Obsah (10)

§ 113§ 402§ 4062§ 406§ 42§ 397§ 101§ 415§ 35§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-121437 Tsiviilasi Osaühing Aktiva Finants hag

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 25.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni. 3. Jätta menetluskulud I. P.i kanda. Välja mõista I. P.ilt Osaühing Aktiva Finants kasuks menetluskuludena 950 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb I. P.il tasuda osaühingule Aktiva Finants käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (18.03.2022). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad 1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 14.07.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse I. P.ilt (kostja) 2666,82 euro saamiseks. Kohus tegi 15.07.2021 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas 27.08.2021 vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati 31.08.2021 kohtumäärusega maksekäsu kiirmenetlus ning anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 2. Hageja esitas 24.09.2021 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1973,05 eurot, intressi 237,19 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 844,49 eurot ning viivise alates 25.09.2021 kuni põhinõude summas 1973,05 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja P OÜ 18.04.2019 krediidikonto lepingu, mille kohaselt on kostja võtnud välja krediiti summas 2120 eurot. Kostja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud ning võlausaldaja ütles 30.08.0202 lepingu üles. 01.09.2020 loovutas võlausaldaja oma nõude hagejale. Hagi kohaselt kohustus kostja laenu tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Kostja on põhiosa katteks teostanud makseid summas 146,95 eurot, millest tulenevalt on põhivõlgnevuse suuruseks 1973,05 eurot. Hagi kohaselt leppisid pooled lepingus kokku intressimääras 39,99%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 2. osamaksest 15.05.2020 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 5. osamakseni 15.08.2020 summas 237,19 eurot. Hagi kohaselt kostja intressi tasunud ei ole. Lisaks eeltoodule nõuab hageja kostjalt viivist põhivõla summalt lepingu ülesütlemise päevast alates kuni hagi esitamiseni laenuintressi aastase määraga võrdses intressimääras, s.o 39,99% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Edaspidi, s.o alates 25.09.2021 nõuab hageja viivist põhivõlgnevuselt kuni selle kohase tasumiseni seadusjärgses viivisemääras 8% aastas. Hageja märgib, et laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi (tasuta ja tasulisi kirju), kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja leiab, et tal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes

1132 lg-test 1 ja lg 2 ja lepingu üldtingimuste punktist 7.3. Kostjale on saadetud kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile, mistõttu hageja on seisukohal, et tal on õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu ning leiab, et nõuded on põhjendatud ja õigustatud. Hageja leiab, et kostja on saanud laenuks raha ja kostjal on laenu tagastamise kohustus. Laenult tuleb maksta intressi, seega on intressi nõue põhjendatud. Kostja ei ole laenu katteks korrapäraselt makseid teostanud. Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut, jättes täitmata oma lepingulised kohustused, mille tõttu tekkis laenuandjal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud sanktsioone. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 39,99% ei saa olla liiga suur ja viivisekokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine kuna viivis on kooskõlas

§ 113lg 1 kolmanda lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuitress.

Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Hageja leidis, et kokkulepitud intressimääraga 2 võrdne viivisemäär on kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine.

