KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kädi Sacik-Korn Otsuse tegemise aeg ja koht 08.aprill 2022, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-122085 Tsiviilasi AS

) § 113² lg 2 p-st 1 sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. Ühisteenused volitusel on võlgade sissenõudmisega tegelenud inkassoettevõte ja pärast võlamenetluse ebaõnnestumist on Ühisteenused tuvastanud liiklusregistrist sõiduki omaniku/vastutava kasutaja, mille järel jätkas sissenõudmismenetlusega Ühisteenused. Transpordiametile on hageja poolt tasutud riigilõiv 1 euro leppetrahvi kohta, kokku 13 eurot, et saada sõidukiomaniku või vastutava kasutaja andmed leppetrahvi vormistamise aja seisuga. Hageja selgitas, et hageja sõlmis KÜ-ga Jaama 195 (edaspidi KÜ) samal aadressil asuva parkimisalal opereerimise lepingu hea usu põhimõttest lähtudes ning kõikide majaelanike 2 huvides. Hagejal puudus alus kahelda KÜ-ga sõlmitud lepingu kehtivuses. Hageja hinnangul on tuleks muu hulgas arvestada asjaoluga, et esitatud ei ole tõendeid, mis kinnitaks, et parkimiskorda puudutavat KÜ otsust oleks vaidlustatud, mistõttu ka majaelanike KÜ koosolekul vastu võetud otsus on kehtiv ja seega on ka KÜ ja hageja vahel sõlmitud leping kehtiv. Hageja palus kostjalt mõista välja võlgnevuse 533 eurot ja sissenõudmiskulud

§ 113² lg 2 p 1 alusel summas 30 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja leidis, et: 2. • Kostja registreeris sõiduki 2016.aastal KÜ alal parkimiseks, tehes kõik endast oleneva, mistõttu leppetrahvinõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Alternatiivselt leidis kostja, et leppetrahvinõuet tuleks vähendada. Kostja hinnangul võib leppetrahvinõude aluseks olev tüüptingimus olla ebamõistikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu

§ 42lg 1 alusel tühine.

• KÜ 10.06.2014 üldkoosoleku otsus ei andnud juhatuse liikmele õigust vastavasisulist lepingut hagejaga sõlmida. • Jaam 195, Tartu kinnistul asuv maa-ala kuulub kõigi korteriomanike kaasomandisse ja puuduvad kokkulepped, mis oleksid maa-ala (parkla) andnud kellegi konkreetse isiku ainukasutusse. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on sõiduki, mis oli hagiavalduses nimetatud aladel pargitud, omanik; kostja on Jaama 195, Tartu parkimisala kaasomanik, sõiduk oli hagis loetletud, s.t leppetrahvinõuetel märgitud aegadel nimetatud aladele pargitud; hagejal oli leping parkimisaladel opereerimise teenuse osutamiseks, parkimisaladel olid avaldatud parkimistingimused, kostjal puudus Maaülikoolis alal parkimiseks parkimisluba ja leppetrahvinõuded oli esitatud mõistliku aja jooksul. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustust rikkunud Jaama tn 195 parkimisalal parkimisel ja kas hagejal oli nimetatud alal õigus leppetrahvinõude esitamiseks.
3. TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning hagimenetluse pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevalt taotlev hageja kostjalt 563 euro väljanõudmist. Nõude aluseks on 13 parkimistingimuste rikkumise tõttu esitatud, kuid tasumata leppetrahvinõuet. Kuna parkimine on asja kasutamine ja selleks peab olema õiguslik alus, mis võib tuleneda lepingust, seaduse alusel vms, on vaja vaidluse lahendamiseks välja selgitada, kas ja millisel alusel kostja parkimiskohta Jaama 195, Tartu ja Maaülikooli parkimisalal kasutas. Kuivõrd antud vaidluses on leppetrahvinõudeid esitatud kahel erineval parkimisalal Jaama 195, Tartu parkimisalal ja korra Maaülikooli parkimisalal, analüüsib kohus nendel aladel esitatud nõudeid eraldi. Parkimine Maaülikooli parkimisalal 3
4. Esmalt käsitleb kohus Maaülikooli parkimisala parkimistingimuste rikkumise tõttu 22.04.2017 esitatud leppetrahvinõude nr 0157014376 (dtl 51) esitamisega seonduvat. Hageja on leidnud, et kostja õigus parkimiskohta kasutada tulenes lepingust.

