Obsah (10)
§ 214§ 120§ 199§ 64§ 68§ 73§ 78§ 16§ 218§ 56KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2022.a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-21-3065 Kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Reban
§ 214
lg 1, § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi ja Anatoli Grigorjev süüdistatuna
§ 120
lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 5, 7 järgi üldmenetluses Süüdistatav Sergei Nikolajenko isikukood: 38512252742 elukoht: XXX kodakondsus: XXX kodanik emakeel: XXX haridus: XXX tegevusala: XXX XXX karistatus: kehtivad väärteo-ja puuduvad tõkendit ei ole kohaldatud ringkonnaprokurör kriminaalkaristused Kaitsja riigi õigusabi korras advokaat Anne Vissak Süüdistatav Anatoli Grigorjev isikukood: 35705072733 elukoht: XXX kodakondsus: XXX kodanik emakeel: XXX haridus: XXX tegevusala: XXX karistatus: kehtivad väärteo-ja puuduvad kriminaalkaristused tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Sergei Nikolajenko
§ 214lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.
Süüdi tunnistada Sergei Nikolajenko
§ 199
lg 2 p 4, 5, 7 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
§ 64
lg 1 alusel mõista Sergei Nikolajenkole kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 1 (üks) aasta 6 kuud vangistust lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega.
§ 68
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 17.-18.02.2020 s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
§ 73
lg 1, 3 alusel jätta 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust Sergei Nikolajenko suhtes tingimisi kohaldamata ja täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et Sergei Nikolajenko ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
§ 78
p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 19.05.2022.a. 2. Õigeks mõista Anatoli Grigorjev
§ 120lg 1 järgi.
Süüdi tunnistada Anatoli Grigorjev
§ 199
lg 2 p 5, 7 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
§ 68
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 18.-19.02.2020 s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
§ 73
lg 1, 3 alusel jätta 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust Anatoli Grigorjevi suhtes tingimisi kohaldamata ja täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et Anatoli Grigorjev ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
§ 78
p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 19.05.2022.a. 3. Kriminaalasja juures on järgmised salvestised: lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde CD plaadil, millele on jäädvustatud kõne häirekeskuse numbrile 112, XXX kell 23:34 ja XXX kell 23:38 häirekeskuse poolt kannatanule tehtud kõne (pakend HK-1); lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde DVD-R plaadil, millele on jäädvustatud XXX turvakaamera salvestused kuupäevast XXX (pakend AT3); 2
(22) lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde DVD-R plaadil, millele on jäädvustatud välijuht M. K. vormikaamera salvestis XXX.-XXX ajavahemikul 23:54:48-00:33:21 (pakend AT1); lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde DVD-R plaadil, millele on jäädvustatud välijuht M. K. vormikaamera salvestis XXX ajavahemikul 02:05:49-02:21:04 (pakend AT2); lisa XXX sideettevõtjalt saadud andmete protokolli juurde CD-R plaadil, kõneeristuse andmefailid seoses kannatanu telefoninumbriga XXX ajavahemikul XXX-XXX (pakend A). KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kõik salvestised kriminaalasja juurde.
- Menetluskulu/makseinfo KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3 alusel välja mõista Sergei Nikolajenkolt menetluskulud summas 3189,10 (kolm tuhat ükssada kaheksakümmend üheksa eurot ja kümme senti) eurot alljärgnevalt: kaitsjatasu 1460,40 eurot, ekspertiisitasu 741 eurot, tunnistajale makstavast sõidukulu hüvitisest ½ summas 6,70 eurot, sundraha 981 eurot. KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3 alusel välja mõista Anatoli Grigorjevilt menetluskulud summas 1215 (üks tuhat kakssada viisteist) eurot alljärgnevalt: kaitsjatasu 717,30 eurot, tunnistajale makstavast sõidukulu hüvitisest ½ summas 6,70 eurot, sundraha 491 eurot. KrMS § 180 lg 1, 3 alusel jätta sundrahast 490 eurot ja pool kaitsjatasust summas 717,30 eurot, kokku 1207,30 eurot, riigi kanda. Võimaldada Sergei Nikolajenkol ja Anatoli Grigorjevil tasuda menetluskulud osadena kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või nr EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is, märkides viitenumbri 99922700017932 (S. Nikolajenko) ja viitenumbri 99922700017945 (A. Grigorjev) ning selgituseks kohustatud isiku nime, kohtuasja numbri ning makse liigi. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tuleb riigituludesse makstavad menetluskulud tasuda kohtu määratud tähtajaks. Selleks tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.
- Kannanatnu teavitamine KrMS § 313 lg 1 p 101 ja KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel teavitada kannatanu G. S. (e-post XXX) Sergei Nikolajenko ja Anatoli Grigorjevi ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. Edasikaebamise kord 3
(22)Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Kohtu seisukoht uuritud tõendite osas Käesolevas kriminaalasjas on ühe sündmuse alusel esitatud Sergei Nikolajenkole süüdistus väljapressimise ja varguse toimepanemises ning Anatoli Grigorjevile ähvardamise ja varguse toimepanemises. Kriminaalasjas on keskseks küsimuseks isikuliste tõendite usaldusväärsus. Kohus peab seetõttu esmalt vajalikuks refereerida kannatanu, tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi, et võrdluses välja tuua ütluste vastuolud ja kooskõlad ning võtta seisukoht nende isikuliste tõendite usaldusväärsuse osas. Samuti analüüsib kohus käesoleva kohtuotsuse alajaotuses seda, kuidas suhestuvad kriminaalasjas kogutud dokumentaalsed tõendid isikute ütlustega. Kuivõrd süüdistatavate ja kannatanu ütlustes on suures osas diametraalne vastuolu, siis kajastab kohus käesolevas asjas ütluste sisu tavapärasest pikemalt. Kannatanu G. S. ütluste kohaselt on Sergei Nikolajenko tema vana tuttav, kellega tal olid normaalsed suhted. Nikolajenko helistas talle XXX kella 21 paiku ja kutsus endale külla. Kannatanu sõnul ei olnud tema enne Nikolajenko juurde minemist alkoholi tarvitanud. Kannatanu avaldas, et kui ta Nikolajenko maja juurde jõudis, siis helistas ta talle ja viimane tuli alla. Kokkulepe poodi minna oli neil juba eelnevalt läbi räägitud telefoni teel ja kui Nikolajenko alla tuli, siis koos mindigi poodi. Kannatanu ei mäleta, kas mindi Rimisse või Prismasse. Poest ostis kaupa Nikolajenko. Kui jõuti Nikolajenko korterisse, siis olid seal veel Anatoli Grigorjev, keda kannatanu nägi esimest korda elus, ja veel üks mees, kes läks umbes poole tunni pärast ära. Kannatanu ütluste kohaselt oli laud kaetud - laual olid suupisted ja joogid. Jookidest oli viina ja õlut ning õlu oli purkides. Kannatanu jõi kaks purki õlut ja kolm pitsi ( 20 g pits) viina. Nii Nikolajenko kui ka Grigorjev olid juba purjus. G. S. avaldas kohtus, et Nikolajenko korterisse minnes olid tal jalas talvesaapad ja seljas must nahast jope. Jope leidis politsei hiljem trepikojast. Peas võis tal olla müts, sest ilm oli külm. Korterisse minnes võttis kannatanu nii üleriided kui ka saapad ära. Jope pani kappi riidepuule ja saapad kapi kõrvale. Tuppa tulles istus ta diivanile. Temast vasakul tugitoolis istus Grigorjev ja paremal tugitoolis Nikolajenko. Esmalt istuti, räägiti omavahel. Telefoni XXX, mille number oli XXX, pani kannatanu enda sõnul tuppa klaasist laua peale. S. ütluste kohaselt kuulati tema telefoni kaudu televiisorist muusikat. Grigorjevi telefoni nägi ta korteris riiuli peal televiisori kõrval. G. S. sõnul hakkas mingil hetkel Nikolajenkol ja Grigorjevil katus sõitma. Grigorjev hakkas kannatanut ähvardama, et kes sa oled selline, neil tekkis sõnaline konflikt. G. S. avaldas kohtus, et nad ei meeldinud Grigorjeviga teineteisele. Umbes 1-1,5 tunni pärast hakkas Nikolajenko kannatanut peksma. Nikolajenko tõusis püsti ja peksis rusikates kätega diivanil istuvat kannatanut näkku ja S. kukkus diivani ning laua vahele. Tal hakkas näost veri jooksma ja ta määris kõik ümberringi verega kokku. Mitu korda Nikolajenko teda lõi, seda kannatanu täpselt ei mäleta, kuid lööke oli enam kui üks ja peksmine kestis võib-olla viis minutit. S. kukkus esmalt lauale, tal oli valus ja kui veri hakkas jooksma, siis haaras näost kinni. Nikolajenko ütles talle, et ta oleks pikali, et muidu lööb veelkord. S. palus mitte enam lüüa. Samal ajal istus Grigorjev tugitoolis. Peksmise tagajärjel muutus kannatanu sõnul tema nägu suureks, ninaluu läks katki, veri jooksis ning pea hakkas 4
