Obsah (10)

§ 367§ 376§ 423§ 428§ 424§ 426§ 163§ 168§ 230§ 173

2-21-1457 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2022. a Jõgeva kohtumaja, Suur 1 Jõgeva Tsiviilasja number 2-21-1457 Tsiviilasi

§ 367alusel.

2 Vastuseks kostja vastuväidetele teatas hageja, et kostja ei ole tõendanud ühtegi vastuväidet, mille ta on esitanud. Hageja selgitas, et W. Lxxxxxx lubas 2012.aastal, et sõlmib hagejaga kostja igapäevase tegevuse korraldamiseks juhatuse liikme lepingu, kuid ei teinud seda. Hagejal oli W. Lxxxxxxxxx muidu hea koostöö ja hageja oli W. Lxxxxxxx suhtes heauskne, mistõttu puudus hagejal vajadus kahelda W. Lxxxxxxx sõnades või nõuda temalt suulise lubaduse kinnitust kirjalikult. Hageja arvates jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel leiab kostja, et hageja pidanuks kostja bilansis ja raamatupidamises näitama nõuet, mille esitamiseks puudus tal alus ehk nõukogu vastav otsus. Hageja oli seisukohal, et kostjal olid piisavad rahalised vahendid talle tasu maksmiseks: 2017-19 majandusaasta aruannetest nähtub, et kostja käibevara kolme aasta lõikes ulatus keskmiselt 180 000 euroni aastas. Sellise aastakäibega äriühingu juhtimise eest tasu nõudmine ei ole kuidagi alusetu või sobimatu. Eksitavad on kostja väited nagu oleks tema äritegevus ja juhtimisvajadus olnud marginaalne ning eraldiseisva juhi palkamine ebamõistlik, ebavajalik ja võimatu. Hageja selgitas, et tema tegevus ei olnud marginaalne. Enne 2015.a tegeles tankla majandamisega bistroo juhataja ja hageja ei täitnud igapäevaseid ülesandeid ja puudus vajadus ka selle eest tasu maksta. 2015.a sõlmiti aga kinnistu osas uus üürileping ja kinnistuga (ka Adavere Agro AS-le kuuluva kõrvalkinnistuga) seotud igapäevast tegevust pidi hakkama korraldama hageja. Ka siis pöördus hageja W. Lxxxxxxx poole küsimusega tasu osas, kes küll nõustus hageja ettepanekuga põhimõtteliselt, kuid vastavat ostust ei järgnenud. Hageja selgitas, et tema kanda olid kõik üürilepingu p 8 sätestatud üürileandja kohustused: mahutipargi ja välisvõrkude korrashoid, hoone katuse ja tankimisala varikatuse hooldus, tankimisala ja parkimisalade korrashoid, lumekoristus, muru niitmine. Lisaks tegeles hageja järgmiste ülesannetega: jooksvate probleemide lahendamine üürniku tankla juhiga; arendused ja kooskõlastused üürniku juhtkonnaga ja üürniku esindajaga; valve korraldamine ja jälgimine, sh suhtlus G4S-iga – häired olid suunatud hageja telefonile ning hageja käis häire korral kohapeal, mis reeglina toimus öisel ajal. Nõude esitamise aega jäävad sellised suuremad tööd: 2018 aastal ehitustööd hoones – üüripinna laiendus; mahutipargi korrastus ja hooldus- TJA poolt korraline kontroll; poe ümberehitus ja 2019.aastal katuse ja kanalisatsiooni remont. Ka varasematel aastatel 2015-17 toimusid nii hoones kui selle ümber ehistustööd (lepingu p 6.2 märgitud kohustused, piirdeaja ehitus, ala verikaalplaneering ja asfalteerimine), mida korraldas hageja. Kõik eelloetletud tööd on dokumenteeritud ja dokumendid kostja valduses olemas. Tegemist oli ettevõtte igapäevase juhtimisega seotud tavapäraste ülesannetega, mis oli hageja ainutäita ja mille täitmata jätmine oleks kaasa toonud üürilepingu olulise rikkumise kostja poolt. Sellist tagajärge tuvastatud ei ole. Seega tegi hageja kostja nimel igapäevaselt tööd, täitmaks kõiki kostja kui üürileandja kohustusi üürniku ees. Hageja viitas Riigikohtu lahendile 2-16-18953, mille p 13.5 selgitab Riigikohus, et ÄS § 314 lg 2 kohaselt peab nõukogu tagama, et juhatuse liikmele aktsiaseltsist tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi majandusliku olukorraga. Hageja hinnangul tõendas kostja ise oma tõenditega, et tema majanduslik olukord võimaldas maksta hagejale nõutavat tasu, kuid ta ei teinud seda. Hageja leidis, et kui seaduses on ette nähtud kohustuse täitmise eest tasu, tuleb vastaspoolele tõendada, et hageja avaldas tahet tasu mitte saada. Hageja viitas ka, et kostjal oleks piisavalt vahendeid, kui üürilepingust saadava üüritulu oleks kantud kinnistute suurusi arvestades ja õiglaselt kummagi kinnistu omanikule- üürilepingus on nimelt suurem kinnistu „ Adavere Bensiinijaam“ märgitud kuuluvaks Adavere Agro AS-le ja väiksem, „Adavere Bistroo“ kuuluvaks kostjale ning ka üüritulu jagunes samamoodi- suurem osa Adavere Agro AS-le ja väiksem osa kostjale. Sellisel viisil sõlmiti lepingud selleks, et W. Lxxxxxx