Obsah (7)

§ 173§ 189§ 306§ 175§ 179§ 180§ 126

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Kriminaalasi Prokurör Süüdistatav Kaitsja Istungi toimumise aeg RESOLUTSIOON

§ 173

, § 175, § 306; § 309 lg 1,3; § 311; § 313; § 315; § 318 lg 1; § 319 lg 1,2 kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada Dmitri Štõkov kuriteo toimepanemises KarS § 424 lg 1 järgi ning mõista temale karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
2. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui Dmitri Štõkov ei pane 1-(ühe)-aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p 1-6 ja lg 2 p 2 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.
3. Kohustada Dmitri Štõkovit järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 ja lg 2 p 2 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi Viru Vangla Kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve all: - Elama kohtu määratud alalises elukohas xxx. - Ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. - Alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta. - Saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks. - Saama kriminaalhooldusametniku eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. - Saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. - Mitte tarvitama alkoholi. Katseaja algus 18.01.
4. 1
5. Rahuldada kaitsja Sergei Politševi taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu määramiseks summas 372 eurot, sh tasu 310 eurot ja käibemaks 62 eurot.
6. Välja mõista Dmitri Štõkovilt riigituludesse menetluskulud: 981 eurot sundraha, 129,60 + 216 + 372 eurot kaitsjatasud kohtueelses ja kohtulikus menetluses, 161,60 eurot ekspertiisikulud. Kokku 1860,20 eurot. Menetluskulud 1860,20 eurot tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB pangas nr EE351010052031000004 SWEDBANK EE502200221014193355 Luminor Bank EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99922700002277 ning selgitusse märkida süüdimõistetu ees-ja perekonnanimi, kriminaalasja nr, menetluskulud. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid: CD-plaat (häirekeskusele tehtud kõnega), mis asub toimiku juures – jätta toimiku juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul ehk hiljemalt 2.02.
7. Kohtuotsus jõustub 15 päeva möödumisel kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 3.02.2022 juhul kui ükski menetluspool ei esita apellatsiooni. SÜÜDISTUS Dmitri Štõkovit süüdistatakse KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Nimelt selles, et tema 09.05.2020 kella 05.47 paiku juhtis Rahu tn 38, Jõhvi linnas, IdaVirumaal Jõhvi politseijaoskonna parklas mootorsõidukit Mazda 3 reg/nr XXXXXX juhile keelatud seisundis, nimelt olles alkoholijoobes. Vastavalt 13.05.2020 EKEI uuringuakti nr 674T tulemusele tuvastati Dmitri Štõkovi veres alkoholisisaldus mitte vähem, kui 1,63 mg/g +/- 0,06 mg/g kohta ning keda vastavalt Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja 2 p 1 loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Seega süüdistatakse Dmitri Štõkovit KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises – s.o mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Prokurör Toluk jäi esitatud süüdistuse juurde. Süüdistatav üritab luua ettekujutust, et alates aprillist oli tal alkoholi tarvitamise keeld ja kuna tal oli kange tahtmine vangi saada, siis võttiski viina. Štõkov teadis hästi, et varasemas kriminaalasjas saadeti teda leppima ja selles ei ole veel mingeid kokkuleppeid. Lõpetamise määruses alkoholi mittetarvitamise kohustust ei ole. Ekspert räägib, et Štõkovi väide, et võttis viina pärast parkimist ei pea paika. Štõkovi versioon on, et kohe saabusid joobe tunnused, taju oli häiritud, paari minuti jooksul silme ees oli teine pilt. Aga ekspert räägib, et nii kiiresti ei saanud see toimida. Et joobetunnused oleks pidanud olema teistsugused. 2 Süüdistatav Štõkov eitas oma süüd. Sõiduk Mazda 3 reg.nr-ga XXXXXX oli tema kasutuses. Enne sõiduki juhtimist alkoholi ei tarvitanud ega olnud alkoholi joobes sõiduki juhtimisel – juhtis kainena, tarvitas alkoholi alles parklas politsei juures, Rahu 38, Jõhvi. Sinna sattus nii, et toimus peretüli. Läks naisega riidu. Tuli parklasse, et tarvitada alkoholi, rikkuda kohustust ja et teda paneks kinni. Tema teadmise järgi oli tal alkoholi tarvitamise keeld, rikkumise korral pidi, tema arusaama järgi, minema vanglasse. Tarvitas alkoholi, mis oli kõrvalistuja istmes. See oli desinfitseerimiseks. Pudelis oli viin. See oli tavalise joogivee pudel, 0,5 l tavaline läbipaistev plastikpudel. Kaitsja Politšev leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud. Štõkov hakkas tarvitama alkoholi alles peale parkimist Jõhvi politseijaoskonna ees. Enne seda, s.t enne sõiduki juhtimist ja sõiduki juhtimise ajal ta alkoholi ei tarvitanud ja oli kaine. Ekspertiis on rajatud Widmark valemile. See on üldiselt kättesaadav. Selle järgi ei ole võimalik tuvastada, kas alkoholi tarvitati tund aega tagasi või muul ajal. 1,63% on suur näit süüdistatava kehakaalu puhul. Tunnused oleksid pidanud ilmnema kell 06.04 patrulli saabumisel ja järjest süvenema. Indikaatorvahendi protokollist nähtuvalt kell 6.24 Štõkovi kõne oli selge, aja- ja kohataju selge. Mäletab viimase 24 t sündmused. Reaktsioonikiirus oli normis. Ekspert aga lähtub et süüdistataval oli juba varem häiritud koordinatsioon ja kõne, aga seda ei olnud kell 6.
8. Tarvitamise tunnused on ilmnenud peale kella 6.
9. Siis loogiline on küsida, miks tunnused ilmnesid hiljem. Süüdistataval oli kõht tühi. Alkoholi kangus 40%, tarvitas ca 250 ml viina, ühe korraga. Loogiline on, et tunnused ilmnesid 37 minuti pärast, kui lähtuda protokollist, aga võisid saabuda ka varem. Ei saa järeldada, et tarvitas enne parklasse jõudmist. KOHTU SEISUKOHT
10. Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistatav Štõkov viibis tema kasutuses oleva autoga Mazda 3 reg.nr XXXXXX süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o parklas Jõhvi politseimaja ees (Rahu 38, Jõhvi). Štõkovi sõiduki liikumist parklas nägi pealt ka tunnistaja R, kes seoses ametiülesannete täitmisega on samal ajal viibinud politseimajas.
11. Vaidlust ei olnud ka selle üle, et kell 5.54 tegi Štõkov kõne häirekeskuse numbrile, milles teatas, et ta asub joobnuna Jõhvi politseimaja ees ja tuli sinna oma autoga, olles joobeseisundis. Kõne tegemist kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, millega uuriti Štõkovi poolt häirekeskuse numbril tehtud kõne sisu. Selle järgi süüdistatav ise helistas häirekeskusesse (kõne algab kell 5.54) ja teatas, et tuli mootorsõidukiga joobeseisundis Jõhvi politseijaoskonna juurde (tl 9-11).
12. Ei ole vaidlust ka selle üle, et kell 6.04 saabus kohale politseipatrull, kes kõrvaldas Štõkov’it juhtimiselt (tl 5), kell 6.24 üritati kohaldada tema suhtes indikaatorvahendit, millest viimane keeldus (tl 6) ning kell 6.50 toimetati teda Ida-Viru Keskhaiglasse vereproovi võtmiseks (tl 7).
13. Ei tekitanud vaidlust ka Štõkov’ilt võetud vereproovi alusel tehtud ekspertiisi tulemused, mille järgi tuvastati Štõkov’i veres alkoholisisaldus 1,63 +- 0,06 mg/g. Seda kinnitab ka 13.05.2020 uuringuakt nr 674T (tl 7).
14. Vaidlus antud asjas taandus sellele, kas Štõkov jõudis politseimaja parklasse kainena ja tarvitas alkoholi alles pärast parklasse jõudmist (kaitseversioon) või oli ta alkoholijoobes juba rooli istudes (süüdistuse versioon). Sellega seonduvalt ka, kas eksperdi järeldused süüdistatava eelneva joobes oleku kohta lähtuvad õigetest andmetest ja kas eksperdiarvamus on usaldusväärne. 3
15. Süüdistatava ütluste järgi vahetult enne sõiduki rooli istumist toimus tal tüli naisega, mille tagajärjel istus ta (Štõkov) sõiduki rooli ja sõitis Jõhvi politseimaja parklasse. Sealt helistas veelkord naisele, aga ei leidnud temaga ühist keelt. Seejärel, teades, et temal lasub alkoholi tarvitamise keeld ja rikkumise korral saadetakse ta vangi, võttis ta kõrvalistujapoolse ukse taskust 0,5 l joogivee plastikust pudeli 40% viinaga (pudel oli täis) ja jõi sellest ära umbes pool ehk ca 250 ml. Viin oli tal autos kaasas, et kasutada seda käte desinfitseerimisvahendina. Rohkem ei jaksanud viina võtta, sest oli tühja kõhuga. Seejärel helistas häirekeskusele, et annab ennast üles, tuli Jõhvi politseimaja parklasse oma autoga, on praegu joobes ja tuli sinna sõidukiga, olles samuti alkoholijoobes. Kohtu arvates süüdistatava versioon ei ole eluliselt usutav ega haaku teiste uuritud tõenditega alljärgnevatel põhjustel.
16. Kaitseversioon on suuremas osas rajatud sellele, et süüdistatav on tarvitanud alkoholi parklas, temaga kaasas olnud plastikust joogivee pudelist, milles oli viin. Kohus aga ei leia kinnitust sellele väitele.
17. Pudeli olemasolu süüdistatava sõidukis on väljaspool vaidlust. Pudelit on näha ka tunnistaja Ri poolt tehtud fotodest nr 6, 7 (tl 3-4). Nii et, üldiselt kohus nõustub kaitsja märkusega, et süüdistatava autos olnud joogivee pudeli sisu on faktiliselt teadmata. Kuigi foto järgi on seda raske hinnata, nõustub kohus siiski arvamusega, et see pudel on tõepoolest pooltühi (seda on näha iseloomuliku joone järgi, pisut alla etiketti, mille järgi on eristatav vedeliku ja õhu piir ja see asub umbes pudeli kõrguse keskel). Juhupoolse ukse taskus, tagaistmetel, esipaneelil või mujal muid pudeleid vms ei ole näha (vt fotod nr 1-5 tl 1-3). Nimetatud plastikpudel aga jäi menetleja poolt ära võtmata ja uurimata, mistõttu selle sisu (kas selles oli viin, vesi või muu vedelik) jääb lõppkokkuvõttes tuvastamata. Ainult süüdistatava ütlustele aga ei saa kohus selle asjaolu tuvastamisel tugineda, sest kohtu arvates süüdistatava selline versioon on ebaloogiline ja eluliselt mitteusutav.
18. Esiteks jääb arusaamatuks, miks Štõkov pidi hoidma desinfitseerimisvahendina kasutatavat viina mitte enda juures vaid kõrvalistuja ukse taskus, kuhu temal on tunduvalt raskem ulatuda kui enda ukse taskuni. Veel ebaloogilisem on, et peale viina tarvitamist pani Štõkov pudelit mitte enda kõrvale (juhipoolse ukse tasku, keskkonsoolile või lihtsalt visanud kõrvalistmele), sest kõrvalistuja ukse taskusse pudeli tagasi panemine nõudis temalt tunduvalt rohkem jõupingutusi ja ei nähtu põhjust, miks ta pidi panema pudelit just sinna, endast kaugemasse kohta, mitte endale lähedalt.
19. Teiseks, tekitab kahtlusi ka süüdistatava väide viina desinfitseerimisvahendina kasutamise kohta. See on väga ebaloogiline lahendus, kui pandeemia olukorras (mis on valitsenud ka 2020 mais) desinfitseerimisvahendid on kättesaadavad igalt poolt – nii tanklast, toidupoest, kui loomulikult ka apteegist ning kuna desinfitseerimisvahendi puhul tegemist ei ole alkohoolse joogiga, siis ei lisandu sellele ka aktsiisimaks, ehk see on viinaga võrreldes ka odavam (nt Internetist on näha, et 500 ml desinfitseerimisvahend maksab ca 8 eurot – vt https://www.apotheka.ee/alfa-kem-kate-desinfektsioonivahend-500ml-pmm0176969ee.) Turul on ka teisi, sellest kordades odavamaid tooteid, mis ongi mõeldud käte desinfitseerimiseks ja mille tõhususes saab isik olla kindel, erinevalt viinast, milles alkoholi – etanooli sisaldus on alla poole – 40% ning tegemist ei ole desinfitseerimisvahendiga, vaid ikkagi alkohoolse joogiga, mille tõhusust ei saa võrreldagi selleks spetsiaalselt loodud vahendi efektiivsusega. Kui süüdistatav on tõesti hoolinud enda ja lähedaste tervisest, siis temalt oleks mõistlikum eeldada, 4 et käte desinfitseerimiseks soetab ta selleks mõeldud vahendeid ega hakka kasutama selleks ebasobivaid ja kallimaid vahendeid.
