← Eesti

1-22-1752/30

Obsah (4)§ 128§ 132§ 1045§ 1049

1-22-1752 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-1752 Kohtukoosseis Urmas R

§ 128lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Sama §i lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. E. Nõlvak on oma kaebuses (ja ka varasemates kaebustes/taotlustes) taotlenud kahju hüvitamist seoses sõiduki väärtuse vähenemisega.

§ 132

lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kohtupraktikas on leitud, et asja on

§ 132

lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (vt RKTKo 3-2-1-121-08, p 17; RKKKo 3-1-1-64-15, p 68; RKKKo 1-19-6307/59, p 71). Seega jättis Riigiprokuratuur maakohtu hinnangul alusetult E. Nõlvakule kahju hüvitamata. Kaebuse esitaja on oma Lääne Ringkonnaprokuratuurile esitatud taotluse juurde lisanud ekspertiisiakti nr 5776, millest nähtub, et sõiduki Cadillac Escalade ESV turuväärtus 30.03.

  1. a oli orienteeruvalt 72 500 eurot ja
  2. a juulis orienteeruvalt 55 000 eurot. E. Nõlvaku kahtlustatavana antud ütlustest (IX kd tl 86-87) nähtub, et ta soetas sõiduki 60 000 euro eest. Seega järeldas maakohus, et E. Nõlvakul sõiduauto väärtus enne vara arestimist oli 60 000 eurot. Kuivõrd ekspertiisiaktist lähtuvalt oli sõiduki väärtus vara aresti alt vabastamisel 55 000 eurot, siis on E. Nõlvakule sõiduki väärtuse vähenemisega tekitatud kahju 5 000 eurot. Maakohus ei nõustunud kaebuse esitajaga, et vara väärtuse vähenemisel tuleb aluseks võtta
  3. a Cadillac Escaladede turuväärtus. E. Nõlvak ostis sõiduki 60 000 euroga, seega lähtub kohus sellest, et selle konkreetse sõiduki, mille väärtuse vähenemist taotletakse, väärtus oli
  4. a 60 000 eurot. Kuna maakohtule on teada, mis oli E. Nõlvaku sõiduauto väärtus
  5. a, puudub vajadus lähtuda keskmisest turuväärtusest. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu hinnangul E. Nõlvakule SKHS § 5 lg 1 p 5 ja

§ 132lg 3 alusel hüvitada 5 000 eurot.

Kuivõrd maakohus hüvitab E. Nõlvakule sõiduki väärtuse vähenemisega tekitatud kahju, kuulub hüvitamisele ka ekspertiisi teostamisega tekkinud kulu summas 720 eurot. Seega kokku tuleb E. Nõlvakule hüvitada 5 720 eurot. E. Nõlvak soovib ka sõidukile põhjustatud kahju hüvitamist. Selle kahju tõendamiseks esitas E. Nõlvak Lääne Ringkonnaprokuratuurile esitatud taotluse juurde AS-i Viking Motors väljastatud hinnapakkumise summas 14 392,17 eurot. Hinnapakkumiselt nähtus maakohtule, et klient on soovinud mh raami vahetusele pakkumist. Maakohus leidis, et kuna kaebuse esitaja on oma varasemates kaebustes/taotlustes leidnud, et kahju tekkis sõidukile ajaga seismisest, siis tuleb selline asjaolu temal endal ka tõendada. Sellele on juhitud korduvalt tähelepanu ka prokuratuuri määrustes. Hinnapakkumiselt aga ei nähtu sõiduautole teostatavate tööde seost autol seismisest tekkinud kahjudega. Ka maakohtule esitatud kaebuses ei ole E. Nõlvak põhjendanud, miks ta leiab, et remonttööd, mille osas on ta hinnapakkumise võtnud, on soetud auto seismisega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kuna kahju on tõendamata, siis ei ole kahju hüvitamine summas 14 392,17 eurot põhjendatud. Maakohus leidis, et ükski hinnapakkumine iseenesest ei tõenda kahju tekkimist. Lisaks nähtus asja materjalidest ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri määrusest, et sõidukiga käidi mitmel korral 5