§ 3

p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 8

lg-te 1-2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 9

lg-d 12 sätestavad, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (lg 1). Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest (lg 2).

§ 16

lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.

§ 20

lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 158

lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

§ 159

lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 on tõendamiskoormis jagatud selliselt, et hagejal tuleb tõendada lepingu sõlmimist, väidetud tüüptingimused said lepingu osaks, kostja rikkus lepingut ja hageja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Kostja tõendamiskoormis lasub selles, et peab tõendama, et tal oli parkimisõigus. Hagiavalduse kohaselt parkis sõiduk numbrimärgiga XXXXXX sõiduk parkimistingimusi rikkudes Maaülikooli parkimisalal 22.04.2017. Parkimisalal olid parkimistingimused, mille kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel (dtl 44). Hageja töötaja tuvastas sõiduki parkimisel parkimistingimuste rikkumise, mis seisnes nõutava parkimisloa olemasolu puudumises, mis oleks andnud parkimisõiguse. Hageja esitas 22.04.2017 leppetrahvinõude nr nr 0157014376 (dtl 51). Kohtu hinnangul tähendab see seda, et tegemist ei olnud tasulise parkimisalaga. Tuginedes eeltoodule on tegemist nõudega, mis võiks esitatud asjaolude pinnalt kuuluda rahuldamisele

-s sätestatud tasuta kasutamise (mitte üürilepingu, sest üürilepingule iseloomulik tasu maksmise kohustus puudus, vt nt Tln Ringkonnakohtu 29.06.2018 lahendit ts.asjas nr 2-17-8518) sätete alusel.

§ 389

kohaselt kohustub tasuta kasutamise lepinguga üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Seega lepingu järgi kohustus üks isik (antud juhul hageja) andma teisele isikule (antud juhul kostjale) üle asja (antud juhul parkimiskoha Jaama tee 195, Tartu ja Maaülikooli alal). Kostjal puudus kohustus parkimiskoha eest tasuda, kuid parkimiskoha kasutamise eelduseks oli parkimisloa olemasolu. Kostja ei ole nimetatud leppetrahvinõude osas ühtegi vastuväidet esitanud (kostja vastuväited, sh leppetrahvinõude vähendamise taotlus ja viide tüüptingimuse tühisusele on seotud Jaama 195, Tartu esitatud leppetrahvinõuetega), mistõttu puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle, et kostja Maaülikooli parkimisalal vaidlusaluse sõiduki parkis, parkimisalal olid avaldatud tingimused, mis sisaldasid muu hulgas pakkumust lepingu sõlmimiseks, kostjal puudus parkimisõigus ja hageja esitas leppetrahvi mõistliku aja jooksul. Kuna kostja on palunud jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, hindab kohus hageja nõude esitamise eeldusi. Kohtu ette toodud tõendite pinnalt on kohtu hinnangul tõendatud, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 4 vaidlusaluse sõiduki parkimisega leping parkimiskoha kasutamiseks tüüptingimustes kehtestatud tingimustel, milleks oli parkimisloa olemasolu. Parkimislepingu sõlmimisel lepiti muu hulgas kokku, et parkimistingimuste rikkumise korral on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 57 eurot. Kostjal parkimiskoha kasutamiseks nõutavad parkimisluba ei olnud ja tuvastati hageja töötaja poolt parkimislepingu rikkumine. Hageja esitas 22.04.2017 leppetrahvinõude nr

1. Kuna kostja leppetrahvi ei tasunud, tuleb eeltoodust tulenevalt hageja leppetrahvinõue nr 0157014376 rahuldada ja mõista kostjalt välja esitatud 40 euro suurune leppetrahvinõue. Parkimine Jaama 195, Tartu parkimisalal
2. Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt Jaama 195, Tartu parkimisalal esitatud leppetrahvinõuete eest tasumist. Hageja tugineb Jaama 195, Tartu parkimisalal leppetrahvinõuete esitamisel sellest, et ta on sõlminud 06.04.2015 KÜ-ga Jaama 195 teenuse osutamise lepingu nr 10/1820 (dtl 207-210), mille järgi kohustus kontrollima lepingu objektil parkimise reeglite täitmise kontrollimist ja kutsuma kehtestatud korra eirajaid korrale, kasutades hoiatusi või leppetrahvi (lepingu p 1.1, 2.1, 2.2). Parkimiskontrolli teostamiseks oli hagejal õigus rakendada vajalikke meetmeid parkimiskorra tagamiseks, arvestades liiklusskeemi ja seadusandlust (leping p 2.4) ja paigaldada kinnistule täiendavalt teadetetahvlid informeerimaks sõidukijuhte ala kontrollimisest hageja poolt (leping p 2.6). Hageja on kehtestanud vaidlusalusel alal parkimistingimused, mille kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille järgi kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtu tingimustel. Tulenevalt parkimistingimuste p-dest 5, 7 ja 8 on sõidukijuht kohustatud operaatori parkimiskoha kasutamisel omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimisluba, mille sõidukijuht kohustub vahetult pärast sõiduki parkimist parklasse asetama parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt mootorsõidukit oleks võimalik tuvastada dokumendi kehtivust, v.a kui pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel ja lepingu rikkumise korral kohustub sõidukijuht tasuma operaatorile leppetrahvi 57 eurot (dtl 44). Seega on hageja lähtunud oma nõude esitamisel