20. Eluliselt usutav ei ole ka süüdistatava versioon, et naisega toimunud tüli pärast ja tulles politseimaja parklasse kainena tahtis ta kangesti vangi saada, kusjuures tema sõnul ei olnud tema jaoks vahet, mis ajaks ta vangi läheb – kas üheks, kaheks aastaks vms. Ülekuulamisel ei osanudki süüdistatav selgelt väljendada, mis ajaks (ja mis alusel) pidi ta tema arvates vangi minema.
21. Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et süüdistatava väited on vastuolus tema enda hilisema käitumisega. Štõkovi ütluste järgi ei soovinud ta oma naist enam nähagi ja oli tülidest nii väsinud, et tahtis pikaks ajaks vangi minna. Štõkov viitas oma ütlustes, et on kunagi varem kandnud pikaajalist vangistust ning sisult tunneb ennast vanglas hästi ning helistades häirekeskusele sooviski, et politsei tuleks temale järele ja paneks teda vangi.
22. Isegi kui oletada, et Štõkov on kunagi kandnud pikaajalist vangistust (millele ei ole mingit kinnitust peale süüdistatava sõnu), ei ole usutav tema versioon, et ta oli nõus ja tahtis minna pikaks ajaks (ja justkui ükskõik mis ajaks) vangi. Üldiselt teadaolevalt on, et iga kinnipeetav tahab võimalikult varsti vabadusse naasta. See ongi normaalne inimese soov ja üks inimese põhiõigusi – nautida vaba elu ja liikumist. Sellel põhinebki vangistuse kui karistuse liigi efektiivsus – piirata isiku liikumisvabadus, et lisaks isoleerivale toimele anda inimesele tunda vabaduse väärtust, suunata teda hindama seda ja uusi õigusrikkumisi enam mitte toime panna. Seetõttu isegi peale pikaajalise vangistuse, sh aastakümnete viisi eluaegse vangistuse kandmist, soovib iga kinnipeetav vanglast vabaneda. Nagu prokurör on humoorikas võtmes viidanud, vastupidiseid juhtumeid, kui inimene tahab vangi saada, võib näha vaid mängufilmidest. Päriselus aga midagi taolist reeglina ei juhtu (v.a nt kui isik tahab päästa oma elu ja peita ennast mõneks ajaks teda ähvardavate isikute eest, kuid antud juhul kinnitas Štõkov oma ütlustes, et naine ei olnud tema suhtes agressiivne ega kujutanud endast ohtu). Et tegelikult, kainena olles, ei olnudki Štõkovil soovi vangi minna kinnitab ka tema käitumine järgmisel päeval, kui teda vabastati arestimajast kainenemiselt ja siis, tema ütluste järgi, tuli temale järele sama autoga seesama naine ja viis teda samasse kohta – nende ühisesse kodusse, kus nad on eelmine päev tülitsenud. Seda ei saanud toimuda, kui suhted naisega oleksid sedalaadi, et isegi olles kainena ei suudaks või ei sooviks Štõkov naise kõrval olla ja eelistaks selle asemel olla vanglas. Küll aga on eluliselt usutav, et selline avantüristlik ja eluliselt ebausutav plaan võis tekkida tal purjuspeaga, sest üldiselt teadaolevalt joobes inimene ei pruugi käituda adekvaatselt ja joobes olekus tehtu tundub talle hiljem kaine peaga mõeldes absurdina. Nii see sisult ongi antud juhul toimunud, kui joobes olekus astub Štõkov ebaloogilisi ja ebaadekvaatseid samme, minnes autoga politseimaja parklasse, kus avaldab soovi anda ennast üles ja minna vangi. Ei teki kahtlust, et sellist käitumist ei saa mingil juhul pidada mõistliku ja kaine peaga mõtleva inimese käitumisena ja see ongi omane pigem joobes olevale inimesele. Ka see asjaolu kinnitab, et juba süüdistatava käitumise ebaadekvaatsus enne politseimaja parklasse jõudmist osutab tema ebakaines olekule.
23. Järeldust, et Štõkov oli joobes juba parklasse tuleku ajal kinnitavad ka tunnistaja Ri ütlused, et kella 6 paiku sai ta korrapidajalt teada, et meesterahvas tuli autoga jaoskonda juurde, purjus, ja soovib ennast üles anda. Lisaks osutab R, et sõiduki juht vaidles patrullpolitseinikega ja ei tahtnud nendega ekspertiisile kaasa minna, juht ei olnud sellega nõus. Lõpuks pidid politseinikud kasutama tema suhtes käeraudu, et toimetada ekspertiisile. Tunnistaja märgib, et juhi selline käitumine tekitaski temas kahtlust – enne tuli, et anda ennast üles, aga siis hakkas vastu vaidlema ja ei tahtnud ekspertiisile kaasa minema. Ri ütlused on loogilised ja riimuvad teiste tõenditega – indikaatorvahendi kasutamise protokollist ja joobeseisundi tuvastamise 5 saatekirjast nähtuvalt võttis Štõkovi haiglasse toimetamine suhteliselt palju aega (46 minutit peale patrulli kohale saabumist), milleks ei oleks põhjust, kui ta ise sooviks ja oleks nõus minema ekspertiisile. Tema aga vaidles sellele vastu, mis võttiski aega, kui patrullpoliteinikud üritasid veenda teda ümber, nii, et isegi välijuhi ülesandeid täitnud R pidi tulema neile appi. Seejuures asi arenes niikaugele, et Štõkovile pandi käeraudu, sest ta ei tahtnud minna ekspertiisile (samuti oli kuriteos kahtlustatav ja lisaks veel, olles politseijaoskonna ees, viskas ebakohaseid nalju – kui tunnistaja R läks otsima tema auto salongi läbi, hõikas Štõkov, et autos on pomm).
24. Süüdistatava ütluste ebaloogilisus seisneb ka selles, et kui ta tõesti sooviks näidata alkoholi sisaldust veres võimalikult suurena, siis ta oleks nõustunud tegema ka testi indikaatorvahendiga, sest haiglasse minek võtab aega ja selle aja jooksul alkoholisisalduse määr tema veres langeb. Sellises olukorras ta oleks võinud taotleda nii indikaatorvahendiga kontrollimist, kui vereproovi võtmist. Tuleb märkida ka, et tunnistaja R ütlustest ei nähtu, et Štõkov oleks keeldunud indikaatorvahendi kasutamisest just sel põhjusel, et soovis näidata vereprooviga suuremat alkoholisisaldust tema veres, vaid et Štõkov oli järsult muutnud oma meelt ja kui enne kutsus ise politseid kohale, siis enam koostööd ei teinud ja ei olnud nõus indikaatorvahendisse puhuma ja ekspertiisile minema.
25. Seega tunnistaja R’i ütlustega ja indikaatorvahendi kasutamise protokolliga (milles ei ole ühtegi märget selle kohta, et Štõkov tunnistab ennast joobes olevana, aga tahab tõendada seda kindlamal viisil, tehes ekspertiisi ja soovib anda selleks vereproovi) on ümber lükatud süüdistatava ütlused, et politsei pakkus talle puhuma alkomeetrisse, aga ütles, et soovib anda verd, sest see näitab rohkem ja tahtiski et näit oleks suurem.
