4-19-5781 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2020, Tallinn Väärteoasja number 4-19-5781 (2316,19,005311) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi S.R

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: S.R XXX; elukoht: xxx ; ik: Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada S.R kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 30.10.2019 otsusele nr 2316,19,005311 S.R karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 30.10.2019 otsus nr 2316,19,005311 S.R karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata.

1. Teha tühistatud osas uus otsus ja määrata vaidlustatud otsusega määratud rahatrahvi kogusummas 600 eurot tasumine KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult 1 teatavaks tegemise päevast 12 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 50 euro kaupa kuus, s.o rahatrahv tuleb täies ulatuses tasuda hiljemalt 11.02.2021 vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
4. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.02.
6. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 12.03.
7. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 13.03.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 30.10.2019 otsusega nr 2316,19,005311 karistati S.R LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 16.06.2019 kella 14:00 ajal juhtis Narva mnt Tallinn, Harju maakonnas (Filmi tn ja Petrooleumi tn vahel) suunaga Petrooleumi tn poole mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Ma väga kahetsen oma tegu ja palun mul juhtimisõigust mitte võtta. Juhtum toimus mitu kuud tagasi ja ma väga kahetsen, olen õppust võtnud. Mu tervisliku seisundi tõttu on mul raske xxx ja xxx, mul on autot igapäevaste toimingute tegemiseks hädasti vaja. Hiljuti on mu tervislik seisund veelgi halvemaks läinud, perearsti soovitusel olen Töötukassale esitanud taotluse 13.11.2019, et määrataks (osaline) töövõime puudumine ja puue. Ma olen 8 aastase lapse üksikhooldaja (lapse isa elab juba mitu aastat välismaal ja meid ei toeta, ka finantsiliselt ei toeta) ja mul on raskusi igapäevatoimetuste tegemisel, kuna on tugevalt häiritud xxx - xxxx, pikki distantse ei ole võimalik käia, seista ei saa pikalt, sama xxx, raskused asjade hoidmisega käes. Kukun väga tihti käies. Aprillis kukkusin jälle ja murdsin xxx (ITK-s on haiguslugu). On võimatu seista pikalt ja käia pikki distantse, näiteks minna poodi süüa ostma, raskusi poekoti kandmisel. Mul on ka raskusi trahvisumma tasumisega, sooviksin väga paluda teilt trahvi mitte kohaldamist või soovitavalt vähendamist, sest tervisliku seisundi tõttu on tekkinud majanduslikud raskused, kuna töötamine tihti häiritud (tegutsen firmas üksi, hetkel ka 2 Maksuametiga maksegraafik sõlmitud). Kui võimalik siis ka võimalust tasuda trahv osamaksetena, sest nii suurt summat mul ei ole korraga võimalik tasuda. Ma pean lapsele toidu ja sooja toa kindlustama. Ma olen tõsised järeldused teinud juhtumist ja palun teid väga määrata mulle kergem karistus võttes arvesse mu siirast kahetsust, halba tervislikku seisundit – xxx, ja et tõsised raskused ilma autota liikumisel ja et olen väikese 8-aastase lapse üksikhooldaja. Palun jätke mulle autojuhtimise õigus alles ja palun vähendada trahvisummat. Sooviksin ka advogaadi abi. Täiendavalt teatas kaebuse esitaja, et soovib kaebuse arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses Harju Maakohtule taotleb kaebaja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega vähendatakse määratud rahatrahvi suurust ja ei kohaldata lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud kaebuse ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik 16.06.2019 Tallinnas Pirita teel mootorsõidukit isikuna kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,71 mg/l (0,81+-0,07). Alkoholi kogus menetlusaluse isiku organismis tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 seerianumbriga ARAF