saaks suuremat tulu, sh kütusemüügilt saadavat lisatasu, kasutada maksuvabalt kogu kontserni majandustegevuseks. Hageja vaidles vastu kostja vastuväitele nagu oleks tema tasu kostja juhatuse liikmena olnud kaetud Adavere Agro AS juhatuse liikme töötasuga, mille suurus oli 1800 eurot. Esmalt 3 selgitas hageja, et juba Adavere Agro AS juhatuse liikme tasu oli madalam kui Eesti tippjuhtidele mastavad keskmised tasud tol ajal- Fontes OÜ 2019.a uuringu kohaselt oli keskmine tasu suurusjärgus 5000 eurot. Eeldada, et sama tasu eest juhib hageja kahte äriühingut, on pahauskne arvamus. Eluliselt on väheusutav, et 1800-eurose töötasu koosseisu kuulus ka tasu kostja majandustegevuse juhtimise eest. Teiseks puudus hageja ja kostja vahel kokkulepe, et tema tasu on kaetud teise äriühingu juhtimise eest saadava tasuga- kostja pole sellist kokkulepet tõendanud. Hageja selgitas ka, et ei saanud Adavere Agro AS juhatuse liikmena ise kuidagi mõjutada endale kostja juhatuse liikme tasu maksmist. See, et kostja oli ja on Adavere Agro AS-i tütarettevõte ja et hageja oli Adavere Agro AS-i juhatuse liige, ei kohusta automaatselt emaettevõtte juhatuse liiget täitma tütarettevõtte aktsionäri funktsioon. 09.08.2021 seisukohas jäi hageja varem esitatud selgituse juurde mis puudutas suulisi kokkuleppeid W. Lxxxxxxxxx. Juhatuse liikme tasust oli pooltel juttu pea iga kord, kui W. Lxxxxxr Eestis visiidil käis. W. Lxxxxxx ei avaldanud kordagi, et hageja juhatuse liikme tasu on kaetud mingi muu tasuga või et ta ei sõlmi hagejaga lepingut. Hageja märkis, et suulised kokkulepped moodustasid tavapärase osa W. Lxxxxxxx juhtimisstiilist ja need kehtisid alati. W. Lxxxxxx oli kostja nõukogu liige, kes valdusettevõtte Vaklak OÜ juhatuse liikmena on kõikide ülejäänud gruppi kuuluvate ettevõtete nõukogu liige. Alates 2018.a osaleb vaidlustes nõukogu liikmena Cxxxxxx Lxxxxxx, kellega hageja ei ole kokkuleppeid sõlminud. Hageja oli seisukohal, et täiendavate lisahüvitiste saamise õigus tuleneb samuti ÄS § 314 lg 1 ja asjaolust, et teistele kontserni kuuluvatele äriühingute juhatuse liikmetele on need hüvitised ette nähtud. Lepingud on sõlminud W. Lxxxxxx ja hagejale teadolvalt olid need ühetaolised. Ühetaolisuse tõendamine omab aga käesolevas asjas võtmetähtsust, kuna põhiseadusest tulenev võrdse kohtlemise printsiip keelab kohelda võrreldavaid isikuid ebavõrdselt mistahes alusel, olustikus või õigussuhtes. Hageja avaldas, et eriti oluline on tal saada hüvitatud tema ennetähtaegne tagasikutsumine ning sellega kaasnenud mainekahju. Hageja kinnitas, et puhaks nii 2018 kui 2019.aastal samal ajal kui oli puhkus Adavere Agro AS-sis. Kostja juures hageja end eraldi puhkusele ei vormistanud ja see oli jällegi kokkulepe W. Lxxxxxxxxx. Sarnaselt juhatuse liikme tasuga ei ole ega saa olla kuidagi kaetud tema puhkusetasu tasuga Adavere Agro AS-is puhatud aja eest. 04.10.2021 seisukohas rõhutas hageja, et temaga ei ole sõlmitud juhatuse liikme lepingut, kuid pooled pole kunagi väljendanud tahet hagejale juhatuse liikme tasu mitte maksta. Hageja leidis, et ebaõige on kostja arvamus nagu majandusaasta aruanne tõendaks poolte kokkulepet tasu mitte maksta. Kostja tõenditena esitatud majandusaasta aruanded kinnitavad üksnes hageja esitatud fakti, et talle tasu ei makstud, kuid ei tõenda poolte vastavat tahet. hageja rõhutas, et tema juhatuse liikme suhe kostjaga ei olnud pelgalt formaalsus- ta täitis konkreetseid ülesandeid. Hageja oli seisukohal, et kostja ei ole oma väiteid ikkagi tõendanud. Kohtuistungil hageja vähendas oma nõuet põhjusel, et teiste Vaklak kontserni äriühingute juhatuse liikmete tasud olid väiksemad kui hageja hagi esitades eeldas. Hageja märkis, et üürilepingust läks suurem kasu Adavre Agrole, kuigi bensiini müük, mis kasumi tõi, toimus kostja kinnistul. Kütusemahutid ja tankurid olid kostja kinnistul. See oli aga omaniku tahe, et saaks saadus raha maksuvabalt kasutada. Hageja jäi selle juurde, et Adavre Agro ei maksnud talle kostja juhtimise eest tasu. Tasu suurus ei sõltu töötatud tundide arvuist vaid vastutuse suurusest. Hageja esindaja esitas kirjalikud kohtukõne teesid. Hageja märkis, et vähendas nõuet lähtudes hinnanguliselt arvatavat töömahtu kostja juures, kuigi leidis, et tema panus kostja tegevusse, sh vastutus oli oluliselt väärtuslikum. Hageja oli seisukohal, et tegemist ei ole nõudest osalise 4 loobumisega-

