← Eesti

3-20-2387/25

Obsah (8)§ 7§ 3§ 72§ 74§ 32§ 9§ 2§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2022, Tallinn Haldusas

) § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p-d 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika). PPA ettekirjutus piirab kaebaja õigusi, kuna kaebaja ei saa lisaks Eestis töötamise võimatusele kolme aasta jooksul töötada ega reisida ka mujal Schengeni alal. 4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole 21.11.2020 viisa kehtetuks tunnistamise ega tema Eesti Vabariigis viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuseid vaidlustanud. Pärast nimetatud otsuste kaebajale teatavaks tegemist (21.11.2020) puudus kaebajal Eestis viibimiseks seaduslik alus.

§ 7

lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Kaebaja töötas C OÜ-s ebaseaduslikult. Töötamise registri (TÖR) andmetel registreeriti kaebaja töötamine C OÜ-s alles 23.11.2020 ehk 2 päeva pärast seda, kui kaebaja viisa oli kehtetuks 2

(6)3-20-2387 tunnistatud ja viibimisaeg ennetähtaegselt lõpetatud ning kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. TÖR kandest nähtub, et kaebaja töötas C OÜ-s 23.11.2020‒16.02.2021. Lahkumisettekirjutus on viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb otse seadusest (

§ 3lg 2).

Seega ei olnud PPA-l kaebajale ettekirjutust koostades kaalutlusõigust, kas lahkumisettekirjutus koostada või mitte. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud koostama kaebajale lahkumisettekirjutuse. Riigist lahkumise tähtajaks kohaldati maksimaalselt seaduses ettenähtud tähtaega – 30 päeva (

§ 72

lg 4), mistõttu kujunes kaebaja vabatahtliku lahkumisettekirjutuse täitmise tähtajaks 21.12.2020. Eeltoodud küsimuses kuulati kaebaja ära ning kaebaja oli vabatahtliku lahkumistähtajaga nõus. Lahkumisettekirjutuses antud vabatahtliku lahkumise tähtaeg ei ole seaduslik alus Eestis viibimiseks. Järelikult töötas kaebaja Eestis ebaseaduslikult nii enne kui ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist, sisuliselt kogu oma Eestis viibimise perioodi. Vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeelu kolmeks aastaks (

§ 74lg 1).

PPA on tuvastanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ning kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendanud (avaliku korra rikkumine ja ebaseaduslik töötamine, mistõttu on kaebaja ebausaldusväärne välismaalane; Eestis perekondlike ja sotsiaalsete sidemete puudumine). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (

§ 74

lg 4) ning neid asjaolusid kaebaja välja ei toonud ja PPA hinnangul neid ka ei esinenud. Olukorras, kus välismaalane tunneb, et asjaolud on muutunud ning tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalne, on tal igal ajal võimalus pöörduda Siseministeeriumi poole ja taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist (

§ 32lg 1).

Välismaalastega seotud menetlused ei eelda avaliku korra ohu tuvastamisel isiku kuriteos süüdimõistmist ning PPA-l on õigus tegutseda ka ohukahtluse korral (nt VMS § 78 lg 2 p 6, § 14 lg 2). Väljasaatmise menetluse raames on isikust lähtuv oht tehtud kindlaks eraldiseisvalt kriminaalmenetlusest. Eeltoodu tõttu ei saa eitada, et kaebaja on ebasoovitav välismaalane, kes on avaliku korra rikkumise kõrvalt ka ebaseaduslikult tööd teinud, mistõttu ei saa sissesõidukeelu kohaldamist pidada ebaõigeks. 5. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kuna PPA oli tuvastanud, et kaebaja viibis pärast viisatähtaja ennetähtaegset lõpetamist Eestis seadusliku aluseta ehk illegaalselt, oli PPA kohustatud tegema isikule lahkumisettekirjutuse. Ühtlasi kohaldas vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeeldu tähtajaga 3 aastat.

