← Eesti

1-21-5008/36

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. juuni 2022 Kohtuasja number 1-21-5008 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi Nikolai Grigorjevi (isikukood 38303020242) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
  2. aprilli 2022 määrus Määruskaebuse esitaja süüdimõistetu Nikolai Grigorjev Teised määruskaebemenetluse prokuratuur, esindaja Lõuna pooled abiprokurör Meelis Juursoo Asja läbivaatamise viis Ringkonnaprokuratuuri kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  3. aprilli 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Harju Maakohtu
  5. augusti 2021 otsusega tunnistati Nikolai Grigorjev süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 ja § 263 lg 1 p 1 järgi ning teda karistati 1-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti see karistus N. Grigorjevile Harju Maakohtu
  6. märtsi 2021 otsusega mõistetud 2 aasta 3 kuu ja 6 päeva pikkuse vangistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud ja 6 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvati
  7. novembrist 2020 ning karistusaeg lõppeb
  8. juulil
  10. Tartu Vangla esitas
  11. märtsil 2022 Tartu Maakohtule materjalid N. Grigorjevi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  12. Tartu Vangla ega prokuratuur N. Grigorjevi vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
  13. Tartu Maakohus jättis
  14. aprilli 2022 määrusega N. Grigorjevi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata ning kohustas vangistusseaduse § 76 lg 4 alusel vanglateenistust esitama kohtule materjalid N. Grigorjevi tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks uuesti 8 kuu möödumisel maakohtu määruse jõustumisest. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  15. Täidetud on formaalsed eeldused N. Grigorjevi ennetähtaegseks vabastamiseks.
  16. N. Grigorjevi senine elukäik on olnud väga keeruline. Teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja hetkel kannab ta kaheteistkümnendat vanglakaristust. Varasemalt on teda karistatud nii vara- kui ka isikuvastaste, aga samuti ühiskonnaohtlike kuritegude toimepanemise eest. Praegust vangistust kannab N. Grigorjev varguse ja avaliku korra raske rikkumise eest. Tema kuritegelikku käitumist on soodustanud soov saada majanduslikku kasu, sõltuvusprobleemid, puudulik probleemilahendusoskus ja väljakujunenud kuritegelikud hoiakud. N. Grigorjevi senist elukäiku hinnates on ilmne, et tal on õigusvastast käitumist aktsepteeriv ellusuhtumine ning ta ei soovi või ei suuda oma senisest väärast käitumisest õppida. Siiski ei saa üksnes N. Grigorjevi senise elukäigu ja arvukate karistuste põhjal järeldada, et ka praegune vangistus ei võiks olla oma eesmärki saavutanud.
  17. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on N. Grigorjev käitunud vanglas hästi. Tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning ta on motiveeritult osalenud vangla tööhõives. Samuti on N. Grigorjev läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja osalenud vabanemiseelsel nõustamisel. Küll aga on vangla iseloomustuse kohaselt mitmed planeeritud tegevused veel läbi viimata, sh sotsiaalprogramm „Õige hetk“.
  18. N. Grigorjevi vabanemisjärgsetele elutingimustele võib anda positiivse hinnangu. Tal on võimalus asuda elama Lootuse Külla, kus ta saab läbida rehabilitatsiooniprogrammi ning kus on talle tagatud igakülgne abi ja toetus. Lootuse Külla elama asumine oleks N. Grigorjevile vabanemise korral ilmselt ka parim lahendus, arvestades, et toetavaid lähedasi tal ei ole. Vangla iseloomustuse ja kohtuistungil avaldatu põhjal saab järeldada, et N. Grigorjevi suhted isaga on halvad ning vennaga ta praegusel ajal ei suhtle. Tal on kaks tütart, kellega tal lähedasi suhteid ei ole.
  19. Mööda ei saa vaadata N. Grigorjevi sõltuvusprobleemidest, mis on tugevalt soodustanud tema kuritegude toimepanemist. N. Grigorjevil on diagnoositud sõltuvus alkoholist ning ta ise tunnistab, et on olnud täielikus sõltuvuses ka fentanüülist. Nii alkoholi kui narkootikume on ta tarvitanud teismeliseeast saadik ning vaatamata varasemate vangisuste ajal läbitud sotsiaalprogrammidele ei ole ta suutnud nende tarvitamisest loobuda. Seetõttu ei saa kindel olla, et praeguse vangistuse ajal läbiviidav rehabilitatsioon või Lootuse Küla pakutav abi osutub tulemuslikuks. Erinevate sõltuvusainete pikaajalise tarvitaja puhul jääb risk tagasilanguseks alati alles. Siiski on kiiduväärne N. Grigorjevi motivatsiooni oma sõltuvusprobleemiga tegeleda, mida näitab nii sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ edukas läbimine kui ka soov läbida vabanedes rehabilitatsiooniprogramm.
