Obsah (10)

§ 4062§ 42§ 415§ 113§ 14§ 4034§ 94§ 406§ 4061§ 1027

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2022, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-143340 Tsiviilasi Ferratum Bank p.l

§ 4062

lõikest 1 tühine ning lisaks ka seda, et hageja nõuab kostjalt viivist määras, mis ületab seadusjärgset määra kuuekordselt. Hageja vaidleb sellele oma 28.03.2022 seisukohas vastu, väites, et vaidlusaluse krediidilepingu krediidikulukuse määr ei ületa seaduses sätestatud piire, vaid kostja esitatud määr on näide olukorrast, kus krediit võetakse kasutusse maksimummääras ja tagasimakse toimub ühe aasta jooksul regulaarsete maksetena. Viivisemäära osas viitab hageja, et tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu lahendist asjas 2-20103014 on öeldud, et Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

§ 415

lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab

§ 415

lg 1 esimene lause aga ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele (vt ka Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Kostja märkis oma 10.04.2022 seisukohas, et hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi viidet ega tõendit, millest nähtuks kostja maksevõime kontrollimine enne laenu väljastamist. Hageja vastas sellele oma 16.05.2022 seisukohas, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 sätestab tarbija krediidivõimelisuse hindamise korra, mille kohaselt krediidiandja või vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine. Riigikohus on 31.01.2018. a kohtuotsuses nr 2-14-21710 selgitanud, et tulenevalt

§ 14lõigetest 1 ja 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 92 lõigetest 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Kostja on esmase taotluse esitamisel märkinud sissetulekuks 2000 eurot ja kohustusteks 400 eurot (lisa 1), samuti ei ole laenutaotluste esitamise ajal kostja esitanud andmeid selle kohta, et tal oleksid makseraskused. Juhul kui käesoleval ajal tugineb kostja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmisele, siis on ilmne, et kostja ise ei ole laenu taotlemise ajal lähtunud kohustusest esitada tõeseid andmeid.

§ 4034

lg 3 teise lause kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega, kui kostja hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine see, et väidetavalt olid kostjal laenutaotluste esitamise ajal kehtivad maksehäired, kuid maksehäirete olemasolu ei ole kostja ise taotluste esitamisel avaldanud ega kohtumenetluses tõendanud, ei saa kostja käesolevalt tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ning krediidiandja võimalik kostja maksevõime valesti hindamine ei too kaasa kostja poolt soovitud tagajärge (hagi rahuldamata jätmist). Hageja märgib, et isegi, kui laenuandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei muuda see olematuks asjaolu, et kostja on rahalisi vahendeid saanud. Ka sellisel juhul tuleks saadud krediidisumma tagastada.

1. Kostja seisukohad - Kostja vaidleb hagile vastu ja palub oma 26.02.2022 esitatud vastuses rahuldada hagi osaliselt ning on nõus hagejale tasuma 1768,34 eurot ja soovib selle tasuda igakuiste 50 euro suuruste maksetena. - Hagiavaldusest nähtub, et kostja on korduvalt kasutanud laenuandja Ferratum Bank p.l.c poolt võimaldatud laenulimiiti alates 07.03.2019–31.03.
2. Hageja on kalendaarselt välja toonud kostja poolt laenu katteks tasutud maksete suurused perioodil 07.03.2019– 10.06.2021 ning laenuks saadud krediidi summad, millest nähtub, et Kostja on laenu saanud 7773,00 eurot ning tagasimakseid on Kostja teinud 6004,66 euro suuruses summas. Kostja ei vaidle vastu väljavõttes esitatud summadele. - Hageja poolt on Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel välja toodud intressimäär 49,09% aastas, viivisemäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% aastas.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 30.11.2018. a seisuga oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01%, seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr kuni 60,03% aastas.

Kostjale väljastati esimene krediidisumma 1000 eurot 07.03.2019 ning väljastatud krediidikulukuse määraga 61,79%, mis on suurem kui seadus lubab. Kuna krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, on leping

4062 lg 1 alusel tühine. - Kostja kasutas krediidilimiiti kokku 7773,00 eurot ning sooritas tagasimaksetena kokku 6004,66 eurot. Seega tuleb kostjal tühise tarbijakrediidilepingu järgi tagastada 1768 eurot ja 34 senti (7773,00–6004,66).

