1-21-5692/69

(20231500658)Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Pavel Gontšarov ja Inna Ombler Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

1. mai 2022.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi X (X) süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. veebruari 2022.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lea Pähkel; kannatanu C lepinguline esindaja Harry Ots Prokurör Lea Pähkel, Annika Vanatoa Süüdistatav X, isikukood: XXXXXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, XXX, töökoht: X, elukoht: XXX, varasemalt kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Vandeadvokaat Martin Hirvoja RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu
4. veebruari 2022.a otsus X süüteoasjas KarS § 121 lg 2 p 2 järgi muutmata.
5. Prokuröri ja kannatanu lepingulise esindaja apellatsioonid jätta rahuldamata.
6. X apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 1838 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
7. X anti kohtu alla süüdistatavana KarS § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et tema
8. märtsil 2020.a, ajavahemikul 12.00 - 23.00, Tallinnas, XXX asuvas korteris, karistamise eesmärgil lõi juhtmega tahtlikult, korduvalt 9 aastast tütart C keha piirkonda, millega tekitas lapsele füüsilist valu.
9. Harju Maakohtu
10. veebruari 2022.a otsusega mõisteti X KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks. X-l kohtueelses menetluses tekkinud õigusabi kulud summas 475,20 eurot, tõlkekulud kogusummas 81,60 eurot ning tunnistaja Q-l tekkinud kulud saamata jäänud töötasu näol jäeti riigi kanda. Kohtuotsuse jõustumisel hüvitada riigieelarve vahenditest X-l tekkinud valitud kaitsjale makstud põhjendatud õigusabikulud 11 632,80 eurot (9694 eurot + käibemaks). Õigusabikulude hüvitamine 90 euro ulatuses (kulunimekirja p. 33) jäeti rahuldamata.
11. Maakohus, hinnanud kohtuistungil kogutud tõendeid kogumis, asus seisukohale, et X süü temale esitatud süüdistuses ei ole tõendamist leidnud, mistõttu tuleb süüdistatav temale etteheidetud kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Kohus möönis, et menetleja poolt kohtueelse menetluse ajal kahtlustatava või tema kaitsja jätmine võimaluseta tutvuda videosalvestusega, võib olla menetlusõiguslik rikkumine, kuid mitte selline, mis tooks automaatselt kaasa alaealise kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina kasutamise lubamatuse ning antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimatuse. Kohtu hinnangul on perevägivalla juhtumi puhul eriti oluline hinnata just kannatanu kui otsese tõendiallika ütluste usaldusväärsust. Tõdedes, et kannatanu C kohtueelses ja kohtulikul uurimisel antud ütlustes esineb vastuolusid ja ebakõlasid just kaitsja poolt välja toodud aspektides, ei saa kohtu arvates väita, et C tahtlikult valetab. Samas leidis kohus, et kannatanu ütlused ei ole olnud järjepidevad, tema poolt edastatud teave on olnud katkendlik ja kohati vastuoluline. Kohtu hinnangul ei toeta kriminaalasjas kogutud muud tõendid C ütlusi isa poolt tema suhtes kasutatud vägivalla kohta. Tunnistajate Q ja F ütlused ei oma sellist tõenduslikku teavet, mis annaks aluse arvata, et süüdistatav on temale etteheidetud kuriteo toime panemises süüdi. Lähisuhtevägivalla infolehes sisalduvast teabest tuleneb üheselt, et kannatanul tegelikkuses mingeid jälgi kehal n-ö korduva peksmise tulemusel ei olnud ning tunnistaja H poolt Häirekeskusesse antud informatsioon jälgede kohta lapse kehal ei leidnud kinnitust. Viiteid kannatanu füüsilisele väärkohtlemisele ei ilmne ka kannatanu haiguslugudest. Kohtu hinnangul ei saa SA Põhja - Eesti Regionaalhaigla 13.04.2020.a vastusest tulenevalt järeldada, et X-l oli depressioon ka kuriteosündmuse ajal ning et selline seisund võinuks mõjutada tema käitumist agressiivsuse suunas. Süüdistatava õigeksmõistmisel tuleb tekkinud menetluskulud hüvitada riigi eelarve vahenditest. Prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonid
12. Maakohtu otsusele esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid ringkonnaprokurör L. Pähkel ja kannatanu C seadusliku esindaja C lepinguline esindaja H. Ots. 4.