(22)valutama. Kannatanu avaldas kohtus, et ta ütles Nikolajenkole, et viimane peatuks, mille peale Nikolajenko vastas, et annab telefoni tagasi kui kannatanu põranda verest puhtaks teeb ja sel ajal, kui ta seda ütles, oli telefon laua peal. Nikolajenko ütles ka seda, et kannatanu tooks hommikul ühe või kaks pudelit viina ja kui ta seda ei tee, siis saab veel peksa teise silma pihta. See ütlemine oli kannatanu sõnul pärast seda kui Nikolajenko oli juba kannatanu näo veriseks peksnud. G. S. ütluste kohaselt ta pettis Nikolajenkot ja ütles, et toob järgmisel päeval viina, et viimane maha rahuneks ja enam teda ei puutuks. Pärast peksmise lõpetamist ähvardas kannatanu sõnul teda Grigorjev, hoides kahvlit lähedalt tema roiete suunas ning ütles, et torkab kahvli talle ribide vahele kui kannatanu ei ole pikali. Kui kannatanu liikus diivanile istukile, siis Grigorjev liikus kahvliga kannatanu keha järel. Kannatanu kartis ähvarduse täideviimist, kuna Grigorjevil oli kahvel käes ja ta oli alkoholijoobes. Peksmise käigus oli veri sattunud laminaadile, diivanile ja kannatanu oli ise üleni verine. Näo pesi ta puhtaks vannitoas. Nikolajenko nõudmise peale hakkas kannatanu toas pesema, et veri ära koristada. Nikolajenko andis talle ämbri ja lapi. Samal ajal läksid Nikolajenko ja Grigorjev rõdule suitsetama ja siis jooksis kannatanu sokkides korterist välja tänavale ja kutsus politsei. G. S. ütluste kohaselt haaras ta laualt telefoni ja tänaval olles helistas. Selleks, et öelda häirekeskusele aadressi, jooksis ta maja külje juurde ja luges sealt aadressi. Politsei saabus umbes 5 minuti pärast. Kannatanu sõnul seisis ta väljas trepikoja ees ja ootas politseid ja tema mäletamist mööda Nikolajenko ja Grigorjev trepikotta ega välja ei tulnud. Kui politsei saabus, siis mindi liftiga üles korterisse. G. S. kinnitas, et korteris otsis ta enda telefoni. Isegi Grigorjevi telefonist helistas enda numbrile, aga heli kuskil ei olnud. Ka hiljem, kui ta oli korterist juba ära tulnud, püüdis oma numbrile helistada. Kannatanu kinnitas, et telefon oli tal sel päeval hääle peal. Mingil ajal telefon kutsus ja siis lõpetas kutsumise ära. Grigorjevi telefoni, mille ta oli õue joostes haaranud, andis ta hiljem Grigorjevile tagasi. Kannatanu sõnade kohaselt Nikolajenko ja Grigorjev ei tunnistanud politseile, et teda peksti. G. S. sõnul ütles Nikolajenko ka tema XXX, et kannatanu oli nende juurde tulles juba läbi pekstud. Jope, võtmed ja passi sai kannatanu tagasi, kuid telefoni ei leitud. Politsei viis kannatanu Maarjamõisasse, kus määriti tal silmi ning tehti foto. Seda, kas röntgen ka tehti või mitte ning mida arstid vigastuste kohta ütlesid, seda kannatanu ei mäleta. Peksmise tulemusena saadud vigastuste tõttu ei saanud kannatanu kolm nädalat tööle minna. Kannatanu kinnitas, et rääkis sündmusest XXX telefoni kasutades oma XXX Y. B. kohe järgneval hommikul. Rääkis, et teda peksti läbi. Hiljem rääkis XXX juhtunust silmast-silma ja XXX viis kannatanu uurija juurde. Kaitsja küsimusele vastates kinnitas kannatanu, et tal ei olnud sündmuse ajal keeldu alkoholi tarvitada. Tunnistaja Y. B. ütluste kohaselt ütles XXX talle sündmusele eelneval õhtul telefoni teel, et läheb Sergei juurde külla. Kuna XX pidi järgmisel päeval tööle minema, siis ütles tunnistaja talle, et ta ei jääks sinna pikalt ja, et ta ei tohi juua. Öösel oli XXX talle vist viis korda helistanud umbes kella 24 või 01 paiku. XXX ütles mingites kõnedes, mille tegi oma telefonilt, et temaga on kõik hästi. XXX helistas öösel korduvalt, kuid kuna tunnistaja magas, siis ta ei vastanud. Kui ta hommikul XXX helistas, siis oli telefon välja lülitatud. Tunnistaja sai hommikul XXX telefoni teel teada, et XXX toodi politsei poolt koju räbalas olekus. Sama päeva hommikul läks ta koos XXX politseisse uurija juurde. XXX nägu oli õudses olekus - nägu praktiliselt ei olnud olemas, kõik oli sinine, huuled katki, silmad paistetatud, terve nägu oli sinine. XXX sõnul tekitasid need vigastused talle Nikolajenko ja viimase naaber. XXX kinnitas, et mõlemad peksid käte ja jalgadega. XXX oli ise korteris joonud alkoholivaba õlut. Tunnistaja mäletas XXX jutust, et teda ähvardati, kästi koristada oma verd ja ei lastud korterist välja. XXX oli rääkinud, et kui Nikolajenko ja naaber läksid rõdule suitsetama, siis jooksis ta sokkide väel korterist trepikotta välja. Tunnistaja sõnul oli midagi ka noaga seotud. XXX oli rääkinud, et kui ta ei too pudelit viina, siis juhtub temaga midagi halvasti. XXX sõnul olid tal kaduma läinud telefon ja jope. Viimase leidis politsei trepikojast, kuid telefoni ei leitud. Tunnistaja kinnitas, et 5
(22)ta võttis ühendust Sergei Nikolajenkoga, keda ta teadis juba varasemast, ja ütles, et telefon tuleb tagastada. Mida Nikolajenko vastas, seda tunnistaja ei mäleta, kuid Nikolajenko ei tunnistanud, et XXX telefon on tema juures. Tunnistaja A. R. avaldas kohtus, et tema koos välijuht M. K. sai tööülesannete täitmise ajal enne keskööd väljakutse aadressil XXX. Tunnistaja mäletab, et tegemist oli meesterahvas, keda oli pekstud ja kellelt olid asjad ära võetud. Sündmuskohale saabudes nägi tunnistaja trepikoja ees meesterahvast, kellel ei olnud jalanõusid jalas ega jopet seljas ja isikul olid mõlemad silmad kinni paistetanud ning marrastused näos. Isikul oli telefon kaasas, kuid see ei kuulunud temale, vaid teisele korteris viibinud isikule. G. S. selgitas politseinikele, et teda peksti ühes korteris ja ta ei saanud sealt korterist välja, samuti võeti temalt ära telefon ja, et tema jope ja jalanõud jäid sinna korterisse. Tunnistaja sõnul võtsid nad isiku kaasa ja läksid tema poolt öeldud korterisse. Korteris oli kaks meesterahvast, kes elutoas parajasti vaatasid telekat ja sõid. Noorem mees oli Sergei Nikolajenko ja teine oli Anatoli. Tunnistaja avaldas, et kohapeal selgus, et Sergei telefon koos dokumentidega oli sattunud G. kätte. Sergei ja Anatoli väitsid, et nad ei tea midagi ega aimagi miks politseinikud korterisse läksid. Kui korteris olnud mehed nägid G., kes koos politseinikega tuli, siis nad ütlesid, et seda meesterahvast näevad nad esimest korda ja seda meest ei ole nad kunagi varem selles korteris näinud. Samas ei osanud mehed öelda põhjust, miks Anatoli (tunnistaja on ütlusi andes ilmselt eksinud nimega kannatanu käes oleva telefoni omaniku nime osas, nimetades , et tegemist oli Sergei telefoniga) telefon oli G. käes kui politseinikud teda kohtasid. Nii Sergei kui ka Anatoli olid alkoholijoobes, kuid üsna adekvaatsed. G. näitas kohe sisse tulles, et tema jalanõud olid esikus ja hiljem, et tema müts oli esikus. Tunnistaja sõnul otsiti G. jopet. G. ise helistas Sergei telefoniga enda telefoninumbril ja siis prooviti kuulata, kas see kusagil koridoris või korteris heliseb või mitte. Telefoni ei leidnud. Kontrolliti ka seda, et ega telefon pole korteri akende all peenardes, kuid telefoni ei leitud. Sergei ja Anatoli kinnitasid, et nad ei tea, kus G. telefon on. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta elutuppa minnes seinte peal ja diivanil verepritsmeid, ka Sergei jalas olevatel lühikestel pükstel olid punast värvi pritsmed. Hiljem leiti verepritsmeid vannitoast kraanikausist. Korteris viibinud isikud ei osanud selgitada verepritsmete kohta midagi. Tunnistaja selgitas kohtus, et kui esialgu korteris olnud mehed ei teadnud G. midagi, siis hiljem jutt muutus. Anatoli rääkis, et see meesterahvas olevat trepikoja ees kallale tulnud ja juba sellel hetkel olevat kannatanul sellised vigastused olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt olid Sergei ja Anatoli kinnitanud, et nemad vigastusi G. ei põhjustanud. Kuivõrd G. selgitas politseinikele, et teda oli üksnes rünnanud Sergei ja Anatoli ei olnud midagi temaga teinud ja kuna Sergei jalas olid ka verekahtlase ainega määrdunud püksid, siis seetõttu peeti kinni ja viidi politseijaoskonda Sergei. Anatoli jäi tol hetkel korterisse. G. toimetati Maarjamõisa kliinikumi vigastuste fikseerimiseks. G. S. oli alkoholijoobes, ärritunud, toimunust üles köetud, rääkis kiiresti ja häälekalt ning nõudis häälekalt oma õigust. Tund või pool tundi hiljem läks tunnistaja koos M. K. uuesti korterisse, sest isikute ütlused olid vastuolulised. Tõendamiseks oli oluline võtta nendelt verekahtlusega pritsmetelt ka proove. Võeti DNA proovid verekahtlusega pindadelt, so elutoa seinalt ja siis vannitoa kraanikausist ning samuti pakendas tunnistaja kaasa Sergei oranži värvi lühikesed püksid. Tunnistaja Maido Kolk avaldas kohtus, et XXX töötas ta koos abipolitseinik A. R.. Enne südaööd saadi väljakutse XXX linnas XXX juurde, kus oli peksa saanud alkoholijoobes kannatanu. Väljas trepikoja ees ootas meesterahvas, kes oli näost üleni paistes. Oli näha, et ta oli kõvasti tappa saanud. Ta oli paljajalu, jopet seljas ei olnud ja ta ütles, et ära minnes korterist rabas telefoni kaasa ja selle pealt helistas 112. Kannatanu juhatas korterisse, mille uks oli lahti. Korteris oli kaks isikut, vanem ja noorema meesterahvas, kes istusid elutoas. Nad oli silmnähtavalt alkoholijoobes, aga olid suhteliselt adekvaatsed. Laud oli kaetud, tarbisid 6