26. Ühtlasi osutab R, et kohapeal ei rääkinud Štõkov, et on alkoholi (kõrvalistuja ukse taskus olevast) pudelist tarvitanud. Kui oleks öelnud, siis see pudel oleks kaasa võetud… Tühjasid pudeleid kaasa ei võeta, see ei oma tähtsust… See tugevdab kohtu veendumust, et tegelikult ei tarvitanud Štõkov alkoholi parklas olles, vaid tegi seda enne sõiduki rooli istumist taarast, mida ei olnud tema autos. Vastupidisel juhul, kui lähtuda süüdistatava versioonist, oleks loogiline eeldada, et Štõkov’i enda huvides oli juba kohapeal selgitada patrullpolitseinikele, et ta on tarvitanud alkoholi autos olnud joogivee pudelist (et lisaks välistele tunnustele on tal kaasas olemas seesama pudel viinaga, et see oleks välja võetud ja uuritud ning sellest saaks veel üks täiendav tõend, mis kinnitaks tema poolt alkoholi tarvitamise keelu rikkumist, mida Štõkov, tema sõnade järgi, nii kangesti tahtis tõendada, et saada vanglasse).
27. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et Štõkov tõesti tuli politseimaja parklasse, kus soovis ennast „üles anda“ ehk et teda paigutataks kinnipidamisasutusse ja juba siis ehk tulles parklasse oli ta alkoholijoobes, ehk oli alkoholi tarvitanud juba enne parklasse jõudmist, mitte parklas olles ning sellest tulenevalt on juhtinud sõidukit olles alkoholijoobes.
28. Kohtu arvates alusetu on süüdistatava versioon ka selles osas, et tema teadaolevalt lasus temal alkoholi tarvitamise keeld ning selle rikkumise korral pidi ta minema vangi.
29. Esiteks Štõkovil ei ole (ja ei olnud ka sündmuse toimumise ajal) kehtivaid kriminaalkaristusi või prokuratuuri poolt mõne varasema kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandud alkoholi tarvitamise keeldu.
30. Prokurör on küll dokumentaalse tõendina esitanud 8.09.2020 menetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 20244000368 (tl 35), kuid sellest nähtub vaid, et 23.04.2020 esitati Štõkovile kahtlustus (elukaaslase kehalises väärkohtlemises) ning prokurör selgitas 6 kannatanule ja kahtlustatavale lepitusmenetluse põhimõtteid ja tagajärgi ja nad mõlemad andsid selleks nõusoleku. 13.07.2020 koostatigi lepituskokkulepe, mille järgi Štõkov kohustus suhtlema elukaaslasega lugupidavalt ning mitte kasutama tema suhtes füüsilist või vaimset vägivalda. Ei lõpetamise määruses, et lepitusmenetluse rakendamise määruses (tl 33) ei ole vähimatki viidet sellele, et lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võidakse Štõkov’it saata vanglasse. Mõlemas määruses rõhutatakse, et kahtlustatav (Štõkov) on juhtunust aru saanud, tegu on teise astme kuriteoga, isiku süü ei ole suur, kahju puudub ning menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, Štõkovil ei ole kehtivaid karistusi. Kõik need asjaolud räägivad ühemõtteliselt, et prokuröri käsitluse järgi tegemist ei olnud raske kuriteoga, pigem vastupidi. Seetõttu ebaselgeks jääb (ja Štõkov ei osanudki antud kohtuasja arutamise käigus selgitada), mis alusel ta otsustas, et 1) seisuga 9.05.2020 temale oli pandud alkoholi tarvitamise keeld ja 2) selle rikkumise korral saadetakse ta vanglasse (teadmata isegi, mis tähtajaks). Antud asjas uuritava teo toimepanemise aja seisuga ehk 9.05.2020-ks temale pidi olema teada vaid 23.04.2020 lepitusmenetluse rakendamise määruse (tl 33) sisu, millega teda ja kannatanut saadeti lepitaja juurde. Selles määruses aga ei ole sõnagi või mingit vihjet, et peale lepitusmenetlusse suunamist on Štõkovil keelatud alkoholi tarvitamine ja/või alkoholi tarvitamise korral saadetakse ta vanglasse. Selle prokuratuuri määruse õigusjärelm on ainult üks: Štõkov ja tema elukaaslane saadetakse lepitaja juurde.
31. Sellist teadmist (et tal lasub alkoholi tarvitamise keeld ja rikkumise korral läheb ta vangi) ei saanud tal tekkida ka varasema väärteomenetluse alusel. Karistusregistrist nähtuvalt (tl 28) teo (LS § 224 lg 2 – sõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) toimepanemise aeg on 22.04.
32. Otsus aga tuli alles 12.05.2020 ja karistuseks oli rahaline karistus. Ehk 9.05.2020 seisuga väärteoasja menetleja otsust ei olnud veel olemas ja Štõkov ei saanud veel teada, mis karistuse liiki talle määratakse (seda enam, et väärteomenetlus ei näegi ette käitumiskontrolli seadmise ja alkoholi tarvitamise keelu kohaldamise võimalust). S.t tal puudus igasugune alus arvata, et tema suhtes on kohaldatud (või kohaldatakse) alkoholi tarvitamise keeldu. Samuti jääb arusaamatuks, mille järgi otsustas Štõkov, et keelu rikkumise korral saadetakse teda (väärteoasja raames) vangi ja mis tähtajaks.
33. Seega leiab kohus, et uuritud dokumentaalsete tõenditega on ümber lükatud süüdistatava ütlused, et 9.05.2020 seisuga teadis ta, et tal lasub alkoholi tarvitamise keeld ja selle rikkumise korral saadetakse ta vangi. Ei nähtu ühtegi asjaolu, mis alusel Štõkovil võis selline arusaam tekkida. Lepitusmenetluse rakendamine iseenesest ei anna selleks alust. Samuti ei ole usutav, et kui temale pandi selline tõsine kohustus ja veel nii raske tagajärje ähvardusel (et rikkumise korral saadetakse vanglasse) ei huvitanud teda, mis alusel, mis ajaks jne selline alkoholi tarvitamise keeld seatakse ja mis ajaks teda rikkumise korral vanglasse saadetakse. Iga mõistliku inimese jaoks kõlab selline hoiatus väga tõsisena ja ei ole usutav, et Štõkov ei tundnud vähimatki huvi selle vastu, mis ajaks teda võidakse rikkumise korral vangi saata ja see ei omanud tema jaoks tähtsust. Seda eriti tingimustes, kui üldiselt teadaolevalt mõistab õigust (ja karistust) ainult kohus, mitte prokuratuur või politsei. See ei saanud mitte tekitada Štõkovis küsimusi, mis alusel prokuratuur või politsei võib saata teda vanglasse.
