← Eesti

1-16-9241/44

Obsah (7)§ 121§ 114§ 65§ 68§ 16§ 64§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17. november 2017 Kriminaalasja number 1-16-9241 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Juhan Sarv, Mati Kartau Kriminaalasi V.S. sü

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning

§ 114lg 1 p 1 järgi Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik Kohtuistungi toimumise aeg 4.

september 2017, Tartu Kohtuistungil osales tõlk Regina Laiapea Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)

  1. mai 2017 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav V.S. , süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, ringkonnaprokurör Milvi Väin Prokurör ringkonnaprokurör Milvi Väin Süüdistatav V.S. , isikukood: XXX, elukoht: xxx; kriminaal- ja väärteokorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar RESOLUTSIOON:
  2. Tartu Maakohtu
  3. mai 2017 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga apellatsioonimenetluses V.S. ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 400 (nelisada) eurot 80 senti, sh käibemaks 66 (kuuskümmend kuus) eurot 80 senti.
  5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatav V.S. ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 268 (kakssada kuuskümmend kaheksa) eurot 20 senti, sealhulgas käibemaks 44 (nelikümmend neli) eurot 70 senti.
  6. Ülejäänud osas jätta punktis 2 nimetatud menetluskulu summas 132 (ükssada kolmkümmend kaks) eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 22 (kakskümmend kaks) eurot 10 senti, KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel Eesti Vabariigi kanda. 1
  7. Süüdistatav V.S. il tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
  8. Tartu Maakohtu 26.05.2017 otsusega mõisteti V.S. õigeks

§ 114

lg 1 p 1 ja

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 31.03.2012, 29.05.2014 ning 30.05.2014 episoodides.

Sama kohtuotsusega karistati A.D

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 (toimepanemise ajal kehtinud

§ 121

) järgi 21.05.2012, 20.11.2014 ning 01.11.2015 episoodide toimepanemise eest 5 kuu vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel suurendati A.D-le mõistetud karistust Tartu Maakohtu 18.12.2012 otsusega mõistetud ja ära kandmata karistuse 7 kuu 27 päeva vangistuse võrra ning ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti A.D-le 1 aasta 27 päeva vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti A.D suhtes muutmata ning

§ 68

lg 1 alusel karistuse kandmise aja algust loeti isiku kahtlustatavana kinnipidamisest 06.06.2016. 2. A.D-le esitati süüdistus: 2.1.

§ 114

lg 1 p 1 järgi selles, et tema, ööl vastu 29.03.2016, täpsem kellaaeg tuvastamata, olles alkoholijoobes, läks Valga linnas, XXX korterisse, kus tekkinud sõnavahetuse käigus peksis korteriomanikku N.F. rusikate ja jalgadega ning metallesemega piinaval ja julmal viisil, tapmise eesmärgil, lüües teda mitte vähem kui 10 korda üla- ja alajäsemete piirkonda, kehasse ning vähemalt 14 korda elutähtsasse organisse – pähe, millega tekitas kannatanule suurt valu ja kauakestvaid füüsilisi vaevusi ning eluohtlikud tervisekahjustused – peaajupõrutuse põrutuskolletega vasakus otsmikusagaras ja ämblikvõrkkestaaluse verevalumiga parema otsmiku-, kiiru- ning oimusagara pinnal, sisserõhutusmurru paremal ning joonmurrud mõlemal pool otsmikuluul, killunenud murru vasakul eesmises koljuaugus, verevalumid kõõlustanul, põrutushaavad juustega kaetud peanahal ja näol, nahamarrastused ning nahaalused verevalumid näol, vasaku silma sidekestaaluse verevalumi, verevalumid ja põrutushaavad huulte limaskestal, 34. hamba traumaatilise eemaldumise, ülalõualuu murrud mõlemal pool, ninaluude murru, X-XI roide murru paremal ning VI, VIII, IX ja X roide murru vasakul pool verevalumitega ümbritsevates pehmetes kudedes, verevalumi sigmasoolekinnistil, nahaalused verevalumid kehatüvel, vasaku reie- ning sääreluu külgmiste põntade killunenud murrud, põlvekedra lahtise killunenud murru, sääreluu alumise otsa murru, parema põlvekedra, sääreja pindluu killunenud murrud, parema reieluu külgmise põnda murru, massiivsed verevalumid kõiki murde ümbritsevates pehmetes kudedes, põrutushaavad, nahaalused verevalumid ning pehmete kudede turse alajäsemetel, vasaku küünarluukeha ja alaotsa murrud, põrutushaava ning nahaalused verevalumid vasakul ülajäsemel, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal peaajuturse ja sisemisest ning välisest verejooksust põhjustatud verejooksu tagajärjel ja tema laip leiti samast korterist 02.04.2016 kella 11.30 paiku. Vastupanuvõimetu ja liikumisvõimetu isiku jätkuv valimatu peksmine ja raskete vigastuste tekitamine on käsitletav julma käitumisena ohvri suhtes; 2.2.

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ajavahemikul 2012-2016, olles 18.12.2012 Tartu Maakohtu poolt karistatud

§ 121

järgi 8-kuulise vangistusega tingimisi katseajaga 2 aastat, katseajal ja ajal kui karistatus ei olnud veel kustunud, olles alkoholijoobes: 2 - 31.03.2012 südaöö paiku Valga linnas, XXX asuva Voorimehe pubi juures tänaval, lõi tekkinud sõnavahetuse käigus rusikaga näkku, samuti alkoholijoobes olevat elukaaslast I.T., tekitades talle näole paistetuse, põhjustades vägivallaga kannatanule füüsilist valu, tervisekahjustuse ja moraalset kahju; - 21.05.2012 kella 00.55 ajal Valga linnas, XXX hoovis peksis tekkinud sõnavahetuse käigus korduvalt rusikaga näkku ja pähe, samuti alkoholijoobes olevat elukaaslast I.T. , tekitades talle silmade ümber ning otsmikule hematoomid ja paremale poole otsmikule lahtise haava, põhjustades vägivallaga kannatanule füüsilist valu, tervisekahjustuse ja moraalset kahju; - 29.05.2014 kella 20 paiku ja 30.05.2014 kella 17.27 paiku Valga linnas, XXX korteris, lõi tekkinud sõnavahetuse käigus korduvalt rusikaga näkku, samuti alkoholijoobes olevat elukaaslast I.T. , tekitades talle silma ümber hematoomi, põhjustades vägivallaga kannatanule füüsilist valu, tervisekahjustuse ja moraalset kahju; - 20.11.2014 kella 22.36 paiku Valga linnas, XXX korteris, lõi tekkinud sõnavahetuse käigus rusikaga näkku, samuti alkoholijoobes olevat elukaaslast I.T. , põhjustades vägivallaga kannatanule füüsilist valu, tervisekahjustuse ja moraalset kahju. 2.3.

§ 121

lg 2 p 3 järgi selles, et 01.11.2015 kella 14.15 paiku Valga linnas, XXX , pärast oma elukaaslase I.T. lukustatud üürikorterisse sissetungimist, läks armukadeduse motiivil kallale sealviibivale N.F. , pekstes teda rusikatega näkku ja kehasse, tekitades N.F. tervisekahjustuse (verejooks ninast), füüsilist valu ja moraalset kahju. 3. Maakohtu leidis, et A.D süü esitatud süüdistustes on osaliselt tõendamist leidnud. 3.1. A.D süüdistuste osas

§ 121lg 2 p-de 2, 3 järgi märkis maakohus järgnevat.

3.1.

  1. 31.03.2012 episood ei ole tõendatud. Maakohtu käsutuses olid üksnes süüdistatava ja kannatanu omavahel vastuolulised ütlused, milliste põhjal ei saanud asuda jaatavale seisukohale süüdistatava poolt kannatanu löömise toimumise osas. Nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest nähtuvalt tarbiti alkoholi ning süüdistatava ütluste kohaselt tarbis kannatanu I.T. rohkem kui tema. See, et süüdistatav reeglina tarbis alkoholi vähem, nähtub nii I.T. kui ka teiste maakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustest. Kannatanu enda ütlustest selgub, et ta oli enne Voorimehe pubisse jõudmist ära tarbinud umbes pool pudelit pooleliitrisest viinast ning enda mäletamise kohaselt jõi ka Voorimehe pubis kaks suurt õlut. Süüdistatava selgituse kohaselt võtsid nad I. alguses ühe pokaali rummi ja pärast jõi I. mida iganes keegi pakkus, tema rohkem ei joonud. Löömise asjaolude kohta märkis kannatanu, et mõni maja kesklinna poole nagu lõi süüdistatav teda, ja ta sai haiget käele, võib-olla ka näole, kuid ei mäleta selgelt. Midagi täpsemalt kannatanu löömise kohta öelda ei suutnud. Samuti ei pöördunud ta politsei poole ega läinud vigastusi haiglasse kontrollima, millest võib järeldada, et tegemist ei olnud tõsise konflikti ega vigastustega. Kannatanu ütlused maakohtus on ebakindlad ja vormis „nagu lõi“ ning „võib-olla tuli sinikas“. Samuti väitis kannatanu kohtuistungil, et pärast löögi saamist mindi süüdistatava sunnil koos koju. Uurija Ü. Orase poolt tehtud politseiandmebaasist MIS väljatrükist nähtub, et 31.03.2012 on I.T. politseile intsidendist telefoni teel teatanud, kuid siis on väitnud, et elukaaslane jooksis minema, ilmselt elukohta XXX , Valga. Nimetatud infoga on kooskõlas süüdistatava poolt kohtuistungil avaldatu, et süüdistatav läks pärast I.T. kukkumist ja tema peale karjuma hakkamist edasi XX suunas ja seda, kuhu kannatanu sellel õhtul edasi läks, A.D ei tea, kuid temaga kaasa ei tulnud. Maakohtu hinnangul saab kannatanu vastuolulistest ja ebakindlatest ütlustest järeldada, et ta oligi tugevas joobes, mistõttu ta ei pruukinud tajuda objektiivselt sündmuse asjaolusid ning ei ole välistatud, et kannatanu komistas ja kukkuski joobe tõttu ise maha või vastu maja seina, nagu selgitas süüdistatav. Keegi kolmas kõrvalseisja toimunut näinud ei ole, politseisse 3 avaldust tehtud ei ole ning vigastusi tuvastatud ei ole, samuti ei ole keegi tunnistanud juhtunu järel kannatanul vigastuste nägemist. Sõna-sõna vastu olukorras, kus on tekkinud süüdistatavale ette heidetavas teos põhjendatud kahtlus, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks KrMS § 7 lg 3 alusel. 3.1.
  2. 21.05.2012 episood on tõendamist leidnud. Maakohus analüüsis süüdistatava maakohtus antud ütlusi, kannatanu I.T. ütlusi ning AS Valga Haigla statsionaarset epikriisi, Politsei andmebaasist MIS tehtud väljatrükki, Lõuna prefektuuri 20.02.2012 patrullilehte, joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli (A.D ) ning patsiendikaarti nr R099594, milledega on leidnud tuvastamist, et 21.05.2012 sündmuses osalesid I.T. , süüdistatav A.D