§-dest 376, 423, 424 ja 426 ega ka §-dest 428 ja 429 ei näe ette võimalust lugeda nõude vähendamist hagist osaliseks loobumiseks. Kuna hagist loobumine toob hagejale kaasa väga olulise õigusliku tagajärje (hagejal tekib kohustus hüvitada kostjale viimase menetluskulud), siis ei saa seaduses olevat lünka (puudub nõude vähendamise õiguslik tagajärg) täita viisil, mis hagejat ebamõistlikult kahjustab. Kostja kulude väljamõistmine hagejalt pelgalt normilünga tõttu äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Hageja palus kostjalt välja mõista 16 000 eurot juhatuse liikme tasu (16 kuud), 500 eurot 2018.a eest saamata jäänud jõulupreemia, 2000 eurot 2018 ja 2019.a eest saamata jäänud puhkusetoetust ning 3000 euro ulatuses hüvitist juhatuse liikme ennetähtaegse tagasikutsumise ees, kokku 21 500 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivised 10.07.2019 kuni hagi esitamiseni seisuga 29.01.2021 summas 2681 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja viitas, et ka hagiavalduses on hageja ise välja toonud, et tema ja kostja vahel ei olnud lepingut, milles oleks kokku lepitud, et kostja maksab hagejale selle eest tasu. VÕS § 619 kohaselt on lubatud ka tausta käsunduslepingud. Siiski täitis hageja käsundit tasu eest- talle maksis tasu Adavere Agro AS, kelle juhatuse liiga hageja samal ajal oli. Seega on VÕS § 627 lg 2 kohane mõistliku tasu nõue välistatud. Seadus ei nõua, et juhatuse liikme tasu peab maksma just see äriühing, kelle juhatuse liige isik on. Kostja rõhutas, et äriseadustikus sisalduvad aktsiaseltsi juhatuse liikme tasu kohta erinormid. Vaidlust ei ole selles, et kostja nõukogu ei ole teinud ÄS § 314 lg 1 kohast otsust, mille kohaselt tasutakse hagejale juhatuse liikme tasu. Seega puudub hageja ja kostja vahel kokkulepe juhatuse liikme tasu maksmise osas kostja poolt. Kostja leidis, et hageja nõude suurus on tõendamata. Hageja ei saa tugineda OÜ Aaspere Agro juhatuse liikmega sõlmitud kokkulepetele. Riigikohtu seisukoht lahendis 2-15-18186 äriseadustiku § 314 lg 2 sisu kohta ei seisne selles, nagu tuleks juhatuse liikmetele maksta tasu proportsionaalselt kõikidele sama ettevõtte juhatuse liikmetega. Juhatuse liikme tasu määramisel tuleb arvestada juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi majandusliku olukorraga. Kostja juhatuse liikme ülesanded ei ole võrreldavad Aaspere Agro OÜ juhatuse liikme ülesannetega. Arvestades kostja käivet, satuks kostja juhatuse liikme 2000 eurose tasu puhul makseraskustesse juba ühe kuu möödudes - kostja kulu sellisel juhul oleks iga kuu ca 2676 eurot. Kostja märkis, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks pöördunud nõukogu poole juhatuse liikme tasu kindlaks määramise sooviga. Hagejal endal oli kostja emaettevõtte AS-i Adavere Agro aktsionärina võimalik mõjutada otsust, kas kostja juhatuse liikmele tasuda kostja poolt eraldi tasu või mitte. Hageja seda ei teinud, sest kostja juhatuse liikme tegevus kattus AS-i Adavere Agro juhatuse liikme tegevusega. Kostja on Adavere Agro AS tütarettevõte alates 2000.a II poolest. Kostja kui äriühingu äritegevus ja juhtimisvajadus on/oli nii marginaalne, et seda kandis emaettevõte AS Adavere Agro. 12 000-eurose aastakäibe puhul oleks eraldiseisva juhi palkamine äärmiselt ebamõistlik. Kostja ainus majandustegevus läbi aastate on ühe kinnistu, millel asub bensiinijaam koos päraldistega, pikaajaline väljaüürimine. Kostja ja Adavere Agro AS kinnistud olid kõrvuti ning need olid välja üüritud sama üürilepinguga Statoil Fuel & Reital Eesti AS-le. Kostja majandusaasta aruannete kohaselt juhatuse ja nõukogu liikmetele 2017 –2018 tasu ei makstud. Hageja on kostja juhatuse liikmena kinnitanud majandusaasta aruannete õigsust ilma näitamata, et tegelikkuses on tal endal äriühingu vastu nõue. Sellega on ka hageja nõus olnud, et tasu AS Adavere Bensiin juhatuse liikme funktsiooni eest sisaldus AS-ilt Adavere Agro saadud tasudes. Kostja täpsustatud seisukoha kohaselt oli kostja ainus majandustegevus kinnistu välja üürimine. Kostjale kuuluval kinnistul ei asu hooneid, seal on vaid parkla, osaliselt varjualune 5 tankimiskoht ja mahutid. AS-ile Adavere Agro kuuluval kinnistul paiknevad hoone ja parklad. Hageja poolt kirjeldatud ehitist puudutavad tegevused (ümberehitused, remont jne), mida ta väidetavalt tegi kostja juhatuse liikmena, ei puutu asjasse, kuna ehitis ei asu kostja kinnistul. Ka tegevused, mis puudutavad parkimisala ja valvet, on seotud Adavere Agro AS-le kuuluva kinnistuga. Kostja selgitas, et Adavere Agro AS-le kuuluval kinnistul asuvate alade ja hoone töödega seotud kulud ei kajastu kostja raamatupidamises. Nimetatud asjaolu on jälgitav kostja 2018 ja 2019.a majandusaasta aruannetest. Hageja ei saa tagant-järele oma tegevustele AS-i Adavere Agro juhatuse liikmena lisada kostja juhatuse liikme funktsioone (väita, et see tegevus oli ka kostja huvides) ja põhjendada selle kaudu oma nõuet kostja vastu. Kostja leidis, et temal ei ole kohustust tõendada nõukogu otsust hagejale juhatuse liikme tasu mitte maksta või et see tasu on kaetud Adavere Agro AS juhatuse liikme tasuga. Kostja oli seisukohal, et hageja nõude on tõendamata ja põhjendamatu. Selle kohta, et juhatuse liikmele tasu mitte maksta, ei pea nõukogu vastu võtma iga-aastast kirjalikku otsust. Kostja rõhutas, et majandusaasta aruannete tegevusaruannetes märgitud, et juhatuse liikmetele (ega nõukogu liikmetele) tasu ei makstud. Kostja oli seisukohal, et asjaolu, kui palju hageja sai palka AS-i Adavere Agro juhatuse liikmena ja kuidas see paigutub Eesti keskmisesse, ei ole kuidagi hageja poolt tõendatud aga ei oma asjas ka tähtsust. Hagejale oli alati teada, et tal on juhatuse liikme leping kostjaga, mille järgi juhatuse liikme tasu ei maksta. Hageja oli kostja juhatuse liige ilma eraldiseisva tasuta ja seda ca 20 aastat. Kostja on tõendanud, et hageja poolt välja toodud analoogsed juhatuse liikme tasud analoogiaks ei kõlba, sest tegemist on kostjast väga erinevate äriühingutega. 04.10.2021 seisukohas jäi kostja varem esitatu juurde. Asjasse ei puutu, millised lepingud on sõlmitud Vaklak kontsernis, sest hagi on esitatud kostja vastu, kellega hagejal lepingut ei ole. Ka ei ole kostja majandustegevus võrreldav Vaklak kontserni teiste äriühingutega, kelle majandustegevuseks on suurte põllumajandusfarmide pidamine. Kohtuistungil jäi kostja varem esitaud juurde- kostja töö kostja juhatuse liikmena oli tasutaud läbi teise äriühingu. Tegevus kostja juures oli marginaalne. Kokkulepe kostja juhatuse liikmele tasu maksmiseks kostja poolt puudus. Kostja kirjalikus kohtukõnes jäi varem esitatud juurde. Kostja märkis, et nõukogu liikme W. Lxxxxxxx lubadusest ei tulene õiguslikke tagajärgi ja pooled läbirääkistel kokkuleppele ei jõudnudki. Teise kontserni äriühingute juhatuse liikmete lepingutest ei tulenenud kostjale kohustust sõlmida lepingut hagejaga tasu osas ja samadel tingimustel. Hageja seiskoht, et talle oleks saanud tasu maksta kostja kunagisest kasumist, ei ole kohane. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud seda, mida ta kostja juhatuse liikmena reaalselt tegi ega ka seda, milline tasu oleks selle eest mõistlik tasuda. Kostja hinnangul olid hageja ütlused ebausaldusväärsed. Kostja leidis, et hageja nõude vähendamise puhul on tegemist nõudest osalise loobumisega ja palus seda kohtukulude välja mõistmisel arvesse võtta. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. I Nõude muutmine Esmalt võtab kohus seisukoha selles, et hageja vähendas oma nõuet kohtuistungil oluliseltpooles ulatuses põhinõudest, so 21500 eurot. Pooltel oli erinev arusaam sellest, kas tegemist on nõudest osalise loobumisega või mitte. Hageja leidis, et tema vähendas nõuet