(12)1-22-1752 hoolduses ning seda hoiti kinnises garaažis. Hoolduse käigus vahetati ka mootoriõli, mis iseenesest juba näitab, et esitatud hinnapakkumine sisaldab mh ka selliseid tavapäraseid hooldusi, mis ei ole kuidagi seotud kahju tekkimisega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et E. Nõlvaku kaebus tuleb rahuldada osaliselt. E. Nõlvakule tuleb hüvitada süüteomenetlusega tekitatud varaline kahju kriminaalasjas nr 16250100020 summas 5 720 eurot Eesti Vabariigi poolt. Muus osas jättis maakohus E. Nõlvaku kaebuse Riigiprokuratuuri 16.02.
  1. a määrusele rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUS
  2. Pärnu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a määrusele esitas määruskaebuse E. Nõlvaku kaitsja S. Reinsaar, kes taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 27.04.
  5. a määrus osas, milles jäeti E. Nõlvaku kaebus rahuldamata. E. Nõlvak palub lisaks maakohtu ja prokuratuuri määrustega hüvitatule esiteks ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju summas 6152 eurot hüvitamist ja teiseks E. Nõlvakule kuuluva sõiduki arestimisega tekitatud kahju summas 26 892,17 eurot hüvitamist. Seoses ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahjuga selgitab kaitsja, et jääb varasemalt avaldatud seisukohtadele ning leiab jätkuvalt, et kriminaalmenetluse kestus E. Nõlvaku suhtes on olnud ebamõistlikult pikk. Esmalt ei ole E. Nõlvakule esitatud kahtlustuse kvalifitseerimine KarS § 255 lõike 1 järgi põhjendatud, sest temale esitatud kahtlustuses ei ole toodud neid faktilisi asjaolusid, mis uurijate arvates täitsid kuritegeliku ühenduse tunnused. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse kuritegelikku ühendust konkreetsete tunnuste alusel, mille poolest on tegemist organiseeritud kuritegevusele omase isikute ühendusega, mis eristub lihtsalt pisut tõhusamalt organiseerunud kurjategijate grupist. Kohtupraktikas on nimelt osutatud, et olulised kriteeriumid on nt väljakujunenud käsuliin, organisatsioonis kehtivad reeglid, organisatsiooni kui terviku tahe jm sellised tunnused. Selliseid elulisi aspekte ei ole E.Nõlvakule esitatud kahtlustuses kirjeldatud, mistõttu puudus ka eluline faktuaalne baas, mille pinnalt esines alus isikut KarS § 255 lõike 1 järgi kahtlustada. E. Nõlvak ei ole oma käitumisega andnud põhjust teda kahtlustada kuritegelikku ühendusse kuulumises. Maakohtu argumendid, mille kohaselt pidi uurimisasutus kindlaks tegema struktuuri, ülesannete vahelise jaotuse ning sinna kuulumise. Ekslik on kohtu seisukoht kaitsja hinnangul, et menetlusaega ei saa kuritegeliku ühenduse kahtlustuse puhul võtta selle järgi, milline aeg kulus konkreetselt E. Nõlvakule ette heidetud teo uurimisele. Selline seisukoht ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Samuti ei ole selline lähenemine kooskõlas karistusõiguses kehtiva individualiseerituse põhimõttega. Viimati nimetatu tähendab, et igaüks vastutab üksnes enda teo eest ning iga arvatava toimepanija puhul tulebki tuvastada konkreetselt tema vastutus. Ehk siis lubamatu on isik jätta kahtlustatava staatusesse pikaks ajaks üksnes seetõttu, et temaga seostatud teiste isikute suhtes tõusetunud kahtluste uurimine siiani jätkub. Seetõttu ei ole asjakohane õigustada liialt pikka menetlust E. Nõlvaku suhtes sellega, et kellegi teise tegu tuli edasi uurida. Nii on mõistliku menetlusaja nõude tagamiseks võimalik kriminaalasju ka eraldada või menetlustoimingute planeerimisel arvestada, et liialt pikk menetlusaeg kahjustab teiste kahtlustatavate õiguseid. See, et riigil pole olnud (piisavalt) ressurssi suure ja mahuka kriminaalasja uurimiseks, ei õigusta kahtlustatava õiguste rikkumist kaitsja arvates. Kaitsja ei näe kriminaaltoimikust toiminguid, mida oleks tehtud konkreetselt E. Nõlvaku suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisel. E. Nõlvakule ette heidetud kuriteokahtluse uurimiseks teostatud menetlustoimingute nimekirja ega vastavaid kuupäevi ei ole ükski prokurör ega ka maakohus esile toonud. Kaitsja ei näegi kriminaaltoimiku pinnalt, et menetluses oleks midagi enamat peale paari ekspertiisi ja mõne üksiku muu menetlustoimingu teostatud. 6
