Obsah (9)

§ 200§ 73§ 78§ 121§ 28§ 56§ 218§ 57§ 58

1-21-8944 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-8944 (21231602004) Kohtukoosseis Eesistuja Märt Toming Rahva

§ 200

lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav Andrei Jakovlev ik: 37912250235, xxx kodanik, xxx, emakeel: xxx keel, töökoht: xxx, elukoht: xx Tõkend: elukohast lahkumise keeld. Varasem karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole, 1 kehtiv väärteokaristus. Lepinguline kaitsja Aleksei Smelov, Companion Õigusbüroo OÜ Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Andrei Jakovlev süüdi tunnistada

§ 200

lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 4 (neli) aastat. 2.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta Andrei Jakovlevile mõistetud ja ärakandmata vangistus, s.o tähtajaline vangistus 4 (neli) aastat Andrei Jakovlevi suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Andrei Jakovlev temale määratud 5 (viis) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 3.

§ 78

p 1 kohaselt arvestada Andrei Jakovlevile määratud 5 aastase katseaja kulgemist kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 26.05.

2. Andrei Jakovlevi suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld jätta muutmata, tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Asitõendid ja salvestised
3. Kohtueelsel menetlusel kahtlustatava Andrei Jakovlevi poolt politseile välja antud ja kannatanule G I tagastatud mobiiltelefon Xiaomi Redmi Note 9 s/n xxx koos selles olnud kahe Diil sim-kaardi ja Micro SD 2 GB mälukaardiga jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule G I.
4. Kohtueelsel menetlusel kahtlustatava Andrei Jakovlevi poolt politseile välja antud ja kohtulikul arutamisel kohtule asitõendina üle antud mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 1 musta värvi silikoonümbris (krim. toimik tl 49), mille omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi.
5. Kohtulikul arutamisel prokuröri poolt kannatanu ristküsitlusel näitliku abivahendina kasutatud ja kohtule üle antud kunstnahast kaante ja silikoonist telefoni ümbrisega mobiiltelefoni ümbris (krim toimik tl 50) hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi.
6. CD-R plaat Häirekeskuse hädaabi numbrile 112 tehtud kõne audiosalvestisega (krim. toimik tl 8) jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse.
7. DVD-R plaat xxx ja xxx turvakaamera salvestisega (krim. toimik tl 22) jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Tsiviilhagi
8. Jätta kannatanu G Ii kohtueelsel menetlusel esitatud tsiviilhagi 2390 euro nõudes kannatanu poolt tsiviilhagist kohtulikul arutamisel loobumise ja kannatanu väljendatud nõude äralangemise tõttu rahuldamata. Kuivõrd tsiviilhagist loobumise põhjuseks on süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud kompromissleping, mis on enne kriminaalasja kohtulikku arutamist täidetud, tuleb kannatanu tsiviilhagi menetlemine lõpetada TsMS § 431 lg 1 alusel. Menetluskulu
9. Andrei Jakovlevilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 1; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel - esimese astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1635 (tuhat kuussada kolmkümmend viis) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Andrei Jakovlev, 1-21-8944, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Andrei Jakovlevile tema avaldatud elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 lg 1 ja § 319 lg 2 alusel kohtumenetluse pool, kui ta esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. KrMS § 319 lg 4 kohaselt jäetakse apellatsioon läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.
10. SÜÜDISTUSE SISU Kohtusse saadetud süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Andrei Jakovlevi selles, et tema ründas 10.09.2021 ajavahemikul kell 23.40 kuni kell 23.58 xxx asuva kortermaja ees G Iit, lõi kannatanut korduvalt rusikaga näo- ja pea piirkonda, sealhulgas paiskas Andrei Jakovlev käelöögiga kannatanu pikali asfalti peale selja ja peaga vastu teekatet, misjärel jäi kannatanu liikumatult lamama. Järgnevalt lõi Andrei Jakovlev selili lamanud G Iit veel ühel korral parema käe rusikaga näkku ja võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kannatanu juurest maast mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 väärtusega 300 eurot, mille ümber oli musta värvi kunstnahast kaaned väärtusega 40 eurot, mida kannatanu varasemalt hoidis käes nähtaval ja mille ta pillas kukkumisel maha, ning koos mobiiltelefoniga istus A.Jakovlev oma sõidukisse Xxx Xxx reg.nr xxx ja lahkus sündmuskohalt. Peksmise 2 tagajärjel tekitas Andrei Jakovlev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi (s.o vasaku kulmu ääres verine haav, kuklal verine haav, vasaku põse paistetus, ülahuule siseküljel verine haav, ülalõuas vasakul poolel D24 hamba traumaatiline eemaldumine ja D25 hamba liikuvus). Oma tahtliku tegevusega pani Andrei Jakovlev toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, s.o

§ 200lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

23.03.2022 kohtuistungil avaldas süüdistatav Andrei Jakovlev, et süüdistus on talle arusaadav ja ennast süüdi ei tunnista. Kohtulikes vaidlustes leidis prokurör, et on tõendamist leidnud, et Andrei Jakovlev on kannatanule tekitanud tervisekahjustused ettekavatsetult ning füüsilise vägivalla toel on ära võetud kannatanu vara, seega on toime pannud

§ 200lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Prokurör taotles karistuseks mõista vangistus 5 aastat, mida mitte pöörata täitmisele

§ 73alusel katseajaga 5 aastat.

Kaitsja leidis, et tema kaitsealuse süü röövimise toimepanemises ei ole tõendatud, palub Andrei Jakovlevi õigeks mõista ja hüvitada talle menetluskuludena lepingulisele kaitsjale makstud tasu. Süüdistatav Andrei Jakovlev ütles 13.04.2022 kohtuistungil viimases sõnas, et tal ei olnud võõra vara omastamise eesmärki, kõikidel tema tegevustel oli enesekaitse iseloom ja kaitses oma autot ja isiklikku elu. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri seisukohad, kuulanud ära kannatanu ja tunnistaja ütlused ning süüdistatava süüd eitavad ütlused ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud ning kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, vaadanud kohtuistungil ka salvestisi, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.

§ 200

sätestab, et röövimine on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Kõigepealt analüüsib kohus, kas süüdistatava poolt toimus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.t kas tegemist oli süüdistatava jaoks võõra vallasasjaga. Ning edasi, kas süüdistatav kasutas asja hõivamiseks vägivalda. Kannatanu G I kohtuistungil antud ütluste (kohtu toimik, tl 27-28) kohaselt sündmuse õhtul läks xxx tänavale, sest xxx on tema korteri aadress, kuhu on vormistatud ka ettevõtte esindus. Sel õhtul sai kokku tuttavaga, tähistasid sünnipäeva, mille järgselt oli tugevas alkoholijoobes. Mäletab viimasena seda, et keeras Xxx tn, helistas abikaasale oma nutitelefonilt Xiaomi Redmi Note 9, ütles, et on kohal ja kõik. Seda, mis Xxx tn toimus, ei mäleta. Sai telefoni tagasi politsei käest septembri lõpus