§ 376lg 4 p 2 alusel.

Kirjalikus lõppseisukohas rõhutas hageja, et ei ole osaliselt hagist loobunud. 6 Hagist osaline loobumine kahjustaks hagejat ebamõistlikult, kuna mõjutab menetluskulude jaotust. Kohus selgitab, et nõude vähendamine, mis on lubatud

§ 376

lg 4 p 2 alusel, tuleb menetluslikult alati liigitada kas hagist osaliseks loobumiseks või hagi osaliseks tagasivõtmiseks ning vormistada eraldi määrusega- kas osalise läbi vaatamata jätmise või osalise menetluse lõpetamisena. Sellise seisukoha on esitanud korduvalt ka Riigikohusnäiteks lahendis 2-14-61508 p 16 leidis Riigikohus järgmist: „Haginõude vähendamist ei peeta

§ 376

lg 4 p 2 järgi küll hagi muutmiseks, kuid sellest tuleneb vaid see, et vähendamisele ei kehti

§ 376

lg 1 järgsed piirangud hagi muutmiseks, eelkõige, et muutmiseks on vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata (

§ 423

lg 1 p 2, §-d 424 ja 425) või menetlus lõpetada (

§ 428

lg 1 p 3, §-d 429 ja 431).“ Hageja tegi oma avalduse nõude vähendamiseks pärast eelmenetluse lõppemist, mistõttu saab hagi tagasi võtmist kohaldada ainult kostja nõusolekul (

§ 424lg 1).

Kostja esindaja on istungil teatanud, et ta on nosu nii hagist osalise loobumise kui selle osalise tagasi võtmisega. Antud juhul on hageja selgelt teatanud, et ta ei soovi kohaldada hagist loobumist, saab tema tahte n.ö menetluslikuks vormistamiseks saab seega kasutada vaid nõude osalise tagasivõtmise regulatsiooni.

§ 423lg 1 p 2 kohaselt jäetakse hagi läbi vaatamata kui hageja on hagi tagasi võtnud.

Vastavalt 425 lg 1 jätab kohus hagi läbi vaatamata määrusega. Kohus leiab, et antud juhul tuleb jätta hageja nõue osaliselt läbi vaatamata ja seda põhinõude summas 21 500 eurot.

§ 426

lg 1 sätestab: Hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Vastuseks hageja hinnangule, et hagejat ei või panna halvemasse olukorda seaduse lünga tõttu, märgib kohus, et tegemiste ei ole seaduse lüngaga vaid hageja riskiga menetluses. Riigikohus on analoogseid olukordi käsitlenud korduvalt ja pole kunagi leidnud, et menetlusnormides oleks lünk. Kohus selgitab, et tegemist on hageja õigusega vabalt kasutada oma menetlusõigusi, millega kaasnevad ka menetluskikud tagajärjed, mida hageja arvestama peab. On hageja risk esitada algselt hagi oluliselt suuremas summas, kui see saab hiljem menetluses tõendatud. Siis on ka hagejal valik, kas ta arvestab sellega, et kohus rahuldab hagi osaliselt või ta vähendab oma nõuet osaliselt nõudest loobudes või võttes hagi osaliselt tagasi. Igal juhul tuleb kohtul jagada vastavalt lõpptulemile ka menetluskulud poolte vahel. Oleks aga ebaõiglane, kui kostja peaks vastutama menetluskulude eest, mis on tekkinud puhtalt hageja ebakohastest otsustustest, näiteks seetõttu, et ta esita hagi n.ö igaks juhuks suuremas summas. Kohus märgib ka, et

§ 163

lg 1 aga ka § 162 lg 4 annavad kohtule teatud võimaluse jagada menetluskulusid osaliselt paindlikumalt ja menetluslikku olukorda arvestades. Selleks oleks hageja aga pidanud korrigeerima oma nõuet mõisliku aja jooksul pärast enda joaks oluliste tõendite saamist mitte aga istungi lõpus. Kohus andis hagejale ka istungi alguses võimaluse nõude muutmiseks, sest see tundus mõistlik, kuid hageja ei soovinud seda võimalust kasutada. Kohus märgib, et hageja enda jäiga positsiooni tõttu ei pea kohus mõistlikuks kalduda kõrvale

§ 168lg 2 kulud jaotamise üldreeglist.

II Nõude sisuline lahendamine Poolte vahel puudub vaid selles, et hageja tegutses kostja juures juhatuse liikmena perioodil 19.09.2000-22.07.2019 (t lk 34-35). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tegemist on käsunduslepingulaadse õigussuhtega VÕS § 619 mõttes. Selliselt on äriühingu ja juhatuse liikme suhet sisustanud ka Riigikohus (näiteks lahendis 3-2-1-113-16 p 28, 2-16-1189 p 14). 7 VÕS § 619 sätestab: Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käesolevalt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel puudus konkreetne kokkulepe tasu maksmiseks nagu seda näeb ette VÕS §

