Obsah (18)

§ 230§ 436§ 459§ 238§ 445§ 163§ 164§ 177§ 657§ 392§ 232§ 442§ 654§ 103§ 162§ 6§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 27.01.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-104705 Ko

) § 5 lõike 1 ja lõike 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega asjaolusid tõendab. Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool

§ 230

lõike 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab 6 otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (

§ 436lõike 2 esimene lause ja § 438 lõige 1).

Kostja ei toonud hoolimata kohtu selgitustest esile asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid kohtul jõuda järeldusele, et kostja ei teeni ega ole objektiivselt võimeline teenima oma alaealistele lastele ülalpidamise andmiseks piisavat sissetulekut. Kostja paljasõnaline väide, et ta suudab lastele elatist maksta vaid 140 eurot kuus, ei ole seetõttu kontrollitav ega anna alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra.

1. Kostja tugines vastuväidete esitamisel ka sellele, et miinimumelatis ei vasta laste tegelikule vajadusele ja viitas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi läbi viidud uuringule, mille kohaselt oli
2. a lapse minimaalne vajaduspõhine ülalpidamiskulu 172 – 194 eurot kuus. Kohus on eelnevalt selgitanud, et seadusest tulenevalt eeldatakse, et lapse igapäevaste vajaduste katmiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. PKS § 101 lõikes 1 sätestatud eeldusest tulenevalt ei pea hagejad oma vajadusi ega kulutusi tõendama. Laste vajaduste suuruse eelduse ümberlükkamiseks ei ole piisavad viited RAKE uuringule üldiselt laste statistiliste kulude kohta. Uuring ei kajasta konkreetselt hagejate olukorda ega kostja võimalusi ning selle alusel ei ole võimalik teha järeldusi käesolevas tsiviilasjas. Samuti ei arvesta uuring seaduses ja kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid elatise suuruse määramise kohta. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et ka Riigikohus on selgitanud, et elatise väljamõistmisel tuleb hoolimata RAKE uuringutest lähtuda seaduses sätestatud põhimõtetest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-35-17, punkt 34).
3. Kostja märkis hagiavaldusele vastu vaieldes ka seda, et hagejad on ühesoolised lapsed, mis võib mõjutada nende igakuiste kulude suurust. Samuti selgitas kostja, et hagejate ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud riiklike toetustega. Kohus leiab, et arvestades riiklike peretoetuste maksmise eesmärki ei anna peretoetuse saamise fakt iseenesest alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus üksnes koostoimes muude elatise vähendamise aluseks olevate asjaoludega (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-35-17, punkt 28.2). Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb hagejatele makstav peretoetus elatise suuruse määramisel arvesse võtta, kuna elatise vähendamiseks annab alust kostja viide mastaabisäästule. Mastaabisääst tekib, kui tänu mitme lapse kooselamisele on võimalik kokku hoida kulusid, eelkõige eluaseme- ja transpordikulusid, kuid ka kulusid mänguasjadele või riietele. Kostja tugines sellele, et kõik kolm last on ühest soost, tüdrukud. Kohus nõustub kostjaga, et see asjaolu iseenesest tekitab laste kooselamisel säästu ja vähendab nende kulusid võrreldes seaduses sätestatud määraga. Kohus arvestab seega seaduses sätestatud elatisest maha poole hagejatele makstavast peretoetusest.
4. Ühendkuningriigi Tema Kõrgeaususe maksu- ja tolliameti teate kohaselt makstakse hagejale I igal nädalal lapsetoetust 13.55 GBP ning hagejatele II ja III 20.50 GBP (dtl 251-252, tõlge dtl 253-255), s.o vastavalt 102.25 ja 67.58 eurot kuus. Arvestades eeltoodut tuleb hageja I kasuks elatisena välja mõista 240.87 eurot (292 – 102.25 ÷ 2), hageja II kasuks 258.21 eurot (292 – 67.58 ÷ 2) ja hageja III kasuks samuti 258.21 eurot (292 – 67.58 ÷ 2). Kohus mõistab elatise välja alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 03.02.2020 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni. 7
5. Vastuseks kostja taotlusele määrata elatis kindlaks kuni laste vajaduste või vanema varalise seisundi muutumiseni selgitab kohus, et perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda

§ 459

ja § 497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Seega ei ole käesoleval ajal võimalik ette näha vanemate varalise seisundi või laste vajaduste muutumist ja vastavate asjaolude ilmnemisel on võimalik pöörduda väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks kohtusse. 25. Samuti selgitab kohus kostjale, et PKS § 105 lõike 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud. Kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema enda sissetuleku ja varalise seisundiga. Ülalpidamiskohustuse ulatus ei sõltu seega teise vanema sissetulekust või varalisest seisundist ja vanem ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest põhjendusel, et teine vanem oma kohustust ei täida või ei täida seda piisavalt. Samuti ei saa vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust üksnes põhjusel, et üks vanematest oleks suuteline pidama last üleval üksinda (Riigikohtu otsus nr 2-16-135, punkt 11.6). Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust, millised on hagejate ema sissetulekud. Kohus selgitas seda kostjale juba 18.01.2021 ja jättis seetõttu rahuldamata tema taotluse hagejate ema sissetuleku väljaselgitamiseks. Kostja esitas 10.02.2021 korduva taotluse. Kohus jääb 18.01.2021 kirjas väljendatud seisukoha juurde ja jätab kostja korduva taotluse jääb rahuldamata (

§ 238lõige 1).

1. Hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist ka tagasiulatuvalt alates 03.02.2019 kuni 02.02.2020 ühe hageja kohta 3240 eurot. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuva ülalpidamise nõudele kohaldatakse elatise väljamõistmise üldsätteid.
2. Kostja vaidleb tagasiulatuva elatise nõudele vastu ja leiab, et ta ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Kohus on eelpool selgitanud, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja oleks oma ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Kostja ei toonud selliseid asjaolusid esile ka perioodi kohta, mille eest hagejad tagasiulatuvalt elatist nõuavad. Kostja viitas üldsõnaliselt Riigikohtu praktikale, mille kohaselt võetakse tagasiulatuva elatise väljamõistmisel arvesse vanemate kokkulepe, kuid ei ole hoolimata kohtu selgitustest esile toonud ega tõendanud, et vanemate vahel oleks elatise suuruse või maksmise viisi kohta kokkulepe olnud. Hagejad ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tunnistanud. Kostja märkis üldsõnaliselt, et jättis hagejate ja nende ema juurest välja kolides maha kogu mööbli ja elektrotehnika, kuid isegi selle väite tõendatuse korral ei annaks see alust järeldada, et vanemate vahel oli kokkulepe mööbli ja elektrotehnika arvel laste ülalpidamiskohustuse täidetuks lugemiseks.
3. PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kuna tagasiulatuva ülalpidamise nõudele kohaldatakse elatise väljamõistmise üldsätteid, arvestab kohus nõude ulatuse määramisel ka seda, kas kostja on sel perioodil oma ülalpidamiskohustust rikkunud, samuti sellega, kas ja mida 8 õigustatud isikud on sellel ajavahemikul teinud kohustatud isikult ülalpidamise nõudmiseks.
4. Õige ei ole kostja väide, et hagejad ei tõendanud, et nad oleksid kostjalt elatist nõudnud. Kostja poolt hagejate ema esindajale 16.02.2018 saadetud kirjast nähtub, et kostja on teadlik kohustusest hagejaid ülal pidada (dtl 60-65, tõlge dtl 74-76). Hagejate ema pöördus esindaja vahendusel kostja poole 23.02.2018 kirjaga, milles teatas, et soovib, et kostja jätkab laste rahalist toetamist nõutud ulatuses ja andis selleks vajalikud pangarekvisiidid. Hagejate ema esindaja hoiatas, et kui kostja laste ülalpidamiseks raha ei maksa, astub ema samme raha ametlikult väljanõudmiseks (dtl 65-66, tõlge dtl 7273). Vastuseks kostja väidetele märgib kohus, et iseenesest on õige, et hagejad ei ole tõendanud, et nad oleksid ülalpidamise andmist pärast