(1977), V.S. ja isa V.S. (X). Samuti on leidnud tuvastamist, et 21.05.2012 sündmuses tekitati I.T. le tervisekahjustus – näos hematoomid ja haav. I.T. ning isa V.S. (X) viidi politsei saabumise järel Valga haiglasse ning vend V.S. viidi kainenema, hiljem samuti kaebuste esinemisel haiglasse kontrolli. Süüdistatava osalust sündmuses kinnitavad kannatanu I.T. ning süüdistatava enda ütlused, mille kohaselt ta siiski viibis XX maja juures ja tarbis kannatanu ning isa ja vennaga koos alkoholi. Sündmuse enda osas on maakohtule esitatud 2 omavahel vastuolulist versiooni. Süüdistatav on seisukohal, et tema lahkus enne I.T. peksmist ning naasis, kui kuulis raudteesillal I. appikarjeid. Sündmuskohal tagasi jooksnuna nägi, kuidas tema vend peksis kannatanut. Kannatanu on ise märkinud, et ajas süüdistatava vennaga meelalt juttu, kui järgmine hetk ärkas haiglas, kuna tõenäoliselt V ei meeldinud see ja ta lõi teda. Maakohtu hinnangul on kannatanu versioon kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaolude ning esitatud kirjalike tõenditega. Samas ei ole süüdistatava alternatiivne versioon eluliselt usutav ega kooskõlas esitatud tõenditest tehtavate järeldustega ning on ennast õigustav ja kantud eesmärgist vabaneda vastutusest. Maakohus ei pidanud usutavaks süüdistatava jutt selle kohta, et tema otsustas üks hetk isa, venna ja elukaaslase seltskonnast lahkuda ning üksi koju minna. Süüdistatava ütluste kohaselt läksid nad elukaaslase I. venna ja isa juurde, et tutvustada I. oma perele. Tegemist oli inimestega, keda süüdistatava elukaaslane nägi esimest korda, kes olid tema jaoks võõrad, mistõttu puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks pidanuks süüdistatav lahkuma seltskonnast üksinda, jättes joobes elukaaslase võõrasse seltskonda. Eelmises episoodis Voorimehe pubi juures tunnistas süüdistatav, et hakkas oma purjus elukaaslast koju kutsuma ning maakohtus antud erinevate tõendiallikate ütlustest ei tulene, et süüdistataval oleks olnud kombeks oma purjus naist linna peale maha jätta. Pigem soovis süüdistatav reeglina, kui nad kahekesi olid väljas, et I.T. tuleks temaga koos koju. Seega, kui ka antud sündmuse ajal oleks süüdistataval tekkinud soov seltskonnast lahkuda, on enam kui tõenäoline, et ta ei oleks seda teinud üksinda, vaid oleks I.T. veennud endaga kas verbaalselt või koguni füüsilist jõudu tarvitades kaasa tulema. Usutav ei ole ka süüdistatava selgitus selle kohta, kuidas ta nägi oma venda I.T. peal rusikatega kannatanut peksmas. Süüdistatava vend ning kannatanu tutvusid just samal õhtul ning süüdistatav ei osanud välja tuua, miks oleks tema vend pidanud tema elukaaslast järsku peksma hakkama. Samas on eluliselt usutav kannatanu selgitus löömise motiivi osas süüdistatava poolt: kannatanu tunnistas, et ajas venna V. meelal toonil juttu, mis tõenäoliselt ärritas süüdistatavat. Samuti on politsei andmebaasist MIS tehtud väljatrükilt nähtuvalt kannatanu sündmuse järgselt märkinud, et järsku tundis kuklapiirkonnas lööki, rohkem ei mäleta. Samuti tunnistas M.J. , et kui kannatanu tema juurde tuli ja tunnistaja nägi kannatanu mõlemat siniseks löödud silma, siis kannatanu avaldas talle, et lööja oli A.D. Hiljem hakkas kannatanu väitma, et see oli hoopis V, süüdistatava vend. Maakohtu hinnangul puudus alus kahelda kannatanu ütlustes. Ei ole samuti loogiline ega ka füüsiliselt võimalik, et kui süüdistatava vend V.S. ja I.T. olid kõrvuti ning rääkisid üksteisega juttu, oleks V.S. saanud kannatanut tema kõrval seistes lüüa tugevasti kuklapiirkonda. Sellist lööki on ebamugav ning keeruline sooritada, samuti ei pruugi see tabada sihtmärki. 4 Kuklapiirkonda löögi saamine, nagu kirjeldas kannatanu, viitab sellele, et lööja oli kannatanu selja taga. Kuivõrd aga vend V.S. oli kannatanu kõrval, pidi lööjaks olema keegi teine, keda kannatanu ei näinud. Eest, s.o. näkku lööjat, oleks I.T. näinud ja teaks ka öelda, kes see oli. Isa viibimist lähiümbruses kannatanu ega süüdistatav ei mäletanud ja süüdistatava isa oli vanem inimene, kellel puudus motiiv äsja tutvutud poja elukaaslase löömiseks, mistõttu on ebausutav, et ka tema oleks I.T. le kallale läinud. Esitatud kirjalikest tõenditest järeldub, et ainuke konfliktis osalenutest, kellel oli motiiv ja kes ka arstiabi ei vajanud, oli süüdistatav. Maakohtu hinnangul on küsitav, kas V.S. i seisund sündmuse ajal oli üldsegi selline, kus ta oleks olnud võimeline kellelegi tekitama selliseid ohtraid vigastusi nagu tekitati I.T. le. Seda, kuidas tema vennale tekkis lõualuu murd, süüdistatav selgitada ei osanud, märkides, et tema üksnes tõmbas oma venna I. pealt ära. Ka oma isale tekkinud vigastusi süüdistatav selgitada ei osanud. Süüdistatav avaldas maakohtus ristküsitluse käigus, et kui ta venna I.T. juurest eemale viskas, siis I.T. ei öelnud midagi, ta ei saanudki midagi öelda, oli läbi pekstud. Samas polnud süüdistatav see, kes rängalt kannatada saanud elukaaslasele kiirabi kutsus ning ta ei tea, kes seda tegi. Kiirabi saabumist sündmuskohale süüdistatav nägi, kuid edasist ootama ei jäänud, vaid lahkus sündmuskohalt. Mõistlikku ja loogilist põhjendust, miks süüdistatav nii käituma pidi, ta nimetada ei osanud, väitis vaid, et võimaliku kriminaalmenetluse pärast. On ebausutav, et ainus väidetavalt toimunut pealt näinud ja seda tõkestama asunud isik, kelle värske elukaaslane raskelt kannatada sai, ei jää ootama, mis saab elukaaslasest edasi või mis saab kannatanut rünnanud isikust, vaid lahkub kiirustades. 3.1.
  1. 29.05.2014 ja 30.05.2014 episoodid ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on analüüsinud kannatanu ütlusi ja süüdistatava ütlusi. Süüdistatava ütlustega ühtivad ka tunnistaja L.Y. ütlused. Avaldust nimetatud sündmuste kohta politseile tehtud ei ole ning kannatanu väidetavad vigastused pole ka fikseeritud. Erinevalt I.T. ütlustest räägivad süüdistatav ning tunnistaja kahe sündmuse asemel üksnes ühest korrast, kui konkreetses korteris on isikud viibinud. Ütlusi andes oli ka kannatanu ise oma vigastuste osas ebakindel, märkides, et nägu oli paistes ja võib-olla oli ka sinikas. Politsei andmebaasist MIS tehtud väljatrükist nähtuvalt ei olnud 29.05.2014 tüli ega vägivalda ning menetluse alustamist ei soovita. Samast väljatrükist nähtub 30.05.2014 sündmuse kohta, et avaldaja I.T. on olnud helistamise ajal joobes, läinud oma koju, ohtu ei ole ning politsei abi ei vaja. Seda, et süüdistuses kirjeldatud löömist aset ei leidnud, kinnitas täie veendumusega ka tunnistaja L.Y. , kes kannatanu ütluste kohaselt viibis samas ruumis ja pidi juhtunut pealt nägema. Maakohtu hinnangul kinnitavad kannatanu ebakindlad ja vastuolulised ütlused tunnistaja L.Y. i poolt märgitut selle kohta, et kannatanu oli tugevas joobes. Joobe tõttu ei pruukinud ta tajuda objektiivselt toimunu asjaolusid ning ei ole välistatud, et kannatanu kukkuski joobe tõttu kõndides ise vastu ust, nagu selgitas süüdistatav, kuid ekslikult hakkas selles süüdistama A.D. I.T. antud A.D süüstavad ütlused on kummutatavad teiste asjas kogutud tõenditega. 3.1.
  2. 20.11.2014 episood on tõendatud. Maakohus analüüsis süüdistatava maakohtus antud ütlusi, kannatanu I.T. selgitusi, Politsei andmebaasist MIS tehtud väljatrükki, tunnistaja T.S. ütlusi. Avaldust politseile esitatud ei ole. Maakohtul puudus alus seada kahtluse alla kannatanu ja tunnistaja ütluste tõelevastavust, maakohtule pole esitatud andmeid selle kohta, miks peaks kõrvaline isik, nagu selleks on tunnistaja T.S. , kohtule valetama. Seega on maakohtu hinnangul antud juhul leidnud tuvastamist, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes süüdistuse 20.11.2014 episoodis märgitud ajal ja kohas vägivalda, lüües kannatanut peapiirkonda. 3.1.
  3. 01.11.2015 episood on tõendatud. 5 Maakohus käsitles süüdistatava ütlusi, I.T. ütlusi, N.F. elukaaslase T.S. ütlusi. Süüdistuses kirjeldatud juhtum leidis aset 5 kuud enne N.F. surma ning menetlust antud asjas alustati 02.04.2016, s.o peale N.F. surma, mistõttu puuduvad asjas ka temapoosed ütlused. Süüdistatava versioon selle kohta, et N.F. ründas teda esimesena panniga, ei lähe kokku tunnistajate poolt kirjeldatud iseloomustusega N.F. st, mille kohaselt ei olnud N.F. absoluutselt vägivaldne. Samuti on süüdistatava ütlused ümber lükatavad tunnistaja I.T. ütlustega. I.T. selgituse kohaselt nägi ta, kuidas süüdistatav lõi N.F. t näopiirkonda, mille tagajärjel N.F. ka kukkus ning põrandale jäid maha temast ka verepiisad. I.T. tajus sündmusi vahetult ning tema ütluste tõepärasuses puudus maakohtul alus kahelda. Seega on maakohtu hinnangul leidnud tuvastamist, et süüdistatav kasutas kannatanu N.F. suhtes süüdistuse 01.11.2015 episoodis märgitud ajal ja kohas vägivalda, lüües kannatanut näopiirkonda, mille tagajärjel isik kukkus maha, kuhu jäid temast ka verepiisad ning hakkas kannatanut siis korterist välja ajama. 3.1.
  4. Kokkuvõttes märkis maakohus kehalist väärkohtlemist puudutavate episoodide osas, et tuvastas süüdistatava poolt süüdistuse 3 episoodi toimepanemise: 21.05.2012, 20.11.2014 ja 01.11.
  5. Käesolevas kaasuses on kannatanuteks N.F. , kes on surnud ning kelle küsitlemine enam võimalik ei ole, ning I.T. . 20.11.2014 episoodis kannatanu I.T. kinnitas, et tundis valu. 21.05.2012 episoodi kohta XXX hoovis, on kannatanu märkinud ka tervisekahjustuse tekkimise - sündmuse tagajärjel on tal vahepeal peavalud ning laubal arm. Maakohtu hinnangul on kõnealustes episoodides (20.11.2014 ja 21.05.2012) meesterahvalt peapiirkonda löögi või nagu XXX episoodi puhul korduvate löökide saamisel, mille tulemusel vajas kannatanu haiglaravi, valu tundmine tüüpiliselt tajutav ka iga mõistliku objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Samuti on valu tundmine tüüpiliselt tajutav objektiivse kõrvalseisja seisukohast olukorras, kus löögi tagajärjel kukub 45-50 kg kaaluv meesterahvas pikali ning tekib verejooks, nagu see oli viimases N.F. t puudutavas episoodis 01.11.
  6. Seda, et kannatanu N.F. pidi valu tundma, kinnitas ka I.T. , kes tajus olukorda kõrvalseisjana. Maakohtu hinnangul ei saa süüdistuse juures asuda seisukohale, et kuivõrd kannatanult ei saa viimase surma tõttu valu tundmise kohta küsida ning ta ei ole koheselt politseisse avaldust teinud ning haiglas vigastus fikseerinud, tuleb järeldada, et valu tundmine kui koosseisu element ei ole täidetud. Kannatanu asotsiaalseid eluviise silmas pidades on mõistetav, et ta ei pruukinudki ühekordse rusikahoobi pärast nii ärrituda, et ta läheks sellest politseid teavitama kui suurest kuriteost. A.D-le esitatud süüdistus on kvalifitseeritud

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi, seega heidetakse talle ette kehalise väärkohtlemise toimepanemist lähisuhtes ning korduvalt. Karistusregistri andmetel on A.D viimati karistatud 18.12.2012 Tartu Maakohtu otsusega asjas nr 1-12-12154

§ 121

järgi tingimisi 8-kuulise vangistusega, millest arvestati maha 3 päeva vahi all viibitud aeg katseajaga 2 aastat. Samuti on antud kriminaalasja raames tuvastamist leidnud A.D poolt vägivalla kasutamine 3 episoodis. Seega on käesoleval juhul tõendatud

§ 121lg 2 p 2 nimetatud kvalifitseeriva tunnuse – korduvuse – olemasolu.

Maakohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud ka

§ 121lg 2 p 3 nimetatud koosseis.

Kannatanuteks süüdistuse kohaselt kehalisel väärkohtlemisel olid N.F. ning elukaaslane I.T. . A.D pani kehalise väärkohtlemise toime lähisuhtes just kannatanu I.T. suhtes. I.T. ja A.D näol on tegemist inimestega, kes jagasid pikki aastaid ühist elukohta ja olid lähedastes suhetes. Ka tunnistajad viitasid antud kriminaalasjas ütlusi andes I.T. le kui A.D elukaaslasele. Maakohus on seisukohal, et A.D pani temale süüksarvatavad teod toime

§ 16

lg 3 kohaselt otsese tahtlusega ehk siis toimepanija teadis, et tema tegu põhjustab kannatanutele vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Lüües kannatanuid rusikatega peapiirkonda, möönab ka tavaline mõistlik inimene, et tema tegu põhjustab tagajärje – vähemalt füüsilise valu, aga võib põhjustada ka tervisekahjustuse. Maakohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega süüdistatava A.D-le süüks arvatavates tegudes õigusvastasust välistavaid 6 asjaolusid, kuna ei esinenud hädakaitset, hädaseisundit ega kohustuste kollisiooni. Isik on süüdiv ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. Kohtumenetluse käigus ei ilmnenud asjaolusid, mis viitaks A.D süüdimatusele või piiratud süüdivusele. 3.2. Maakohus leidis, et A.D süü

§ 114lg 1 p 1 järgi ei ole tõendamist leidnud.

