← Eesti

1-21-4806/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. mai 2022 Kriminaalasja number 1-21-4806 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Dmitri Štõkovi süüdistuses KarS § 424 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
  2. jaanuari
  3. a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Dmitri Štõkov, isikukood 36902200011 Teised apellatsioonimenetluse pooled Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Anu Toluk Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus muutmata ja süüdistatava Dmitri Štõkovi apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. SÜÜDISTUS
  6. Dmitri Štõkov anti kohtu alla KarS § 424 lg 1 järgi süüdistatuna selles, et tema 09.05.2020 1 kella 05.47 paiku juhtis Rahu tn 38, Jõhvi linnas, Ida-Virumaal Jõhvi politseijaoskonna parklas mootorsõidukit Mazda 3 reg/nr XXX , olles alkoholijoobes. Vastavalt 13.05.2020 EKEI uuringuakti nr 674T tulemusele tuvastati Dmitri Štõkovi veres alkoholisisaldus mitte vähem, kui 1,63 mg/g +/- 0,06 mg/g kohta ning keda vastavalt Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja 2 p 1 loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. MAAKOHTU OTSUS
  7. Viru Maakohus tunnistas Dmitri Štõkovi süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata, kui Dmitri Štõkov ei pane üheaastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid ning kohustust mitte tarvitada katseajal alkoholi. Maakohus lahendas samuti menetluskulude ja asitõendiga seotud küsimused.
  8. Esmalt leidis maakohus, et asjas ei ole vaidlust selles, et süüdistatav D. Štõkov viibis tema kasutuses oleva autoga Mazda 3 reg nr XXX süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o parklas Jõhvi politseimaja ees Rahu 38, Jõhvi. Kell 5.54 tegi D. Štõkov kõne häirekeskuse numbrile ja teatas, et tuli mootorsõidukiga joobeseisundis Jõhvi politseijaoskonna juurde. Kell 6.04 saabus kohale politseipatrull, kes kõrvaldas D. Štõkovi juhtimiselt, kell 6.24 taheti tema suhtes kasutada indikaatorvahendit, millest ta keeldus ning kell 6.50 toimetati D. Štõkov Ida-Viru Keskhaiglasse vereproovi võtmiseks. D. Štõkovi tuvastati veres alkoholisisaldus 1,63 +- 0,06 mg/g, mida kinnitab 13.05.2020 uuringuakt nr 674T.
  9. Vaidlus on selles, kas D. Štõkov tarvitas alkoholi pärast politseimaja parklasse jõudmist või oli ta alkoholijoobes juba rooli istudes; kas eksperdi järeldused süüdistatava eelneva joobes oleku kohta lähtuvad õigetest andmetest ja kas eksperdiarvamus on usaldusväärne.
  10. Kohus leidis, et süüdistatava versioon, et ta tarvitas alkoholi, 250 ml viina politseimaja parklas plastikust joogivee pudelist, kuna soovis tüli tõttu naisega vangi minna, ei ole eluliselt usutav ega haaku teiste uuritud tõenditega.
  11. D. Štõkovi sõidukis oli pooltühi plastikpudel, mis jäi menetleja poolt ära võtmata ja tuvastamata, kas selles oli viin, vesi või muu vedelik. Esiteks jääb arusaamatuks, miks D. Štõkov pidi hoidma desinfitseerimisvahendina kasutatavat viina kõrvalistuja ukse taskus, kuhu juhil on tunduvalt raskem ulatuda kui enda ukse taskuni. Veel ebaloogilisem on, et peale viina tarvitamist ei pannud D. Štõkov pudelit enda kõrvale vaid kõrvalistuja ukse taskusse, mis nõuab tunduvalt rohkem pingutusi. Teiseks tekitab kahtlusi ka süüdistatava väide viina desinfitseerimisvahendina kasutamise kohta, kuna desinfitseerimisvahendid on kättesaadavad ja viinaga võrreldes odavamad.
  12. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks ka süüdistatava versiooni, et naisega toimunud tüli pärast tahtis ta kangesti vangi minna. Ülekuulamisel ei osanud süüdistatav selgitada, mis ajaks ja mis alusel pidi ta tema arvates vangi minema. D. Štõkov tunnistas, et on kunagi varem kandnud pikaajalist vangistust ning tunneb ennast vanglas hästi, kuid seda ei kinnita miski peale tema enda sõnade. Arestimajast vabanemisel tuli naine talle järgi ja viis koju. Seega ei saanud D. Štõkovi suhted naisega olla sellised, et ta oleks eelistanud olla vanglas. D. Štõkovi ebaadekvaatne käitumine enne politseimaja parklasse jõudmist osutab tema ebakainele olekule.
