lg 1, § 49 lg 1, § 169 lg 4 p 4, 5; § 169 lg 5 nõudeid ning pani toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl karistas väärteoasjas nr 2302,21,002590 02.03.2022.a tehtud otsusega P Mt, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3,
lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ning
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kokkuvõtvalt leitakse, et menetlusalune isik ei ole liiklusõnnetust põhjustanud ja seega rikkumisi toime pannud. Kaebuse kohaselt kogutud tõendid mitte ei tõenda teo toimepanemist, vaid vastupidi. Nii on pealtnägija poolt XXX Xxxi kojamehe alla jäetud sedelil kirjas, et sellele autole tagurdati paremasse tagatiiba. Samas on XXX Xxxi vaatlusprotokollis kirjeldatud, et vigastused asuvad sõiduki tagumise põrkeraua vasakpoolsel osal. Seega on vaadeldud ja eksperdile hindamiseks esitatud teised vigastused, kui need, mida tunnistaja väitis autol olevat. Samuti ei ole kokkulangevad ekspertiisiaktis märgitud vigastused, need on fotode kohaselt ühel sõidukil 10 cm kõrgemal, kui teisel. Ühtlasi vaidlustatakse ka
P. M ei tea, et ta oleks ühelegi sõidukile otsa tagurdanud.
lg 4 ja 5 nõuete täitmise eelduseks on, et juht teab, et ta on osalenud liiklusõnnetus. Toimikumaterjalidest ei nähtu, milliste tõendite alusel on menetleja tuvastanud, et P. M teadis või oleks pidanud teadma sõidukite kontaktist. Seda teadmist ei saa eeldada. Isegi kui sõidukite vahel oleks toimunud kontakt, siis ei ole selge, kas selline riivav kontakt oleks juhile tajutav. Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et ta ei ole antud rikkumist toime pannud. 2021.a veebruarist mäletab vaid oma sünnipäeva ja Eesti Vabariigi aastapäeva. Tema sõidukit kasutavad ka teised, kui neil on vaja asendusautot remondis oleva auto asemele või kui ta ise vajab suuremat autot ja annab enda oma vastu. Ta ei tea, kas õnnetuse päeval keegi tema sõidukit kasutas ning ta ei soovi seetõttu ka konkreetselt kedagi nimetada. Tema hinnangul oleks olnud loogiline, et kannatada saanud sõiduki juht võtnuks temaga otse ühendust ja sel juhul saanuks asja lahendada ilma politseid kaasamata. 2 Tõele ei vasta ka politsei väited nagu oleks ta politseiasutusest lahkunud ütluste andmise eel ja manipuleerinud tervislike põhjustega. Kaebuse esitaja kaitsja jäi kaebuses toodud seisukohtade juurde, leides, et P. M pole sõidukit juhtinud ega avariid põhjustanud. Kaitsja rõhutab, et isegi kui möönda kahe auto kontakti, ei ole teada selle intensiivsus ning veelgi olulisema asjaoluna ei ole teada sõidukit juhtinud isik. Eksperdiarvamuses on 10 cm suurune vahe sõidukite vigastuste kõrguses, kuid seda, kas või milline oli tegelikkuses sõidukite kõrguste vahe, ei ole samuti tuvastatud. Ainuke järeldus on, et sõidukite vigastuste kõrgused ei klapi. Seetõttu ei ole tõendatud ka sõidukite omavaheline kontakt. Lisaks ei ole ühtki tõendit selle kohta, et sõidukis viibinud isik pidanuks aru saama, et toimus kontakt. Samuti taotles kaitsja menetlusaluse isiku poolt kantud õigusabikulude hüvitamist. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteo toimepanemine on täies mahus tõendamist leidnud ning isiku teod õigesti kvalifitseeritud. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb kaebusele täielikult vastu ja leiab, et kaebaja on talle etteheidetavad rikkumised toime pannud. Asjas on ainsana venimise põhjustanud kaebuse esitaja enda käitumine, sest pärast tema sõiduki vaatlust lahkus ta sõidukiga ja seletusi ei andnud. Hiljem viidates terviseprobleemidele ei õnnestunud teda üle kuulata enne, kui 30.09.2021.a. Politseis ei avaldanud ta kordagi, et keegi teine seda sõidukit kasutaks. Ekspert on vigastused omavahel seostanud ja selle käigus ei ole primaarne vigastuste nö kõrguste vahe, vaid see, kas vigastuste omavaheline suhe on sama. Siinses asjas on vigastused väga hästi seostatavad ja vastasel korral oleks ka ekspert andnud vastupidise arvamuse. Lisaks on tõendikogumis tunnistaja ütlused, kes nägi õnnetust pealt ja fikseeris otsa tagurdanud sõiduki andmed. Kui tunnistaja saab neljandalt korruselt aru, et on toimunud kokkupõrge, peab ka otsa tagurdanud sõiduki juht seda aru saama. Juhul, kui lähtuda sellest, et keegi teine võis sõidukiroolis olla, siis kaebaja peaks seda selgitama, praegusel juhul on ta andnud väga ebamääraseid ütlusi. Tõendamiskoormis on pöördunud ja seda ei väära ka see, et isik ei mäleta sündmust. Lisaks ei ole kohane ette heita seda, kuidas teine osapool liiklusõnnetusest teavitas, selleks on ettenähtud kord, et tuleb teavitada politseid, mitte minna teise osapoole ukse taha. Kõike eelnevat arvestades palus kohtuvälise menetleja esindaja jätta kaebus rahuldamata ja väärteootsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise ja analüüsinud neid kogumis koos poolte seisukohtadega, jõudis järeldusele, et P M süü väärteo toimepanemises väärteoprotokollis kajastatud viisil, ajal ja kohas ei ole kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud küll liiklusõnnetuse toimumine väärteoprotokollis nimetatud sõidukite vahel ja sellega varalise kahju tekitamine, kuid tõendatud ei ole, et selle oleks põhjustanud P M. Liiklusõnnetuse toimumist kinnitavad tunnistajate K. P ja Y. Y ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, sõidukite vaatlusprotokollides ja fotodel fikseeritud sõidukite vigastused, Y. Y tehtud fotod ning liiklustrassoloogiaekspertiisi aktis märgitu. Nii nähtub sõiduki xxx (XXX) vaatlusprotokollist, et sel on tagumise põrkeraua vasakul küljel tugevamad kriimustused kõrgusel u 62-64 cm maapinnast ning lisaks vähemärgatavad kriimustused u 56-62 cm kõrgusel (väärteotoimik lk 10, 13-15). Sõiduki Xxx vaatlusprotokollist nähtub, et selle tagumise põrkeraua paremas nurgas on tugevamad kriimustused mustal iluliistul u 57-59 cm kõrgusel maapinnast ja vähem märgatavad kriimustused liistu all kõrgusel u 51-56 cm. Seega katavad kriimustused mõlemal autol sama kõrged alad (vigastatud alad kõrgusega u 8 cm). Liiklustrassoloogiaekspertiisis on ekspert andnud mõlemal sõidukil olevate kraapejälgede hindamisel arvamuse, et sõiduki XXX põhjustatud vigastus võib olla tekitatud sõiduki Xxx parempoolse tagumise nurgaga. Samas tuleb sarnaselt kaebuses märgituga tõdeda, et vigastused fotodel asetsevad erinevatel kõrgustel. Üldjuhul välistaks see asjaolu võimaluse järeldada, et 3 sõidukid on omavahel kontaktis olnud. Praeguses asjas on aga oluline tähele panna, et sündmus leidis aset 08.02.2021.a, mida kinnitavad ka tunnistaja K. Pi kohtus antud ütlused. Üldteada on see, et veebruarikuus on väga tõenäoline, et maad katab enamasti püsiv lumikate. Kohtus ülekuulatud tunnistaja Y. Y (kannatanu sõiduki omanik) kinnitas, et ta tegi samal päeval, kui nägi klaasi vahele pandud sedelit, fotod sõidukist Xxx (lk 16pö). Arvestades, et tunnistaja K. Pi sõnul toimus kokkupõrge 08.02.2021.a õhtusel ajal ja tunnistaja Y. Yi tehtud fotodel on näha ka päevavalgust, saab järeldada, et need on tehtud järgmisel päeval, s.o 09.02.2021.a. Neilt fotodelt nähtub selgelt see, et maad katab lumi (lk 6). Arvestades, et tunnistajate Y. Yi ja K. Pi ütluste kohaselt sõiduk XXX parkis parkimiskohal (tl 16-17; 17pö-19) ning tunnistaja K. Pi sõnul tagurdas XXX otsa parkivale Xxxile (tl 17pö-19), on selgitatav ka see, et lumekattel ja parkimiskohtade ees manööverdav XXX asus parkivate sõidukite suhtes kõrgemal. Nimelt on iseloomulik, et talvekuudel tekivad regulaarselt kasutatavatele