(22)alkoholi ja sõid. Korteris olnud mehed ütlesid, et nad näevad kannatanut esimest korda, et nad ei tunne teda. Korteris oli kohe näha, et nahkdiivanil ja diivani taga seina peal olid verepritsmeid. Kuna isikud eitasid oma seotust peksmisega, siis võtsid politseinikud hiljem vatitikkudega vereproovid. Samuti võeti sündmuskohalt kaasa noorema meesterahva lühikesed punased püksid, millel oli verepritsmed peal. Ka vannetoas kraanikausi ümber oli päris palju vere jälgi. Oli näha, et ilmselt on seal pesemas käidud, sest seal oli veesegune veri. Tunnistaja mäletas, et kannatanu telefoni otsimise eesmärgil helistasid nad kannatanu telefoninumbri peale, aga helisema kuskil ei hakanud. Kuna oli kahtlus, et äkki on telefon koos jopega alla visatud, siis A. R. käis all väljas vaatamas, aga ei leidnud midagi. Tunnistaja kinnitas, et korteris viibimise ajal oli tal vormikaamera sisse lülitatud. Tunnistaja selgitas kohtus ka seda, et vigastused, mida ta nägi kannatanu näos, tundusid olevat värsked. Tunnistaja A. T. ütluste kohaselt läks ta tähistama Sergei juurde teleka ostmist. Tunnistaja läks Sergei juurde kuskil lõuna ja õhtu vahel ja tal oli kaasas 0,5 l pudel Starkat. Alguses oldi kahekesi Sergeiga ja siis helistati Tolikule ja tema tuli ka Sergei juurde. Siis istuti kolmekesi kuskil tund aega. Siis Sergei läks kuhugi ära ja ilmus välja ühe seltsimehega, keda tunnistaja üldse ei tundnud. Neljakesi oldi Sergei korteris umbes tund aega. Sergei suhted kannatanuga olid tunnistaja sõnade kohaselt normaalsed. Istuti, kuulati muusikat Youtube’i kanalilt, vaadati uut televiisorit ja tarvitati alkoholi. Tunni jooksul umbes 0,5 l viina seltskonna peale. A. T. avaldas kohtus, et temale see võõras inimene ei meeldinud, tal oli sinikas vasakul pool silma all ja oli juba joobeseisundis. Isik hakkas vangla slängis rääkima, mis häiris ka Sergeid ja Anatolit. Tunnistaja kinnitas kohtus, et ta kuulis kuidas Sergei ütles sellele võõrale, et mine vannituppa ja pese veri maha. Tunnistaja sõnul istus tema ühekohalises tugitoolis seljaga ukse poole ja ta ei pööranud end ega näinud isikut kui viimane tuli. Kui isik vannitoast välja tuli välja, siis istus ta diivanil tunnistajast vasakul. Anatoli istus kahekohalisel diivanil. Sergei Nikolajenko liikus köögist tuppa ja tagasi, vahel istus suurel 3-kohalisel diivanil ka. A. T. telefoni sellel võõral isikul ei näinud. Selle tunni aja jooksul käisid kõik ka rõdul suitsetamas. Tunnistaja sõnul oli kõik rahulik. Kuna tunnistaja ei mäletanud, mida ta kohtueelsel uurimisel oli rääkinud Sergei korteris oldud aja kohta, siis tutvustas prokurör tunnistajale KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel tema eeluurimisel antud ütlusi. Kohtueelsel uurimisel oli A. T. enda ütluste kohaselt korteris 15-20 minutit. Ristküsitlemisel kohtus kinnitas ta, et siis mäletas ta täpselt aega. Tunnistaja avaldas ka seda, et kuna koridoris on kaamerad, siis kohtueelsel uurimisel näidati talle kaamera pildist tehtud fotot selle võõra isiku vigastustega. Tunnistaja sõnul ei olnud selle isiku nägu fotol samasugune kui siis, kui tunnistaja teda korteris nägi. Korteris nägi sinikat silma all ja sai aru, et oli kulm katki. Fotol oli nägu kõvasti teistsugune. Tunnistaja kinnitas kohtule, et korteris ta ei näinud selle võõra inimese näol verd. Süüdistatav Sergei Nikolajenko eitab igasuguse vägivalla kasutamist kannatanu G. S. suhtes. Samuti eitab ta süüdistuses kirjeldatud vägivallaga ähvardamist. Sergei Nikolajenko ei näinud oma korteris kannatanu telefoni ja eitab selle varastamist. Samuti eitab süüdistatav kannatanu jope vargust. Süüdistatav selgitas kohtule, et kutsus külalised seetõttu, et ta oli ostnud endale uue televiisori. Esmalt tuli tema juurde A. T. päeval kuskil kella 15 paiku. Joodi viina ja tähistati televiisori ostmist. Süüdistatav käis koos T. poes ja nad ostsid pool liitrit viina. Umbes tunni pärast tuli Tolik (Anatoli Grigorjev). Sergei Nikolajenko sõnul helistas ta ise õhtul G. S. ja viimane nõustus tema juurde tulema. G. sai süüdistatav kokku trepikoja ees umbes kella 18 paiku. Sergei Nikolajenkole tundus, et viina jääb väheks ja vaja oli viina järele minna ja ta läks koos G. poodi viina järele. Sergei Nikolajenko kinnitas kohtus, et enne kui ta G. maja ees kokku sai, siis viimane helistas talle, et on maja ees. Enne G. poodi minekut oli korteris 2 pudeli 0,5 liitrist viina. Poodi minekus lepiti kokku telefoni teel. Poes ostis süüdistatav ühe 0,5 -liitrise 7
(22)viina. G. kokku saades nad kallistasid ja siis nägi Sergei Nikolajenko mütsi alt, et G. oleks nagu kellegagi kakelnud vist, tal oli kulm katki ja kollakas sinikas oli silma all. Samuti tundis ta kannatanu juures alkoholi lõhna. Süüdistatava sõnade kohaselt oli G. poolne suhtlemine korteris agressiivne ja ta väga ei sobinud teistega. Süüdistatav käskis korterisse sisenedes G. end pesta ja korda teha, et oleks inimliku välimusega. Selleks andis süüdistatav G. vannitoas käterätiku või mingi lapi. Sergei Nikolajenko sõnade kohaselt palus ta G. S. pühkida diivanilt verd. Süüdistatava ütluste kohaselt sai veri diivanile selliselt, et kui G. pesi vannitoas nägu, siis puudutas kätega silma, siis istus diivanile ja toetas ja nii tekkis sinna veri. Prokuröri küsimusele, et kuidas G. S. veri sattus diivani taga olevale seinale vastas süüdistatav, et ta arvab, et G. tarvitas alkoholi, pärast kõndis ringi ja puudutas kõiki asju, oli ebaadekvaatne. Süüdistatav kinnitas, et kannatanu võttis käteräti või lapi ja pühkis diivanit. Sergei Nikolajenko sõnade kohaselt palus ta G. S. korterist lahkuda, sest tal oli tunne, et tema peaga midagi juhus, ta oli ebaadekvaatne, jooksis korteris ringi ja püüdis midagi leida. Kui süüdistatav läks Tolikuga suitsu tegema, siis tagasi tulles G. S. korteris enam polnud. Kui G. oli lahkunud, siis tema jalanõud olid esikus, kuid üleriiete osas süüdistatav midagi ei mäleta. Kuna asi tundus imelik, siis läks ta koos Anatoli Grigorjeviga G. otsima ja nad leidsid ta õues olevana. Süüdistatav mäletab, et ta tahtis ka õue pääseda, kuid G. hoidis ust kinni ja ütles, et kutsus politsei. Süüdistatava sõnul oli väljas külm ja talv, aga kui kannatanu korteris istus, siis seal oli palav ja joodi viina ning võib-olla siis läks G. nägu paiste. Samuti selgitas süüdistatav, et G. kukkus korteris diivanile ja näoga vastu põrandat laua ette laua ja diivani vahele. Sergei Nikolajenko tunnistas ka seda, et kui politsei tuli, siis ta ütles politseile, et ta ei tunne G. S., sest viimane oli talle nii vastik. Süüdistatava ütluste kohaselt ütles tema politseile, et ta ei tea, kus G. asjad on, kuid, et jopet võib trepikojast otsida. Kohtu küsimusele, et kas peale G. kukkumist oli põrand verine vastas süüdistatav, et ta ei mäleta, kas põrand oli verine või mitte, sest ta oli ka ise purjus. Süüdistatav Anatoli Grigorjev on süüdistusaktis kajastatud sündmuse kohta andnud järgnevad ütlused. Mingit kahvliga kannatanu ähvardamist tema poolt pole toimunud. Samuti pole ta ära võtnud ei G. S. telefoni ega ka tagi. Nikolajenko juurde läks ta seetõttu, et viimane oli ostnud televiisori ja tegi sel puhul välja. Nikolajenko korterisse läks ta umbes kella 17 paiku. Nikolajenko oli juba koos T. Koos võeti viina ja vaadati telekat. Kohtus ütlusi andes väitis süüdistatav, et ta ei olnud enne Nikolajenko korterisse minekut joonud. Ütluste usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil avaldati kohtus süüdistatava kohtueelesel uurimisel antud ütluses, millede kohaselt rääkis Grigorjev varasemalt, et enne Nikolajenko korterisse minekut oli ta joonud õlut. Kohtus selgitas ta vastuolu sellega, et ta ei pidanud õlle joomist nö alkoholi joomiseks, kuid kui õlle joomine tähendab alkoholi tarvitamist, siis seda oli ta teinud. Anatoli Grigorjev enda sõnul viina ta kaasa ei võtnud. Umbes 1,5 tunni pärast tuli Nikolajenko korterisse ka ebaviisakas noormees, kes oli enne tulekut alkoholi tarvitanud. Tema käitumine oli ebaviisakas, ta ei osanud end väljendada, kasutas vangla šargooni, ta ei käitunud nagu kaine inimene. Süüdistataval mingit konflikti G. S. ei olnud. Anatoli Grigorjev kinnitas kohtus, et ta ei näinud G. S. käes telefoni, kuid tema enda telefon oli laua peal. Vaadati televiisorit ja kuulati televiisori kaudu muusikat. Kui G. S. tuli korterisse, siis süüdistatav teda väga ei vaadanud, aga midagi oli tal ka näo peal - sinikas oli ja kuskilt tuli verd, huulest või kuskilt. Prokuröri taotlusel avaldati seoses vastuoluga süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütlused, millised olid järgmised: „Ma ei oska kirjeldada, sest ma ei mäleta, minu arust nägi ta normaalne välja. Mina väliseid vigastusi G. tähele ei pannud.“ Kohtus selgitas süüdistatav vastuolu asjaoluga, et ta juba eeluurimisel ütles, et ta ei mäleta. Samuti avaldas ta, et võib-olla ta kuulis, mida räägiti, kuid täpsemalt ta vigastusi ei mäleta. Anatoli Grigorjevi ütluste kohaselt palus Nikolajenko S. vannituppa pesema 8