  13. Järeldust, et D. Štõkov oli juba parklasse tuleku ajal joobes kinnitavad ka tunnistaja P.R. i ütlused. Kella 6 paiku sai ta korrapidajalt teada, et meesterahvas tuli autoga jaoskonna juurde, 2 on purjus ja soovib ennast üles anda. Sõiduki juht vaidles patrullpolitseinikega ja ei tahtnud ekspertiisi minna. Juhi selline käitumine tekitaski tunnistajas kahtlust – tuli end üles andma aga siis hakkas vastu vaidlema. P.R. i ütlused riimuvad teiste tõenditega – indikaatorvahendi kasutamise protokollist ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt võttis D. Štõkovi haiglasse toimetamine palju aega, 46 minutit alates patrulli saabumisest.
  14. Süüdistatava ütluste ebaloogilisus seisneb ka selles, et kui ta soovis näidata alkoholi sisaldust veres võimalikult suurena, siis oleks ta nõustunud tegema ka testi indikaatorvahendiga, sest haiglasse minek võtab aega ja selle aja jooksul alkoholisisaldus veres langeb. Tunnistaja P.R. i ütlustega ja indikaatorvahendi kasutamise protokolliga on ümber lükatud süüdistatava ütlused, et politsei pakkus alkomeetrisse puhumist, aga ta ütles, et soovib anda verd, sest see näitab rohkem. Ka ei rääkinud D. Štõkov midagi sellest, et tarvitas alkoholi kõrvalistuja ukse taskus olevast pudelist. See tugevdas maakohtu veendumust, et tegelikult ei tarvitanud D. Štõkov alkoholi parklas, vaid tegi seda enne sõiduki rooli istumist.
  15. Eeltoodu alusel tuvastas maakohus, et D. Štõkov oli alkoholi tarvitanud enne politseimaja parklasse jõudmist ning juhtis sõidukit alkoholijoobes olles.
  16. Samuti tuvastas maakohus, et süüdistatava versioon on alusetu ka selles osas, et temal lasus alkoholi tarvitamise keeld ning selle rikkumise korral pidi ta minema vangi. D. Štõkovil ei olnud kehtivaid kriminaalkaristusi. 08.09.
  17. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest asjas nr 20244000368 nähtub vaid, et 23.04.2020 esitati D. Štõkovile kahtlustus elukaaslase kehalises väärkohtlemises ning prokurör selgitas kannatanule ja kahtlustatavale lepitusmenetluse põhimõtteid. Selles määruses ega ka lepitusmenetluse rakendamise määruses ei ole vähimatki viidet alkoholi tarvitamise keelule ega sellele, et lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võidakse D. Štõkov saata vanglasse. Sellist teadmist ei saanud tal tekkida ka väärteomenetluses, kuna otsus tehti pärast sündmust, 12.05.2020 karistati teda rahatrahviga. Sellisel moel püüdis süüdistatav selgitada oma käitumist, miks ta rääkis häirekeskuse operaatorile sõiduki juhtimisest joobes olles.
