Obsah (9)
§ 201§ 223§ 237§ 226§ 90§ 91§ 2§ 16§ 1694-20-4740 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2021, Tallinn Väärteoasja number 4-20-4740 Kohtukoosseis Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Iv
§ 201lg 2 ja § 223 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemises ning mõisteti temale Kar
S § 63 lg 1 ja
§ 223lg 1 alusel karistuseks arest 15 päeva.
O.J tunnistati süüdi
§ 237lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning karistati teda arestiga 10 päeva.
O.J tunnistati süüdi
§ 226lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning karistati teda arestiga 5 päeva. VTMS § 44 lg 3 ja Kar
S § 68 lg 2 alusel arvestati väärteomenetluses kinnipidamine, s.o 15.08.2020 kella 20.50st kuni 17.08.2020 kella 16.04ni, s.o 1 (üks) päev karistusaja hulka, lugedes ärakandmata karistuseks aresti 29 päeva. 1.1. Maakohus leidis, et väärtegude toimepanemine O.J-i poolt on leidnud tõendamist.
§ 201
lg 2 sätestatud teo toimepanemise luges maakohus tõendatuks Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvaga, et O.J juhtimisõigus 15.08.2020 puudus. Seega rikkus menetlusalune isik
§ 90
lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Nimelt nähtub 1
(9)4-20-4740 väärteotoimikus olevatest karistusregistri andmetest, et menetlusalune isik on
§ 201
lg 2 ettenähtud väärtegusid toime pannud ka 25.11.2014, 14.11.2017 ja 03.11.2019. Kuivõrd kõigil juhtudel juhtis ta sõidukit isikuna, kellel puudub juhtimisõigus ja see õigus puudub tal senini, kõrvaldati menetlusalune isik mootorsõiduki juhtimiselt
§ 91lg 2 p 3 alusel.
Eelmärgitud kuupäevadel toime pandud väärtegude eest on menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja 18.12.2014.a ja 04.12.2017.a otsustega ja Harju Maakohtu 22.01.2019.a otsusega. Kuivõrd menetlusalust isikut on eelnevalt korduvalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud just vastava kategooria juhtimisõiguse puudumise tõttu ja ka 15.08.2020 juhtis menetlusalune isik sõidukit isikuna, kellel puudub vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus, on menetlusalune isik
§ 90lg 1 p 3 märgitud isikuks.
Vaatamata korduvatele sõiduki juhtimiselt kõrvaldamistele ja teadmisele juhtimisõiguse puudumisest asus menetlusalune isik, keda on samalaadse süüteo eest korduvalt karistatud ja kes on üheselt teadlik teo keelatusest, taas mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult Teo õigusvastasust ja süüd välistavais asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 1.2.
§ 223
lg 1 sätestatud teo toimepanemise luges maakohus tõendatuks tunnistaja XX kohtuistungil antud ütlustega, väärteomaterjalide juures oleva videosalvestusega ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga. Lisaks SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumise teatisega, millest nähtub, et XX-l diagnoositi sõiduautoga kokkupõrke tagajärjel rindkerekontusioon, sõrmede kontusioon ilma küünevigastuseta ning jala muude ja täpsustamata osade kontusioon. Samuti on sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde koostatud liiklusõnnetuse akt ja fotod. Menetlusaluse isiku O.J-i kohtuistungil antud ütluste kohaselt tunnistas ta sõiduki Audi A8 reg-märgiga XXXXXX juhtimist, kuid liiklusõnnetuse põhjustamist ei tunnistanud. Maakohus asus üheselt järeldusele, et tervisekahjustusi sai XX ning varalist kahju on tekitatud sõiduki omanikule CC-le. Seega tegemist on liiklusõnnetusega
§ 2p 32 mõttes.