34. Eeltoodu alusel leiab kohus, et süüdistatava versioon (et tuli politseimaja ette, et võtta seal alkoholi ja seejärel anda ennast üles ja minna vanglasse, sest tal lasub alkoholi tarvitamise keeld) on kunstlik ja eluliselt ebausutav. Kohtu arvates sellisel moel otsib süüdistatav võimalusi seletada oma käitumist (vastupidisel juhul jääb küsitavaks, milleks pidi tulema varahommikul politseimaja ette sooviga anda ennast üles) ja leida motiiv, miks ta pidi valetama häirekeskuse operaatorile sõiduki joobes juhtimisest (kuigi Štõkovi ütluste järgi pole ta seda tegelikult teinud), sest vastupidisel juhul ei jäägi tal mingit muud kaitsestrateegia võimalust ja ta oleks sunnitud tunnistama oma süüd. 7
35. Süüdistatava selgitus, et tunnistades häirekeskuse operaatorile üles sõiduki joobes juhtimist tahtis ta näidata oma süüd raskemana ja ei tahtnud, et tema kõnet võtaks naljana ei ole samuti loogiline. Kui süüdistatava versiooni järgi pidi tal lasuma alkoholi tarvitamise keeld, mille rikkumise korral pidid teda saatma vanglasse, siis tal oleks piisav rääkida sellest (keelu rikkumisest) samale häirekeskuse operaatorile, et tema kõne oleks võetud tõsiselt ehk ka siis oleks politsei reageering ja kohale tulek temale garanteeritud. Ometi ei räägi Štõkov operaatorile keelu rikkumisest midagi, millest kohus järeldub, et tegemist on hiljem enda kaitseks loodud versiooniga ning sündmuse ajal rääkis ta häirekeskuse operaatorile tõtt, ehk on alkoholijoobes ja tuli politseimaja parklasse oma autoga ka olles alkoholijoobes. Seega süüdistatava ütlused, et selles osas on ta häirekeskuse operaatorile valetanud (ehk tegelikult ei ole sõidukit joobes olles juhtinud), on ebausutavad ja ümber lükatud ülaltoodud argumentidega.
36. Kohtu arvates ebausutavad on ka süüdistatava ütlused, et peale alkoholi tarvitamist parklas tundis ta joovet praktiliselt kohe (20-30 sekundi jooksul pärast viina võtmist, joobe tuli „volnoi“ - venek „lainena“). Selles osas nõustub kohus eksperdiarvamusega (vt ekspertiisiakt nr 20E-LÕX0157), et nii kiiresti ei saanud sellised tugeva alkoholi joobe seisundi tunnused ilmuda. Kui Štõkov oleks tarvitanud alkoholi maksimaalselt mõned minutid enne häirekeskusele helistamist, siis tal ei tohiks veel esineda selliseid tunnuseid, nagu on kuulda kõnesalvestisest. See oleks liiga lühike aeg, et alkohol saaks imbuda Štõkov’i verre ja hakata mõjutama tema käitumist. Samas häirekeskusele tehtud kõne helisalvestiselt on selgelt kuulda, et juba kell 5.54 tema hääles on kuulda alkoholijoobes oleku tunnuseid – nii salvestise 26 sekundil, kui Štõkov räägib, et on purjus, aga ka edasi, on selgelt kuulda, et tema kõne on ebaloomulikult aeglane, keel on pehme, kohati on probleeme artikulatsiooniga – ta vaevu suudab öelda, et on purjus – venek „pjanõi“, tema kõne on kohati segane – nt salvestise aeg 1:06 ei ole aru saada, mida ta räägib, 2:28 – ta vaevu suudab – kolmandalt korralt nimetada oma sünnikuupäeva, ehk ka siis on tema keel pehme ja kõne ebaloomulikult aeglane. Kohati on tal probleeme kohatajuga – salvestise ajal 1:17 räägib ta häirekeskuse operaatorile, et teeksid ukse lahti ja ta saaks vähemalt ennast välja magada, siis ajab segast juttu naisest. Kui salvestise ajal 2:09 küsib operaator temalt tema isikukoodi tuleb see temale üllatusena ja Štõkov reageerib küsimusele sõnadega – venek „oba na“ ehk eesti keeles „ups“ mis kõlab loomulikuna joobes inimese puhul, mitte aga kaine inimese suust. Siis suudab ta nimetada vaid kolm esimest numbrit oma isikukoodist, siis pöördub operaatori poole sõnadega „naisterahvas, ma ei mäleta seda“. Mäluprobleemid ja segane mõttekäik on jällegi loomulikud joobes inimesele. Tema hääle üldine toon on ükskõikne ja isegi uimane. Sellest ei ole kuulda ei ärritust vms tunnuseid, et Štõkovil oleks just toimunud ebameeldiv kõne naisega (Štõkovi ütluste järgi enne häirekeskusele helistamist helistas ta naisele) ja lootust kaotanud Štõkov tahaks meeleheitlikult vangi saada. Pigem jääb süüdistatava kõnest mulje, et tugevas joobes olev Štõkov (nagu ta on ise enda seisundit operaatorile kirjeldanud – „pjanõi v dõm“ venek – salvestise aeg 1:09, ehk eesti keeles „purupurjus“) tahab ennast välja magada ja joobes oleku tõttu ei leidnud ta paremat kohta, kui politseimaja, kuhu teda aga sisse ei lasta ja selle takistuse ületamiseks pöördubki Štõkov häirekeskusele, et politsei tuleks, võtaks teda ära (ja viiks kohta, kus ta saab ennast välja magada, kainenemisele).
37. Kohus nõustub eksperdiarvamusest nähtuva järeldusega, et Štõkovil esinenud alkoholijoobe tunnused (kõnehäired, tugevalt häiritud koordinatsioon, läikivad silmad, ärritumine, agressiivsus) ei või ilmneda mõne minutiga ja selleks läheb tunduvalt rohkem aega. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaitsja etteheidetega eksperdiarvamusele, mis lõppkokkuvõttes toob välja, et süüdistatava osutatud aja möödudes: 1) ei saanud tal tekkida selliseid joobetunnuseid, nagu need olid fikseeritud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis (tl 6p) ja tunnistaja Ri ütlustes ning 8 2) kella 6.50 ehk vereproovi võtmise ajaks tal oleks veres etanooli 1,63 +-006 mg/g.
38. Süüdistatava ja kaitsja peamine etteheide seisnebki selles, et ekspertiis ei ole usaldusväärne, mh sest selles lähtuti ebaõigetest andmetest.
39. Ekspertiisiakti nr 20E-LÕX0157 järgi süüdistatav oli alkoholijoobe seisundis juba enne parklasse jõudmist ehk et enne mootorsõiduki parkimist 09.05.2020 kella 05.47 ajal oli Štõkov tõenäoliselt alkoholijoobes vere etanooli kontsentratsiooniga umbes mõõdetud väärtuses ( 1,63 +/- 0,06 ) mg/g, k =