5. a veebruari nõudnud. Ka hagejate ema esindajal ei ole muid andmeid kostjalt elatise nõudmise kohta (dtl 76-77). See ei anna aga praegusel juhul alust jätta hagejate nõue rahuldamata. 23.02.2018 kirjast pidi kostjale olema selge, et hagejad soovivad ülalpidamist saada ja selle mitteandmisel nõutakse see kostjalt välja. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja pärast 27.12.2018 ülalpidamiseks makseid teinud. Kohus selgitab, et järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isikute nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (Riigikohtu otsus 3-2-1-35-16, punkt 20). Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja ei ole hoolimata kohtu selgitustest tõendanud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks kohus leida, et kostja ei ole võimeline hagejatele ülalpidamist andma. Seega ei ole kohtul võimalik jõuda järeldusele, et ülalpidamise väljamõistmine tagasiulatuva perioodi eest paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Seetõttu ei anna praegusel juhul ka asjaolu, et hagejad ei ole elatise nõudmiseks kostja poole korduvalt pöördunud, kohtule alust jätta hagejate nõue mingis ulatuses rahuldamata. Kohus selgitas kostjale 18.01.2021 kirjas, et pelgalt asjaolu, et hagejad ei ole pidevalt palunud elatise tasumist, ei ole automaatseks asjaoluks tagasiulatuva elatise summa vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks.
6. Kuna tagasiulatuva ülalpidamise nõudele kohaldatakse elatise väljamõistmise üldsätteid, saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 ja § 101 lõike 1 mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lõike 3 mõttes (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-136-13, punkt 13). PKS § 101 lõike 1 ja Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 kohaselt oli elatise määr alates aastast 2019 270 eurot kuus. Kohus on ülal tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks ülalpidamiskohustust täitnud ega seda, et ta ei olnud võimeline ülalpidamiskohustust täitma. Küll aga tuleb ka tagasiulatuva elatise väljamõistmisel arvesse võtta asjaolu, et 3 lapsel tekib kooselamisest mastaabisääst, mis annab aluse võtta elatise suuruse määramisel arvesse hagejatele makstavad peretoetused. Tema Kõrgeaususe maksu- ja tolliameti andmetel on hagejatele lastetoetus kirjas märgitud suuruses määratud alates 04.08.
7. Seega said hagejad toetusi ka perioodil, mille eest nad nõuavad tagasiulatuva elatise maksmist.
8. Eelnevast tulenevalt lähtub kohus eeldusest, et kostja oli kohustatud perioodil 03.02.2019 kuni 02.02.2020 tasuma elatist seaduses sätestatud määras, millest on maha arvatud pool igale hagejale makstavast lapsetoetusest. Kohus rahuldab seega hagejate tagasiulatuva elatise nõude osaliselt ja mõistab kostjalt perioodi 03.02.2019 kuni 02.02.2020 eest välja elatise hageja I kasuks 2641.66 eurot ((270 – 102.25 ÷ 2) ÷ 28 × 25) + 10 × (270 – 102.25 ÷ 2) + (292 – 102.25 ÷ 2) + ((292 – 102.25 ÷ 2) ÷ 29 × 2)) 9 ning hageja II ja hageja III kasuks 2827.02 eurot ((270 – 67.58 ÷ 2) ÷ 28 × 25) + 10 × (270 – 67.58 ÷ 2) + (292 – 67.58 ÷ 2) + ((292 – 67.58 ÷ 2) ÷ 29 × 2)).
9. Hagejad paluvad määrata, et välja mõistetud elatise summa muutub koos alammäära muutumisega. Arvestades PKS § 101 lõike 1 eesmärki, määrab kohus, et väljamõistetud elatise summa muutub proportsionaalselt, kui muutub Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära suurus.
10. Kohus määrab

§ 445

lõike 1 alusel hagejate taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et elatis tuleb tasuda hageja esindaja arvelduskontole iga kuu

1. kuupäevaks. Kohus selgitab, et PKS § 100 lõike 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.
2. Kohus ei arvesta käesoleva asja lahendamisel poolte väidete ega tõenditega, mis puudutavad hagejate ema ja kostja konfliktset suhet ja lahkumineku põhjuseid. Nimetatu ei mõjuta kostja kohustuse ulatust hagejate ees ega oma seega käesoleva asja lahendamisel tähtsust (

§ 238lõige 1).

