Rahatrahv tuleb Taavi Tammel tasuda kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud makseinfo kohaselt. Muus osas jätta PPA Lõuna prefektuuri 25.03.2022 otsus väärteoasjas 2780,22,001795 muutmata. KrMS § 180 lg. 1 alusel asjas olevad menetluskulud jäävad süüdlase Taavi Tamme kanda. DVD plaat videosalvestisega jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel asja materjalide juurde. 1 Otsus saata menetlusaluse isikule Taavi Tammele ja PPA Lõuna prefektuurile Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kaebuse esitamise soovist tuleb teatada otsuse resolutiivosa kuulutamisest 7 (seitsme) päeva jooksul kirjalikult Tartu Maakohtule. Kirjalik kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullpolitseinik B.V. koostas XXXX väärteoprotokolli nr AB1608954 menetlusaluse isiku Taavi Tamme suhtes. Menetlusalusele isikule heidetakse ette seda, et ta juhtis Tartu maakonnas XXX vallas XXX alevikus Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 181. km-l X mnt ja X tn vahel suunaga X tn mootorsõidukit, milles asus kiirusemõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade. Sellega rikkus T. Tamm liiklusseaduse (
) § 73 lg-s 8 sätestatud nõuet ning pani toime
§s 228 sätestatud väärteo. PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna menetlustalituse teabegrupi 25.03.2022 otsusega määrati T. Tammele
Menetlusalune isik vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse 11.04.2022 kohtule esitatud kaebusega, milles leidis, et PPA otsus tuleb nii mõistetud karistuse kui ka seadme konfiskeerimise osas tühistada. T. Tamm tunnistab, et tal oli peatamise hetkel sõidukis kiirusemõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade, kuid 27.02.2022 menetlusalune isik seda seadet ei kasutanud. T. Tamm teab, et seda seadet kasutada ei tohi. Seade oli autos, kuid see ei olnud sisse lülitatud. Lisaks eelnevale menetlusaluse isiku sõnul ta pärast otsuse saamist soovis tutvuda väärteoasja materjalidega, kuid vaatamata tema korduvatele teabenõuetele politsei ei väljastanud ühtegi materjali. Seejärel saadeti isikule määrus, millega otsustati eelpool nimetatud seade konfiskeerida. T. Tamm leiab, et seadme konfiskeerimine on ebaseaduslik. Samuti tunneb menetlusalune isik, et teda on täiendavate päringute eest karistatud ning samuti ei võimaldatud tal seadme konfiskeerimist vaidlustada. Menetlusalune isik palub kohut kohustada politseid väljastama temale väärteomaterjalide koopiad ja tagastama ära võetud seade. Kaebaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kohtuväline menetleja leidis 09.05.2022 kirjalikus seisukohas, et otsuse ja 11.04.2022 koostatud ebaselguste lahendamise määruse tühistamiseks puuduvad alused. Samuti leiab kohtuväline menetleja, et ära võetud seadme tagastamiseks puudub seaduslik alus. Ka kõik menetlusaluse isiku poolt nõutud väärteomaterjalid on temale väljastatud õigeaegselt tähtaegadest kinni pidades. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei oma tähtsust, kas sõidukis olnud keelatud seade oli töörežiimis ja aktiivses kasutuses või välja lülitatud. Kohtupraktikas on tunnustatud tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba mittetöötava antiradari sõidukis hoidmine. Menetlusalust isikut on seega õigesti karistatud
S § 83 lg 1, lg 4 ja
Kohtuväline menetleja ka rõhutab, et T. Tamme ei ole kaks korda karistatud. Kohtuväline menetleja jättis otsusesse algselt märkimata sõidukis olnud keelatud seadme konfiskeerimise. Nimetatud seadme konfiskeerimine on aga liiklusseadusest tulenevalt kohustuslik. Seega 2 juhindudes VTMS § 212 tegi kohtuväline menetleja seadme konfiskeerimise kohta 11.04.2022 ebaselguste lahendamise määruse, mille edastas ka menetlusalusele isikule samal päeval. Lähtudes eeltoodust ja VTMS §-st 132 p 1, kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus tühistamata. Kohtuväline menetleja nõustub asja lahendamisega vastavalt menetlusealuse isiku soovil kohtuistungil. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik oma kaebuse juurde, leides, et ta ei ole süütegu toime pannud, kui sõidukis olnud seade ei olnud kasutuses. Kohtuväline menetleja jäi oma kirjalikus seisukohas väljendatu juurde. Menetlusaluse isiku poolt sõidukis keelatud seadme hoidmine on tõendatud ning karistus vastab isiku süüle. Ka seadme konfiskeerimine on õiguspärane. Kõik menetlusdokumendid on menetlusalusele isikule õigeaegselt esitatud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
lg 8 sätestab, et mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.