1. Ise arvas, et oli telefoni ära kaotanud, pillanud kuskile, seda, kuidas kõik juhtus ei mäleta, mäletab vaid, et oli tänaval. Tema telefonil olid raamatukujulised kaaned, tugevast materjalist, võib olla kunstnahast, ekraan oli täielikult kaetav, et tööga ekraani mitte kahjustada. Tegemist oli tugevast materjalist musta värvi kaantega, esikaane sees olid taskud kaartide jaoks. Prokuröri poolt tutvustatud teised kaaned, mis on samuti mõeldud Xiaomi Redmi Note 9 mudelile, olid kannatanu hinnangul välimuselt täpselt samasugused, ka kaartide jaoks oli kaante sees samasugune koht. Samuti selgitas, et sündmuse õhtul kaarditaskus kaarte polnud ja oli need rahakotti pannud, sest kaartide väljaulatuv osa vigastas ekraani ülemist osa, kriimustas seda, kui kaaned kinni panna. Kui politsei talle telefoni tagastas, oli telefonil vaid silikoonümbris avaga kaamera jaoks, ekraan polnud kaetud ning ümbris oli tema jaoks võõras. Pärast 10.09 sündmust ei ole ta telefoni kasutatud kõnede tegemiseks, samuti ei ole internetti kasutatud. Kuna ei teadnud, mis telefoniga saanud on, blokeeris oma sim-kaardi 11.09, telefoni pani kinni novembris. Endale uue telefoni ja sim-kaardi ostis 13.
2. Kannatanu loobub 3 hagiavaldusest ja süüdistatavale tal pretensioone ei ole, kuivõrd nad jõudsid kokkuleppele. Talle hüvitati 1500 eurot, mis on kantud tema arveldusarvele ja selle summaga ta piirdub. Loobub tsiviilhagis esitatud summast 2390 eurot. Tunnistaja A L kohtuistungil antud ütluste (kohtutoimik tl 31-32) kohaselt ööbis
3. septembril Xxx tn xxx, olid perega üheksa, poole kümne ajal magama läinud, kui kuulis kolmveerand kaheteist ajal tänaval lärmi, mis ajendas teda ka hädaabi numbrile helistama. Kuulis ühte meesterahvast, kes rääkis vene keeles, karjus teise inimese peale, et mine siit ära, mida sa teed ja ropendas samal ajal väga palju. Kuulis ainult ühte häält, eeldas, et on tüli kuna see inimene karjus ja oli väga agressiivne. Kuna nende aken oli tuulutusasendis siis kuulsid kõike, kuna tänav on kohe akna all, kordas kahte fraasi koguaeg, kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Siis käis pauk nagu kokkupõrge, tunnistaja arvas, et on juhtunud midagi ta autoga, mis oli tänavale pargitud, seepärast läks akna juurde ja vaatas välja. Talle avanes pilt, et üks meesterahvas oli selili maas asfalti peal, teine mees liikus tagasi auto juurde, istus sõidukisse ja tegi äkilisi manöövreid, sõitis paar meetrit ja peatus, tuli autost välja ja läks tagasi maas lebava mehe juurde. Tunnistaja kartis mehe agressiivse kehakeele tõttu, et hakkab seda meest edasi lööma, aga maas pikali oleva mehe juures oli mobiiltelefoni laadne ese asfalti peal, siis ta läks ja võttis selle ning läks autosse tagasi. Auto seisis samal ajal esiosaga xxx tn poole, seda kuidas auto end pööras, tunnistaja ei näinud. Arvab, et tegemist oli mobiiltelefoniga, kuna oli väiksem kui tahvelarvuti ja suurem kui rahakott ja oli musta värvi, ei oska öelda, milline ümbris oli, kuna oli pime. Tunnistaja ei tea, kelle mobiiltelefon see oli. Seejärel meesterahvas pani pauguga ukse kinni ja kuna on tegemist tupiktänavaga, sõitis Xxx tn poole, peatus enne ristmikku ja jäi sinna seisma mõneks ajaks. Seejärel tagurdas 5-7m, tuli autost välja ja rääkis telefoniga kellegagi, tunnistaja sai aru, et vene keeles aga mida, ei kuulnud. Sai aru, et rääkis telefoniga, kuna tema käsi oli sellises asendis justkui räägiks telefoniga, hoidis telefoni suu ja kõrva juures. Samuti tunnistaja tundis mehe häälena ära selle sama hääle, mida kuulis tänavalt siis kui veel voodis oli, kes karjus „mida sa teed, mine ära siit“. See meesterahvas oli tunnistaja hinnangul kaine, kõne selge ja arusaadav. See mees tagasi lamava mehe juurde ei läinud, tegi auto lähedal väikese ringi ja siis istus tagasi autosse, pööras vasakule. Talle tundus, et see meesterahvas, kes maas oli, oli purjus, sellele viitasid tema liigutused, ta nagu ujus, ei tea, kas see oli traumast, aga hoidis pead ja käed olid verised ning tema hinnangul joobes inimese kõne on teistsugune, oli pigem mõmin. Tunnistaja ei näinud, mis seal juhtus, akna juurde tulles nägi juba lamavat meest. Tunnistaja A. L ütlusi kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll (krim. toimik, tl 2-8), mille kohaselt 10.09.2021 kell 23.56.20 helistati numbrilt xxx Häirekeskuse hädaabinumbrile naisterahva poolt. Helistaja teatab, et Xxx tn xxx, tema akna all käis mingi kaklemine, üks mees sõitis minema, teine mees vedeleb maas, ei ole aru saada, kas ta on purjus aga tal on käsi verine ja hoiab pead. Ära sõitis tume Xxx xxx, Xxxi moodi, sedaankerega. Helistamise hetkel seisab kõnealune sõiduk veel tänava lõpus ja siis keeras paremale xxx keskuse poole. Helistaja üürib Xxx tn xxx korterit, Apartment OÜxxx’lt ja selle maja küljes on kaamera, mis vaatab Xxx tn xxx maja peale. Süüdistatava Andrei Jakovlevi kohtuistungil antud ütluste (kohtutoimik tl 32-37) kohaselt oli ta 10.09.2021 tööl xxx kullerina ja oli Xxx xxx aadressil ajavahemikul kell 23-01, kuna tal oli seal tellimus. Andis tellimuse sel aadressil üle, läks autosse tagasi, pani koti autosse, kui temale lähenes tundmatu meesterahvas, kes väitis, et see on tema auto ja nõudis agressiivses vormis võtmeid ja autot tagasi. Süüdistatav kõigepealt ehmus, oli segaduses, ei teadnud kuidas reageerida, kuna meesterahvas oli agressiivselt meelestatud ja ähvardas. Meesterahvas ütles talle, et kui ta ei anna talle autovõtit, siis lahendab ta selle konflikti, kuid kuidas, süüdistatav ei tea. Süüdistatav ütles kõval häälel ja korduvalt talle, et ta ära läheks ja tal pole tema autole õigust. Kohtueelsel menetlusel küll leidis, et kannatanu karjus, kuid kohtuistungil leidis süüdistatav, et pigem oli tegemist agressiivses vormis auto ja võtme nõudmisega, ühtlases, suruvas