Obsah (6)

§ 35§ 37§ 34§ 14§ 27§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2021.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-583 Tsivi

(perekonnaseadus) § 14 lg 1 järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

§ 35p 3 järgi varaühisuse varasuhe lõpeb abielu lahutamisega.

Hagi ja vastuhagiga on esitatud nõue ühisvara jagamiseks.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS (asjaõigusseadus) § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 6. Pooled ei vaidle, et ühisvarasse kuuluvad Q OÜ osa nimiväärtusega 2 500 eurot ja Z OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot (väljavõtted registrist kd II, lk 50, sama lk 193; kd II, lk 51, sama lk 194). Hageja on 27.01.2021 menetlusdokumendis märkinud, et ei vaidle vastu ka kostja väitele, et ühisvarasse kuulus abielu ajal soetatud Toyota Auris (väljavõte liiklusregistrist kd I, lk 101-103; sama kd II, lk 189-191), mille hageja 04.10.2017 kostja teadmata võõrandas ning kostjale midagi müügist saadust ei tasunud.

§ 34

lg 3 järgi kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Pooled ei vaidle, et ühisvarasse kuulub hüvitis seoses Toyota Aurise võõrandamisega. 7. Pooled ei vaidle, et W kinnistu (so kinnistu registriosa numbriga xxxxx, väljavõtted kinnistusraamatust kd I, lk 15, lk 145) on kostja lahusvara. Kehtinud

§ 14

lg 2 järgi võis kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kostja on menetluses soovinud mh kehtinud

§ 14lg 2 kohaldamist W kinnistu suhtes.

Nähtuvalt kinnistusraamatu väljavõttest tehti kostja kohta omanikukanne 19.12.1997, nähtuvalt kohtule esitatud abielutunnistusest ja abielulahutuse tunnistusest oli kostja 19.09.1987-07.10.2002 abielus Tga. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et W kinnistu soetati kostja eelmise abielu ajal, tegemist on kostja ja tema eelmise abikaasa ühisvaraga, millise 3 asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud veel kaks lepingut 1997. aastast (kd II, lk 47-48). Kohtule ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et kostja ja T oleksid ühisvara jaganud. Kohus leiab, et kehtinud

§ 14

lg 2 kohaldamine ei ole seetõttu W kinnistu suhtes võimalik, kohus ei saa pooltevahelise vaidluse lahendamisel käsutada kolmandale isikule kuuluvat vara. 8. Pooled vaidlevad, kas ühisvarasse kuuluvad hagis märgitud hüvitisnõuded.

§ 27

lg 3 kohaselt lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Riigikohus on selgitanud, et abikaasal võib olla

§-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Kolleegiumi arvates on abikaasal selline nõue sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne 1. juulit 2010 või pärast seda (3-2-1-193-13, p 12).