Maakohus analüüsis ka, kas sõiduauto juht rikkus mõnda hoolsuskohustust, täpsemalt
§ 16
lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõudeid ning jõudis järeldusele, et menetlusalune isik kasutas ilmselgelt ebaõigeid juhtimisvõtteid ega järginud
§ 16
lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sätestatud nõudeid, s.t liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda ning et juht peab sõidukiiruse valikul arvestama liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Vaadates liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolusid, võib tulla järeldusele, et kuna menetlusalune isik ei täitnud
§ 16
lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 nõudeid, siis on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik ega hoolas, siis tekitab ta liiklusohu, mis võib põhjustada liiklusõnnetuse, s.t ta möönis seda, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik, võib ta sõidukit kui tema jaoks võõrast vara kahjustada. Mis puutub teise inimese tervisekahjustamisse, siis sõiduki juhina pidi ta aru saama, et kui tema juhitud sõiduki ees on inimene ning sellest hoolimata jätkab ta sõidukiga liikumist, siis rikub ta sellise käitumisega liiklusseadust ning ohustab teist inimest. Sellest hoolimata ei suhtunud ta liiklusnõuete täitmisse piisavalt kohusetundlikult ning põhjustas oma tegevusega ettevaatamatusest XX-le tervisekahjustuse. Seejuures nägi menetlusalune isik üheselt, et XX kukkus tema käitumise tõttu pikali keset sõiduteed ning juhul, kui paremalt oleks lähenenud veel mõni sõiduk, võinuks ka see XX-le otsa sõita. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 1.3.
§ 237
lg 1 sätestatud teo toime panemise luges maakohus tõendatuks menetlusaluse isiku O.J-i ütlustega, millest tulenevalt sai ta aru, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse. Arvestades ka O.J-i ütlusi, et ta sai aru, et XX ei saanud viga, vaid tõusis koheselt püsti, siis sai ta aru, et on sõitnud inimesele otsa ja ta oleks pidanud jääma sündmuskohale ning selgitama välja esmaabivajaduse. Kuna O.J oli liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhiks, siis kohalduvad tema suhtes
§ 169lg-s 2 sätestatud kohustused, mille kohaselt oleks O.J pidanud 2
(9)4-20-4740 helistama Häirekeskusesse ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt, samuti andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires ning kirjutama üles liiklusõnnetuse pealtnägijate nõusolekul nende nimed ja aadressid. Antud juhul, aga O.J selliseid nõudeid ei täitnud ning lahkus sündmuskohalt, jättes täitmata
§ 169lg 2 p 2, 3, 4 kohustused.
Peale liiklusõnnetuse põhjustamist lahkus juht sündmuskohalt ilma Häirekeskust teavitamata, abivajajale esmaabi andmata kui ka liiklusõnnetuse pealtnägijate andmeid üleskirjutamata. Kohtu hinnangul on selline tegu toimepandud teadlikult ja tahtlikult. O.J sai liiklussituatsiooni arvestades aru, et ta oli põhjustanud liiklusõnnetuse ning tal oli igasugune alus eeldada, et liiklusõnnetuse tagajärjel võis inimene viga saada. Õigupoolest, arvestades süüteo tehiolusid puudus menetlusalusel isikul igasugune alus arvata, et XX võis jääda vigastamata. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 1.4.
§ 226
lg 1 sätestatud teo toime panemise luges maakohus tõendatuks menetlusaluse isiku ütlustega, mille kohaselt on isik tunnistanud, et kui ta kasutuses olnud auto oli ära parkinud, läks ta raudteejaama, kus tarvitas koos teistega alkoholi, põhjendades seda sellega, et tal olid sellest asjast närvid läbi. Siis hakkas ta koju kõndima, kui selja tagant tuli politsei ja pidas kinni.
§ 169
sätestab juhi tegutsemise liiklusõnnetuse korral ning lõike 7 kohaselt liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi ja muud narkootilist ega psühhotroopset joovet tekitavat ainet, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud, välja arvatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras. Eelnevalt on maakohus asunud seisukohale, et väärteoasjas on üheselt tõendamist leidnud, et O.J oli
§ 169lg 7 märgitud isikuks, s.o liiklusõnnetuses osalenud juhiks.