(12)1-22-1752 Erinevalt maakohtust peaks just prokuratuur antud situatsioonis esile tooma konkreetsed toimingud ajajoonel ning põhjused, miks esines pause just E. Nõlvaku kuriteokahtluse uurimisel. Kaitsja ei saa viidata toimingutele, mida ei ole tehtud, st kaitsjal ongi üldine etteheide, et selliseid toiminguid, mis õigustanuks neli aastat kestnud kohtueelset menetlust, ei ole. Kohtu väited, et üle on kuulatud kahtlustatavaid, tunnistajaid, tehtud on päringuid, ekspertiise, jälitustoiminguid jne, jäävad paraku üldsõnalisteks, sest kaitsjal puudub võimalus selle pinnalt kontrollida, et need on tõepoolest tehtud just E. Nõlvaku suhtes tõusetunud kahtluse kontrollimiseks. Puudub võimalus veenduda, et tõepoolest on E. Nõlvaku suhtes kriminaalmenetlus läbi viidud mõistliku aja jooksul. Seetõttu jääb kaebuse esitaja varasemale seisukohale ning leiab jätkuvalt, et talle tuleks hüvitada ebamõistliku menetlusajaga põhjustatud kahju summas 6152.- eurot. Seoses sõiduki arestimisega põhjustatud kahjuga selgitab kaitsja, et sõiduki väärtuse vähenemisega põhjustatud kahju osas ei nõustu kaitsja maakohtu määrusega selles, et E. Nõlvakule tuleb hüvitada kahjuna vaid tema enda poolt sõiduki ostuhinna ja praeguse potentsiaalse müügihinna vahe. Nimelt on E. Nõlvak selgitanud, et soovis sõidukit Leedu Vabariigis maha müüa. Puudub alus arvamuseks kaitsja hinnangul, et ta oleks selle sõiduki pidanud maha müüma turuhinnast (72 500 eurot) oluliselt odavamalt. Seepärast on väär kohtu otsustus, et hüvitatakse üksnes potentsiaalse müügihinna ning E. Nõlvaku poolt sõiduki ostuks kulutatud rahasumma vahe. E. Nõlvak kandis vara arestimise tõttu märkimisväärset varalist kahju, mis tulenes sellest, et tal ei õnnestunud teenida sõiduki müügist vaheltkasu ning nüüd peab ta sõiduki müüma isegi veel odavamalt kui rahasumma, mille eest ta selle ostis. Jah, see vahe on hüvitatud maakohtu määruse alusel, kuid isikul oleks olnud võimalus teenida 12 500 euro võrra suurema rahasumma. Sellega, et E. Nõlvak soovis Leedu Vabariigis kõnealuse sõiduki maha müüa, on nõustunud ka maakohus. Riik sekkus kriminaalmenetlusega sellisesse tavapärasesse tsiviilõiguslikku tehingusse ning põhjustas tehingu ebaõnnestumise. Lõppastmes selgus, et E. Nõlvaku kahtlustamiseks puudusid aga põhjused. E. Nõlvak ei peaks sellest tingitud kahju kandma. Menetlusega põhjustatud kahju tuleb talle seetõttu hüvitada. Seepärast jääb kaebuse esitaja seisukohale, et lisaks maakohtu määrusega hüvitatule tuleb E. Nõlvakule veel hüvitada 12 500.- eurot. Seoses sõidukile kahjustuste põhjustamisega tekitatud kahjuga asub kaitsja seisukohale, et ka sõiduki parandus tuleb riigil hüvitada. E. Nõlvak märgib lisaks senises menetluses tuvastatule, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et sõiduk oleks juba 30.03.2017. a tema kahtlustatavana kinnipidamisel olnud sellises seisukorras. Kaitsja on seisukohal, et kahtlustatavale ei saa panna tõendamise koormist selles, et ta peab tõendama, millises seisukorras oli sõiduk 30.03.2017. a ja vara arestimise ajal. Maakohtu määruses ei sisaldu seejuures ka mistahes selgitust, põhjendust ega vastuväidet maakohtule esitatud kaebuse p-s 13 toodule. Kaebuses oli nimelt esile toodud, et KrMS § 143 lõike 1 punkti 1 kohaselt kajastatakse vara arestimise protokollis arestitud objekti tunnused. See tähendab, et seadusandja otsustusel on menetleja kohustus kajastada vara arestimise eseme tunnused, sh selle seisund. Nimetatu tähendab kaitsja hinnangul, et kui puuduvad ülestähendused sõiduki seisukorra (rooste jm sellise) kohta, tuleb eeldada, et see oli tavapärases seisundis. Tavapäraselt ei ole kõigest mõned kuud vanad sõidukid sellises seisundis, et need vajavad roostetamise tõttu raami vahetust. E. Nõlvak märgib, et sõidukit võidi tõepoolest mingil ajahetkel hoida kinnises garaažis, kuid see ei ole antud juhul ära hoidnud tõsist roostetamist. Seetõttu jääb kaebuse esitaja ka selle nõude juurde ning palub hüvitada AS-i Viking Motors 7
(12)1-22-1752 hinnapakkumises märgitud kahjusumma 14 392,17 eurot. Menetlus ringkonnakohtus
  1. Tallinna Ringkonnakohus andis
  2. mail
  3. a tähtaja kuni 8 juunini
  4. a seisukohtade ja taotluste esitamiseks ning kohustas Lääne Ringkonnaprokuratuuri esitama viidatud tähtaja jooksul kriminaalasja nr 16250100020 materjalid.
  5. Abiprokurör M. Turjakas on esitanud määruskaebusele kirjaliku seisukoha, milles asutakse seisukohale, et Pärnu Maakohtu 27.04.
  6. a määrus nr 1-22-1752 on seaduslik ja puudub alus selle tühistamiseks. Palutakse jätta Pärnu Maakohtu 27.04.
