eaduse (
) § 187 p 7 alusel vooluveekogu Mustoja paisutamise jätkamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks Vihula III paisul (dtl 60-61).
Vastasel juhul peaks kaebaja pöörduma tsiviilkohtu poole Gotthardi kinnistu omaniku vastava tahteavalduse asendamise nõudega. Selline lähenemine ei ole õige, kuna tsiviilkohus ei peaks lahendama kohustamisnõudeid tahteavalduste andmiseks haldusmenetluses. Alles siis, kui KeA jätab taotluse rahuldamata, sest amet on tuvastanud SS nõusoleku vajalikkuse (st, et tema on
lg 4 isikute ringis ja
2) HMS § 15 lg 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
-ist ei tulene õigust tagastada veeloa taotlus pelgalt seetõttu, et täidetud ei ole
3) Kaebajale kuuluv kinnistu on moodustatud ainuüksi paisu teenindavast maa-alast ning omab kinnistu omanikule väärtust ainuüksi elektrienergia tootmise eesmärgil. Paisu likvideerimine muudab kinnistu väärtusetuks. Elektrienergia tootmise võimaluse kaotamine seoses paisu lammutamisega riivaks tugevalt kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kaebaja õiguseellane (FIE Jaan Kruus) ostis paisu Vihula vallalt 2003. a ning siiani on paisu jaoks ka vee erikasutuslube järjepidevalt väljastatud. Viimane vee erikasutusluba nr L.VV/322876 anti 28.03.2013 ja see kehtis 5 aastat. Kaebajal on õiguspärane ootus, et uus veeluba väljastatakse, sest ilmnenud ei ole uusi keskkonnamõjusid ega muid asjaolusid, mis õigustaksid antud jõelõigu paisutamise lõpetamist. Paisutus on rajatud enne
kehtima hakkamist õiguslikul alusel – ENSV veekoodeksi alusel ning Eesti Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi Eesti Maaparandusprojekt töö „Vihula jõe reguleerimine „Vihula vihmutusobjekti veehoidla““ 1975. a tööprojekti kohaselt. Paisutamine on toimunud katkematult juba 37 aastat. Kaebaja ei palu KeA-lt veeluba uue paisu rajamiseks, uueks veekogu paisutamiseks ega ka olemasoleva paisutuse muutmiseks. 4) Kuigi kaebaja ei pea KeA 19.04.2021 otsust nr DM-107579-36 paisu lammutusettekirjutuseks, sisaldab see ähvardust, et paisutus tuleks veeloa puudumisel likvideerida. Paisu konstruktsioonist tingituna on paisutuse likvideerimise ühes eelduseks ka paisu osaline lammutamine. KeA ei saaks teha õiguspärast ettekirjutust paisu likvideerimiseks, 3
A-l anda veeluba veekogu paisutamiseks ilma puuduva maaomaniku nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Kaebaja hinnangul esineb käesoleval juhul ülekaalukas avalik huvi. Haljala Vallavalitsus on 02.02.2021 kirjas nr 6-3/21/21 seisukohal, et ülekaaluka avaliku huvi väljaselgitamiseks erahuvi üle tuleb kaaluda kõiki avaliku huvi aspekte, sh kohaliku piirkonna kogukonna, maaomanike, ettevõtet ja veekogu piirinaabrite huve ning kohaliku omavalitsuse ja teiste ametiasutuste seisukohti. Kohalik kogukond ja Haljala Vallavalitsus on seisukohal, et KeA peaks keskkonnaloa andmise otsuse tegemisel lähtuma ülekaalukast avalikust huvist, mida on korduvalt väljendatud ning absoluutse enamuse paisutuse mõjupiirkonda jäävate maaomanike soovist. Enamuse järveäärsete perede (5-6 peret) elukohavalik on lähtunud otseselt järve olemasolust. Paisutus ei ole muutnud järveäärsete kinnistute niiskusrežiimi. Teisest küljest seisneb avalik huvi Vihula ja Tiigi küla elanike ja maaomanike elukeskkonna säilitamises. Vihula paisjärv on ümbruskonna elanike jaoks vajaliku rekreatsioonialana visuaalselt nauditav maamärk, mida kasutatakse ka ujumiseks ja kalastamiseks. Korrektselt hooldatud ja hästi säilinud veekogu koos korrastatud ümbritseva maastikuga väärtustab kogu piirkonna elu, seda märkavad ja naudivad ka külalised. Kaebaja ei ole püüdnud tõendada avalikku huvi hüdroenergia kasutamiseks. 