lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi Pärnu Maakohtu 30.juuni 2017.a otsus üldmenetluses Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsioonide esitajad Prokurör Süüdistatav Kaitsja Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatava L.J kaitsja Harry Ots Indrek Kalda L.J isikukood: XXX; elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; töökoht XXX OÜ ja XXX OÜ, varem karistamata Harry Ots RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 30.juuni 2017.a kohtuotsus L.J suhtes muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati L.J süüdi
L.J tunnistati süüdi
L.J tunnistati süüdi
lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 kuud.
lg 1 alusel suurendati L.J-ile mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kohaldati
, 75 sätteid 24 kuulise katseajaga.
Sama otsusega mõisteti välja menetluskulud sundraha 705 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 30 päeva jooksul. 2. L.J tunnistati süüdi selles, et tema ähvardas 20.01.2016 ajavahemikul kell 22.0023.00 Haapsalu linnas Surnuaia tänaval alaealist KP tapmisega, öeldes talle, et viib ta surnuaeda ja matab maha, samuti, et paneb ta rekka kasti ja viib karjääri, milliste ähvarduse täideviimist oli KP-l reaalne alus karta. Sellise tegevusega pani L.J toime tapmisega ähvardamise, s.o
2.1 Peale selle tunnistati L.J süüdi selles, et tema võttis 20.01.2016 ajavahemikul kell 22.00-23.00 Haapsalu linnas Surnuaia tänaval alaealisel KP-l käega ümber kaela kinni, väänas teda kaelast ning seejärel talutas ta vasakust õlavarrest käega kinni hoides Haapsalus Tallinna mnt ja Lihula mnt ristmikule, kus andis üle sinna kutsutud politseipatrullile. Sellise tahtliku tegevusega tekitas ta kannatanule füüsilist valu ja lühemaajalise tervisekahjustuse - hematoomid vasaku käe õlavarrel. Sellise tegevusega pani L.J toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o
2.2 L.J tunnistati süüdi selles, et tema töötas Lääne Prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinikuna, kelle tööülesanneteks olid vastavalt ametijuhendi p-dele 2 ja 3 täita patrulltegevuse korrast tulenevaid ülesandeid, menetleda väärtegusid, ennetada ja tõkestada väärtegusid, teenindada väljakutseid ja teostada järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle. L.J, täites võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisik
mõistes, pani toime võimuliialduse, mis seisnes selles, et tema, 12.03.2016 ajavahemikul kell 00.00-01.00, olles graafikujärgses teenistuses patrullpolitseinikuna, pidades kinni Lääne maakonnas Haapsalu linnas Posti tn 2 asuva Haapsalu postimaja aiaga piiratud hoovis seal territooriumil ebaseaduslikult viibinud ja trepi alla peitu pugenud alaealisi – korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 15 lg 1 kohaselt avaliku korra eest vastutavaid isikuid, AS, AM ja KT, kasutas põhjendamatut ja ebaseaduslikku jõudu. Esiteks lõi L.J jalaga trepi all lamavat AM jalaga keha piirkonda, tekitades oma tegevusega AM-le füüsilist valu. Sellise tegevusega rikkus L.J Korrakaitseseaduse (KorS) § 9 nõudeid. Samuti rikkus L.J Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 sätteid. Korrakaitseseaduse § 76 lg 2 kohaselt on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. 2
2.3 Õigeks mõisteti L.J
järgi selles, et peale AM jalaga löömist liikus L.J teisele poole treppi, kus püüdis jalaga lüüa trepi all lamavat AS, kuid viimasel õnnestus ennast eest ära keerata ning L.J jäi tema tahtest olenemata AS löömine lõpule viimata. Seejärel haaras ta AS-l riietest kinni, tõmbas viimase trepi alt välja, hakkas teda raputama ja lõi ühe korra käega AS-le näo vasakule poolele millise tegevusega tekitas AS-le füüsilist valu ja tervisekahjustused – paremal küljel marrastused ja valulikkuse nimetatud piirkonnas. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Indrek Kalda ja süüdistatava L.J kaitsja Harry Ots. 3.1 Ringkonnaprokurör taotleb tühistada Pärnu Maakohtu otsus osaliselt L.J õigeksmõistmise osas
järgi ning mõista L.J süüdi AS löömises
Selles osas mis puudutab L.J poolt AS trepi alt välja tõmbamist ja füüsilise valu ja tervisekahjustuse- paremal küljel marrastuste ja valulikkuse tekitamist nimetatud piirkonnas, apellatsiooni esitatud ei ole.
lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi L.J süüdimõistmise osas prokurör otsust ei vaidlusta. Prokurör vaidlustab maakohtu otsust selles osas, mis puudutab L.J-i poole AS-le käega näkku löömist, milles mõistis kohus L.J-i õigeks. Apellant leiab, et süüdistatava õigeksmõistmine selles süüdistuse osas ei ole kohtuotsuses piisavalt põhjendatud, tõendeid on hinnatud ebaõigesti, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Prokuratuur leiab erinevalt maakohtust, et kohtule esitatud tõendite kogumist tulenevalt saab asuda seisukohale, et L.J lõi käega kannatanu AS näkku. Maakohus hindas ebaõigesti turvakaamera salvestuselt nähtavat L.J-i tegevust ning ei käsitlenud kohtuotsuses nimetatud tõendit piisava põhjalikkusega ja on märkinud otsusesse üksnes oma lühida hinnangu, et ei ole üheselt tuvastatav, et L.J lõi AS näkku. Apellandi hinnangul on sealt näha see, et L.J lööb AS käega näkku. Samale seisukohale on asunud salvestust vaadelnud uurija vaatluse protokollis. Salvestuselt on näha see, et L.J mitte lihtsalt ei kanguta trepi alt kedagi välja, vaid teeb ka löögiliigutuse ühe poisi suunas. Salvestuselt näha kella 05.25 ajal, et L.J teeb parema käega löögiliigutuse AS näo suunas. Kui salvestust korduvalt ja tähelepanelikult vaadata, siis on sealt tuvastatav kiire just parema käe liigutus kannatanu suunas, mis pidi olema AS kirjeldatud löök näkku, mitte mingi muu liigutus. Kannatanu AS ütluste kohaselt lõi L.J teda näkku ja ta sai sellest ka valu. Löömise puhul tuleks valu saamist ka eeldada isegi siis, kui sellele ei järgnenud nähtavaid tervisekahjustusi.
kommentaar 4.1 ja 4.2 kohaselt on löömine juba olemuslikult piisava intensiivsuse juures valu tekitav. Rusikaga löömisest on AS rääkinud ka SA Läänemaa Haiglas, mille patsiendikaardile on märgitud, et patsiendi sõnul löödi teda öösel rusikaga vasaku silma alla. Samuti rääkis AS löömisest järgmisel päeval kannatanu AM-le, samuti oma emale KS-le, kes on ka sellest rääkinud. Tema hinnangul rääkis poeg tõtt ja on samamoodi rääkinud ka hiljem neist sündmustest. AS rääkis sellest järgmisel päeval ka tunnistaja KT-le, et L.J oli löönud teda näkku. 3.2 Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist L.J süüdimõistmises osas
lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi ja õigeksmõistva otsuse tegemist
lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi.