toonis. Proovis mitmel korral ka autoga ära sõita. Selgitab, et oli sunnitud kasutama enesekaitset, ennekõike kaitsma oma autot, enesekaitse kasutamine on ka videost näha. Ei mäleta mitu korda kannatanut lõi, kuna oli šokiseisundis ja ei teadnud, kuidas reageerida 4 inimesele, kes üritab ta autot ära võtta, räägib, et see on tema auto ja püüab rooli istuda. Autosse kannatanu ei sisenenud, kuid kohtueelsel menetlusel väitis, et kannatanu pani pea autosse sisse ja vaatas seal ringi, seda seetõttu, et süüdistatava mälu on valikuline ja politseis ütluste andmise puhul oli asjaoluks see, et tegemist oli olnud konflikti olukorraga ja ta tundis endal kannatanu poolset survet. Kannatanu pani pea autosse esimesel korral siis kui süüdistatav autos istus, teisel korral, kui ta autost väljas oli. Kui kannatanu pea oli autos sees, süüdistatav alkoholilõhna ei tundnud. Terve aja oli võti auto süütelukus. Videolt on näha, kuidas ta üritas autosse minna ja sel hetkel tekkis süüdistataval kaitsereaktsioon ja ta oli sunnitud tarvitama füüsilist jõudu. Ta ei mäleta mitu korda ta füüsilist jõudu kasutas, aga kui nägi videot, oli tema jaoks ilmne, et oli sunnitud mõned korrad teda nö eemale lükkama auto juurest. Lõpuks õnnestus tal sealt ära sõita, viimaseid momente ei mäleta, kuna oli šokiseisundis aga sõitis sealt ära. Seda hetke, et oleks maas lamavat meest löönud päris hästi ei mäleta, võib olla ei saanud ta aru oma tegevusest, toimingutest kui sellele on eelnenud konfliktne situatsioon. Juba see, kuidas I talle lähenes, ehmatas teda ära ja esimesed sõnad olid, et see on minu auto. I tuli talle väga lähedale ja tal oli imelikud liigutused tema poole suunatud, käe hoovõtu sarnased, justkui kohapeal hüppamine, oli pime. I vehkis kätega tema näo ees, tema enda käed olid näo ees kaitseasendis. I vehkis parema käega, vasaku käega hoidis auto uksest kinni, käes ei olnud tal midagi. I hakkas süüdistatavat ähvardama, et ta lahendab selle konflikti ära ja pani käed taskusse, selle peale süüdistatav ehmus, arvas, et võtab relva või midagi välja, see oli juba kolmas kord kui tahtis sealt ära sõita, oli šokiseisundis, ei teadnud kuidas toimida, kui inimene takistab. Süüdistatavale auto roolis istudes tundus, et I võttis taskust välja mingi relva, see oli imelikult käes ja sihtis sellega tema poole. Ei oska seda relva täpsemalt kirjeldada, oli näha, et see oli telefon aga pimedas ei saanud sellest aru, oli šokis ja sai aru vaid sellest, et purjus inimene võib teha mida iganes ja tema tahtis lihtsalt ära sõita. Süüdistatav ei arva, et kannatanu alkoholijoobes oli, kuna nõue tema vastu oli konkreetne, agressiivses vormis ja mida ta tarvitanud oli, oli vaid tema enda teada. Esimesel korral pani I käe jope põuetaskusse, siis kui süüdistatav tuli tagasi ja palus Iil lahkuda auto ja tema juurest, taskust midagi välja ei võtnud. Teisel korral siis kui nad olid tänaval, võttis jope sisetaskust relva, kui ta läks tagasi autosse ja mees jooksis jälle tema juurde, süüdistatav pidas olukorda ohtlikuks. Süüdistatav ei mäleta enam seda hetke, kui kannatanu oli juba pikali maas, aga tema meelest ütles ta talle midagi halvasti, aga sõnu ei mäleta. Süüdistatav ei teadnud üldse mida teha, ei oska kommenteerida, kas sel hetkel kartis kannatanut. Ei tea täpselt kuhu ta lõi, aga tema jaoks kujutas I suurt ohtu ja võimalik, et süüdistatav ületas natukene enesekaitset. Viimaste toimingute ajal orienteerus halvasti oma tunnetes. Mäletab sündmuse õhtul asfaldilt mobiiltelefoni võtmist. Sõitis alguses autoga ära, ei leidnud oma telefoni ja läks tagasi, kuna arvas, et tema telefon kukkus maha pärast füüsilisi toiminguid. Mõne aja pärast sai aru, siis kui oli juba minema sõitnud, et see ei ole tema telefon, kuid see oli väga sarnane. Oli šokiseisundis ja ei saanud aru, kus tema asjad autos on. Ise kasutab kahte telefoni, ühte isiklikuks otstarbeks, teist töötelefonina. Kannatanu telefoni pidas oma eratelefoniks, tahvel Poco mudeliks. Töötelefonina kasutab Motorolat. Sai aru, et telefon ei ole tema oma, kui talle laekus järgmise tellimuse kinnitus, möödunud oli umbes 10-15 minutit, oli sel hetkel xxx tn. Ei läinud tagasi telefoni viima, kuna kartis meesterahvast, sest ta oli teda ähvardanud ja tahtis autot ära võtta. Leiab, et tal oli šokiseisund, hakkas sellest toibuma, kui läks järgi järgmisele tellimusele. Uus tellimus tuli siis kui koti autosse pani, enne intsidenti, xxx tänaval oli restoran, seda, kus klient asus, ei mäleta. Pärast seda uusi tellimusi vastu ei võtnud. Ei helistanud kuhugi, et röövlist ja relvast teatada, kuna unustas ära, et keegi võib aidata, ei lootnud kellegi toele, hiljem sai aru, et on olemas politsei. Sel hetkel kui telefoni maast korjas ei pööranud kaantele mingit tähelepanu, kaasi ei näinud, nägi esikülge, mis polnud millegagi kaetud. Kui telefoni autosse pani, nägi, et mingil hetkel olid teised kaaned maha kukkunud, silikoonist ümbris oli ka, ehk siis telefonil oled kahed kaaned. Pealiskaaned tulid klõpsuga lahti, kui telefoni istmele pani, seda aga pimedas ei näinud. Maha kukkunud kaasi nägi alles paar päeva hiljem, kui autot koristas. Pidas ümbrist koledaks ning viskas selle koos teise prügiga autost ära. Tagastas telefoni politseile, kui politsei talle helistas. Seni ootas, et telefoni omanik ise oma telefonile helistaks aga keegi ei helistanud. Kui oleks helistatud, oleks ta telefoni tagasi andnud, samas oleks parem olnud, kui politsei oleks kõigepealt rünnanud isiku kindlaks teinud. Ilmselt politsei ka ootas, et keegi ründest teataks, telefon on vaja tagastada, temal endal võõraid telefone vaja 5 pole. Ei mäleta, kas ise rääkis uurijale, et telefonil olid kahed kaaned ja ühed ära viskas, aga tema meelest nii oli. Süüdistatav ei mäleta täpselt auto seisma jätmist, autost välja tulekut