§ 4062

lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on

4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi vastavalt

§ 94

lõikes 1 sätestatule.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (referentsintressimäär). Intressimäär
3. a, kui laenu saadi, kuni käesoleva ajani on 0,00% aastas. - Hageja nõuab kostjalt viivismäära, mis ületab seadusjärgset viivisemäära üle kuue korra. Hageja poolt nõutav viivisintressi määr on ebaseaduslik. Seadusejärgne viivisintressi määr on 8% aastas ehk 0,02% päevas ning lubatud maksimummäär Riigikohtu praktika kohaselt on 0,06% päevas ehk 24% aastas kui tasumisega on viivitatud. Riigikohus on selgitanud (vt - - RK 10.05.
4. a otsust asjas nr 3-2-1-25-16), et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Kolleegiumi arvates tuleb eelduslikult hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega oleks Hageja viivisenõue 849 euro ja 44 sendi väljamõistmiseks kostja vastu tühine kuna viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Leping

4062 lg 1 alusel on tühine, on tühised nii intressikui ka viivisintressi määrad, mida hageja nõuab. laenuandjaid, kes ilma suurema kontrollita andsid laenu juurde, et oleks võimalik eelnevaid kohustusi tasuda. Iga lisanduv kohustus suurendas igakuiste tagasimaksete summat veelgi. Kostja oli sattunud „laenuorjusesse“. Kostja oli hakanud „laenuorjusega “ toimetulekuks mängima hasartmänge ja kostjast oli saanud ka hasartmängusõltlane. Isik, kellel on tekkinud sõltuvussuhe ei suuda ennast diagnoosida. Sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest (sh laenu võtmine ja hasartmängu mängimine) tekib meeldiv elamus, mis võib muutuda isikule siduvaks vajaduseks. Kostja täiendas oma seisukohta 10.04.2022 ja lisaks seniste argumentide juurde jäämisele tõi välja, et lisaks hageja vastuskirjas nimetatud asjaoludele ning hageja poolt kohtule edastatud hagile ja lisadokumentidele, ei ole hageja kohtule esitanud ühtegi viidet ega tõendit, millest nähtuks kostja maksevõime kontrollimine enne laenu väljastamist.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline kogu krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Samuti peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise põhimõtete kohaselt hindama enda klienti (

§ 4034

lg 2 kohaselt hindama tarbija krediidivõimelisust) ja analüüsima enne krediidilepingu sõlmimist krediidi saaja võimekust kogu laen tagasi maksta. Selline kohustus on igal krediidiasutusel. Siinkohal viitab kostja

§ 4034

lg 6, millest tulenevalt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumise ja analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kostja kinnitab, et hageja ei ole kordagi nõudnud kostjalt pangakonto(de) väljavõtteid või muude dokumentide edastamist, mille alusel likviidsust hinnata. Hageja ei ole ka kordagi enne lepingu ülesse ütlemist huvi tundnud, milline on kostja kui krediidivõtja finantssuutlikkus ja kas kostja oleks võimeline krediidi tasuma uute kokkulepete sõlmimise tulemusena. Kohtu seisukoht

1. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lõike 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lõike 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
3. Pooled ei vaidle, et hagejale on võimaldanud kostjale tarbijakrediiti, kostja on seda kasutanud ja kasutatud krediidisummasid tagasi maksnud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on laenu vastavalt hagis nimetatule saanud, kuid pole laenu laenulepingutes kokkulepitud maksegraafiku alusel laenuandjale kohaselt tagasi maksnud.
4. Vaidlus on küsimuses, kas kõnealune krediidileping on kehtiv või tühine, tulenevalt kas

§ 4062

lõikest 1 (seaduses lubatust kõrgem krediidi kulukuse määr) või

§ 4034lõikest 1 (vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine).

8.

§ 406

ja 4061 annavad juhised, kuidas arvutatakse krediidi kulukuse määra, milliseid kulusid selle hulgas arvestatakse ja milliseid mitte.

§ 4061

lõige 1 sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. Kostja leiab, et pooltevaheline krediidileping on tühine tulenevalt seaduses lubatust kõrgema krediidi kulukuse määraga, mis vastavalt hageja esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on 61,79%. Hageja vaidles sellele vastu, osundades, et tegu oli näitega olukorras, kus arvutuse aluseks on intress 49,09% aastas krediidisaldolt eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Seega nõustub kohus kostjaga, et arvestades

§ 4061

lõikes 1 antud eeldust ja seda, et hageja poolt tõendina esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt on viivitamata ja täies mahus kasutusele võetud krediidi kulukuse määr 61,79%, ning see ületab seaduses lubatust kõrgemat krediidi kulukuse määra (lepingu sõlmimisel 60,03%).