§ 3

p-st 1, § 8 lg-test 1-2, § 9 lg-test 1-2, § 16 lg-st 1, § 20 lg-st 1, § 76 lg-st 1, § 101 lg-st 1, § 158 lg-st 1 ja § 159 lg-st 2. Kohus on otsuse p-s 6 märkinud, et kuna tegemist ei olnud tasulise alaga, võib esitatud asjaolude pinnalt olla sellisel juhul tegemist hageja ja kostja vahel tasuta kasutamise lepingu sõlmimisega

§ 389järgi.

Kuigi hageja hinnangul on tal kostjaga lepinguline suhe ning sellest tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, ei saa jätta käesolevas asjas tähelepanuta asjaolu, et kostja on vaidlusaluse parkimisala kaasomanik, mille üle poolte vahel vaidlus puudub. See tähendab, et kostjal võis parkimisõigus tekkida seaduse alusel. Kohus ei nõustu hagejaga, et kuna tegemist oli parkimise reeglite täitmise kontrolliga ja vastuvõetud kord ei muuda kaasomandi valitsemist, vaid on seotud kaasomandi eseme korrashoidmisega, võiks see olla käsitatav tavapärase korteriomanike huvidele vastava valitsemisena korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 35 mõttes, mille piires võivad korteriomanikud otsustada küsimusi häälteenamusega KrtS § 35 lg 1 järgi. Esiteks kuulub vaidluses kohaldamisele KÜ 10.06.2014 otsuse (dtl 235) tegemise ajal kehtinud seadus ja teiseks tuleb vahet teha kaasomandi osa kasutamise tingimuste ja kaasomandi osa kasutamise tingimuste täitmise kontrollimisel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-s 1 sätestatakse, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Sama sätte lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei taksita teiste kaasomanike kaaskasutust, ja lg-s 5 kehtestatakse, et kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele ning kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste 5 kahjustamisest. Seega võivad kaasomanikud AÕS § 72 lg-st 1 tulenevalt kaasomandis oleva asja valdamist ja kasutamist reguleerida kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse alusel, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas (vt selle kohta RKTsKM 17.04.2008 nr 3-2-1-12-08, p 8). See tähendab omakorda, et kaasomandiga seotud kõige olulisemad küsimused tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel ja seadusandaja on nimetanud ka juhtumid, mida on lubatud lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel, mitte enamuse otsusega (näit. AÕS § 74 lg 1). Ka 10.06.2014 KÜ korduskoosoleku toimumise ja seal vastuvõetud otsuste tegemise ajal kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) sätete kohaselt võivad korteriomanikud kaasomandi eset kasutada omavahelise kokkuleppe või häälteenamuse alusel tehtud otsuse kohaselt. Samas piiritleb seadusandja küsimused, mille lahendamise reeglites võib kokku leppida ühel või teisel viisil, kasutades tavakasutuse mõistet. Nii sätestatakse KOS § 12 lg-s 1, et korteriomanikud võivad korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega, sama sätte lg 2 viitab aga KOS § 11 lg 1 p-s 1 märgitud tavakasutusele, mille piires võivad korteriomanikud otsustada küsimusi häälteenamusega. KOS § 11 lg 1 p 1 järgi on tavakasutuseks korteriomandi reaalosa korrashoidmine ja hoidumine korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamisel tegevusest, mille toime teistele kaasomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomandi valitsemist reguleerib KOS § 15, mille lg-s 3 märgitakse, et korteriomanikud võivad kokkuleppeid arvestades häälteenamuse alusel otsustada küsimusi, mis jäävad tavapärase valitsemise piiresse. Tegevused, mis on käsitatavad tavapärase korteriomanike huvidele vastava valitsemisena, on mitteammendava loeteluna nimetatud KOS § 15 lg-s