Väärteoasja materjalide kohaselt toimus liiklusõnnetus 15.08.2020 kell 20:27 ning pärast liiklusõnnetusest teate saamist asus politsei otsima liiklusõnnetuse põhjustanud isikut. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt keeldus O.J alkomeetrisse puhumast ja ta toimetati Wismari haiglasse seisundi kindlakstegemiseks ning alkoholjoobe tuvastamiseks. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 21) kohaselt tuvastati isiku organismist etanoolisisaldus 1,63 mg/g +/- 0,06 mg/g. Taoline näit viitab üheselt alkoholi tarvitamisele. Arvestades seda, et O.J-i ütluste kohaselt alustas ta alkoholi tarvitamist pärast õnnetust ning seda, et tund pärast liiklusõnnetust tuvastati tal alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,57 mg/g, siis leiab kohus, et vereproovi võtmisega on tuvastatud joove pärast liiklusõnnetuse toimumist ja O.J-i saab süüdistada selles, et ta liiklusõnnetuses osalenud juhina tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetust ja enne kui politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Süüteo asjaoludest ja menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et
§ 226lg 1 sätestatud väärtegu on toime pandud kavatsetult.
Menetlusalune isik mootorsõiduki juhina teab, et kui ta liiklusõnnetuse põhjustab ja sellest politseile ei teata, vaid lahkub sündmuskohalt ja hakkab alkoholi tarvitama, rikub ta liiklusseaduses sätestatud kohustusi. Sellegipoolest lahkus ta sündmuskohalt ja hakkas alkoholi tarvitama, jättes juhil lasuvad kohustused teadlikult täitmata. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud 1.5. Maakohus märkis, et menetlusalust isikut on varasemalt neljal korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Eelnimetatud liiklusalaste väärtegude eest on O.J-i karistatud rahatrahvidega, mis kõik on jäetud tasumata. Samuti on isikut karistatud arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga ning mis on isikul täidetud. See on ilmekas näide sellest, et eelmisest karistusest liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud rahatrahvid on tasumata. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Puutuvalt rahatrahvi kui tulemuseta jäänud karistusliiki, näitab ka uue väärteo teadlik ja eesmärgipärane toimepanemine – isik on taaskord vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel puudub juhtimisõigus, põhjustades ka liiklusõnnetuse. 3
(9)4-20-4740 Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud karistust, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist ning liikluse ohustamist ning võrreldes eelmise väärteoga on tema käitumine liikluses muutunud ohtlikumaks. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt karistuse kohaldamisse
§ 226
lg 1 ja § 237 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemiste eest peab kohus võimalikuks karistused mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.
§ 226
lg 1 ja § 237 lg 1 mõttes on kohtu hinnangul menetlusaluse isiku süü hinnatav keskmisena. Puutuvalt
§ 237
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisel tuvastatud süü suurust on tegemist olukorraga, kus inimene sai liiklusõnnetuses kannatada ja jäeti abita, mistõttu leiab kohus, et selle väärteo puhul on tegemist keskmise süüga.
§ 226
lg 1 puhul on tegemist konkreetse keelu rikkumisega, millise puhul süü suurus ei sõltu numbrilisest näidust, s.t sellest, kui suur joove isikul on tuvastatud. Seega on tegemist keskmise süüga. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus antud süütegude puhul ei tuvastanud. Maakohus asus seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleb mõista karistusena arest. Karistuse määra valikul lähtus maakohus menetlusaluse isiku keskmisest süüst, süütegude korduvusest ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ületavas määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Seejuures on menetlusalusele isikule süüks arvatavate süütegude hulk niivõrd suur, et kõigi karistuste keskmises määras mõistmine tingiks olukorra, et süütegude kogumis mõistetav karistus ületaks sanktsiooni ülemmäära. Seetõttu peab kohus
§ 226
lg 1 ja § 237 lg 1 ettenähtud väärtegude eest mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Maakohus ei pidanud võimalikuks aresti asendamist üldakasuliku tööga, kuna varasem suhteliselt pikaajaline ja peaaegu maksimaalmääras kantud karistus oodatud mõju ei avaldanud, s.t sellise liigiga karistus jäi tagajärjetuks, mis viitab sellele, et kõik menetlusalust isikut seni säästvad karistuse liigid on menetlusaluse isiku peal juba ära proovitud, kui sellised mõjutusviisid menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sunni. Lisaks märkis maakohus, et põetav bronhiaalastma ei takista aresti kandmist, kuivõrd karistuse kandmisele asuvad isikud läbivad kontrolli ning karistuse kandmise asutustes on arstiabi saadaval ja vajadusel osutatakse karistuse kandmisel olevatele isikutele tervishoiuteenust. Seejuures on väljaspool kinnipidamisasutust tavapärast elu elades eelviidatud viirusega nakatumise oht kordades suurem kui kinnipidamisasutuses. Seega ei saa menetlusaluse isiku põetav bronhiaalastma olla karistuse mõistmist või kandmist välistavaks asjaoluks. Samas leidis maakohus, et kuivõrd menetlusalusele isikule mõistetav arest on suhteliselt pikaajaline,, siis tuleb anda menetlusalusele isikule võimalus arest ära kanda pikema aja jooksul. 2. Harju Maakohtu otsusele esitas menetlusaluse isiku O.J-i kaitsja Toomas Alp apellatsiooni, milles taotleb Harju Maakohtu otsus 21.01.2021.a väärteoasjas nr 4 -20-4740 tühistada osaliselt O.J-i süüditunnistamises ja karistamises Liiklusseaduse § 223 lg 1, § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi. Tunnistada, et menetlusalune isik O.J ei ole süüdi väärtegudes, millised on tema suhtes kvalifitseeritud
§ 223lg 1, § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi.