parkimiskohtadele n-ö lohud, mis tähendab, et kuna lumi ei saa pidevalt sadada autode poolt kaetud maapinnale, tõuseb autosid ümbritsev maapinna tase lumekihi võrra mõnevõrra enam, kui autode all. Tunnistaja Y. Yi ütluste kohaselt olid parkimiskohad majaelanike pidevas kasutuses, kindlaid kohti ei olnud, ta ise on parkinud nii P. M auto kõrvale, kui vastupidi (tl 17). Kohtu hinnangul puudub igasugune alus pidada tunnistajate Y. Yi ja K. Pi ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistajad ja ka kaebuse esitaja on kinnitanud omavaheliste suhete neutraalsust ja konfliktide puudumist. Tunnistaja K. P nägi aknast sõidukite kokkupõrget, seejuures tajudes seda nii, et XXX kokkupõrkest liikus ning fikseeris XXX-le otsa tagurdanud Xxx registreerimisnumbri ja pani selle kohta sedeli XXX kojamehe vahele. Kokkupõrget käsitles kohus juba eelnevalt, kuid sedeli panemise fakt kinnitab teisalt, et K. Pi ja Y. Yi vahel puudus ka eelnev isiklik suhtlus, sest vastasel korral saanuks K. P selle info edasi anda suuliselt. Veel on oluline see, et kuigi K. P sama trepikoja elanikuna võis olla näinud P. Mt antud Xxxiga sõitmas (tl 19) ning seetõttu oli tal sel viisil ka võimalik (kas või alateadlikult) P. Mt juhiks pidades süüstada, on ta jäänud ütlustes nähtu piiresse ja ausalt möönnud, et sõiduki juhti ta ei näinud (tl 18). Kaitsja poolt välja toodud vastuolu sedelil märgitud vigastuse paiknemise (parem tagatiib) ja selle tegeliku paiknemise (vasak taganurk) ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistaja K. P selgitas, miks ta võis sedelil eksida XXX vigastuse paiknemise osas – ta nägi sündmust 4. korruse aknast, Xxx tagurdas kiiresti, tehes seda nurga all ning ta ise vigastust vahetult ei uurinud. Kohtuistungil ta ka selgitas, et kirjeldatud autode paiknemise korral (esiosa maja poole), on tegu ikkagi vasaku küljega ja joonistas selle kohta ka selgitava skeemi (tl 18-19). Lisades siia kohtu poolt tuvastatud kraapejälgede kattuvuse juurde asjaolu, et ei XXX-l ega Xxxil ei ole muid vigastusi fikseeritud, on tunnistajate K. Pi ja Y. Yi ütlused täies mahus asjas kogutud kirjalike tõenditega kokkulangevad. Kohus leiab, et lähtudes tunnistaja K. Pi ütlustest selle kohta, et Xxx tagurdas kiiresti edasi-tagasi ja kokkupõrkest XXX liikus (tl 18-18pö), on ilmne, et Xxxi juht pani toime
rikkumised. Lisaks liikleja üldkohustustele (
lg 1), kohustab
lg 1 juhti tagurdamisel mitte ohustama ega takistama teist liiklejat ning vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Praegusel juhul on tuvastatud, et Xxxi juhi poolt valitud tagurdamise trajektoor ja sõiduki kiirus olid ebasobivad ning samuti ei kasutatud teise isiku abi. Selliste rikkumistega toimepandud tegu vastab
Seega on üheselt tuvastatav, et liiklusõnnetuse ja teisele isikule varalise kahju põhjustas küll P Mle kuuluva Xxxi juht, kuid samal ajal on P. M ise sõiduki juhtimise fakti ja liiklusõnnetuse põhjustamist eitanud. Kuigi menetlejale oli P. M positsioon teada ja olemasolevate tõendite pinnalt esines tõsine kahtlus selle kohta, et teo on toime pannud just P. M, ei kogunud menetleja õigel ajal täiendavaid tõendeid (nt võimalikud tunnistajad, salvestised, juhi andmete nõudmine), mis selle kahtluse oleks kinnistanud. Kohus on seisukohal, et neid tõendeid ei ole enam võimalik koguda ka kohtumenetluses, sest võimalike juhti näinud isikute või salvestiste leidmine on sedavõrd pika aja 4 möödumisel äärmiselt ebatõenäoline. Seega on P. M ütluste usaldusväärsuse hindamine võimalik üksnes olemasoleva tõendikogumi pinnalt. Kohus tõdeb, et kuigi P. M ütlused on ebamäärased ja võivad seetõttu näida isegi vähemalt osaliselt eluliselt ebausutavad, ei saa neid siiski tingimata ebausaldusväärseteks