ja sõbraga rääkimist, mäletab, et tahtis veenduda, et inimene, kes seal maas oli, on elus. Nägi, et ta liigutas seal siis, kui oli telefoni ära võtmas. Pärast seda rääkis sõbraga, kasutades oma telefoni Motorola, aga viimast hetke ei mäleta üldse, mälu on valikuline. Ei mäletagi täpselt, millise telefoniga rääkis. Saab aru, et eksis telefoniga, mingil hetkel tal ei olnud telefoni kaasas ja ei teadnud, kus see on ja ei märganud kohe, et kannatanu telefon jäi üle. Motorola mudel peaks olema GT, tavaline nutitelefon, mis on suuruselt väiksem kui kannatanu telefon. Situatsiooni ajal ei helistanud politseisse, kuna olukord oli pingeline, kontakt oli lähedane ja see ei lubanud valida politsei numbrit, ennast on vaja kaitsta, olla enesekaitses. Kannatanu oli pidevalt tema auto juures, auto kõrval, otse ei saanud ka liikuda, kuna tegemist oli tupiktänavaga ja oleks pidanud ümber pöörama, sein oli autost 10-15m kaugusel. Autouksed käivad seest poolt lukku, kuid ei jõudud autoust lukustada. Pärast viimast tellimust läks koju, xxx. Teab, kus Ida-Harju politseijaoskond asub, umbes 800m kaugusel tema kodust. 27.09.20221 asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga (krim. toimik, tl 10-22) on vaadeldud xx asuva hoone videosalvestist ajavahemikul 10.09.2021 kell 23.00 kuni 11.09.2021 kell 00.
4. Kaustas xxx-xxx on 32 videofaili ja 32 pildifaili, milledest omavad tõendusväärtust 9 videofaili. Videosalvestistest nähtub, kuidas Xxx reg. märgiga xxx pargib auto kaamera vaateväljas vasakusse alumisse ossa. Tänava lõpus on näha liikumas ka isikut, kelle kõnd on taaruv, kes liigub heledat värvi kolmekordse maja välisukse juurde. Sõidukist Xxx tuleb välja hallikat tooni riietega meesterahvas, kes on tuvastatud kui Andrei Jakovlev. A. Jakovlevi juurde tuleb meesterahvas, kellele annab xxx kotist kaks pakki ja kes seejärel lahkub. A. Jakovlev jääb sõiduki juhiistmele istuma, hoiab näo ees mobiiltelefoni. Taamal heledat värvi kortermaja välisukse ees olnud meesterahvas liigub kõnnitee pealt sõidutee peale, kõnd on taaruv, toetub pargitud sõidukile, seejärel liigub tagasi kortermaja välisukse juurde. A. Jakovlev suitsetab oma sõiduki juures. Taamal seisnud meesterahvas hakkab liikuma A. Jakovlevi suunas. Meesterahval on seljas tumedat värvi riided ja on tuvastatud kui G I. Meesterahvad suhtlevad, A. Jakovlev viskab suitsukoni ära, istub sõidukisse, G. I jääb seisma sõiduki ja avatud autoukse vahele. A. Jakovlev paneb sõiduki tuled mitmel korral põlema, proovib juhiust sulgeda, kuid G. I seisab ukse ja sõiduki vahel. A. Jakovlev väljub autost, seisab G. Iiga näod vastamisi ja lööb teda parema käe rusikaga vastu nägu. A. Jakovlev haarab G. Ii tõstetud vasakust käest, lükkab seda eemale ja lööb teda uuesti parema käe rusikaga vastu nägu. G. I taganeb selg eest, A. Jakovlev järgneb talle, proovib teda uuesti lüüa, kuid löök ei taba. A. Jakovlev läheb istub sõiduki juhiistmele, sulgeb sõiduki ukse, G. I järgneb talle ja avab sõiduki juhiukse, mille peale A. Jakovlev väljub sõidukist. Meesterahvad seisavad vastakuti, A. Jakovlev hoiab oma käsi näo ees, G. I eemaldub temast, misjärel A. Jakovlev läheb tagasi sõidukisse. G. I avab juhiukse vasaku käega, sõiduk hakkab sõitma, kuid G. I hoiab ikka ust lahti, paremas käes hoiab mobiiltelefoni. Sõiduk liigub, G. I hoiab ikka juhiuksest kinni, mis vahepeal läheb kinni, siis jälle avaneb, sõiduki liikudes liigub G. I sellega kaasa. Seejärel A. Jakovlev väljub autost, G. I taganeb, hoiab vasakut kätt enda ees püsti, A. Jakovlev lööb G. Iit parema käe rusikaga näkku, mispeale G. I kukub selili asfalti peale, paremas käes olnud mobiiltelefon kukub maha. G. I jääb tee peale lamama, A. Jakovlev läheneb lamavale G. Iile ja lööb rusikaga teda näkku, misjärel suundub tagasi sõidukisse, alustab liikumist ning pöörab sõiduki ringi. Seejärel jätab sõiduki seisma, väljub sõidukist ja läheb võtab maas lamava G. Ii kõrval asfalti pealt mobiiltelefoni, millel oli näha ka kaaned, A. Jakovlevi käes mobiiltelefoni ümbrise kaas on avatud ja laperdab kui ta liigub tagasi sõidukisse. Alustab sõidukiga liikumist ja sõidab tänava lõppu. G. I jääb asfalti peale lamama. Mõne aja pärast A. Jakovlev väljub sõidukist liikudes tagasi G. Ii suunas ise samal ajal telefoniga rääkides, jääb seisma heledat värvi kortermaja ees, vaatab G. Ii poole ja siis pöörab ennast ümber ja liigub tagasi sõidukisse ning pöörab vasakule ja sõidab ära. G. I lamab asfalti peal, käed pea all, püüab püsti saada, on näha, et käed on määrdunud ning lõpuks tõuseb käpukile, seejärel püsti, taarudes liigub kolmekordse kortermaja suunas, jääb seisma välisukse juures, kuhu tuleb ka politsei buss ja mõne aja pärast kiirabi. 28.09.2021 asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga (krim. toimik tl 39-48) on vaadeldud Andrei Jakovlevi käes olnud mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 koos musta värvi 6 silikoon ümbrisega. Mobiiltelefon on välja lülitatud, ekraanil on horisontaalsed kulumisjäljed ja mobiiltelefoni tagumine külg on sinist värvi. On fikseeritud mudeli number, IMEI koodid ning sim-kaartide numbrid, kaardipesas oli ka Micro SD mälukaart. Kriminaaltoimikule on samuti lisatud kaks mobiiliümbrist. Must silikoonümbris (krim. toimik, ümbrikus tl 49) on ümbris, millega Andrei Jakovlev politseile kannatanu telefoni tagastas. Musta värvi mobiili ümbris kaantega, kus on kaarditasku, ja sees oleva silikoonümbrisega (krim. toimik, ümbrikus tl 50) on esitatud prokuröri poolt näitliku abivahendina, kui Xiaomi Redmi Note 9 ümbris, mille osas kannatanu kinnitas, et tegemist on välimuselt täpselt samasuguste kaantega, kus on kaarditasku, mis oli tema telefonil. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt võõra vallasasja äravõtmisest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Objektiivsest küljest eeldab röövimine võõra vallasasja äravõtmist. Antud asjas ei ole vaidlust, et Andrei Jakovlevi valduses olnud ja tema poolt politseile tagastatud telefoni puhul oli tegemist kannatanule G I kuulunud telefoniga. Seda kinnitavad süüdistatav, kannatanu ja ka mobiiltelefoni eritunnused, s.o ekraanil olnud kulumisjäljed, mis olid kannatanu sõnade kohaselt tekkinud mobiiltelefonil olnud kaante kaarditaskus olnud kaartidest. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta. Süüdistatava poolt kannatanu kõrval lebava telefoni äravõtmine on selgelt jälgitav sündmuskoha videosalvestuselt. Kohus peab süüdistatava ütlusi osas, et ta ajas kannatanu telefoni enda omaga segamini äärmiselt ebausaldusväärseteks. Videofaililt lõpuga 065 positsioonil 02.47 on näha, et I võtab välja telefoni, telefoni ekraan helendab ja samal ajal hoiab auto juhiuksest kinni, kui Jakovlev autoga manööverdada üritab. 03.09 väljub Jakovlev autost, mille peale I taganeb, Jakovlev lööb Iit näkku, kes kukub maha ja siis lööb süüdistatav teda uuesti, videolt on näha, kuidas löökide tagajärjel kukub Ii telefon tema käest asfalti peale, telefoni ekraan helendab. 03.22 istub Jakovlev autosse, manööverdab, samal ajal on auto salongis armatuurlaual näha telefonihoidjas telefoni, mille ekraan helendab. 03.50 on Jakovlevil auto ümber pööratud, väljub koheselt autost ja suundub kannatanu juurde, kelle kõrvalt maast võtab telefoni, läheb autosse tagasi, 04.10 sõidab tänava lõppu ja seisab seal kuni 04.
5. Seega antud videofaili lõigust nähtub, et kannatanu oli oma telefoniga Jakovlevi sõiduki akna juures, ekraan helendas, seega pidi Jakovlev aru saama, et tegemist on telefoniga. Et kannatanul oli käes telefon, märkis süüdistatav ka kohtuistungil. Samuti helendas telefoni ekraan koheselt pärast kannatanu kõrvale maha kukkumist. Ei ole ka eluliselt usutav, et kitsal tänaval ainult manööverdades, mitte seistes, 28 sekundi jooksul suutis Jakovlev juba oma telefoni otsida ja otsustada, et maha kukkunud telefon oli tema oma, kui samal ajal on ka nähtav, et üks tema telefonidest oli armatuurlaua külge kinnitatud. Faili lõpuga 065 viimasel ligi 30 sekundil seisab Jakovlev tänava lõpus. Järgmisel videofailil lõpuga 801, pikkusega 18 sekundit, Jakovlev väljub autost ja kohe istub tagasi autosse. Videofaili, lõpuga 207, 23 sekundi jooksul Jakovlev väljub autost, kõnnib kannatanu juurde ja suundub autosse tagasi. Järgmise videofaili, lõpuga 329, seisab Jakovlev tänava lõpus ning 9dal sekundil sõidab ära. Seega pärast telefoni ära võtmist seisab Jakovlev veel autoga tänava lõpus, käib küll sealt ka kaks korda välja, aga autos istutud aja jooksul oleks olnud täiesti võimalik kindlaks teha, kas maast korjatud telefon oli tema oma või mitte ning see tagastada, kuid seda ta aga ei teinud. Seejuures rääkis Jakovlev pärast kannatanu juurest koos kannatanu telefoniga lahkumist telefoniga, tehes seda enda telefoniga. Seega juba sündmuskoha läheduses olles oli ta üheselt teadlik, et kannatanu juurest võetud telefon ei olnud tema oma. Samuti ei ole eluliselt usutavad A. Jakovlevi väited selle osas, et kannatanu telefonilt kukkusid klõpsuga kaaned küljest ära ja jäi vaid silikoonümbris. Näitliku abivahendina kohtule esitatud Xiaomi Redmi Note 9 kaantel, mille osas kinnitas kannatanu välimuselt originaaliga samataolisust, on näha, et silikoonümbris on kinnitatud kaante külge liimiga, mitte klõpsuga. Samuti ei ole kohtule senise elukogemuse pinnalt teada, et telefoniümbriseid üldse klõpsuga kinnitataks. Silikoonümbrisel, mis oli tagastatud telefonil küljes, ei olnud ka nähtavaid liimijälgi, mis sellele jääks, kui kaaned oleks eemaldunud, maha tulnud, ning tegemist on eraldi müüdava ümbrisega. Seega on alust järeldada, et tagastatud telefonile oli A. Jakovlev pannud 7 uue ümbrise kui oli kannatanu telefonil olnud kaanega ja tema sõnade kohaselt koleda ümbrise minema visanud. Seega Andrei Jakovlev kannatanult mobiiltelefoni äravõtmisega ja sellega ära sõites, kehtestas oma valduse ning saavutas asja üle võimu, tal oli võimalus hakata seda oma äranägemise järgi kasutama või käsutama. Samuti ei ole vaidlust selles, et kannatanu ei andnud mobiiltelefoni äravõtmiseks oma nõusolekut. Nagu kuriteo asjaoludest nähtub ei pannud süüdistatav toime lihtsalt võõra vallasasja äravõtmist, vaid äravõtmine toimus vägivalda kasutades. Alus selliseks järelduseks on selgelt nähtav videosalvestiselt, kus on näha, et süüdistatav lööb kannatanut kolmel korral rusikaga näkku ning neljandal korral siis, kui kannatanu juba asfaldile selili oli kukkunud. Oma tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, mis on tõendatud 11.09.2021 isiku läbivaatluse protokollist koos fototabeliga (krim. toimik, tl 23-30), mille kohaselt tuvastati G. Iil järgnevad kuriteo jäljed: verised käed, vasaku kulmu ääres ja kuklal verised haavad, vasak põsk paistes, ülahuule siseküljel verine haav. Epikriisi nr E227022 (krim. toimik, tl 31-37) pöördumise anamneesi kohaselt G. I toodi kiirabiga, patsient leiti maast, peast oli verejooks. Pealtnägijate sõnul oli kakelnud, patsient kaklust ei mäleta. Esineb kaks lahtist haava, üks kuklal, teine parema kulmu piirkonnas. Üks hammas on kadunud, patsient on alkoholijoobes, tuvastati alkoholisisaldus 3,35 g ühe liitri vere kohta. G Ii AS Lääne-Tallinna Keskhaigla raviplaanist (krim. toimik, tl 38) nähtuvad vasakul pool ülalõuas eemaldunud hamba puhul võimalik ravi, tulemuse säilitamine ning ravi kestus ja selle maksumus, mille esimene etapp oleks kuni 800€ ja teise etapina implantaadi asetamine 1600€. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanule tervisekahjustusi ning samuti tekitas sellise kehalise väärkohtlemisega ka valu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud

§ 121

lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Nii süüdistatav kui tema kaitsja on asunud seisukohale, et antud juhul kannatanu ründas süüdistatavat ning seega oli tegemist hädakaitsega süüdistatava poolt. Hädakaitse üheks eelduseks on

§ 28

lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Riigikohus on selgitanud, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks

§ 28lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine).

Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (Vt alates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsusest asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11, 12 ja 17.) Hädakaitseseisund on olemas juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks, mida hinnatakse ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Kui selline objektiivne kõrvalseisja leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub või on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus nr 1-19-8038/67, p 26.) 8 Eeltoodud tõendite pinnalt ei saa kohus nõustuda, et tegemist oli hädakaitseseisundiga. Süüdistatav on väitnud, et kannatanu tahtis tema autot endale ja nõudis võtmeid. Kuid nagu ka prokurör süüdistatavat küsitledes välja tõi, väitis süüdistatav eeluurimisel, et kannatanu karjus ta peale, et ta autost välja tuleks, kuid kohtuistungil juba leidis, et tegemist oli nõudmisega agressiivses vormis ning seda ei karjutud. Tunnistaja A L aga kinnitas, et tema kuulis tänava peal ainult ühe meesterahva karjumist, ropendamist, kellena ta tuvastas süüdistatava. Samuti on kaheldav süüdistatava poolt kirjeldatud oht temale ja tema varale. Süüdistatav kirjeldas, et I tegi tema suunas imelikke liigutusi kätega ja hüppas kohapeal. Mingit hüppamist ei ole videosalvestiselt (edaspidi viidatud failile lõpuga 065) näha, samuti käte liigutamine on pigem žestikuleerimine millegi selgitamiseks. Seejuures oli kannatanu nii tugevas alkoholijoobes, et tal oli juba käimisega raskusi, mistõttu ei olnud ta mingilgi moel võimeline hüppama. Samuti väitis süüdistatav, et G. I ronis ta autosse, pistis pea autosse samal ajal, kui süüdistatav autos istus ning hiljem oli veel proovinud. Kuid videofaililt on näha, et kannatanu vaid kummardab süüdistatava poole ajal, kui viimane juhiistmel istub. Samuti on läbivalt faililt näha, kuidas iga kord, kui süüdistatav autost väljub, G. I taganeb, enesekindel hoiak on süüdistataval, mitte kannatanul, kes aga pidevalt püüab süüdistatavale midagi selgitada. G. I ei proovi kordagi süüdistatavat füüsiliselt rünnata, tõstab käed vaid enda kaitseks. Täiesti arusaamatu on ka süüdistatava väide, et ta nägi, kuidas G. I võttis taskust välja relva, mis selgelt videofaililt nähtuvalt on mobiiltelefon. Tegemist oli küll pimeda ajaga, kuid tänav oli valgustatud ja mobiiltelefoni ekraan helendas, seega süüdistatava väited, et G. I hoidis relva imelikult käes ja sihtis seda tema suunas, võttes relva sisetaskust välja ka mitmel korral, on kohtu hinnangul äärmiselt ebausutavad, seda enam, et videofaililt midagi sellist ei nähtu ja süüdistatava selline olukorra tajumine ei ole eluliselt usutav. Seejuures ei nähtu videosalvestiselt, et süüdistatav väidetavalt relva käes hoidvat kannatanut kardab, vaid lööb kannatanut korduvalt, kuid väidetavat relva käest ära ei võta. Selline käitumine viitab kohtu arvates ilmekalt süüdistataval igasuguse hirmu ja kannatanul relva puudumisele. Samuti on videofaili algusest näha, kuidas I mööda tänavat taarudes, ebakindla kõnnakuga süüdistatavale läheneb, enne seda veel autodelt tuge otsides ja süüdistatav tema poole vaatab. Samuti oli kannatanu mitmel korral süüdistatavale väga lähedal ja nad vestlesid. Seega on samuti kaheldav, et süüdistatav ei saanud G. Ii taaruvast kõnnakust, tema olekust ning talle mitmel korral väga lähedal olles aru, et kannatanu on tugevas joobes ega tundnud alkoholilõhna. Samuti väitis süüdistatav kohtus kord ka seda, et kannatanu puhul oli tegemist purjus inimesega, siis aga kohe, et ta ei saanud tema seisundit hinnata ja pigem ei olnud alkoholijoobes, kuid kuna oli agressiivne, siis võis olla olnud midagi muud tarvitanud. Kohus peab antud juhul Jakovlevi ütlusi ennast õigustavateks, proovides leida erinevaid vabandusi enda käitumise õigustamiseks. Kohus nõustub, et olukord, kus tugevas alkoholijoobes inimene tuleb kontakti otsima ning ei lase teisel isikul ära sõita avades pidevalt juhi poolset ust, on oma suhtlemise soovi ja seltskonna pakkumise tõttu häiriv ja tüütu, kuid antud juhul kohtu hinnangul kannatanu G. Ii käitumine ei ole käsitletav õigusvastase ründena, millise puhul oleks õigustatud hädakaitse. Kohus ei saa kannatanu käitumist hinnata üldse mingi ründena, vaid ainult tugevas joobes oleva isiku pealtükkiva soovina suhelda inimesega, kellel suhtlemise soov puudus. Puutuvalt väidetavasse kannatanu poolt toimunud ründesse peab kohus vajalikuks märkida sedagi, et süüdistataval oli võimalus pöörduda abi saamiseks politseisse. Juhul, kui süüdistataval ei olnud n.n ründe ajal sellist võimalust, siis vahetult pärast kannatanu pikali löömist oli tal see võimalus kindlasti. Seejuures olid tal selleks olemas nii piisav aeg kui ka erinevad sidevahendid, nende hulgas ka kannatanu mobiiltelefon. Seejuures on videosalvestiselt näha, et süüdistatav räägib sündmuskoha vahetus läheduses peale sündmust telefoniga, kuid politseiga ühendust ei võta. Süüdistatava ütlustest ilmnes sedagi, et ta läks pärast vahejuhtumit kannatanuga järgmist toidukulleri teenust osutama, s.t väidetav šokiseisund möödus hetkega. Peale viimase tellimuse täitmist läks aga süüdistatav koju Lasnamäele teadmises, et lähim politseijaoskond asub tema elukohast umbes 800 meetri kaugusel. Seega olid süüdistataval kõik võimalused ründest politseid teavitada ja politseile ka väidetava ründaja telefon üle anda, millise olemasolu oli ta väidetavalt avastanud 10-15 minuti jooksul sündmuskohalt lahkumisest. Selliselt käitudes oleks ta aga saanud abistada politseid ka ründaja isiku kindlakstegemisel. Ühtegi nendest võimalustest süüdistatav ei kasutanud, millest saab samuti järeldada, et mingisugust rünnet temale toimunud ei ole. Süüdistatava selgitus 9 telefoni hoidmise kohta selleks, et kannatanu ise helistaks oma telefonile ja küsiks telefoni tagasi, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et pikali löödud kannatanu, kellele on veel peale pikali löömist ka lamades löök näkku lisatud ja kes temale tekitatud tervisekahjustuste tõttu vajab erakorralise meditsiini abi, oleks võimeline otsima võimalusi oma telefonile helistada. Küll leiab kohus, et süüdistatav ei saanud politseisse pöörduda, sest sel juhul oleks koheselt tuvastatud kannatanule tervisekahjustuste tekitaja. Samamoodi oleks röövitud telefoni kasutama hakates võidud tuvastada telefoni kasutaja, mis taas oleks viinud kuriteo toimepanijani. Süüdistatava objektiivne käitumine näitab seda, et süüdistatav püüdis tema isiku tuvastamist igal juhul vältida. Kohtuliku uurimisega on üheselt kindlaks tehtud, et süüdistatav A. Jakovlev võtab ära kannatanu G. Ii kõrval lebava ja kannatanule kuuluva mobiiltelefoni, olles eelnevalt kannatanut löönud kaks korda, seejärel veel ühe korra, mille tõttu kannatanu pikali maha kukub ning jääb liikumatuks, pärast mida süüdistatav kannatanut veel ühe korra näkku lööb. Pärast viimast kannatanu löömist istub Jakovlev küll auto ümberpööramiseks sõidukisse ja tuleb seejärel autost välja, et mobiiltelefon ära võtta, kuid antud juhul ei olnud vägivalla kasutamine lõppenud, selle toime kestis veel edasi, kuivõrd kannatanu lebas liikumatult maas ning ei suutnud osutada vastupanu, mida ta ei olnud ka ühegi varasema süüdistatava löögi puhul osutanud. Kannatanu suutis ennast istuli ja seejärel püsti ajada alles siis kui süüdistatav oli mitu minutit varem lahkunud, millest saab järeldada, et kannatanu oli vastupanuvõimetus seisundis ka vahetult pärast seda, kui süüdistatav sündmuskohalt lahkunud oli. Seega A. Jakovlevi poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamine on ajaliselt seotud tema jaoks võõra vallasasja, mobiiltelefoni, hõivamisega ning vägivald oli asja hõivamise vahend, mistõttu on röövimise objektiivne koosseis täidetud. Järgnevalt hindab kohus subjektiivset külge kõigi kuriteo objektiivsete asjaolude suhtes. Riigikohtu seisukoha kohaselt röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude - seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Röövimise subjektiivne koosseis ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samal ajal olemas olema ka asja hõivamise tahtlus, ning seetõttu tuleb süüdlase tegu kvalifitseerida röövimisena ka siis, kui ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil ja soov võtta ära võõras asi tekkis alles kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul (vt RKKKo 3-1-1-12-09, p-d 8 ja 9). Antud juhul lõi süüdistatav kannatanut kokku neljal korral rusikaga näkku, m.h viimasel korral siis kui kannatanu maas lamas, eesmärgiga ebaadekvaatset kannatanut endast eemale tõrjuda kasutades selleks tugevat füüsilist vägivalda. Videosalvestiselt on jälgitav, kuidas kõigil kordadel lööb A. Jakovlev kannatanut rusikaga näkku, millisel juhul võivad järgneda rasked tagajärjed. A. Jakovlevil oli eesmärk tekitada kannatanule valu ja tervisekahjustusi, ta ei valinud vähem tervistkahjustavaid meetodeid kannatanu endast eemal hoidmiseks. Seda enam, kui kolmandast löögist kukkus kannatanu selili maha ja sinna lamama jäi, otsustas A. Jakovlev teda veel korra tugevalt rusikaga näkku lüüa. Seega on kohtu hinnangul vägivalla kasutamine toime pandud kavatsetult, A. Jakovlev seadis selle eesmärgiks, s.t süüdistatav seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu, s.o kannatanule valu tekitamise ja tervisekahjustuse põhjustamise oma eesmärgiks, teadmises, et see ka saabub. Antud juhul vara omastamise puhul oli tegemist uue motiivi lisandumisega, vägivalda kasutades ei olnud A. Jakovlevil ilmselgelt eesmärki mobiiltelefon ära võtta. Riigikohtu seisukoha kohaselt röövimise subjektiivne koosseis aga ei eelda, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samaaegselt olemas olema ka asja hõivamise tahtlus (RKKKo 3-1-1-12-09, p 9). Seega asja äravõtmine on röövimine, kui algselt kasutati vägivalda ühel motiivil, hiljem tekkis aga süüdlasel uus tahtlus kasutada ära vägivalla toimet ja hõivata kannatanu asi. Eelnevalt on kohus leidnud, et Jakovlevi selgitused osas, et ta arvas, et ära võetud mobiiltelefoni puhul oli tegemist tema enda telefoniga, ei ole eluliselt usutavad, seega ta teadis, et tegemist on võõra asjaga ning ta tuli veel eraldi autost välja eesmärgiga kannatanu mobiiltelefon endale saada. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ka võõra vallasasja äravõtmine on toime pandud eesmärgiga teostada süüteokoosseisule vastav asjaolu 10 teadmises, et see ka saabub, s.t tegu on toime pandud kavatsetult mõlema liitkoosseisu osateo osas. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Andrei Jakovlev toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, s.o