Mõista O.J-ile karistuseks
§ 201lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv.
2.1. Kaitsjale jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et kuivõrd O.J tekitas XX-le ka tervisekahjustuse ja XX viibis seetõttu ka EMOs, siis oleks hoopis X-l olnud põhjust O.J-i uue vägivalla tõttu karta, mitte vastupidi. Kaheldamatult oli XX angaaris olles niivõrd purjus, et ta ei olnud võimeline toimuvast aru saama ega teadnud isegi, mida teeb (vt tunnistaja QQ ütlused). Hiljem tarvitas X alkoholi edasi ja joove süvenes. Sellise raskes joobes inimese tegevust ei saa mingil juhul käsitleda ühiskondlikku korda kaitsva isiku tegevusena, kuna tema reageering mistahes õiguserikkumisele on ebaadekvaatne. Sarnaselt X ka toimis, tormates sündmuskohal politsei 4
(9)4-20-4740 saabumist ära ootamata ise liikuvale autole ette. Arusaamatu on, millisele tõendile tuginedes kohus leiab, et esimeses kokkupõrkes sai X O.J-i tõttu kannatada ning oli kähmluses kannatanu. Mitte ükski kohtus uuritud tõendiallikas nimetatud asjaolu ei kinnita. 2.
- XX ütlustest tuleneb üheselt, et tema käitumine mõlemas situatsioonis oli olukorra suhtes ebaadekvaatne: ühel juhul püüdis ta auto liikuma hakkamise vältimiseks kahjustada kolmanda isiku vara selle lõhkumise teel, teisel juhul püüdis autot peatada oma keha ette seades, milline tegevus on iseenesest liiklusohtlik, kuna vaatamata autojuhi reageeringule ei saanud X eeldada, et isegi kohese pidurdamise korral ei ole kaks ja pool tonni kaaluval sõiduautol Audi A 8 üldse mingit pidurdusteekonda. Tagantjärele tunnistab ka X ise oma ebaadekvaatset käitumist antud olukorras sellega, et jõuab järeldusele, et „ilmselt oma kehaga ei olekski saanud” . Eeltoodust tuleneb üheselt, et sündmuse hetkel reageeris X toimuvale ilmselgelt vääralt: seadis ohtu iseenese, saavutamata soovitud tagajärge. Seega on X käitumine antud olukorras käsitletav huligaansusena, mitte liiklusohtliku olukorra ärahoidmisena. Asja ei muuda ka kohtu väide, mille kohaselt X püüdis liikumise pealt politseisse helistada. 2.