3.2.

  1. Maakohus analüüsis tõenditena sündmuskoha vaatlusprotokolli, AS Valga Haigla kiirabikaarti 10351752VALGA91320160402122128, surnu kohtuarstlikku ekspertiisiakti nr 16E-LÕS0007/108/, kohtuarst-eksperdi vastuskirja, kohtuarsti istungil antud ütlusi. Eelnimetatud tõenditele tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et kannatanu N.F. surm saabus mitte hiljem kui 01.04.2016 kell 15.30, kuid suure tõenäosusega mitte varem kui 30.03.2016 kell 03.30 paiku. Nimetatud ajavahemik on aga absoluutses vastuolus A.D-le esitatud süüdistusega. 3.2.
  2. Eksperdi poolt välja toodud N.F. surma saabumise ajavahemik on kooskõlas ka 02.04.2016 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvaga. Nimelt on vaadeldud sündmuskohal sektsioonkapis oleva teleri kõrval riiuli serval metallist pööratavat kalendrit, millel
  3. kuupäev ja venekeelne kuu märts. Ka sündmuskohast tehtud videolt, milline on DVD-plaadil maakohtule esitatud, on näha sektsioonkapil pisike metallkalender, millel on märgitud
  4. kuupäev. Tunnistaja T.S. maakohtus antud ütluste kohaselt oli kannatanul elukohas väike kalender, millel vahetati kuupäeva iga päev, hommikuti kui päev algas ja nädalapäev oli vahetunud. Kalendriga ja kuupäevade vahetamisega tegeles N.F. ise. Tunnistaja T.S. näol on tegemist kannatanu endise elukaaslasega, kes elas N.F. ga koos pikalt, tunnistaja hinnangul umbes 10 aastat, mistõttu tunnistaja teadmised kannatanu igapäevaste käitumisharjumuste kohta sellises küsimuses on põhjalikud ja tõsiseltvõetavad. Kui kannatanu oleks surnud ööl vastu 29.03.2016, nagu on ette heidetud süüdistuses, ei oleks ta saanud kalendril märkida, see tähendab keerata ette 29-ndat kuupäeva, kuivõrd kannatanul oli harjumus teha seda alanud päeva hommikul. Seda, et N.F. oleks ennatlikult kuupäeva ette keeranud, ei ole maakohtu hinnangul usutav ning sellekohast harjumust ei maininud ka kannatanu pikaajaline elukaaslane T.S. . Võttes arvesse eksperdi poolt määratud hinnangulist surmaaja vahemikku, vaatlusprotokollis kajastuvat kalendril märgitud kuupäeva ning kannatanu endise elukaaslase selgitust kalendril kuupäeva märkimise kohta, ei ole antud juhul usutav, et kannatanu surm saabus ööl vastu 29.03.2016, nagu on kirjeldatud süüdistuses. Tõendamist on leidnud, et N.F. surm saabus küll süüdistuses nimetatud viisil, kuid mitte süüdistuses kirjeldatud ajal. Võttes arvesse eksperdi määratud orienteeruvat surmaaega ning asjaolu, et kannatanu kodus oleval kalendril oli märgitud 29.03 kuupäev, on maakohtu hinnangul tuvastatud, et kannatanu surm ei saanud saabuda mitte varem kui 30.03.2016 kell 03.30 paiku ning mitte hiljem kui 01.04.2016 kell 15.30 paiku. 3.2.
  5. Maakohtu hinnangul ei ole tõendite pinnalt tuvastatav, et surnu ekspertiisiaktis kirjeldatud ohtrad vigastused, mis tõid endaga kaasa kannatanu surma, tekitas kannatanule süüdistatav A.D . Seejuures pööras maakohus tähelepanu süüdistatava ütlustele, tunnistajate R.S. ja T.S. ütlustele, 03.06.2016 koostatud asitõendi vaatlusprotokollile ja sellega koos olevale videole, mida vaadati ka kohtuistungil, I.T. ütlusi, Valga linnavalitsuse teatis selle kohta, et I.T. puudus tööturukoolituselt tervislikel põhjustel Katrin Palover OÜ poolt väljastatud arstitõendi kohaselt 11.03.2016-04.04.
  6. Mitte ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks ajavahemikus 30.03.2016 kell 03.30 kuni 01.04.2016 pärastlõunani puutunud mingil viisil kokku N.F. ga või käinud XXX, Valga asuva maja juures. Detailsemad andmed on olemas 29.03.2016 varahommikuste käikude kohta, kuid järgmise öö käikude kohta, millal oli kõige varasem aeg, mil kannatanu surm võis reaalselt saabuda, puudub igasugune teave. Tunnistajate I.T. , M.J. ning süüdistatava ütlustest nähtub, et järgnevatel päevadel pärast 29.03.2016 öösel kella 4 paiku I.T. koju toomist oli süüdistatav valdavalt kodus oma haigestunud elukaaslase juures, käies üksnes lühiajaliselt poes või tööasjus eemal. Samuti ühel korral kolmapäevasel päeval, mis pidi kalendrit silmas pidades 7 olema 30.03, M.J. juures viimase kutsel. Tunnistaja M.J. on märkinud, et pärast kutsumist jõudis süüdistatav kiiresti tema juurde, mis viitab sellele, et süüdistatav läkski kodust välja üksnes eesmärgiga M.J. juurde minna. 3.2.
  7. Maakohus märgib, et N.F. tekitatud vigastustest järeldub, et tema kallal kasutati vägivalda pikema aja vältel, kui see on mõned minutid. Kohtuarst-ekspert märkis kannatanule tekitatud vigastuste kohta maakohtus ütlusi andes, et vigastuste tekitamise aeg ja surma saabumise aeg on eristatavad. Nende vahel on ajaline intervall, nii paljude vigastuste tekitamine ei ole võimalik kahe minutiga. See ei saa olla väga suur intervall, inimene sureb ära tõenäoliselt siiski vähemalt tunni jooksul. Ekspertiisiaktist nähtub, et arvestades massiivseid verevalumeid alajäsemete vigastuste piirkonnas ning nende vähem väljendumust peapiirkonnas, võib järeldada, et alajäsemete vigastused on tekitatud enne peapiirkonna vigastusi. Kohtueksperdi ütlustest nähtub, et vigastuste tekitamisele kulus pikem aeg. Kõigepealt tekitati vigastused alajäsemetele, kusjuures üldjuhul ei ole võimalik tekitada põlvekedra killunenud murdu korraga mõlemale põlvekedrale. Samuti on kannatanul mitme roide murd ning küünarluu murd. Lisaks oli ohtralt verevalumeid üle keha ning murrud kolju- ja otsmikuluul. Nii ohtrate vigastuste tekitamine võtab aega. Samuti kuluks toimepanijal aega mõrvarelva, mis on käesoleva ajani tuvastamata, ja teiste kuriteojälgedega esemete peitmisele. Kogu toiming võtab rohkelt aega, kuid I.T. kinnitas, et pikaajalisemalt kui poeskäik, A.D XXX korterist eemal ei viibinud. Maakohtu hinnangul ei nähtu esitatud tõenditest, et ajavahemikul, kui tapeti N.F. , oleks süüdistatav viibinud oma kodust nii pikalt eemal, et panna toime N.F. jõhker tapmine. 3.2.
  8. Sündmuskoha 02.04.2016 vaatlusprotokollist nähtuvalt paiknes köögis külmkapi ees sisselülitatud kollast värvi taskulamp, mis tähistati numbriga 7 ning pakendati ja mida on ka vaadeldud. Ekspertiisiaktist nr 16E-GE0485 tulenevalt saadi taskulambilt võetud viiendast proovist, mis võeti tagant, otsalt, DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit ühelt isikult. See DNAprofiil on kokkulangev A.D DNA-profiiliga, kuid mitte N.F. DNA-profiiliga. A.D DNA-profiiliga kokkulangevuse andnud DNA-profiili alusel arvutati tõepärasuhe 1021, mis tähendab, et antud DNA-profiili saamine on 1021 korda tõenäolisem juhul, kui proovis leiduv bioloogiline materjal pärineb A.D-lt, võrreldes sellega kui bioloogiline materjal pärineb juhuslikult valitud tundmatult isikult. Taskulambilt võetud kolmandast proovist mustalt nupult saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev A.D DNA profiiliga, kuid mitte N.F. DNA-profiiliga. Taskulambilt võetud proovides N.F. DNA-d ei tuvastatud. Süüdistatav ei eita, et tegemist oli tema taskulambiga. Süüdistatav ostis selle ütluste kohaselt K-Rautast, selgitades, et see on mugav auto jaoks, kui kapoti all midagi teha, kuna seal on tagaosas, kuhu patareid käivad, magnet ja seda saab kinnitada magneti abil. Lampi saab keerata ja painutada, tal on painduv kael, mida saab suunata vastavalt vajadusele. Kohtuistungil anti süüdistatavale lampi vaadata ning ta näitas, kus asub täpselt magnet, tõmbas lambi pikemaks ja painutas valguse suunamiseks. Lamp on süüdistataval tema selgituse kohaselt alati kaasas nagu telefon või võtmed. Ka 01.11.2015, kui ta läks XXX korterisse, oli see tal kaasas, kuid korterisse sisse pääsedes võttis selle taskust välja ja pani lauale, kuna jope oli tugevast materjalist ja kui istuda või kummardada, siis segas. Sealt võttis selle koos süüdistatava mütsiga kaasa N.F. , kes pärast korterist väljaviskamist oma asju nõudma tuli. N.F. taskulamp, mis oli sama värvi kui süüdistatava oma, aga väiksem, ja hõbedane käekell, jäid XXX korterisse temast maha. Käekella viis süüdistatav kilekotiga kannatanu ukse taha ja pisike taskulamp on tõenäoliselt jätkuvalt XXX korteris. Ka I.T. kinnitas, et XXX korteris oli N.F. käekell, pikendusjuhe ja taskulamp, mis oli kollakas ja suuruselt väiksem kui pastakas. Samuti kinnitas I.T. , et N.F. käekella koos teiste asjadega viis süüdistatav talle ukse taha. Kui istungil näidati I.T. le asitõendina ära võetud ning A.D DNA-d kandvat taskulampi, märkis tunnistaja, et see taskulamp, mille tõi N.F. XXX korterisse, oli ka kuldset-kollast värvi, aga väiksem ning tegemist ei ole sama taskulambiga. 8 DNA-ekspertiisi antud asjas teinud EKEI kohtuekspert Egle Toover märkis maakohtule ütlusi andes, et DNA ekspert ei saa üldiselt vastata, kui pikk peab olema kokkupuute aeg esemega, et seda kasutanud isiku DNA sellele jääks. Kindlasti saab öelda, et kui ese on isiku oma ja ta aasta aega igapäevaselt seda kasutab, siis kindlasti DNA sinna ladestuks. Samuti sõltub DNA kandumine ka inimesest, kes on parem doonor, kellest jääb paremini DNA, ja kes halvem doonor, kellest jääb halvemini DNA maha. Lisaks märkis ekspert, et ei saa absoluutselt välistada N.F. DNA leidumist taskulambil. Proove võeti üksnes 7 kohast ning kinnitada saab seetõttu ainult seda, et nendes kohtades ei leidunud kannatanu DNA-d. Maakohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et sündmuskohalt leitud taskulamp kuulus A.D-le. Süüdistatav kinnitas, et taskulamp on tema oma, näitas kohtus, et selle käsitsemine on talle tuttav ja käepärane ning on usutav, et pikaajalisel kasutamisel on ka tema DNA kandunud antud taskulambile. Süüdistatav selgitas, mis asjaoludel sattus taskulamp kannatanu korterisse. Ei saa välistada, et asitõendina ära võetud taskulamp sattus XXX korterisse just sellisel viisil, nagu kirjeldas süüdistatav. Samuti on eluliselt usutav, et süüdistuses

§ 121

juures analüüsitud kehalise väärkohtlemise juhtumist ärevuses/segaduses olles võiski N.F. koos mütsiga võtta kogemata vale taskulambi. Värvierinevust tunnistaja I.T. ütlustest järelduvalt kahel taskulambil ei olnud, N.F. oma oli üksnes natuke väiksem, kuid samamoodi pikliku kujuga. Samas on I.T. ütlusi andes märkinud, et kogu sündmus toimus väga kiiresti, A.D tuli sisse ja suundus otse N.F. peale. Asjade kohta märkis ta, et järgmine päev viis süüdistatav kõik N.F. asjad talle ukse taha, N.F. samal päeval tagasi ei tulnud. Eeltoodu viitaks sellele, et N.F. oma asju pärast väljaviskamist nõudmas ei käinud, nagu kirjeldab süüdistatav. Samas pidi N.F. novembrikuus, mil sündmus aset leidis, lahkudes keskküttega majast, kus oli soe (tavaliselt jääb see +18+20 vahele), kaasa võtma ka mingi ülerõiva, sest väljas oli suhteliselt jahe (+8,8 kraadi) ja korterisse temast riideesemeid väidetavalt maha ei jäänud. Seetõttu on võimalik, et N.F. nõudis pärast väljaviskamist ukselt nii, et I.T. seda tähele ei pannud. 3.2.

