Obsah (5)

§ 97§ 100§ 101§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 16.06.2020 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-1584 Tsiviilasi C ja Q hagi Y vast

) § 96 kohaselt on ülalpidamist andma kohustatud isikuteks täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97p 1 kohaselt on ülalpidamist saama õigustatud isikuks alaealine laps.

Rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt on xx.xx.xxxx sündinud Q ja xx.xx.xxxx sündinud C Y ja W alaealised lapsed (tl 8-10). Seega on kostja hagejate ema ning perekonnaseadusest lähtuvalt on kostja hagejate emana kohustatud hagejatele ülalpidamist andma. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (

§ 100lg 2).

Vaidlus puudub selles, et hagejad elasid hagi esitamisel isaga Eesti Vabariigis ja kostja elas alates

1. aasta novembrikuust Norra Kuningriigis. Hagejate seaduslik esindaja W ei vaidlusta asjaolu, et hageja C elab alates oktoobrist 2018 emaga, so kostjaga ning Q elab ema juures alates 29.07.
2. Kohus loeb nimetatud asjaolud tuvastatuks.
3. Kohus selgitas pooltele tõendamiskohustust (tl 48-49). 04.06.2019 määrusega menetluslikku olukorda ning
4. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (

§ 100

lg 1).

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on

1. aastal 250 eurot kuus ja
2. aastal 270 eurot kuus. 2 Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (RKTKo nr 3-2-1-159-12, p 11).
3. Hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise alammääras. Riigikohus on märkinud, et tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt RKTKo nr 3-21-160-12, p 17). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo 3-2-1-165-13, p 15). Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra (

§ 102lg 2).

Mõjuvaks põhjuseks, mis lubab miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (RKTKo 2-16-11905, p 18).

1. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud enda väidet, et kostja pidas sel ajal kui lapsed elasid isaga lapsi vahetult üleval. Kohtule esitatud maksekorraldused selle kohta, et erinevad isikud on teinud Z arveldusarvele rahalisi ülekandeid, ei tõenda seda, et kostja täitis laste ülalpidamiskohustust (tl 71, 73, 77-79, 81-83, 85). Nimetatud tõendid tõendavad üksnes ülekannete tegemist Zle. Samuti ei tõenda hagejate ülalpidamiskohustuse täitmist Z tunnistus (tl 76). Seega on tuvastamist leidnud, et kostja ei andnud sel perioodil, kui hagejad elasid isaga, hagejatele vahetult ülalpidamist. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et kostja on rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust ajal mil hagejad elasid isaga.
2. Riigikohus on selgitanud, et elatise nõude põhjendatuse ning põhjendatud elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et lahuselav vanem täidab eelduslikult ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ajal, mil laps viibib selle vanema juures (RKTKo 3-2-1-35-17, p 23). Teisel vanemal on võimalus see eeldus ümber lükata (RKTKo 3-2-1-35-17, p 23.3). Olukorras, kus laps viibib olulise osa ajast lahuselava vanema juures, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista (RKTKo 3-2-1-35-17, p 23.1). Tulenevalt Riigikohtu selgitustest eeldab kohus, et kostja täidab ülalpidamiskohustust vahetult ajal, mil hagejad elavad kostja (ema) juures. Hagejate seaduslik esindaja nimetatud eeldust ümber ei lükanud. Seega on kohus seisukohal, et kostja täidab hagejate ülalpidamiskohustust ajast, mil hagejad elavad ema juures. Kohus tuvastas eelnevalt, et C elab alates oktoobrist 2018 emaga ning Q elab ema juures alates 29.07.
4. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb arvestada hagejate igakuiste vajaduste suuruseks kahekordne elatise miinimummäär, so aastal 2018 500 eurot ja aastal 2019 540 eurot. Riigikohus on märkinud, et tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). Riigikohus on selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt RKTKo nr 3-2-1-174-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejatel vajalik käesoleval juhul tõendada oma igakuiseid vajadusi.
5. Kostja tugines alles kohtule 30.05.2020 esitatud lõplikes seisukohtades enda halvale majanduslikule olukorrale ning enda suhtes välja kuulutatud pankrotile. Kohtule esitatud pankrotimäärusest nähtuvalt kuulutati kostja pankrot välja 03.04.2019 (tl 125-128). Kostjal oli nimetatud tõend võimalik esitada aasta varem. Kohus jätab kõik kostja 30.05.2020 3 menetlusdokumendis esitatud uued väited TsMS § 402 lg 2 alusel tähelepanuta. Kohus lähtub asjaoludest ja seisukohtadest, mida kostja esitas asja sisulise arutamise ajal. Riigikohus on asunud seisukohale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15).
6. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagejate nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hagejate kasuks igakuise elatise alates hagi esitamisest, so alates 31.08.2018 kuni hagejate elama asumiseni kostja juurde. Kohus mõistab kostjalt C kasuks elatise perioodi 31.01.2018 kuni 31.09.2018 eest 250 eurot kuus, so kokku 2 008,06 eurot (31.01.2018 8,06 eurot ja 8 x 250). Kohus mõistab kostjalt Q kasuks elatise perioodi 31.01.2018 kuni 28.07.2019 eest 2018 aastal 250 eurot kuus ja 2019 aastal 270 eurot kuus, so kokku 4 621,66 eurot (31.01.2018 8,06 eurot, 11 x 250, 6x270 ja 1.07-28.07.2019 243,60). Kohus jätab rahuldamata hagejate igakuise elatise nõude kuni täisealiseks saamiseni. II
7. Järgnevalt analüüsib kohus hagejate nõuet elatise maksmata jätmisega tekkinud kahju väljamõistmiseks kostjalt tagasiulatuvalt perioodi 31.01.2017 kuni 31.01.2018 eest.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et

§ 108

mõte on kaitsta ka ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt RKTKo 3-2-1-35-16, p 19 ja 20).

1. Kohus leiab, et hagejad ei ole vaatamata kohtu 04.06.2020 selgitustele (tl 48-49) tõendanud, et hagejad on nõudnud enne kohtusse pöördumist kostjalt ülalpidamise kohustuse täitmist hagiavalduses sätestatud suuruses. Kohus leiab, et tagasiulatuv elatis tuleb jätta välja mõistmata põhjusel, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam oma eesmärki ning hagejad ei ole ka tõendanud, et nõudsid nimetatud kuudel kostjalt järjepidevalt elatise tasumist. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks kostja ka raskesse majanduslikku olukorda, ta ei suudaks täita hagejate igakuist ülalpidamiskohustust. MENETLUSKULUD
2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Kohus leiab, et igati põhjendatud ja mõistlik on jätta menetluskulud poolte endi kanda. Elatise nõude puhul ei ole tegemist õiguslikult keerulise vaidlusega. Elatise nõude puhul asjaolude väljatoomiseks ei ole vajalik kvalifitseeritud õigusalane nõustamine ja kohtul on elatise asjades kõrgendatud selgitamiskohustus. Lisaks on kohtul endal õigus tõendeid koguda. Samuti on Riigikohus märkinud, et poolte poolt menetluses lepingulistele esindajatele kulutatud märkimisväärse summa oleks saanud kasutada oma laste ülalpidamiseks (vt RKTKo nr 2-16-135, p 14). Tulenevalt asjaolust, et kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ei tule kindlaks määrata menetluskulude rahalist suurust.
4. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.
5. a kohtuotsusega nr 2-18-
6. 5