35.

§ 163

lõike 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust, et hagejate menetluskulud tuleb 85% ulatuses jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud 15% ulatuses hagejate kanda. Muus osa jäävad menetluskulud poolte endi kanda. 36. Vastuseks kostja taotlusele märgib kohus, et ülalpidamisnõue ei ole abielu- ega põlvnemisasi. Seega ei kohaldu käesolevas asjas kostja viidatud

§ 164

lõige 1, mille kohaselt kannab abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. 37. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kooskõlas

§ 177

lõikes 2 sätestatuga määrusega mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada tagasiulatuva elatise summa osas ja alates hagi esitamisest igakuise elatuse suuruses osas, mis ületab 140 eurot iga lapse kohta.
2. Otsus põhineb menetlusõiguse normide olulisel rikkumisel ja materiaalõiguse vääral kohaldamisel, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kohus ei võtnud põhjendatud seisukohta poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning jättis põhjenduseta kõrvale kostja väited ja tõendid. Samuti ei ole kohus hinnanud kõiki tõendeid vastastikuses seoses ja motiveeritult ega ole tuvastanud kohaldatavat materiaalõigust.
3. Kostja nõustus maakohtuga, et miinimumsummas elatist nõudes ei pea hagejad oma vajadusi tõendama, kuid seda vaid juhul, kui tegemist on ühe lapsega. Maakohus nõustus, et 3 lapsega koos elamisel võib natuke säästa, kuid kohus ei süvenenud säästmise küsimusse. Hagejateks on 3 samasoolist tütarlast, 15-, 12- ja 7-aastased. Arvestades laste kehaehitust ja väikest vanust, võib väita, et vanema tüdruku riided 10 jäävad teisele õele, ka kütusekulud lähevad kõigile lastele ega ole vahet, kas autos on üks või kolm last, ka toitu teeb ema kõigile ja mitte igale lapsele individuaalselt.
4. PKS §-d 96-100 peavad tagama selle, et laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab. Arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad täitma ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lõige 1). Seega peaks ema praegu kulutama igakuiselt laste ülalpidamisele 1752 eurot ((2x292)=584×3). See ei ole tõenäoline ja laste ülalpidamiseks kulutatav summa, arvestades laste elatustaset ja vajadusi on tegelikult palju väiksem. Laste tegelike kulude väljaselgitamiseks ja vanemate sissetulekute võrdlemiseks pidi maakohus tuvastama nende ema sissetulekute suuruse.
5. Laste ema esitas Ühendkuningriigi Tema Kõrgeaususe maksu- ja tolliameti 04.08.2014 teate iganädalaste toetuste suuruse kohta. Apellant märgib, et Ühendkuningriigil on lapsetoetuste väljamaksete summa ette nähtud vanemate kogutulu põhjal. S.t, et mida suurem on vanemate sissetulek, seda väiksem on lapsetoetuse summa.
6. a elas apellant pere juures juures, tal oli hea palk, seetõttu ei olnud toetuste summa suur. Praegu ei ela vanemad koos ja igakuine lastetoetuse summa on palju suurem sellest, mida esitasid hagejad.
7. PKS § 108 ei tähenda, et selle järgi saaks lugeda ajavahemikul enne hagi esitamist ülalpidamiskohustus täidetuks üksnes siis, kui kohustatud isik on sel ajavahemikul maksnud elatist. Vanemad võivad leppida kokku ka muul viisil elatise andmises. Tagasiulatuva elatise välja mõistmisel tuleb arvestada vanemate kokkulepet. Ka ei tõendanud hagejad praeguses asjas, et oleksid enne hagi esitamist järjepidevalt pöördunud nõudnud elatise tasumist. Teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla tema jaoks ebamõistlikult koormav. Selle vältimiseks tuleb arvestada nõude ulatuse määramisel nii õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid.
8. Riigikohus on märkinud, et

§ 164

on erinormiks

§ 163

suhtes, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas.

§ 164

lõige 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164lõikest 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt lõikes 1 sätestatust.