näeb ette karistuse mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade. Kohtu hinnangul on väärteoprotokoll ja vallasasja läbivaatuse protokoll vormistatud nõuetekohaselt. Nii väärteoprotokollis kui ka väärteootsuses on süüteokirjeldus ühtne, selge ning arusaadav. Samuti on õiguspäraselt koostatud 11.04.2022 PPA ebaselguste lahendamise määrus. Väärteoprotokollist nähtub, et T. Tammele on selgitatud VTMS §-s 19 sätestatud menetlusaluse isiku õiguseid ja kohustusi ning isik on nende õiguste tutvustamise kohta andnud ka allkirja. Seega ei ole kohtul alust kahelda selles, et T. Tamm oli oma õigustest ka sisuliselt teadlik ja võimeline neid teostama. Kuna kohtul ei ole alust kahelda, et menetlusalune isik on saanud ka tutvuda kõikide tema suhtes menetletava väärteoasja materjalidega, siis jätab kohus T. Tamme taotluse nõuda kohtuväliselt menetlejalt veelkord välja väärteoasja materjalid tähelepanuta. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et T. Tamm juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit, milles asus kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade Escort Redline S/N XXX koos toitejuhtmega. Seda asjaolu tõendavad nii menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused kui ka vallasasja läbivaatuse protokoll. T. Tamm ei ole neid asjaolusid ka kaebuses vaidlustanud. Vaidlus on aga selles, kas T. Tamm on toime pannud
järgse süüteo sellisel juhul, kui ta valdas sõitvas autos mittetöötavat seadet, mis võimaldab avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Kohtu hinnangul tuleb sellele hüpoteesile vastata jaatavalt. Kohtuistungil T. Tamm selgitas, et tema hinnangul ära võetud seadme omamine ei ole karistatav. Sõiduki juhtimise ajal ta ka ei teinud midagi sellist, et oleks pidanud politseiametnikele liikluses silma jääma. Menetlusaluse isiku sõnul on ka umbes 5 aastat tagasi tema sõidukist leitud radariavastaja, kuid T. Tamm enda sõnul sellesse teemasse väga ei süvenenud, s.o maksis trahvi ära ja oligi kõik. Menetlusalune isik ka enda sõnul ei mäletanud, et seadme omamine oleks ebaseaduslik, vaid teadis, et seda ei tohi kasutada. Seade oli sõidukis ära peidetud. Samas T. Tamm enda sõnul politseinike selgituste peale eeldas, et seade autos olla 3 ei tohi ja aimas, et midagi on pahasti. Menetlusalune isik vaidleb ka seadme konfiskeerimisele vastu. Samuti ei saanud ta konfiskeerimist vaidlustada. T. Tamm soovib konfiskeeritud seadet tagasi saada. Kõige enam valmistab menetlusaluse isikule meelehärmi asjaolu, et ta enda teada ei rikkunud liiklusnõudeid, kuid teda ikkagi peatati. Menetlusalune isik rääkis kohtuistungil muuhulgas ka endal tekkinud emotsioonidest seoses sellega, miks politseinikud talle järele sõitsid ja kuidas nad teadsid, et tema valduses on keelatud seade, kuid käesoleva vaidluse lahendamisel need asjaolud ei ole relevantsed. Kohus ei hakka seega käesolevalt süüvima politseinike töökorraldusse ja selle aluseks olevatesse põhimõtetesse. Samuti ei pea kohus vajalikuks tuvastada, kas T. Tammelt ära võetud seadet Eestis müüakse – ka see asjaolu ei kuulu vaidluse esemesse. Kohtu hinnangul aga igal juhul T. Tamme poolt juhitav sõiduk peatati õiguspäraselt, sest politseiametnikud tuvastasid menetlusaluse isiku sõidukis keelatud seadme olemasolu. Kuidas aga ametnikud said keelatud seadme olemasolust teadlikuks, käesolevas asjas tähtust ei oma. Hinnanud väärteomenetluses kogutud tõendeid (menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused, vallasasja läbivaatuse protokoll) kogumis, asub kohus järgmisele seisukohale. Riigikohtu hinnangul, tõlgendades grammatiliselt
lg 8 ja § 228, siis neis sätetes sisalduv sõna „võimaldav“ viitab seadme potentsiaalile, mitte selle aktiivsusele. See tähendab, et