1. Seda kinnitas ka hageja ise vande all antud ütlustes: kuue aasta jooksul ei jõutud temaga lepingu sõlmimiseni, kuigi sellest oli W. Lxxxxxxxxx korduvalt juttu. Lisaks VÕS sätetele tuleb käesolevalt juhinduda ka Äriseadustiku sätetest- ÄS § 314 lg 1 kohaselt määratakse aktsiaseltsi juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord nõukogu otsusega. Käesolevalt puudub poolte vahel vaidlus ka selles, et kostja nõukogu ei ole teinud otsust juhatuse liikmele tasu määramiseks. Hageja ütluste kohaselt olid tal läbirääkimised tasu osas Wxxxxxxx Lxxxxxxxxx alates 2016.aastast. Enne seda puudus otseselt vajadus tasu määramiseks, sest igapäevase asjaajamisega tegeles kuni 2014 aastani bistroo juhataja ja hagejal oli juhatuse liikmena vähem ülesandeid; pärast bistroo juhataja koondamist tulid need ülesanded hagejale (01:31:58 keskelt lk 153 ülal). Samuti ei pidanud hageja ise tasu saamist vajalikuks seni kuni ta oli kostja aktsionär ja töötas sisuliselt iseendale (01:31:58). Kostja ja AS Adavere Agro registrikaartide andmete kohaselt on kostja ainuaktsionär alates 31.12.1999 AS Adavere Agro, kelle aktsionär oli ka hageja kuni 01.01.
2. Seega vastavad hageja ütlused selles osas tõele- kuni 2013.aastani oli hageja ise läbi teise äriühingu huvitatud kostja tegevusest ja majandustulemustest, mistõttu on eluliselt usutav, et talle ei olnud kostja juhatuse liikmena tasu määratud. Kohus märgib siinkohal, et alates 22.12.2017.a on AS Aadavere Agro ainuaktsionäriks Adahold OÜ- seega puuduvad nii kostjal ja AS-l Adavere Agro eraisikutest omanikud. Hageja ütluste kohaselt kuulusid kuni 2019.a nõukogusse Wxxxxxxx Lxxxxxx, Axx Sxxxxja Axxxx Axx (01:26:36- t lk 152p keskel), kuid tema rääkis lepingust peamiselt vaid Wxxxxxxx Lxxxxxxxxx (00:46:28 keskel- t lk 151, 01:50:39- t lk 153 p keskel). Kostja seadis hageja väited lepingulistest läbirääkimistest kahtluse alla, kuna äriregistri kande kohaselt oli kuni 2018 lõpuni kostja nõuskogu liikmeteks hoopis Rxxx Oxx, Rxxx Lxxx ja Ixx Txxxxx (01:27:36). Hageja selgituse kohaselt oli nõukogu ümber valitud, kuid äriregistris olid kanded tegemata (01:25:52, 01:31:19). Antud asjaolu on nähtav ka kostja registrikaardi kanntest- alles alates 11.12.2018 on kostja nõukogu liikmed Wxxxxxxx Lxxxxxx, Cxxxxxx Lxxxxxx ja Axxxx Axx. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kas ja millal valiti nõukogu hageja poolt väidetud koosseisus, mistõttu kohus ei saa hageja väite paikapidavust objektiivselt kontrollida. Samas ei ole äriregistri kandel sisesuhtes õigust loovat tähendust- ÄS § 34 lg 2 ja 3 kohaselt on äriregistri kandel õiguslik tähendus vaid kolmanda isiku suhtes ja sedagi vaid siis kui ta ei teadnud, et andmed äriregistris on ebaõiged või muutmata. Antud juhul on eluliselt usutav, et hageja teadis uue nõukogu valmimisest ja selle kooseisu, kuid kanded olid äriregistris muutmata. Sellise olukorras on õigustatud, et hageja suhtleb nõukoguga, kes on üldkoosolekul valitud. Kohtu hinnangul ei muuda kostja vastuväited ja kahtlused, et hageja teadlikult ei suhelnud õige nõukoguga, õiguslikku olukorda. Kohus märgib ka, et kostja tõi sellise vastuväite menetlusse alles hageja vande all küsitlemise ajal, kui hageja seda ebakõla kõrvaldavaid tõendeid enam esitada ei saanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et arvestada ei saa kostja kahtlust, et hageja ei ole teinud piisavalt juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks, sest ta ei suhelnud nõukogu liikmetega. Kohus on ka seisukohal, et see, kes oli kantud nõukogu liikmena kostja äriregistri kaardile ei olegi käeolevalt asjas määrava tähtsusega. Nimelt ei olegi ju vaidlust selle üle, et kostja nõukogu (ükskõik millises kooseisus) ei ole hagejale tasu määranud. Kohtu hinnangul ei muuda hageja õigust oma tegevuse eest tasu nõuda ka see, 8 kellega konkreetselt ta pidas läbirääkimisi tasu saamiseks või kas keegi talle lepingu sõlmimist lubas või mitte- fakt on ju see, et selle lepingu sõlmimiseni ei jõutud. Kostja väitel oli hageja tasu kostja juhatuse liikmena kaetud teise äriühingu- AS Adavere Agro juhatuse liikme tasuga. Äriregistri andmete kohaselt oli hageja AS Adavere Agro juhatuse liige perioodil 01.03.2001-19.07.20019 (t lk 36-39). Hageja ei eitanud, et sai nimetatud äriühingu juhtimise eest tasu- tal oli tööleping töötasuga 1800 eurot (01:31:58- t lk 153 esimeses pooles). Hageja kinnitusel puudus tal nii AS-ga Adavere Agro kui kostjaga kokkulepe, et nimetatud tasu katab ka tema tegevuse kostja juhatuse liikmena (00:46:28 keskel- t lk 151 p). Kostja pole esitanud tõendeid sellise kokkulepe olemasolu kohta. Samuti pole kostja esitanud ka kummagi äriühingu nõukogu otsust sellisel viisil hagejale tasu maksmise kohta. Kohus märgib, et vastavalt

§ 230

lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna juhatuse liikmele tasu maksmise otsustab ÄS § 314 lg 1 tulenevalt igal juhul aktsiaseltsi nõukogu, pidi kostja oma väite tõendamiseks esitama vastava nõukogu otsuse, mida ta esitanud ei ole. Kuna puuduvad igasugused nõukogu otsused kostja juhatuse liikmele tasu maksmise kohta, tuleb asuda seisukohale, et hagejale ei ole tasu määratud. Kohus möönab, et vastavad läbirääkimised võisid toimuda, kuid kuna nõuskogu ostust vastu ei võtnud ega hagejaga ka lepingut ei sõlmitud, siis ei ole läbirääkimistel siduvaid õiguslikke tagajärgi. Kostja väitis ka, et ta oli otsustanud hagejal juhatuse liikme tasu mitte maksta, kuid ka seda väidet kostja ei tõendatud. Kohus nõustub, et tasu mitte maksmise kohta ei pidanud nõuskogu ostust vastu võtma, kuid kui tegemist oleks teadliku kostja tahteavaldusega, oleks see olnud siiski mõistlik, sest sellisel juhul oleks hageja sellest ka teadlik olnud. Käesolevalt sellist teadliku tahteavaldust kostjal esitada ei ole, mistõttu on hagejal õigustatud ootus oma töö eest tasu saada ja esitada nõue tulenevalt üldisest seaduslikust alusest . Hageja esitas tasu nõude tulenevalt VÕS § 627 lg 1: Kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohtu lahendites on korduvalt selgitanud, et äriühingu juhatuse liikmel on eelduslikult õigus saada oma tegevuse eest tasu (2-15-18186 p 15). Ka lahendis 2-16.18953/50 p 13.5 on Riigikohus selgitatud, et äriühingu juhatuse liikmelt ei saa eeldada seda, et ta täidaks äriühingu igapäevast juhtimist tasuta, sõltumata sellest, kas ta on äriühingu aktsionär või mitte. Kohus leiab, et kuigi kostja nõukogu jättis määramata hagejale tasu tema tegevuse eest juhatuse liikmena, on hagejal siiski õigus tasu saada. Puudub vaidlus, et hageja teguseski erinevate äriühingute juhatuse liikmena- see oli tema kutsetegevus (töö), mille eest on üldiste arusaamade kohaselt õigus saada tasu. Ükski kostja esitatud vastuväide ei anna alust asuda seisukohale, et hageja pidi kostja juhatuse liikme kohustusi täitma tasuta. Kohus eelpool leidis, puudus kokkulepe või nõukogu otsus, et AS Adavere Agro juhatuse liikme tasu katab ka hageja tegevuse tasu kostja juhatuse liikmena. Nõude perioodil ei olnud hageja enam mingil moel kostja omanik ega ka äriühingu osaluse kaudu kasu saaja- ta oli osaluse nn emafirmas võõrandanud juba 01.01.2012.a. Kostja leidis ka, et hagejal puudub õigus tasule, kuna tema tegevus juhatuse liikmena oli marginaalne ning, et kostja majandustegevuse väike tulem ei võimaldanudki talle tasu maksta. Nimetatud vastuväited ei võta hagejalt õigust tasu saada, kuid võivad mõjutada tasu suurust. Kuna puuduvad asjaolud, mille tõttu tuleks asuda seisukohal, et hageja pidi kostja juhatuse liikme ülesandeid täitma tausta, siis on hagejal õigus kostjalt tasu nõuda. Hageja leidis, et arvestades teiste kontserni kuuluvate äriühingute juhatuse liikmetega sõlmitud lepinguid võiks kohane tasu olla 1000 eurot kuus. Kohtule esitati tõendina järgmised lepingud: 9 - Aaspere Agro AS juhatuse liikme leping 24.07.2017 (tlk 10-13); mille kohaselt oli juhatuse liikme tasuks 2000 eurot kuus- lepingu p 5.