6) Kehtiva Vihula valla üldplaneeringu (ÜP) kohaselt asub Vihula paisjärv miljööväärtuslikul alal ja piiranguvööndis. ÜP nimetab Vihula paisjärve kui avalikku veekogu. Tegemist on veekoguga, millest tulenevad looduskaitseseadusest (LKS) tulenevad kitsendused. LKS § 31 lg 2 p 2 kohaselt on keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, mille paisu likvideerimine paratamatult kaasa tooks. Lisaks sellele, et Vihula paisjärve säilimise on ette näinud valla kehtiv ÜP ning ÜP-st võrsuvad ka maaomanikele eraldiseisvad subjektiivsed õigused, on tegemist järvega, mida kohalik kogukond ka päriselt vajab. Haljala vald näeb oma uue ÜP kavandiga ette järveäärse puhkeala arenduse, otsuse eelduseks on järve paisutamiseks veeloa olemasolu. Mustoja jões pole ujumine suvise veetaseme korral võimalik. Päästeameti väitel on Vihula III paisjärv oluline veevõtu koht, kusjuures Vihula veskijärv on hinnatud halvaks alternatiiviks. Paisjärve kadumisega kaasnevat negatiivset mõju kohalikule sotsiaalsele keskkonnale on kirjeldatud ka Üllas Ehrlichi 2018. a eksperdihinnangus. 7) Veeloa taotlemise esmane põhjus on Vihula III paisjärve säilitamine. Järve säilimise toetuseks kogunes 2018. a detsembris Vihula raamatukogusse üle neljakümne inimese. Eranditult kõik soovisid järve säilitada. Toetusavaldusel on 44 allkirja. Paisjärve toetuseks kogunes 05.06. 2021 järve äärde üle 150 inimese, kes tõestasid oma allkirjadega soovi Vihula III paisjärve säilimisele. Paisutamise lõpetamist soovib vaid ca 10% järve alust maad omav S. S. Hüdroenergia kasutamiseks avaliku huvi olemasolu pole kaebaja väitnud. KeA 01.06.2020 kirjas esile toodud hüpoteetilised puudused hüdroenergia kasutamisel on veenvalt ümber lükatud, seda aksepteerib ka vastustaja (vt KeA 12.11.2020 kiri nr DM-107579-27). 8) Küsitav on, kas Gotthardi kinnistu omanik on
lg 4 kohaselt puudutatud isik – maaomanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. ( vt Riigikohus 24.05.2017 otsuses nr 3-3-1-74-16, p 18 ja 20) Kinnistu veerežiimi häiringuks
mõttes ei ole põhjendatud lugeda veepiiri muutust, mis on toimunud enne Eesti Vabariigi taastamist ja maareformiga maade tagastamist. Maareformi käigus moodustus maakorraldusega algselt Villika maaüksus. SS poolt 2014. a. omandatud maaüksus moodustus varasemalt maakorraldusega moodustatud Villika maüksuse jaotamisega Hiie-Gotthardi ja Allika-Gotthardi kinnistuks. Algse Villika kinnistu koosseisu kuululus mh 4
Juhul, kui tegemist oleks veto-õigusega, mida maaomanik saab kasutada mis tahes ajal ja mis tahes põhjendusega või põhjenduseta, oleks tegemist sättega, mis on vastuolus põhiseadusega. Olemasolev paisutus ei takista Gotthardi kinnistu kasutamist, sest järve see osa, millega kinnistu piirneb asub suhteliselt kõrge ja järsu nõlva all. Paisutuse lõpetamise korral jääb järve orus paiknev põhi jõelammiks, mis suurvee ajal on üle ujutatud. Nõlvapealse ala niiskusrežiimi paisutus ei mõjuta. See-eest mõjutaks oluliselt järveäärseid kinnistuid ja nende niiskusrežiimi paisutuse likvideerimine. Nurme, Soone, Tõnni, Lehise (nüüdseks Metsaonni) ja Kingu kinnistu omanikud ei anna tõenäoliselt nõusolekut oma kinnistute niiskusrežiimide muutmiseks, mis tekiksid paisutuse likvideerimisel. KeA peaks kaalutlusotsuse tegemisel hindama ka teiste järveäärsete kinnistuomanike huve ja võimalikku kahju, mida järve kadumine võib neile tekitada. 