Obsah (10)

§ 171§ 14§ 1§ 3§ 8§ 2§ 9§ 29§ 176§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Margo Klaar, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-22-3732 Kohtuasi X avaldus p

§-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgi täitmiseks, s.o võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võlgniku vara arvel. Juhul, kui pankrotiavaldus võtta menetlusse, on tegemist pankrotimenetluse raugemise olukorraga. 5. Kohustustest vabastamise menetlusel puuduks perspektiiv tulenevalt

§ 171lg 11.

Võlgnikul täitmisel olevatest tasumata nõuetest moodustavad peamise osa trahvinõuded, kriminaal- ja väärteoasjadega seonduvad nõuded ning nende sissenõudmisega kaasnevad täitekulud, kuid maakohtu hinnangul ei ole pankrotimenetluse eesmärgiks sellistest nõuetest vabastamine. Kuivõrd vangistuses olles (ning pankrotiavalduses märgitu kohaselt eelduslikult ka pärast vangist vabanemist) ei oleks võlgnikul võimalik pankrotiseaduses sätestatud kohustusi nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada, siis ei oleks perspektiivi ka tsiviilasjades tehtud kohtuotsustest/määrustest tulenevate nõuete osas kohustustest vabastamise menetluse algatamisel. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus avalduse

§ 14lg 1 p 3 ja Ts

MS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Määruskaebus

1. Võlgnik esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega võtta võlgniku avaldus menetlusse.
2. Esiteks tõi võlgnik esile, et on

§ 1lg 2 mõttes maksejõuetu ning selline olukord ei ole ajutine.

Teiseks leidis võlgnik, et kohus ei uurinud põhjalikult kohtule esitatud võlgniku kohustusi. Võlgnik selgitas, et tal on mh kohustusi, mis on seotud laenuvõtmisega. Samuti ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et kohustused muutuvad pidevalt suuremaks, sest lisandub kohtutäituri tasu ning intressid ja viivised. Viimaks märkis võlgnik, et kuigi pole teada, kui kiiresti võlgnik läheb pärast vanglast vabanemist tööle, on tal töökogemus, mis võimaldab vabanemisel teenida raha võlgade osaliseks tasumiseks. Asetada võlgnikku veelgi raskemasse olukorda ei ole põhjendatud. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi tuleb saata tagasi samale maakohtule võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
2. Maakohus keeldus võlgniku pankrotiavaldust menetlusse võtmast põhjendusel, et võlgniku suhtes ei ole võimalik edukat pankrotimenetlust läbi viia ja esitatud pankrotiavaldusega ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada, sest võlgnikul puudub vara ning kohustustest vabastamine menetlus oleks perspektiivitu. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et vaidlustatud määruses toodud põhjendustel esines alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
3. Maakohus tugines

§ 14

lg-le 3, mille järgi keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused ning tuginedes TsMS § 371 lg 2 p-le 2, mille kohaselt kohus ei võta hagi menetlusse, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada.

§ 3

lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumist reguleerib

§ 14

.

§ 14

p 3 annab kohtule võimaluse keelduda määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast mh siis, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. Maakohus pidi seega põhjendama, milles seisnevad muud alused, mille tõttu võib keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlemisest (Riigikohtu 27. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 8). 11.

§ 8

lg 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 2

teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras.

§ 9

lg 1 sätestab, et pankrotiavalduse võib esitada võlgnik või võlausaldaja.

13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisama maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Seega saab kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda üksnes nende eelduste esinemise puudumisel. Käesoleval juhul on nimetatud eeldused täidetud. 12. Maakohus viitas õigesti

§ 171

lg-le 11, millega on kehtestatud

§ 29

lg 1 suhtes erikord, mis võimaldab kohtul raugemisele määratud menetluse puhul siiski pankrot välja kuulutada, kui füüsilisest isikust võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks. Praegusel juhul esitas avaldaja koos pankrotiavaldusega maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks. Seega sai maakohus jätta pankroti välja kuulutamata üksnes juhul, kui esines mõni

§ 171

lg-s 2 sätestatud alus.