  7. a määrus nr 1-22-1752 muutmata ja E. Nõlvaku määruskaebus rahuldamata. Prokuratuur on jätkuvalt seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole E. Nõlvaku osas mõistlikku menetlusaega ületatud. Prokuratuur leiab, et käesolev kriminaalasi on tavapärasest keskmisest keerukam ja mahukam. Kriminaalasjas on materjale kokku 34 köidet. Ainuüksi nimetatu juba viitab sellele, et kriminaalasi on selgelt tavapärasest ja keskmisest kriminaalasjast mahukam. Samuti kriminaalasja raames menetleti isikute grupi poolt pikema perioodi vältel välisriigist varastatud ja Eestisse toimetatud sõiduautode hoidmist ja turustamist varalise kasu saamise eesmärgil. Lisaks menetleti välisriigis varastatud ja Eesti Vabariiki toimetatud roomikekskavaatorite müümist seoses kelmuste toimepanemistega. Kriminaalmenetluse raames teostati väga paljusid erinevaid menetlustoiminguid, lisaks kuulati kahtlustatavatena üle erinevate kuritegude toimepanemises mitmeid inimesi. E. Nõlvakule esitati kahtlustused KarS § 344 lg 1, § 209 lg 2 p 1, 3, 4, § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Prokuratuur ei nõustu määruskaebuses esitatud kaitsja väitega, et puudus alus E. Nõlvakut kahtlustada KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kohtueelse menetluse eesmärgiks ongi uurida ja koguda piisavalt tõendeid ja seeläbi välja selgitada, kas isik on kuriteo toime pannud või mitte. Kuivõrd esines kahtlus, et ka E. Nõlvak võib olla toime pannud KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, siis esitatigi ka temale selles osas kahtlustus. Ei saa väita, et tegemist oli „kellegi teise teoga“ nagu määruskaebuses märgitud. Asjaolu, et isiku suhtes hiljem menetlus lõpetati, ei muuda isiku kahtlustust ja kahtlustatava staatuses olemist lubamatuks, kuivõrd kohtueelne uurimine alles käis ning menetlejad kogusid tõendeid. Kohtueelse menetluse eesmärk oligi välja selgitada, kas on alust E. Nõlvakule esitada KarS § 255 lg 1 järgi ka süüdistus. Kohtueelses menetluses tuli menetlejatel läbi töötada ja analüüsida suur hulk materjale, sh välisriigist saabunuid dokumente. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu menetlejate poolset tegevusetust kriminaalmenetluses. Eeltoodule tuginedes ja hinnates menetlusaja mõistlikkust konkreetse kriminaalasja asjaolude põhjal, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, menetlusosaliste käitumist, asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumist ning selle olulisust, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul, on prokuratuur seisukohal, et mõistliku menetlusaja nõuet ei ole E. Nõlvaku suhtes rikutud. Seetõttu leiab prokuratuur, nõustudes maakohtu seisukohtadega, et esitatud taotlus kahju hüvitamiseks seoses ebamõistlikult pika menetlusajaga rahuldamisele ei kuulu. Prokurör nõustub maakohtu seisukohaga, et kuivõrd E. Nõlvak soetas enda ütluste kohaselt sõiduki Cadillac Escalade 60 000 euro eest, siis tuleb sõiduki väärtuseks lugeda enne vara arestimist 60 000 eurot. Samuti nõustub prokuratuur täielikult ülejäänud maakohtu käsitlusega seoses sellega, et E. Nõlvakule tuleb seoses sõiduki väärtuse vähenemisega hüvitada 5 000 eurot ning ekspertiisi tegemisega seotud kulud 720 eurot. E. Nõlvak märgib esitatud määruskaebuses, et lisaks maakohtu välja mõistetud 5000 eurole soovib ta 12 500 euro hüvitamist, kuna arestimise tõttu ei olnud tal võimalik vaidlusalust sõidukit kasu teenimise eesmärgil edasi müüa. Seega prokuratuur leiab, et viidatud 12 500 euro puhul ei ole 8
(12)1-22-1752 tegemist sõiduki väärtuse vähenemisega põhjustatud kahjuga nagu püüab väita kaebaja, vaid tegemist on saamata jäänud tuluga. SKHS § 1 lg 2 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti, kohaldatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, arvestades süüteomenetluse erisusi. SKHS ei reguleeri saamata jäänud tulu hüvitamist, mistõttu tuleb lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist. Saamata jäänud tulu näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis deliktse vastutuse puhul tavaliselt hüvitamisele ei kuulu. Erandina võib selline kahju kuuluda hüvitamisele juhul, kui omandi rikkumine kujutab endast delikti § 1045 lg 1 p 6, § 1049 või p-de 7 või 8 järgi ning saamata jäänud tulu hüvitamist võimaldab rikutud kohustuse kaitse-eesmärk. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei vastuta kahju tekitaja üldjuhul deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-64-05, p 20; Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-123-05, p 24). Eeltoodud põhjustel ei kuulu käesoleval juhul kaebaja väidetud saamata jäänud tulu hüvitamisele, mistõttu puuduvad alused prokuratuuri hinnangul E. Nõlvaku kasuks täiendava hüvitise välja mõistmiseks. Samuti ei nõustu prokuratuur määruskaebuses märgitud sõidukile kahjustuste põhjustamisega tekitatud kahjuga. Prokuratuur on juba varasemalt märkinud, et sõiduauto viibis PPAs hoiul kinnises garaažis. Sõiduauto on 11.10.