§ 74

lg 1 alusel kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg). Sama paragrahvi kohaselt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (lg 3) või sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata (lg 4). PPA ei tuvastanud haldusmenetluse käigus selliseid asjaolusid, mis oleksid tinginud sissesõidukeelu lühema tähtaja määramise või võimaldanud jätta see üldse kohaldamata. PPA märkis lahkumisettekirjutuses, et isikul puuduvad Eestiga perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. PPA on piisavalt põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamist kolmeks aastaks. Kohus nõustus PPA põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Kaebajal on seadusest tulenev õigus pöörduda vahetult Siseministeeriumi poole ja taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist

§ 32lg 1 alusel. 3

(6)3-20-2387 Kaebaja on 21.11.2020 küsitluse protokollis kinnitanud, et on nõus sissesõidukeelu kohaldamisega ning taotlusi ja vastuväiteid tal ei ole. Küsitlus toimus kaebajale arusaadavas keeles ning protokolli sisu oli talle tõlgitud, mida ta oma käega protokolli kirjutas ja allkirjastas. Küsitluse protokollile kaebaja mingeid omapoolseid selgitusi/märkusi ei teinud. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei saanud aru, et töötab tööandja juures ebaseaduslikult, kuna ta on 21.11.2020 küsitluse protokollis kinnitanud, et temale maksti palka sularahas (sai ümbrikupalka) 800 eurot 200 tunni eest. TÖR kande kohaselt töötas kaebaja C OÜ-s 23.11.2020‒16.02.2021, seega ebaseaduslikult sisuliselt kogu oma Eestis viibimise perioodi. Kaebaja oli tunnistatud algatatud kriminaalasjas nr 20231502387 kahtlustatavaks ning oli selles staatuses kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni põhistamata määrusega 18.02.
  1. Vastustaja selgitas, et välismaalastega seotud menetlused ei eelda avaliku korra ohu tuvastamisel isiku süüdimõistmist kuriteos ning PPA-l on õigus tegutseda ka ohukahtluse korral. Väljasaatmise menetluse raames on isikust lähtuv oht tehtud kindlaks eraldiseisvalt kriminaalmenetlusest ning isikust lähtuva avaliku korra ohu sisustamisel ei ole lähtutud pelgalt kriminaalmenetluse algatamise faktist. Ka asjaolu, et kaebaja väärkasutas kevadel 2020 C-liiki viisat, millest tulenevalt tema suhtes viidi läbi illegaalimenetlus, ei iseloomusta teda seaduskuuleka isikuna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. X palub 08.12.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebajal puuduvad varasemad rikkumised, ta on välismaalane, kes ei valda eesti keelt ega tunne seadusi. Sissesõidukeelu pikkus ei vasta rikkumise astmele. Kaebajale saab ette heita hooletust enda õiguste ja kohustuste selgeks tegemisel. Hooletust võiks seejuures sissesõidukeelu pikkuse määramisel käsitada kergendava asjaoluna. Kergendavaks asjaoluks on ka enda mittevarjamine. Lisaks on kaebaja oma eelnevad rikkumised omaks võtnud (v.a kahtlustus KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises). Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta pidi aru saama, et sularahas palga saamine ei ole õiguspärane. Kaebaja võis eeldada, et see on õiguspärane, kuna tal oli tööleping. Sissesõidukeeld piirab kaebaja õigusi väga tugevalt, sest lisaks Eestis töötamise võimatusele ei saa kaebaja töötada ega reisida ka mujal Schengeni alal. PPA on jätnud sissesõidukeeluga kaasnevad tagajärjed tähelepanuta.
  3. PPA palub 10.01.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukoha juurde ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud

norme. PPA on lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud kõiki huve. Kaebaja viidatud hooletust ei saa sissesõidukeelu pikkuse määramisel käsitada kergendava asjaoluna. Välismaalasel lasub kohustus teha välisriigis viibides endale selgeks oma õigused ja kohustused. Seaduste rikkumine ei ole vabandatav asjaoluga, et kaebaja on välismaalane, kes ei oska eesti keelt ega tunne seadusi. Kaebaja ütlused enda seaduskuulekuse kohta on vastuolulised. Kaebaja väidab, et tal puuduvad varasemad rikkumised, kuid kinnitab samas, et on eelnevad rikkumised omaks võtnud. Omaksvõtt ei tähenda, et kaebaja ei ole rikkumisi toime pannud. Halduskohtu käsitlus ebaseadusliku töötamise osas on õige. Asjakohatu on kaebaja argumentatsioon töölepingu osas. Kaebaja ei ole esitanud töölepingut, millest oleks näha 4