1. - OÜ Rebruk Farm juhatuse liike leping 13.06.2015 (t lk 135-137), mille kohaselt oli juhatuse liikme tasuks 2275 eurot kuus -lepingu p 5.
2. Juhatuse liige tegutses OÜ Rebruk Farm, Mäe Põllumajandusühistu ja Vaklak OÜ juhtimises. - Peetri Põld ja Piim AS juhatuse liikme leping 09.02.2016 (t lk 138-140), mille kohaselt juhatuse liikme tasuks oli 2500 eurot kuus – lepingu p 5.
3. Samuti oli tõendina esitati Vaklak OÜ poolt 01.03.2018.a sõlmitud tööleping, mille alusel isik tegutses ka äriühingu juhatuse liikmena (t lk 143-144). Nimetatud lepingu kohaselt oli töötasuks 1600 eurot kuus -lepingu p 4.
4. Kohus märgib, et kõik kolm juhatuse liikme lepingut on erinevate äriühingute nimel sõlminud just Wxxxxxxx Lxxxxxx, mis muudab eluliselt usutavaks hageja selgituse, et juhatuse liikme lepingu sõlmimisest rääkis ta just Wxxxxxxx Lxxxxxxxxx. Kohus leiab, et nimetatud lepingute alusel ei saa hinnata, milline oleks pidanud olema kostja juhatuse liikime õiglane tasu. Ainuüksi nimetatud lepingutes määratud juhatuse liikmete tasudest juhindumine oleks olukorra lihtsustamine ega arvesta ka seda, et tasu määramise alused on tegelikult määratud seaduses. ÄS § 314 lg 2 sätestab: Nõukogu peab juhatuse liikme tasustamise korra ning tasude ja muude hüvede suuruse määramisel ning juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel tagama, et juhatuse liikmele aktsiaseltsi tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi majandusliku olukorraga. Seega ei saa tasu määramisel lähtuda mitte sellest, millised lepingud on sõlmitud teistel äriühingutel oma juhatuse liikmetega vaid lähtuda tuleb konkreetse äriühingu juhatuse liikme ülesannete ringist ja ka äriühingu majanduslikust võimalusest tasu maksmisel. Kohus selgitab, et teiste isikutega sõlmitud lepinguid saab tasu suurusel määramisel arvesse võtta, kui on võimalik omavahel võrrelda lepinguga määratud tasu aluseks olevaid ja nõude esitaja kohustusi, vastutust äriühingu juhatuse liikmena ja nende äriühingute majanduslikku seisu. Käeolevalt on teiste äriühingute juhatuse liikmete kohustused ja vastutus kohtule teada vaid osaliselt, majanduslik siis aga üldse mitte. Samal põhjusel ei saa tasu suurust määrata ka Fontes Palgakonsultatsioonid OÜ uurimuse alusel (t lk 95105), sest tegemist raportiga Eesti tippjuhtide tasustamisest, mis hõlmas ka väga suuri ettevõtteid, müügituluga üle 100 miljoni euro ja üle 500 töötajaga. Samuti olid osalenud ettevõtted väga erinevatelt tegevusaladelt. Kohus märgib, et võrrelda saab võrreldavaid, kuid antud raport annab n.ö keskmise taseme. Tasu määramise aluseid on rõhutanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-44-17: juhatuse liikmele osaühingu poolt tehtavate maksete kogusumma peaks olema mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku olukorraga (p 25). Lahendis 2-15-18186 p 17 on Riigikohus rõhutanud tasu maksmise proportsionaalsuse põhimõtet. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja peamiseks majandustegevuseks oli talle kuuluva kinnistu, millel asuvad kütusetanklas ja – mahutid ning parkla välja üürimine. Kostjale kuulus kinnistu nr 453535 „Adavere bensiinijaam“ (t lk 70). Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja kinnistul asuvad parkla, varikatusega kütuse tankurid ning kütise mahutid. Kostja, Adavere Agro AS ja Statoil Fuel ja Rentail Eesti AS vahel on 30.12.2014.a sõlmitud kostjale kuuluva kinnistu „Adavere bensiinijaam“ ja Adavere Agro AS-le kuuluva kinnistu „Adavere bistroo“ üürile andmise leping tähtajaga 15 aastat (t lk 71- 82). Kohtule esitatu kohaselt oli suurem osa hageja kohustusi juhatuse liikmena perioodil, mille osas on nõue esitatud- so 29.01.2018-09.07.2019, seotud nimetatud lepingu täitmisega. Lisaks sellele veel väiksemad jooksvad kohustused nagu tavaline äriühingu esindamine pangas ja ärikohtumistel (eeldatavalt nn Vaklak kontsernis), asjaajamise ja raamatupidamise korraldamine. Kohus tegi esitatuid tõendite alusel kindlaks, et hageja peamised kohustused olid järgmised: suhtlus 10 kinnistu üürnikuga; kinnistu maksude tasumine, kinnistul asuva kütuse mahutipargi tehniline järelevalve ja suhtlus Tehnilise Järelevalve Ameti ametnikega, tankurite varikatuse korrashoid, vajadusel parkimisala korrashoid (maha jäetud esemete ära toimetamine). Nimetatud kohustused tulenevad kas lepingu punktidest- nt 8.3, 8.4 (katuse korrashoid, ligipääsetavus), ka p 11 (kontaktisikud) ja lisas nr 6 määratletud kinnistu ja sellel asuvate objektide hooldamise ja remontimise jagunemisest- p 10, 12
5. Hageja vande all antud ütluste kohaselt korraldas ta ka muru niitmist ja lume lükkamist- lisa 6 p 14 ja 15 võis üürnik need teenused üürileandjalt osta. Käesolevalt andis hageja ütlused, et lume lükkamise tegi teine üürileandja Adavere Agro AS ja see firmas esitas siis ka arve üürnikule. Kuna hageja oli ka Adavere Agro esindaja, puudus tal selles tegevuses vajadus tegutseda kostja esindajana. Muru niitmine telliti kolmandalt firmalt ja piisas kui hageja tellis töö teise üürileandja esindajana. Hageja ütluste kohaselt olid tal kostja esindajana kõige suuremad kohustused mahutipargi omaniku ülesannetes- ta pidi jälgima mahutite tehnilist korrasolekut ja vastutama selle eest. Hageja selgituse kohaselt tegi ta kontrolli kord nädalas, pidas korras dokumendid ja korraldas omanikuna ka TJA korralist kontrolli (kord aastas, põhjalik kontroll kolme aasta tagant) ( 01.07:34- t lk 152, 01:49:54- t lk 153p, 01:50:39 keskel- t lk 153p ). Hageja selgitas, et tal oli tehniline haridus ja ta oli läbinud vastava koolituse, mis andis talle õiguse jooksvat järelevalvet teha. Kostja neid hageja väiteid ümber ei lükanud. Samuti selgitas hageja, et ta pidi korraldama õli- ja rasvapüüduri töötamise, neist esimene oli kostja omandis. Lepingu lisa 6 p 6 ja 7 kohaselt oli nende seadmete hooldamine üürniku kohustus. Hageja selgitas ka, et nimetatud teenus ei olnud üüri sees ja esitati eraldi arve üürnikule, mis käis läbi Adavere Agro AS-i, tööd korraldas hageja (vahetult enne 01:49:02 märget). Seega ka need tööd korraldas küll hageja, kuid tegi seda teise üürileandaja mitte kostja esindajana. Lisaks selgitas hageja vande all, et antud perioodil oli vajalik teha remonditöid tankerite varikaustusele, mis oli tuulest kannatada saanud (01:07:34, tlk 152 ülal) ning kanalisatsiooni ümberehitust, sest hoone kanalisatsioon asus kostja maal (01:07:34 teises pooles, t lk 252 allosas)- kostja korraldas tööd ja tegutses omaniku järelevalve teostajana. Kanalisatsiooni toimimise korraldamine oli lepingu p 8.5 ja katuse (ka varikatuse) korrashoid p 8.