  1. a transporditud Pärnust Tallinnasse hooldusesse. Sõiduautole teostati hooldus, mille kohta on Viking Motors AS esitanud 24.10.2019 PPA-le arve nr 372006683 summas 486,90 eurot koos käibemaksuga. Hoolduse käigus on sõiduautol vahetatud õlifilter, õlikorgi tihend, mootoriõli, salongifilter, patarei, klaasipesuvedelik, pidurivedelik, samuti tehtud pidurite hooldus ees ja taga, lisaks ka tehnohooldus. Samuti on sõiduauto transporditud 09.10.
  2. a Pärnust Tallinnasse hooldusesse. Sõiduautole teostati teine hooldus, mille kohta on Viking Motors AS esitanud 09.10.
  3. a PPAle arve nr 372010296 summas 302,67 eurot koos käibemaksuga. Nimetatud hoolduse käigus on sõiduautol vahetatud õlifilter, õlikorgi tihend, mootoriõli, salongifilter, antifreeze ning tehtud tehnohooldus. Seega on sõiduautole korduvalt teostatud hoiul olemise ajal hooldus ning rakendatud meetmeid sõiduki seisukorra säilitamiseks. Prokurör leiab, et puuduvad alused hüvitada sõiduautole väidetavalt tekitatud kahju. Prokuratuur on jätkuvalt seisukohal ja nõustub Pärnu Maakohtu 27.04.
  4. a määruses märgitud seisukohaga, et kaebajal tuleb tõendada, et kaebaja väidetud kahju tekkis sõidukile ajaga seismise tõttu. Käesoleval hetkel mistahes tõendid väidetava kahju tõendamiseks puuduvad. Vastupidiselt, käesoleval juhul on kinnitust leidnud, et sõidukit on selle PPA-s hoiul oldud ajal korduvalt hooldatud. Täiendavalt märgib prokuratuur, et kriminaalasjas nr 16250100020 on menetluse lõplik lahend tehtud Pärnu Maakohtu 06.07.
  5. a otsusega nr 1-21-4519, mistõttu asub ka kriminaalasja toimik Pärnu Maakohtu valduses. Seega palub prokuratuur asja materjalid välja küsida Pärnu Maakohtult.
  6. 02.06.
  7. a teavitas Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohut, et ringkonnakohtu menetluses on kriminaalasi nr 1-22-
  8. Kohus selgitas, et palus asja lahendamiseks Lääne Ringkonnaprokuratuuril esitada
  9. juuniks
  10. a Tallinna Ringkonnakohtule kriminaalasja nr 16250100020 materjalid. Lääne Ringkonnaprokuratuur andis 02.06.
  11. a teada, et kriminaalasja nr 16250100020 materjalid asuvad Pärnu Maakohtus. Tallinna Ringkonnakohus palus seetõttu Pärnu Maakohtul edastada ringkonnakohtule kriminaalasja nr 16250100020 materjalid
  12. juuniks
  13. a.
  14. Pärnu Maakohus edastas 02.06.
  15. a ringkonnakohtule elektrooniliselt kriminaalasja nr 16250100020 materjalid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9
(12)1-22-1752
  1. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega ning määruskaebusega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuses toodu pinnalt puudub alus, mistõttu puudub ka alus E. Nõlvakule täiendavate hüvitiste mõistmiseks SKHS alusel.
  2. Alustades mõistliku menetlusaja ületamisest, siis asub ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohale, et selles kriminaalasjas ei ole E. Nõlvaku osas mõistlikku menetlusaega ületatud. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtu seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohus viitas asjakohaselt riigikohtu praktikale, mis näeb ette kriteeriumid hindamaks menetlusaja mõistlikust. Nii sedastas Riigikohus lahendis nr 3-1-1-57-11 p-s 15, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumitest: kohtuasja keerukus; kaebaja käitumine; asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine; selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Ka ringkonnakohus leiab, et antud kriteeriumite abil menetlusaja mõistlikkust hinnates on põhjendatud jõuda tulemusele, et menetlusaja mõistlikkuse nõuet pole rikutud, mistõttu tuleb E. Nõlvaku SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel esitatud taotlus kahju hüvitamiseks ebamõistlikult pika menetlusaja tõttu jätta rahuldamata. Kaitsja asub määruskaebuses esiteks jätkuvalt seisukohale, et E. Nõlvakule KarS § 255 lg 1 alusel esitatud kahtlustuse puhul polnud täidetud vajalikud koosseisutunnused, mistõttu ei olnud põhjendatud isikule üldse