← Eesti

2-18-16352/160

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 28. märts 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-16352 Ts

§-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kuivõrd kostja on kaebuses palunud tühistada mh maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2, millega määrati kindlaks ja mõisteti hagejalt välja kostja menetluskulud, siis lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja vaidlustab maakohtu määrust nii osas, milles hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldati kui ka osas, milles kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäeti rahuldamata. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles kostjalt jäeti hageja kasuks välja mõistmata menetluskulude hüvitis 43 111,07 eurot ületavas osas ja hagejalt mõisteti kostja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 6625,25 eurot. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause (

§ 463lg-ga 2) alusel jõustunud. 10. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab Ts

MS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Seega jääb ilmselgete eksimuste puudumisel kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.
  3. Määruskaebuse väidetest saab järeldada, et kostja hinnangul on maakohus poolte lepinguliste esindajate ajakulu kontrollimisel rikkunud TsMS § 175 lg-t
  4. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus ei ole õigusabiteenuse osutamisele kulunud aja hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Maakohtu põhjenduste lühidus ja konkreetsus ei anna iseenesest alust arvata, et maakohus ei ole toimingute vajalikkust ja ajakulu põhjendatust nõuetekohaselt hinnanud (vt ka Riigikohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus haldusasjas nr 3-19-1207/21, p 29). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  7. Kostja leiab määruskaebuses, et maakohus pidas põhjendatuks hageja ülepaisutatud menetluskulusid. Kolleegiumi hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud toimiku materjalidele tuginedes hageja lepinguliste esindajate toimingute ja neile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ning kolleegiumil ei ole alust ümber hinnata maakohtu diskretsiooniotsust. Seejuures vähendas maakohus hageja õigusabikulusid, mis maakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud ja vajalikud. Hageja on kinnitanud, et kõik kulud on seotud praeguse tsiviilasjaga. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga toimingute vajalikkuse ja neile kulunud aja kohta, ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulu pelgalt seetõttu, et vastaspoole hinnangul kulub nendeks toiminguteks vähem aega (vt Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12).
  10. Samuti on põhjendamatu määruskaebuse väide, mille kohaselt ei nähtu maakohtu määrusest, millistel kaalutlustel leidis kohus, et hagejal kulus täpselt võrdses mahus esitatud tõendite, seisukohtade ja õiguslike argumentide analüüsile ja menetlusdokumentide koostamisele rohkem aega kui kostjal. Kolleegium märgib, et kostja on taotlenud menetluskulude hüvitise välja mõistmist väiksema ajakulu eest kui hageja, seega ei saanudki maakohus poolte esindajate ajakulu võrdsusest lähtuda, sest kohtul ei ole võimalust hüvitada õigusabikulu konkreetsete toimingute eest taotletust suuremas ulatuses. Samas ei saa ka 4

(5)asjaolust, et kostja esindajatel kulus vähem aega menetlustoimingute tegemiseks kui hageja esindajatel, järeldada hageja esindajate ajakulu põhjendamatust. Kolleegium nõustub asja materjalide põhjal hageja seisukohaga, et pooled ei esitanud täpselt võrdses mahus menetlusdokumente ja tõendeid. Samuti ei pea poolte esindajate ajakulu olema võrdne. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Maakohus nimetas vaidlustatud määruses need hageja esindajate toimingud, mille ajakulu ei ole maakohtu arvates täies ulatuses põhjendatud ja vajalik. Asjaolu, et ülejäänud menetluskulude osas ei analüüsinud maakohus määruse põhjendustes iga menetluskulude aruande rida eraldi toimingupõhiselt, ei tähenda, et maakohtule saaks ette heita määruse olulises osas põhjendamata või menetluskulude analüüsimata jätmist. Maakohus on kokkuvõtvalt märkinud seisukoha, et ülejäänud osas on hageja väljatoodud toimingud kooskõlas menetluse käiguga ja toimingutele märgitud ajakulu ei ole selgelt ülemäärane.
  3. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust ka kostja hinnang, et maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja taotletud lepingulise esindaja kulu. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks rikkunud diskretsioonipiire kostja lepinguliste esindajate toimingute ja neile kulunud aja kontrollimisel. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjendustes jälgitav ja arusaadav. Maakohus on põhjendanud, miks ta vähendab kostja lepinguliste esindajate ajakulu, sh selgitas, et jätab kindlaks määramata ja vastaspoolelt välja mõistmata vastuhagi ja sellele lisatud GECC Projekt OÜ aktiga seotud toimingute kulu, sest vastuhagi eraldati iseseisvaks menetluseks (vt Harju Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a määrus; kd IV, tl 123), samuti põhjendas oma seisukohta, miks on selline mõlema poole esindajate kohtuistungiteks ettevalmistamise ajakulu vajalik, arvestades siinjuures ka asjaoluga, kas planeeritud oli tunnistajate ülekuulamine. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule aluse leida, et tema lepinguliste esindajate ajakulu maakohtus peaks suuremas ulatuses välja mõistma. Kostja apellatsioonimenetluse kulusid pidas maakohus põhjendatuks täies ulatuses.
  6. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud poolte lepinguliste esindajate ajakulu jätta muutmata. Kostja ei ole määruskaebuses vaidlustanud hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suuruse põhjendatust. Kolleegiumi hinnangul on tasumäär 160 eurot tunnis vastavuses kohtupraktikaga. Seega jääb maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude hüvitis muutmata.
  7. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
  8. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.