40. Ekspert lähtub sellest, et Dmitri Štõkov võttis umbes 250 ml 40% kangusega viina, mis sisaldub 79 g puhast etanooli ning on võimalik, et D.Štõkovi verest mõõdetud etanooli kontsentratsioon on tingitud umbes 250 ml 40% kangusega viina tarvitamisest. Edasi osutab ekspert, et alkoholi manustamise järgselt hakkavad joobe kliinilised tunnused avalduma järk-järgult – esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist ning tunnused süvenevad kuni seedetraktist imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30 kuni 60 minuti jooksul ja täis kõhtu korral kuni 90 minuti jooksul. Etanooli eemaldatakse verest ehk elimineeritakse kiirusega 0,12-0,30 (keskmiselt 0,15) mg/g tunnis. Kokkuvõttes järeldab ekspert, et alkoholi farmakokineetikast lähtuvalt ei ole võimalik, et Dmitri Štõkovil oli 9.05.2020 pärast mootorsõiduki juhtimist kell 05.47 tarvitanud alkoholist politsei saabumise ajaks kell 6.04 ehk 17 minuti jooksul alkoholijoobe tunnused – tugevalt häirunud koordinatsioon, kõnehäire, läikivad silmad ja ärritumine/agressiivsus, väljakujunenud, mistõttu pidi Dmitri Štõkov olema alkoholi tarvitanud enne mootorsõiduki juhtimist, kuna alkoholijoobe tunnused oleksid pidanud hakkama alles tekkima peale politsei saabumist sündmuskohta kell 06:04 ja tunnused oleksid pidanud järjest süvenema. Seega ei ole võimalik, et D.Štõkov, olles 9.05.2020 kella 5.47 ajal enne kaoskonna parklasse jõudmist kaine, tarbis alkoholi parklas olles, vaid ta tõenäoliselt pidi olema alkoholijoobes enne sõiduki parkimist. Eelnevast lähtuvalt, D.Štõkov oli tõenäoliselt enne mootorsõiduki parkimist alkoholijoobes vere etanooli kontsentratsiooniga umbes mõõdetud väärtuses (1,63+-0,06) mg/g (tl 22-23).
41. Kaitsja arvates ekspertiis ei tõenda, et Štõkov oli tarvitanud alkoholi enne parklasse jõudmist ja kaitsja arvates eksperdiarvamus on rajatud oletustele, tõenäosusele. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kell 6.24 Štõkovi kõne oli selge, aja- ja kohataju on selge, mäletab viimase 24 tunni sündmused, reaktsioonikiirus on normaalne (tl 6p). Ekspert aga lähtub sellest, et Štõkovil oli häiritud koordinatsioon ja kõne. Kui alkoholi tarvitamise tunnused on saabunud peale kella 6.24, siis loogiline on küsida, miks tunnused saabusid hiljem. Tunnused pidid ilmnema kell 06.04 patrulli saabumisel ja järjest süvenema. Ekspert lähtub sellest, et Štõkov võttis 250 ml viina, aga see on vaid oletus. Reaalne kogus on teadmata. Ei saa öelda, et ekspertiis tehti piisava täpsusega. Eksperdiarvamus põhineb oletustele.
42. Kohus kaitsja eelpool toodud etteheidetega ei nõustu. Tõsi küll joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli järgi kell 6.04 oli süüdistatava reaktsioonikiirus normaalne, kõne selge, aja- ja kohataju selge. Kuid kaitsja jätab märkimata, et sama protokolli järgi samal ajal fikseeriti Štõkovil ka joobeseisundile viitavad tunnused: silmade punetus, silma pupillid on suured, käitumine on omamehelik, isik on ärritunud.
43. Ainuüksi nende tunnuste järgi ei ole võimalik otsustada, kas Štõkov tarvitas viina umbes kella 5.54 ajal, 10 minutit enne patrulli kohale saabumist või juba enne politseijaoskonna parklasse jõudmist. Osa tunnuseid osutavad Štõkovi joobes olekule (silmade punetus, suured 9 silma pupillid, omamehelik käitumine, ärritunud), teised aga seda ei kinnita (reaktsioonikiirus normis, kõne, aja-, kohataju selge).
44. Kell 6.04 tehtud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtuvalt süüdistatava suust oli tunda alkoholi lõhna (tl 5) ning tunnistaja R kinnitas oma ütlustes, et juhi suust oli tunda alkoholi lõhna, isik oli ilmselgelt alkoholijoobes – rääkis keel sõlmes, tuigerdas, oli näha, et on tugevas joobes. Samas ei aita see tuvastamaks, kas süüdistatava selline seisund oli tingitud viina võtmisest kella 5.54 ajal või enne seda, s.t enne parklasse jõudmist.
45. Kuna süüdistatava poolt alkoholi tarvitamise pealtnägijaid ei ole, siis jääbki selle asjaolu tuvastamisel tugineda teaduses kasutatavatele meetoditele. Antud juhul ekspert on kasutanud temale kohtueelse menetleja poolt esitatud andmeid, mille korrektsust asub kohus kontrollima allpool.
46. Ekspert on lähtunud sellest, et Štõkovi enda sõnul tarvitas ta viina kella 5.47 ajal. Kaitsja osutas, et ei ole teada, millal Štõkov on politseimaja parklasse tegelikult jõudnud. Objektiivselt on tuvastatud üksnes seda, et kell 05.54 helistas ta häirekeskuse numbril. Seega, ei saa võtta aluseks, et kell 05.47 Dmitri Štõkov jõi 250 ml 40% kangusega viina. Ta võis seda teha varem, viibides parklas. Ka tunnistaja Ri ütlused ei anna sellele vastust, sest ta on tegelenud ka muude ülesannetega ja ei fikseerinud aega.
47. Tõepoolest, Štõkovi parklasse saabumise täpset aega ei suutnud meenutada ei süüdistatav ise ega tunnistaja R. Samas Štõkovi enda ütluste järgi parklasse jõudmisest kuni häirekeskusele kõne tegemiseni olid möödunud maksimaalselt mõned minutid: enne tarvitas ta korraga ca 250 ml viina (see ei võta palju aega, loetud sekundid), siis helistas naisele (telefonikõne kestvus ei ole teada, aga kui lähtuda Štõkovi ütlustest siis ka see ei olnud pikk, Štõkov on vaid uurinud, ega naine ei muutnud oma meelt, mida ta pole ikkagi teinud) ja selle järel kell 5.54 helistas häirekeskuse numbril. See näitab, et viina tarvitamisest kuni häirekeskusele kõne tegemiseni on möödunud maksimaalselt loetud minutid. Seega ekspert on lähtunud õigest ajast (kella 5.54 ja 5.47 vahel on vahe 7 minutit ja see aeg ei saanud oluliselt mõjutada eksperdi järeldusi), leides, et kella 6.04 ajal fikseeritud tarvitamise tunnused (tugevalt häiritud koordinatsioon, kõnehäired, läikivad silmad, ärritumine/agressioon) ei ole reaalselt võimalikud ja Štõkov pidi tarvitama alkoholi juba enne seda ehk enne sõiduki rooli istumist.