§ 200lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt

§ 56lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on

§ 200

lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud eranditult kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Hinnates süü suurust, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Käesoleval juhul arvestab kohus süü suurusele hinnangut andes tervisekahjustuste tekitamise intensiivsust ja röövitud esemete väärtust. Süüdistatav lõi kolm korda rusikaga kannatanut näkku ja ühe korra rusikaga näkku juba pikali löödud ja maas lamavat kannatanut, millega tekitas kannatanule lahtised peahaavad ning ühe hamba kaotuse. Kohus nõustub samuti asjaoluga, et vägivalla kasutamiseni viis osaliselt ka kannatanu pealetükkiv käitumine. Röövitud oli kannatanu mobiiltelefon ja mobiiltelefoni kaaned, millede väärtuseks hindas kannatanu tsiviilhagi kohaselt vastavalt 300 eurot ja 40 eurot. Seega tekitas süüdistatav kannatanule kuriteo toimepanemisega varalise kahju 340 eurot, millele lisandusid tervisekahjustuste tekitamisest tingitud ravikulud. Arvestades seega võõra vallasasja äravõtmisega tekitatud kahju, ei saa asuda seisukohale, et tekitatud kahju ei ole suur, kuivõrd see kahju ületab

§ 218lg 4 sätestatud väheväärtusliku asja rahalise väärtuse piirmäära.

Seejuures ei ole röövimise puhul

§ 218lg 1 sätestatust tulenevalt võõra vallasasja väärtusel tähtsust.

Seega arvestades kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust ja äravõetud võõra vallasaja väärtust saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü on keskmine. Süüdistatav end röövimises süüdi ei tunnistanud. Samas on süüdistatav pärast süüdistusakti kohtusse saatmist, eelistungi ja sellele järgneval päeval (18.01.2022 ja 19.01.2022) kannatanuga sõlminud kompromisslepingu kahjude hüvitamiseks ning kompromisslepingus märgitud summa on kannatanule ka tasutud, mida kinnitas kannatanu kohtuistungil ülekuulamisel. Seega peab kohus võimalikuks kergendava asjaoluna arvestada kahju vabatahtlikku hüvitamist

§ 57

lg 1 p 2 mõttes, kuigi kompromisslepingus kokku lepitud ja lepingu alusel hüvitatud summa on oluliselt väiksem kannatanu poolt tsiviilhagis esitatud nõudest. Kuivõrd aga kannatanu sellises summas kahju hüvitamisega nõustus ning kinnitas, et tal rohkem rahalisi nõudmisi süüdistatava vastu ei ole, tuleb lugeda varaline kahju hüvitatuks. Vastavalt kohtupraktikale tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, misjärel tuvastatakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsioonist lähtuvalt. Kohus on ülalpool märkinud, et kergendava asjaoluna on tuvastatud kahju vabatahtlik hüvitamine

§ 57lg 1 p 2 tähenduses.

Samas raskendavaid asjaolusid

§ 58tähenduses tuvastatud ei ole.

Seega on kergendava asjaolu olemasolu tõttu alust mõistetava karistuse kergendamiseks. Puutuvalt eripreventsiooni, ehk võimalusse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus alljärgnevat. Eripreventsiooni mõttes tuleb lähtuda isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, samuti võivad eripreventiivsed asjaolud väljenduda isiku varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes. Seega juhul, kui isikut on varem kohtu poolt korduvalt 11 karistatud, siis omaksvõetud kohtupraktika kohaselt kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele tuleb reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Seega tuvastamaks seda, kas süüdistatavale tuleb eripreventiivsel eesmärgi mõista karistus üle keskmise määra või siis kergendava asjaolu olemasolul vähemalt keskmises määras, peaks kohus lähtuma süüdistatava kehtivatest karistusandmetest kohtuotsuse koostamise ajal. Kohtule esitatud süüdistusaktis on märgitud süüdistatava isikuandmete osas, et süüdistataval on üks kehtiv väärteokaristus ja kehtivad kriminaalkaristused puuduvad. Seejuures ei sisalda süüdistusaktis märgitud tõendite loetelu isikut iseloomustavate andmetena karistusregistri andmebaasi väljatrükki. Samas saab kohus otsuse tegemisel tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kuivõrd kohtule süüdistatava karistusandmeid ei esitatud ja neid seetõttu ka ei uuritud, siis peab kohus lähtuma sellest, et süüdistatav on varem vähemalt kriminaalkorras karistamata isikuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et eripreventiivsed eesmärgid ei nõua süüdistatava karistamist ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases või keskmist määra ületavas määras. Puutuvalt üldpreventsiooni, siis on üldpreventiivseks asjaoluks eelkõige õiguskorra kaitse. Käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks olev kuritegu on toime pandud öösel ja süüdistatava tekitatud lärm, kõvahäälne sõim, häiris juhulikku inimest, kes politsei välja kutsus kui nägi maas lamavat ja verist kannatanut. Seega kannatas üheaegselt avalik kord, kui rikuti juhuliku pealtnägija turvatunnet, kui ka kannatanu tervis. Samas leiab kohus, et kuigi need riived olid intensiivsed, ei anna need alust üldpreventiivsest eesmärgist tulenevalt suurendada vaatamata süüdistatava keskmisele süüle süüdistatava karistust. Kohtu arvates on esmatähtis ja kõige enam karistust kergendamise suunas mõjutavaks asjaoluks kergendava asjaolu olemasolu, mis tingib karistuse mõistmise alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuivõrd tegemist on varavastase kuriteoga ja eelkõige olid kannatanul varalised nõudmised, mis said rahuldatud. Seetõttu leiab kohus, et selles kriminaalasjas põhilises küsimuses on õigusrahu saavutatud, kuivõrd kannatanul enam varalisi nõudmisi süüdistatava vastu ei ole. Seega arvestades süüdistatava keskmist süüd, samuti kergendavat asjaolu, kehtiva karistuse puudumist ja teo toimepanemise asjaolusid, samuti seda, et alkoholijoobes kannatanu tüütud katsed süüdistatavaga suhelda võisid süüdistatavat ärritada, millist asjaolu peab kohus samuti vajalikuks arvestada, leiab kohus, et süüdistatavale on võimalik mõista karistus oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Kuivõrd kohtul puuduvad andmed süüdistatava karistuste kohta, siis saab sellest järeldada, et süüdistatav on senini suutnud elada õiguskuulekalt ega vaja kriminaalhooldaja järelevalvet ega käitumiskontrolli süüdistava õiguskuulekale teele 12 suunamiseks, mistõttu ei pea kohus süüdistatava kriminaalhooldusele allutamist vajalikuks. Kohus loodab, et kohtu ilma täiendavate kohustusteta määratav katseaeg suudab süüdistatavat sundida edaspidi õiguskuulekusele.