lugeda. Seda põhjusel, et kohtuväline menetleja on toimetanud väärteomenetlust viisil, mis on aidanud kaasa sellele, et asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud on jäänud välja selgitamata ning seda ei ole võimalik teha ka kohtumenetluses. Lähtudes mh uurimispõhimõttest, ei saa kohus jätta taolisele riigi ressursside ebaefektiivsele kasutamisele ka detailides tähelepanu juhtimast. Nimelt, kuigi 08.02.2021.a toimus liiklusõnnetus ja kannatanu esitas politseile selle kohta avalduse 17.02.2021.a, ei tehtud väärteotoimikust nähtuvalt ühtki katset fikseerida sündmuskoha olustikku ja koguda tõendeid kohapeal (sh tuvastada võimalikke valve- või sõidukite pardakaameraid, sõidukite ligikaudset paiknemist kinnistul, võimalikke teisi tunnistajaid jne). Tunnistaja Y. Y kuulati üle mitu nädalat hiljem, 04.03.2021.a ning alles siis vaadeldi tema sõidukit (fototabeli kohaselt on selleks ajaks talvisest ilmast saanud kevadine). Seejärel kuulati 05.03.2021.a üle tunnistaja K. P ning, nagu tema kohtus antud ütluste pinnalt saab tuletada, ei olnud menetleja temalt varem uurinud nt seda, kuidas selgitada võimalikku vastuolu tema kirjutatud sedelil ja XXX-l tegelikkuses esinenud vigastuste asukohtade kohta. (Kohus rõhutab siinkohal, et üheski aspektis ei ole kohus süüteo toimepanemise tuvastamisel tuginenud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlustele.) Seejärel vaadeldi 16.03.2021.a P M sõidukit, kuid teda menetlusaluse isikuna üle ei kuulatud, kuigi vajadus selleks pidi olema ilmne juba tunnistaja Y. Yi süüteokohta tehtud avalduse ja sellele lisatud sedeli foto pinnalt. Isegi mööndes, et menetlusalune isik ei järginud suulisi juhiseid ja lahkus, ei ole sündmuste sellist käiku nt menetleja ametniku ülekuulamise või ettekandega fikseeritud. Sellele järgnevalt kutsuti P. M menetlusaluse isikuna ülekuulamisele 21.04.2021.a, kuid see lükkus teadmata (menetleja poolt fikseerimata) põhjusel edasi ning ülekuulamine leidis aset alles teisel kutsel, 30.09.2021.a. Sellega seoses tuleb välja tuua asjaolu, et teadmata põhjusel, on P. M üle kuulatud tunnistajana ülekuulamise blanketti kasutades. Seejärel otsustas menetleja määrata asjas liiklusekspertiisi. Nagu eelnevalt kohus välja tõi, esines praeguses asjas sõidukite vigastusjälgede paiknemise kõrguste osas arvestatav erinevus. See asjaolu ei oleks tohtinud menetlejale tähelepanuta jääda. Arvestades, et ekspert ei ole eksperdiarvamuses (28.10.2021.a) sellist asjaolu eraldi välja toodud ega põhjendanud, tuleb järeldada, et menetleja ei ole seda asjaolu eksperdile teada andnud. Lisaks kõneleb menetleja järjekordsest tähelepanematusest seegi, et ekspertiisiülesandes on nimetatud XXX vigastuste paiknemise kohaks vasak tagatiib (lk 26, 27), kui tegelikkuses on vigastused vaid tagatiiva all, tagastange vasakpoolsel osal. Ka ekspert ise ei ole neid asjaolusid tähele pannud. Ekspertiisi tõendiväärtus oleks seega ilma kohtuliku uurimiseta märgatavalt madalam. Seejärel möödus veel mitu kuud, kuni P. M kutsuti uuesti menetlusaluse isikuna ülekuulamisele ning talle vormistati väärteoprotokoll. Kohtus on P. M andnud ütlusi, mille kohaselt ei ole ta liiklusõnnetust põhjustanud, ka ei mäleta ta sellel päeval sõiduki juhtimist. Lisaks esitas ta kaitseväite, et sõidukit kasutavad aeg-ajalt tema tuttavad, kuid ta ei tea, kas või kes konkreetselt sel päeval tema sõidukit kasutas. Seega tuleb tõdeda, et P. M on selliselt asunud teostama n-ö aktiivset kaitset, loomata reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks. Kohtupraktikas on leitud, et sellisel juhul ei ole alust tõlgendada süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlusi menetlusaluse isiku kasuks (nt RKKKo 3-1-1-85-07, 9.1). Siiski asub kohus seisukohale, et praeguses asjas ei ole põhjust menetlusalusele isikule sellist etteheidet teha. Eluliselt usutav on, et P. M sõidukit on kasutanud teisedki isikud ja seda võidi nende poolt teha ka liiklusõnnetuse toimumise ajal. Seejuures on P. M üsna täpselt nimetatud põhjused, miks teised isikud võisid tema sõidukit kasutada (asendusautoks) või miks pidi P. M isiklikust huvist autot välja laenama (juhuks, kui ta ise laenas kelleltki suuremat autot). Samal ajal näeb