1. Kostja hagi osaliselt ei tunnistanud. Kostja ei ole nõus hageja esitatud intressiga, viivisega ja muude kuludega. Kostja leiab, et nimetatud nõuded on liiga suured ja ebaseaduslikud. Kostja tunnistab põhinõuet ja on avaldanud, et on nõus tasuma põhivõlgnevuse ja seadusjärgses viivisemääras (8% aastas) viivist maksegraafiku alusel. Kostja palus menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtu põhjendused
2. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
3. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - 18.04.2019 sõlmis kostja P OÜ-ga tähtajatu krediidikonto lepingu nr xxxx, mille kohaselt võimaldati kostjal kasutada laenulimiiti summas 1500 eurot. Krediidikonto põhitingimuste kohaselt oli tegemist tähtajatu lepinguga, mille tagastamise osamaksete arv oli 60, intressimäär aastas oli 39,99% ja kuus 3,33% ning krediidi kulukuse aastamäär oli 39% (dtl 26, 58-70); - krediidikonto lepingu nr xxxx alusel tehti kostjale järgmised laenu väljamaksed, millised summad pidi kostja koos intressidega laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikute alusel tagastama: 18.04.2019 laenu väljamakse summas 500 eurot; 21.04.2019 laenu väljamakse summas 150 eurot; 24.04.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 01.05.2019 laenu väljamakse summas 300 eurot; 06.05.2019 laenu väljamakse summas 500 eurot (dtl 27-35); - 08.09.2019 sõlmis kostja P OÜ-ga krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise kokkuleppe, mille kohaselt võimaldati kostjal kasutada laenulimiiti summas 2000 eurot. Kokkuleppe kohaselt muudab 08.09.2019 kuupäeval sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimustes kokkulepitud tingimused kehtetuks ning edaspidises laenusuhtes lähtutakse 08.09.2019 kokkuleppe põhitingimustest (dtl 36); - 08.09.2019 sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise kokkuleppe alusel tehti kostjale järgmised laenu väljamaksed, millised summad pidi kostja koos intressidega laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikute alusel tagastama: 08.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 09.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 09.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 11.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 22.10.2019 laenu väljamakse summas 130 eurot; 23.10.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 25.10.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 29.10.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 01.11.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 13.04.2020 laenu väljamakse summas 90 eurot (dtl 37-57); - võlausaldaja ütles 30.08.2020 krediidilepingu nr xxxx üles (dtl 71); - 01.09.2020 loovutas P OÜ krediidikonto lepingust nr. xxxx tuleneva nõude osaühingule Aktiva Finants (dtl 72); - seoses võlgnevuse tekkimisega saadeti kostjale meeldetuletuskirju (dtl 73-206)
4. Kohus leiab, et P OÜ ja kostja sõlmisid 18.04.2019 laenulepingu alaliigiks oleva tarbijakrediidilepingu

§ 402lg 1 mõttes.

Viidatud säte näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 18.04.2019 krediidikonto lepingu nr xxxx kohaselt võimaldati kostjal kasutada laenulimiiti summas 1500 eurot ning 08.09.2019 krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise kokkuleppe kohaselt võimaldati kostjal kasutada laenulimiiti 3 summas 2000 eurot. Lepingu ja selle muutmise kokkuleppe alusel väljastati kostjale lepingu kehtivuse ajal laenu kokku summas 2120 eurot järgmiselt: 18.04.2019 laenu väljamakse summas 500 eurot; 21.04.2019 laenu väljamakse summas 150 eurot; 24.04.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 01.05.2019 laenu väljamakse summas 300 eurot; 06.05.2019 laenu väljamakse summas 500 eurot; 08.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 09.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 09.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 11.09.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 22.10.2019 laenu väljamakse summas 130 eurot; 23.10.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 25.10.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 29.10.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 01.11.2019 laenu väljamakse summas 50 eurot; 13.04.2020 laenu väljamakse summas 90 eurot (dtl 27-35, 37-57). Lepingu ja selle muutmise kokkuleppe kohaselt tuli kostjal temale antud laenusumma tagastada maksegraafiku alusel. Iga uue laenu väljamaksega koostati kostjale uus maksegraafik. Kuna kostja viivitas laenu tagastamisega ning oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse osamaksega, ütles esialgne võlausaldaja kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 30.08.2020. Kostja ei ole laenulepingu ülesütlemist vaidlustanud. Kokku on kostja lepingust tulenevate kohustuste katteks tasunud 146,95 eurot. Hageja on kostja poolt teostatud maksed arvestanud põhivõla katteks. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. 03.11.2021 menetlusdokumendis tunnistas kostja hageja õigust nõuda põhinõudena 1973,05 euro tagastamist. Hageja põhinõude tunnustamine kostja poolt on hinnatav hagi osalise õigeksvõtuna TsMS § 440 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1973,05 eurot. Hageja nõude rahuldamise aluseks on

§ 402lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1.

7. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt krediidikonto lepingust tulenevalt välja mõista intressi 237,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 844,49 eurot ning viivised alates 25.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Oma nõuetes tugineb hageja lepingus kokkulepitud intressimäärale 39,99% ja üldtingimuste punktile 7.1. ja

§ 113

lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist lepingutes kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99%. Kostja vaidles hageja eeltoodud nõuetele vastu. Kostja leidis, et hageja intressi, viivise ja muude kulude nõuded on liiga suured ja ebaseaduslikud. 8. Arvestades kostja vastuväiteid ja seda, et tegemist on tarbijaga sõlmitud lepinguga, peab kohus vajalikuks hinnata tehingu (laenulepingu) kui terviku kehtivust. Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). 8.1.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Riigikohus on leidnud, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Riigikohtu hinnangul võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegemist, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist 4 krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (Riigikohtu 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). 8.
3. Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale.

§ 406

lg 2 kohaselt võetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse asja hind või tasu teenuse kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte. Kostjaga 18.04.2019 sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx ning 08.09.2019 sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise kokkuleppe kohaselt oli lepingu krediidi kulukuse määr 49%. Krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati, so mais 2019, avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% ja novembris 2019 oli Eesti Panga avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61%. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa seega Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse keskmist määra enam kui kuus korda, mistõttu saab asuda seisukohale, et vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevat lepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks. 8.3. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud, et käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olev leping oleks tühine

§ 4062lg 1 alusel.

Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu ka see, et laenuleping oleks tühine muul seaduses sätestatud alusel.

1. Kostjaga 18.04.2019 sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx ning 08.09.2019 sõlmitud krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste muutmise kokkuleppe kohaselt oli lepingu intressimäär 39,99%. Hagi kohaselt oli kostjal intressivõlgnevus alates
2. osamaksest (15.05.2020) kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud
3. osamakseni (15.08.2020) summas 237,19 eurot. Kostja leidis, et hageja intressinõue on liiga suur. Kohus toob välja, et

§ 42

kontekstis intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena

§ 42

lg 2 järgi ei hinnata, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet (Riigikohtu 12.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 18). Seega puudub vajadus hinnata intressimäära kokkuleppe kehtivust ja hagejal on õigus nõuda intressi lepingus sätestatud määras.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääras 39,99%. Hagiavalduse kohaselt lähtub hageja intressiarvestuses lepingu alusel kokku lepitud maksegraafikujärgsetest tasumata intressimaksetest. Hagi kohaselt kostja korrektselt intressi ei tasunud, mistõttu alates 15.05.2020 osamaksest kuni lepingu ülesütlemiseni 15.08.2020, s.o alates

1. osamaksest kuni
2. osamakseni, on kostjal tekkinud intressi võlgnevus summas 237,19 eurot. Vaidluse all oleva lepingu alusel 13.04.2020 laenu väljamaksega koostatud laenu tagastamise ja intresside tasumise graafiku (maksegraafiku) kohaselt pidi kostja tasuma intressi järgnevalt: 15.04.2020 osamaksega intressi summas 65,67 eurot; 15.05.2020 osamaksega intressi summas 66,16 eurot; 15.06.2020 osamaksega intressi summas 67,96 eurot; 15.07.2020 osamaksega intressi summas 65,43 eurot; 15.08.2020 osamaksega intressi summas 67,17 eurot. Hageja on selgitanud, et kostja on intressimaksetega võlgnevuses alates
3. osamaksest 15.05.2020, seega nõuab hageja kuni laenulepingu ülesütlemiseni 30.08.2021 intressi summas 237,19 eurot (s.o 36,63 eurot + 67,96 eurot + 65,43 eurot + 67,17 eurot). Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole nimetatud maksegraafikujärgseid intressi osamakseid tasunud. Samuti nähtub, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid intressiarvestuse aluseks oleva perioodi või intressisumma kujunemise kohta. Samas on kostja leidnud, et hageja intressinõue on liiga suur. 5 Kohus selgitab täiendavalt, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on