kahtlustust esitada. Antud seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Nimelt on nii maakohus kui ka prokuratuur enda kirjalikus seisukohas põhjendatult selgitanud, et kahtlustuse esitamisel isikule hakatakse alles uurima, kas isik võib olla toime pannud kuriteo või mitte. Tegemist pole süüdistuse esitamisega, mis eeldaks kõigi koosseisuelementide olemasolu. KrMS § 6, mis sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte, ei näe mingilgi viisil ette, et kuriteo asjaolude ilmnemisel peaksid olema täidetud kõik kuriteo koosseisuelemendid, selleks et toimetada kriminaalmenetlust. Kaitsja juhib ka tähelepanu, et nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kuritegeliku ühenduse kuriteo puhul ei ole võimalik menetlusaega arvestada ainult selle järgi, milline aeg kulus konkreetselt E. Nõlvakule ette heidetud ülesande jaotuse uurimisele kuritegelikus ühenduses. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 255 lg 1 kuriteokoosseisu puhul on iseloomulikuks tunnuseks ülesannete erinev jaotus ühenduse liikmete vahel. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-57-09 p-s 13.3 sedastanud, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt leituga, et menetlusotsuste vastu võtmine ja tõendite kogumise viisid sõltuvad iga kahtlustatava puhul teistest kahtlustatavatest ja nende suhtes tehtavatest toimingutest. Kuivõrd isikud kuritegeliku ühendusse kuulumise kahtlustuses lähtuvalt eeltoodust on omavahel tihedalt seotud, ei saa menetlusaega arvestada selle järgi, milline aeg konkreetselt ühe isiku, käesoleval juhul E. Nõlvaku suhtes kriminaalasjas menetlemisele kulus. Seda enam, et ühe kahtlustatava suhtes läbiviidavad menetlustoimingud võivad tuua esile informatsiooni mõne teise kahtlustatava suhtes. Arusaamatuks jäävad ringkonnakohtule kaitsja poolt toodud väited, justkui poleks E. Nõlvaku suhtes viidud läbi toiminguid kriminaalmenetluse raames. Nimelt nähtub asja materjalidest, et isikut kuulati kahtlustatavana korduvalt üle ning teostati isiku suhtes ka jälitustoiminguid. Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba selgitas, siis sõltus käesoleval juhul kriminaalasja menetlemine ka teistest kahtlustatavatest ning nende suhtes läbi viidavatest toimingutest. Kohtu hinnangul ei saa uurimisasutuselt ega prokuratuurilt eeldada iga menetlusotsuse tegemise või tegemata jätmise üksikasjalikku põhjendamist, sellist kohustust seadus ette ei näe. KrMS § 6 näeb ette kohustuse toimetada kriminaalmenetlust kindlatel alustel, kuid ei pane uurimisasutusele ja prokuratuurile menetlustaktikaliste otsustuste hilisema üksikasjalikku põhjendamise nõuet. Kuigi kaitsja juhib ka tähelepanu, et kriminaalasja oleks saanud eraldada E. Nõlvaku suhtes, siis lähtuvalt KrMS § 216 lg 4 on selline otsustus menetlejale jäetud igakordselt eraldi teha. Kuivõrd 10
(12)1-22-1752 antud otsust ei tehtud käesoleval juhul, ei leidnud ringkonnakohtu hinnangul järelikult menetleja, et see oleks vajalik mõistliku menetlusaja tagamiseks. Eelnevast nähtuvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu ja prokuratuuri kirjalikus seisukohas järeldatuga, et E. Nõlvaku suhtes ei ületatud mõistlikku menetlusaja nõuet, mistõttu puudub ka alus kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel.
  1. Jätkates sõiduki arestimisega põhjustatud kahjuga, siis toob kaitsja määrusekaebuses välja, et ei nõustuta maakohtu määrusega selles, et E. Nõlvakule tuleb hüvitada kahjuna vaid tema enda poolt sõiduki ostuhinna ja praeguse potentsiaalse müügihinna vahe. Kaitsja hinnangul tuleb hüvitada isikule 12 500 eurot, mille puhul on tegemist vaheltkasuga, mille isik oleks saanud sõiduauto Leedu Vabariigis maha müües. Ringkonnakohus asub seisukohale, et kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ostis E. Nõlvak sõiduauto 60 000 euro eest ning sõiduki turuväärtus
  2. a märtsi lõpus ehk ajal, mil isik sõiduki Cadillac Escalade ESV ostis oli 72 500 eurot, nõuab isik praegusel juhul saamatu jäänud tulu ehk puhtmajandusliku kahju hüvitamist, kuivõrd sõiduk arestiti. Nagu märgib õigesti prokuratuur enda kirjalikus seisukohas, siis SKHS § 1 lg 2 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti, kohaldatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, arvestades süüteomenetluse erisusi. Kuivõrd SKHS ei reguleeri saamata jäänud tulu hüvitamist, tuleb lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist. [