(22)minna. Seoses politseile avaldatuga, et ta ei tunnegi G. S. selgitas süüdistatav kohtus, et ta pole öelnud, et S. pole üldse korteris olnud, kuid ta ei tundnud teda ja sellepärast vastas politseile selliselt. Süüdistatava sõnul viibis A. T. korteris peale kannatanu G. S. tulekut vähem kui tund aega. Grigorjevi ütluste kohaselt läksid nad Nikolajenkoga G. S. otsima, sest viimase käes oli süüdistatava telefon. All koridoris nägid nad läbi ukseklaasi, et telefon oli G. käes. G. hoidis ust kinni ja ei lasknud seda avada. Selleks, et telefoni kätte saada surus ka Grigorjev ust selle avamise eesmärgil. Seoses politseinike nägemist puudutavate vastuste vastuoluga avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel kohtus Grigorjevi esimesel kohtueelsel küsitlemisel antud ütlused, kus ta väitis, et ta ei puutunud süüdistuses kirjeldatud sündmuste päeval politseiga kokku ja tema politseid ei näinud. Süüdistatav ei osanud kohtus selgitada, miks ta kohtueelsel uurimisel nii rääkis, sest kohtus tunnistas ta politseiga suhtlemist. Grigorjevi ütluste kohaselt nägi tema Nikolajenko korteris vere jälgi põrandal ja vist ka diivanil, kuid ta ei osanud seletada, kuidas vereplekid võisid sinna sattuda. Samuti puudusid Grigorjevil selgitused selle kohta, miks ta käitus S. suhtes agressiivselt ja lubas viimasel käed murda sel ajal kui korteris oli juba politsei. Kannatanu jopet pole Grigorjev enda sõnul korteris näinud. Taas ilmnes küsitlemisel vastuolu, mis puudutas kahvlit. Kohtueelsel uurimisel väitis süüdistatav, et laual ei olnud midagi. Miks ta nii rääkis, seda ta kohtus selgitada ei osanud. Kohtus kinnitas süüdistatav, et kahvlid olid laual. Grigorjev väitis, et kuna ta vaatas kohtus videot ja seal nägi laual kahvleid, siis nüüd räägib ta video järgi. G. S. kukkumist süüdistatav ei näinud. Samuti ei näinud, et korteris olles oleks G. S. helistanud oma telefoniga kellelegi. Grigorjev väitis kohtus, et ta pole kuulnud, et Sergei Nikolajenko oleks nõudnud G. S. kahte pudelit viina, mille viimane peab Nikolajenkole järgmisel päeval tooma. Riigikohus on mitmetes lahendites, näiteks lahendi 1-18-1247/58 punktis 53 rõhutanud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a otsus asjas nr 3-1-1100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. Käesolevas asjas peab kohus vajalikuks viidata ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi 31-1-100-15 punktis 17 kajastatud seisukohale, „et küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p-d 11–12). Esmalt püstitub kohtu ees küsimus kannatanu G. S. ütluste usaldusväärsusest järgmistel põhjustel. Tunnistaja Y. B. ja G. S. ütlustes on olulised vastuolud kannatanu peksmise osas. Kohtus avaldas kannatanu, et teda peksis vaid Nikolajenko, kuid väidetavalt oma XXX avaldas S., et teda peksid nii Nikolajenko kui ka Grigorjev. Samuti pole kannatanu kohtus rääkinud midagi enda peksmisest jalgadega. Kannatanu kinnitas kohtus, et jõi õlut ja viina, kuid tunnistajale on ta rääkinud vaid alkoholivaba õlle joomisest, mis pole kooskõlas ei tema enda 9
(22)hilisemate ütluste ega ka tegelikkusega, sest SA TÜ Kliinikumi XXX päeviku kannetes on fikseeritud, et isik oli silmnähtavas alkoholijoobes (I kd, tl 25). Kohtus pole kannatanu rääkinud midagi mingist noast ja XXX sündmusest rääkides pole kannatanu maininud tema ähvardamist kahvliga. Seega on tunnistaja ja kannatanu ütlused märkimisväärses osas vastuolus. Kuivõrd tunnistaja Y. B. sai ütlusi andes rääkida vaid seda, mida ta XXX kuulis, siis saab siit teha kaks järeldust. Ilmselt G. S. püüdis varjata XXX ees alkoholi tarvitamist ja valetas XXX selle kohta ja noa osas ning kahvliga ähvardamise osas võib kõne alla tulla, et kannatanu rääkis XXX täpsemalt asjadest, mis teda sündmuse juures enim ärritasid. Seega on ilmne, et kannatanu ütlused sündmuse osas ei ole täielukult kooskõlas muude tõenditega ja osa ütlustest pole usaldusväärne. Kannatanu ütlused Nikolajenkoga kokkusaamise kokkuleppimise osas on kooskõlas sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga (I kd tl 102-104), mille kohaselt S. telefoninumbrile XXX on XXX esimene kõne kell 17:34 tulnud Nikolajenko numbrilt XXX. Nikolajenkole helistab või kirjutab hiljem sõnumi S. ja viimase kõne Nikolajenkole teeb S. kell 18:
- Enne Nikolajenko juurde asumist helistab S. kell 17:51 oma XXX J. B. ja see on kooskõlas ka tunnistaja ütlustega. Asjaolu, et Nikolajenko ja S. kohtusid XXX XXX maja juures kella 18:33 kinnitab maja turvakaamera salvestis (XXX asitõendi vaatlusprotokoll, I kd, tl 34-40), kus on fikseeritud G. S. saabumine maja juurde kell 18:
- Samast salvestisest on näha, et kell 18:33 väljub trepikojast Nikolajenko, kes kallistab S.. Edasi on salvestiselt näha, et kell 18:56 sisenevad S. ja Nikolajenko XXX trepikotta, S. on käes Prisma kilekott. Trepikoja sisekaameratest on selgelt näha, et S. ei ole näos vigastusi. Seega ei vasta ka tegelikkusele kannatanu kohtus antud ütlused selle kohta, et Nikolajenko kutsus teda külla XXX kella 21 paiku, sest nii sideettevõtjalt saadud andmed kui ka XXX maja turvakaamera salvesis kinnitavad asjaolu, et G. S. helistas Nikolajenkole17:34 ja tuli tema maja juurde kell 18:
- Nimetatud vastuolu on seletatav asjaoluga, et kannatanu tulenevalt alkoholijoobest ei mäleta täpseid kellaaegu, kuid tema ütlused Nikolajenkoga kokkusaamise kohta muus osas on igati adekvaatsed ja kooskõlas teiste eespool viidatud tõenditega, muuhulgas Nikolajenko ütlustega. Kannatanu ütlusi sündmuse kohta pärast tema peksmist ja korterist välja jooksmist kinnitab XXX turvakaamera salvestisel kajastatu, mis on fikseeritud XXX .a asitõendi vaatlusprotokollis (I kd, tl 34-44), mille kohaselt kell 23:38 väljub trepikojast kiirustades ilma jalanõude ja jopeta G. S., ta räägib mobiiltelefoniga ning suundub esmalt maja ees oleva isiku juurde, seejärel XXX maja otsa juurde. Asitõendi vaatlusprotokolli fotol nr 10 on näha, et G. S. väljub üksinda ilma jopeta ja jalanõudeta telefoniga rääkides trepikojast õue. Fotol nr 11 on Gleb Semenov Mõisavahe 47 Annelinna Prisma poolse trepikoja ees. Fotol nr 12 on G. S. XXX XXX Prisma poolse trepikoja vahekoridoris. G. S. on näha näos vigastused ja paistetus. Fotol nr 13 on XXX XXX Prisma poolsel ( antud trepikojas asub ka korter XXX) trepikoja vahekoridori tuleb halli peaga vanem meesterahvas, kelleks on Anatoli Grigorjev. On näha, et Anatoli soovib G. juurde minna, aga G. hoiab jõuga välisust kinni. Fotol nr 14 Anatoli Grigorjeviga ühineb Sergei Nikolajenko. Mõne aja möödudes Sergei ja Anatoli lahkuvad. Fotol nr 15 G. S. annab endast märku politseipatrullile. Fotol nr 16 G. S. vestleb politseiametnikega XXX maja ees. Trepikoja sees olevalt salvestiselt on näha, et S. nägu on vigastatud ja moondunud (I kd, tl 41-43, fotod 12, 13, 14). 10
(22)Kannatanu ütlused ja turvakaamera salvestisel kajastatu on kooskõlas häirekeskusesse tehtud kõne salvestisega, mille kohaselt G. S. helistab numbrile 112 numbrilt XXX (Anatoli Grigorjevi poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud number) XXX kell 23:
- Kõnest ilmneb S. liikumine esialgu maja ees oleva isiku ja siis maja nurga juurde, kuna häirekeskuse töötaja küsib juhtumi aadressi, kuid Semenov ei oska esialgu seda öelda ( I kd, tl 30-33). Kannatanu ütlused politseinikega kohtumise osas on kooskõlas nii turvakaamera salvestisel nähtuga kui ka tunnistajate R. ja K. ütlustega. Kannatanule tekitatud vigastusi kinnitab lisaks kannatanu ütlustele SA TÜ kliinikumi päeviku kannetes kajastatud info ja diagnoos (I kd, tl 25-28), mille kohaselt G. S. pöördus haiglasse XXX kell 01:
- S. tuvastati ninaluude nihketa murru, hematoome nina piirkonnas ja rindkerekontusioon. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaasuva diagnoosina on märgitud päeviku kannetesse äge intoksikatsioon alkoholist koos traumaga. Kliinikumis tehtud fotodelt on näha mõlema silma prillhematoom, nina paistetus ja huulte vigastus. Kohus on seisukohal, et süüdistatavate ütlused on tõesed vaid osas, mis puudutavad Nikolajenko, Grigorjevi, T. ja S. minekut Nikolajenkole külla. Nikolajenko ja Grigorjevi versioon selle kohta, et kannatanul olid juba varasemalt näos vigastused, mille tõttu ta määris verega kokku süüdistatava diivani, seina ja jättis verised jäljed vannituppa, on ümber lükatud kannatanu ja tunnistajate A. R., M. K. ja A. T. ütlustega, samuti XXX turvakaamera salvestisel kajastava informatsiooniga ning SA TÜ kliinikumi päeviku kannetega. Kannatanu näos esinenud värskeid vigastusi kinnitavad tunnistajad A. R. ja M. K.. Ka tunnistaja T., kes oli välja kutsutud kohtusse kaitsjate taotlusel kinnitas, et nähes uurija juures kannatanust tehtud pilti maja turvakaamera salvestusest, saab ta öelda, et isiku nägu oli tunduvalt rohkem viga saanud võrreldes sellega, kui T. nägi S. Nikolajenko korteris päris alguses. Nikolajenko ja Grigorjevi ütlused on eespool nimetatud tõenditega ilmses vastuolus ja süüdistatavad ei osanud kohtus selgitada vastuolude põhjust. Kohus on seisukohal, et süüdistatavad on kohtus andnud valdavalt ennastõigustavaid ütlusi, mis pole kooskõlas teiste kogutud tõenditega, ega ole ka eluliselt usutavad. Siinjuures märgib kohus, et ka tunnistaja T. ütlustes on ebakõla Nikolajenko korteris viibimise aja osas, kuid kuna kohtu arvamuse kohaselt see käesolevas kriminaalasjas olulist tähendust ei oma, siis kohus sellel pikemalt ei peatu. Sündmuse käiku ja politseinike tegutsemist Nikolajenko korteris kinnitab politseipatrulli II vormikaamera salvestis (M. K.; I kd, tl 52-58). Salvestamist alustati XXX kell 02:05 ja sellelt nähtub, et patrullpolitseinik fikseeris Nikolajenko korteris vereplekke seintel ja diivanil, Nikolajenko jalas olnud lühikestel pükstel ning vannitoa kraanikausis. DNA ekspertiisiga ( ekspertiisiakt nr XXX; I kd, tl 91-97) on tuvastatud, et vannitoa kraanikausi äärel leitud veri pärineb G. S. ja ei ole kindlalt välistatud ka Sergei Nikolajenko vere kuuluvus selles proovis. Seinalt ja Nikolajenko lühikestelt pükstelt võetud proovis leiti G. S. kuuluva DNA (vt ekspertiisi p 2). DNA ekspertiisiaktile lisatud selgitusete (I kd , tl 96 p18) kohaselt tähendab mõiste „isiku DNA sisaldumist ei saa kindlalt välistada“ seda, et segaprofiilis on esindatud suurem osa võrdlusisikul esinevatest alleelidest, kuid tulemusi andnud lookustes on puudu üks või kaks (erandjuhul kolm) võrdlusisiku alleeli ja DNA-profiili geomeetria arvestamisel ei ole 11
(22)võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Seega kohtupraktikas loetakse sellise termini puhul isiku DNA esinemist küllaltki tõenäoliseks. Asitõendi vaatlusprotokoll XXX (I kd, tl 62-64) kajastab kannatanu jope asukohta selle leidmisel. Vaadeldud on XXX XXX ühiskoridoris XXX korruse vahekorrusel lifti uksest väljudes vasakul asuva prügišahti taga torude vahele pressitud G. S. kuuluvat musta värvi nahkset tepitud jopet. Kokkuvõtlikult märgib kohus, et kannatanu G. S. ütlused on kohtu arvamuse kohaselt usaldusväärsed vaid osaliselt, täpsemalt osas, kus need on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Siinkohal märgib kohus, et XXX alanud sündmusest teatud fakte kannatanu täpselt ei mäleta, näiteks ei mäleta ta midagi selle kohta, et kliinikumis tehti talle röntgenülesvõtted ja kompuutertomograafia. Kohus tõi eelnevalt välja kannatanu ütluse osalise ebakõla seoses teiste tõenditega, mida kohus peab usaldusväärseks. Süüdistatavate ütlused on valdavalt ennastõigustavad, ei riimu teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, pole eluliselt usutavad ja pole seega valdavas osas usaldusväärsed. Tunnistajate A. R. ja M. K. ütlused on usaldusväärsed. Tunnistaja Y. B. ütlused on valdavalt usaldusväärsed, kuid telefonikõnede osas, mida väidetavalt kannatanu tol ööl tegi, on kohtul ütluste tõepärasuse osas kahtlusi. Tunnistaja T. ütlused on usaldusväärsed osas, mis puudutavad ütlusi kannatanu väljanägemise kohta, kuid mitte Nikolajenko juues viibimise aja osas ja selle osas, mis puudutavad Nikolajenko korraldusi kannatanule seoses vere mahapesemisega. II Kohtu seisukoht Sergei Nikolajenko süüdistuse osas
§ 214
lg 1 järgi Sergei Nikolajenkot süüdistatakse selles, et tema XXX kella 23:30 paiku XXX linnas XXX asuvas korteris kasutas kahe liitri viina ja toa verest puhtaks saamise eesmärgil vägivalda G. S. suhtes, mis seisnes selles, et Sergei Nikolajenko lõi diivanil olevat kannatanut rusikatega vähemalt ühel korral näkku, mistõttu kannatanu kukkus diivani ja diivanilaua vahele põrandale, kus Sergei Nikolajenko jätkas kannatanu peksmist jalgadega vähemalt ühel korral roiete piirkonda. Seejärel nõudis Sergei Nikolajenko, et kannatanu tooks järgmisel hommikul kaks liitrit viina või muidu saab kannatanu uuesti peksa. Kannatanu nõustus nõudmisega, sest kartis, et vastasel korral jätkatakse tema peksmist. Seejärel käskis Sergei Nikolajenko kannatanul hakata verd koristama ning ähvardas kannatanul ka teise silma siniseks lüüa, kui kannatanu kogu tekkinud verd ära ei korista Sellise tahtliku tegevusega tekitas Sergei Nikolajenko kannatanu G. S. füüsilist valu ning ninaluude murru, pea täpsustamata osa pindmise vigastuse, hematoomid näo piirkonda ja rindkerekontusiooni. Seega nõudis Sergei Nikolajenko varalise kasu üleandmist, kasutades G. S. suhtes füüsilist vägivalda. Sellise tahtliku tegevusega pani Sergei Nikolajenko toime
§ 214
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga. Väljapressimise objektiivne koosseis on karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (lk 581582, 2015) kohaselt varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Vara üleandmise nõudmise või vägavalla kasutamisega on koosseis täidetud. Varalise kasu saamine toimepanija poolt pole koosseisu täidetuse seisukohalt oluline. Riigikohus on 30.06.2016.a otsuse nr 3-1-1-54-16 punktis 26 välja toonud, et
§ 214
järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 312
(22)1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes (lk 719, 2021) on märgitud, et varalise kasu üleandmise nõudmine moodustab koosseisuteo juhul, kui sellega kaasneb mh vägivald. Vägivald võib olla nii psüühiline kui füüsiline. Esimesel juhul ähvardatakse tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega, teisel juhul seisneb ähvardamine tervise kahjustamises või kehalises väärkohtlemises. On oluline, kuidas kannatanu ähvardust tajub. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele. Tavaliselt toimub ähvardamine suuliselt või kirjalikult esitatud sõnades. Ei ole oluline, kas ähvardaja kavatses oma ähvarduse täide viia või mitte. Määrav on see, et ähvardus on objektiivselt tõsine ja seda peab tõsiseks ka ähvarduse adressaat. Käesolevas kriminaalasjas tegutses Sergei Nikolajenko S. suhtes vägivaldselt, pekstes teda rusikates kätega näkku. Kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud Nikolajenko poolt kannatanu jalgadega peksmine, sest kohtus kannatanu selliseid ütlusi pole andnud ega ka oma XXX ning politseinikele seda väitnud. Peale peksmist ähvardas Nikolajenko S. veel peksta, so kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda kui kannatanu ei too järgmisel päeval talle pudelit või kahte viina. Kuna kannatanu G. S. oli juba Nikolajenkolt peksa saanud, siis uue võimaliku vägivalla hirmus nõustus kannatanu Nikolajenkole järgmisel päeval viina toomisega, kuid esimesel võimalusel põgenes ta korterist ning kogu korterist põgenemine, häirekeskusesse helistamine ja helistamisel avaldatud informatsioon (keeldub üles minemast ja jääb alla ootama, olles ise sokkide väel) ilmestab hirmu, mida G. S. tundis Nikolajenko ähvarduste ees. Antud kriminaalasjas on eelnev vägivald asjaoluks, mille tõttu kannatanu alistus Nikolajenko nõudmisele tuua järgmisel päeval viinapudel(id), sest eelnev peksmine andis talle aluse reaalseks hirmuks, et teda võidakse uuesti peksta kui ta Nikolajenko nõudmist ei täida. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et varalise kasu üleandmise nõudmisega kaasnes Sergei Nikolajenko poolt vaimne vägivald kannatanu suhtes ehk ähvardus kasutada füüsilist vägivalda G. S. suhtes, so ähvardati veel peksa anda. Kannatanu ilmselgelt kartis ja põgenes seetõttu korterist ning helistas häirekeskusess, et abi saada. Seega oli kannatanule esitatud ähvardused objektiivselt tõsised ja usutavad, mistõttu oli kannatanu õigustatud tundma ähvarduste täideviimise hirmu. Kohus on seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud toa verest puhtaks saamise nõudmine ei ole tõlgendatav väljapressimise koosseisulise asjaoluna, sest seda ei saa vaadelda varalise kasu üleandmise nõudmisena. Tegemist on Sergei Nikolajenko poolt kannatanu mõjutamisena, mis võis suurendada kannatanu hirmu saada Nikolajenko poolt veelkord peksa. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et esitatud süüdistuse raames on tõendatud Sergei Nikolajenko järgnevalt kirjeldatud tegevus XXX kella 23:30 paiku XXX linnas XXX asuvas korteris. Süüdistatav kasutas vägivalda G. S. suhtes, mis seisnes selles, et Sergei Nikolajenko lõi diivanil olevat kannatanut rusikatega vähemalt ühel korral näkku, mistõttu kannatanu kukkus diivani ja diivanilaua vahele põrandale. Seejärel nõudis Sergei Nikolajenko, et kannatanu tooks järgmisel hommikul vähemalt ühe pudeli viina või muidu saab kannatanu uuesti peksa. Samuti nõudis Nikolajenko, et kannatanu koristaks ära peksmise käigus tekkinud vere ja ähvardas kannatanul ka teise silma siniseks lüüa, kui kannatanu seda ei tee. Sellise tahtliku tegevusega tekitas Sergei Nikolajenko kannatanu G. S. füüsilist valu ning ninaluude murru, pea täpsustamata osa pindmise vigastuse, hematoomid näo piirkonda ja kuna kannatanu kukkus, siis selle tagajärjeks võis olla rindkerekontusioon. Seega on tõendatud, et Sergei Nikolajenko nõudis varalise kasu üleandmist, kasutades eelnevalt G. S. suhtes füüsilist 13
(22)vägivalda ja ähvardas nõudmise täitmata jätmisel uue vägivallaga. Seega täitis Sergei Nikolajenko oma tegevusega
§ 214lg 1 objektiivse koosseisu tunnused.
Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et Sergei Nikolajenko pani väljapressimise toime otsese tahtlusega.
§ 16
lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Sergei Nikolajenko oli väljapressimist toime pannes teadlik kõikidest kuriteo toimepanemise asjaoludest ning tema kindlaks eesmärgiks oli G. S. saada varalist kasu. Ta kasutas esmalt G. S. suhtes füüsilist vägivalda ja peksis teda moel, mis põhjustas kannatanule füüsilist valu ning kehavigastused. Kuna peksmise tagajärjel oli kannatanu nägu verine, mille tõttu määrdus verega nii süüdistatav diivan kui ka elutoa seis, siis nõudis Nikolajenko, et kannatanu vere puhastaks ja tooks järgmisel päeval vähemalt ühe pudeli viina. Sergei Nikolajenko pidi mõistma, et olukorras, kus ta oli juba kannatanut peksnud, võib tema tegevus põhjustada kannatanus hirmutunnet. Süüdistatav soovis saada varalist kasu viina näol ning ta kasutas selle saamiseks vaimset vägivalda ja ähvardusi. Sergei Nikolajenko pidi möönma, et kannatanu vägivallaga ähvardamine ning varalise kasu nõudmine on keelatud õigusvastane tegevus, mis tekitab kannatanus hirmutunde ning selline käitumine ei ole mõistliku kõrvalseisja vaatekohast tolereeritav. Seega täitis Sergei Nikolajenko oma tegevusega väljapressimise subjektiivse koosseisu tunnused ja kohus loeb tõendatuks, et Sergei Nikolajenko pani toime
§ 214lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Kohus ei ole tuvastanud Sergei Nikolajenko teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. III Kohtu seisukoht Sergei Nikolajenko süüdistuse osas
§ 199
lg 2 p-de 4,5,7 järgi ja Anatoli Grigorjevi süüdistuse osas
§ 199
lg 2 p -de 5,7 järgi Sergei Nikolajenkot süüdistatakse selles, et tema XXX kella 23:35 paiku XXX linnas XXX asuvas korteris võttis grupis koos Anatoli Grigorjeviga diivanilaualt G. S. nähes kannatanule kuuluva mobiiltelefoni ja korteri esiku nagis rippunud jope ning lubas need kannatanule tagastada vaid siis, kui kannatanu koristab peksmise käigus tekkinud veremäärdumise ära. G. S. kuuluva jope sai ta tagasi vaid politsei saabudes, kes leidis jope läbiotsimise käigus sama maja trepikojas. G. S. kuuluv mobiiltelefon jäigi kadunuks. Sellise tahtliku tegevusega pani Sergei Nikolajenko toime
§ 199
lg 2 p 4, 5, 7 järgi kvalifiteeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja ära võtmise ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult ja grupis ning olles varasemalt toime pannud väljapressimise. Anatoli Grigorjevit süüdistatakse selles, et tema XXX kella 23:35 paiku XXX linnas XXX asuvas korteris võttis grupis koos Sergei Nikolajenkoga diivanilaualt kannatanu nähes kannatanule kuuluva telefoni ja korteri esiku nagis rippunud jope ning lubas need kannatanule tagastada vaid siis, kui kannatanu koristab peksmise käigus tekkinud veremäärdumise ära. G. S. kuuluva jope sai ta tagasi vaid politsei saabudes, kes leidis jope läbiotsimise käigus sama maja trepikojas. G. S. kuuluv mobiiltelefon jäigi kadunuks. 14
(22)Sellise tahtliku tegevusega pani Anatoli Grigorjev toime
§ 199
lg 2 p 5, 7 järgi kvalifiteeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja ära võtmise ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult ja grupis. Kannatanu G. S. ütluste kohaselt oli tal Nikolajenko juurde minnes telefon kaasas ja korteris asetas ta selle diivanilauale. Kannatanu avaldas kohtus, et ta ütles Nikolajenkole peksmise ajal, et viimane peatuks, mille peale Nikolajenko vastas, et annab telefoni tagasi kui kannatanu põranda verest puhtaks teeb ja sel ajal, kui ta seda ütles, oli telefon laua peal. Häirekeskusesse helistades avaldas kannatanu, et teda pekstakse, mistõttu ta jooksis ära ja ka tema telefon võeti temalt ära (I kd, tl 30-31). Hiljem kannatanu lisas häirekeskuse töötajale, et tal on oma telefon, aga nad ei anna tema telefoni tagasi ja ta võttis nende oma ära. Samasisuline informatsioon on kajastatud sündmuse protokoll-arvestuskaardil (I kd, tl 21) ja teenistuslehel (I kd, tl 22). Kohtul puudub igasugune alus arvata, et kannatanu on oma telefoni osas andnud tõele mittevastavaid ütlusi. Korterist põgenedes on ta koheselt avaldanud häirekeskuse töötajale, et temalt võeti korteris olevate meeste poolt telefon ära. Sama rääkis kannatanu politseiametlikele ja oma XXX. Seega helistas G. S. häirekeskusesse Anatoli Grigorjevi telefonilt seetõttu, et Nikolajenko ja Grigorjev olid kannatanult eelnevalt tema telefoni ära võtnud. Tunnistajate A. R. ja M. K. ütlustest nähtub, et G. S. avaldas neile kohe, et tema telefon on kadunud ja jopet korteris pole. Nikolajenko korteris otsiti ka politseiametnike poolt kannatanu telefoni ning jopet, mida aga ei leitud. Läbiotsimise protokolliga (I kd, tl 72-85) on tuvastatud, et korteri esikus kapi peal olevas kotis leiti S. dokumente – elamisluba, SEB konto kaart, telefoni kõnekaardi ümbris, Tartu LV visiitkaart ja Töötukassa kaart, lisaks veel võtmekimp. XXX ühiskoridori
- ja 8.korruse vahekorruselt lifti ukselt väljudes vasakult prügišahti tagant torude vahele pressitult leiti musta värvi jope, mis kuulus S. Läbiotsimise protokollist nähtub, et Nikolajenko vastates ettepanekule anda välja läbiotsimismääruses märgitud telefon ja jope selgitab, et kui kannatanu korterist välja jooksis, siis tal tema mäletamise järgi oli jope kaasas, kuid kui nad alla läksid, siis jopet ja kannatanul enam seljas ei olnud ja avaldab arvamust, et kannatanu ise viskas jope prügišahti taga. Kohus on seisukohal, et Nikolajenko väide, et kui kannatanu korteris välja jooksis, siis oli tal jope kaasas, ei vastata tõele. Kannatanu ja ka süüdistatavate ütlustest nähtub, et G. S. lahkus korteris sel ajal kui Nikolajenko ja Grigorjev tegid rõdul suitsu. Seega ei saanud Nikolajenko kuidagi näha, kas kannatanu lahkus korterist jopega või ilma. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et läbiotsimist alustati Nikolajenko korterist XXX ja kui sealt telefoni ega jopet ei leitud, siis liiguti XXX ühiskoridori
- ja
- korruse vahekorruselt lifti uksest väljudes vasakult prügišahti juurde. Seda tehti justnimelt seetõttu, et Nikolajenko avaldas arvamust, et jope võib olla lifti taga, kus see oligi. Kohus nõustub prokuröriga selles, et alates ajast kui S. XXX korterist lahkus kell 23:38 kuni politsei saabumiseni kell 23:57 oli mõlemal süüdistataval piisavalt aega jope peitmiseks ning alates XXX kell 00:01, mil Nikolajenko peeti kinni, kuni XXX kell 18:20, mil algas korteri läbiotsimine, kus sel ajal viibis Grigorjev, oli Grigorjevil aega ja võimalust jope peitmiseks. Keegi teine peale Nikolajenko või Grigorjevi ei saanud jopet prügišahti taha peita. Kui seda 15
(22)tehti enne Nikolajenko kinnipidamist, siis tegid seda Nikolajenko ja Grigorjev koos, sest koos läksid nad trepikotta välisukse juurde ning sealt tagasi korterisse. Juhul kui jope peitis Grigorjev hiljem, siis pidi sellest teadma ja seda soovima ka Nikolajenko, sest ilma teadmiseta poleks ta osanud osutada kohale, kus jope võiks asuda. XXX asitõendi vaatlusprotokollis on kajastatud G. S. kuuluva musta värvi nahkse tepitud jope vaatlust (I kd, tl 63), mis on esemete üleandmise-vastuvõtmise aktiga omanikule XXX tagastatud (I kd, tl 64). Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (lk 640-653, 2021) kohaselt kujutab vargus objektiivsest küljest võõra vallasasja äravõtmist. Õiguslikult saab hõivata üksnes võõrast asja. Võõras on asi, mis ei ole antud isiku omandis ning mis on kellegi teise omandis. Asja äravõtmine ehk hõivamine sisaldab kolme elementi: võõra valduse lõpetamine, uue valduse kehtestamine ja valduse ülekandumine, mis seisneb valduse murdmises ehk valduse üleminekus senise valdaja nõusolekuta. Koosseisutüübilt on tegemist kärbitud tagajärjedeliktiga, st et tegu on lõpule viidud asja äravõtmisega, kuna tagajärg (asja omastamine) moodustab subjektiivsesse koosseisu kuuluva eesmärgi. G. S. telefon ja jope olid nii Nikolajenko kui ka Grigorjevi jaoks võõras vara (vallasasi), mis ei olnud nende valduses. Valduse murdmine toimus ilma S. kui asjade valdaja nõusolekuta ehk ebaseaduslikult. Süüdistatavad võtsid kannatanult ära telefoni ja hiljem võtsid koridori kapis olnud jope ning peitsid selle prügišahti taha, seega kehtestasid süüdistatavad nimetatud esemetele uue valduse ning saavutasid nende esemete üle võimu, mistõttu oli neil võimalik hakata võõrast vara oma äranägemise järgi kasutama ja käsutama.