9) Gotthardi kinnistu on kantud kinnistusregistrisse pärast paisu rajamist ja Vihula paisjärve tekkimist. S. S. on saanud kinnistu omanikuks aga alles 2014. a. Kinnistule ulatuv veekogu ja sellega seonduvad kitsendused ei saa seega tulla SSle üllatusena. Kui 37 aastat on kinnistu igakordne omanik pidanud Vihula paisjärve „taluma“ ega ole pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse, on ta kaotanud õiguse Vihula paisjärve ja paisu likvideerimist nõuda ning õiguse vastavat veeluba vaidlustada. Sisuliselt on kinnistu omanik oma vaikimisega paisu olemasolu aktsepteerinud ning oma nõusoleku tagasivõtmiseks peab ta välja tooma, mis on tema väga ülekaalukas õigus, mida ei ole võimalik mingil moel leevendada. Oma kirjalikus seisukohas ta sellist põhjendust välja toonud ei ole. 10) Riigikohus on sedastanud 19.04.2011 lahendis nr 3-2-1-12-11 (p 25): „Vee erikasutusluba antakse haldusmenetluses. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab haldusorgan, kelle otsus ei sõltu iseenesest sellest, kas taotleja on saavutanud lisaks loale vajalikud eraõiguslikud kokkulepped puudutatud isikutega, st tegemist on eraldiseisvate nõuetega vee erikasutuseks
lg 1 mõttes.“ Riigikohus on viidatud lahendis selgitanud ka seda, et kinnisasja omanik võib põhimõtteliselt nõuda, et paisutamisega ei ujutataks üle tema kinnisasja ega muudetaks seda liigniiskeks. Antud juhul ei muuda veeloa väljastamine aga midagi SS kinnistul, sest kinnistu on moodustatud sellisena, et sinna kuulub ka osa vaidlusalusest veekogust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-12-11 (p 31) toonud välja, millal on maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest lubamatu ja millal peab maaomanik olema kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusolekud andma. Gotthardi kinnistu omaniku poolt veebruaris 2020. a esitatud seisukohta paisutuse jätkamise osas pole KeA kogukonnale avaldanud, mistõttu puudus võimalus ennast kaitsta. Seisukohaga esitatud väiteid on KeA võtnud oma otsuse kujundamisel arvesse ilmselt nende õigsust kontrollimata. Seisukoha väited on suures osas subjektiivsed ning tõele mittevastavad. Kaebajale pole teada milliseid kinnistuomaniku väiteid võeti arvesse otsuse tegemisel, peale ühe, nimelt olevat järve kaotamise korral selles jõelõigus ujumine võimalik. Lähtudes seisukohaga esitatud väitest, et taastuv jõelõik saab olema kärestikuline ja kiirevooluline, siis ujumise võimalus on väga küsitav. Järv on avalikkusele olulise tähtsusega. Järv on põhja Eesti laugjal maastikul harva esinev, hästi vaadeldav ja oma korrastatud ümbrusega esteetilist rahuldust pakkuv veekogu, milline hinnang toetub mh ka kahele toetusüritusele, mille käigus on järve säilitamiseks antud ligi 200 toetusallkirja. Järve ülemisse otsa setete kogunemine on osa loodusprotsessist, mis veekogu ei reosta. Kardetud ohtlikku vetikate vohamist pole esimese 36 aasta jooksul täheldatud. 5
A paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu, tuvastades maapinna kõrgusandmete põhjal paisutamise mõju, vaadeldes taotletud paisutustasemeid ning võimaliku mõjutatud kinnistu maapinna kõrgusandmeid. Lisaks on võimalik kasutada ajaloolisi kaarte, et tuvastada paisutamisele eelnenud olukord. Kui KeA tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada
Kõrgusandmete ja Maa-ameti ajalooliste kaartide alusel on vastustaja tuvastanud, et Gotthardi kinnistu üleujutamine ja liigniiskus on paisutamisele eelnenud olukorraga võrreldes kasvanud. Kinnistu pindala on 6,43 ha ning sellest on vee alla jääva maa pindala ca 1,26 ha. See tähendab, et muutunud ei ole ainult Gotthardi kinnistu niiskusrežiim, vaid osa kinnistust on vee all ja seda ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Paisutuse likvideerimisel väheneb üleujutatud maa osakaal ning veekogu piiranguvööndite (veekaitse-, ehituskeelu- ja piiranguvöönd) ulatus, mis tähendab, et kinnistu omanikul on võimalus suuremas osas oma kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada. Seega ei saa olla vaidlust, et Mustoja paisutamine Vihula III paisul mõjutab Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi, mistõttu Gotthardi kinnistu omanik on
