendite kui ka neis viidatud kohtupraktikaga leiab halduskohus,

§ 106

lg 6 alusel tunnistatakse juhtimisõigus ja esmane juhiluba kehtetuks sisuliselt sama teo eest, mille eest isikut karistati juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise aluseks olnud väärteomenetluse tulemusel tehtud karistamisotsusega. Arvestades,

§ 106

lg 6 toob sätte kohaldamise eeldusena välja mootorsõiduki juhtimisõiguse karistusena äravõtmise, on nii karistamisel väärteomenetluses kui juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamisel haldusmenetluse korras eelduseks sama liiklusrikkumise toimepanemine. 30. Samuti on kohtupraktikale tuginedes halduskohus seisukohal,

§ 106

lg 6 alusel juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise puhul on tegemist materiaalses mõttes karistusotsusega. Karistamise eesmärgile viitab kohtu hinnangul ennekõike asjaolu, et vastustaja poolt juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine on väärteoasjas tehtud otsusest koormavam ning nagu eelmises punktis välja toodud, on mõlemal juhul sunnivahendi kohaldamise aluseks isiku süü. Arvestamata ei saa jätta ka seda,

§ 106

lg 6 viimase lause kohaselt saab kaebaja mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.

1. PS § 23 lg 3 sõnastusest tulenevalt on keelatud asja teistkordne menetlemine ja karistamine iseseisvas menetluses. Kuivõrd Maanteeameti poolt juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamise menetluses ei tuvastatud iseseisvalt rikkumise asjaolusid, vaid kehtetuks tunnistamise aluseks oli jõustunud väärteomenetluse otsus, ei kujuta juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine endast ka isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab sellega ühtse terviku (vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus asjas 7 3-20-2375 nr 3-4-1-10-04, p-d 22-23). Sellest tulenevalt leiab kohus,

§ 106

lg 6 alusel juhtimisõiguse ja esmase juhiloa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku PS § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus ning A. Pavljutšenko tühistamiskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 01.03.
3. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 01.03.
4. a otsus Resolutsioon
5. Võtta kaebaja 08.02.
6. a menetlusdokumendi lisana esitatud foto kaebaja juhiloast haldusasja toimikusse.
7. Jätkata menetlust Maanteeameti Tartu teenindusbüroo juhataja 19.10.
8. a otsuse nr 2810/20/425-1 õigusvastasuse tuvastamiseks.
9. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.04.
10. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
11. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) ringkonnakohtus tema enda kanda. 8