13. Prokurör vaidlustab enda apellatsioonis X õigeksmõistmise ja leiab, et kohus on põhjendamatult eelistanud süüdistatava ütlusi teistele kogumis hinnatud tõenditele. Prokuröri hinnangul on maakohus jätnud täielikult hindamata kannatanu C 31.03.2020.a videoülekuulamisel antud ütlused, nentides nendest tulenevalt üksnes seda, et kannatanu on kohtueelsel uurimisel ajanud segamini sündmuse päeva ning enda löömise kohta selgitanud algul, et isa ei löönudki teda palju kordi, kuid hiljem, et lõi palju kordi. Maakohus ei ole absoluutselt andnud hinnangut selle kohta, mis eelnes löömisele ja mis sellele järgnes ning lugenud 9 aastase kannatanu ütlused seetõttu mitte järjepidevateks, katkendlikuks ja vastuoluliseks. 4.1.
14. Prokuröri hinnangul ei kõiguta ülekuulamisel päevade segamini ajamine 9 aastase lapse poolt mitte mingil viisil tema ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ütlused tõendamisesemesse kuuluvates asjaoludes ei ole katkendlikud ega vastuolulised. On eluliselt usutav, et süüdistatav riidles tütrega sellepärast, et tütar ei söö. 4.1.
15. Ei saa jätta tähelepanuta, et kannatanu kuulati maakohtus üle sündmuse osas, mis toimus pea 2 aastat tagasi. Kannatanu on jäänud ütlustes kindlaks, et karistamise põhjuseks oli see, et ta ei tahtnud süüa, mistõttu ütlused, mis on antud 6 päeva peale sündmust ja ütlused, mis on antud ca 2 aastat peale sündmust, ei ole vastuolus tõendamiseseme asjaoludega. 4.1.
16. Kannatanu selgitus, et tal oli valus ja ta nuttis, on täiesti adekvaatne ja vastab toimunule. 4.1.
17. Süüdistatava selgitus vastuolu kohta eeluurimisel antud ütlustes on eluliselt ebausutav. 4.1.
18. Prokurör palub maakohtu otsus X õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tühistada, teha uus otsus, millega tunnistada X KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ja karistada teda rahalise karistusega 260 päevamäära, s.o 2600 eurot. 4.
19. C lepinguline esindaja leiab enda apellatsioonis, et maakohus on andnud kannatanu C poolt kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlustele kui asjas olulist tähtsust omavale tõendile absoluutselt ebaõige hinnangu, pidades neid mitte järjepidevateks, katkendlikeks ja kohati vastuolulisteks. Kannatanu videole salvestatud ütlustes ei esine ühtegi vasturääkivust, katkendlikkust või ebajärjepidevust. Kannatanu ütlused vastasid tema eale ning olid ausad ja usutavad. 4.2.
20. Apellant palub X suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus tühistada, teha uus otsus, millega tunnistada X KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses süüdi, jättes karistuse liigi ja määra kohtu otsustada. Kaitsja kirjalikud seisukohad apellatsioonidele
21. Apellatsioonidele esitatud vastuses leiab X kaitsja, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu otsuse resolutiivosa jõusse. 5.1.Kaitsja käsitleb tulenevalt Riigikohtu seisukohast apellatsioonivastuses üksnes kohtuotsuses esitatud seisukohti, millega ta ei nõustu, kuid milliseid on ta käsitlenud kaitsekõne p-des 3.8, 5, 9, 13 ja
22. Menetlus ringkonnakohtus
23. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid kõigi apellatsioonides esitatud argumentide juurde, paludes vaidlustatav otsus tühistada, teha uus otsus, tunnistades X talle esitatud süüdistuse järgi süüdi. Kaitsja palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. X toetas kaitsja seisukohti. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
24. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kaitsja kirjaliku apellatsioonivastusega ning kuulanud kohtuistungil ära kohtumenetluse pooled, asub seisukohale, et maakohtu otsus ja seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonides esitatud seisukohad maakohtu otsuse tühistamiseks ja X talle esitatud süüdisuse järgi süüdi tunnistamiseks alust ei anna.