2) Vastustaja möönab, et Mustoja paisutamiseks võib olla avalik huvi, kuid ei nõustu, et tegemist on ülekaaluka avaliku huviga
Vastustaja viitab
seletuskirjas ülekaalukale avalikule huvile antud selgitusele. Sellest võib järeldada, et maaomanike nõusolekutest loobumist on peetud võimalikuks vaid juhul, kui paisutamisega on seotud mõni elutähtis teenus või on see vajalik tulenevalt looduskaitselistest asjaoludest. Elutähtsad teenused on hädaolukorra seaduse § 2 lg 4 alusel sellised teenused, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist. Elutähtsat teenust käsitletakse tervikuna koos selle toimimiseks vältimatult vajaliku ehitise, seadme, personali, varu ja muu sellisega. 3) Kaebaja on avaliku huvina välja toonud kohaliku omavalitsuse, sh kohalike elanike huvi Vihula paisjärve säilimise osas. Kaebuses on märgitud, et kehtiva Vihula valla ÜP kohaselt asub Vihula paisjärv miljööväärtuslikul alal ja piiranguvööndis. Vihula valla ÜP seletuskirja lk-l 49 on välja toodud Vihula valla väärtuslikud maastikud, 6
Vihula järve piirkonnas on aastaringselt kasutatav veevõtukohana ka Vihula veskijärv. Seega isegi kui Vihula paisjärv on Päästeameti jaoks oluline veevõtukoht, on sellele alternatiivseks veevõtukohaks Vihula veskijärv. 4) Väär on kaebaja väide, et taotlust ei saa tagastada seetõttu, et puudub
A on haldusmenetluses analüüsinud
lg 2 erandi kohaldumist ning leidnud, et antud juhul puudub selline ülekaalukas avalik huvi, mille alusel on võimalik veeluba anda ilma Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekuta. Seega on veeloa andmise eelduseks Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek ning selle puudumisel ei ole tegemist nõuetekohase taotlusega. KeA palus kaebajal korduvalt Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek esitada. Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, pöördus KeA Gotthardi kinnistu omaniku poole selgituste saamiseks. Gotthardi kinnistu omanik saatis KeA-le oma seisukoha, milles tõi välja põhjendused, miks ta keeldub nõusoleku andmisest. Kuna kaebaja tähtajaks Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekut ei esitanud, oli vastavalt HMS § 15 lg-le 3 õigus jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata. 5) KeA ei nõustu kaebaja väitega, et taotluse rahuldamata jätmine on eelduseks maakohtusse hagi esitamiseks. (vt RKHK 24.05.2017 otsuse asjas nr 3-3-1-74-16, p 19) Kaebaja viidatud hagi esitamise eelduseks on KeA poolt tuvastatud paisutamisega mõjutatud isikute ring, kelle
A seisukoht
A on haldusmenetluses tuvastanud, et paisutamine mõjutab Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi ning Mustoja paisutamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi. Asjaolu, kas maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on lubamatu ning millal peab maaomanik olema kohustatud kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusoleku andma, otsustamine ei ole KeA pädevuses. 6) Kaebaja viimane veeluba anti 5 aastaks (sel ajal kehtinud
lg 1 ja § 9 lg 1), seega ka Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek sai olla antud 5 aastaks (veeloa kehtivusajaks). Alates 2014. a on veeluba tähtajatu, seega tuleb veeloa taotlejal esitada paisutamiseks
Gotthardi kinnistu omanik ei ole esitanud nõusolekut, mis on taotluse menetluse raames Gotthardi kinnistu omaniku poolt tagasi võetud.