  20. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et N. Grigorjevi ennetähtaegne vabastamine on praegu veel ennatlik ning tal tuleks enne vabanemist läbida needki individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused, mis on praegu veel läbimata. Praeguse alla pooleteiseaastase vangistuse ajal üles näidatud korrektne käitumine ei ole veel piisav, et olla kindel tema suhtumise muutuses ning võimes järgida kehtivat korda. Arvestades vangla iseloomustuses välja toodud ja kohtuistungil avaldatud mitmeid positiivseid asjaolusid ning N. Grigorjevi vangistuse lõpptähtaega on aga võimalik lühendada aega, millal vangla peab esitama kohtule uuesti materjalid N. Grigorjevi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Need materjalid peab vanglateenistust esitama kohtule uuesti 8 kuu pärast. Nii on tagatud piisavalt pikk aeg, mil N. Grigorjev saab vangistuses oma probleemidega edasi tegeleda ning samas jääks piisavalt pikaks ka kandmata karistusosa, et motiveerida N. Grigorjevit ennetähtaegse vabanemise korral pingutama. 2

(4)Määruskaebus
  1. Maakohtu määruse peale esitas N. Grigorjev määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada ja ta ennetähtaegselt vabastada. Kaebuse sisu on lühidalt järgmine. Tartu Vanglas viiakse rehabilitatsiooni läbi vaid pealiskaudselt ilma probleemi süvenemata, lühiajaliste programmidega ja ilma rehabilitatsioonile järgneva kohanemiseta. N. Grigorjev soovib läbida pikaajalise rehabilitatsioonikuuri rehabilitatsioonikeskuses, kus on olemas kõik vajalikud tingimused, rehabilitatsioon põhineb kristlikel väärtustel ning võimalik on ka järgnev kohanemine. Kohus ei arvestanud, et N. Grigorjevi käitumine on suuresti tingitud tema sõltuvusest ja just rehabilitatsioonikeskuses saab ta sellega kõige paremini tegeleda. Tema suurimaks motivaatoriks on seejuures tema tulevik. Kuigi kohus viitas, et osad individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused on N. Grigorjevil läbimata, siis sellega seoses jäeti tähelepanuta, et neid tegevusi ei ole N. Grigorjev saanud läbida temast mittesõltuvatel põhjustel. Tegemist on kas vangla soovimatusega tema probleemidega tegeleda või eelarvamusliku suhtumisega ning seetõttu ei saa kindel olla, kas ta üldse saab need tegevused vanglas läbida. Kuna N. Grigorjev ei ole kunagi läbinud rehabilitatsiooni ega kohanemist spetsiaalses keskuses ning samuti ei ole teda tingimisi ennetähtaegselt vabastatud (v.a
  2. aastal, kui ta oli alaealine), siis on põhjendamatu kohtu kahtlus rehabilitatsiooni tulemuslikkuses. Milleks siis muidu sellised keskused loodud on ning miks teeb justiitsministeerium koostööd selliste keskustega? Kohtu arvamus, et korrektne käitumine pooleteise aasta jooksul ei ole piisav, tekitab aga küsimuse, milline on siis piisav aeg. N. Grigorjevile teadaolevalt on küll kinnipeetavaid, kes on korduvalt rikkunud ennetähtaegse vabastamise tingimusi, kuid on sellele vaatamata ennetähtaegselt vabastatud ja nad on uuesti sattunud oma sõltuvuse tõttu rehabilitatsioonikeskustesse. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Niisugust prognoosi püstitades on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus N. Grigorjevit vabastamata jättes kaalutlusviga. Kuna maakohus põhjendas igati piisavalt ja asjakohaselt, miks ei saa N. Grigorjevit ennetähtaegselt vabastada ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei korda kohtukolleegium juhinduvalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 1 neid põhjendusi üle. Määruskaebuse argumentidele vastab ringkonnakohus vaid järgmist.