§ 34

lg 1 kohaselt kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

1. Hageja väitel tegi kostja oma abielu kestel teenitud töötasu arvel kulutusi järgmiste tööde tegemiseks W kinnistul: aasta 2007 2008 2010 2011 2012 2013 20142015 kulutus kuused kiik kaevude korrastamine uuele majale rookatus uuele majale rookatus juurdeehitus torutööd elektritööd haljastus haljastus aidale rookatus mänguväljak remont elumajas kiviaed kiviaed kiviaed summa (eur) 450 1000 2000 2000 3500 3600 1000 300 3000 3600 1500 700 1000 5000 5000 5000
2. Kohus tegi hagejale 13.04.2021 ettepaneku töödega seoses väidetavate asjaolude täpsustamiseks: millal iga töö tehti, milles see seisnes, millal pooled vastava töö tegemises kokku leppisid, kuidas ja millal toimus töö eest tasumine. Hageja täpsustas 14.05.2021, et töid tehti igal märgitud aastal perioodil maist oktoobrini ning kavandati oktoobrist maini, kuid tööde sisu ei täpsustanud. Hageja väitel kogusid pooled koos raha hageja kontole, et seda hiljem W talu tarbeks kasutada.
3. Kohtule on esitatud kostja pangakonto filtreeritud väljavõtted hagejale tehtud ülekannetest perioodil 01.01.2007-31.12.2017 (kd I, lk 105-117), millest nähtuvalt on kostja teinud hagejale regulaarselt ülekandeid selgitusega „ülekanne“: 2007.a. kokku 173 600 krooni (so 11 095,06 eurot), 2008.a. 105 000 krooni (so 6 710,72 eurot), 2009.a. ülekandeid ei ole, 2010.a. 92 600 krooni (so 5 918,22 eurot), 2011.a. 8 055 eurot, 2012.a. 6 800,08 eurot, 2013.a. 4 058 eurot, 4 2014.a. 2 640 eurot. Kohus palus hagejal 13.04.2021 mh seostada hageja poolte väidetavate töödega kostjapoolsed ülekanded, täpsustades, millistel kuupäevadel tehtud maksed missuguste tööde eest tasumiseks hageja väitel kostja tegi. Hageja nimetatut ei täpsustanud.
4. Kohus kuulas mõlemad pooled vande all üle asjaolude osas, mis oli abielu kestel tehtud pangaülekannete eesmärk, kust pärines ülekantud raha ning milleks seda kasutati.
5. Kostja vande all antud ütluste (kd III, lk 158p-159) kohaselt kandis kostja hagejale raha hageja ja laste ülalpidamiseks, hageja oli kodune. Raha oli mõeldud igapäevaste kulude katteks nagu söök, lastele riided, autode hooldus, bensiin, elekter, vesi, sõidukulud xxxle. Kostja töötas kodust eemal, kandis kogu oma sissetuleku hagejale. Raha oli kostja nii teeninud töötasuna, kui saanud päris palju ka oma vanematelt. Hageja vande all antud ütluste (kd III, lk 175-177) kohaselt olid pangaülekanded mõeldud nii igapäevasteks kulutusteks kui ka suuremateks kuludeks, konkreetsed kokkulepped puudusid. Ülekannetel raha kogumise eesmärki ei olnud, kostja kandis raha, et oleks olemas, kui on vaja. Kostja ei ole elanud kodust eemal, kostja maksis ise igapäevaste kulude eest nagu üür ja kommunaalmaksed. Kostja töötas turul. Hageja ei tea, et kostja oleks saanud oma vanematelt raha rohkem, kui emalt ühe korra lapsele korteri ostmiseks. Hageja kontole makstud raha kulutamine toimus selliselt, et kostja helistas ja ütles hagejale, et mingit tööd tullakse tegema ning hageja võttis arvelt sularaha välja ja maksis töö eest. Raha kulutamist oli nii üht kui teistpidi. Kostja ülekannetest tasuti järgmiste tööde eest: aida ja uue maja vana katuse asendamine rookatusega, pooliku ehitise edasi ehitamine, uue maja juurdeehitus palkidest pikendusena, uues majas torustiku vahetamine, nõudepesumasina ja pesumasina paigaldus, elektritööd, sanitaarremont vanas majas, kiviaia lappimine ja edasi tegemine, kuuseheki istutamine, mänguväljaku ja haljastuse loomine.
6. Kostja vande all antud seletuse kohaselt tegi kostja ülekandeid mh teenitud töötasust. Kohus leiab, et veenvad ei ole kostja ütlused selle kohta, et ülekantud rahast oluline osa oleks saadud kostja vanematelt. Kostja on esitanud 27.06.2008 maksekorralduse (kd III, lk 114), millest nähtuvalt kandis kostja ema kostja arvele 200 000 krooni selgitusega „ülekanne“. Hagejale tehtud ülekannete väljavõttest ei nähtu, et selle summa või muu tavapäraste ülekannetega võrreldes suurema summa oleks kostja kandnud pärast 27.06.2008 hagejale. Nähtuvalt kostja konto osaliselt väljavõttelt (dtl 227) tegi kostja 27.06.2008 Artig KV OÜ-le ülekande 300 000 krooni selgitusega „osamakse korteri eest Y“. Tõend on kooskõlas hageja ütlustega selle kohta, et kostja ema andis raha korteri ostmiseks. Nähtuvalt hagejale tehtud ülekannete väljavõttest on kostja teinud ülekandeid erinevates summades kuni 2016.a. (va 2009.a.) igakuiselt erinevates summades, vahel iganädalaselt, vahel paaripäevaste vahedega, ülekannete suurus tuhandetes kroonides ja sadades eurodes korraga. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kirjeldatud regulaarsuse ja ulatusega on kostja laenanud või saanud raha vanematelt, pigem viitavad ülekanded muutuva suurusega sissetulekule, mis on edasi kantud abikaasa arvele. Ka kostja ise selgitas vande all, et ülekannete suurus sõltus mh sellest, kuidas õnnestus teenida. Kohus asub seisukohale, et kostja kontolt 01.01.2007-31.12.2017 perioodil hagejale tehtud ülekanded on tehtud kostja samal perioodil teenitud sissetuleku arvelt. Tulenevalt