lg 4 kohaselt peab isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. See tähendab, et igakordselt uue veeloa taotluse esitamisel on vajalik esitada paisutamise mõjualas olevate maaomanike nõusolekud (vt ka Riigikohtu selgitus asjas nr 3-2-1-12-11, p 24). 7) Kaebaja seisukohad seoses paisu likvideerimise/lammutamisega on asjakohatud. Kaebajal on kohustus likvideerida paisutus, mitte pais. See kohustus tuleneb
lg-st 4, mille kohaselt kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Paisutuse likvideerimine on eraldiseisev menetlus, mis toimub
kehtima hakkamist õiguslikul alusel. Enne 01.10.2019 kehtinud
a veeluba taotleda ka nendele paisutustele, mis on toimunud enne
jõustumist. See tähendab, et sõltumata sellest, kas pais ja paisjärv on eksisteerinud mitmeid aastaid enne
jõustumist, laienevad paisu omanikule või valdajale veeloa taotlemisega seotud kohustused, sealhulgas
Kaebaja viimane veeluba lõppes 31.12.2018, seega puudub tal õigus Vihula III paisul paisutada ja hüdroenergiat kasutada. Asjaolu, et Vihula III pais rajati ning paisjärv on tekkinud enne
vastuvõtmist, ei tähenda, et kaebajale ei laiene kehtivast õigusest tulenevad kohustused. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 4 tähenduses ning Mustoja veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi, mis võimaldab veeloa anda ka ilma paisutusest mõjutatud maaomaniku nõusolekuta. 15.
lg 4 näeb ette, et isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Maaomaniku nõusoleku puudumine ei takista paisutamiseks veeloa andmist, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi (
A-l haldusmenetluses esmalt välja selgitada, kas veekogu paisutamist (või selle jätkamist) kavandaval isikul on tegevuse teostamiseks olemas kirjalikud nõusolekud maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine ebasoodsalt mõjutab. 16.1 Riigikohus on pidanud võimalikuks selle tuvastamist kohaldades keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg-t 1. Ehk, kui KeA tuvastab, et maa-alal avaldub paisutamise tõttu keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda, mille puhul tuleb kohaldada
Tegemist on faktilise asjaolu tuvastamisega. Haldusorganil puudub seejärel kaalutlusõigus. KeA on tuvastanud maapinna kõrgusandmete põhjal paisutamise mõju, vaadeldes seejuures taotletud paisutustasemeid ning mõjutatud kinnistu maapinna kõrgusandmeid. KeA on viidanud paisutuseelse olukorra tuvastamisel ka ajaloolistele kaartidele (vt vastustaja 29.09.2021 vastuse 8
lg 4 kuuluks kohaldamisele üksnes veekogu esmakordsel paisutamisel, mitte paisutuse jätkamise taotlemisel ning et ENSV ajal alanud paisutusest tekiks talumiskohustus kõigile Eesti Vabariigi aegsetele paisutuse mõjualas olevatele maaomanikele, eriti juhul, kui varasem maaomanik pole omandiõiguse riive tõttu kohtusse pöördunud ehk on vaikimisi paisutust talunud. Seejuures pole vastavat kitsendust kinnistusraamatus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 24). KeA on vaideotsuse p-s 3.2.9 asjakohaselt selgitanud, et veeloa nõue kehtib alates 2009. a ka enne
jõustumist eksisteerinud paisutustele koos kõigi muude seadusest tulenevate nõuetega. Seaduses oli sätestatud veeluba tähtajalisena (kuni 2014.a 5-aastase tähtajaga). Õigus paisutamiseks lõppes loa kehtivuse lõppemisega. Varasemast veeloa andmisest ei saa kuidagi tuletada õiguspärast ootust uue loa saamiseks ilma seaduses ettenähtud tingimusi täitmata. Uue loa saamiseks tuli täita seejuures ka