1. ASITÕENDID KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Seega peab kohus võtma seisukoha esemete osas, milliste kohta ei ole kohtueelse menetluse lõpule viimisel menetlusotsustust tehtud, mis on kas kriminaaltoimikus või hoiustatud kohtueelse menetleja juures. Kohtueelsel menetlusel andis Andrei Jakovlev politseile välja kannatanule G I kuulunud mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 s/n xxx koos selles olnud kahe Diil sim-kaardi ja Micro SD 2 GB mälukaardiga, mis on G Iile tagastatud. Kuivõrd asjad on tagastatud asja omanikule, tuleb need jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule G I. Kohtueelsel menetlusel on kahtlustatava Andrei Jakovlevi poolt politseile välja antud ja kohtulikul arutamisel kohtule asitõendina üle antud mobiiltelefoni Xiaomi Redmi Note 9 musta värvi silikoonümbris (krim. toimik tl 49). Kuivõrd asja omanik ega seaduslik valdaja ei ole teada ning lugedes asja väärtusetuks, ei ole otsuse jõustumise järgselt sellel mobiiltelefoni silikoonümbrisel enam tõenduslikku ega materiaalset väärtust, mistõttu tuleb see hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi. Kohtulikul arutamisel kasutas prokurör kannatanu ristküsitlemisel näitliku abivahendina kunstnahast kaante ja silikoonümbrisega mobiiltelefoni ümbrist, mille hiljem andis kohtule üle toimiku juurde võtmiseks (krim toimik tl 50). Kuivõrd prokurör taotles ümbrise kui väärtusetu asja hävitamist, leiab kohus, et kuivõrd tegemist on tugevate kulumisjälgedega asjaga, siis puudub asjal materiaalne väärtus ja otsuse jõustumise järgselt sellel mobiiltelefoni kunstnahast kaantega silikoonümbrisel enam tõenduslikku ega materiaalset väärtust ei ole. Seega tuleb see mobiiltelefoni ümbris hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi. Kriminaalasjas on tõenditeks DVD-R plaat Xxx tn 4 ja 3 turvakaamera salvestistega ning CDR plaat Häirekeskuse hädaabinumbrile tehtud kõne helisalvestisega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures ümbrikutes (krim. toimik tl 8, 22). Eelnimetatud teabekandjatel on salvestatud kriminaalasjas tõendamiseset puudutav teave. Seetõttu tuleb andmekandjad kriminaalasjas tõendamiseset puudutava teabega juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 sätetest jätta kriminaaltoimikusse.
2. TSIVIILHAGI Kannatanu G I esitas kohtueelsel menetlusel süüdistatava Andrei Jakovlevi vastu tsiviilhagi tekitatud varalise kahju väljanõudmiseks summas 2390 eurot (kohtutoimik tl 6). Kohtulikus menetlus esitati kohtule aga kompromissleping kahju hüvitamise kokkuleppe kohta (krim. toimik tl 51-52) kannatanu G. I ja süüdistatava A. Jakovlevi vahel, milline oli allkirjastatud 18.01.2022 ja 19.01.
3. Kannatanu G. I kinnitas 23.03.2022 kohtuistungil, et tal ei ole enam süüdistatava vastu rahalisi pretensioone ning ta loobub hagiavalduses esitatud nõudest. Kuivõrd tsiviilhagist loobumise põhjuseks on süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud kompromissleping, mis on enne kriminaalasja kohtulikku arutamist täidetud, tuleb kannatanu tsiviilhagi menetlemine lõpetada TsMS § 431 lg 1 alusel, jättes esitatud tsiviilhagi kannatanu väljendatud nõude äralangemise tõttu rahuldamata.
4. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks esimese astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva otsustega kaasnev sundraha. 13 Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Süüdistatava Andrei Jakovlevi ankeetandmete kohaselt ta ei tööta. Samas nähtub kriminaaltoimikust, et süüdistatav on valinud endale kaitsja ning hüvitanud kannatanule osa kahjust, mis viitab sellele, et süüdistataval on teadmata allikatest pärinevad sissetulekud, mis võimaldavad tal nii äraelamist kui ka kriminaalmenetlusega kaasnevate kulutuste katmist. Seejuures ei ole kohtule esitatud ka tõendeid selle kohta, et süüdistatav elaks toimetuleku piiril ning et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Kriminaalmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt töötas süüdistatav kuriteo toimepanemise ajal kullerina, s.t ta sai sissetulekut, mida ta ei deklareeri ja mille suurus ei ole kohtule ega ilmselt ka Maksu- ja Tolliametile teada. Sellest saab aga järeldada, et süüdistataval oli sissetulek olemas. Seaduse kohaselt ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul ilmneb süüdistusaktis viidatud andmetest, et süüdistatavat on varem vaid väärteokorras karistatud, mis viitab süüdistatava varasemale suhtelisele õiguskuulekusele. Samas, arvestades süüdistatavale inkrimineeritud süüteo tehiolusid ja toimepanemise intensiivsust, saab asuda seisukohale, et süüdistatav oli üheselt temale süüks arvatud teo õigusvastasusest teadlik ja tegemist oli kavatsetusega toime pandud teoga, milline käitumine oli süüdistatava vaba ja teadlik valik. Kohtu arvates on oluline ka asjaolu, et tegemist oli esimese astme kuriteoga, mille toimepanemisega kaasnev ja liitkoosseisust tulenevate õigushüvede riive on oluliselt intensiivsem kui teise astme kuriteo puhul. Seetõttu leiab kohus, et puuduvad alused menetluskulu kasvõi osaliseks riigi kanda jätmiseks, ning kogu välja mõistetav menetluskulu tuleb süüdistatavalt välja mõista. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja süüdistataval püsiva tuvastatava ja legaalse sissetuleku puudumist, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Eva Ojavee rahvakohtunik Märt Toming eesistuja /allkirjastatud digitaalselt/ 14 Külli Kaarma rahvakohtunik