§ 4062

lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus on eelnevalt (otsuse p-s 8) leidnud, et kostjaga sõlmitud lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse keskmist määra enam kui kuus korda, mistõttu saab asuda seisukohale, et vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevat lepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, ei ole kohtu hinnangul käesolevas tsiviilasjas kotja vastuväited intressimäära suuruse kohta põhjendatud. Pooled on kokku leppinud intressimääras 39,99% aastas. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt maksegraafikujärgseid tasumata intressi osamakseid alates 15.05.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 30.08.2020. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 237,19 eurot

§ 101lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 397 lg 1 alusel.

10.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevas asjas on kostja rikkunud raha maksmise kohustust, seega on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja nõuab viiviseid lepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja

§ 113

lg 1 kolmanda lausega kooskõlas laenuintressi aastase määraga (39,99%) võrdses määras perioodi 30.08.2020 kuni 24.09.2021 eest summas 844,49 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivis kuni põhinõude täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgse viivise määr.

Käesolevalt ei vaidle pooled selle üle, et kostja oli lepingust tulenevate kohustuste tasumisega viivituses. Lepingu ülesütlemisega muutus lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks ning põhinõude tasumata jätmise tõttu tekkis hagejal alates 30.08.2019 õigus nõuda viivise tasumist. Kostja on oma vastuses hagile asunud seisukohale, et viivised on liiga suured. Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks hinnata, kas lepingus sätestatud viivise määr on tarbijat ebamõistlikult kahjustav.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Riigikohus on

§ 415

lg 1 tõlgendamisel leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on

§ 4062

lg 1 ja § 406 lg 1 piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (

§ 4062

lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Käesolevas tsiviilasjas kostjaga sõlmitud lepingust tulenev viivise kokkulepe on 6 eelduslikult

§ 35lg 1 mõttes tüüptingimus.

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

Kohus asub seisukohale, et kuna

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel on tarbijalt õigus nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei saa saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alates lepingu ülesütlemisest kuni kohtule hagiavalduse esitamiseni, s.o perioodil 30.08.2020 kuni 24.09.2021, sissenõutavaks muutunud viivis summas 844,49 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 367 alusel on põhjendatud ka hageja nõue mõista alates 25.09.2021 kostjalt välja hagiavalduse esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

11. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudekulud summas 50 eurot. Tulenevalt

§ 1132

lg 1 võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja lepingu kehtivusajal nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 1132

lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1. Hagi kohaselt on esialgne võlausaldaja ja hageja enne ja peale lepingu ülesütlemist edastanud kostjale korduvalt meeldetuletuskirju (dtl 73-206). Kostja ei ole eitanud, et talle on võlgnevuse osas meeldetuletuskirju edastatud. Kohtu hinnangul on hageja sissenõudmiskulud summas 50 eurot põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
2. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1 973,05 eurot, intress 237,19 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 30.08.2020 kuni 24.09.2021 eest summas 844,49 eurot ja alates 25.09.2021 kuni põhinõude (1 973,05 euro) tasumiseni viivis

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13. Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda Ts

MS § 162 lg 1 alusel.

1. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagivalduse esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud summas 1110 eurot (käibemaksuta). 14.
2. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 3 262,57 eurot. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni 3500 eurot tasuda riigilõiv 300 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja menetluskuluna kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv 300 eurot. 14.
3. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikuludeks 1110 eurot 7 (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabiteenust kokku 9,25 tunni ulatuses. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hageja ei taotle menetluskuludelt käibemaksu arvestamist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Kohus leiab, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust, on hagejale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär 120 eurot (käibemaksuta) mõistlik. Analüüsides ja hinnates hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, asub kohus seisukohale, et hageja lepingulise esindaja menetlustoimingutele kulunud ajakulu kokku 9,25 tundi ei ole osaliselt põhjendatud ja vajalik. Esmalt märgib kohus, et põhjendatuks ei saa pidada hageja kulu summas 60 eurot, mis tekkis seoses lepingulise esindaja menetlustoimingutega maksekäsu kiirmenetluses ning mille kohaselt kulus esindajal 0,5 tundi alusdokumentidega tutvumiseks ja nende analüüsimiseks, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamiseks ja kohtule esitamiseks. TsMS § 4842 kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Hinnates ja analüüsides ülejäänud hageja 13.01.2022 menetluskulude nimekirjas välja toodud hageja lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, arvestades tsiviilasja keerukust ning tsiviilasjas esitatud hagiavalduse sisu ja mahtu, asub kohus seisukohale, et hageja menetluskulude nimekirjas kajastuvad lepingulise esindaja menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik kokku mahus 5,25 tundi. Kohus põhjendab eeltoodut järgnevalt. Hageja on esitanud kohtule 4-leheküljelise hagiavalduse koos lisadega, vaidlus ei ole õiguslikult keerukas. Hinnates ja analüüsides hagiavalduse sisu ja mahtu on kohtu hinnangul on 2 tundi piisavaks, põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks alusdokumentide kogumiseks, nendega tutvumiseks ja analüüsimiseks, hagiavalduse koostamiseks, lisade komplekteerimiseks ja hagi kohtule esitamiseks. Kohus on seisukohal, et osaliselt ei ole põhjendatud ja vajalik ka hageja lepingulise esindaja ajakulu 1 tund kostja hagivastusega ja selle lisadega tutvumiseks ning nende õiguslikuks analüüsiks ning 3 tundi hageja 01.12.2021 seisukoha ettevalmistamiseks, koostamiseks ja kohtule esitamiseks. Arvestades käesolevas tsiviilasjas kostja poolt 03.11.2021 esitatud vastuse ja hageja poolt 01.12.2021 esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti arvestades käesolevas tsiviilasjas esitatud vaidluse keerukust, tuleb kohtu hinnangul põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks kostja vastusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks ja sellele seisukoha koostamiseks pidada kokku 2 tundi. Käesolevas tsiviilasjas esitatud kostja vastus ei ole mahukas ega sisalda õiguslikult keerukaid seisukohti, samuti ei ole hageja poolt 01.12.2021 esitatud menetlusdokumendi sisu ja maht selline, millise koostamiseks oleks põhjendatud ja vajalik ajakulu 3 tundi. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 15 minutit kohtu 17.11.2021 ja 05.01.2022 kirjadega tutvumiseks ja analüüsimiseks on põhjendatud ja vajalik. Nimetatud ajakulu ei ole kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 1,5 tundi hageja 13.01.2022 täiendava seisukoha koostamiseks ja selle kohtule esitamiseks ei ole osaliselt põhjendatud ja vajalik. Arvestades hageja poolt 13.01.2022 esitatud seisukoha sisu ja mahtu peab 8 kohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks nimetatud dokumendi koostamiseks 1 tund. Eelnimetatud dokumendis on hageja lühidalt kirjeldanud käesoleva tsiviilasja asjaolusid ning toonud välja oma lõpliku seisukoha. Samuti on hageja nimetatud menetlusdokumendis esitanud oma menetluskulude nimekirja ja menetluskulude põhjendused. Kohus leiab, et 1 tund on piisav, põhjendatud ja vajalik ajakulu nimetatud dokumendi koostamiseks. Seega leiab kohus, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud summas kokku 630 (5,25 x 120) eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 950 eurot (riigilõiv 300 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot + õigusabikulud 630 eurot).
4. Hageja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

16. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 9