Obsah (17)

§ 438§ 367§ 163§ 175§ 174§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 138§ 456§ 150§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 19. mai 2022 Tsiviilasja number 2-21-1

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu

1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13;
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17–18;
6. mai
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p-d 12–13). Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Laenulepingus nr KK3439268 kokku lepitud viivisemäär 39,97% aastas ja 0,11% päevas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 39,97% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele 4 lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt mõista välja perioodi
8. mai
9. a –
10. oktoober
11. a eest tasumata põhinõude summalt viivised 37 eurot 76 senti. Arvestades eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb hageja nõue edaspidise viivise osas rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt

§ 367

alusel hageja kasuks välja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. oktoobrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud

§ 163lg 1 alusel 37% ulatuses hageja ja 63% ulatuses kostja kanda.

Hageja menetluskulu 125 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja selle lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Hageja õigusabi kulu 480 eurot ei ole

§ 175lg 1 alusel põhjendatud.

Põhjendatud kuluks õigusabi kulude katteks saab pidada 240 eurot (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 365 eurot (125+240), millest kostjalt tuleb välja mõista 67%, s.o 244 eurot 55 senti ning sellelt viivise seaduses sätestatud määras. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt hageja viivise nõude rahuldamata ning teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 39,97% aastas (s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 5). Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, teha asjas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus täies ulatuses, s.o riigilõiv 125 eurot ja õigusabiteenuse kulu 480 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja palub jätta menetluskulud ringkonnakohtus täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja nõudnud hagiavalduses viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12;
4. jaanuari
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu
6. mai
7. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, et maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud tsiviilasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga ning olukorraga, kus poolte vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Viivise 39,97% nõudmine ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga
8. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu 5 vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võib sellise olukorraga olla tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär (Riigikohtu
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (Riigikohtu
11. juuni
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (Riigikohtu
13. detsembri
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22) ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku nõudel igakordselt hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Viidatud regulatsioon võimaldab igakordselt võlgniku huve kaitsta ülemäärase kahjustamise eest, ilma vajaduseta määrata täiendavat piirmäära viivisemäärale (kolmekordne seadusejärgne viivise määr või mõni muu). VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Maakohus on rikkunud

§ 174lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud 37% ulatuses hageja kanda.

Käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole tavapärane massnõude hagi. Hageja esindaja on tutvunud ja analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, tellinud ja kogunud täiendavaid dokumente, neid analüüsinud, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisasid, esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele kulub aega, hageja esindaja on teinud tööd ning hageja esindaja ajakulu on põhjendatud. Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire sellega, et ei ole arvesse võtnud kõiki menetluses hageja poolt tehtud toiminguid. Hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 4 tunni ulatuses oli põhjendatud ning vajalik. Kohtusse pöördumine oli vältimatu tulenevalt kostja tegevusetusest. Lepingulisele esindajale õigusteenuse eest makstav summa ei ole ülemäära suur. Julianuse Õigusbüroo OÜ õigusteenuse tunnihind on mõistlik. 5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja viivise nõude täies ulatuses, mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (

1. oktoober 2021) sissenõutavaks muutunud viivise 188 eurot 65 senti ja alates
2. oktoobrist 2021 viivise põhivõlalt 325 eurot 45 sendilt määras 39,97% aastas kuni põhivõla tasumiseni ning jätab menetluskulud maakohtus täies ulatuses kostja kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud 6 faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434

), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis hageja viivise nõude osaliselt rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse osas.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

1. Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär 39,97% aastas on tühine. Placet Group OÜ ja kostja vahel
2. juulil 2019 sõlmitud laenuleping nr KK3439268 on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
5. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. 7 Juulis
6. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (Eesti Panga koduleht https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,83% aastas. Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr oli 49%. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.
7. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär (lepingu p 7.1). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,97% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras.
8. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja viivise nõue tuleb rahuldada.

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (39,97% aastas). Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (13. oktoober 2021) sissenõutavaks muutunud viivise summas 188 eurot 65 senti ja viivise alates 14. oktoobrist 2021 põhivõlalt (325 eurot 45 senti) 39,97% aastas kuni põhivõla tasumiseni. 12. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses on kokku 365 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja esindajakulu 240 eurot (käibemaksuta). Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus vähendas põhjendadmatult hageja esindaja kulu ning hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks maakohtu menetluses on kokku 605 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja esindaja kulu 480 eurot (käibemaksuta).

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus 8 sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tegemist ei olnud keeruka vaidlusega. Ringkonnakohus märgib, et hageja on menetluses esitanud vaid ühe dokumendi, s.o hagiavalduse, mis ei ole mahukas ega sisalda õiguslikult keerulist analüüsi. Samuti ei ole hagiavaldusele lisataud tõendite maht ja sisu suur ega keeruline. Seega on maakohtu poolt määratud esindaja tasu 240 eurot 2 tunni eest vastab tsiviilasja keerukusele ja olemusele. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes riigilõiv 150 eurot ning lepingulise esindaja kulu 5 töötunni eest 600 eurot. Apellatsioonkaebuse hind käesolevas tsiviilasjas on 254 eurot 93 senti (väljamõistmata jäänud viivis 150 eurot 89 senti ning väljamõistetud ja taotletud viivise 1 aasta eest vahe). Tsiviilasjas hagihinnaga kuni 350 eurot kuulub RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 100 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on riigilõiv 100 eurot vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Hageja on tasunud riigilõivu kokku 150 eurot, sh 50 eurot menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 59 lg 16, mis reguleerib riigilõivu suurust menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisel, kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata, sest

§ 456

lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas (sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse.

§ 173

lg 3 näeb ette ka kõrgema astme kohustust muuta vajadusel ka menetluskulude jaotust juhul, kui ta muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb uue lahendi. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu ettenähtust rohkem. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 150

lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on hagejal õigus taotleda enamtasutud riigilõivu (50 eurot) tagastamist. Hageja taotleb ka lepingulise esindaja kulu hüvitamist. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindaja kulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

§ 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu osaliselt ülepaisutatud ja ei kuulu täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmisele. 9 Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud osaliselt (

§ 175lg 1).

Hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot on

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta aga esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (5 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahukusele. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud ja vajalik ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit. Apellatsioonkaebus keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-124431, nr 2-21-128687 ja nr 2-21-109720) esitatud apellatsioonkaebustega.

1. märtsi
2. a määrusega (menetluskulude nimekirjas ekslikult märgitud
3. aprilli
4. a kohtumäärusega) tutvumisele, menetluskulude nimekirja koostamisele ja esitamisele kulunud aega saab pidada põhjendatuks ja vajalikuks 15 minuti ulatuses.
5. märtsi
6. a määrusega otsustas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja menetluskulude ja seisukohtade esitamiseks. Määrusega tutvumiseks kulus lepingulisel esindajal eelduslikult mõni minut. Täiendavate seisukohtade koostamiseks kulunud aega ei saa pidada praeguses asjas põhjendatuks. Esitatud seisukohad kattuvad suures osas juba apellatsioonkaebuses märgituga. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot (1 tund × 120 eurot). Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on seega kokku 220 eurot (100 eurot riigilõiv ja 120 eurot esindaja kulu). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse ning määrab, et väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 713246685 (

§ 445lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 10