§s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest, kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne politsei poolt antiradari sõidukis avastamist selle välja lülitada, kuivõrd politseil puuduks igasugune võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (eeldusel, et politsei kasutuses pole omakorda radaridetektori detektorit). Nimetatud sätte lülitamisel liiklusseadusesse sooviti vastutuspiire laiendada ja muuta karistatavaks juba sellise seadme olemasolu sõidukis, mis võimaldab kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida, ilma et see peaks olema sisse lülitatud. Samuti ei ole õige samastada isikut, kes hoiab oma juhitavas sõidukis kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldavat seadet, isikuga, kes veab selliseid seadmeid oma majandus- või kutsetegevuse raames. Viimasel juhul on seadmete veo näol tegemist osaga kaubandustegevusest, mille puhul tuleb juhinduda kaubandustegevust reguleerivatest õigusaktidest. Eeltoodud kaubandustegevusele esitatavate nõuete järgimise korral ei ole radaridetektoreid vedava isiku tegevus õigusvastane (vt RKKKo 3-1-1-22-14, p 12.1-12.3). Väärib tähelepanu, et menetlusalune isik ei ole kordagi kohtuvälises ega kohtumenetluses väitnud, et tema sõidukist leitud seade ei kuuluks nende seadmete hulka, millega on võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Kuna T. Tamme poolt juhitavast sõidukist avastati kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade, on kohtuväline menetleja oma otsuses õigesti tuvastanud menetlusaluse isiku teos objektiivse teokoosseisu esinemise. Seega ei oma siinkohal ka tähtsust, kas leitud seade töötas või ei töötanud, kas see oli ära peidetud ning kas menetlusalune isik üldse andis kuidagi enda liikluskäitumisega sellise seadme olemasolust märku. Lisaks menetlusaluse isiku ütlustele tõendab T. Tamme poolt juhitavas mootorsõidukis BMW 730D reg-nr-ga XXX kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seadme leidmist 27.02.2022 vallasasja läbivaatuse protokoll. Kohus siinkohal rõhutab, et T. Tamme sõiduki läbivaatust teostati õiguspäraselt, sest korrakaitseseaduse (KorS) § 49 lg 1 p 4 alusel oli alust arvata, et sõidukis võib olla ese, mida võib võtta hoiule ja konfiskeerida. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt üldjuhul ei ole keelatud kasutada süüteomenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Väljaspool süüteomenetlust 4 kogutav tõend peab olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla (vt nt RKKKo 3-1-1-116-10, p 8). Lubatava tõendina on järjepidevalt käsitatud ka nt riiklikku järelevalve toimingut (s.o kiiruse mõõtmist) teinud ametniku ütlusi, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja järelevalvemenetluse käigus tehtud salvestist (vt nt RKKKo 3-1-1-67-15, p 14). Seega on ka vallasasja läbivaatuse protokoll praegusel juhul väärteoasjas ka lubatavaks tõendiks. Eelnevale tuginedes on kohtu hinnangul T. Tamm oma tegevusega täitnud
Kuigi menetusalune isik on leidnud, et tema rikkumist toime pannud ei ole, siis kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et väärteoprotokollis kajastatud süüteo sooritamine on kogutud tõenditega tõendamist leidnud. KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 järgi on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kuigi menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ta ei teadnud, et kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldava mittetöötava seadme sõidukis hoidmine on ebaseaduslik, siis ta vähemalt politseinike kontrollimise ajal enda sõnul möönis seda ja samuti on teda ka mõned aastad tagasi sarnase rikkumise eest karistatud. Järelikult T. Tamm pidas objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt nimetatud seadmega ringi sõitmisel siiski võimalikuks rikkumise toimepanemist ja ka möönis seda. Kohtu hinnangul menetlusalune isik seega pidas võimalikuks, et ta ei tohiks leitud seadet mootorsõidukis hoida. Kuna T. Tamm sellele vaatamata asus juhtima sõidukit, milles nimetatud seade oli, leiab kohus, et subjektiivsest küljest pani ta teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus ei tuvastanud T. Tamme käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut tuleb toimepandu eest karistada. VTMS § 133 p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja mõistnud T. Tammele rikkumise eest kohase ja ka üldjoontes proportsionaalse karistuse, kuid menetlusalusest isikust tulenevate asjaoludega seoses peab kohus vajalikuks T. Tammele määratud karistust mõnevõrra vähendada.