§ 25

ning kuni 30.06.2010 kehtinud

§ 14lg 1 oli tegemist poolte ühisvaraga.

1. Pooled ei vaidle, et nende abielu kestel vahetati kahel W kinnistul asuval hoonel (uuel majal ja aidal) katus, senine katus eemaldati ning paigaldati rookatus. Pooled vaidlevad millal tööd toimusid, kui palju maksid ning milliste vahendite arvel tööde eest tasuti. Kostja on esitanud 04.03.2019 võlatunnistuse (kd II, lk 49), mis on sõlmitud kostja ja tema ema vahel, milles kostja ema kinnitab, et kostja on saanud temalt 10.08.2009 laenu 17 600 krooni (1 124,25 eurot), et osta roogu ja tasuda rookatuse paigaldamise eest W kinnistul asuvatele hoonetele. Kohus leiab, et tõendist ei tulene iseenesest, et 17 600 krooni oli kogu katuste vahetamise maksumus ning tõend ei välista katustele täiendavate kulutuste tegemist ka hageja kontole tehtud ülekannetest, seda enam, et kostja selgitas menetluses esialgselt (24.01.2019 eelistungil), et rookatused paigaldati 2010.a. ja selle eest maksis kostja oma sissetuleku arvelt. 5 Samas ei ole ka ainult hageja vande all antud seletuse alusel võimalik selliseid täiendavaid kulutusi ning nende ulatust tuvastada. Kohus leiab, et juhul kui asjaolu kohta ainsaks tõendiks on menetlusosalise vande all antud seletus, saab tõend olla asjaolu tuvastamiseks piisav üksnes juhul, kui menetusosalise väited menetluses tervikuna on olnud järjepidevad ning oluliste vastuoludeta. Kohus leiab, et hageja väited menetluses ei ole rookatuste ehitamise osas olnud järjepidevad. Hagi viimase tervikteksti kohaselt olid kulutused katustele tehtud 2007, 2008 ja 2011 kostja poolt üle kantud rahast. 02.10.2018 menetlusdokumendis oli hageja märkinud, et rookatused paigaldati 2013.a. hageja korteri müügist saadud rahast, ka 24.01.2019 eelistungil selgitas hageja, et katuste ehitamine oli 2013.a. Hageja on nii oma menetlusdokumentides kui vande all antud seletuses möönnud, et ta tööde ja tasumise kohta kõike enam täpselt meenutada ei suuda. Juhul kui hageja asjaolusid täpselt ei mäleta, ei saa ka tema seletuse alusel asjaolusid usaldusväärselt tuvastada. Kohus leiab, et asjas esitatud tõendid ei võimalda tuvastada isegi mitte seda, mis aastal katuste vahetamine toimus, veel enam seostada nende tööde toimumist konkreetsete 10a vältel toimunud rahaülekannetega.
2. Tõendatud ei ole ka hageja väited seoses muude töödega. Hageja esitatud fotode (kd I, lk 197198, kd II, lk 2-5, 7-9, 11-14, 16-18) järgi ei ole tuvastatav ühegi väidetud töö sisu ega tegemise aeg. Hageja väited konkreetsete tööde olemuse ja ulatuse kohta on olulises osas sisustamata, nt mida tehti seoses kuuskedega (rajatud heki maht), milles seisnesid juurdeehituse või haljastustööd jne. Kohus on menetluses korduvalt juhtinud hageja tähelepanu asjaolude esitamise vajadusele. Hageja 14.05.2021 menetlusdokumendi kohaselt hageja täpsustada ei oska, sest möödunud on kaua aega ning rahaasjade ning tööliste koordineerimisega tegeles peaasjalikult kostja. Kohus saab asja lahendamisel lähtuda üksnes poolte poolt kohtu ette toodud asjaoludest. Juhul kui väiteid asjaolude kohta esitatud ei ole, ei ole kohtul võimalik ka hinnata, kas väidetud asjaolud on tõendatud. Kohus leiab ka, et tõendatud ei ole iga väidetud töö tegemise ligikaudnegi aeg, hageja väited peaaegu ühegi töö teostamise aja kohta ei ole olnud menetluses järjepidevad, seejuures on muutunud väited selle kohta, kas mingi töö tehti enne või peale abiellumist. Selliste kulutuste hüvitamise nõuetest, mis olid tehtud enne abiellumist, on hageja menetluses loobunud, menetlus on 04.01.2021 määrusega vastavate hüvitisnõuete osas lõpetatud. Hageja on vande all selgitanud, et asjassepuutuvaid ülekandeid tehti mh igapäevaste kulude katteks. Olukorras, kus tuvastada ei ole võimalik, milles tööd seisnesid ja millises mahus töid tehti, ei ole võimalik tuvastada kulutusi töödele mh hinnanguliselt, tuletades seda sarnaste tööde maksumusest. Muuhulgas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit ka selle väite tõendamiseks, et väidetud tööde indikatiivse maksumuse on andnud valdkondade asjatundjad. Kuna hageja väited tööde tegemise kohta ei ole tõendatud, ei hinda kohus tõendeid, millega kostja on soovinud tõendada, et väidetud töid ei tehtud (kd I, lk 88-96).
3. Kohus ei nõustu ka hagejaga, et asjas esitatu alusel oleks võimalik tuvastada osakaal, milles ülekandeid kasutati W kinnistu parendamise töödeks. Hageja väide, et hinnanguliselt 75% ülekannetest kulus Wle, ei põhine ühelgi asjas esitatud tõendil. Ainuüksi asjaolust, et kostja seletas 24.01.2019 eelistungil, et pangaülekanded olid nii lapse kui ka xxx kinnistu jaoks, seda järeldada ei saa. Kohus märgib, et samal istungil väljendas hageja seisukohta, et raha kanti üle ainult lapse jaoks ja ei puutu üldse asjasse. Esialgses vastuses hagile on kostja viidanud küll märkimisväärsetele kulutustele W majandamiseks, kuid kulutusi sisuliselt selgitanud ei ole. Kohus ei nõustu hagejaga, et mistahes kinnistuga seonduv kulu oleks vajalikuks või kasulikuks kulutuseks kinnistule või kinnistu huvides tehtud kulutuseks