- Ka tunnistaja HH ütlustest ei tulene, kes oli Sakus toimunud sündmuses kannatanu pool. Tunnistaja H ütluste kohaselt „Hakati ära sõitma, X lõi vastu pagassi käega, siis Ken hüppas autost välja ja läks X-le kallale”. Samaaegselt tuleneb HH ütlustest ka üheselt, et hilisem XX-le autoga otsasõitmine tulenes pigem X enese ettevaatamatusest kui O.J-i ebaõigetest juhtimisvõtetest või subjektiivsest küljest kuritegelikust hooletusest kahjuliku tagajärje saabumise suhtes, nagu ekslikult on väidetud Harju Maakohtu otsuses. Hetkel kui X tähelepanu ettevaatamatusest autolt kõrvale pööras tõukas auto jätkuv liikumine ta pikali. Seega minetas X kontrolli toimuva üle lähtuvalt oma seisundist (eelnev rohke alkoholi tarvitamine) ja mitte O.J-i õigusvastasest käitumisest tulenevalt. Ka tunnistaja GG kohtuistungil antud ütlustest tuleneb uuritava sündmuse eelne XX ebaadekvaatne käitumine. Eeltoodust tulevalt on täielikult meelevaldne ja uuritud tõenditega vastuolus kohtu järeldus selles, et hoopis X-l oleks olnud põhjust O.J-i uue vägivalla tõttu karta. Ei tohi ära unustada ka, et agressiivset käitumist ilmutas O.J-i ja tema juhitava liiklusvahendi suhtes esmalt X. Nähes temale teadaolevalt alkoholi tarvitanud isikut mootorsõiduki rooli istumas, teatab õiguskuulekas kodanik juhtunust politseile, mitte ei hakka hüsteeriliselt sõiduautot taguma. 2.
- O.J tegutses hädaseisundis. Tema subjektiivsest küljest ei pidanud teadma, et tema autole ette tormanud tema ja tema juhitud auto suhtes eelnevalt agressiivselt käitunud isik ei plaanitse uut vägivalda. Ka varale kahju tekkimise oht on subjektiivselt hädaseisundi olemasoluks piisav asjaolu, kuna varaese (sõiduauto Audi A 8 ) ei kuulunud O.J-ile ja süüdlane oli seda varaeset eelnevalt oma tegevusega juba kahjustanud. Seega on põhjendamatu kohtu järeldus selles, et O.J-i poolt on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohtu järeldused on meelevaldsed ega vasta sündmuse tehioludele ega väärteoasjas uuritud tõenditele. Tõendatud ei ole, et esmase konflikti käigus isikuga, keda väärteoasjas käsitletakse kannatanuna, tarvitas O.J XX kallal vägivalda, mille tõttu isik oli sunnitud pöörduma Erakorralise Meditsiini Osakonda. Ei ole tõendatud, et XX-l eeltoodud raviasutuses tuvastatud muhk on tekitatud O.J-i poolt. Agressiivse käitumise algatajaks (löök vastu autot) oli XX. O.J on füüsiliselt nii mõõtmete kui kehalise konditsiooni poolest tunduvalt nõrgem isik kui XX. Seega nähes uuesti auto poole sööstvat X, oli O.J alust eeldada, et X soovib uuesti vigastada tema kasutuses olnud sõiduautot või tarvitada tema kui füüsilise isiku kallal elule ja tervisele ohtlikku vägivalda. Eeltoodust tulenevalt viibis O.J XX ja O.J-i poolt juhitud sõiduauto Audi A 8 kokkupuute hetkel ja vahetult enne seda hädaseisundis. Hädaseisund on tulenevalt seadusest õigusvastasust välistav asjaolu. XX käitumine ei olnud vastavuses hetkesituatsiooniga. XX tunnistab ka ise, et püüdis oma kehaga O.J-i poolt juhitud sõiduautot peatada, kuid see ei õnnestunud. 5
(9)4-20-4740 2.
- Olemasolevaid tõendeid ka vastupidiselt tõlgendades ei ole võimalik eitada hädaseisundi esinemist subjektiivselt O.J-i seisukohast lähtudes. Isegi kui oletada, et Harju Maakohtul on õigus ja O.J tekitas temale tervisekahjustuse (muhu) mille tõttu X viibis EMOS. Nüüd, nähes mõni aeg hiljem enese poolt juhitud sõiduauto poole sööstvat XX, oli O.J täielik alus eeldada, et nüüd soovib X temale eelnevalt toimunu eest kätte maksta ja loomulikult tegi O.J kõik enesest oleneva selleks, et seda vältida. Seejuures pidi X aru saama, et O.J, hoolimata X poolt toime pandavast sõiduki peatamise katsest, ei kavatse sõidukit peatada vaid, vastupidi, kavatseb sündmuskohast lahkuda, kuid olles hõivatud politseile telefoniga helistamisega, minetas X kontrolli toimuva üle ja sõiduauto lükkas ta pikali. Seejuures oli sõiduki liikumiskiirus sedavõrd väike, et mingeid suuremaid vigastusi X ei saanud, vastasel juhul oleks kohtus arutlusel olnud O.J-i suhtes mitte väärteo-vaid kriminaalsüüdistus. 2.