Alates 2014. a on veeluba tähtajatu, mistõttu tuleb veeloa taotlejal esitada paisutamiseks
Õiguspärane ootus saab tugineda vaid haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta (RKHK 27.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-79-09, p 15). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Konkreetseks tähtajaks välja antud veeluba ei saa tekitada kaebajale õigustatud ootust vee erikasutuse jätkamiseks pärast selle tähtaja möödumist. Selles kontekstis on asjakohatu ka kaebaja viide, et paisutamine on toimunud juba 37 aastat. 16.2 Kaebaja soovib sisuliselt teise isiku osalist ilmajätmist omandiõigusest haldusaktiga ilma sundvõõrandamist läbi viimata. Selliseks nõudmiseks puudub õiguslik alus. Samuti ei reguleerita veeloaga asjaõiguslikke suhteid. Kui Gotthardi kinnistu omanik pole kaebajale andnud veeloa saamiseks vajalikku nõusolekut tuleb see vaidlus lahendada maakohtus. Maaomanikul pole iseenesest kohustust taluda oma omandit kahjustavat mõju ja anda selleks nõusolekut (vt eelviidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend, p 26-27; RKHK 24.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-74-16, p 19). See ei tähenda samas absoluutset õigust keelduda (kaebaja väidetud veto õigus), mida on võimalik ületada nõusoleku asendamisega kohtumenetluses huvide kaalumise teel (vt eelviidatud tsiviilkolleegiumi lahend, p 28 ja 31 ning halduskolleegiumi lahend p 19). Tsiviilkohtumenetluses saab otsustada ka kitsenduste talumise eest mõistliku hüvitise määramist (vt eelviidatud tsiviilkolleegiumi lahend, p 32). Seega pole KeA pädevuses otsustada, kas vaatamata keskkonnahäiringu tuvastamisele peab maaomanik kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ning vastustaja on õigesti selgitanud, et maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on ületatav kohtumenetluses. Kohus saab nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause alusel asendada (vt ka eelviidatud halduskolleegiumi otsus, p 19). 9
lg 4 kohase nõusoleku saamiseks ning kas ja mis põhjusel on Gotthardi kinnistu omanik nõusoleku andmisest keeldunud. Seejuures nõusoleku küsimine pole
eaduse kohaselt KeA kohustus, vaid see tuleb esitada taotlejal (
Ale oma korduvad seisukohad. Samuti toimus KeA eestvedamisel 19.10.2020 arutelu eesmärgiga selgitada taotlusega ja paisutamise mõjualas olevate maaomanike nõusolekutega seonduvaid asjaolusid ning sinna olid muu hulgas kutsutud nii kaebaja kui ka Gotthardi kinnistu omanik (vt 30.10.2020 protokoll nr DM-107579-25, dtl 33-34). Seega ei ole alust väita, et vastustaja poleks puudutatud isikuid menetlusse kaasanud ega nõusoleku andmata jätmisega seotud asjaolusid välja selgitanud. Seejuures on asjakohatu ka kaebaja seisukoht, et vastustaja ei ole kontrollinud Gotthardi kinnistu omaniku väidete paikapidavust. Vastustaja on tuvastanud, et Mustoja veekogu paisutamine mõjutab ebasoodsalt Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi (st maa-alal esineb paisutamisest tingitud keskkonnahäiring), milline asjaolu on piisav selleks, et nõuda taotlejalt vastava kinnistu omaniku nõusolekut. Kuigi