1. Juhul kui korteriomanikud otsustavad asutada korteriühistu korteriühistuseaduse nõuete kohaselt, siis valitseb kaasomandit KOS § 8 lg 1 järgi korteriühistu, kes teeb seda korteriühistuseaduses sätestatud alustel ja korras. KÜ otsuse tegemise ajal kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 sätestas, et korteriühistu on korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Riigikohus on 18.01.2011 määruses ts.asjas 3-2-1-151-10 asunud seisukohale, et korterelamut teenindaval maal korteriomanike parkimiskohtade kindlaksmääramine on käsitatav kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisena, sest parkimisvõimalustes kokkuleppimine on korteriomanike jaoks oluline küsimus, mis ei ole vaadeldav korteriomandiseaduses sätestatud tavakasutusena. Selline kokkulepe peab tagama kõigile korteriomanikele õiglase lahenduse ning selle küsimuse lahendamiseks tuleb kolleegiumi arvates saavutada kõigi korteriomanike konsensus. Tuginedes eeltoodule, kuna vaidlusalune parkla oli kaasomanike omandis, väljus parkimise korraldamise otsustamine, s.o muu hulgas, mitu parkimiskaarti iga kaasomanik korteri kohta saab ning kui palju ta selle eest tasuma peab, KÜ üldkoosoleku pädevusest ning selles said kokku leppida vaid kaasomanikud ühiselt. See tähendab, et ka 25.05.2017 KÜ Jaama 195 korduskoosolekul p-3 käsitlemist leidnud parkimise korraldamise otsustamine ei välista kaasomandi kasutamist omandiõiguse alusel. Juhul, kui varasemalt oli KÜ üldkoosolekul otsustatud, et korteri kohta saab veebipõhiselt registreerida kaks sõidukit, oli vastavasisuline otsus mittetulundusühingute seaduse § 24¹ lg 1 alusel tühine ning seda ei pidanudki eraldi vaidlustama, sest oli tühine algusest peale (TsÜS § 84 lg 1). Kostjale teadaolevalt ei ole kaasomanikud parkla kasutamiseks kokkulepet sõlminud, s.t puudub kaasomanike vahel sõlmitud parkla kasutuskorra kokkulepe. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada vastav kokkulepe (dtl 203). Hageja teatas, et tal on võimalik esitada üksnes hageja ja KÜ Jaama 195 vahel sõlmitud lepingu (dtl 205). Kuna kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, tuli hagejal tõendada, et kaasomanikud oli kokku leppinud parkimise korras, mille järgimiseks hageja tellitud oli. Hageja vastavat asjaolu ei ole tõendanud. Seega ei ole käesolevas asjas leidnud tuvastamist asjaolu, et kostja omandiõigust parkla kasutamiseks oleks piiratud, mistõttu oli kostjal seadusest tulenevalt õigus parklat vallata ja kasutada ning parkimiskaardi olemasolu nõue temale kui kaasomanikule ei laienenud. 6 Kohus lisab, et nõustub hagejaga, et KÜ ja hagejaga sõlmitud leping kehtib, sest hoolimata kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe puudumisest, võiks parkimise teenuse lepingu sõlmimine olla käsitletav KÜ tavapärase valitsemisena, kuid antud juhul lihtsalt ei ole kehtivat korda, mille alusel seda parkimisnõuete kontrolli teostada. Täiendavalt lisab kohus, et isegi kui KÜ üldkoosolekul oli pädevus otsustada, mitu parkimiskaarti ühe korteri kohta väljastatakse, on kostja kohtu hinnangul omanud parkimisõigust. Hagiavaldusest nähtub, et hageja esitas leppetrahvinõuded KÜ Jaama 195 parkimisalal ajavahemikul 06.12.2016 kuni 29.06.
2. 25.05.2017 KÜ Jaama 195 korduskoosoleku protokollist (dtl 219-220) nähtub, et veebipõhine autoregistreerimine lõpetatakse ja tellitakse parkimiskaardid ning igal soovijal tuleb hiljemalt 10.juuniks teatada oma soovidest. See tähendab, et alles 2017.aasta
3. juuniks tuli teatada oma soovidest, seda millal korteri numbriga parkimiskaarte väljastama (need tuli otsuse kohaselt veel tellida) hakati, teada ei ole. Seega leppetrahvinõuete esitamise ajal kehtisid alal nö elektroonilised parkimiskaardid. Kostja on esitanud asja materjalide juurde e-kirjad (dtl 199), kus kostja kirjutas 29.06.2016 Yle, et alates 29.06.2016 ei pargi maja ees enam autod numbrimärgiga XXXXXX ja XXXXXX ning uus auto number on XXXXXX. Sellele on Y vastanud, et uus number sisestatud ja vanad kustutatud. 15.07.2016 on kostja uuesti kirjutanud Yle, et ta eksis 29.06.2016 e-kirjas auto numbriga ning õige number on XXXXXX. 04.08.2016 on kostja palunud oma 15.07.2016 e-kirjale vastust. Y on märgitud hageja ja KÜ vahel sõlmitud lepingus kontaktisikuks (dtl 208) ning ka 25.05.2017 KÜ koosoleku protokollist nähtub, et parkimisega seonduvas tuleb kirjutada Yle (dtl 219). Võttes arvesse, et kostja on KÜ-le oma sõiduki numbri edastanud ja ise ta sõidukit veebipõhises programmis registreerida ei saanud ning alles 25.05.2017 koosolekul oli teemaks veebipõhise autoregistreerimise lõpetamine ja parkimiskaartide tellimine ning hageja parkimistingimuste p 7 järgi võis parkimisõiguse anda ka elektrooniline parkimisluba (dtl 44) ja hageja ei ole tõendanud, et kostja parkimistingimusi rikkus, puudub hagejal igal juhul õigus nõuda kostjalt esitatud leppetrahvinõuete täitmist. Kokkuvõtvalt, tuginedes eeltoodule jätab kohus hageja leppetrahvinõuded, mis on esitatud Jaama tn 195, Tartu parkimisalal, rahuldamata. Kuna kohus jätab hageja Jaama tn 195, Tartu parkimisalal esitatud leppetrahvinõuded rahuldamata, sest KÜ koosolekul puudus pädevus otsustamaks kaasomandis oleva parkimisala kasutamiseks ning isegi kui KÜ koosolekul selline pädevus oli, oli kostja nõuetekohaselt oma sõiduki numbri parkimisega tegelevale kontaktisikule teatanud, puudub vajadus hinnata kostja väiteid leppetrahvinõuete vastuolust heade kommetega ja tüüptingimuse tühisust ning lahendada kostja alternatiivset taotlust leppetrahvinõuete vähendamiseks.
4. Lisaks leppetrahvinõudele nõuab hageja kostjalt Transpordiametile tehtud päringute eest tasutud riigilõivu kogusummas 13 eurot hüvitamist. Hageja on esitanud Transpordiametilt saadud vastuse väljatrüki, milles nähtub, et sõiduki riikliku registreerimisnumbriga XXXXXX omanik või vastutav kasutaja on kostja (dtl 71). Kuivõrd hagejal puudus õigus nõuda Jaama tn 195, Tartu parkimisalal kostjale esitatud leppetrahvinõudeid ja kohus jättis selles osas hageja nõude rahuldamata, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja Transpordiametile ühe