(6)3-20-2387 kokkulepe, et ta saab palka sularahas. Lisaks oli
  1. a-l miinimumpalk 584 eurot. Seega ei ole kokkulepe, et kaebaja saab 200 töötunni eest palka 800 eurot, usutav ega seadusega kooskõlas. Seejuures lühiajalise töötamise registreerimise taotluses märkis kaebaja tööandja, et kaebaja palk on 1407 eurot ja ta töötab täiskoormusel. Nii ei vastanud kaebajale makstav palk VMS-s sätestatud palgakriteeriumitele ega töölepingu seaduses sätestatud nõuetele. PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud kaebajale kaasnevate tagajärgedega, märkides, et kaebajal puuduvad Eestis perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Välismaalasel ei ole põhiseadusest tulenevat õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
  3. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei vaidlustanud PPA otsuseid kaebajale väljastatud Dviisa kehtetuks tunnistamise ja viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise kohta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2020 määruse p 11 praeguses asjas ja kaebaja 25.10.2021 menetlusdokument). Järelikult on praeguses asjas vaidluse all üksnes küsimus, kas olukorras, kus kaebajal puudus viibimisalus Eesti Vabariigis viibimiseks, oli õiguspärane teha kaebajale lahkumisettekirjutus ning kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuse need väited, mis seonduvad viisa tühistamise ja viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise õiguspärasuse küsimusega.
  4. Olukorras, kus kaebajal puudus Eestis viibimisalus ning puudusid ka alused seadustamisettekirjutuse tegemiseks (

§ 9

lg 1), tuli PPA-l teha kaebajale lahkumisettekirjutus tulenevalt

§ 2lg-st 1, § 3 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1.

Lahkumisettekirjutus vastab ka

§-de 71, 72 ja 76 nõuetele. Järelikult oli lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane. 11.

§ 6

kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vastavalt § 74 lg-tele 1, 3 ja 4 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Riigikohus on 27.06.2019 otsuse nr 3-17-1927 p-s 25 märkinud, et sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus. 12.

sätetest nähtuvalt on lahkumisettekirjutuse tegemisel kohaldatav sissesõidukeeld 3 aastat, mida saab vähendada või millest üldse loobuda, kui esinevad mingid sellised põhjused, mis muudavad sissesõidukeelu kohaldamise nn eelduslikuks perioodiks (3 aastat) ebaproportsionaalseks. PPA viis lahkumisettekirjutuse tegemisel kaebajaga läbi küsitluse (protokoll dtl 22), mille käigus selgitas PPA kaebajale, et seoses lahkumisettekirjutuse tegemisega kohaldab PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks. Kaebaja oli sellega protokolli kohaselt nõus ja vastuväiteid ei esitanud. Seega ei avaldanud kaebaja PPA-le menetluses mingeid selliseid asjaolusid, mis võiksid tuua kaasa sissesõidukeelu perioodi vähendamise. Selliseid asjaolusid ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Lahkumisettekirjutusest nähtuvalt arvestas PPA sissesõidukeelu pikkuse määramisel, et tööandja ei tasunud kaebaja eest makse; isikut kahtlustati KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo toime panemises; kevadel 2020 5

(6)3-20-2387 väärkasutas isik Eesti poolt välja antud C-viisat; isikul puudusid Eestiga perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Ehkki kaebajal on õigus selles, et tööjõumaksude maksmata jätmist saab pigem ette heita kaebaja tööandjale ning palga maksmine sularahas ei tähenda iseenesest ebaseaduslikku töötamist, osutavad PPA poolt välja toodud asjaolud (eelkõige tema viibimisaluseta Eestis viibimine, eelnev viisa väärkasutus ning kriminaalmenetluses kahtlustatavaks tunnistamine, perekondlike ja sotsiaalsete sidemete puudumine), et 3-aastane sissesõidukeeld on kaebaja puhul õigustatud ning puuduvad põhjused selle perioodi lühendamiseks. Põhjusteks, mis annaks aluse sissesõidukeelu perioodi lühendada või sellest sootuks loobuda ei ole ka kaebaja poolt kohtumenetluses väljendatu, et kaebaja oleks pidanud paremini aru saama oma õigustest ja neid paremini kaitsma, ta ei varjanud ennast ning sissesõidukeeld takistab tal kogu Schengeni viisaruumi alale juurdepääsu. Võõrriiki tööle minnes oma õiguste ja kohustuste eelnev selgeks tegemine on elementaarne, samuti kriminaalmenetluse kestel enda kättesaadavaks tegemine politseile. Sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnev keeld siseneda kogu Schengeni viisaruumi alale on selle tõkendiga kaasnev paratamatus. PPA-l ei olnud alust piirata sissesõidukeelu kehtivust üksnes Eesti territooriumiga, sest kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks seaduslik alus elada või lühiajaliselt viibida mõnes Schengeni konventsiooni liikmesriigis (

§ 74lg 41).

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.