  1. Maakohtu hinnangul ei välista asjaolu, et taskulambilt võetud proovidest ei leitud N.F. DNA-d seda, et kannatanu võis siiski lambi ise 01.11.2015 oma korterisse viia. Eksperdi selgituse kohaselt võib DNA kandumine esemetele väga palju oleneda konkreetsest olukorrast – eseme materjalist, kasutuse sagedusest, isiku enda omadustest doonorina. Süüdistatav selgitas, et tema kasutas taskulampi igapäevaselt, kandes seda endaga kaasas, mistõttu on arusaadav, et tema DNA ka sinna ladestunud oli. Samas ei ole absoluutselt välistatud, et N.F. DNA-d siiski on taskulambil, kuivõrd proove ei ole võetud terve taskulambi ulatuses, vaid üksnes konkreetsetest kohtadest, mistõttu DNA olemasolust või selle puudumisest saab rääkida üksnes proovi võtmise kohtades, mitte taskulambil tervikuna. Maakohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kas taskulamp sattus XXX korterisse nii, nagu kirjeldas süüdistatav või mingil teisel viisil. Ka juhul kui järeldada, et taskulamp ei sattunud N.F. korterisse sel viisil nagu väidab süüdistatav, ei ole menetluse käigus kindlaks tehtud, kuidas A.D taskulamp siiski sinna sattus. Prokuröri seisukoha kohaselt kasutas süüdistatav taskulampi N.F. korterisse minemiseks seetõttu, et pimedal ajal ei olnud valgustust ei maja hoovis ega trepikojas ja koridorides. Sellise selgituse näol on tegemist tõendamata oletusega – maakohtu hinnangul ükski kohtule esitatud tõend sellist väidet ei toeta. Sündmuskohalt kaasa võetud suitsukonidelt süüdistatava DNA-d ei leitud ning ka kannatanu küünealuste proovidelt saadud täisprofiilid ei ole seostatavad A.D-ga . Olenemata sellest, mil viisil sai taskulamp kannatanu korterisse, saaks süüdistatavale kuulunud taskulamp, mis leiti kannatanu köögist, kohtule esitatud tõendite alusel parimal juhul tõendada üksnes seda, et süüdistatav on mingil ajahetkel kannatanu korteris käinud, kuid mitte seda, et ta pani toime ka kannatanu tapmise. Samuti ei ole välistatud, et keegi, sh ka A.D, käis kannatanu korteris peale tema surma. Tunnistaja H.H. märkis maakohtule ütlusi andes, et nägi, kuidas kannatanu korteri uks oli mitu 9 päeva praokil, samas tunnistajad Aleksander Kärk ja Andrei Kärk on märkinud, et uks oli kaks viimast päeva, 01.04.2016 ja 02.04.2016, pärani lahti. Eeltoodu võib viidata sellele, et keegi oli korteris vahepeal käinud, avastanud N.F. laiba ning hirmuga põgenedes unustanud ukse enda järel lahti. 3.2.
  2. Põlev taskulamp ei ole antud sündmuse puhul taparelvaks, mis eristaks seda selgelt lugematust hunnikust teistest esemetest antud korteris. Kannatanu endine elukaaslane kinnitas maakohtus, et kannatanu oli asotsiaalsete eluviisidega, märkides, et N.F. tõi kogu aeg asju koju, ta käis tihti mööda prügikaste. Seda kinnitavad ka sündmuskohal isiku elukohast tehtud pildid, kus on näha tohutut kogust erinevaid esemeid ladustatult. Tõenäoliselt võib antud korterist leida mitmeid esemeid, mis on algupäraselt kuulunud kellelegi teisele, kandes kellegi teise DNA-d, kuid mis on kas äraviskamise või kaotamise läbi esialgse omaniku poolt leidnud hiljem tee kannatanu korterisse. Asjaolu, et taskulamp põles politseiametnike sündmuskohale jõudmisel, võib viidata sellele, et seda kasutati, kuid mitte ümberlükkamatult sellele, kes seda kasutas. Ei ole ka välistatud, et lambi lülitas põlema keegi võõras ilma DNA-d ühekordsest vajutusest maha jätmata või tegi seda kinnastatud käega. Kuivõrd taskulamp, mis oli tagant magnetiga, leiti külmkapi juurest põrandalt, on samuti võimalik, et see oli magnetist otsaga kinnitatud külmiku külge, kuid kukkus või paisati maha selliselt, et lüliti vajutus ning lamp süttis. Samuti võis see kuskilt riiulilt või kuhjatud asjade hunnikult kukkudes põlema lülituda. Seega ei ole antud juhul maakohtu hinnangul tõendatud A.D DNA-d kandva põleva taskulambi leidmisega kannatanu korterist, et süüdistatav ise oleks kannatanu korteris vahetult viibinud, veel enam, pannud toime N.F. tapmise. Kohtumenetluse käigus ei ole suudetud tõendada, kas taskulamp oli kannatanu korteris juba varasemalt enne tema surma või tõi selle kaasa A.D või keegi kolmas, kas kannatanu tapmise päeval või hiljem, kuid enne politseiametnike sündmuskohale jõudmist. 3.2.
  3. Sündmuskoha 02.04.2016 vaatlusprotokollist nähtuvalt oli XXX uks politsei saabudes suletud asendis, lukustamata ja terve. Murdmisjäljed puuduvad. Samas ei nähtu ei sündmuskoha vaatlusprotokollist ega DVD-le jäädvustatud sündmuskoha vaatluse videosalvestiselt, kas korteri nr X ukse sisemisel poolel asus ukse lukustusmehhanismil võti ees või mitte. Võib eeldada, et võtit korteriukse sisemisel poolel ees ei olnud, sest vaatlusprotokollis on fikseeritud vähemalt see, et korteri välisuksest vasakul pool rippusid seinal võtmed, mis on omavahel ühendatud võtmehoidjaga ja milledest ümarpeaga võti keerab korteri välisust. Ka fotolt nähtub, et uksest vasakul on 2 konksukest, millel ripub 2 komplekti võtmeid, ühtegi tühja/täitmata konksukest ei ole. Menetluse käigus ei ole samuti tuvastatud, kuidas on sisse saadud kannatanu N.F. korterisse. Prokuröri selgituse kohaselt sisenes süüdistatav kannatanu korterisse kas kannatanu poolt sisselastuna või valevõtmetega. Süüdistatava korterist XXX leiti hunnik võtmeid. Tunnistaja T.S. ütluste kohaselt oli korter ka siis, kui elanikud kodus olid, lukus ja kahe haagiga kinni. Kannatanu pani koju jõudes ukse lukku ja võtmed riputas naela otsa ukse juures. Reeglina oli kannatanul uks lukus ning kui keegi tuli koputama, keda ei oodatud, küsiti, kes on ja kui ei soovitud rääkida, öeldi, et minge koju. Kui tulid külalised, siis helistasid ette, aga muidu üldiselt võõrastele ei avatud ust. Kannatanu N.V. märkis samuti, et N.F. oli küllaltki korralik selles suhtes, läks koju ja pani ukse lukku. Süüdistatavale ukse avamise kohta märkis I.T. , et N.F. ei oleks lasknud A.D enda juurde sisse. Maakohus on seisukohal, et on eluliselt usutav, et süüdistatavale, kellega on kannatanul varasemalt olnud füüsilised konfliktid, ei oleks ta ust avanud, soovides konfliktseid olukordi vältida. Tõenditest järeldub, et kannatanu hoidis korteriust alati lukustatult, seda ka ise kodus olles. Võõrastele ja ootamatutele külalistele ta ust ei avanud. Ei ole kannatanu ja süüdistatava suhteid arvesse võttes usutav, et kannatanu laseks süüdistatava ise korterisse sisse, kui ta just süüdistatavat eelnenud kokkuleppe alusel ei oodanud. Telefonikõnede eristustest selline võimalik kõne ajavahemikul 29.03.2016-01.04.2016 poolte vahel puudub. Küll on N.F. telefoninumbrilt 56741367 25.03.2016 kell 15:27:36 helistatud A.D elefoninumbrile 10 XXX ning kõne kestis 72 sekundit. Samuti viitas maakohus sellele, et tapetu verest ega uriinist etanooli ei leitud, samuti mitte narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Seega oli N.F. täiesti kaine ning arvestades tema kombeid külalistele ukse avamise osas, siis puudub alus viidata ka tema võimalikule ebaadekvaatsele seisundile ukse avamisel isikule, kes polnud oodatud. Sellele võimalusele, et N.F. ise ei pruukinud avada süüdlasele ust, viitab ka vaatlusprotokollis märgitu võtmete kohta, millised rippusid välisuksest vasakul pool seinal ja millistest üks ümarpeaga võti keeras korteri välisust. Juhul, kui kannatanu oleks kedagi ise sisse lasknud, oleksid võtmed pidanud suure tõenäosusega jääma ukseluku ette rippuma – paraku seda sündmuskohal läbi viidud vaatlusandmete puudulikkuse tõttu väita ei ole võimalik. Samuti ei ole võimalik maakohtu hinnangul tõsikindlalt väita, et süüdistatav sisenes kannatanu korterisse süüdistavava XXX , Valga üürikorterist läbiotsimise käigus leitud võtmeid kasutades. Kohtueelse uurimise käigus ei ole paraku nimetatud võtmeid kontrollitud, st ei ole kontrollitud, kas ükski nendest võtmetest reaalselt keeras N.F. korteri uksel olnud lukku ja võimaldas süüdistataval korterisse siseneda N.F. tahte vastaselt. Samuti pole kohtueelse menetluse käigus lähemalt uuritud kannatanu N.F. korteriukse lukustussüsteemi, eelkõige lukusüdamikku, tuvastamaks, kas seal võib täheldada muukimisjälgi, mida välisel vaatlusel pole märgata. Seega pole võimalik A.D-le ette heita N.F. korterisse sissetungimist valevõtme või muul viisil muukimise teel. 3.2.
  4. Teo toimepanemise vahendit ei ole eeluurimise käigus tuvastatud. Toetudes ekspertiisiaktis märgitule, mille kohaselt võisid osad vigastused olla tehtud näiteks vinkelrauaga ning sellele, et süüdistatava üürikorterist leiti 2 vinkelrauda, kuigi viimane mäletas, et neid oli 3, leidis prokurör, et üks puuduolev vinkelraud võiski olla teo toimepanemise vahend. Maakohtu hinnangul on selline järeldus vaid oletuslik ega ole kaalukas argument süüdistatavale etteheidetava teo tõendamisel. Paljudel inimestel on kodudes erinevatest ehitus- või remonttöödest üle jäänud rauddetaile seismas. Kuna neil oluline väärtus puudub ja tihtipeale puudub nende järele ka igapäevane vajadus, ei pruugi ka inimesed mäletada täpselt mitu mingit detaili neil on. Vinkelraud oli üksnes eksperdi toodud näide „piklikust, vähemalt ühte serva omavast esemest“ ja sama palju, kui on tõenäoline, et N.F. tekitati vigastused vinkelrauaga, on tõenäoline ka, et need tekitati mingi muu „pikliku, vähemalt ühte serva omava esemega“, mis ei ole vinkelraud. 3.2.
  5. Maakohtu hinnangul ei ole tõendite pinnalt võimalik jõuda ühesele seisukohale selles, kas kannatanu kallal vägivalla kasutamine toimus ainuüksi XXX, Valga linn korteris või kuskil mujal ning kannatanu toodi nimetatud korterisse hiljem. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on kannatanu küljega maas, õlg toetamas voodi vastu ja jalad on põlvest kõverdatud. Pea juures on voodil oleval helesinisel tekil näha veresarnast määrdumist. Samuti on veresarnast määrdumist näha kannatanu all vaibal ning kõrval oleval riidelapil/rätikul/vaibal, mis on ühelt poolt valge, teiselt poolt tumesinine. Voodi peatsipoolse tabureti all rõhtpuul paiknev rätik on veresarnase määrdumisega ning ka alumise rõhtpuu küljel on veresarnane määrdumine. Elutoas kosega pildil on kaks veresarnast pritset. Maakohus märkis, et vaatlusprotokollis veremäärdumisega märgitud esemetelt ei ole kohtueelse menetluse käigus võetud DNA proove tuvastamaks, kas tegemist võib olla verega ning kui jah, siis kas kannatanult pärineva, kellegi kolmanda isiku või hoopis loomset päritolu verega. Toa keskel on ümber lükatud tugitool, millelt on näha käetugede külgedel ning seljatoel punakaspruunikat määrdumist. Paraku ei selgu ühestki maakohtule esitatud dokumendist, kas tegu ongi verega ja kellele see kuulub või olmemäärdumisega. I.T. ütluste kohaselt asus konkreetne tugitool tavaliselt elutuppa sisenedes paremat kätt, seega võib järeldada, et tooli oli liigutatud ning mingil momendil võis kannatanu N.F. ka konkreetses toolis istuda. Siiski on maakohtu hinnangul ka veresarnaseid määrdumisi ja pritsmeid, aga ka korteris ümberpaisatud 11 esemeid silmas pidades sündmuskohal liiga vähe jälgi, et olla absoluutselt kindel vägivalla kasutamises ainult XXX korteris. Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli lööke peapiirkonda vähemalt 14 ning üla-alajäsemete piirkonda kokku mitte vähem kui
  6. Ekspert mainis, et on võimalik, et kuna peavigastused on tekitatud hiljem, siis võis peast veritsemine olla oluliselt väiksem varem tekitatud alajäsemete vigastuste tõttu. Samuti on kannatanul vigastuste tekitamise hetkel mitu paari pükse jalas olnud, millised imasid verd endasse, mistõttu väliskeskkonda jõudis verd vähem. Siiski on sündmuskohal tehtud fotodelt näha, et ka kannatanu peapiirkonnas, mis ei ole olnud kaetud riidega, toimunud veritsus ei ole olnud väike. Seetõttu on küsitav, kas vähemalt 14 korda peapiirkonda ühte serva omava esemega lüües jääksid sellest maha üksnes 2 võimalikku piiska verd seinal olevale pildile. Korduval peapiirkonda löömisel pidi löögiesemele jääma eelduslikult rohkem verd, mis vehkimisel oleks pidanud jätma rohkemaid pritsmeid. Maakohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et seinal olevatel piltidel on tegu N.F. kuuluvate verejälgedega. 3.2.
  7. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis on fikseeritud kannatanu kaaluks koos riietega 43,9 kg. Üksainus piisava jõuga sooritatud löök oleks pidanud põhjustama kannatanu kukkumise/tasakaalu kaotuse, kannatanut aga on löödud väga palju kordi. N.F. korteris oli ladustatud korrapäraselt tuhandeid pisikesi, kergekaalulisi esemeid. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevatelt fototabelitelt pole aga märgata ümberpaiskunud ja võimalik, et ka veremäärdumistega esemeid. Ainuke ümberpaiskunud ese on eelkirjeldatud tugitool ja selle tavapärasel asukohal – tuppa sisenedes paremal ukse juures ning ahju ees – korrapäratult vedelevad esemed. Võimalik, et need on sinna visatud tugitooli kasutamise vajadusega, võimalik, et need on laiali paiskunud korteris toimunu tõttu. Rohkem jälgi, mis viitaks korteris toimunud jõhkrale peksmisele/võitlusele, ei ole võimalik täheldada kohtule esitatud tõendite pinnalt. 3.2.
  8. Maakohus leidis, et surnukeha on liigutatud pärast teadvuse kaotust või surma saabumist. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv N.F. asend ei ole selline, millesse isik ise vigastuste tagajärjel saada jäi. N.F. l tuvastati teiste ohtrate vigatuste hulgas ka nii parema kui vasaku põlvekedra lahtised killunenud murrud. Samas leiti kannatanu 02.04.2016 XX korterist põlvedest kõverdatud asendis. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt võimalik, et pärast seda, kui kannatanul löödi läbi/purustati mõlemad põlvekedrad, oli ta võimeline ise põlvi kõverdatud asendisse viima. Põlvekedra purustamine on seostatav erakordse valuga ning selliste põlvede kõverdamisega kaasneks omakorda meeletu valu. Seetõttu kannatanu ise pärast põlveketrade purustamist oma jalgu kindlasti ei kõverdaks. Ka vere valgumine pükstel viitab sellele, et vigastuste saamise ajal/vahetult selle järel oli kannatanu selili või vähemalt jalad sirgu istuvas asendis. Asitõendi vaatlusprotokollis on muu hulgas vaadeldud kannatanul jalas olnud dressipükse. Siniste dressipükste põlvest alanev esiosa on paiguti veremäärdumisega, samas pükste tagumine külg on ühtlaselt kaetud veremäärdumisega, ulatudes ka pisut põlvekõrgusest üles poole. Ka kohtuarst-ekspert märkis kannatanu vigastuste ja liikumise kohta, et kõndima ei oleks isik kindlasti võimeline, kui inimesel on põlvekeder juba katki löödud, siis ta enam ei kõnni, rääkimata, kui on sääre nii pindluu kui sääreluu katki. Ta võis hüpoteetiliselt valust püherdada, ennast liigutada, võib-olla väheke proovida roomata, aga kõndima ta ei hakanud. Maakohtu hinnangul on eeltoodust selgelt järeldatav, et kannatanu ei keeranud ennast ise sellisesse asendisse, õlaga voodi peale toetamas, jalad põlvest kõverdatud, nagu ta leiti korterist, vaid isikut liigutati pärast vigastuste tekitamist. Kannatanu asend jätab mulje tema sinna hooletust heitmisest. Seega kannatanu kallal võidi kasutada vägivalda tegelikult mujal kui tema korteris ning ta võidi tuua XXXX korterisse hiljem ning asetati sellisesse ebaloomulikku asendisse vigastustega võrreldes. See omakorda võimaldab järeldada, et sel juhul pidi kuriteost osavõtjaid olema rohkem kui üks, sest verejälgi maja II korrusele viival trepil pole tuvastatud. Üksinda N.F. 12 tassimisel/lohistamisel oleksid pidanud sellised jäljed üldjuhul paratamatult jääma, sest N.F. ise kõndida enam ei suutnud. 3.2.
  9. Maakohtu hinnangul tapmise toimepanemise viis armukadeduse motiivile ning äkki tekkinud vihale ja ärritusele ei viita, mis prokuröri seisukohast tulenevalt ajendas süüdistatavat sellist tegu toime panema. Vigastused ning nende tekitamise järjekord viitavad maakohtu hinnangul piinamisele, soovile kannatanus tekitada pikema aja jooksul suurt valu, võimalik, et eesmärgiga saada kannatanult mingeid vastuseid, mitte armukadedusest tingitud äkilisele ja mõtlematule raevule. Maakohtu hinnangul ei viita mõlema põlvekedra ja küünarluu purustamine kurjategija soovile muuta N.F. liikumisvõimetuks – ka vähemate vigastuste tekitamine oleks seda edukalt teinud. Samuti ei ole usutav, et A.D, kes oli I.T. ga koos elanud umbes 5 aastat ning harjunud tema joomaperioodide kadumistega, oleks just nüüd niivõrd meeletult ärritunud ja raevunud, et sooritas tapmise sellisel viisil ühe oma elukaaslase joomatuttava suhtes. A.D oli täiesti teadlik I.T. kommetest aeg-ajalt pikemalt kodust eemal viibida teiste isikutega alkoholi tarbimise eesmärgil. Enda selgituste kohaselt suhtus ta sellesse rahulikult, kuivõrd see oli niivõrd tavaline asi ning 10.03.2016 kui I.T. õhtul koju ei naasnud, teadis ta kohe kuupäeva silmas pidades, et elukaaslane oli jälle jooma hakanud. Muuhulgas toob maakohus välja sündmuskoha kirjelduse, märkides, et tunnistaja H. H ütlustest nähtuvalt puudus maja ümber ja koridorides valgustus ning maja välisuksed ei ole lukustatud. Juurdepääs majale ei olnud piiratud, mistõttu ei ole välistatud, et hoonesse võis siseneda ka keegi menetluses tuvastamata võõras isik või isikud. Tegelikult ei nähtu maakohtule esitatud tõenditest sedagi, kes tegelikult sellel ajal majas elasid või kortereid kasutasid. 3.
  10. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. A.D on pannud toime kehalise väärkohtlemise mitmes episoodis nii oma elukaaslase kui ka N.F. suhtes. Varasemast karistusest isik endale vajalikke järeldusi teinud ei ole ning jätkas ka katseajal oma pereliikme ja võõraste suhtes vägivalla kasutamist. Siit järelduvalt ei ole võimalik A.D karistada tingimusliku karistusega ega karistusega, mida oleks võimalik asendada üldkasuliku tööga. Maakohus leidis, et süüdistatav A.D tuleb