25. Kohtukolleegium selgitab esmalt, et kohtupraktika kohaselt juhul kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul, erinevalt apellantide arusaamast, ei ole maakohus arutatavas asjas tõendite kogumis hindamisel vigu teinud. Kohus on kõiki kohtuistungil vahetult hinnatud tõendeid nende vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis hinnanud. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta X C kehalises väärkohtlemises õigeks mõistab.
26. Apellatsioonides esitatud seisukohti on käsitletud juba maakohtu istungil ja nende kohta on kohus otsuses seisukoha kujundanud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Apellantide väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nende põhjendustega nõustub. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti X suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Maakohus on KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. detsembri 2013 otsus nr 3-1-1-113-13,
28. aprilli 2011 otsus nr 3-1-1-23-11 ja
29. detsembri 2011 otsus nr 3-11-92-11). Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.
30. X-le on süüdistuse kohaselt heidetud ette karistamise eesmärgil enda 9 aastase tütre C juhtmega tahtlikku ja korduvat löömist keha piirkonda, millega tekitati lapsele füüsilist valu. Kohtukolleegium nõustub siinjuures täielikult maakohtu poolt sedastatuga selles, et perevägivalla näol on tegemist spetsiifilise kuriteoliigiga, mille puhul on põhiliseks ja sageli ainukeseks tõendiks kannatanu ütlused, mistõttu on eriti oluline hinnata just kannatanu kui otsese ja peamise tõendiallika ütluste usaldusväärsust. Maakohus on kannatanu C poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlusi otsuses põhjalikult analüüsinud ja kõrvutades neid teiste kaudsete tõenditega, asunud põhjendatult seisukohale, et kannatanu ütlused, erinevalt apellantide arusaamast, ei ole olnud järjepidevad, nendes edastatud teave on olnud katkendlik ja kohati vastuoluline. Asjakohaselt on kohus juhtinud seejuures tähelepanu C kui peamise isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel põhimõttele, et olukorras kus kannatanu väidab otsesõnu, et isa teda korduvalt lõi ning teine otsene isikuline tõendiallikas, süüdistatav X temale enda tütre suhtes toimepandud kehalist väärkohtlemist täielikult eitab, tuleb erilise tähelepanelikkusega arvestada kõikide asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kohus peab kaaluma kõiki võimaliku süüte toimepanemise asjaolusid, motiive ja eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka selle vastu. Maakohus on kõiki eeltoodud asjaolusid kaalunud ja nendega otsuse tegemisel arvestanud.
31. Vaidlus puudub selles, et kannatanu andis 26.11.2021.a kohtuistungil ütlusi ca 2 aastat tagasi toimunud sündmuse kohta, kuid sellele vaatamata esinevad nendes C ütlustes ebakõlad tema 31.02.2020.a kohtueelsel uurimisel antud ütlustes nii sündmuse toimumise aja, süüdistatava poolt sooritatud löökide arvu ja koha kui vägivalla intensiivsuse osas. Nii on kannatanu kohtueelsel uurimisel uurijale vastanud, et isa peksis teda mingisuguse juhtmega, sest ta ei tahtnud süüa, samas aga, et ega isa teda palju kordi ei löönudki (kd I tl 143), hiljem jälle, et ta ei mäleta, kuid isa lõi palju kordi ning et pärast seda ta oma keha ei vaadanud (kd I tl 146). Kannatanu on seejuures paljudele kohtu küsimustele vastanud lakooniliselt „ei mäleta“. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kannatanu ütlusi kogumis ei kinnita ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest (kd I, tl 200-209) nähtub, et tema 25.03.2020.a õhtul tütart ei löönud ega hirmutanud, kuid tütar tõmbas söömise ajal toidu kurku, hakkas nutma ja köhima ning sülitas toidu välja, peale mida patsutas ta lapse seljale ja saatis magama.