  18. Ebausutavad on süüdistatava ütlused selles, et peale alkoholi tarvitamist parklas tundis ta joovet praktiliselt kohe (20-30 sekundi jooksul pärast viina võtmist tuli joove lainena). Maakohus nõustus eksperdiarvamusega (ekspertiisiakt nr 20E-LÕX0157), et nii kiiresti ei saanud sellised tugeva alkoholi joobe tunnused ilmuda. Kui D. Štõkov oleks tarvitanud alkoholi mõned minutid enne häirekeskusele helistamist, siis tal ei olnuks selliseid tunnuseid, nagu oli kuulda kõnesalvestiselt. See oleks liiga lühike aeg, et alkohol imenduks verre ja hakkaks käitumist mõjutama. Häirekeskusele tehtud kõne helisalvestiselt on selgelt kuulda, et juba kell 5.54 on tema hääles alkoholijoobe tunnuseid – tema kõne on ebaloomulikult aeglane, kohati segane, keel on pehme, on probleeme artikulatsiooniga – ta suudab vaevu öelda, et on purjus, kolmandal korral suudab nimetada oma sünnikuupäeva. Kohati on tal probleeme kohatajuga – salvestise ajal 1.17 räägib ta häirekeskuse operaatorile, et teeksid ukse lahti ja ta saaks vähemalt ennast välja magada, siis ajab segast juttu naisest. Isikukoodist suudab nimetada vaid kolm esimest numbrit. Mäluprobleemid ja segane mõttekäik on iseloomulikud joobes inimesele. D. Štõkovi hääletoon on ükskõikne, isegi uimane. Selles ei ole ärritust vms tunnuseid, mis viitaks ebameeldivale kõnele naisega. Pigem jääb süüdistatava kõnest mulje, et tugevas joobes olev D. Štõkov (nagu ta ise enda seisundit operaatorile kirjeldas – „purupurjus“) tahab ennast välja magada ja ei leidnud paremat kohta, kui politseimaja, kuhu teda aga sisse ei lastud ja selle tõttu pöördus häirekeskusesse, et politsei viiks ta kainenemisele. 3
  19. Maakohus nõustus eksperdi arvamusega, et D. Štõkovil esinenud alkoholijoobe tunnused (kõnehäired, tugevalt häiritud koordinatsioon, läikivad silmad, ärritumine, agressiivsus) ei saanud ilmneda mõne minutiga. Farmakokineetikast lähtuvalt ei ole võimalik, et D. Štõkovil oli 09.05.2020 pärast mootorsõiduki juhtimist kell 05.47 tarvitatud alkoholist politsei saabumise ajaks kell 6.04 ehk 17 minuti jooksul väljakujunenud alkoholijoobe tunnused – mistõttu pidi D. Štõkov olema alkoholi tarvitanud enne mootorsõiduki juhtimist, kuna alkoholijoobe tunnused oleksid pidanud hakkama tekkima alles peale politsei saabumist sündmuskohta kell 06.04 ja need oleksid pidanud järjest süvenema. Seega ei ole võimalik, et D. Štõkov, olles 09.05.2020 kella 5.47 ajal enne parklasse jõudmist kaine, tarbis alkoholi parklas olles, vaid ta pidi olema alkoholijoobes enne sõiduki parkimist, vere etanooli kontsentratsiooniga 1,63+-0,06 mg/g.
  20. Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja kaitsja etteheidetega, et eksperdiarvamus ei ole usaldusväärne mh seetõttu, et selles lähtuti ebaõigetest andmetest. Kaitsja leidis, et indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt oli kell 6.24 D. Štõkovi kõne selge, aja- ja kohataju selge, mäletas viimase 24 tunni sündmusi, reaktsioonikiirus oli normaalne. Ekspert aga lähtub sellest, et D. Štõkovil oli häiritud koordinatsioon ja kõne. Ekspert lähtub sellest, et D. Štõkov võttis 250 ml viina, aga see on vaid oletus. Reaalne kogus on teadmata.
  21. Vastuseks kaitsjale märkis maakohus, et joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli järgi oli kell 6.04 küll süüdistatava reaktsioonikiirus normaalne, kõne selge, aja- ja kohataju selge, kuid samal ajal fikseeriti D. Štõkovil ka joobeseisundile viitavad tunnused: silmade punetus, silma pupillid on suured, käitumine on omamehelik, ärritunud. Kell 6.04 tehtud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtuvalt oli süüdistatava suust tunda alkoholi lõhna, mida kinnitas oma ütlustes samuti tunnistaja P.R. - isik oli ilmselgelt alkoholijoobes, rääkis keel sõlmes, tuigerdas. Sellest ei saa järeldada, kas süüdistatava selline seisund oli tingitud viina võtmisest kella 5.54 ajal või enne parklasse jõudmist, mistõttu tuleb selle asjaolu tuvastamisel tugineda teaduses kasutatavatele meetoditele.