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada reaalse vangistusega. Võttes arvesse karistuse eesmärke, A.D süü suurust ning tema isikut, kuriteo toimepanemist otsese tahtlusega, samuti kuriteo toimepanemise asjaolusid, leidis maakohus, et süüdistatavat tuleb karistada

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 (toimepanemise ajal kehtinud

§ 121) järgi kvalifitseeritava kuriteo eest reaalse vangistusega kestusega 5 kuud.

Maakohtu hinnangul on selline karistus õiglane, vastab süü suurusele ning täidab ka üld- ja eripreventsioonilisi eesmärke. Samuti tuleb arvestada, et käesolevaks ajaks on süüdimõistmise aluseks olevate tegude toimepanemisest möödunud väga palju aega: XXX episoodist on möödunud 5 aastat ning ka järgmised kaks episoodi jäävad 2-3 aasta tagusesse aega. Süüdistatava tegevus ei põhjustanud kannatanutele raskeid tagajärgi, kahes episoodis ei pidanud kannatanud vajalikuks isegi pöörduda meditsiiniasutuse poole, rääkimata avaldustest politseile. Süüdistatavale määratud 5 kuu pikkust karistust tuleb suurendada

§ 65

lg 2 alusel Tartu Maakohtu 18.12.2012 otsusega mõistetud ja ära kandmata karistuse 7 kuu 27 päeva võrra ning ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti A.D-le 1 aasta 27 päeva vangistust. Apellatsioonid 4. Tartu Maakohtu 26.05.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A.D , kes tunnistab, et ta ei ole süüdi ning palub ennast täielikult õigeks mõista. Küll tunnistab süüdistatav, et ta oli toimunud sündmuste juures (

§ 121

). Süüdistatav esitab 21.05.2012, 20.11.2014 ja 01.11.2015 sündmuste omapoolse versiooni. Muuhulgas leiab süüdistatav, et 13 õiguskaitseorganid on oma tegevusega kahjustanud tema head nime, talle tekkis materiaalne kahju summas 93 932 eurot. 5. Tartu Maakohtu 26.05.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav A.D kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes palub tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti A.D süüdi

§ 121

lg 2 p-de 2 ka 3 järgi ning teha uus otsus, milles mõista A.D eelnevalt nimetatud osas õigeks. A.D kaitsja on seisukohal, et maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ning eksinud menetlusnormide kohaldamisel. 5.