§ 1045

] lõike 1 p 5 eesmärk ei ole kannatanu kaitsmine omandi rikkumisega kaasneva puhtmajandusliku kahju eest. Omandi rikkumise korral võib kannatanul olla saamata jäänud tulu hüvitamise nõue juhul, kui selline rikkumine kujutab endast ühtlasi delikti § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 või § 1045 lg 1 p-de 7 või 8 järgi ning saamata jäänud tulu hüvitamist võimaldab rikutud kohustuse kaitse-eesmärk (Võlaõigusseadus. IV §§ 703-1067: kommenteeritud väljaanne, Juura 2020, § 1045. Kahju tekitamise õigusvastasus, 3.6.1.). Vaidlust pole selles ringkonnakohtu hinnangul, et tegemist oli E. Nõlvaku omandi rikkumisega, arestides isikule kuuluv sõiduauto. Eelmises lõigus nähtuvast lähtudes tuleb tuvastada, kas sõiduki arestimisega rikuti

§ 1045lg 1 p-de 6, 7 või 8.

Ringkonnakohus leiab, et selliseid rikkumisi isiku vara arestiga toime ei pandud.

§ 1045

lg 1 p 6 rikkumise tuvastamine eeldab

§ 1049

alusel rikkumise tuvastamist.

§ 1049kohaselt loetakse õigusvastaseks isiku majandusvõi kutsetegevuse seiskamine.

Käesoleval juhul ei nähtu asjaolude pinnalt, et sõiduki arestimisega oleks seiskunud mingil viisil E. Nõlvaku majandus- või kutsetegevus. Niisamuti ei tulene kohtu jaoks vara arestimise menetlusest, et vara arestimisega oleks rikutud

§ 1045

lg 1 p 7 kontekstis mõnda seadusest tulenevat kohustust ning et vara arestimine oleks olnud mingil viisil

§ 1045lg 1 p 8 kontekstis heade kommete vastane tahtlik käitumine menetleja poolt.