§ 34lg 2 mõttes. Tulenevalt Ts

ÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 63 p 1 ja 2 esemele tehtud kulutused on vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse. Kostja selgitas vande all, et ülekanded olid mh mõeldud W kinnistu majandamiseks, mille all peab silmas kulusid kinnistule sõitmiseks ning vajalikeks kulutusteks koha peal nagu elekter, vesi, murutraktori bensiin. Kohus leiab, et asja kasutamisega seotud kulutusi ei saa lugeda asjale tehtud kulutusteks. Juhul kui tööde sisu ei ole võimalik tuvastada, ei ole võimalik hinnata ka, kas tegemist oli asja huvides tehtud, vajalike 6 või kasulike kulutustega. Samuti ei ole sellisel juhul võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses on töödega seoses W kinnistu väärtus tõusnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks oma väidet, et ilma hageja poolt väidetud kulutusteta oleks kinnistu väärtus tänaseks nullilähedane. Seetõttu ei oma tähendust ka kostja esitatud asjatundja arvamus, millega kostja soovis tõendada väärtust tõendavate parenduste puudumist (kd II, lk 29-46). Ka hageja käsitlus, mille kohaselt kohus peaks analoogia alusel kohaldama VÕS (võlaõigusseadus) § 127 lg 6 I lauset nõude ulatuse määramiseks ei saa kõne alla tulla olukorras, kui tuvastatud ei ole, et põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluvaid kulutusi oleks üleüldse tehtud. Seoses hageja väljatooduga, et ta niitis muru, tuulutas tubasid, hooldas uste hingesid, töötles puitpindasid kaitsvate vahenditega 11-12 a vältel W talus, millega seoses peaks saama hüvitise, leiab kohus, et tegemist on tavapäraste majapidamistöödega, mida tehakse seoses mistahes eluaseme elamiseks kasutamisega, mitte varalt kasu saamiseks või vara parendamiseks.

1. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et poolte ühisvarasse ei kuulu hüvitisnõudeid seoses ühisvara kasutamisega kostja lahusvara huvides, mistõttu ei ole neid nõudeid võimalik ka ühisvarana jagada. Kohus jätab hagi rahuldamata.
2. Kohus asub seisukohale, et poolte ühisvaraks on: - Q OÜ osa nimiväärtusega 2 500 eurot - Z OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot - hüvitis ühisvara vähenemise eest seoses Toyota Aurise võõrandamisega.
3. Pooled ei vaidle, et osaühingute osad tuleks jagada selliselt, et need jääksid hageja ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Samuti ei vaidle pooled, et Z OÜ osa on väärtusetu. Pooled vaidlevad Q OÜ osa väärtuse ja hüvitise suuruse üle seoses sõiduki võõrandamisega.
4. Kohtule on esitatud Q OÜ majandusaasta aruanded
5. ja 2019.a. kohta (kd III, lk 56-59, lk 98-101), viimases aruandes sisalduva bilansi kohaselt on ühingu netovara 31.12.2019 seisuga 332 eurot. Kohus on 13.04.2021 selgitanud, et osade turuväärtus tuleb tõendada vastuhagejal. Muid tõendeid peale majandusaasta aruannete osa väärtuse kohta esitatud ei ole. Kohus ei nõustu vastuhagejaga, et osaühingu kasum oleks samastatav osa väärtusega. Kohus leiab, et osa väärtuseks on muude andmete puudumisel minimaalselt jaotis, mis osanikul on ühingu likvideerimisel võimalik saada. Kohus tuvastab 2019.a. majandusaasta aruande alusel, et Q OÜ osa väärtus on 332 eurot.