3.3 Esimese astme kohus on asunud seisukohale, et KP tapmisega ähvardamine (
lg 1) on leidnud tõendamist KP ütlustega, et L.J tekitas talle kinnipidamisel vasakule käsivarrele sinikad. Rohkem tõendeid kehalise väärkohtlemise kohta kriminaalasja materjalides ei ole. Kui KP oleks tapmisega ähvardatud ja talle oleks tekitatud valu politseitöötaja L.J poolt, siis ta oleks ka koheselt sellest avaldanud autojuhtidele, politseipatrullile või politseijaoskonnas viibinud politseinikele. Seda ta teinud ei ole, kuna sellised sündmused ei leidnud aset. Samuti ei ole usutav ja tõepärane, et politseitöötaja L.J , pidades kinni avaliku korra rikkuja KP ja pannes kinnipidamise käigus viimase suhtes toime kaks kuritegu ning seejärgselt ise toimetab KP tunnistajate ja politseinike juurde, et viimane saaks teda toimepandud kuritegudes süüdistada. 3.4 Apellant on süüdi mõistetud
järgi ning kohus on asunud seisukohale, et L.J poolt AM jalaga löömine keha piirkonda on leidnud tõendamist kannatanu AM, kannatanu AS ja tunnistaja KT ütlustega ja G4S turvakaamera salvestustega. Esimese astme kohus on apellandi õigeks mõistnud kannatanu AS jalaga löömise katses, näkku löömises, marrastuste tekitamises parema külje piirkonda ja raputamises (
), kuna kohus leidis (kohtuotsus lehekülg 12 esimene lõik), et kannatanu AS ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtus on leidnud tõendamist, et kannatanu AS ja tunnistaja KT on andnud teadvalt valeütlusi L.J viibimise kohta 12.03.2016 politseiautos ja et L.J oleks neid ähvardanud surnuaeda viia ja maha matta ning panna rekka kasti ja viia karjääri. Kohus ei saa tugineda süüdimõistva otsuse korral isikute (AS ja KT) ütlustele, kelle ütlused ei ole usaldusväärsed. Vaatamata asjaolule, et kohus on möönnud (kohtuotsus lehekülg 12 kolmas lõik), et salvestis on äärmiselt halva kvaliteediga, on kohus asunud seisukohale, et salvestiselt on näha, et L.J teeb jalaga löömise liigutuse. Apellant leiab, et antud kohtu seisukoht on ebaõige, kuna mingitki jalaga löömise liigutust videosalvestiselt näha ei ole ja ei saagi olla, kuna seda ei ole toimunud. Apellant leiab, et esimese astme kohus jättis asjatundja K ütlused tõendikogumist alusetult välja. Asjatundja on kohtuistungil (09.05.2017 kohtuistuistungi protokoll lehekülg 4 esimene lõik) andnud üheselt mõistetava seisukoha, et nii madala trepi all olevat isikut ei ole võimalik jalaga lüüa. Juhul kui L.J oleks kannatanut AM jalaga löönud, oleks viimane sellest avaldanud kas sündmuskohal, või politseiautos või politseijaoskonnas politseitöötajatele. Seda ta teinud ei ole, kuna sellist sündmust ei leidnud aset. Ei ole usutav ja tõepärane, et politseitöötaja L.J ca 10 kolleegi juuresolekul lööks jalaga alaealist isikut. 3.5 Esimese astme kohus on küll oma otsuses esimesena (kohtuotsus lehekülg 3 esimene lõik) andnud hinnangu kaitse seisukohale, et kannatanute AS, AM ning KP ning tunnistaja KT ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid on käsitlenud seda ühekülgselt, kui on leidnud, et kaitsja tugineb siin ainult isikute varasematele õigusrikkumistele. Kaitsja ei ole mitteusaldusväärsust põhistanud ainult nende isikute varasemate korduvate avaliku korra rikkumistega, vaid toonud kohtuistungil välja nende isikute poolt antud ütlustes esinenud vastuolud ja valed ning seda isegi täpselt ühes sõnastuses, mida saavad teha ainult isikud, kes on selles varasemalt kokku leppinud. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde. Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. 4
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole maakohtule alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid, s.o hinnata tõendeid kogumis ning ei ole teinud seda valikuliselt. Maakohus ei ole esitatud tõendeid jätnud tähelepanuta. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 6.1 Maakohus on põhjendanud miks ta ei pea kannatanu AS ütlusi tema näkku löömise osas L.J-i poolt usaldusväärseks (lk 192 pöördel-193 pöördel). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just kannatanu ütlusi ja prokuröri esitatud versiooni. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kannatanu AS ütlused selle kohta, et L.J teda näkku lõi, mille tagajärjel tekkis põsele paistetus ei ole usaldusväärsed ega kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. 6.2 Prokurör on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et kannatanu AS ütlused osas, mis puudutavad tema näkku löömist L.J-i poolt ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud kannatanu AS ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on prokurör maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 6.3 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, sh salvestist, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et ei ole üheselt tuvastatav, et süüdistatav L.J AS näkku lõi. Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud õigeksmõistvat otsust oletustele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 6.4 KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka teabetalletust ehk salvestust. Salvestise sisu on kohtueelses menetluses tõendina nõuetekohaselt vormistatud asitõendi vaatlusprotokollis. Kolleegium asub seisukohale, et G4S turvakaamera salvestise puhul on tõendina käsitletav just selle tehniline teabesalvestus ning selle salvestise käsitlemine hilisem kirjalik fikseerimine asitõendi vaatlusprotokollis aitab täiendavalt hinnata videosalvestise sisu. Kirjalik protokoll aitab paremini jälgida/analüüsida salvestust nt juhul, kui see on heliliselt või pildiliselt halva kvaliteediga. Esmane tõend n-ö vahetu tõend on siiski turvakaamera salvestus ja vaatlusprotokoll on tuletatud tõend, mille kirjaliku fikseerimisel saab seega omistada vaid sekundaarse tähenduse. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis märkinud, et protokoll, olles vaid abistava funktsiooniga tõendi hindamisel, ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks (vt nr 3-1-1-110-04). Seega tuleb salvestisest tehtud kirjalikule protokollile eelistada selle vahetut vaatamist kohtuistungil ning sellest järelduse tegemist. Seda enam, et arutatavas asjas on tekkinud vaidlus salvestise sisu ja selle protokollilise kajastuse üle. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises kajastatu vahel, siis lähtudes KrMS § 63 lg-s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-21-09). Nii 6
7. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonides tooduga, et süüdistatavale L.J-ile inkrimineeritud kuritegude
lg 1, § 121 lg 1 osas on maakohus süüdistatava L.J-i mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine
7.1 Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Apellant on läbivalt apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et maakohtu motiivid ei ole arusaadavad ja asjakohased ega eluliselt ustutavad. Samas põhinevad enamjaolt põhjendused, miks tuleb kaitseversiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusväiteid, elulisel usutavusel. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 7
7.2 Kaitsja märgib, et süüdistatavale L.J-ile inkrimineeritud kuritegude
MS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu KP ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude
lg 1, § 121 lg 1 osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu KP ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate AL, MT, MK, on süüdistatava L.J-i süü temale inkrimineeritud kuritegudes
Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1, § 121 lg 1 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning mingite muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas ei ole kaitsja viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodud versiooni. Apellatsioonis toodud põhjendused (eluline usutavus, väidetavalt teises episoodis tuvastatu, milles tegelikkuses ei olnud süüdistust üldse esitatud jne) ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks
lg 1, § 121 lg 1 järgi, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid just kaitsja versiooni toimunust. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus on hinnanud süüdistatava L.J-i süüd temale inkrimineeritud kuritegudes
lg 1, § 121 lg 1 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning sellise tõendi puudumine, mis otseselt lisaks kannatanu antud ütlustele kinnitaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist vahetult, ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on analüüsinud põhjalikult kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi ning üksikasjalikult andnud hinnangu milliste tõenditega on süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegudes leidnud tõendamist ning kaitsja apellatsioonis toodu ei kummuta seda. 7.4 Kolleegium tuleb märkida, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, mis puudutavad asjaolusid, milles süüdistust ei ole esitatud. L.J-ile ei ole esitatud süüdistust
lg 1, § 121 lg 1 järgi KP tapmisega ähvardamises ja kehalises väärkohtlemises) ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr 3-1-1-44-13. 8. Apellandi apellatsiooni osas
MS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu AM ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu AM ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava L.J-i süü temale inkrimineeritud kuriteos
Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
järgi esitatud süüdistus on fabritseeritud AM AS ja KT poolt ning ütlused on omavahel kokkulepitud, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 9. Mõistetud karistusi pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas
sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Ka on maakohus õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet
lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka
MS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 30.juuni 2017.a otsuse L.J-i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.