§ 199
lg 2 p 4 alusel Nikolajenkole esitatud kvalifikatsioon on seotud tegevust iseloomustava asjaoluga – korduvusega. Nikolajenko pani enne kannatanu vara hõivamist toime väljapressimise, seega on tegemist faktilise korduvusega, kus kõik teod on hõlmatud käesoleva süüdistusega. Mõlemale süüdistatavale esitatud süüdistus hõlmab veel kahte kuriteo koosseisu kvalifitseeritavat tunnust – teo toimepanemine avalikult ja grupis. Mõlemad tunnused on samuti omistatavad süüdistatavate tegevusele, sest kannatanu sõnul hõivati vähemalt telefon avalikult ning süüdlased tegutsesid ühiselt ühisel eesmärgil. Kohus on eespool refereerinud kannatanu ütlusi, mis kinnitavad, et Nikolajenko ütles kannatanule korteris, mis tingimustel ta telefoni tagasi saab, seega toimus see kannatanu jaoks avalikult. Kohus nõustub prokuröriga ka selles, et süüdistatavatel oli asja ebaseadusliku omastamise eesmärk – nad soovisid veel alkoholi saada ja võtsid kannatanule kuuluvad esemed nn panti ning lubasid neid tagastada, kui ta toob neile viina juurde. Samas tagastamise eesmärk puudus, kuna kannatanu esemed peideti nii, et jope leiti tänu juhusele ja telefon on senini leidmata.
§ 218
lg 4 kohaselt nimetatud paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel käesoleva seadustiku §-des 203 ja 204 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju. Alates 01.01.2015.a on miinimumpäevamäära suurus 10 eurot. Seega peab varguse kuriteo koosseisu täitmiseks asja väärtus ületama 200 eurot. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes (lk 643, 2021) on viidatud Riigikohtu seisukohale, et
§ 199
järgi subsumeeritava varguse puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline 16
(22)väärtus ületas teo ajal 20 miinimumpäevamäära. Varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära peab olema tõendatud või üldtuntud. Kohus loeb üldtuntuks, et telefoni väärtus olenevalt selle vanusest ja margist võib ulatuda sajast kuni tuhande euroni. Samuti võib vaatlusprotokollis kirjeldatud jope väärtus olla vähemalt sada eurot. Seega loeb kohus tuvastatuks, et G. S. kuuluva telefoni ja jope väärtus üldteadaolevate telefonide ja jopede hindate alusel oli üle 20 miinimumpäevamäära ehk üle 200 euro. Seega tekitati vargusega kannatanule varalist kahju, mis ületab kahtesadat eurot. Lähtudes eeltoodust täitis Sergei Nikolajenko oma tegevusega
§ 199
lõikes 2 punktides 4,5,7 sätestatud ja Anatoli Grigorjev
§ 199lg 2 punktides 5,7 sätestatud objektiivse koosseisu tunnused.
Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega ning teab või vähemalt möönab, et tegemist on vallasasjaga, mis on tema jaoks võõras ja on kellegi valduses.
§ 16
lg 2 tähenduses paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohus leiab, et nii Sergei Nikolajenko kui ka Anatoli Grigorjev panid varguse toime kavatsetult. Nad olid vargust toime pannes teadlikud kõikidest kuriteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistatavad teadsid, et vara on võõras ja nende jaoks võõras valduses. Kohtu hinnangul võtsid Nikolajenko ja Grigorjev endale kindlaks plaaniks ning seadsid eesmärgiks G. S. telefon ja jope ära võtta, seega panid nad varguse toime kavatsetult. Kohus ei tuvastanud Sergei Nikolajenko ja Anatoli Grigorjevi õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. IV Kohtu seisukoht Anatoli Grigorjevi süüdistuse osas
§ 120
lg 1 järgi Anatoli Grigorjevit süüdistatakse selles, et tema XXX kella 23:32 paiku XXX linnas XXX asuvas korteris ähvardas G. S. kahvliga, hoidis seda kannatanust 20-30 cm kaugusel ja ütles: „istu rahulikult, kui tõmblema hakkad, siis võin selle sulle ribide vahele torgata“. Sellise tegevusega tekitas Anatoli Grigorjev kannatanus hirmu oma elu ja tervise pärast. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest vahetult enne ähvardamist oli teda samas korteris Sergei Nikolajenko peksnud ning ähvarduse väljaütlemisel hoidis Anatoli Grigorjev kahvli tema roiete lähedal. Sellise tahtliku tegevusega pani Anatoli Grigorjev toime
§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ähvardamise kehalise väärkohtlemisega.
G. S. avaldas kohtus, et peale seda, kui Nikolajenko oli teda peksnud, tuli tema juurde Grigorjev kahvliga ja ütles „istu, muidu torkan sind kahvliga“. Grigorjev istus kannatanu sõnul temast vasakul pool ja parema käega vist hoidis kahvlit 20-30 cm kaugusel kannatanu suhtes suunates kahvli vasakule poole ribidesse. G. S. keha kahvel ei puudutanud. Tegemist oli tavalise metallist normaalse pikkusega piidega kahvliga. Prokuröri küsimusele, et kuidas kannatanu reageeris sellisele ähvardusele, vastas S., et ei kuidagi „ istusin ja ütlesin, et hea küll, hea küll“. Samas avaldas kannatanu, et niipea kui Nikolajenko ja Grigorjev olid läinud rõdule suitsetama, põgenes ta korterist ja helistas häirekeskusesse. Häirekeskusele ei ole S. midagi rääkinud kahvliga ähvardamisest. Samuti pole ta sellest rääkinud ei oma XXX ega politseiametnikele. 17
(22)Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-104-16, p 10). Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks (1-15-10967/38 p 9). Käesoleval juhul kinnitab Anatoli Grigorjevi poolt kannatanu kahvliga ähvardamist vaid kannatanu ise. Süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole maininud kannatanu ei häirekeskuse töötajale, politseiametnikele ega ka oma XXX. Anatoli Grigorjev pole ei eeluurimisel ega ka kohtus tunnistanud kannatanu kahvliga ähvardamist. Kannatanu ütlusi ei toeta seega mitte ükski teine kriminaalasjas kogutud tõend. Eeltoodust püstitub kohtu ees küsimus sellest, et kui käesolevas kriminaalasjas G. S. enda peksmisest, telefoni ja jope äravõtmisest rääkis koheselt kas häirekeskuse töötajale või politseiametnikele ja järgmisel päeval oma XXX, siis miks ta pole kahvliga ähvardamisest mitte kellelegi rääkinud. Võimalik, et Nikolajenko poolt jõhker peksmine tundus kannatanule kõige olulisem ja ohtlikum ja ta ei pidanud vajalikuks kahvliga ähvardamisest rääkida. Kohtul pole kahtlust, et kuna Nikolajenko elutoas olid viina kõrval ka suupisted, siis olid seal ka kahvlid. Nimetatud asjaolu on nähtav ka politseiametniku rinnakaamera salvestiselt. Kohus on aga seiskohal, et vaatamata sellele, et kahvel oli sündmuskohal, on siiski tekkinud kahtlus, kas Anatoli Grigorjev lausus kannatanule just need sõnad, mida kannatanu kohtus avaldas. Kohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua ka selle, et kannatanu ei kirjeldanud seoses Grigorjevi poolt tema suunas sirutatud kahvliga mingit hirmu sellega seoses. Ka häirekeskusesse helistades rääkis kannatanu peksmisest, maha löömisest ja metsa viimisest, mitte aga sellest, et teda ähvardati kahvliga ribide vahele torgata. Kuivõrd kohus on kannatanu ütluses ka muus osas tuvastanud ebakõla teiste asjas kogutud tõenditega ( alkoholi tarbimise eitamine XXX, korduv helistamine XXX XXX õhtul/öösel, sündmuskohale mineku ilmselt vale kellaeg, teadmatus EMOs tehtud uuringutest), siis on kohtul püstitunud kahtlus kannatanu poolt kirjeldatu just sellises toimumises, mis on kajastatud süüdistuses. Kohus peaks selle kahtluse kõrvaldama, kuid kohtul pole ei informatsiooni ega tõendeid, mille alusel seda kahtlust kõrvaldada. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Süüdimõistvat kohtuotsust saab teha üksnes siis, kui isiku süü on ümberlükkamatult tõendatud. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas süüdistatav on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjades sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo 18
(22)põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Riigikohus on kriminaalasja 1-20-1301/35 punktis 11 märkinud järgmist: „Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses“. Eeltoodud põhjustel mõistab kohus Anatoli Grigorjevi süüdistuses
§ 120lg 1 järgi õigeks.