32. Vaidlus puudub selles, et kannatanu helistas enda emale H-le järgmisel päeval, so 26.03.2020.a ja teatas kõnes, et isa peksab teda, peksis eile juhtmega, täna peksis juhtmega ning peksmisest jäid punased jäljed, misjärel nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist (kd I lk 34-38) andis H tütrelt saadud teabe edasi Häirekeskusele. Kohtukolleegium leiab, et isegi juhul kui lugeda kannatanu ütlused süüdistuses märgitud ajal ja kohas isa poolt enda juhtmega korduva löömise kohta kogumis usaldusväärseteks ja järjepidevateks, pidanuks X-le ette heidetud väidetava vägivallateo tagajärjel jääma sellest kannatanu kehale vähemalt mingiks ajaks löömisel kasutatud vahendist valu tekitavaid jälgi, nt punased jäljed, millest rääkis kannatanu H-le ja viimane omakorda Häirekeskusele tehtud kõnes. Samas on kohtuistungil uuritud kirjalike tõenditega üheselt tuvastatav, et peale H kõnet Häirekeskusele ei leidnud 26.03.2020.a kohapeal käinud kiirabi (kd I, lk 27) ega ka hilisem kannatanu arstlik ülevaatus C kehalt ühtegi juhtmega korduvale löömisele viitavat jälge, rääkimata nähtavatest vigastustest. Kannatanul võimalikust peksmisest käte ja juhtmega nähtavate vigastuste puudumist tõendab ka saatekiri kannatanu paigutamise kohta laste turvakeskusesse (kd I, lk 28). Kohtukolleegium ei näe alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et ka lähisuhtevägivalla infolehes sisalduvast teabest tulenevalt saab teha ainult ühese järelduse, et C kehal tegelikkuses mingeid korduvale peksmisele viitavaid jälgi ei olnud, mistõttu puuduvad usaldusväärsed tõendid X poolt oma tütre kehalisest väärkohtlemisest. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitavad käesolevas asjas kogutud tõendid C vanemate pikemaajalisi keerulisi ja pingelisi omavahelisi suhteid, mis kohtus asjatundjana üle kuulatud Q ütlustest nähtuvalt on 9- aastane laps manipuleeritav ja orienteeritud lähiaja kasule, sõltumata diagnoosist. Et C-l on diagnoositud ATH sündroom, ei ole asjatundja sõnul välistatud, et ATH sündroomiga lapse puhul on risk manipulatsiooni ohvriks langeda väga kõrge, mistõttu võib nende valu- või puutetundlikkus olla oluliselt madalam või oluliselt kõrgem. Et usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et X oleks enda 9- aastast tütart C juhtmega korduvalt peksnud ei ole, ei ole üksnes oletuste põhjal võimalik kedagi kuriteos süüdi tunnistada.
33. Käesolevas asjas on maakohus järginud kohtupraktikas väljakujunenud tõendite vaba hindamise põhimõtteid (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05), sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks tuleb langetada otsus X kasuks. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Maakohus mõistis X C kehalises väärkohtlemises tõendamatuse tõttu põhjendatult õigeks. Selline järeldus tuleneb otseselt ja on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-11-90-06 p-s 36 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-78-05 ja nr 3-1-1-24-06).
34. Kaitsja palus enda kohtukõnes lugeda ringkonnakohtul avaldatuks apellatsioonivastuse punktides 12.3, 12.5, 12.6, 12.7 esitatud tõendid, tuginedes Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-100-15 p-des 10.