  5. On positiivne, et N. Grigorjev tunnistab oma sõltuvusprobleemi, on sellega vanglas tegelenud ja soovib vabaduses asuda rehabilitatsioonikeskusesse. Rehabilitatsioonikeskuses viibimine ja sealsetes tegevustes osalemine võib mõnede sõltlaste puhul olla tulemuslik. Siiski ei pruugi see nii olla ka N. Grigorjevi puhul. Tema sõltuvusainete tarvitamine on olnud pikaaegne ja ulatuslik ning seetõttu on tal isegi põhjaliku rehabilitatsiooni läbimise järgselt suur risk tagasilanguseks. Kui vangistuse piiratud tingimuste juures ongi N. Grigorjevil lihtne teha positiivseid tulevikuplaane ja lubada sõltuvusainetest edaspidi hoiduda, siis vabaduses ei pruugi nende plaanide elluviimine tal õnnestuda. Vabaduses on sõltuvusained lihtsasti kättesaadavad – isegi rehabilitatsioonikeskuses viibimine ei saa nende tarvitamist täielikult välistada ning samuti ei saa välistada seda, et N. Grigorjev jätkab sõltuvusainete tarvitamist pärast rehabilitatsiooni läbimist. Kuigi rehabilitatsioonikeskuses viibimine oleks talle väidetavalt esmakordne kogemus ja seetõttu võiks selle positiivset mõju ehk rohkem loota kui isikute puhul, kelle varasem rehabilitatsioonikeskuses viibimine on jäänud loodetud tulemuseta, ei saa siiski arvestamata jätta ka järgnevat. Nimelt tegeles N. Grigorjev oma sõltuvusprobleemiga juba varasema vangistuse ajal sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ raames, kuid jätkas sellest hoolimata vabaduses sõltuvusainete tarvitamist. Ka 3
(4)nähtub ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks koostatud vangla iseloomustusest kriminaalasjas nr 1-17-8080 N. Grigorjevi avaldus, et ta on käinud korduvalt oma sõltuvusprobleemi tõttu anonüümsete narkomaanide tugigrupis ja on uhke, et on suutnud ilma kõrvalise abita narkootikumide tarvitamisest loobuda. Et kõnesolev iseloomustus koostati
  1. aastal, kuid
  2. aastal pani N. Grigorjev narkojoobes toime uued süüteod, oli tema esialgne usk narkootikumidest loobumise kohta ennatlik ning ananüümsete narkomaanide tugigrupi abi ilma püsivate tulemusteta. Tõsi, varasem sotsiaalprogrammi läbimine, anonüümsete narkomaanide tugigrupi abi ja ka praeguses vangistuses läbitud rehabiliteerivad tegevused ei pruugi olla täielikult samaväärsed rehabilitatsioonikeskuses pakutavaga. Siiski annab varasemate sekkumiste ebaõnnestumine ja N. Grigorjevi enda varasem liigne eneseusk kõigiti põhjust kahelda, kas nüüd saab isegi rehabilitatsioonikeskusesse asumisel loota paremaid tulemusi.
  3. Sarnaselt maakohtuga peab ka ringkonnakohus oluliseks, et N. Grigorjev läbiks enne vabanemist kõik temale individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevused. Kuigi on tõsi, et senini ei ole N. Grigorjev saanud kõiki tegevusi läbida endast sõltumatutel põhjustel, ei ole siiski mingisugust alust arvata, et vangla ei sooviks neid tegevusi talle võimaldada või oleks senini nende tegevuste läbimist alusetult takistanud. Nimelt nähtub vangla iseloomustusest, et tagasilanguse ennetamise tugigrupis ei saanud N. Grigorjev planeeritud ajal osaleda kohtade puudumise tõttu ja piiratud ressursside juures ei saa vanglale seda ka ette heita. Sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbimine on N. Grigorjevile aga planeeritud alles
  4. aastasse ja tõenäoliselt on vangla lähtunud selliste plaanide tegemisel samuti saadaolevatest ressurssidest ja vangistuse täideviimise parimatest huvidest. Ei ole midagi tavatut ega etteheidetavat selles, kui erinevad individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused jagatakse kogu vangistusaja peale ja kinnipeetav saab osades tegevustes osaleda alles pärast ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemist.
  5. N. Grigorjev küsib, milline on piisav vangistusaeg, et kohus saaks teda usaldada. Sellist aega ei saagi konkreetselt paika panna. On täiesti võimalik, et mõnda vangi ei saa ennetähtaegselt vabastada ka siis, kui ta on olnud vanglas korralik väga pikka aega – tema eelnev elukäik võib viidata sellele, et ta hakkab vabanedes jälle kuritegusid toime panema. Seega on mõõduandev ikkagi kohtu hinnang KarS § 76 lg-s 4 viidatud asjaolude kogumile. Eelnevast tulenevalt on N. Grigorjevist tulenev uute kuritegude oht praegu veel liiga kõrge.
  6. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  7. aprilli 2022 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.