lg 2 ette, et sõiduki kasutada andmisel peab omanik teise isiku poolt sõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või 5 kohtu nõudmisel esitama sõidukit kasutanud isiku andmed. Seega on seadusandja pidanud sellist vajadust oluliseks, kuid samal ajal otstarbekaks, et see kohustus on ajaliselt piiratud 6 kuuga ning kohtuvälisel menetlejal ega kohtul puudub pärast seda alus neid andmeid nõuda. Kohus on seisukohal, et seetõttu ei saa nende andmete pärast 6-kuulist perioodi esitamata jätmist (või mittemäletamist) ette heita mitte ainult liiklusseaduse, vaid ka väärteomenetlusõiguse tähenduses ja seda sõltumata sellest, et menetlusalune isik on valinud aktiivse kaitsetaktika. Teisisõnu, liiklusseaduses selgelt sätestatud ja ajaliselt piiratud kohustusest, õigusselguse ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtete aga ka süütuse presumptsiooni tagavate põhiõiguste (PS § 22
2, 3) koosmõjust tulenevalt ei esine kaalukaid argumente, mis võimaldaks siinses asjas jaatada seda, et aktiivse kaitsetaktika valinud isiku puhul on enese mittesüüstamise privileegi kasutamine piiratud. Eelnevat arvestades tuleb tõdeda, et puuduvad tõsikindlad tõendid, mis kinnitaks sõiduki juhtimise fakti P. M poolt ning nende kogumine ei ole ka võimalik. Sellest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul P M käitumises sedastatavad
Seetõttu kuulub VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt väärteomenetlus lõpetamisele mõlemas väärteos. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.09.2006.a otsusest kohtuasjas 3-1-1-6606 võib kohus, tuvastades mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2 kuni 9 loetletud küsimused käsitlemata. Eeltoodut arvesse võttes peab kohus võimalikuks mitte käsitleda täpsemalt ülejäänuid VTMS §-s 133 toodud küsimusi. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse ning lõpetab väärteomenetluse, tuleb väärtoemenetluse kulud, s.o liiklustrassoloogiaekspertiisi tasu summas 413 eurot, jätta riigi kanda. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Seejuures on kohtul laiaulatuslik kaalutlusõigus kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel (RKKKo 3-1-1-77-16, p 15). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051, p-d 38 ja 46). Praegusel juhul on kaitsja taotlusele lisanud ka arved, milles sisalduvad tööde kirjeldused annavad ka täpsema ülevaate kaitsja tegevustest. Taotlusele lisatud arvete kohaselt kulus kaitsjal kokku aega 4 tundi, s.o 1,5 tundi kaebuse koostamiseks, 1 tund kohtuistungiks ettevalmistamisele ning hiljem 1,5 tundi kohtuistungil osalemiseks. Kohus peab neid toiminguid vajalikeks ja nendele tegevustele kulutatud ajamahtu põhjendatuks. Kaitsja on oma taotluse ja selle lisa järgi kohaldanud tunnitasu määras 125 eurot. Arvestades Riigikohtu uuemas praktikas väljendatud mõistliku tunnitasu suurust liiklusväärtegude asjades, peab kohus 125-eurost tunnitasu (käibemaksuta) mõistlikuks. Seega kuulub taotluse alusel kokku 600 eurot koos käibemaksuga, mis tuleb Eesti Vabariigilt P M kasuks välja mõista. Kohus juhindub VTMS § 2, § 23, § 109-111, § 132 p 3, § 133-135, § 155-156; KrMS § 7 lg 3, § 175, § 180 lg 1, 3. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.