6. Pooled vaidlevad, mis hinnaga võõrandas hageja Toyota Aurise. Kostja on esitanud kohtule 04.10.2017 müügilepingu (kd I, lk 104; sama kd II, lk 192), mille kohaselt müüs hageja sõiduki ostjale T. S. hinnaga „kokkuleppel“. Hageja on esitanud sama müügilepingu (kd III, lk 55), kus sõna „kokkuleppel“ juurde on täiendavalt kirjutatud „3550“. Kostja on seisukohal, et hageja tõend on võltsitud, 3 550 ei olnud mitte lepingujärgne müügihind, vaid hageja kirjutas „3550“ hiljem ise juurde.
7. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kohus tegi hagejale ettepaneku tõendite esitamiseks tõendamaks dokumendi ehtsust. Hageja on täiendavalt esitanud 27.09.2017 vestluse auto24.ee portaalist (kd III, lk 162), milles Toomas S pakub G. M.le 2008.a. Toyota Aurise ostmiseks hinda 4 000 eurot ning 02.10.2017 (kd III, lk 164) pakub G. M. vastu hinda 4 000, millele lisandub kütuseraha Tartusse sõitmiseks. Samuti on hageja esitanud suhtlusrakenduse vestluse (kd III lk 163), milles on saadetud foto hageja ID-kaardist ning 7 04.10.2017 on saadetud sõnumid: „Sidur olla läbi; Et ilmselt ei taha; Mingi vanem poeg tuli ka veel vaatama“, millele on vastus: „3550; Ja myydud; Kõik“.
8. Kohus ei nõustu kostjaga, et nimetatud täiendavad tõendid on ka kas võltsitud või vähemalt äärmiselt ebausaldusväärsed. Ainuüksi tõendite menetlusse esitamise ajast sellist järeldust teha ei saa. Vaidlus puudub, et G. M. on hageja tütar, pereliikmete abi kasutamine asja müügi (või ostmise) korraldamisel ei ole ebatavaline. Vestluste kuupäevad on kas mõned päevad enne müügilepingus märgitud kuupäevast või on kuupäev sama, so 04.10.
9. Auto24 vestluste pealkirjas on viidatud 2008.a. Toyota Aurisele. Ei ole eluliselt usutav, et hageja pere tegeles samal ajal erinevate 2008.a. Toyota Auriste müümisega, mistõttu asub kohus seisukohale, et vestlused puudutavad poolte ühisvaraks olnud sõidukit. Internetiportaalis või suhtlusrakenduses peetavaid vestlusi harilikult ei allkirjastata, sõnumitest nähtuvad saatmise ajad ei ole digiallkirja puudumise tõttu ebausaldusväärsed. Müügilepingus on märgitud, et see on sõlmitud Tartus, ka auto24 vestluse kohaselt tuleks müümiseks sõita Tartusse. Asjaolu, et ostja elukoht oli Võrus, ei tähenda, et müügilepingut ei saanud sõlmida Tartus.
10. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja poolt esitatud müügilepingu eksemplaril ei ole summa 3550 juures mõlema poole allkirja, ei välista seda, et müügilepingu pooled võisid vastavas hinnas kokku leppida. Samuti ei välista seda asjaolu, et liiklusregistrile esitati lepingu eksemplar, kus summat ei olnud. Müügilepingu visuaalsest vaatlemisest ei ole kohtule ilmne, et „3550“ oleks kirjutatud erinevalt kui ülejäänud tekst. Lepingu vormilt nähtuvad erinevad käekirjad, „3550“ numbrid näevad välja samasugused kui lepingus märgitud VIN-koodi ja registreerimismärgi numbrid. Kohus asub seisukohale, et hageja esitatud müügileping (kd III, lk 55) ei ole võltsitud. Asjaolu, et sõiduk võõrandati edasi juba 2017.a. novembris (kd III, lk 164), ei seondu kostja väitega, et tegemist võis olla näiliku tehinguga. Kohus tuvastab lepingu ning viidatud vestluste alusel, et hageja müüs sõiduki hinnaga 3 550 eurot.
11. Tulenevalt