48. Tuleb tunnistada, et tunnistaja Ri ütluste ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis fikseeritud andmete vahel on olulisi erinevusi: protokollis ei ole ühtegi märget, et isiku koordinatsioon on häiritud (vastavad lahtrid on lihtsalt täitmata; R aga räägib, et juht tuigerdas), kõne on selge (R aga räägib, et juhi keel oli sõlmes). Seetõttu kohtu arvates neid tõendeid peab hindama kogumis häirekeskusele tehtud kõnega. Sellest aga selgelt nähtuvad Štõkovi kõne artikulatsiooni häired, et, nagu kohus on juba eelpool märkinud, on selgelt kuulda, et Štõkovi keel on sõlmes, tal on mäluprobleeme, ta käitub ebaadekvaatselt (tahab et politsei võtaks teda ära et ta saaks ennast välja magada). Eeltoodu selgelt osutab, et juba kell 5.54 oli Štõkov alkoholijoobes.
49. Tunnistaja R ei osanud nimetada konkreetset aega, millal talle tuli kõne korrapidajalt. Ei mäleta täpselt, palju aega möödus patrullile korralduse andmisest kuni kohale jõudmiseni, umbes kuni pool tundi, isegi vähem. Samas räägib R, et sai juhtumist teada (kas telefoni teel või raadiojaama kaudu korrapidajalt) kella 6 ajal. Arvestades, et kell 5.54 Štõkov juba tegi kõne häirekeskusele, ja kella 6 ajal teatati kahtlasest sõidukist tunnistajale R (kes andis korralduse 10 patrullile tulla kohale) ja kell 6.04 patrull juba oligi kohal ei saa rääkida, et Štõkov oleks jõudnud parklasse tunduvalt enne kella 5.54, vaid kõik asjaolud osutavad, et jõudes parklasse hakkab ta kohe tegutsema – võtab viina, helistab naisele, siis üritab saada politseimaja sisse (mis tal ei õnnestunud – räägib sellest häirekeskuse operaatorile), siis helistab häirekeskusele ja see võttiski tal loetud minutid aega, mille jooksul ei saanud tal selliseid selgeid alkoholijoobe tunnustele osutavaid tunnuseid ilmneda, vaid see võtab rohkem aega ja pidi toimuma tunduvalt hiljem (isegi kui ta võttis viina tühja kõhuga). Kui aga lähtuda süüdistuse versioonist (et tarvitas alkoholi enne rooli istumist), siis muutub tema käitumise põhjus ja eripärad (keel sõlmes jne) selgeks ja selleks on alkoholi eelnev (enne sõiduki parklasse jõudmist) tarvitamine.
50. Isiku läbivaatuse protokolli järgi süüdistatava kehakaal on 71,4 kg. Ekspert võttis sellest maha riiete kaalu ja lähtus palja keha kaalust 70 kg. Ehk ka see eksperdiarvamuse andmiseks vajalik lähtealus (kasutatud meetod – Widmarki valem eeldab isiku soo ja kehakaalu arvestamist) on korrektne.
51. Edasi järeldab ekspert, et alkoholi farmakokuneetikast lähtuvalt ei ole võimalik, et oletatava alkoholi tarvitamise ajast kell 5.47 kuni politsei saabumiseni kell 06.04 et selle ajaga kujuneksid süüdistataval sellised alkoholijoobe tunnused nagu tugevalt häiritud koordinatsioon, kõnehäired, läikivad silmad, ärritumine, agressiivsus, mistõttu pidi Štõkov olema alkoholi tarvitanud juba enne mootorsõiduki juhtimist, kuna (kui ta oleks tarvitanud alkoholi kell 5.47) alkoholijoobe tunnused oleksid pidanud hakkama alles tekkima peale politsei saabumist kell 06.04 ja tunnused oleksid pidanud järjest süvenema.
52. Kaitsja ei osutanud otseselt, miks tema arvates süüdistatava puhul võisid viidatud tunnused ilmneda ka lühema ajaga, viidates vaid, et iga isik on individuaalne. Samas sellisest üldist laadi, konkretiseerimata ja põhistamata vastuväide ei ole piisav, et seada eksperdi järeldused kahtluse alla. Tegemist on oma ala spetsialistiga, EKEI arst-kohtutoksikoloogiaeksperdiga, kelle pädevuses ei ole alust kahelda. Seetõttu kohus ei tuvasta alust kahelda eksperdi järelduste õigsuses ehk et alkoholi manustamise järgselt hakkavad joobe kliinilised tunnused avalduma järk-järgult, esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist ning tunnused süvenevad kuni seedetraktist imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30 kuni 60 minuti jooksul ja täis kõhtu korral kuni 90 minuti jooksul.
53. Kui alkoholi tarvitamisest kuni häirekeskusele kõne tegemiseni oli möödunud vähem kui 15 minutit (s.o süüdistatava versioon) ei saanud Štõkovil ilmneda häirekeskusele kõne tegemise ajal kell 5.54 selliseid tunnuseid, nagu on kuulda kõnesalvestiselt. Seetõttu juba kõnesalvestise pealt kuuldavatele alkoholijoobe tunnustele tuginedes saab sedastada, et need ei saanud tekkida Štõkovi poolt kella 5.47 ajal viina tarvitamisest (ehk mõnekümne sekundiga, nagu süüdistatav on seda kirjeldanud), vaid see võtab tunduvalt rohkem aega – 30 kuni 60 minutit (tühja kõhuga), mistõttu need alkoholi tarvitamise tunnused pidid olema tingitud alkoholi varasemast kasutamisest, enne sõiduki rooli istumist või sõiduki juhtimise ajal.
54. Peale selle kaitsja on (vähemalt eelmenetluses) viidanud, et ei ole tuvastatud, et pudelis oli just 40% kangusega viin. Vaatlusprotokollist nähtub, et veepudel oli autos ja pudelis on olnud vedelik. Samas ei olnud määratud ega tehtud ekspertiis vedeliku sisu tuvastamiseks.
55. Tõepoolest viina või teisi alkoholipudeleid ei süüdistatavalt ega autost ei leitud. Tunnistaja Ri ütluste järgi sündmuskohal vaatas ta sõidukit üle, kuid ei avastanud pudeleid alkoholiga ei autos ega selle ümber. Samas tunnistaja ütlused ei satu vastuollu süüdistatava ütlustega, et ta jõi viina joogivee pudelist. Kuna Štõkov ise kinnitas kohtus ülekuulamisel, et joogivee pudelis oli tal tavaline 40% kangusega viin, mida ta on kasutanud desinfitseerimisvahendina, siis isegi 11 kui lähtuda süüdistatava ütlustest, siis ekspert on lähtunud ekspertiisi tegemisel õigetest andmetest, s.t et süüdistatav tarvitas, tema sõnul, umbes 250 ml 40%-list viina. Ehk ka see ekspertiisi tegemise lähtealus on õige ja kooskõlas süüdistatava enda versiooniga.
56. Kaitsja on seadnud kahtluse alla ka eksperdi kasutatud meetodi õigsust. Süüdistatava kehas etanooli kontsentratsiooni kindlaks tegemisel on ekspert kasutanud Widmarki valemit, mis on tuntud juba 1920-ndatest aastatest ja tegu on väga levinud meetodiga (vt nt teadusartikkel „Alcohol calculations and their uncertainty“, autor John Searle. Ilmunud teadusajakirjas „Medicine, Science and the Law“ 2015, Vol. 55