  22. Ekspert on lähtunud D. Štõkovi enda sõnadest, et ta tarvitas viina kella 5.47 ajal. Kaitsja osutas, et ei ole teada, millal D. Štõkov politseimaja parklasse jõudis. Objektiivselt on tuvastatud üksnes see, et kell 05.54 helistas ta häirekeskuse numbrile. Samas D. Štõkovi enda ütluste järgi oli parklasse jõudmisest kuni häirekeskusele kõne tegemiseni möödunud maksimaalselt mõned minutid: enne tarvitas ta korraga ca 250 ml viina (see võtab aega loetud sekundid), siis helistas naisele (telefonikõne kestus ei ole teada, aga P. Štõkovi ütlustest lähtuvalt ei olnud pikk) ja selle järel kell 5.54 helistas häirekeskuse numbril. See näitab, et viina tarvitamisest kuni häirekeskusele kõne tegemiseni möödusid maksimaalselt loetud minutid. Seega on ekspert lähtunud õigest ajast (kella 5.54 ja 5.47 vahe on 7 minutit ja see aeg ei saanud oluliselt mõjutada eksperdi järeldusi), et D. Štõkov pidi tarvitama alkoholi enne seda ehk enne sõiduki rooli istumist.
  23. Maakohus möönis, et tunnistaja P.R. i ütluste ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis fikseeritud andmete vahel on olulisi erinevusi: protokollis ei ole ühtegi märget, et isiku koordinatsioon on häiritud (vastavad lahtrid on täitmata; P.R. aga rääkis, et juht tuigerdas), kõne on selge (P.R. ütles, et juhi keel oli sõlmes), mistõttu tuleb neid tõendeid hinnata kogumis häirekeskusele tehtud kõnega. Sellest aga nähtuvad selgelt D. Štõkovi kõne artikulatsiooni häired, mäluprobleemid, ebaadekvaatne käitumine, mis osutab, et juba kell 5.54 oli D. Štõkov alkoholijoobes.
  24. Ei ole alust kahelda eksperdi järelduste õigsuses, et alkoholi manustamise järgselt hakkavad 4 joobe kliinilised tunnused avalduma järk-järgult. Kui alkoholi tarvitamisest kuni häirekeskusele kõne tegemiseni oli möödunud vähem kui 15 minutit (süüdistatava versioon), ei saanud D. Štõkovil olla selle kõne ajal selliseid tunnuseid, nagu on kuulda kõnesalvestiselt, need pidid olema tingitud alkoholi varasemast kasutamisest enne sõiduki rooli istumist või sõiduki juhtimise ajal.
  25. D. Štõkov kinnitas kohtus ülekuulamisel ise, et joogivee pudelis oli tal tavaline 40% kangusega viin, mida ta kasutas desinfitseerimisvahendina. Seega on ekspert ekspertiisi tegemisel lähtunud õigetest andmetest, et süüdistatav tarvitas umbes 250 ml 40%-list viina.
  26. Maakohus ei nõustunud ka kaitsja kahtlustega eksperdi poolt kasutatud meetodi suhtes. Süüdistatava kehas etanooli kontsentratsiooni kindlaks tegemisel kasutas ekspert Widmarki valemit, mis on tuntud juba 1920-ndatest aastatest ja väga levinud meetod. Widmarki valemit kasutas ekspert vaid veres etanooli kontsentratsiooni tuvastamisel. Arvamus alkoholijoobe kliiniliste tunnuste avaldumise eripärade suhtes on antud teaduskirjanduse alusel, aktis on viide vastavale algallikale.
  27. Lisaks uuritud tõenditele kinnitab D. Štõkovi poolt sõiduki joobes juhtimist ka temal välja kujunenud käitumismuster. 12.05.2020 otsusest väärteoasjas nr 2440,20,001755 nähtub, et 22.04.2020 kell 3.10 (öisel ajal) juhtis ta sõidukit joobes olles. Peale selle, 23.04.2020 kriminaalasjas nr 20244000368 lepitusmenetluse rakendamise määrusest nähtuvalt samal öösel kella 2.50 ajal (ehk ca 20 minutit enne joobes olles sõiduki roolist tabamist) lõi ta elukaaslast D.M. t. D. Štõkov tunnistas kohtus, et eelmine kord, kui tal oli tüli naisega, oli ta alkoholijoobes. Kui D. Štõkov on varasemalt naisega toimunud tüli ajal olnud alkoholijoobes ja peale seda on istunud sõiduki rooli, siis on loogiline järeldada, et ka see kord oli ta ebakaine juba enne sõiduki rooli istumist.