Kuna praeguse vaidluse puhul oli tegemist elatise jagamise nõudega, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt

§-st 164 lõikest 1. Kuna asjas ei nähtu apellandi arvates mõistlikke põhjusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt

§ 164

lõikes 1 sätestatust, tuleb kõigis kohtuastmetes menetluskulud jätta poolte endi kanda. Vastustajate seisukoht

1. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 11 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb vaidlustatud lahendit muuta seoses alates 01.01.2022 muutunud õigusliku olukorraga. Muudetud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega seob alates 01.01.2022 väljamõistetud igakuise elatise suuruse lahti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavast kuupalga alammäärast (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et seoses alates 01.01.2022 muutunud õigusliku olukorraga, kus seadusandja muutis PKS-s alaealise lapse elatise arvestamise regulatsiooni (sh § 101) selliselt, et sidus väljamõistetava elatise suuruse lahti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavast kuupalga alammäärast, tuleb maakohtu otsust muuta osas, milles kohus nägi ette tulevikus elatise suuruse muutumise proportsionaalselt kuupalga alammäära muutumisega (maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 3, 5 ja 7 viimased laused). Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud ja ringkonnakohtul on võimalik menetlusökonoomia põhimõtte alusel vältida uue kohtumenetluse alustamist muutunud õigusliku olukorra tõttu.
2. Muus osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Maakohus täitis asjakohaselt selgitamiskohustust (

§ 392

lõige 1) ja hindas kogutud tõendeid

§ 232

lõike 1 kohaselt kogumis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Seejuures lähtus maakohus asjakohaselt

§ 230

lõigetest 1 ja 2 ning arvestas, et ülalpidamisasi on hagimenetluses lahendatav vaidlus, kus kohus ise kogub tõendeid erandjuhtudel vaid laste huvides. Ringkonnakohus ei tuvastanud lahendi põhjendamise kohustuse rikkumist (

§ 442

lõige 8) ning nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid praeguses lahendi korrata (

§ 654lõige 6).

1. Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Kaebuse kohaselt ei võtnud maakohus põhjendatud seisukohti kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ega hinnanud kõiki tõendeid, samuti jättis kõrvale hageja esitatud väited ja tõendid. Esmalt märgib kolleegium, et ilmselt pidas kostja siiski kaebuse punkti 3.8 esimeses lauses silmas tema (mitte hagejate) poolt esitatud väiteid ja tõendeid, kuid igal juhul on tema etteheited maakohtule konkretiseerimata, mistõttu ei ole võimalik iga tõendi ja väite kohta kontrollida, kas ja kuidas maakohus seda otsuses kajastas. Kolleegium ise ei tuvastanud, et mõni tähtsust omav väide ja/või tõend oleks maakohtu poolt otsuses kajastamata jäänud. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei anna alust väita, et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
2. Vaidlustatud otsuse punktist 26 nähtuvalt võttis maakohus elatise määramisel arvesse hagejatel mastaabisäästu tekkimist, kuid ei võtnud seda arvesse konkreetse matemaatilise suurusena, sest selliselt ei olnud kostja seda oma vastuväidetes ka kajastanud. 10.02.2021 menetlusdokumendis väljendas kostja vaid, et „… kõik lapsed on … ühesoolised…, see võib mõjutada ka igakuiste elatusraha maksete kehtestamist.“ Kuidas konkreetselt oleks maakohus pidanud mastaabisäästu (kui palju, milliste hagejate puhul) arvestama, ei nähtu ka kaebusest. Vaidlustatud lahendist nähtuvalt 12 võttis maakohus mastaabisäästu arvesse seeläbi, et leidis selle läbi aluse võtta arvesse hagejate ema poolt saadavaid riiklikke lastetoetusi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei oleks ainult lastetoetuste mahaarvamine miinimumelatisest võimalik (Riigikohtu lahend 3-2-1-35-17, punkt 28.2). Seega kui maakohus ei oleks võtnud arvesse mastaabisäästu, ei oleks ta saanud arvesse võtta ka riiklikke toetusi. Kolleegium märgib, et kuna isa elas kuni
3. aastani perega koos UK-s, peab talle olema teada, kas ja kui palju 3 tütre ühes peres kasvamisel mastaabisäästu tekib ning milles see seisneb. Selliseid konkreetseid arvestusi isa ei esitanud.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses vaidluses ei olnud vajalik selgitada välja laste ema sissetulekuid ja tema varalisi võimalusi lapsi ülal pidada. Ajal, mil isa ei ole lapsi ülal pidanud, peab seda olema teinud nendega koos elav ema üksi. Asjaolu, kui palju on emal olnud võimelik lastele kulutada, ei mõjuta isa kohustust lapsi ülal pidada seaduses sätestatud määras. Isa ei esitanud vastuväidet, et vanemate oluliselt erinevast varalisest võimekusest tulenevalt peaks nendevahelise vastutuse jagama teistsuguses proportsioonis kui eelduslikult võrdselt. Kui ka ema ei oleks lapsi üksinda ülal pidades olnud võimeline nende kõiki vajadusi rahuldama, ei tähendaks see, et vastavad vajadused peaksidki jääma rahuldamata. Tähtis ei ole, kui palju on ema olnud võimeline kulutama, vaid kui palju peaks kuluma laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, et neile oleks tagatud asjakohased elutingimused ja võimalused arenguks.
5. Kostja ei esitanud kaebuses eluliselt veenvaid asjaolusid väite kohta, et tegelikult saavad lapsed elukohariigilt toetust suuremas summas kui esitatud tõendilt nähtub. Kolleegium möönab, et kuna hagejad esitasid vastava tõendi maakohtumenetluse lõpus (07.05.2021 menetlusdokumendis) ja kostjal ei olnud menetluslikku võimalust seda vastuväidet enne apellatsioonkaebust esitada, siis iseenesest on vastuväide esitatud õigel ajal. Küll aga ei esitanud kostja selle väite kohta tõendit ega taotlenud tõendi kogumist ringkonnakohtult. Seega on kostja vastuväide lastetoetuste suurusele tõendamata.
6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka RAKE uuringut ja tagasiulatuvat elatist puudutavates osades. Kuna kostja ei esitanud tõendeid enda varalise olukorra kohta, puudus maakohtul alus tuvastada, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneb isa äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda.
7. Ringkonnakohus ei näe alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohtumenetluse ajal kehtinud redaktsioonis ei reguleerinud

§ 164

lõige 1 ülalpidamisasjas kantud menetluskulude jaotust, kuna selliseid vaidlusi ei saa samastada hagiliste abieluasjadega. Vastavad mõisted on avatud

§ 103lõikes 4 ja § 102 lõikes 1.

Asjaolu, et alates 01.01.2022 on seadusandja laiendanud

§ 164

lõiget 1 ülalpidamisasjadele, omab

§-st 6 tulenevalt tähendust apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel, millega kolleegium tegeleb järgnevalt. Menetluskulude jaotus 55. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus kuulub kostja apellatsioonkaebuse alusel muutmisele kogu lahendi kontekstis ebaolulises ulatuses. Kuni 31.12.2021 jaotati ülalpidamisasjades apellatsioonimenetluse kulud vastavate üldnormide (

§ 162lõige 1, § 163, § 171 lõige 1) alusel.

Alates 01.01.2022 reguleerib ülalpidamisasjades menetluskulude jaotust

§ 164lõige 1 ja kulud jäävad poolte kanda.

Nimetatud sätet on senini kohtupraktikas hagilistes abieluasjades ja põlvnemisasjades kohaldatud kõigis kohtuastmetes kui erinormi

§ 162lõike 1 13 suhtes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-183-13, punkt 10).

Kolleegium arvestab menetluskulude jaotamisel ka, et pooled on teinud osad kulud teadmises, et jaotamisele kohalduvad üldnormid (kuni 31.12.2021). Seega arvestades, et

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming selle tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, jäävad kuni 31.12.2021 apellatsioonimenetluses tehtud kulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu apellandi kanda (

§ 171

lõige 1) ja alates 01.01.2022 tehtud kulud kummagi poole enda kanda (

§ 164lõige 1 alates 01.01.2022 kehtivas redaktsioonis).

56. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist (

§ 174lõige 4, § 177 lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 14