A veeloa andmisest, ei tähenda see seda, et haldusorgan ei võiks jätta nõusoleku tähtaegselt esitamata jätmisel taotlust läbi vaatamata KeA 19.04.2021 kirjas toodud alustel. Mõlemal juhul, sõltumata sellest, kas anti haldusakt või tehti menetlustoiming (mille osas kehtivad haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt põhjendamise nõuded), on kaebajal võimalik teostada kaebeõigust halduskohtus ning pöörduda ka maakohtusse. Põhjendamatu on seega kaebaja väide, justkui saaks kinnisasja omaniku vastu nõusoleku asendamiseks maakohtusse hagi esitada alles pärast KeA poolt veeloa taotluse rahuldamata jätmist. Hagi esitamine eeldab maaomaniku keeldumist, mitte keelduvat haldusakti. Ka KeA on õigesti selgitanud, et sellise hagi esitamise eelduseks on KeA poolt tuvastatud paisutamisega mõjutatud isikute ring, kelle
A seisukoht
Kuna kaebajale oli haldusmenetluse kestel antud teada nii sellest, kelle nõusolekud ta peab veeloa saamiseks taotlusele lisama kui ka KeA seisukoht
lg 2 kohaldamise osas, ei saanud kaebajal olla takistust nõuda maakohtus Gotthardi kinnistu omaniku nõusoleku asendamist. KeA on kaebajale haldusmenetluses selgitanud ka võimalust kohtult taotleda hagi tagamise korras maaomaniku nõusoleku asendamist kohtumenetluse ajaks ning selgitanud, et nõusoleku asendamise korral on KeA-l võimalik jätkata keskkonnaloa menetlust ning otsustada keskkonnaloa andmise või andmisest keeldumise üle (vt KeA 01.06.2020 kiri nr DM-10757919). 17. Otsustamaks, kas veeloa andmine on põhjendatud ka ilma
lg-s 4 nimetatud nõusolekuta (st kohaldub
A-l hinnata, kas taotletud tegevuseks (käesoleval juhul veekogu paisutamise jätkamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks) esineb ülekaalukas avalik huvi. Seega hindas KeA ka seda, kas veeluba tuleks anda Gotthardi kinnistu omaniku nõusoleku puudumisest sõltumata ning jõudis järeldusele, et ei esine sellist ülekaalukat avalikku huvi, mis õigustaks veeloa andmist ilma
lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks, mis on ette nähtud juhtudeks, kui esineb ülekaalukas avalik huvi ehk lävend on seadusandja poolt seatud oluliselt kõrgem. 17.1 Puudub vaidlus, et
ei sisalda loetelu juhtumitest, mille puhul tuleb eeldada ülekaaluka avaliku huvi esinemist. Hetkel kehtiva
eaduse menetlemist kajastavatest materjalidest nähtuvalt sooviti ühelt poolt säilitada maaomanike õiguste tugev kaitse, kuid samas anda KeA-le tasakaalustav roll, et maaomanikel ei oleks edaspidi võimalik seada nõusoleku andmisest keeldumisega ohtu ülekaalukaid avalikke huve (nt joogiveega varustamise tagamine või paisutuse säilitamine looduskaitselistel põhjustel). Ka viidati, et keskkonnaloa andjal on võimalik kanda veeloale meetmed, mis vähendavad maaomanikku kahjustava tegevuse mõju (vt Riigikogu XIII koosseisu 643 SE algteksti seletuskirja lk 44 ning eelnõu teiseks lugemiseks koostatud seletuskirja muudatusettepanekute nr 77 ja nr 79 juurde). Kuigi ülekaaluka avaliku huvi esinemist tuleb maaomaniku nõusoleku puudumise korral igal konkreetsel juhul eraldi hinnata, arvestades just konkreetse taotluse puhul tähtsust omavaid asjaolusid, saab kohtu hinnangul eelviidatust järeldada, et maaomaniku nõusolekust keeldumise korral on veeloa andmine põhjendatud juhtudel, mil paisutuse säilitamine on vajalik looduskaitselistel põhjustel või mõne elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse tagamiseks. Näiteks on Harju Maakohus oma 24.09.2021 otsuses nr 2-18-9777 leidnud, et selline ülekaalukas avalik huvi paisutamise jätkamiseks esineb olukorras, kus see on vajalik paljude elanike joogiveega varustamiseks ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks. Vooluveekogude paisutamisega mõjutatakse paratamatult looduskeskkonda ning sellega kaasnevad lisaks positiivsetele nähtustele ka negatiivsed