§ 4062

lõike 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuna krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra. 9. Alates 21.03.2016 kehtivad

§ 4034

lõiked 1 ja 2, mille kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Kõnealuste sätete eesmärgiks oli ja on vältida laenuvõtjate sattumise n-ö laenuorjusse.

§ 4034

lõige 13 sätestab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Sama paragrahvi lõiked 6 ja 7 sätestavad tagajärjed vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimise korral: krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kuna tulenevalt seaduses lubatava krediidi kulukuse piirmäära ületamisest on pooltevaheline tarbijakrediidileping tühine, siis ei ole kohtul täiendavalt vajadust otsustada lepingu tühisuse üle seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või mittejärgimisega. Ent kuna pooled ka selles küsimuses on eri meelt, siis märgib kohus, et tõepoolest on krediidiandjal kohustus nimetatud põhimõtet järgida, selle põhimõtte järgmise tõendamiskoormus on seadusest tulenevalt krediidiandjal ning vastutustundlikult laenamiseks ei piisa vaid laenuvõtja kinnitusest, et laenutaotluses esitatud andmed on õiged. Vastutustundlik krediidiandja peaks tegema minimaalselt päringud avalikesse registritesse ja lisaks nõudma krediidivõtjalt tõendeid näiteks kontoväljavõtte näol. Hageja viidatud sisekorradokument ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise tõestamiseks piisav. 10. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 84 lg 1 teisele lausele tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 1027

sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Niisiis tuleb kostjal hagejale tagastada tühise tarbijakrediidilepingu alusel saadud summast tagasi maksmata osa, s.o 1768,34 eurot. 11.

§ 4062

lõige 2 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

§-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates

1. juulist 2016 0% aastas ning hageja intressi nõue summas 1162,44 eurot ei ole seega põhjendatud ja jääb välja mõistmata.
2. Viivise kohta on Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 öelnud, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine. Käesoleval juhul on tarbijakrediidilepingu lisana esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt viivisemäär võrdne intressimääraga (mida kohus põhjendatuks ei pidanud) ja kõrgem kui kolmekordne seadusjärgne viivisemäär (

§ 113lõike 1 2.

lause mõttes 24% aastas) ning seega tühine. Hageja on viiviseid arvestanud vastavalt lepingule 49,09% aastas. Kohus mõistab kostjalt välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga. Võlgnik on viivituses olnud perioodil 02.10.2021–07.02.2022 ehk 129 päeva, mis teeb põhinõudest 1768,34 eurost (kasutatud krediidisumma 7773,00 eurot, millest on maha arvatud kostja tagastatud summa 6004,66 eurot) 50,00 eurot.

1. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, rahuldades põhivõla ning viivisenõude seaduses sätestatud määras. Rahuldamata tuleb jätta hageja nõue intressi ja seaduses sätestatud määra ületavas viivise osas. Kostja taotlust määrata tasutav võlg osamaksetena tasumiseks ei pea kohus põhjendatuks, kuivõrd selle aluseks olevaid asjaolusid ei ole kostja esile toonud. Menetluskulud
2. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kannavad poole hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hageja siiski pidi oma nõude sissenõudmiseks kohtusse pöörduma ja on teinud selleks kulutusi nii riigilõivu kui esindajatasu näol (kostjal menetluskulusid olnud ei ole), on kohtu hinnangul õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõuded olid hagis kokku 6907,92 eurot, millest kohus rahuldas nõude kokku 1818,34 euro ehk 26,32% ulatuses. TsMS § 177 lg 1 punkti 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on osaliselt põhjendatud. Hageja on teinud vajaliku kulutuse maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 192 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu näol 258 eurot, kokku 450 eurot. Hageja taotles õigusabikulu summas 700 eurot 7 tunni eest määraga 100 eurot tund käibemaksuta. Kostja esitas vastuväited hageja õigusabi mahu osas, leides, et kuna tegu on hageja igapäevatööga ega vaja keerukat argumenteerimist, on ajaline maht üle paisutatud. Kohus leiab, et hageja tunnitasu määr ei ole ülemäärane ning esitatud menetlusdokumentide mahtu arvestades ei nõustu kohus kostjaga, et esitatud ajakulu oleks üle paisutatud. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks seega 1150 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud sellest kostjalt välja mõista seega 26,32% ehk 302,71 eurot. Kostja ei ole menetluskulude nõuet esitanud.
3. TsMS § 177 lõikest 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest kohtunik