6. olid üürileandja kohustused. Kostja nende tööde tegemist ja hageja poolt kostja esindajana korraldamist ümber ei lükanud. Nimetatud tööde tegemise kohustus on ka lepinguga pandud üürileandjale. Samuti selgitas hageja, et osales läbirääkimistel mõlema kinnistu omaniku esindajana, kui arutati Põltsamaa MÜ kuuluva poe sissesõidu määramist läbi mõlema kinnistu (vahetult pärast eelmist viidet). Ka seda tegevust kostja ümber ei lükanud. Hageja ütluste kohaselt oli tal ülesanne tegeleda ka ala turvameetmetega- leping oli sõlmitud G4S-ga ja tema telefonile tulid häired, paarkord kuus käis häire peale väljas, seda ka pärast mahutite piirdeaia ehitust. Samuti käis ta koos hooldustehnikuga objektil kord kuus. Käesolevalt on ebaselge, kellega oli turvafirmal sõlmitud teenuse osutamise leping, sest lepingut kohtule ei esitatud. Üldiselt on objekti, sh kütusemahutite turvamine üürniku huvi. Üürilepingus ei ole määratud eraldi, kelle korraldada on turvameetmed, kuid lepingu lisa 6 p 4 kohaselt olid tankimisala seadmete hooldus üürniku kohustus. Kohtu hinnangul kuuluvad ka turvaseadmed ja nendega seotud häired selle punkti mõjualasse. Seega on ebaselge, miks olid turvameetmed korraldatud nii, et häire korral pidi välja minema just hageja. Tõendamata on see, et ta käsi häire korral kinnistuil kui kostja esindaja- tal võis olla üürnikuga mingid erikokkulepe selles osas. Hageja selgitas, et ta tegutses korraga kolme äriühingu juhatuse liikmena ja kostja asjade ajamiseks kulus tal ca 2 tundi päevas (01:31:58- enne 01:49:02- t lk 153 teine pool). Hageja tegutses ka nädalavahetuseti, kuid hageja ei täpsustanud, millises mahus tegutses ta nädalavahetusel just kostja esindajana. Kohus märgib, et käesolevalt on keerukas teha vahet, milliseid ülesandeid täitis hageja kostja juhatuse liikmena ja millised Adavere Agro AS juhatuse liikmena. Liiati olid kaks äriühingutele kuuluvat kinnistut omavahele väga tihedalt 11 seotud nii ruumiliselt, majandustegevusega kui ka hõlmatud ühe lepinguga. Kohtule jäi hageja ülekuulamisest mulje, et kohati ei teinud ka hageja ise vahet, milliseid ülesandeid ta täitis kummagi äriühingu juhina ning ta ei adunud, et kui tööd korraldati Adavere Agro AS-i kaudu ja ka tasuti sellele äriühingule, siis hageja ei tegutsenud kostja esindajana. Arvestades kohtu ette toodud tööde ja tegevuse mahtu kostja juhatuse liikmana, seda milline oli hageja tegevuse ajaline jagunemine kolme tema juhitava äriühingu juhina ja seda, milline oli hageja tasu Adavere Agro AS juhatuse liikmena, leiab kohus, et hageja tasuks kostja juhatuse liikmana tuleb lugeda 750 eurot kuus. Sellisele tulemusel jõudis kohus muuhulgas ka seeläbi, et kui hageja tegutses Adavere Agro AS juhatuse liikmena kuus keskmiselt 120 tundi (igapäevaselt ca 5 tundi+ 3-4 tundi nädalavahetuseti) ja selle eest oli tema tasuks 1800 eurot, tuleb keskmiseks tasuks ca 15€ tund. Kostja juhtimisel kulutas hageja kuus keskmiselt ca 50 tundi, mille eest oleks kohane tasu 750 eurot. Kohtu hinnangul vastab selleni tasu nii kostja juhatuse liikme kohustuste mahule kui ka vastutusele. Kostja esitas vastuväite, et kostja majandlik seis ei oleks võimaldanud hagejale nõutud summas tasu maksta. Nimelt oli kostja ainsaks sissetulekuks perioodil 2017-2019.a üürilepingust saadav tasu 12000 aastas, mis nähtub kostja majandusaasta aruannetest ( t lk 4069). Hageja omakorda viitas, et kostjal olid olemas tasu maksmiseks piisavad rahalised vahendid: 31.12.2017.a seisuga oli hagejal rahalisi vahendeid 167 385 eurot, 31.12.2018 olid vabad rahalised vahendid suurenenud- 180 386 eurot (vastavalt 2017.a ja 2018.a majandusaasta aruanded). Aruannete kohaselt oli kostja mõlemal aastal kasumis. 2019.aastal vabade rahaliste vahendite summa vähenes ca 1000 euro võrra ja aasta lõpuks jäi kostja kahjumise, kuid siinkohal tuleb märkida, et hageja oli kostja juhatuse liige vaid ligi pool sellest aastast- kuni 22.07.
7. Kohus leiab, et juhatuse liikmele tasu määramisel arvesse võetav äriühingu majandlik olukord ei saa olla vaid jooksva müügituluga arvestamine. Kohus siinkohal kostjaga ei nõustu. Kohus leiab, et kui äriühingu majandlik seis on piisvalt hea varasema majandustegevuse tulemusel, saab juhatuse liikmele maksta tasu ka jooksva müügitulu suhtes ebaproportsionaalses suuruses. Käesolevalt on ka oluline, et varasema hea majandustulemi taga oli juhatuse liikmena samuti hageja, kuid ta ei pidanud selles osas otstarbekaks tasu taotlust esitada, sest nõue oleks aegunud. Seega oli selles, et kostjal on piisavalt varuks rahalisi vahendeid, hageja edukas tegevus ja juhtimine. Nõude esitamise perioodil ei ole hageja tegevus juhina olnud selline, et kostja välja kujunenud majandlik seisund oleks oluliselt halvenenud. Kohus leiab, et arvestades kostja majandlikku seisu perioodil 2017-2019, oli kostjal võimalik maksta juhatuse liikmele tasuna 750 eurot kuus. Käesolevalt ei ületa tasu ka kostja igakuist