  1. Tulenevalt Riigikohtu praktikast, märgib kaitsja, et olukorras, kus kohus tunnistab isiku ütlused teatud osas usaldusväärseks ning teises osas ebausaldusväärseks, tuleb taolisi ütlusi eriti põhjalikult analüüsida, näidates, millised asjaolud võimaldavad taolise tõendiga siiski arvestada. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus otsuse süüdimõistva osa rajanud kannatanu I.T. poolt antud ütlustele pidades neid usaldusväärseteks. Samas lahendis on maakohus pidanud võimalikuks kolmes süüdistuse episoodis A.D süüdimõistmist I.T. ütluste alusel, pööramata tähelepanu sellele, et ka nende sündmuste toimumise ajal oli kannatanu alkoholijoobes, ta ei esitanud kuriteoteadet ega pöördunud meditsiiniasutusse vigastuste fikseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et maakohus on hinnanud I.T. ütlusi vastuoluliselt ning ei ole üheselt ja arusadavalt põhjendanud, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi ühel juhul tõendina arvestada, kuid teisel juhul mitte. 5.
  2. Maakohus pidas tõendatuks, et A.D lõi 21.05.2012 kella 00.55 paiku Valgas, XXX hoovis oma elukaaslasele I.T. le rusikaga näkku. Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et nimetatud ajal ja kohas tarvitasid alkoholi süüdistatav, tema isa V.S. (sünd X) I.T. ja süüdistatava vend V.S. . Kohtuistungil andsid toimunu kohta ütlusi süüdistatav ning kannatanu. Maakohus ei kahelnud I.T. ütlustes, kuid on jätnud tähelepanuta, et kannatanu ei ole kindlalt väitnud, et tema lööjaks oli süüdistatav. Kannatanu I.T. selgitas, et teda löödi pähe, kuid ta ei tea täpselt, kes seda tegi, kuna löök tuli tagantpoolt. Ta vaid arvab, et lööjaks oli A.D. Apellant leiab, et ainuüksi kannatanu oletustele ei ole võimalik rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Arvestamata ei saa jätta asjaolu, et kannatanu oli tugevas alkoholijoobes, mistõttu ei pruugi tema selgitused selle kohta, kus keegi löögi saamise ajal viibis, olla täpsed. 5.
  3. Maakohtu süüdimõistev kohtuotsus A.D osas, et ta lõi 20.11.2014 Valga, XXX asuvas korteris I.T. käega pea piirkonda, põhineb I.T. ütlustel, kes on selgitanud, et A.D tuli tema elukohta ja vahetult pärast korterisse sisenemist lõi teda käega pähe, seejärel süüdistatav lahkus. A.D eitas kannatanu löömist ning selgitas, et I.T. oli järjekordselt pikemat aega alkoholi tarvitanud ja viibis oma korteris XXX . Süüdistatav läks talle süüa viima, andis toidu üle ning lahkus. Kannatanuga tal tüli ei olnud ning mingit vägivalda ta I.T. suhtes ei kasutanud. Eluliselt ei ole usutav, et süüdistatav, kes viis kannatanule toitu, oleks teda kohe korterisse sisenemise järel ilma mingi põhjuseta rünnanud, löönud ning seejärel kiiresti lahkunud. Ainuüksi asjaolu, et T.S. nägi I.T. näol vägivalla jälgi ei tõenda seda, et vägivallatsejaks oli A.D. 5.
  4. Maakohus pidas tõendatuks, et A.D lõi 01.11.2015 kella 14.15 paiku Valgas, XXX asuvas korteris rusikaga korduvalt näkku ja kehasse N.F. , samuti I.T. ütlustega, jättes tähelepanuta, et enne sündmust oli I.T. tarvitanud pikemat aega alkoholi. Süüdistatav A.D selgitas kohtuistungil, et läks oma elukaaslase korterisse, kus viibis N.F. . Viimane tahtis teda panniga lüüa, süüdistatav kaitses ennast ja tõukas N.F. korterist välja. Mõne minuti pärast koputas N.F. uksele ja palus luba võtta oma asjad. Ta korjas oma esemed kokk ja lahkus. Hiljem selgus, et ta oli unustanud oma kella korterisse ja süüdistatav viis selle N.F. elukohta ning riputas korteri ukse lingi külge. 14 Juhul, kui N.F. oleks leidnud, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, siis olnuks tal äärmiselt lihtne viivitamatult politseisse pöörduda, kuid kannatanu seda ei teinud. Selle asemel pöördus ta korterisse tagasi, võttis oma asjad ning lahkus. Eluliselt ei ole usutav, et juhul, kui süüdistatav oleks N.F. t peksnud, oleks kannatanu uuesti korterisse naasnud.
  5. Tartu Maakohtu 26.05.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Milvi Väin, kes palub tühistada maakohtu otsuse A.D õigeksmõistmise osas. Prokurör taotleb A.D süüdimõistmist

§ 114

lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõista 12 aastat vangistust; A.D süüdimõistmist

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 31.03.2012 episoodis ning karistuseks mõista 1 aasta 3 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 ja

§ 65

lg 2 alusel tuleks moodustada liitkaristus 12 aastat 8 kuud vangistust, karistusaja alguseks lugeda 06.06.

  1. Lisaks tuleks prokuröri hinnangul KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4, 9 ja KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista süüdistatavalt kohtuotsusega kaasnev sundraha, kohtuarstliku ekspertiisi kulu, DNA ekspertiisi kulu ja kaitsjatasud. 6.
  2. Prokurör ei nõustu maakohtu hinnanguga, et vigastuse tekitamise ja surma saabumise aeg ei ole õige, sest kohtuarst-ekspert selgituse kohaselt saabus surm mitte rohkem kui 72-84 tundi enne kohtuarsti viibimist sündmuskohal, s.o 72-84 tundi enne 02.04.2016 kella 15.
  3. Kohtuarst-ekspert on selgitanud, et mida kaugemasse aega jääb surma saabumine, seda pikemaks võimalik surma saabumise aeg kujuneb ja arvesse läheb ka vigastuste tekitamise ning surma saabumise vahele jääv ajavahemik. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-111-16 ja KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ekspertiisiakt ja seega ka eksperdi arvamus vaid üks tõendiliik. Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. 6.
  4. Ka ei nõustu prokurör maakohtuga selles, et N.F. oli kalendris „ette keeranud“ kuupäeva 29.03.2016 ning tavaliselt tegi ta seda hommikuti, oleks tegemist absoluutselt üheselt arvestatava isiku käitumisega. T.S. , kes elas aastaid N.F. ga, ei välistanud, et isiku harjumused muutuvad. 6.
  5. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on jätnud arvestamata N.F. majanaabri H. H ütlused, et nägi N.F. avatud korteri ust juba 29.03.2016 hommikul. Arvestatud ei ole ka seda, et asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on menetlusteenistuse vanem Andres Saaron vaadelnud XX turvakaameraid ajavahemikus 26.03.2016-02.04.2016 ja on tuvastanud N.F. viimase nähtava liikumise 28.03.
  6. N.F. kontaktid vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile on tuvastatud 28.03.2016 kuupäevaga vastuvõetud kõnena 28.03.2016 kell 11.55, ka M.J. kõnele kell 16.19 on ta vastanud, kuid 29.03.2016 kell 14.42 ei ole ta vastanud T.S. kõnele ja kell 19.11 Danja Kolešnikova kõnele ei ole ka vastanud. Need kaks viimast kõnet on tal olnud salvestatud mobiili mälus olevate isikute nimede alt ja siit järeldub, et selleks ajaks ei olnud N.F. enam elus, sest tuttavate kõnedele oleks ta ikka vastanud. Varasemalt on ta nende isikute kõnedele vastanud. 6.
  7. Apellatsioonis ei nõustuta, et N.F. nii piinaval viisil vigastuse tekitamine ei viita armukadeduse motiivil vigastuste tekitamisele. Arutlus peksmisest mitme tuvastamata isiku poolt tuvastamata põhjusel ei ole kooskõlas kogutud informatsiooniga selles, et N.F. l ei olnud teadaolevaid konflikte teiste isikutega, v.a A.D seoses I. N.F.i pool elamisega. N.F. väikene kehakaal viitab sellele, et temast oli füüsiliselt üle ka üks isik. A.D on kirjeldanud XXX sündmuse puhul seda, kuidas ta vedas N.F. korterist välja. 6.
  8. A.D varasem käitumine siiski tõendab A.D vägivaldset iseloomu (karistatud just I.T. ga seotud isiku suhtes vägivalla tarvitamise eest) ja armukadedust. I.T. ütlused tema suhtes vägivaldsest käitumisest ja pidev kontroll kus ja kellega ta on. Vigastuste tekitamise vahendit tõepoolest ei ole leitud ja maakohus ei pidanud oluliseks seda, et A.D korteri rõdul oli puudu üks vinkelraud, kuigi A.D väitel oli ta akna eest ära võtnud 3 vinkelrauda ja läbiotsimise protokolli lisana on tuvastatud ainult kahe allesolek. 6.
  9. Üksnes asjaoluga, et keegi ei kuulnud N.F. karjumist, ei saa välistada, et kuriteo toimepanemise koht ei olnud kannatanu korter. Kohtuarst-ekspert on selgitanud, et šokis isik ei 15 ole võimeline end liigutama ja prokurör leiab, et valušokk ja verekaotusšokk tingivad samuti selle, et isik ei suuda end väljendada. Arvestada tuleb ka sellega, et majas asunud naabrid elasid maja teises otsas, on terviseprobleemidega isikud, N.F. korteris olid uste ees mitmekordsed tekid ja korteris suurel hulgal heli summutavat kraami. 6.
  10. Arvestada tuleb I.T. ütlustega selles, et N.F. pani ukse haaki, kui kodus oli. Haagid on nähtavad sündmuskohal tehtud fotodel. On ka näha, et uksel endal ei ole lõhkumisjälgi, ka haakide juures mitte, ning on võimalik, et N.F. avas ise sisenejale ukse. Kuigi põhiliselt on antud tunnistused sellised, et N.F. ei avanud võõrastele ust, ei ole välistatud tema poolt ukse avamine A.D-le, et näidata I puudumist korteris. I.T. on maakohtus väitnud, et N.F. ei kartnud A.D ka pärast seda, kui neil oli konflikt XXX korteris. 6.
  11. Apellatsioonis tuuakse välja, et kriminaalasja olulisim tõend on A.D-le kuuluv ja sisselülitatud taskulamp N.F. korteris. DNA ekspertiisiga tuvastati DNA täisprofiil taskulambi tagumiselt osalt (pärit ühelt isikult), mustalt nupult (pärit enam kui ühelt isikult, kuid eristatav on peamine DNA profiil kui A.D-le kuuluv) ja osaline DNA profiil patareide hoidikult (pärit ühelt isikult), mis on kokkulangevad A.D DNA-ga. DNA profiil ei ole kokkulangev N.F. DNA-ga. Prokurör leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud A.D ennastõigustavad ja teiste tõenditega sobimatud ütlused 01.11.2015 N.F. kehalise väärkohtlemise episoodis XXX korteris. See annab aluse ka ebausaldusväärseteks pidada A.D ütlusi selles, et N.F. võttis korterist kaasa temale kuulunud kollast värvi taskulambi. Väidetavalt N.F. kuulunud ja väidetavalt XXX korterisse jäänud taskulambi kollase värvuse kohta on andnud ütlusi vaid A.D ise. A.D selgitab vastuseks kaitsjale, et kui ta läks XXX korterisse, siis I. näitas kõrvale ja kui ta seina taha läks, oli seal N.F. , kelle peale A.D hakkas karjuma. Seejärel toimus tegevus panniga. A.D tiris N.F. välja, läks tagasi kööki ja jälle oli koputus uksele, kus oli N.F. . N.F. võttis oma jope, jalanõud ja mingid asjad. Mis need olid ei ole A.D ega I. täpsustanud, öeldud on vaid, et võisid olla mingid asjad. Korterisse jäi N.F. kell. Oluliseks on A.D pidanud märkida, et N.F. võttis kaasa tema kollase taskulambi, mis oli tal olnud jope taskus I. korterisse minnes ja mille ta võttis taskust välja, sest jope materjal on selline, et istudes või kummardades taskulamp segab. Analüüsides aga korteris toimunud sündmuste käiku ei ole olnud selliseks tegevuseks aega ega põhjust, sest N.F. ründamine toimus kohe ja pärast tema väljaajamist tuli N.F. ka kohe oma riideid võtma, mis asusid välisukse läheduses. Kui ta jättis oma kellagi maha, siis ei ole usutav, et lisaks üleriietele ja jalanõudele võttis ta kaasa taskulambi. 6.
  12. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kuigi kriminaalasjas ei ole leitud otseseid tõendeid A.D süüs N.F. surmavate vigastuste tekitamises, on tõendite kogumis tuvastatav, et A.D oli põhjust N.F. vastu viha tunda, et 28.03.2016 on ta alkoholi tarvitanuna ja I.T. ga aktiivse suhtlemise alustajana üles näidanud närvilist ja tavapärasest erinevat käitumist. Arvestada tuleb ka sarnase teoviisiga selles mõttes, et varemgi on A.D rünnanud I koosolnud/elanud isikuid S ja ka N.F. t. Ta on korduvalt olnud vägivaldne ka I enda suhtes, kes maakohtus kinnitas, et pidevalt kasutas A.D tema suhtes vägivalda, kuid ta ei hakanud igal korral politseile kaebama või oli telefon katki löödud ja ta ei saanud helistada. Ka T.S. on öelnud, et I oli pidevalt siniste silmadega. Süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid neil on tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohast. Arvestades kõiki tõendeid kogumis, on süüdistus tõendatud. 6.
  13. Apellatsioonis ei nõustuta ka A.D õigeksmõistmisega 31.03.2012 kuriteoepisoodis, milles talle on esitatud süüdistus Valgas, XXX asuva Voorimehe pubi juures I.T. näkku löömises ja valu ning tervisekahjustuse tekitamises. 16 Maakohus on õigesti tuvastanud, et pubis tekkis I.T. ja A.D vahel sõnaline konflikt, sest I.T. ei tahtnud pubist lahkuda, kuid kartis süüdistatavat ja seetõttu oli nõus lahkuma. Kohtuotsuse kohaselt on süüdistatava ja kannatanu vastuoluliste ütlustega seoses oluline arvestada I.T. tugevama alkoholijoobega ja tema ütlusega, et A.D „nagu“ lõi teda. Selline sõnakasutus „nagu“ on ka edaspidi I.T. ütlustes täheldatav, mistõttu ei ole õige ühele sõnale niivõrd olulist tähendust omistada. Ka selles episoodis on vajalik arvestada I.T. nende ütlustega, mis iseloomustavad tema allutatust A.D-le nii sõnaliselt kui füüsiliselt. 6.
  14. Praegu kehtiva

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi kvalifitseeritavates kuriteoepisoodides 21.05.2012, 20.11.2014 ja 01.11.2014 on maakohus A.D süüdi mõistnud ja karistanud vangistusega 5 kuud. Karistus nende tegude eest on prokuröri hinnangul liiga väike. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

  1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud kaebuste juurde nendes toodud motiividel.
  2. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, tutvunud esitatud apellatsioonidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri leiab, et Tartu Maakohtu 26.05.2017 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  3. Apellatsioonides ja ringkonnakohtu istungil ei esitatud menetlusosaliste poolt sellised uusi asjaolusid, mis poleks teada olnud maakohtule. Maakohtu otsuse põhiosas on süüdistatava, kaitsja ja prokuröri seisukohti süüdistuse osas põhjalikult käsitletud ning ringkonnakohus nõustub nendega.
  4. Maakohus on järginud KrMS § 61 nõudeid, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu, ning hinnates tõendid siseveendumuse kohaselt on kohus teinud õigeksmõistva otsuse. Otsuse põhiosas on tõendite põhjalikul hindamisel järgitud KrMS § 312 p-de 1 ja 2 nõudeid. Ringkonnakohus ebaõiget materiaalõiguse ega menetlusnormide kohaldamist ei tuvastanud. Maakohus pole rikkunud ka KrMS § 3051 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust.
  5. Käesolevas asjas on keskseks vaidlusküsimuseks, kas asjas kogutud tõendid võimaldavad tõsikindlalt tuvastada süüdistatava A.D süü mõrvasüüdistuses

§ 114lg 1 p 1 järgi.