  28. Eeltoodu alusel tuvastab maakohus, et süüdistatav D. Štõkov juhtis 09.05.2020 varahommikul tema kasutuses olnud mootorsõidukit Mazda 3 reg nr XXX alkoholijoobe seisundis olles. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
  29. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et D. Štõkovi süü on keskmine. Tegu leidis aset varahommikul, mil liiklus ei ole veel nii tihe. Ta oli sõidukis üksi ega seadnud ohtu kaasreisijate elu ja tervist. Tema veres tuvastatud alkoholisisalduse määr on lähedane alammäärale (1,50 mg/g). Oma tegu D. Štõkov ei tunnista. Karistusregistri järgi on D. Štõkov varem karistatud samalaadse väärteo eest LS § 224 lg 2 alusel, kriminaalkorras teda karistatud ei ole. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et süüdistatavat tuleb karistada kuuekuulise vangistusega, jättes selle tingimisi täitmisele pööramata. D. Štõkov omandab elektriku eriala Ida-Viru Kutsehariduskeskuses. Vangistuse täitmisele pööramine võib tal takistada eriala omandamist. Kuna D. Štõkov kuritarvitab alkoholi, tuleb tema suhtes kohaldada lisakohustusena alkoholi tarvitamise keeldu. Lisakaristuse mõistmist ei pidanud maakohus põhjendatuks, leides, et süüdlase mõjutamiseks piisab põhikaristusest. APELLATSIOON
  30. Viru Maakohtu 18.01.
  31. a otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav D. Štõkov. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5
  32. Kohus tugines süüdistatava joobe tuvastamisel eksperdi arvamusele, mis on antud tõenäosuse vormis, on kahemõtteline ja oletuslik.
  33. Kohus suhtus ükskõikselt kogutud tõenditesse (politseimaja parkla videosalvestus, politseinike rinnakaamerate salvestused), mille põhjal on võimalik teha järeldusi juhi joobe kohta alla 1,63 promilli. Samuti ei pööratud tähelepanu sellele, miks kutsuti kahtlustatav ülekuulamisele siis, kui kogu videosalvestis, mis võis anda tunnistust kahtlustatava kasuks, oli üle kirjutatud.
  34. Kohus ei küsinud, miks kasutati vanglas juhi suhtes alkoholi kontrollimise seadmeid ja miks neid ei võetud kaudsete tõenditena asja juurde. Etanooli kogus suureneb väljahingatavas õhus, mitte ei vähene. Politsei peab joobes juhid kohtusse toimetama 48 tunni jooksul kinnipidamise hetkest.
  35. Samuti ei nõustu apellant sellega, et talle määratud katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamise hetkest 18.01.2022, mitte aga kohtuotsuse jõustumisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  36. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
  37. jaanuari
  38. a otsuse tühistamiseks põhjust ei ole. Apellatsioonis esitatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale D. Štõkovi süüdimõistmises ja karistamises. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki tõendeid ja kummutanud veenvalt kaitseversiooni justkui oleks D. Štõkov alkoholi tarvitanud pärast politseimaja parklasse jõudmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning tehtud järeldustega ja jätab seetõttu tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ning vastab apellatsioonis tõstatatud küsimustele.
  39. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et D. Štõkov juhtis 09.05.2020 sõiduautot Mazda 3 reg nr-ga XXX ja sõitis sellega Jõhvi politseimaja parklasse, kus kell 5.54 helistas häirekeskuse numbrile ja teatas, et ta sõitis sinna purjus olekus. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas D. Štõkov oli mootorsõidukit juhtides alkoholijoobes või tarvitas ta alkoholi pärast parklasse jõudmist.
  40. Apellandi põhiväide on, et maakohus on tuginenud süüdimõistvat otsust tehes eksperdi arvamusele, mis on oletuslik. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ekspert saabki talle esitatud andmete pinnalt oma erialateadmisi ja – uuringuid ning teaduspõhist metoodikat kasutades anda arvamuse reeglina tõenäosuse vormis, kuivõrd tegemist ei ole faktilise asjaoluga. Selleks, et ekspertiisiakt oleks tõendina kasutatav, peab see vastama teatud nõuetele. Riigikohus on seda oma lahendites korduvalt käsitlenud, öeldes, et ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Ekspertiisiakti põhiosas tuleb KrMS § 107 lg 3 kohaselt esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). (Vt nt Riigikohtu 06.10.
  41. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 20; 31.03.
  42. a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34-35.)