mõjud (nt võimalik ebasoodne mõju maa niiskusrežiimile, vee-elustikule, vee kvaliteedile jm). Seejuures on veekogu paisutamisega puudutatud isiku kinnisasjale kaasnevad negatiivsed mõjutused käsitatavad omandiõiguse riivena. Seega peab ilma vastava isiku nõusolekuta paisutamiseks kohtu hinnangul esinema olukord, kus konkreetsel paisutusel on täita mingi väga kaalukas avalikust huvist lähtuv funktsioon. Muu vähema kaaluga avaliku huvi tuvastamisel on vajalik eelnevalt lahendada maakohtus huvide kaalumisel põhinev nõusoleku asendamise vaidlus. 17.2 Vihula III pais (muldkeha, voolurahustuskaev, regulaator) asub järgnevatel kinnistutel: Paisjärve regulaator (kt 88702:002:0117), Vihula mõis (kt 88702:001:0036) ja 17183 KarulaVihula-Sagadi tee (kt 88702:002:1060) ning kaebaja (OÜ Ojavool) on Paisjärve regulaator kinnistu omanik. KeA on arvestanud ülekaaluka huvi esinemise hindamisel muu hulgas sellega, et kaebaja kavandab hüdroenergia kasutamist hüdroelektrienergia tootmiseks ning elektriga varustamine on hädaolukorra seaduses (HOS) § 36 lg 1 p 1 loetletud kui elutähtis teenus. KeA jõudis järeldusele (vt 01.06.2020 kiri nr DM-107579-19), et Vihula III paisul toodetav elektrienergia ei ole riigi toodangus määrava tähtsusega ning seal toodetud elektrienergial ei ole ka kohalikul tasandil olulist rolli (taastuvenergiast toodeti 2017. a kokku ca 1500 GWh, millest hüdroelektrienergia moodustab 0,24%; ökoloogilis-majandusliku hinnangu alusel toodab Vihula III paisu hüdroelektrijaam keskmiselt 115000 kWh aastas; madalveetingimustes jaam ei tööta). 11
Ka asjaolu, et paisjärve toetuseks korraldatud üritustel on kogutud järve säilitamiseks ligi 200 (või enam) toetusallkirja, ei kinnita, et paisutus täidab avalikkuse jaoks mingit üliolulist funktsiooni ja seeläbi esineb igal juhul alus paisutuse jätkamiseks. Paisutamise jätkamiseks veeloa andmist ei õigusta vaid see, et paisutuse säilimise poolt on rohkem (sh ilmselt ka paisjärvega otseses puutumuses mitteolevaid) inimesi kui paisutuse säilimise vastu. Ülekaalukaks avalikuks huviks ei saa olla pelgalt see, et paisjärve ümbruses elavad inimesed soovivad seda säilitada visuaalselt nauditava maamärgina. Ka ei pidanud KeA loobuma maaomaniku nõusoleku küsimisest seetõttu, et kohalik omavalitsus võib tulevikus kavandada Vihula paisjärve kaldale avalikku supluskohta. Asjaolu, et vald on 01.10.2019 kehtima hakanud
eadusest ajendatuna määratlenud koostatava ÜP lähteseisukohtades (mitte kehtestatud ÜP-s) Vihula III paisu ülekaaluka avaliku huviga objektina, ei tähenda automaatselt veeloa andmiseks ülekaaluka avaliku huvi esinemist. Samuti ei ole kohtule äratuntav, kuidas läheks kehtiva Vihula valla ÜP-ga vastuollu see, kui paisutamist ei jätkata. Igasugune avalik huvi ei ole veel käsitatav ülekaaluka avaliku huvina
Kohus märgib siinkohal täiendavalt sedagi, et kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas veeloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse arvamuse küsimise eesmärgiks on loaandjale kohalike olude ja veeloa andmise otstarbekuse kohta informatsiooni andmine, kuid see arvamus või seisukoht ei ole KeA-le siduv (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 määrus nr 3-19-114, p 14). KeA on haldusmenetluses välja selgitanud, kas Vihula järve vahetus ümbruses asub salvkaeve, mille veetaset võib paisutuse likvideerimine mõjutada. Haljala valla selgituste kohaselt on 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.