Obsah (8)

§ 654§ 652§ 238§ 497§ 459§ 5§ 163§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus jättis kostjale I Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 väljamõistetud elatise vähendamata alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 summani 213,44 eurot kuus ning kostjale II Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 väljamõistetud elatise vähendamata alates 01.01.2022 summani 200 eurot kuus. Samuti osas, millega kohus jättis kostjale I Pärnu Maakohtu poolt 15.09.2020 väljamõistetud elatise vähendamata alates 01.04.2022 summani 225,64 eurot kuus. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab seadusemuudatuse tõttu hagi osaliselt alates 1. jaanuarist 2022 ning mõistab hagejalt kostjate kasuks välja elatise vastavalt 01.01.2022 muutunud seadusele. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

1. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt esitatud täiendavate tõendite osas. Hageja esitas lisana apellatsioonkaebuse vastusele järgmised täiendavad tõendid: Töötukassa 30.06.2021 ja 01.07.2021 otsused töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise kohta; andmed hagejale väljastatud haiguslehtede kohta kuni 29.07.2021; laste vanemate kirjavahetuse; tšekid toidu, riiete ja prillide ostmise kohta; laste ema elatise nõude ja hageja õe kinnituse sularaha kohta. Samuti esitas hageja 22.04.2022 täiendava seisukoha koos järgmiste täiendavate tõenditega: Harju Maakohtu 01.12.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-21-11390 ning väljatrükid kostjale määratud töövõimetuslehtede kohta perioodil 30.06.2021-20.05.
2. 25.1.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud Töötukassa 30.06.2021 ja 01.07.2021 otsused töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise kohta ja andmed hagejale väljastatud töövõimetuslehtede kohta alates 30.06.2021 kuni 20.05.2022 ning Harju Maakohtu 01.12.2021 määrus tsiviilasjas nr 221-11390 on käesolevas asjas asjakohased ning neid tõendeid ei ole hageja saanud varem esitada, mistõttu võtab ringkonnakohus nimetatud täiendavad tõendid vastu. 25.2. Seevastu ei ole aga põhjendatud hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud laste vanemate kirjavahetuse, tšekkide, laste ema elatise nõude ja hageja õe kinnituse vastuvõtmine. Laste vanemate kirjavahetus pärineb 2020. aasta lõpust kuni 2021. a juuni alguseni. Seega on nimetatud tõend tekkinud maakohtu menetluse ajal ja hagejal oli võimalus see esitada maakohtule. Seega on tegemist hilinenult esitatud tõendiga, mille vastuvõtmiseks puudub alus

§ 652lg-st 3 tulenevalt.

6 2-20-18132 25.3.

§ 652

lg 4 ja

§ 238

kohaselt saab ringkonnakohus vastu võtta sellise täiendava tõendi, mis on vajalik asja lahendamiseks. Tšekid toidu, riiete ja prillide ostmise kohta on samuti osaliselt tekkinud maakohtu menetluse ajal, kuid lisaks ei ole need ringkonnakohtu hinnangul asjakohased, kuna tšekkidel märgitud kuupäevade osas ei ole hageja tõendanud, et kostjad on tema vahetul ülalpidamisel olnud. Maakohus ei ole selles osas selgitamiskohustust rikkunud. Maakohus selgitas 06.04.2021 istungil, et hageja kohustus on tõendada asjaolusid, mis annaksid alust elatist vähendada. Hageja vastas selle peale, et lapsed viibisid tema juures, kuid tõendada hageja midagi ei taha (I kd tl 66-68). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud sellises olukorras kohtul enam täiendavat kohustust hagejale sama tõendamiskoormust uuesti üle korrata või selgitada. Laste ema elatise nõudmist sisaldav sõnumi väljavõte ei ole samuti ringkonnakohtu hinnangul asjakohane tõend, kuna sellest, kas kostjate ema on nõudnud hagejalt elatise maksmist, ei sõltu käesoleva asja lahendamine. 25.