  43. Ringkonnakohtu hinnangul on arst-kohtutoksikoloogia eksperdi M. Tõnissoni poolt 01.03.2021 koostatud ekspertiisiakt nr 20E-LÕX0157 selge ja vastuoludeta ning eksperdiarvamuse kujunemine on lugejale jälgitavalt põhjendatud, ning on sellisena tõendina lubatav ja usaldusväärne. Eksperdi arvamuse p-s 1 on ekspert andnud arvamuse, mille kohaselt ei ole võimalik, et D. Štõkov, olles enne jaoskonna parklasse jõudmist kaine, tarbis alkoholi 6 parklas, vaid tõenäoliselt pidi D. Štõkov olema alkoholijoobes enne sõiduki parkimist 09.05.2020 kella 05.47 ajal. Ekspert kasutas arvamuse andmisel D. Štõkovi enda ütlusi, mille kohaselt tarbis ta ca 250 ml viina sõidukis olevast 0,5 liitrisest pudelist, viina kangus on tavaliselt 40vw% (79 g puhast etanooli); tunnistaja ütlusi, et autos oli 0,5 liitrine pudel, mis oli poolenisti täis, ning lähtus isiku läbivaatusprotokollis tuvastatud D. Štõkovi kehamassist 70 kg (olles võtnud arvesse, et teda kaaluti koos riietega). Nende andmete alusel arvestas ekspert välja Widmarki valemit kasutades, milline pidi sellisel juhul olema alkoholi kontsentratsioon süüdistatava veres, saades tulemuseks 1,41-1,71 mg/g ehk promilli. D. Štõkovi verest mõõdetud etanooli kontsentratsioon oli 1,63+/-0,06 mg/g, mis eksperdi hinnangul võib olla tingitud umbes 250 ml 40vw% kangusega viina tarvitamisest. Teisisõnu leidis ekspert, et D. Štõkovi poolt väidetud alkoholi kogus võis põhjustada talle sellise alkoholijoobe, mille tuvastas kohtuekspert M. Limberg temalt 09.05.2020 kell 6.50 võetud vereproovi analüüsides.
  44. D. Štõkov on apellatsioonis leidnud, et etanooli kogus suureneb väljahingatavas õhus, mitte ei vähene. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et D. Štõkovi puhul ei ole alkoholi kogust määratud mitte välja hingatavas õhus, vaid temalt võetud vereproovis. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt keeldus D. Štõkov alkomeetrisse puhumast. Millele tuginedes leiab süüdistatav, et alkoholi kogus peaks väljahingatavas õhus ajaga suurenema, jääb arusaamatuks. D. Štõkovil on keskharidus ja ta õpib elektrikuks, seega ei ole tal vastavaid eriteadmisi. Elukogemuse põhjal on tavainimesel võimalik öelda vaid seda, et pärast alkoholi tarvitamist hakkab joove tekkima ja mingi aja pärast hakkab see vähenema. Apellatsioonist jääb selgusetuks seegi, millist tähtsust D. Štõkov sellele väitele omistab.
  45. Ekspert M. Tõnisson on ekspertiisiaktis välja toonud teaduspõhise seisukoha, mille kohaselt eemaldatakse etanooli verest kiirusega 0,12-0,3 (keskmiselt 0,15) mg/g kohta tunnis. Ta on selgitanud kuidas hakkavad alkoholi manustamise järel joobe tunnused avalduma. See toimub järk-järgult – esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist, need süvenevad kuni seedetrakti imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30-60 minuti jooksul ja täiskõhu korral kuni 90 minuti jooksul. Edasi on ekspert hinnanud seda, millised välised joobetunnused olid D. Štõkovil sel ajal, kui kohale saabus politsei ja kas on võimalik alkoholi farmakokineetikast lähtuvalt, et need oleks tekkinud 17 minuti jooksul (aeg mis jääb D. Štõkovi poolt väidet alkoholi tarvitamise ja politsei sündmuskohale saabumise vahele) ning leidnud, et see ei ole võimalik, kuna siis oleks pidanud joobe tunnused hakkama alles tekkima, kuid D. Štõkovil olid need juba välja kujunenud.