§ 34lg 3 tuleb hüvitada vähenenud vara väärtus.

Hageja väitel oli sõiduki väärtus 4 633 eurot, millise asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud turuhinna päringu auto24.ee portaalist (kd II, lk 162; sama lk 195) ja 01.04.2019 müügikuulutused sarnaste autode kohta (kd II, lk 52). Nimetatud tõenditest on kohtu hinnangul asjassepuutuv üksnes turuhinna päringu vastus, sest see on tehtud 2017.a. teise poolaasta kohta, so sama perioodi kohta, kui sõiduk müüdi. Nähtuvalt nimetatud tõendist oli 2008.a. Toyota Auriste mootorivõimsusega 91 kW keskmine hind 2017.a II poolel 4 633 eurot. Samas ei kajasta müügikuulutuste alusel tehtav hinnang seda, mis hinnaga sõiduk müüa õnnestus. Kasutatud sõidukite puhul on ostja poolt hinna alla tingimine tavapärane. Ka hageja esitatud auto24 vestluse pealkirjast nähtub, et sõiduk on olnud müügis hinnaga 4 890 eurot, mis vastab kostja esitatud keskmise hinna statistikale. Ostja on pakkunud hinda 4 000 ning pärast sõidukiga vahetult tutvumist 3 550 eurot. Esitatud tõendid ei anna kohtu hinnangul alust järelduseks, et läbirääkimiste käigus kujunenud lõplik müügihind, 3 550 eurot, ei oleks vastanud konkreetse sõiduki tegelikule turuväärtusele müümise ajal. Asjaolu, et sõiduk oli läbinud iga-aastaselt märkusteta tehnoülevaatuse (väljavõte liiklusregistrist kd III, lk 164) ei anna teavet sõiduki seisundi kohta müügilepingu sõlmimise ajal. Kohus asub seisukohale, et ühisvarasse kuulub nõue seoses sõiduki müümisega 3 550 eurot. 27. Kohus rahuldab vastuhagi osaliselt. Kohus jätab vastavalt poolte soovile osaühingute osad hageja ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Kuna Z OÜ osa on väärtusetu, jääb osa hageja ainuomandisse kohustuseta kostjale selle eest hüvitist maksta.