§ 171

lg 2 alusel on kohtul kaalutlusõigus, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, s.t kas võlgniku isik või tema käitumine vastab

§ 171lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele.

Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata 3 viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist.

§ 171

lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamiseks peab maakohus sättes loetletud tingimusi kontrollima. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud ega tuvastanud, et pankroti saaks jätta välja kuulutamata mõnel

§ 171lg-s 2 sätestatud alusel.

Asjaolu, et võlgnikul ei ole hetkel vara ega sissetulekut, mille arvel kohustusi täita, ei anna kohtule alust jätta võlgniku pankrot välja kuulutamata, kui võlgnik on ühes pankrotiavaldusega esitanud ka enda kohustustest vabastamise avalduse. 13. Maakohus leidis viidates

§ 176

lg-le 2, et esineb

§ 171

lg 11 mõttes alus võlgniku pankroti väljakuulutamisest ja võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumiseks, sest võlgniku vastu esitatud nõuded on peamiselt trahvinõuded, kriminaal- ja väärteoasjadega seonduvad nõuded ning nende sissenõudmisega kaasnevad täitekulud, millest vabastamine ei ole pankrotimenetluse eesmärgiks. Kolleegiumi hinnangul on iseenesest õige maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal, mistõttu võib võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise üle otsustamisel hinnata ka kohustuste struktuuri (Riigikohtu 23. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15, p-d 9-10). Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus asus ennatlikult ja ekslikult seisukohale, et praegusel juhul on võlgniku kohustused suures osas sellised, millest võlgnik ei saaks

§ 176

lg 2 alusel vabaneda, mistõttu oleks kohustustest vabastamise menetlus perspektiivitu ega täidaks pankrotimenetluse eesmärki.

§ 176

lg 2 kohaselt ei lõppe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Seega ei lõppeks võlgniku kohustustest vabastamise korral tema vastu kannatanu esitatud tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja 1045 tähenduses koosmõjus VÕS § 104 lg-ga 5 ning juhul, kui võlgniku kohustused ei saaks lõppeda kohustustest vabastamise menetluse kaudu, oleks võlgniku kohustustest vabastamise avaldus perspektiivitu (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a määrust tsiviilasjas nr 2-20-10928, p 9). Praegusel juhul ei ole aga võlgnik avalduses selgitanud, millisel alusel on võlgniku võlausaldajatel nõuded võlgniku vastu tekkinud. Arvestades, et asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt (vt nt Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13), on maakohus jõudnud ennatlikult järeldusele, et tegemist on

§ 176

lg-s 2 nimetatud kohustusega, millest võlgnik ei saaks kohustustest vabastamise menetluse läbi vabaneda. Seetõttu ei saa pidada ka võlgniku kohustustest vabastamise avaldust avalduses esile toodud asjaoludel

§ 176lg 2 alusel perspektiivituks.

Ringkonnakohus mõistab, et olukorras, kus võlgnik viibib vangistuses, ei pruugi ta kohustustest vabastamise menetluse ajal suuta olulises osas täita võlausaldajate nõudeid, kuid tema avalduse menetlusse võtmise etapis ei saa seda eeldada.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus ei ole seadusest tulenevat kaalutlusõigust kohaselt teostanud ning on ületanud pankrotiavalduse menetluse võtmisest keeldumisel diskretsiooni piire. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule võlgniku pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks. 4
2. Võttes arvesse, et avaldus saadetakse tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. 16.

§ 14

lg 2 kohaselt võib pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse.

§ 5

lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud. Käesoleval juhul ei keelduta ringkonnakohtu määrusega pankrotiavalduse menetlemisest, vaid asi saadetakse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Lisaks välistab määruskaebuse esitamise võimaluse ka

§ 5lg 2.

Seega ei saa ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) 5