  46. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ekspertiisiakt on vaid üks tõend, mida tuleb kohtul hinnata kogumis teiste tõenditega, mida maakohus ongi teinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kahtlust selles, et politsei sündmuskohale saabumise ajaks olid D. Štõkovil välja kujunenud alkoholijoobele viitavad tunnused, seda kinnitavad nii tunnistaja P.R. i ütlused kui ka joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldus indikaatorvahendi kasutamise protokollis. Selgelt nähtub see häirekeskusele tehtud kõnest, milles D. Štõkov kinnitab korduvalt, et ta on joobes. Maakohus nägi süüdistatavat vahetult kohtus ütlusi andmas ning seetõttu oli võimalik hinnata, kuivõrd erineb kaine D. Štõkovi kõne sellest, kuidas ta rääkis häirekeskuse töötajaga. Ringkonnakohus kuulas samuti nimetatud kõnesalvestist ning nõustub igati maakohtu järeldustega, et süüdistatava kõnes on joobele viitavaid tunnuseid. Kuna eksperdi hinnangul ei ole farmakokineetiliselt võimalik, et joobe tunnused oleks tekkinud nii kiiresti nagu väidab süüdistatav, on maakohus tõendeid veatult hinnates jõudnud õigele järeldusele, et D. Štõkov oli alkoholi tarvitanud varem, mitte parklas pärast sõiduki peatumist. See tähendab, et ta juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes olles (alkoholisisaldus veres oli laiendmääramatust arvesse võttes vähemalt 1,57 mg/g), milline tegu vastab KarS § 424 lg 1 7 tunnustele.
  47. Süüdistatava etteheited maakohtule selles, et kohus ei pidanud vajalikuks muid tõendeid koguda (politseimaja parkla videosalvestus, politseinike rinnakaamerate salvestused, kainenema toimetamisel joobe tuvastamise tulemused), on arusaamatud, kuna kohtumenetluse kestel ei tõstatanud kaitsja ega süüdistatav seda küsimust kordagi. Pärast prokuratuuri tõendite uurimist ja süüdistatava ülekuulamist taotles kaitsja vaid kriminaalmenetluse lõpetamise määruse asja juurde võtmist. Ka eelistungil ega kaitseaktis ei avaldanud süüdistatav ja tema kaitsja soovi omalt poolt mingite tõendite esitamiseks. Üldmenetlus on võistlev menetlus, mis tähendab, et kohtu roll ei saagi tõendite kogumisel olla aktiivne, piirdub vaid KrMS § 297 lg-s 1 ettenähtud täiendavate tõendite kogumise võimalusega. Tõendid tuleb kohtule esitada kohtumenetluse pooltel, kelleks on ka süüdistatav ja tema kaitsja. Lisaks nähtub süüdistatava enda kaebusest, et salvestisi selleks ajaks enam polnudki, need olid üle kirjutatud.
  48. Süüdistatava väitele, et teda kutsuti kahtlustatavana ülekuulamisele liialt hilja, ei ole ringkonnakohtul võimalik sisuliselt vastata. Kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, millal D. Štõkov kahtlustatavana üle kuulati. Ringkonnakohus selgitab vaid, et see on menetleja otsustus, millal ta peab võimalikuks kahtlustuse koostada ja isiku seejärel ülekuulamisele kutsuda. Menetlusnormide rikkumist ei ole alust menetlejale ette heita.
  49. Käesolevas asjas ei ole asjakohane süüdistatava väide, et politsei peab joobes juhid toimetama kohtusse 48 tunni jooksul. D. Štõkovi kriminaalasja menetleti üldmenetluses. Vaid kiirmenetluses tuleb KrMS § 2561 lg 1 kohaselt esitada maakohtule taotlus 48 tunni jooksul alates kahtlustatavana ülekuulamisest või isiku kahtlustatavana kinnipidamisest. Kiirmenetluse kohaldamist saab taotleda prokuratuur (see on prokuratuuri õigus, mitte kohustus), kui
  50. astme kuriteo tõendamiseseme asjaolud on selged ja kõik vajalikud tõendid kogutud. 39 Viimaks selgitab ringkonnakohus, et seaduses on üheselt reguleeritud, mis ajast hakkab katseaeg kulgema ning kohtul puudub selle määramisel kaalutlusõigus. KarS § 78 p 1 kohaselt hakkab nii KarS § 73 kui ka § 74 alusel määratud katseaeg kulgema alates kohtulahendi kuulutamisest, kuid käitumiskontrolli nõudeid hakatakse kohaldama pärast kohtulahendi jõustumist. Seega on maakohus kohtuotsuse resolutiivosas kajastanud õigesti, et katseaeg algab kohtuotsuse kuupäevast.
  51. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, tuleb Viru Maakohtu
  52. jaanuari
  53. a otsus jätta muutmata ja süüdistava D. Štõkovi apellatsioon rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.