V Kohtu seisukoht karistuse osas
§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.
Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus peab otsuses põhistama vangistuse mõistmist, kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi. Kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.
§ 214
lg 1 ja
§ 199
lg 2 sanktsioonid näevad ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Mõlema süüdistatava karistusregistri andmetest nähtub, et nad on nii väärteo- kui ka kriminaalkorras karistamata. Sergei Nikolajenko ja Anatoli Grigorjevi karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus on seisukohal, et Sergei Nikolajenko süü suurus väljapressimise toimepanemises on pigem keskmisest väiksem. Nikolajenko poolt peksti S. ilmselt enam kui ühe löögiga, sest arstide poolt fikseeritud vigastused ei saanud tekkida ühest löögist. Olukorras, kus peksmise tagajärjeks on ninaluu murd ja fotodelt nähtav prillhematoom, on ilmne, et Nikolajenko lõi kannatanut tugevalt. Selliselt vigastatud kannatanu ähvardamine uue vägivallaga ja varalise kasu nõudmine, iseloomustab Nikolajenko lugupidamatut suhtumist nii isiku kehalisse puutumatusse kui ka varasse, kuid väljapressimine kui kuritegu võib oma olemuselt olla kordades ohtlikum kui käesolev tegu. Sergei Nikolajenko ja Anatoli Grigorjevi süü suurus varguse toimepanemisel võib samuti hinnata samuti keskmisest väiksemaks. Süüdistatavad tegutsesid küll kavatsetusega, kuid samas ei ole kahju suur, pigem väike. Kohtu hinnangul ei täidaks Sergei Nikolajenkole ja Anatoli Grigorjevile rahalise karistuse mõistmine karistuse eesmärke. 19
(22)Kohus arvestab karistuse mõistmisel seda, et süüdistatavad on andnud valdavalt vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi. Sergei Nikolajenko ja Anatoli Grigorjev pole mingit kahetsust sündmuse osas väljendanud, seega pole nad toimepandud kuritegusid tunnistanud ega sellest tulenevalt ka oma käitumist kahetsenud. Süüdistatavad ei ole mõistnud, et nad on valesti käitunud. Vahetult peale kannatanu peksmist ja telefoni ning jope vargust teatasid süüdistatavad küüniliselt politseiametnikele, et nad ei tunnegi kannatanut. Anatoli Grigorjev oli ka politseinike juuresolekul kannatanu suhtes agressiivne lubades tal käeluud murda. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatavate isikust tulenevaid asjaolusid ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada Sergei Nikolajenkot ja Anatoli Grigorjevit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, täidab nende karistamisel eesmärke kohtu arvamuse kohaselt raskemaliigiline karistus – vangistus. Kohtu hinnangul on prokuröri poolt taotletud karistus Sergei Nikolajenkole väljapressimise eest 2 aastat ja 6 kuud vangistust ülemäära suur ja ei ole vastavuses süüdistatava süü suurusele. Kohtu arvamuse kohaselt on põhjendatud karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Prokuröri poolt taotletus karistust varguse toimepanemise eest, so 6 kuud vangistust mõlemale süüdistatavale, peab kohus süüdistatavate süü suurusele vastavaks ja põhjendatuks. Tulenevalt eeltoodust tuleb Sergei Nikolajenko süüdi tunnistada
§ 214
lg 1 järgi ning mõista temale karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust ja mõista ta süüdi ka
§ 199
lg 2 p 4, 5, 7 järgi ning mõista karistuseks 6 kuud vangistust.
§ 64
lg 1 alusel tuleb mõista Sergei Nikolajenkole kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 1 aastat ja 6 kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. Tegemist on ühe sündmuse käigus realiseeritud kahe teokoosseisuga ja kohus leiab, et raskem karistus saab hõlmata kergema.
§ 68
lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 17.-18.02.2020 s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus mõistab Anatoli Grigorjevi
§ 120lg 1 järgi õigeks otsuses eespool kajastatud põhjustel.
Anatoli Grigorjev tuleb süüdi tunnistada
§ 199
lg 2 p 5, 7 järgi ja karistuseks mõista 6 kuud vangistust.
§ 68
lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 18.-19.02.2020, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Kuna kuriteo toimepanemisest on möödunud enam kui kaks aastat ning uusi kuritegusid Sergei Nikolajenko vahepealsel ajal toime pannud ei ole, siis see asjaolu iseloomustab süüdistatavat viimasel ajal seaduskuuleka isikuna ning kohus peab võimalikuks vabastada Sergei Nikolajenko tingimisi temale mõistetud karistusest. Arvestades asjaoluga, et Sergei Nikolajenkot pole varem kriminaalkorras karistatud ja tegemist on tema esimese õigusrikkumisega, ei pea kohus põhjendatuks teda allutada käitumiskontrollile. Sergei Nikolajenko töötab XXX, mille tõttu on usutav, et ta ei saa juba oma töö iseloomust tulenevalt tihti alkoholi tarbida, mistõttu ei pea kohus vajalikuks määrata talle alkoholi tarvitamise keeldu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ja informatsiooni selle kohta, et süüdistataval oleks alkoholisõltuvus või suundumus alkoholi liigtarvitada. Anatoli Grigorjevi puhul ei näe kohus samuti vajadust käitumiskontrollile allutamiseks, mistõttu kohaldab kohus mõlema isiku osas
§ 73sätteid. Kohus peab põhjendatuks määrata Sergei Nikolajenko katseajaks 2 aastat ja Anatoli Grigorjevi katseajal 1 aasta. 20
(22)VI Kohtu seisukoht salvestiste osas Käesoleva kriminaalasja materjalide juures on järgmised salvestised: lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde CD plaadil, millele on jäädvustatud kõne häirekeskuse numbrile 112, XXX kell 23:34 ja XXX kell 23:38 häirekeskuse poolt kannatanule tehtud kõne (pakend HK-1); lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde DVD-R plaadil, millele on jäädvustatud XXX turvakaamera salvestused kuupäevast XXX (pakend AT3); lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde DVD-R plaadil, millele on jäädvustatud välijuht M. K. vormikaamera salvestis XXX.-XXX ajavahemikul 23:54:48-00:33:21 (pakend AT1); lisa XXX asitõendi vaatlusprotokolli juurde DVD-R plaadil, millele on jäädvustatud välijuht M. K. vormikaamera salvestis XXX ajavahemikul 02:05:49-02:21:04 (pakend AT2); lisa XXX sideettevõtjalt saadud andmete protokolli juurde CD-R plaadil, kõneeristuse andmefailid seoses kannatanu telefoninumbriga XXX ajavahemikul XXX-XXX (pakend A). KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätab kohus salvestised kriminaalasja juurde. VII Kohtu seisukoht menetluskulude osas KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 173 lg 2 ning KrMS § 175 lg 1 p-de 2, 3, 4, 9 järgi on käesolevas kriminaalasjas menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud, ekspertiisitasu, tunnistajale hüvitatud sõidukulu ning sundraha. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Sergei Nikolajenko menetluskulud kokku on 3189,10 eurot ja need on järgmised: kaitsjatasu 1460,40 eurot, ekspertiisitasu 741 eurot, tunnistajale makstavast sõidukulu hüvitisest ½ summas 6,70 eurot, sundraha 981 eurot. Kohus leiab, et kõik menetluskulud kuuluvad Sergei Nikolajenkolt väljamõistmisele. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kohus mõistis Anatoli Grigorjevi talle esitatud süüdistuses
§ 120lg 1 järgi õigeks ja kuivõrd tegemist on XXX, siis on põhjendatud jätta osa menetluskulust riigi kanda. Kr
MS § 180 lg 1,3 alusel jätab kohus sundrahast summa 490 eurot ja pool kaitsjatasust summas 717,30 eurot, kokku 1207,30 eurot, riigi kanda. Anatoli Grigorjevi menetluskulu, mis kohtu arvamuse kohaselt kuulub temalt väljamõistmisele on 1215 eurot ja see on järgmine: kaitsjatasu 717,30 eurot, tunnistajale makstavast sõidukulu hüvitisest ½ summas 6,70 eurot, sundraha 491 eurot. Kohus on seisukohal, et arvestades süüdistatavate varalist seisundit ning resotsialiseerumisväljavaateid ning arvestades asjaolu, et Sergei Nikolajenkol tuleb hüvitada nimetamisväärses suuruses menetluskulu, on põhjendatud anda KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 21
(22)12 nii Sergei Nikolajenkole kui ka Anatoli Grigorjevile võimalus tasuda menetluskulud osadena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. (allkirjastatud digitaalselt) Rutt Teeveer Kohtunik 22
(22)