Prokurör leiab erinevalt maakohtu õigeksmõistvast järeldusest, et ringkonnakohtul tuleb anda tõenditele teistsugune hinnang ja süüdistatav süüdi tunnistada. 11.

  1. Kannatanu N.F. tapmisfakti osas märgib ringkonnakohus koheselt, et vajalik ja küllaldane usaldusväärne tõendusteave süüdistatava A.D süü tuvastamiseks käesolevas asjas puudub. Prokuröri apellatsioonis sisalduvad väited ja põhjendused ei lisanud ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemiseks midagi sedavõrd kaalukat, et A.D mõrvas süüdi tunnistada. 11.
  2. Nõustuvalt maakohtu ja kaitsjaga, jagab ka ringkonnakohus seisukohta, et N.F. tapmine on toime pandud küllalt äärmusliku ja jõulise vägivallaga, mistõttu tekib paratamatult küsimus, kellel ja mis motiivil ning asjaoludel oli vaja kannatanu N.F. lt sellisel moel elu võtta. Olemasolevast tõendibaasist tulenevalt ja põhjaliku analüüsi tulemusena, leidis maakohus, et A.D tapmise toimepanijaks ei kvalifitseeru. Käesolevas kriminaalasjas leiti juba maakohtus kaitseväitena, et asjas esineb selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui tihtipeale osutub see trafaretseks üldsõnaliseks kaitsetaktikaks, siis ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas on sellel tõepoolest kaalu ja selleni ongi maakohus õigustatult jõudnud. Riikliku süüdistuse positsioon ja tõendites sisalduv teave ning apellatsioon jätab hulgaliselt kahtlusi, mis ei võimalda A.D mõrvas süüdi tunnistada. 17 11.
  3. Ringkonnakohus tõdeb nagu maakohuski, et olukorras, kus süüdistatav A.D kriminaalmenetluse algfaasist alates eitab tapmisteo toimepanemist, on tõendikogum sedavõrd vastuoluline, et ei veena kohut A.D süü olemasolus. 11.
  4. Kohtus esitatud tõendusteabe on maakohus otsuse põhiosas põhjalikult lahti kirjutanud ja analüüsinud. Need üldistavad faktide killud, mida prokurör nimetab apellatsioonis, tõstatavad küll mõningaid kahtlusi A.D võimalikust kannatanu elukohas viibimisest uuritaval ajaperioodil, kuid lõpptulemusena süüdistatava süüdi tunnistamiseks eluvastases süüteos sellest ei piisa. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus otsesed tõendid puuduvad. Prokurör möönab seda ja peab hüpoteetiliselt võimalikuks ning pakub välja, et süüdistataval oli põhjust N.F. vastu viha tunda, kuna 28.03.2016 alkoholi tarvitanuna ja I.T. ga aktiivselt suheldes oli süüdistatav üles näidanud närvilisust. Selline üldsõnaline teave isikute kohta, kes pidevalt tarvitavad alkoholi, ei anna aga alust teha järeldust kuriteo toimepanemise kohta. 11.
  5. Kannatanu surma saabumise täpsem aeg ja koht sisaldavad ka apellatsioonimenetluse lõpuks küsitavusi, mida käesoleva kriminaalasja menetlus pole veenvalt suutnud lahendada. Asjaolu, et XX tänava turvakaamerate lindistustelt on näha kannatanu N.F. liikumist viimati 28.03.2016, ei anna kindlat teavet kannatanu suhtes toime pandud tapmise asjaolude kohta. Tähelepanuvääriv on juba maakohtu poolt osundatu kannatanu surma aja osas. Nimelt on kohtuarstist ekspert selgitanud, et kannatanu surm võis saabuda orienteeruvalt mitte rohkem kui 72-84 tundi enne kohtuarsti viibimist sündmuskohal (kd 1, lk 62). Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt alustati sündmuskoha vaatlust eksperdi osavõtul 02.04.2016 kell 14.50 ja see kestis kuni 02.04.2016 kella 17.45-ni (kd 1, lk 2-21). Eksperdi arvamusest ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt tegi maakohus järelduse, et N.F. surm saabus suure tõenäosusega eeldatavalt mitte varem kui 30.03.2016 kella 03.30 paiku (84 tundi enne sündmuskoha vaatlust) ja mitte hiljem kui 01.04.2016 kella 15.30 (24 tundi enne sündmuskoha vaatlust). Seda kinnitas ekspert ka küsitlusel maakohtu istungil. Eeltoodust tulenevalt ei kinnita eksperdi arvamus süüdistuse versiooni, et kannatanu N.F. tapeti varasemalt, s.o ööl vastu 29.03.
  6. Seega kohtuarsti arvamus kannatanu surma saabumise osas (30.03.2016 alates kella 03.30) ja I.T. ütlused, et A.D oli temaga koos alates ööl vastu 29.03.2016 ei kinnita süüdistuse versiooni toimunust. Seda järeldust toetab muuhulgas 03.06.2016 vaatlusprotokollis fikseeritu, mille kohaselt FIE J. kuuluva Riskali kaupluse turvakaamera videosalvestuselt on näha, et 29.03.2016 kella 02.56.39 ajal tulevad XXX tänavat pidi kesklinna poole mees ja naine, kes hoiavad üksteisel käest kinni ja mehe isikus on riiete järgi ära tuntav A.D ja naises I.T. . Kannatanu I.T. on ütlustes kinnitanud, et kohtus A.D-ga ööl vastu 29.03.2016 ning koos mindi süüdistatava elukohta ja järgnevatel päevadel pikemalt väljas ei käidud. 11.
  7. Kohtuarsti arvamuse kohaselt (ajaline arvestus surma saabumise aja osas) pidi N.F. olema ööl vastu 29.03.2016 veel elus ja tema surma saabumiseni (30.03.2016 alates kella 03.30) oli arvestatavad tunnid aega. Kohtuarst J. Tuusov on maakohtus selgitanud, et kannatanu N.F. l tuvastatud vigastuste tekitamise ja surma saabumise aja vahel ei saa olla suur ajaline intervall, inimene sureb ära tõenäoliselt siiski vähemalt tunni jooksul (kd 3, lk 23). 11.
  8. Asitõendi vaatlusprotokolli (N.F. kuulunud mobiiltelefon) kohaselt on kannatanu viimase kõne vastu võtnud 28.03.2016 kell 16.
  9. Hiljem, s.o 29.03.2016 kell 14.42 ja kell 19.11, sisse helistatud kõnedel pole ta enam vastanud. Prokurör on asunud seisukohale, et kuna viimastele kõnedele 29.03.2016 N.F. enam ei vastanud, siis polnud ta enam sel hetkel elus. Ringkonnakohus selle kategoorilise väitega ei nõustu. Igapäevaelus on kõigil 18 telefonikasutajatel tihti olukordi, kus kõnedele pole võimalik koheselt vastata ja sellest ei saa veel teha kategoorilist järeldust kas kannatanu oli elus või mitte. 11.
  10. Prokuröri apellatsioonis korratud arutluskäik N.F. surma saabumise oletatava konkreetsema aja osas, ei anna seega usaldusväärset teavet A.D puutumusest kannatanu surmaga. 11.
  11. Riikliku süüdistaja arvates kinnitab süüdistatava süüd veel asjaolu, et A.D on liikunud ööl vastu 29.03.2016 kannatanu N.F. elukoha läheduses XXX tänaval ja A.D käitumine öösel, väidetavalt vajadusega prügi välja viia ja urineerima minna ning mööda tänavaid liikuda, ei ole tavapärane ja usutav. Miks pole taoline liikumine oma lähiümbruses usutav isiku puhul, kes on alkoholi tarvitanud, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. 11.
  12. Kannatanu N.F. l tuvastati rohkelt vigastusi. Maakohus leidis, et vigastuste laad, ei viita armukadeduse motiivil tapmisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja kohtueksperdi arvamusega, et taoliste vigastuste tekitamine pidi võtma mõningat aega. Välistatud pole maakohtu seisukoht, et kannatanule tekitati surmavaid vigastusi mitme isiku poolt ja väljaspool korterit ning võimatu pole kannatanu hilisem toimetamine korterisse. Prokuröri väide, et kogutud info põhjal polnud kannatanul konflikte teiste isikutega, välja arvatud süüdistatav, ei anna siiski alust järelduseks, et süüdistatav oli N.F. selliste massiivsete vigastuste tekitajaks. 11.
  13. Prokurör arutleb süüdistatava ja I.T. omavahelisi kokkusaamisi ja telefonikõnesid perioodil 28.03.2016 - 29.03.
  14. Ringkonnakohtu arvates ei anna needki asjaolud aga usaldusväärset teavet A.D poolt N.F. tapmise osas. 11.
  15. Kuna veenvaid tõendeid A.D seostamiseks N.F. surma põhjustamisega pole, siis asub prokurör apellatsioonis üldistavalt väitma, et A.D varasem käitumine tõendab süüdistatava vägivaldset iseloomu (sealhulgas I.T. suhtes toime pandud vägivald). Selle väitega nõustub ka ringkonnakohus, samas aga süüdistatava üldist vägivaldsust ei saa olemasoleva tõendusteabe puhul automaatselt rakendada A.D tapmissüüdistuse sisustamiseks. 11.
  16. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks RKKKo 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (RKKKo-d 3-1-1-114-13, 3-1-1-15-12, p-d 13-14). 11.
  17. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava süüdimõistmiseks vajaliku kvaliteediga tõenduslikke asjaolusid pole N.F. tapmisasjas võimalik tuvastada. Kannatanul esinenud purustava iseloomuga vigastuste tekitamise vahendit pole leitud. Usaldusväärset teavet ei anna ka asjaolu, kas taoliste vigastuste tekitamise ajal pidanuks kannatanu karjuma või mitte ja kas maja teises otsas elavad naabrid pidanuks seda kuulma või mitte. Maakohus on järeldanud olemasolevast tõendusteabest, et keegi pole kannatanu karjumist kuulnud. Prokurör väidab, et 19 kannatanu korteris olid ukse ees mitmekordsed tekid ja korteris palju heli summutavat olmekraami, mille tõttu ei kuuldud appikarjeid. Samas pelgalt see, et uksed olid kinni ja seinad kaetud ei tõenda veel karjumist. Kannatanu korterisse süüdistatava sissepääsemise osas pakub prokurör välja võimaluse, et kannatanu ise avas A.D-le ukse. Samas on asjas kogutud tõendusteave, et kannatanu võõrastele korteriust ei avanud, kuid prokurör oletab siiski, et A.D-le võis ta seekord ukse avada. 11.
  18. Üheks kaalukamaks tõendiks A.D süü tuvastamisel peab prokurör jätkuvalt süüdistatavale kuulunud ja sündmuskohalt 02.04.2016 sisselülitatud olekus leitud taskulampi. Lambilt leiti A.D-le kuuluva DNA profiile. Maakohus on aga taskulambi osas esitanud seisukoha ning leidnud, et pole välistatud võimalus, et taskulamp võis sattuda kannatanu korterisse N.F. enda poolt kaasavõetuna pärast varasemat XXXX korteris toimunud konflikti, nagu seda on kirjeldanud süüdistatav. Süüdistatava DNA leidumisele taskulambil ja kannatanu DNA mitteleidumise osas on maakohus juba analüüsiva seisukoha esitanud. Taskulambi osas jääb mõndagi veel selgusetuks, aga see pole kriminaalasjade menetluses harukordne, sest esemeliste tõendite puhul polegi nende asukoha vahetus või liikumistee isikute käes tihtipeale detailideni tuvastatav. Varasemalt küll süüdistatavale kuulunud taskulambi leidmine sündmuskohalt ei tõenda veel A.D süüdistust ja ei lükka usutavalt ümber tema versiooni taskulambi sattumise asjaoludest N.F. korterisse. A.D on ütlustes selgitanud, et taskulamp kuulus talle ning võis sattuda kannatanu elukohta novembris 2015, kui N.F. oli I.T. korteris XXX. Sealt lahkudes võttis kannatanu taskulambi kaasa ja nii on seletatav taskulambi ja sellelt tuvastatud süüdistatava DNA hilisem leidmine taskulambilt. Esmapilgul võiks süüdistatava ütluste osas kahtlusi tekitada fakt, et uuritaval taskulambil pole DNA ekspertiisi käigus tuvastatud kannatanu N.F. profiili. Ekspert E. Toover on maakohtus küsimusele, kui kiiresti võis taskulambile kanduda N.F. DNA, vastanud, et konkreetset vastust ei ole võimalik anda ning kõik oleneb asjaoludest, kes jätab paremini DNA maha, kes halvemini. Samuti on ekspert selgitanud, et taskulambi nupult võetud proov on tõesti segaprofiil, aga segaprofiil on peamiselt ühelt isikult, et siin on kaks lisaalleeli, mis ei kuulunud A.D-le ja selle kahe lisaalleeli puhul ei saa kindlasti teist isikut kindlaks teha, kes ta võis olla. Kohtu küsimusele, kas taskulambil kindlasti ei olnud N.F. DNA-d, vastas ekspert, et ei saa seda väita, sest siis oleks pidanud taskulambi igast kohast DNA-d võtma. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-14 p-s 12 leidnud, et kriminaalasja kohtueelses menetluses võib võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Tõendeid, mis lükkaksid kindlalt ümber süüdistatava versiooni taskulambi sattumise asjaoludest sündmuskohale kriminaalasjas esitatud pole. 11.
  19. Käesolevas asjas kriminaalmenetluse kvaliteeti hinnates väärib märkimist tõendite kogumisel ka asjaolu, et läbiotsimine I.T. üürikorteris XXX, Valgas teostati alles 14.06.2016, s.o ca 2,5 kuud peale kuriteosündmust ja võimalike kuriteojälgede esemeid sealt ei leitud.
  20. Maakohus mõistis A.D süüdi