35. ja 11 märgitule. Kohtukolleegium märgib vastuseks kaitsja sellekohasele taotlusele, et apellatsioonivastuses ja kohtukõnes nimetatud kaitsja tõendid ei olnud apellatsioonimenetluses vaidluse esemeks ja kaitsja ei ole maakohtu otsust X KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmises tõendamatuse tõttu vaidlustanud. Ringkonnakohus arutas kriminaalasjas KrMS § 331 lg 2 kohaselt esmajoones prokuröri ja kannatanu H lepingulise kaitsja apellatsioonides esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Apellatsioonivastuses viidatud tõendeid on maakohus otsuse tegemisel arvestanud ja osundanud, et nn juuksekummi- ja spagetijuhtumites sisalduv teave ei ole puutumuses käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale etteheidetud kuriteo toimepanemise episoodiga, F ütlustes ei näinud kohus sellist tõenduslikku teavet, mis andnuks kohtule alust arvata, et süüdistatav on enda tütre kehalises väärkohtlemises süüdi, samuti on SA Eesti Lastefondi internetilehe väljatrükk informatiivne teave ülevaate saamiseks isikutest, kellel on diagnoositud ATH häire, mis aga käesoleva asja kontekstis ei oma mingit sisulist väärtust. Kaitsja poolt kohtule esitatud kahe naisterahva 26.03.2020.a vestluse helisalvestuse jättis kohus tõendikogumist kõrvale selle usaldusväärsuse ja audentsuse kontrollimise võimatuse tõttu. Süüdistatavat iseloomustavate P, N, N ja W ütlusi ei pidanud kohus põhjendatult usaldusväärseteks, sest nimetatud isikuid ei ole kaitsja taotlenud tunnistajatena üle kuulata ja kohtule ei ole teada, kes need isikud on. Kirjalikus apellatsioonivastuses nõustus kaitsja maakohtu järeldustega ega esitanud ühtegi argumenti selle kohta, et X-le etteheidetava käitumise tõendamatuse tuvastamisel või mõnes muus küsimuses oleks maakohtu poolt rikutud materiaal- või menetlusõigust, kinnitades samas hoopis vastupidiselt, et materiaal- ja menetlusõiguslikult on esimese astme kohtu otsus veatu ja õige. Kohtukolleegium ei leia kaitsja apellatsioonivastusest ühtegi argumenti, et eelnevalt nimetatud kaitsja poolt esitatud tõenditega on kohus otsuse tegemisel toiminud vääralt. Apellatsiooni piiride väliselt ei ole ringkonnakohus kindlaks teinud ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks kaitsja tõenditega arvestamata jätmisel süüdistatava olukorda raskendatud.
36. Seonduvalt X-l apellatsioonimentluses tekkinud õigusabikuludega märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja on esitanud 12.05.2022.a ringkonnakohtule taotluse süüdistatavale apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks vastavalt lisatud menetluskulude nimekirjale. Tulenevalt taotlusest on kaitsjatasu arvestuse aluseks ajakulu kliendilepingus kokku lepitud advokaadi tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks või sõidu- ja ooteaeg tasumääras 1/3 tunnitasu määrast, so 50 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja kinnitab, et süüdistatav ei ole käibemaksukohuslane ja X-le esitatud arved nr 202200226 ja nr 202200347 on kantud. Arve nr 202200226 alusel taotleb kaitsja õiguabikulude hüvitamist 8,60 tunni eest summas 1584 eurot (sh käibemaks 264 eurot) ja arve nr 202200347 alusel õigusabikulude hüvitamist 0,80 tunni eest summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot), kokku koos ajakuluga 1 tunni eest (50 eurot) seoses ringkonnakohtusse mineku ja tulekuga 1778 eurot (koos käibemaksuga). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks, arvestades esitatud seisukohtade asjakohasust ja toimingute mahtu, on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Lisaks taotleb kaitsja ka menetluskulu hüvitamist osalemise eest ringkonnakohtu kohtuistungil. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis ringkonnakohtu istung 12.05.2022.a 37 minutit (13:19 - 13:56), mille eest kuulub hüvitamisele 1/3 kaitsja tunnitasumäärast ehk 60 eurot (sh käibemaks 10 eurot). Kokku kuulub seega hüvitamisele 1838 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Et kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ning prokuröri ja kannatanu C esindaja apellatsioonid rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Vandeadvokaat M. Hirvoja poolt apellatsioonimenetluses X-le õigusabi osutamisega seoses tekkinud menetluskulu summas 1838 eurot tuleb X-le hüvitada riigieelarve vahenditest.
37. Ülaltoodust tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
38. veebruari 2022.a otsuse X süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks mõistmises muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/