§ 113

² lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kuigi kostja ei ole konkreetseid vastuväiteid hageja sissenõudmiskuludele esitanud, on kostja on palunud jätta rahuldamata, mis muu hulgas hõlmab hageja sissenõudmiskulude nõuet. Seetõttu tuleb kohtul tuvastada, kas hageja sissnõudmiskulude väljamõistmise nõude 7 eeldused on täidetud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale kohtueelselt võlgnevuse kohta meeldetuletuskirju saatnud, mistõttu jätab kohus hageja nõude sissenõudmiskulu 30 eurot kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sama paragrahvi lõike 2 järgi, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on menetluses pakkunud kompromissina välja, et tasub hagejale 200 eurot (dtl 197). Hageja kostja kompromissettepanekut vastu ei võtnud (dtl 196). Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 31 eurot (kogunõue 563 eurot), s.o 6 % ulatuses, mis on isegi väiksem kui kostja poolt väljapakutud kompromissettepanek. Kuivõrd kohus rahuldas hagi isegi oluliselt väiksema ulatuses kui kostja oli kompromissina hagejale välja pakkunud, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja ei ole kohtule esitanud oma menetluskulude nimekirja. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud, mistõttu jätab kohus kostja menetluskulude suuruse sel põhjusel kindlaks määramata. /digitaalselt allkirjastatud/ Kädi Sacik-Korn kohtunik 8