järgi saab karistusena mõista rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot). Käesoleval juhul määrati kohtuvälise menetleja otsusega T. Tammele karistuseks rahatrahv sanktsiooni keskmisest veidi suuremas määras, s.o 70 trahviühikut ehk 280 eurot. Kohus ei tuvasta käesolevas asjas karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. T. Tamm ei ole kohtuvälises ega kohtumenetluses avaldanud toimepandud süüteo osas kahetsust. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse süü on keskmine, sest ta ei ole avaldanud rikkumise osas kahetsust ning tal puuduvad ka kehtivad karistused samaliigiliste rikkumiste eest. Rikkumise ajal ei esinenud ka selliseid asjaolusid, mis õigustaks karistuse määramist keskmisest suuremas määras. Seetõttu peab kohus õigemaks vähendada T. Tammele määratud rahatrahvi keskmise määrani. Ka üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes peab isikule määratav karistus andma ühiskonnale signaali, et taolist käitumist ei saa sallida ning sellele peab järgnema proportsionaalne karistus. Keelatud seadme sõidukis hoidmine on väga taunitav, kuna sellega rikutakse Eesti Vabariigis kehtivat õiguskorda. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega).
Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid) on kohtu hinnangul kohane ja proportsionaalne mõista T. Tammele rahatrahv sanktsiooni keskmises määras, s.o 50 trahviühikut ehk 200 eurot. Kuigi ka kohtuvälise menetleja esindaja poolt ette pandud trahvimäär (s.o 70 TÜ) on iseenesest proportsionaalne, siis arvestades asjaolu, et T. Tammel kehtivaid karistusi ei ole, peab kohus mõistlikumaks trahvimäära veel alandada. Tuginedes eeltoodule, rahuldab kohus menetlusaluse isiku kaebuse osaliselt ja tühistab PPA Lõuna prefektuuri 25.03.2022 otsuse osaliselt väärteoasjas nr 2780,22,001795 karistuse määra osas. Kohus mõistab T. Tammele
Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud makseinfole tuginedes. Muus osas jätab kohus PPA Lõuna prefektuuri 25.03.2022 otsuse muutmata. Kuna kaebuse esitaja ei ole taotlenud karistuse kandmist, s.o rahatrahvi tasumist ositi pikema tähtaja jooksul ning ei ole ka kohtule esitanud tõendeid enda majandusliku olukorra kohta, jätab kohus karistuse tasumise kehtima kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tingimustel. Menetlusalusel isikul on võimalik kohtuvälisele menetlejale esitada taotlus karistuse ositi kandmiseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga ka selles, et T. Tamme valduses olnud keelatud seadme, s.o kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldava seadme Escort Redline S/N XXXXX koos toitejuhtmega konfiskeerimine KarS § 83 lg 1, lg 4 ja
Nimelt karistusseadustiku ja liiklusseaduse vastavatest sätetest koostoimes tuleneb, et kui isik on toime pannud
järgse süüteo, tuleb süüteo toimepanemise vahend (käesoleval juhul sõidukis olnud keelatud seade) menetlusaluselt isikult kohustuslikult konfiskeerida. Konfiskeeritud seade läheb riigi omandisse ja kuulub hävitamisele. Kuna kohtuväline menetleja ilmselgelt eksikult unustas nimetatud seadme otsusega konfiskeerida, siis VTMS § 212 alusel oli menetlejal õigus koostada täiendav määrus seadme konfiskeerimiseks. Kohtuväline menetleja on ka T. Tammele seadme konfiskeerimise osas kaebeõiguse andmisel õigesti viidanud VTMS §-le 76, sest nimetatud sätte lõike 2 kohaselt kaebuse kohtuvälise menetleja määruse peale konfiskeerimise otsustamise kohta väärteomenetluse käigus võib menetlusosaline esitada 15 päeva jooksul alates määruse koopia kättesaamisest. Kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja määruse tühistamiseks seega alused puuduvad. Kohus ka siinkohal rõhutab, et keelatud seadme konfiskeerimine käesolevas menetluses ei tähenda seda, et menetlusalust isikut on karistatud kahel korral, vaid isiku süüditunnistamisel
järgses väärteos kaasneb sellega ka keelatud seadme konfiskeerimine – menetlejal ei ole selles osas diskretsiooni ehk valikuõigust. Keelatud seade tuleb seega alati konfiskeerida. DVD plaat videosalvestisega tuleb jätta VTMS § 2 ja KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel väärteoasja materjalide juurde. KrMS § 180 lg. 1 alusel asjas olevad menetluskulud jäävad süüdlase Taavi Tamme kanda. Kohtunik Peet Teidearu (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.