Ka pole antud asjaoludele tuginenud kaitsja enda määruskaebuses. Sellest tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et saamata jäänud tulu 12 500 eurot kui E. Nõlvaku poolt teenimata jäänud vaheltkasu sõiduki potentsiaalse müügi eest Leedu Vabariigis hüvitamisele ei kuulu.

  1. Ringkonnakohus asub maakohtuga samale seisukohale ka seonduvalt sõidukile kahjustuste põhjustamisega tekitatud kahjuga. Kaitsja asub määruskaebuses seisukohale, et sõiduki parandus vastavalt AS-i Viking Motors hinnapakkumisele tuleb riigil hüvitada. Maakohus leidis põhjendatult, et E. Nõlvak peab tõendama kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ehk seda, et kahju tekkis just sõiduki aresti all hoidmise ajal. Seda näeb ette muuhulgas ka SKHS § 12 p
  2. E. Nõlvak aga vastavaid tõendeid esitanud pole. Ringkonnakohus asub seoses kaitsja argumendiga KrMS § 143 lg 1 p 1 kohta seisukohale, et säte tõesti näeb ette kohustuse määratleda arestitud objekti tunnused vara arestimise protokollis, sh kohtu arvates ka selle seisund. Kohus aga leiab, et kui tunnuseid pole esitatud vara arestimise protokollis, sh objekti seisundit, siis see ei vabasta isikut tõendamast, et kahju tekkis siiski objektile konkreetsel viisil. Käesoleval juhul ei nähtu, nagu ka maakohus leidis, hinnapakkumiselt, et remonttööd oleksid ühelgi viisil seostatavad sõiduki 11

(12)1-22-1752 aresti all hoidmisega. Oluline on ka mainida, et hinnapakkumine kannab kuupäeva 22.07.
  1. a, kuid sõiduk vabastati aresti alt ja anti E. Nõlvakule kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistamata määrusega 07.04.
  2. a. Seega oli sõiduk lisaks aresti all olemisele ka isiku enda kasutuses enne hinnapakkumise saamist. Seega, kuivõrd E. Nõlvak pole esitanud tõendeid, et sõidukile oleksid tekkinud kahjustused sõiduki aresti all olemise kestel, siis ei kuulu taotletav kahjuhüvitis summas 14 392,17 eurot hüvitamisele.
  3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 27.04.
  4. a kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata.
  5. E. Nõlvaku kaitsja S. Reinsaar taotleb ringkonnakohtult hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisega seonduvate kaebuste esitamisega seotud menetluskulud. Kaitsja selgitab, et kuna maakohus ei määranud tähtaega, milliseks kuupäevaks pidi menetluskulude taotluse esitama, siis ei teadnud E. Nõlvak ja kaitsja seda ka teha. Sellel põhjusel taotleb E. Nõlvak, et talle hüvitataks nii maakohtu kui ka määruskaebemenetluse menetluskulud. Alustades maakohtu menetluse raames tekkinud menetluskuludest, siis asub ringkonnakohus seisukohale, et need ringkonnakohtu poolt hüvitamisele ei kuulu. KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse KrMS
  6. või
  7. peatüki sätteid, arvestades
  8. peatükis sätestatud erisusi. KrMS
  9. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlusega seonduvat ning peatükki kuuluv KrMS § 321 lg 6 näeb ette, et apellant võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja põhjendus menetluskulude hüvitamise taotluse mitteesitamisele maakohtus pole isikust mitteolenev mõjuv põhjus. Ei SKHS ega KrMS näe ette nimelt, et maakohus peab andma tähtaja taotluste, sh menetluskulude taotluse esitamiseks. Sellest tulenevalt pidanuks ringkonnakohtu hinnangul kaitsja esitama taotluse menetluskulude hüvitamiseks seoses maakohtule kaebuse esitamisega koos enda 18.03.
  10. a kaebusega maakohtule. Kuivõrd E. Nõlvak ja kaitsja lähtusid taotluse mitteesitamisel endapoolsest ebaõigest arusaamast, mida ringkonnakohus ei pea neist mitteolenevaks mõjuvaks põhjuseks, puudub alus maakohtu menetluse raames tekkinud menetluskulude hüvitamiseks. Kaitsja taotleb ka hüvitada määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud seoses kaebuse koostamisega maakohtu määrusele summas 525 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, mille tõttu on taotletav menetluskulu suurus 630 eurot. Kaebuse koostamisele kulus 3,5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et antud toimingule kulutatud aeg ja selle eest taotletav tasu on mõistlik ja kulutus on põhjendatud. Menetluskulud jäävad KrMS § 187 lg-st 2 tulenevalt E. Nõlvaku kanda, sest määruskaebus jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.