1. Hageja õe kinnituse sularaha kohta oleks ringkonnakohtu hinnangul saanud hageja esitada maakohtus ja maakohus ka selles osas selgitamiskohustust ei rikkunud. Maakohtu istungil arutatust tulenevalt pidi hageja aru saama, et kostjad käsitlevad sularahana sissemakstud raha hageja töötasuna. Sellest ja kohtu selgitamisest tulenevalt pidi hageja mõistma, et tal on vajalik seda asjaolu tõendada. Seda, et hageja mõistis enda tõendamiskoormust, saab järeldada ka hageja enda esitatud 14.01.2020 menetlusdokumendist ja 12.05.2020 kohtule saadetud kirjast. 25.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse kuulata kohtus tunnistajana üle hageja õde Aljona Dmitrijeva, kes saab anda ütlusi tema poolt hagejale sularaha andmisest kostjatele elatise tasumiseks, mida hageja pani enda Swedbank pangakontole. Nimetatud taotlus ei kuulu ringkonnakohtu hinnangul samuti eelnevas punktis märgitud põhjendustel rahuldamisele. Hageja oleks saanud sellekohase taotluse esitada maakohtus.
3. Hageja on esitanud kohtule elatise vähendamise nõude. Kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda

§ 497järgi elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust võimaldab muuta ka

§ 459

. Jõustunud kohtuotsusena

§ 459

mõttes tuleb käsitleda ka maakohtu poolt maksekäsu kiirmenetluses tehtud maksekäsku. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt Riigikohtu 19.10.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12; 28.10.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Järgnevalt on Riigikohus oma seisukohta täpsustanud ja on leidnud, et kui elatise väljamõistmise lahendis ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et määratud elatisega on lapse vajadused kaetud. Sellise lahendi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Hageja maksekäsu menetluses kostjate nõudele vastuväiteid seaduses sätestatud miinimummääras elatise väljamõistmiseks ei esitanud, mistõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt eeldada, et enne 15.09.2020 maksekäsu tegemist esinesid alused kostjate kasuks seaduses sätestatud miinimummääras elatise välja mõistmiseks ning elatise vähendamiseks aluseid ei esinenud.