§ 189

lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 175

lg 1 p 3, 4, 9 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses, riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Toimiku materjalidest nähtub, et süüdistatavale riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: 129,60 eurot (tl 31) kohtueelses menetluses ja kohtulikus menetluses 216 +372 eurot. Ekspertiisikulud on antud asjas järgmised: summas 14+52+95, kokku 161,60 eurot (tl 7, 8, 24).

§ 175lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

Vastavalt

§ 179

lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2022.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 654 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on 981 eurot (654*1,5=981).

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib 14 määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-38-11, p 27). Kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele Dmitri Štõkov’ilt. Menetluskulude summa ei ole ülemäära suur. Samuti võib ta hakata hüvitama menetluskulusid osade kaupa juba praegu ja jätkata seda pärast õpingute lõpetamist ja tööle asumist. Kohus ei tuvasta alust D.Štõkovi menetluskulude kandmisest vabastamiseks.

§ 180

lg 3 lg 3 kohaselt kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et antud juhul võib määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Asitõendid

§ 126

lg 3 p 1, 2 ja 4 kohaselt menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses; muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale; väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Kohtu arvates kriminaalasja toimiku juures olev CD-R plaat (kõne häirekeskusele), mis asub kriminaaltoimiku juures tuleb jätta toimiku juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov kohtunik 15