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 (toimepanemise ajal kehtinud

§ 121

) järgi 21.05.2012, 20.11.2014 ning 01.11.2015 episoodides ja õigeks 31.03.2012, 20 29.05.2014 ja 30.05.2014 episoodides. Nimetatud kehalise väärkohtlemise episoodides on maakohus põhjalikult ja jälgitavalt esitanud motiivid ja järeldused millistel asjaoludel A.D osades episoodides süüdi tunnistatakse ja osades õigeks mõistetakse (otsus lk 5-15). Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega nõustub ning apellatsioonides ei ole esitatud selliseid vastuväiteid maakohtu järelduste osas, et neid ringkonnakohtu poolt muuta. 12.

  1. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste juurde ja kannatanu I.T. ütluste osas väitis lihtsakoeliselt, et tema ütlused pole usaldusväärsed, kuna prokurör ja uurija on kannatanut mõjutanud ning sundinud teda A.D vastu valeütlusi andma. Süüdistatav leidis, et kuna I.T. oli tema peale arvatavasti solvunud ja vihane, siis ta võis edastada ametiasutustele valeteavet. I.T. l tuvastatud kehavigastuste osas leidis süüdistatav, et kannatanu oli joobes ja lõi end kukkudes ära. Süüdistatav eitas, et ta süüdistuses märgitud asjaoludel kellegi vastu vägivaldne oli. Maakohtu istungil survestasid prokurör ja kohtunik I.T. süüdistatava vastu ütlusi andma ja süüdistatava arvates oli kannatanu ülekuulamise ajal ütlusi andes joobes. 12.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kannatanute I.T. ja N.F. ga seonduvate vägivallaepisoodide osas on maakohus tõendite analüüsimisel ilmutanud uurivat ja samas kaaluvat meelt ning tõendusteabe ilmse nappuse või mitteusaldusväärsuse korral süüdistatava osades episoodides õigeks mõistnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et teatud situatsioonides on kannatanu ütluste osas tõusetunud küsitavusi, kuid neid on maakohus juba analüüsinud ja tõendite vähesuse või mitteküllaldase usaldusväärsuse korral süüdistatava nendes episoodides õigeks mõistnud. 12.
  3. Kannatanu I.T. puhul pole tõepoolest tegemist laitmatu eluviisiga kodanikuga, sest tal on kalduvus kuritarvitada alkoholi, kuid see asjaolu ei pea veel kõigi elusündmuste tajumisel tõstatama kahtlust tema ütluste usaldusväärsuse kohta. 12.
  4. Kriminaalasja materjalide põhjal ei nõustu ringkonnakohus kindlasti ainetu kaitseväitega, et prokurör ja uurija on kannatanut mõjutanud süüdistatava vastu mittetõeseid ütlusi andma. Sellise kaitseversiooni kinnituseks puudub igasugune teave. Samuti ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et I.T. oleks ütluste andmisel mõjutatud või veelgi enam, et tal oleks kohtus lastud joobeseisundis ütlusi anda. Miks peaks I.T. süüdistatava vastu valeütlusi andma, nagu väidab süüdistatav, polegi võimalik mõista.
  5. Süüdistatav leiab apellatsioonis muuhulgas, et õiguskaitseorganid on oma tegevusega tema head nime kahjustades tekitanud talle materiaalse kahju summas 93 932 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taoline üldsõnaline, põhimõtteliselt mitte millelgi rajaneva nõude (mida võib käsitleda kui kahju hüvitamise taotlust) esitus jääb tagajärjetuks ja leiab järgmist. SKHS § 5 lg 4 alusel süüdimõistva otsuse korral on süüdistatavalõigus nõuda sama paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega A.D puhul tuleks kaalumisele SKHS § 5 lg 1 p 1 olukord, s.o kui isik mõistetakse õigeks ja ta võib nõuda kahu hüvitamist juhul kui see tekitati vahistamisega. Kohus leiab, et taotlus vahi all viibitud aja eest hüvitise saamisele rahuldamisele ei kuulu. A.D mõisteti käesolevas kriminaalasjas süüdi ja karistati reaalse vangistusega, reaalne vangistus mõisteti karistusena pikemana kui ta oli maakohtu otsuseni vahi all. Seega ei olnud A.D suhtes kohaldatud vahistamine võrreldes talle mõistetud karistusega koormavam. Samuti ei ole A.D õigus saada kahju hüvitist SKHS § 7 lg 1 alusel, s.t kui menetleja rikub süüliselt süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, sest käesolevas asjas pole menetlejapoolsed rikkumised tuvastamist leidnud.
  6. Prokuröri apellatsioonist saab järeldada, et süüdistaja pole nõus süüdistatavale mõistetud karistuse määraga. Kuna ringkonnakohus A.D kehalise väärkohtlemise episoodides 21 täiendavalt süüdi ei tunnista, siis ei pea kohus kaaluma ka süüdistatavale mõistetud karistuse karmistamist. Seda just olukorras, kus maakohus on

§ 56

karistuse mõistmise üldpõhimõtteid järgivalt juba kõiki asjaolusid arvestades motiveerinud, miks kohus peab põhjendatuks karistada A.D vangistusega just sellises määras.

  1. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 (kord) § 1 lg-test 6 ja 10, § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on valdavalt põhjendatud. RÕS § 22 lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust (RKKKo 19.juuni
  4. a asjas nr 3-1-1-61-12, p 15) Süüdistatava A.D kaitsja vandeadvokaat K. Kutsar esitas kaks taotlust riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Esimesega taotletakse maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest 8 pooltunni eest tasu summas 192 eurot, sh käibemaks 32 eurot. Nimetatud ulatuses tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Teisena taotletakse prokuröri apellatsiooniga tutvumise ning istungiks valmistamise eest 4 pooltunni eest tasu 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot ning kohtuistungil osalemise eest 3 pooltunni eest 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute eest taotletakse kokku 168 eurot, sh käibemaks 28 eurot. Ehk ringkonnakohtu menetluses taotletakse kokku tasu 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot ning täiendavalt kohtuistungil osalemise eest 72 eurot, sh käibemaks. Käesolevat kriminaalasja on arutatud üldmenetluse korras. Korra § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Kuna korra kohaselt ei käi tasu sisse kohtuistungil osalemine, leiab ringkonnakohus, et 2 esitatud tasutaotlust jäävad normide piiridesse ning kuulub rahuldamisele, välja arvatud kohtuistungil osalemise osa. Korra § 6 lg 5 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 20 eurot iga poole tunni kohta. 04.09.2017 toimunud kohtuistungi protokolli kohaselt kestis istung 10.00 – 10.
  5. Arvestada tuleb, et tegelikkuses kulus kohtuistungile 2 pooltundi ja seega 1 pooltunni võrra palus kaitsja väljamõistetavat tasu vähendada. Ringkonnakohus soostub selle seisukohaga. Kohtuistungil osalemise eest tuleb tasutaotlus rahuldada 2 pooltunni eest, s.o summas 48 eurot, sh käibemaks. Lisaks taotles kaitsja ka riigi õigusabi osutamisel kantud kuluna kaitsja sõidukulude hüvitamist (Valga-Tartu-Valga) summas 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Tulenevalt korra § 17 lgtest 1 ja 2, leiab ringkonnakohus, et sõidukulu sellises summas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaitsjatasu taotlused rahuldada kokku summas 400,80 eurot, sh käibemaks 66,80 eurot. Seejuures ei ole põhjendatud kõigi kulude süüdistatavalt väljamõistmist. Antud asja puhul tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada, et käesolevas asjas on esitanud apellatsiooni nii prokuratuur kui ka süüdistatava kaitsja, seejuures on prokuröri apellatsioon seotud süüdistusega

§ 114

järgi, mis on mahult oluliselt suurem kui kaitsja apellatsioon seoses süüdistusega

§ 121järgi. Kr

MS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. KrMS § 185 lg 2 teise lause kohaselt, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Seega ei ole põhjendatud jätta kõiki menetluskulusid 22 süüdistatava kanda, kuna osaliselt on kulud tingitud ka prokuröri apellatsioonist. Mõlemal juhul jäävad seejuures apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja tasutaotlus seoses maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest 8 pooltundi summas 192 eurot, sh käibemaks, jääb tervikuna KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava enda kanda. Kaitsja tasutaotlus prokuröri apellatsiooniga tutvumise ja istungiks ettevalmistamise 4 pooltunni ulatuses osas, tuleb arvestada, et kaitsjal tuli kohtuistungiks nagunii ette valmistada, kuid kui poleks prokuröri apellatsiooni, jääks selles osas ka tutvumine ära. Selle tasuosa puhul leiab ringkonnakohus, et kuna ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses kulus aega tutvumiseks ning millises osas istungiks ettevalmistamiseks, on põhjendatud A.D-lt välja mõista tasu selles osas üksnes 50% ulatuses ehk hüvitada tuleks süüdistataval tutvumine ja istungil osalemine 2 pooltunni eest summas 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. Teine osa tasust, mis on küll põhjendatud, jääb summas 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot, Eesti Vabariigi kanda. Ka kohtuistungil osalemise eest ning kaitsja sõidukulude osas ei ole tasu põhjendatud välja mõista üksnes süüdistatavalt, vaid arvestades süüdistuste osade mahtu, kus keskne vaidlusküsimus on süüdistuses

§ 114

lg 1 p 1 järgi, mis moodustab ka apellatsioonidest põhilise mahu, siis on põhjendatud tasud mõista süüdistatavalt välja 25% osalusega. Seega kuulub süüdistataval kaitsja tasu seoses istungil osalemisega hüvitamisele 12 euro ulatuses, sh käibemaks 2 eurot. Sõidukuludest kuulub A.D hüvitamisele 16,20 eurot, sh käibemaks 2,70 eurot. Ülejäänud osa istungil osalemise eest summas 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot, ning sõidukulud summas 48,60 eurot, sh käibemaks 8,10 eurot, jäävad Eesti Vabariigi kanda. Seega kokku kuulub süüdistatav A.D hüvitamisele kaitsjatasuga seonduvalt 268.20 eurot (192 + 48 + 12 + 16,20), sh käibemaks 44.70 eurot. Kaitsjatasu summas 132,60 eurot, sh käibemaks 22,10 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda. 16. Eeltoodut kokkuvõttes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 26.05.2017 kohtuotsuse A.D osas muutmata. Apellatsioonid jäävad rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 23 Juhan Sarv

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.