müügitulu, milleks oli 1000€ kuus. Seega ei kahjusta tasu kostjat ebaproportsionaalselt. Kohus ei käsitle siinkohal hageja väiteid üürilepingus üüritasu ebaõiglase jaotamise kohta. Esiteks puuduvad kohtul andmed ja ka tõendid, et seda väidet adekvaatselt hinnata. Teiseks oli tegelikult hageja ise mõlema üürileandja juhatuse liikmena selleks isikuks, kes pidi mõlema üürileandja esindajaga sõlmima üüritulu jagamiseks kokkulepped. Kas need kokkulepped tehti ja millised need olid, seda kohus ei tea. Kui need kokkulepped ei vastanud üürileandjate tegelikule panusele, siis oli see tegelikult just hageja vastutusel. Kohus leiab et perioodil 29.01.2018- 09.07.2019 oli hagejal õigus juhatuse liikmena saada tasu 16 kuu eest, so kokku 12 000 eurot. Hageja palus enda kasuks välja mõista ka lisatasud: nn jõulupreemia ja puhkusehüvitise ning samuti hüvitise ootamatu juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumise eest. Hageja viitas oma 12 nõude alusena sellele, et teistele nn Vaklak kontserni kuuluvate äriühingute juhatuse liikmetele on nimetatud hüved lepingus ette nähtud. Kohtule esitatud lepingutes on tõepoolest sellised hüved määratud: lepingute p 5.2 kohaselt jõulupreemia 50% kuutasust ja puhkusetoetust ühe kuutasu suuruses summas. Samuti on lepingute p 7.2.2 kohaselt õigus hüvitisele kui juhatuse liige kutsutakse tagasi ennetähtaegselt. Tingimuseks on, et juhatuse liige ei ole võetud kriminaalvastusele seoses ametialase kuriteo toime panemisega. Seejuures on Rebruk Farm OÜ ja Peetri Põld ja Piim AS lepingutes hüvitise suuruseks lausa 6 kuutasu suurune hüvitis, kuid Aaspere Agro OÜ puhul 3 kuu tasu suurune. Seega on küsimus, kas nimetatud hüvesid saab laiendada ka hagejale, kellega ei olnud sõlmitud kirjalikku juhatuse liikme lepingut, kuid kes kuulus siiski sama emafirma haldusalasse. Kohus juba eelpool viitas Riigikohtu lahendile 2-15-18186, mille p 17 on järgmine: ÄS § 314 lg-s 2 sätestatud tasu määramise proportsionaalsuse põhimõte kohaldub mitte ainult juhatuse liikme tasule ehk sellele rahasummale, mida juhatuse liikmele makstakse tema ülesannete täitmise eest juhatuse liikmeks oleku ajal, vaid ka kõigile muudele tasudele, sh kompensatsioonidele, mida juhatuse liige on õigustatud saama pärast ametisuhte lõppu. Kohus leiab, et ametis oleku ajal oli hagejal õigustatud ootus saada samuti hüvitisi/listasusid, mida said teised emafirma kaudu seostud äriühingute juhatuste liikmed. Nimetatud hüved on sõltuvuses kuutasu suurusest, mistõttu saab hüvitiste suurusel arvesse võtta ka kohtule esitatud lepinguid- hüvitised on kuutasu suuruse läbi korrelatsioonis iga juhatuse liikme kohustuste ja vastutusega mõne äriühingu juhtimisel. Nõude perioodil oli hagejal õigus saada jõulupreemiat 2018.a eest - seega summas 375 eurot ja puhkusetoetust 2018.a ja 2019.a eest – kokku 1500 eurot. Lähtudes Riigikohtu juhisest, leiab kohus, et hagejal on õigus saada ka hüvitist, sest ta vabastati ennetähtaegselt juhatuse liikme kohalt. Ka sellise hüvitise saamine oli n.ö juhatuse liikme teenuspaketis teiste samale omanikele kuuluvatel äriühingute juhatuse liikmetel. Kohtle ei ole esitatud väidet, et hageja suhtes oleks algatatud kriminaalmenetlust seoses ametialase kuriteo toime panemisega. Kohtu hinnangul on hageja nõude põhjendatud ja tuleb rahuldada_ kostjal tuleb tasuda hagejal hüvitist kolme kuutasu suuruses summas, milleks on 2250 eurot. Kokku tuleb rahuldada hageja põhinõue summas 16 125 eurot. Hageja palus välja mõista viivised alates temaga juhatuse liikme lepingu lõpetamisest 10.07.2019.a kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palus viivise välja mõista nn seadusjärgses määras. Vastavalt VÕS 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hageja tasunõue oli muutnud sissenõutavaks osade (kuude) kaupa juba enne lepingu ennetähtaegset lõpetamist kostja poolt- tegemist oli suhtega, kus tasu arvestatakse ja makstakse kuude kaupa või sündmuse (jõulud, puhkus) saabumisel. Lepingu ülesütlemise hüvitise saamise õigus tekkis hagejal selle sündmuse saabumisel- s.o lepingu lõpetamisel. Käesolevalt ei soovi hageja arvestada viivist iga kuumakse kohta eraldi vaid korraga alates viimase tasumisel kuuluva makse (hüvitise) tasumise kohutusest, so alates 10.07.2019.a. Lahendi tegemise seisuga on kostja kohustuse täitmisega viivituses seega 1055 päeva (10.07.19-09.07.20 366 päeva, 10.07.20-09.10.2021 365 päeva, 10.07.1-30.05.22 324 päeva). 13 VÕS § 113 lg 1 ja § 94 tulenevalt on nn seadusjärgne viivis 8% aastas, so 0,022% päevas. Arvestades põhinõude suurust, on nn päevamääraks seega 3.55 eurot. Kohtu arvestuse kohaselt on viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga kokku 3745.25 eurot. Hageja palus mõista viivise välja kuni põhinõude tasumiseni.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et täiendava viivise võib hageja taotletud määras välja mõista. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus jättis hageja nõude osaliselt läbi vaatamata, tuleb käesolevalt kohaldada ka

§ 168

lg 1: Hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Hageja vähendas oma põhinõuet lausa pooles ulatuses, selle võrra vähenesid poole võrra ka võimalikud välja mõistmisel kuuluvad viivised. Antud juhul ei rahuldanud kohus hageja vähendatud põhinõuet samuti täies ulatuses- rahuldamise määraks oli ¾ alles jäänud põhinõudest, lisaks viivis. Käesolevalt leiab kohus, et arvestades hagi rahuldamise määra ja nõude osalise läbi vaatamata jätmise ulatust, tuleb menetluskulud lähtudes

§ 163lg 1 ja 168 lg 2 jätta kummagi poole enda kanda.

Kuna kohus jätab kulud poolte endi kanda, ei analüüsi kohus kulude suurust ja põhjendatust, sest ei pea seda antud olukorra otstarbekaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 14