1. Hageja väitel on tõendatud tema töövõime vähenemine pärast 15.09.2020 Pärnu Maakohtu poolt maksekäsu tegemist, samuti peab hageja kostjaid vahetult ülal. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib 7 2-20-18132 olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja poolt esile toodud asjaolud on seega sellised, mis annavad alust igakuise elatise vähendamiseks juhul kui need on tekkinud pärast maksekäsu tegemist ja kui need asjaolud tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud enda töövõime vähenemist ning asjaolu, et hageja peab kostjaid vahetult ülal.
2. Eesti Töötukassa 13.08.2020 töövõime hindamise otsuse kohaselt on hagejal tuvastatud osaline töövõime vähenemine 1 aastaks ajavahemikul 14.08.2020-05.08.
3. Hagejale oli maksekäsumenetluses makseettepanek kätte toimetatud 24.08.2020, mistõttu oli hagejal võimalus sellekohane vastuväide maksekäsumenetluses esitada. Sellest tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et hagejal tuvastati osaline töövõime enne maksekäsu tegemist. Samuti ei ole hageja 15.09.2020 Pärnu Maakohtu poolt tehtud maksekäsku vaidlustanud. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis oleks tekkinud pärast kohtulahendi tegemist.
4. Eesti Töötukassa 13.08.2020 töövõime hindamise otsuse kohaselt on hagejal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi ja liigesehaigused, artroos ja kondropaatia ning samuti kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi haigus (I kd tl 6). Hageja tervisliku seisundi muutumist halvemuse suunas ja sellest tulenevat töövõime jätkuvat vähenemist ei ole hageja tõendanud. Hageja esitatud saatekirjadest ambulatoorsetele vastuvõttudele nähtub, et hagejal on
5. a septembris-oktoobris diagnoositud seljavalu, podagra, täpsustamata polüneuropaatia, kondromalaatsia, liigesevalu, radikulopaatia (I kd tl 94-103). Hageja ei ole sellest tulenevalt enda töövõimet ümber hinnata lasknud ja endiselt on olnud hagejal osaline töövõime, mis tulenes Eesti Töötukassa 13.08.2020 otsusest. Seejuures on nimetatud Töötukassa otsuses märgitud, et hagejal on piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidel ja eri tasapindadel liikumine ning sundasendis püsimine põlveliigese valu ja labajala tundlikkushäire ning valuaistingute tõttu. Käte tundlikkushäire tõttu on kergelt piiratud käte täppisliigutused (I kd tl 6-9). Seega on hagejal mingis ulatuses tegutsemine piiratud, kuid mitte täielikult välistatud. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul hageja võimeline leidma endale sobivat tööd ja tööd tegema. Sellele, et hageja on suuteline ka raskemaid töid tegema vaatamata talle pandud diagnoosile ja tuvastatud osalisele töövõimekaotusele, viitab seegi, et hageja on enda kinnitusel
6. a septembris-novembris töötanud ehitusel abitöölisena (I kd tl 66-68). Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on hageja teinud arvelduskontole igakuiselt
7. a septembris-novembris ja
8. a veebruarist kuni aprillini sissemakseid, mille osas maakohus leidis, et tegemist on sularahas saadud töötasu sissemaksetega. Ringkonnakohtul pole põhjust asuda maakohtust teistsugusele seisukohale. Lähtudes töötasu maksetest on hageja teinud vaatamata diagnoosile tööd. Seejuures ei saa hageja väitest pideval haiguslehel viibimise kohta ja kohtule esitatud tõenditest töövõimetuslehtede andmete kohta järeldada, et hageja oleks töövõimetu. Nimelt ei ole hagejal takistanud töötamast asjaolu, et hageja viibis alates 30.08.2020 kuni 19.03.2021 järjepidevalt haiguslehel (I kd tl 104). Seetõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka hageja poolt esile toodud ja tõendatud haiguslehel viibimist järgnevatel perioodidel (alates 20.03.2021 kuni 30.06.2021, alates 30.07.2021 kuni 05.08.2021, alates 06.09.2021 kuni 01.11.2021 ja alates 03.01.2022 kuni 20.05.2022) (I kd tl 149 ja II kd tl 3) käsitleda hageja töövõimetusena. Nii nagu hageja ka ise väga õigesti apellatsioonkaebuses märkis, ei tähenda lapse ülalpidamise kohustus üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada, vaid vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Kuna maakohus esitatud tõendite pinnalt ega ka ringkonnakohus täiendavalt esitatud tõendite pinnalt hageja töövõimetust 8 2-20-18132 tuvastanud ei ole, on hagejal kohustus leida selline töökoht ja hankida need vahendid, mille arvelt nii ennast kui ka oma lapsi ülal pidada.
9. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja keskmine sissetulek arvelduskonto järgi on olnud 1296,18 eurot. Seejuures arvestas maakohus õigesti sinna hulka ka Rootsi Kuningriigi maksuameti poolt tagastatud raha, mille puhul on tegemist samuti sissetulekuga. Hageja väide, et maakohus jättis arvestamata hageja kinnisvara puhul hageja laenukohustuse panga ees, ei oma ringkonnakohtu hinnangul hageja varalise seisundi puhul tähtsust, kuna kinnisasja soetamiseks kasutatud laenu tagasimaksete kohustuse olemasolu ei välista selle kinnisasja arvesse võtmist hageja varana, pealegi pole maakohus otsuse tegemisel tuginenud selle kinnisasja konkreetsele väärtusele. Asjaolule, et hagejale kuuluvad sõidukid on vanad ja maksavad vähe ning üks nendest ei ole töökorras, ei ole hageja maakohtus tuginenud ja ei ole põhistanud, miks ta seda väidet maakohtus esitada ei saanud, mistõttu ringkonnakohus seda väidet kui hilinenult esitatut

§ 652lg 4 alusel arvesse ei võta.

31. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis ei rikkunud maakohus sularahaga seotud asjaolu osas (see, et hageja sai raha oma õe käest) selgitamiskohustust. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kohus pidanuks hagejale selgitama, mis tõenditega tal oleks võimalik seda asjaolu tõendada. Kohtu selgitamiskohustus ei ulatu selleni, milliste tõenditega pool enda väiteid tõendada saab. Pool saab ja poolel tuleb ise valida, milliste tõenditega ta enda väidet tõendab. Nimelt sätestab