§ 37

lg 3 järgi tuleb ühisvara jagada võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus mõistab vastuhagi kostjalt vastuhageja kasuks välja hüvitise Q OÜ osa ainuomandi eest pooles osaluse väärtuses, so 166 eurot (332:2). Samuti mõistab kohus vastuhagi kostjalt vastuhageja kasuks välja hüvitise pooles ühisvarasse arvatud väärtuses seoses sõiduki võõrandamisega, so 1 775 eurot (3550:2). 8

1. 16.01.2018 määrusega kohus tagas hagi, Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.03.2018 määrusega kohaldatud abinõud osaliselt. Hagi tagamise määrus jõustus osas, millega kohus keelas kostjal W kinnistu käsutamise ning seadis kinnistule hageja kasuks keelumärke. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tühistab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 386 lg 4 alusel.
2. Kohus leiab, et asja lahendamisel tähendust omavat teavet ei sisalda 08.04.2016 leping kinnistu jagamiseks (kd I, lk 7-11), lapse sünnitunnistus (kd I, lk 12), seoses hagi tagamisega esitatud tõendid (kd I, lk 13-14, 38-42p, 59-61), teave hageja kandideerimise kohta (kd I, lk 51), solvavad smsid (kd I, lk 86-87, lk 161), tõendid seoses Opel Vectra ostmisega (kd I, lk 97100), pooltevaheliste suhete ja teineteise iseloomustamiseks esitatud tõendid (kd I, lk 146-148, 23.11.18 hageja menetlusdokumendile lisatud salvestis, kd I, lk 156-160, kd II lk 163), tõendid seoses kinnistute ostmisega lastele (dtl 228-229, kd I, lk 165-166), fotod praamipiletist ja lukkudest (kd I, lk 189-192). Nimetatud tõendeid kohus ei hinda. Menetluskulud
3. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli ja lisaks sellele, et tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, peab kulude jaotamiseks TsMS § 164 lg 2 alusel esinema mõistlik põhjus (3-2-1-183-13, p 10). Kohus ei nõustu kostjaga, et selliseks mõistlikuks põhjuseks oleks käesoleval juhul asjaolu, et hageja initsieeris tema jaoks perspektiivitu kohtuvaidluse. Kohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis viitaksid hageja pahausksele käitumisele hagi esitamisel. Kostja väited tema vajaduste oluliste kahjustamise kohta on sisustamata. Kohus jätab poolte menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.
4. Hagejale on 04.07.2019 määrusega määratud riigi õigusabi. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kohus jätab riigil tekkinud menetluskulu riigi õigusabi tasule ning riigi õigusabi kulule seoses hagi rahuldamata jätmisega TsMS § 190 lg 4 alusel hageja kanda. Kohus vabastab hageja nimetatud kulude riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel osaliselt, osas, milles tekkis kulu seoses riigi õigusabi osutamisega isiku poolt, kelle kohus 31.03.2020 määrusega menetlusest seoses asjatundmatusega kõrvaldas. Kohus teeb määruse riigil tekkinud kulu väljamõistmiseks pärast kohtulahendi jõustumist vastavalt TsMS § 179 lg 1 ja
5. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 9