- KarS § 28 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. O.J ei olnud võimalik veenduda, et ilmse vägivallakavatsusega tema poolt juhitud sõiduauto suunas tormaval isikul on käes telefon ja mitte kehavigastuste tekitamiseks kohaldatud või sellise esemena kasutatav esXX poolt tema suhtes eelnevalt toime pandud käitumisakt andis põhjendatud aluse O.J-ile eeldada X poolt tema suhtes uut vägivaldset käitumist. Seejuures on kohatu vägivallatseja suhtes rääkida O.J-i poolt mingist õiguslikult lubamatust liiklusõnnetuse sündmuskohast lahkumisest jne. 2.
- Üheselt on väärteoasjas tuvastatav, et antud juhul O.J igasugune tahtlus (ka kaudse tahtluse vormis) tema kasutuses olnud sõiduautole varakahju või füüsilisele isikule tervisekahjustuse tekitamiseks puudus. Isegi juhul, kui esines kaudne tahtlus teo suhtes, kuid tagajärg põhjustati ettevaatamatusest ei saa subjektiivsest küljest eristada tahtlust varakahju või isikukahju põhjustamise suhtes, kuivõrd need on põhjuslikult seotud ühe ja sama süüteo toimepanemisega.
§ 237lg 1 õiguserikkumise koosseis O.J-i käitumises puudub.
O.J on kohtuistungil üksikasjalikult seletanud, et kuigi autoga kokkupuute tagajärjel isik komistas ja vist kukkus maha, ei julgenud tema minna sinna vaatama, sest eelmine kord isik tuli temale kallale. Alkoholi hakkas O.J tarvitama seetõttu, et oli toimunu mõju all ja ei suutnud pingeid kuidagi teistmoodi maandada. Kuna subjektiivselt O.J ei saanud aru, et tema on põhjustanud liiklusõnnetuse ning temal olnuks kohustus sellest politseile teatada, puudub O.J-i käitumises antud juhul ka
§ 226lg 1 ettenähtud väärteo koosseis.
2.8. O.J-ile mõistetud karistus ei ole vastavuses süüteo raskusega ega süüdimõistetu isikuga. Ka kriminaalsüüdistuse puhul tuleb igal konkreetsel juhul isiku süüdimõistmisel arvestada teoprovokatsiooni, s.t kas tegu on provotseeritud kannatanu eelnevast ebaõiguspärasest käitumisest. Kaheldamatult on tõendatud, et X sündmusele vahetult eelneval ajal tagus rusikatega vastu O.J-i kasutuses olnud autot, eesmärgiga seda kahjustada. Kas sellise tegevuse põhjuseks oli asjaolu, et teda sõitma ei võetud või tõepoolest ühiskondliku korra kaitsmine, nagu tõlgendab kohus, on fakti küsimus. Kaheldamatult kuulunuks nimetatud asjaolu arvestamisele O.J-ile karistuse kohaldamisel ka juhul kui kohus ei tuvastanud hädaseisundi esinemist. O.J on astmaatik ja riigis valitseb koroonaepideemia. Alusetu on väita, et nakatumine kinnipidamiskohas on vähetõenäolisem kui vabaduses viibides. Alles äsja nakatus väga suur hulk Viru Vangla kinnipeetavaid, kes käesolevaks ajaks on paranenud. Koroonahaigus väljendub enamikjuhtudel hingamispuudulikkuses. Seda ohtlikum on nimetatud nakkus isikutele, kes kannatavad krooniliste hingamispuudulikkusega seotud haiguste käes. O.J-i puhul on nakatumine üheselt tõlgendatav fataalse tagajärje saabumisega. Tekib küsimus, kas tema poolt toimepandud õiguserikkumine – juhiloata sõit on sellise ühiskonnaohtlikkusega tegu, mis praeguses epidemioloogilises olukorras tingib tema surmaohtu 6
(9)4-20-4740 seadmise. Sellisele küsimusele saab vastata üheselt eitavalt. Edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks piisab O.J-i karistamisest
§ 201lg 2 alusel rahatrahviga.
- Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale, et selgitada välja kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Tutvudes apellatsioonkaebusega ei nõustu kohtuväline menetleja kaebusega ja palub jätta apellatsioon rahuldamata. Maakohus on oma otsuses põhjalikult kajastanud kõiki apellatsioonis välja toodud asjaolusid. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ja on õigesti leidnud, et menetlusalusele isikule etteheidetavad rikkumised on tõendatud, on kvalifitseeritud õigesti ja kuuluvad karistamisele liiklusseaduse alusel. Kohtuväline menetleja nõustub täielikult maakohtu otsusega ja leiab, et O.J-ile on määratud proportsionaalne karistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.
- Apellatsioonis ei vaidlustata O.J-i süüdi tunnistamist
§ 201
lg 2 järgi, kuid palutakse mõista O.J-ile karistuseks
§ 201lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv.
O.J-i süüditunnistamises ja karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1, § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi palub kaitsja maakohtu otsuse tühistada.
- Kaitsja leiab apellatsioonis, et O.J tegutses XX-le otsa sõites hädaseisundis. Tema subjektiivsest küljest ei pidanud teadma, et tema autole ette tormanud tema ja tema juhitud auto suhtes eelnevalt agressiivselt käitunud isik ei plaanitse uut vägivalda. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Isegi, kui eeldada, et toimus rünne O.J-i või kolmanda isiku (auto omaniku) õigushüvele, eeldab hädakaitseseisund kaitsetahet – kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, samuti peab ta tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt. O.J-i kohtuistungil antud ütlused kaitsetahtele ei viita. Nimelt on O.J selgitanud, et XX astus järsku autole nurka ette, tema siis juba sõitis, ei saanud mitte midagi teha. Isik tuli teele ette, ei karjunud ega viibanud käega, lihtsalt tuli. Kiirus oli 0, võib -olla natukene veeres, ei mäleta täpselt seda hetke, mäletab, et jäi seisma ristmikul, vaatas ühele poole, teisele poole, hakkas sõitma, siis järsku silmanurgast nägi, et astus ette. Ei saanud mitte midagi teha enam. Ei sõitnud talle otsa, ta astus see hetk ette. Seega välistavad menetlusaluse isiku enda ütlused igasuguse teadliku kaitsetahte, mistõttu on kaitsja seisukohad hädakaitseseisundis tegutsemisest alusetud ja otsitud. Eeltoodust tulenevalt ei oma ka sisulist tähtsus see, kes oli eelnevalt angaaris asetleidnud kähmluses kannatanu. Samas on maakohus selgelt viidanud tunnistajate ütlustele, mis nii otseselt (HH) kui kaudselt (QQ) viitavad sellele, et O.J läks angaaris teda sõitma minemast takistada püüdnud XX-le kallale.
- Maakohus tuvastas, et O.J sõitis oma juhitud sõidukiga otsa jalakäijale XX-le. Videosalvestiselt on näha, et XX lähenes sõidukile nii, et ta pidi olema sõidukijuhile nähtav vähemalt kõrvalistuja küljeaknast. XX liikus sõiduki ette ja jäi näoga juhipoole seisma. Seistes sõiduki ees, pidi juht teda esiklaasist nägema. Sellele vaatamata jätkas O.J sõidukiga sõitmist, hoolimata sellest, et inimene tema auto ees oli. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kaheldamatult oli XX angaaris olles niivõrd purjus, et ta ei olnud võimeline toimuvast aru saama, hiljem tarvitas X alkoholi edasi ja joove süvenes. Sellise raskes joobes inimese tegevust ei saa mingil juhul käsitleda ühiskondlikku korda kaitsva isiku tegevusena, kuna tema reageering mistahes õiguserikkumisele on ebaadekvaatne. Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus esmalt, et kaitsja väiteid XX raskes joobes oleku kohta 7
(9)4-20-4740 Kiisa kaupluse juures toimunud intsidendis ei kinnita ükski tõend. Maakohus on seejuures asjakohaselt viidanud videosalvestisele, millest nähtub, et XX liigub parklas täiesti sirgelt, suutes ka ühe käega vastu autot toetudes tasakaalu säilitada. Samas peab ringkonnakohus õiguslikult asjakohatuks kaitsja arutlust, justkui õigustaks kannatanu raske joove O.J-i poolt liiklusnõuete täitmata jätmist ja kannatanu tervise kahjustamist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et O.J pidas võimalikuks, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik ega hoolas, siis tekitab ta liiklusohu, mis võib põhjustada liiklusõnnetuse, s.t ta möönis seda, et kui ta pole liikluses piisavalt tähelepanelik, võib ta sõidukit kui tema jaoks võõrast vara kahjustada. Samuti pidi ta sõiduki juhina aru saama, et kui tema juhitud sõiduki ees on inimene ning sellest hoolimata jätkab ta sõidukiga liikumist, siis rikub ta sellise käitumisega liiklusseadust ning ohustab teist inimest. Sellest hoolimata ei suhtunud ta liiklusnõuete täitmisse piisavalt kohusetundlikult ning põhjustas oma tegevusega ettevaatamatusest XX-le tervisekahjustuse.