§ 5

lg 2 teine lause, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

1. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja etteheitega, et maakohus ei selgitanud hagejale õigusabi, sh riigi õigusabi saamise võimalusi. Hagejal ei ole juriidilist haridust. Seetõttu tuleb eeldada, et hagejal pigem puuduvad vajalikud teadmised ja kogemused oma õiguste kaitsmiseks (vt Riigikohtu 11.03.2008 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-7-08, p 11). Viidatud lahendis on Riigikohus aga lisaks märkinud, et lihtsamates vaidlustes suudab menetlusosaline eeldatavasti ise oma õigusi kaitsta, keerukamate vaidluste korral aga vajab menetlusosaline tõenäoliselt kvalifitseeritud õigusabi oma õiguste paremaks kaitsmiseks (vt Riigikohtu 11.03.2008 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-7-08, p 13). Elatise vähendamise hagi ei kuulu ringkonnakohtu hinnangul reeglina keerukate vaidluste hulka ja sellistes asjades on menetlusosaline võimeline ka ise enda õigusi kohtumenetluses isiklikult kaitsma. Samuti ei saa käesoleva asja pinnalt järeldada, et maakohus oleks pidanud aru saama, et hageja ei suuda enda õigusi kaitsta. Tegemist ei ole keeruka vaidlusega, kuna hagejal oli vajalik üksnes esile tuua need asjaolud, mis annavad alust elatise vähendamiseks ja neid ka tõendada. Tulenevalt hageja esitatud hagiavaldusest ja kostja vastusele esitatud kirjalikust seisukohast võib järeldada, et hageja sai sellest väga hästi aru.
2. Põhjendamatu on ka hageja etteheide selle kohta, et kuna hageja ei valda eesti keelt, õigusteadmistega esindajat tal ei olnud, siis ei saanud ta aru ka kohtu selgitustest protokollis vigade parandamise kohta. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist osales kohtuistungil tõlk (I kd tl 66-68). Maakohus on istungi protokolli kohaselt pooltele selgitanud, et protokolli parandamistaotlusi saab esitada kolme tööpäeva jooksul allkirjastamisest. Ringkonnakohus kuulas ka istungi helisalvestist ja sellelt on kuulda, kuidas maakohus on seda kohtuistungil pooltele selgitanud ja tõlk on selle hagejale ära tõlkinud. Maakohus selgitas hagejale ka seda, et kui hageja soovib, siis ta saab kohtu kantseleis vajadusel toimikuga tutvuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud ja hagejale olid tagatud kõik menetluslikud võimalused oma tõendite esitamiseks.
3. Hageja väitel olid kostjad hageja juures alates 23.12.2020 kuni 19.01.2021 (mida võtsid omaks 06.04.2021 kohtuistungil ka kostjad), seega peaaegu terve kuu. Hageja väitel toitis ta 9 2-20-18132 lapsi, ostis neile riided ja talveriided (kuna ema juurest nad tulid sügisriietega, lastel oli külm ja ema poole pöördumisel selgus, et lastel ei olegi talveriideid, kuna nad kasvasid nendest välja) ja muu vajaliku. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad viibivad hageja vahetul ülalpidamisel, mis annaks alust vähendada igakuist elatise suurust. Ringkonnakohus nõustub sellega, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi sellega, et ka asjaolust, et kostjad viibisid hageja juures alates 23.12.2020 kuni 19.01.2021, ei saa järeldada, et hageja peaks kostjaid vahetult ülal. Tegemist on ühekordse viibimisega hageja juures. Lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.2). Hageja poolt esile toodud ajavahemikust ei saa järeldada, et laste vajaduste katmine jaguneks vanemate vahel enam-vähem võrdselt, mistõttu ei saa sellisest ühekordsest hageja juures viibimisest tulenevalt igakuist elatist vähendada.
4. Maakohus ei ole eksinud seega PKS § 102 lg 2 kohaldamisel ega rikkunud oluliselt menetlusnorme, kui leidis, et praegusel juhul ei ole hageja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hageja on kohustatud tasuma lastele miinimumist väiksemat elatist.
5. Maakohtu otsus tuleb siiski osaliselt alates 01.01.2022 elatise vähendamata jätmise osas tühistada, sest apellatsioonimenetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, sh on muutunud miinimumelatise regulatsioon, mis annab alust rahuldada elatise vähendamise hagi osaliselt alates 01.01.
7. Kolleegium selgitab, et
8. jaanuaril 2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
9. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
10. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7 kuni 15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.
11. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat 3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates
12. jaanuarist 2022 kehtiva seaduse alusel miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213,44 eurot. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus kostjatele seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peavad kostjad tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Kostjad nõustusid sellega, et ringkonnakohus vähendab alates