- Samuti on maakohus asjakohaselt leidnud, et menetlusalune isik nägi üheselt, et XX kukkus tema käitumise tõttu pikali keset sõiduteed ning juhul, kui paremalt oleks lähenenud veel mõni sõiduk, võinuks ka see XX-le otsa sõita. Peale liiklusõnnetuse põhjustamist lahkus juht sündmuskohalt ilma Häirekeskust teavitamata, abivajajale esmaabi andmata kui ka liiklusõnnetuse pealtnägijate andmeid üleskirjutamata. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga, et O.J sai liiklussituatsiooni arvestades aru, et ta oli põhjustanud liiklusõnnetuse ning tal oli igasugune alus eeldada, et liiklusõnnetuse tagajärjel võis inimene viga saada. Arvestades süüteo tehiolusid puudus menetlusalusel isikul igasugune alus arvata, et XX võis jääda vigastamata, mistõttu on süütegu toime pandud kavatsetult. Isegi, kui pidada usutavaks väiteid, et O.J kartis XX rünnet, ei õigusta see sündmuskohalt lahkumist ja Häirekeskusesse helistamata jätmist. Kaitsja väide, et O.J ei olnud võimalik veenduda, et kannatanul on käes telefon ja mitte kehavigastuste tekitamiseks kohaldatud või sellise esemena kasutatav ese, on täiesti alusetud ega põhine menetlusaluse isiku enda ütlustel, rääkimata muudest tõenditest. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks O.J-i süüditunnistamises ja karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1, § 237 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi.
- Nagu maakohus juba märkis, tuleb karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada isiku süüd, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel sellega, et menetlusalust isikut on varasemalt neljal korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Eelnimetatud liiklusalaste väärtegude eest on O.J-i karistatud rahatrahvidega, mis kõik on jäetud tasumata. Samuti on isikut karistatud arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga ning mis on isikul täidetud. Taolised karistusandmed viitavad sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud ei ole. Maakohus on põhjendanud, miks ta leidis, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Maakohus on üksikkarituste mõistmisel arvestanud isiku süü suurusega, süütegude korduvusega, kergendavate ja raskendavaid asjaolude puudumisega ning võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei pidanud võimalikuks aresti asendamist üldakasuliku tööga. Arvestades maakohtu otsus väljatoodud asjaolusid leiab ringkonnakohus, et O.J-ile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka karistust puudutavas osas. Maakohus on võtnud seisukoha ka apellatsioonis toodud väite osas, mis puudutab O.J-i tervislikku seisundit ja sellega seonduvalt aresti kandmist. Nimelt on maakohus märkinud, et 8
(9)4-20-4740 bronhiaalastma ei takista aresti kandmist, kuivõrd karistuse kandmisele asuvad isikud läbivad kontrolli ning karistuse kandmise asutustes on arstiabi saadaval ja vajadusel osutatakse karistuse kandmisel olevatele isikutele tervishoiuteenust. Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et väljaspool kinnipidamisasutust tavapärast elu elades on COVID-19 viirusega nakatumise oht kordades suurem kui kinnipidamisasutuses. Seega ei saa menetlusaluse isiku põetav bronhiaalastma olla karistuse mõistmist või kandmist välistavaks asjaoluks. 10. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes VTMS § 145 lg-le 1 ja § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.01.2021. a otsuse väärteoasjas nr 4-20-4740 muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)