13. jaanuarist 2022 hagejalt väljamõistetud elatist lähtudes nimetatud kuupäevast kehtivast regulatsioonist. Hageja tõi aga täiendavalt esile, et alates 01.01.2022 kehtivat elatise määra tuleb vähendada kostja I puhul summani 120,33 eurot kuus ja kostja II puhul summani 102,28 eurot kuus tulenevalt kostjate viibimisest hageja juures vastavalt kehtivale suhtlemise korrale (7 ööpäeva kuus) ning tulenevalt hageja töövõimetusest. 10 2-20-18132
14. Kolleegium leiab, et elatise suuruse osas saab ringkonnakohus alates
15. jaanuarist 2022 lähtuda eeldusest, et kostjate vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43 eurot 44 senti), s.o 486 eurot 88 senti, ning selles ulatuses ei tule kostjate vajadusi tõendada. Kostjad ei soovinud praeguses vaidluses sellest suuremaid kulusid tõendada.
16. Lisaks tuleb PKS § 101 lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel. Antud juhul on mõlema lapse vajadused kaetud lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi 60 euro ulatuses. Lisaks tuleb noorema lapse elatist PKS § 101 lg 7 alusel vähendada, sest laste vanusevahe on väiksem kui kolm aastat. Kostja I on sündinud 12.04.2008 ja kostja II 08.03.
18. Samas ei kuulu arvesse võtmisele kostjate viibimine hageja juures, kuna PKS § 101 lg 6 näeb ette, et elatist vähendatakse proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7 kuni 15 ööpäeva kuus. See tähendab, et juhul kui kohustatud vanema juures viibimine on alla 7 päeva kuus, ei saa seaduse kohaselt sellist viibimist elatist vähendava asjaoluna arvesse võtta. Hageja esitas ringkonnakohtule Harju Maakohtu 01.12.2021 jõustunud määruse, millega rahuldati osaliselt hageja avaldus lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja määrati suhtlemise kord selliselt, et laste isa suhtleb lastega igakuiselt vähemalt 6 päeva (I kd tl 189-191). Riigikohus on leidnud, et vanemate ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda kohtu poolt määratud kehtivast suhtlemise korrast, mitte sellest kui palju tegelikult vanem lapsega koos viibib. Jättes suhtlemise korda määrava kohtulahendi kõrvale, pisendab selline lähenemine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.1). Seega tuleb kohtul ülalpidamiskohustuse täitmise osas ka käesolevas asjas lähtuda suhtlemise korda kinnitavast kohtumäärusest. See aga ei kinnita hageja väidet, et kostjad viibivad tema juures 7 ööpäeva kuus.
19. Samuti ei kuulu igakuine elatis vähendamisele tulenevalt hageja väitest tema töövõimetuse kohta. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, ei tõenda hageja esitatud tõendid, et hageja oleks töövõimetu ja seetõttu suutmatu igakuiselt kostjatele elatist maksta seaduses sätestatud miinimumsumma ulatuses.
20. Eeltoodut arvestades on kostjal I õigus saada alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 elatist 213,44 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) ning kostjal II 181,42 kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 15%). Alates 01.04.2022 on kostjal I õigus saada elatist 225,64 eurot kuus (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) ning kostjal II 191,79 kuus (s.o 209,2 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 15%). Samas on kohus seotud hagi piiridega. Hageja on esitanud kohtule hagi elatise vähendamiseks kuni 200 euroni, mistõttu puudub kohtul võimalus sellest suuremas ulatuses elatise vähendamiseks. Seetõttu tuleb hagejalt alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 kostja I kasuks välja mõista elatis 213,44 eurot kuus ning alates 01.04.2022 elatis 225,64 eurot kuus, kuid kostja II kasuks tuleb hagejalt alates 01.01.2022 välja mõista elatis 200 eurot kuus.
21. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata kostjatele hagejalt väljamõistetav elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja 11 2-20-18132 lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 II alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et elatise baassummat indekseeritakse iga aasta
22. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse muutumise korral, arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. Sellest tulenevalt, juhul kui kostja II elatis moodustab tulevikus ühes kuus suurema summa kui 200 eurot, tuleb lähtuda sellest suuremast elatisest.
23. Hagi osalise rahuldamise tõttu ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus

§ 163

lg 1 ja § 171 lg 1 ning alates 01.01.2022 kehtiva

§ 164lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluse kulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 12