1. Mõõteseade on regulaarselt kontrollitud ja omab kehtivat taatlustunnistust. Tõendusliku alkomeetriga mõõdetakse etanooli massikontsentratsiooni kontrollile allutatud isiku väljahingatavas õhus. Tulenevalt korrakaitseseaduse § 38 lg 1-st kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Enne tõendusliku alkomeetri kasutamist on menetlusalusele isikule tutvustatud korrakaitseseaduse § 38 alusel tema õigusi ning menetlusalune isik on seda ka oma allkirjaga kinnitanud. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi olla 0,10 milligrammi või rohkem. Menetlusalusel isikul tuvastati lõpliku mõõtetulemusena 0,71 mg/
2. Tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholi kogus ühes liitris väljahingatavas õhus on lähedane LS § 224 lg 2 maksimummäärale, seega saab lugeda menetlusaluse isiku süü keskmisest suuremaks. 0,71 mg/1 on selline alkoholikogus, mis oli menetlusalusele isikule tajutav nii häirunud tasakaalu kui motoorsete võimete langusega. Sellises seisundis sõidukit juhtima asudes on tegemist teadlikult ja tahtlikult toime pandud raske rikkumisega. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõidukijuhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. 3 LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (s.o 1200 eurot), aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Menetlusalusel isikul oli olemas teadmine, et mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on karistatav ja ühe karistusliigina võidakse kohaldada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Menetlusalusel isikul oli olemas ka teadmine, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik tööülesannete täitmisel. Need teadmised aga ei takistanud juhti viimaks end alkoholi tarvitamisega mootorsõidukijuhile keelatud seisundisse ning hiljem ka asumast mootorsõidukit juhtima. Menetlusaluse isiku poolt kaebuses tehtud karistusettepaneku osas, peab kohtuväline menetleja oluliseks ära märkida, et karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ja menetlusaluse isiku isikut ning õiguskorrakaitsmise huvidega. Menetlusaluse isiku käitumises karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid menetluse käigus tuvastatud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-23-96 asunud seisukohale, . Käesolevas väärteoasjas ei nähtu ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et isik on oma teo ohtlikkusest ega sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Kohtuväline menetleja ei pea kaebuses esitatud kahetsust siiraks. Kaebuses on menetlusalune isik kirjeldanud oma tervislikku seisundit ja lisanud Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud otsuse, mille kohaselt menetlusalusel isikul ei tuvastatud puude raskusastet ja ei määratud puudega tööealise inimese toetust. Tulenevalt eeltoodule ei rakendu menetlusalusele isikule KarS § 481 tulenev keeld, mille kohaselt ei tohi juhtimisõigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik on saatnud politseile vastulause koos väljavõttega statsionaarsest epikriisist, mille kokkuvõtte kohaselt on menetlusalusel isikul absoluutne alkohoolsete jookide keeld. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ning on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei ole vastu kui kohus määrab S.R-ile määratud rahatrahvi tasumisele ositi, järgides KarS § 66 lg 2 ja 3 sätestatut. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kirjas märkinud, et kaebaja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Taolisest nõusolekust saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. 4 Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 näeb ette ka lisakaristuse kohaldamise võimaluse. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 16.06.2019 kell 14:46 kuni 14:50 S.R seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0036, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-19/00065). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,81 mg ja 0,86 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning väikseimast näidust laiendmääramatust +/- 0,07 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,74 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Artur Gelvei, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,74 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,74 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 5 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning lõike 3 p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, siis on menetlusalusele isikule karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja kuna lisakaristust on LS § 224 lg 3 p 1 alusel võimalik kohaldada kolmest kuust kuni üheksa kuuni, siis on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,74 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mis on LS §-is 224 lg-s 2 ettenähtud ülemmääras, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,74 mg/l, mis on isikule selgelt tajutav joove. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates teadma oma juhile keelatud seisundit nii sõiduki juhtimisele eelnenud alkoholi tarvitamise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Sellist alkoholisisaldust organismis on võimalik saavutada vaid ohtra alkoholi tarvitamisega, mis ei saanud kaebuse esitajale kuidagi märkamatuks jääda. Seega asus kaebuse esitaja sõidukit juhtima teadmises oma juhile keelatud seisundist. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,01 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli vägagi teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid tahtlikult. Kuivõrd kaebuse esitaja, kellele on omistatud juhtimisõigus ja kes eeldatavalt teadis ka liiklusnõudeid, juhi kohustusi ja juhile sätestatud keeldusid, oli teadlik, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumisega paneb ta toime liiklusalase süüteo ja tahtis seda või vähemalt möönis, et paneb toime süüteo, on tegu toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 6 Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Hinnates S.R süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,74 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalses määras. Kohus juhib siinkohal veel kord tähelepanu asjaolule, et vaid 0,01 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud tahtlikult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on otsuses asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Kohus peab süü tunnistamisse puutuvalt vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 näeb kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Kui kohtuvälise menetleja arvab, et süü tunnistamist peaks kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, siis kohus leiab, et süü tunnistamine ja süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuses ei ole samaväärsed asjaolud. Süü tunnistamine sisaldab endas menetleja esitatud süüdistuses sisalduva etteheitega nõustumist, kuid süü ülestunnistamisele ilmumine on süüdlase ilmumine menetleja juurde ja toime pandud süüteost teatamine olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo asetleidmine või siis süüteo toimepanemine või toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti aga menetlusalune isik kinni seetõttu, et menetlusalune isik tekitas sõiduki juhtimisega liiklusohtliku olukorra ning teine liikleja teatas ohtlikust liiklejast politseile ja tuvastati väärteo toimepanemine. Kuivõrd süüteo toimepanemine on tuvastatud mõõtevahendiga, siis ei ole menetlusaluse isiku süü tunnistamisel tähtsust. Seejuures ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 p 3 kergendavate asjaolude loetelus ja menetlusaluse isiku kinnipidamist süüteo toimepanemiselt ei saa hinnata süü ülestunnistamisele ilmumisena. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälisel menetlusel ei olnud kergendavaid asjaolusid tuvastatud ning ei esine ka asjaolusid mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses, s.t alles peale seda, kui on tehtud karistusotsus. Seega on kahetsuse ainuke eesmärk vähendada kohtuvälise menetleja määratud karistust ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt. 7 Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku suurt süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga, olles tegelikult süü suurust arvestades isegi suhteliselt leebe ja kohus loodab, et selline karistus täidab eripreventiivse eesmärgi ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,74 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 maksimaalne määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui 8 lisakaristusena. Seejuures ei ole kaebuse esitaja seisundi puhul tegemist mitte ainult olulise piirmäära ületamisega, vaid maksimaalse ületamisega, millise puhul on isiku käitumist veel võimalik väärteona kvalifitseerida. Arvestades aga asjaolu, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit sellises seisundis suhteliselt pikaajaliselt, sõites ka läbi kesklinna, siis näitab selline käitumine ka hoolimatut suhtumist oma teosse. Seega on kõik lisakaristuse määramise eeltingimused täidetud. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Edasi nähtub kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust igapäevaselt oma tervisliku seisundi tõttu, kuna tal on raske jalgadel seista ja liikuda. Samuti on ta 8-aastase lapse üksikhooldaja ja tal on raskusi igapäevatoimetuste tegemisel, kuna tema labajalgade tundlikkus on tugevalt häiritud ning seetõttu on võimatu tal pikalt seista ja käia pikki distantse. Põhjendused on inimlikust aspektist arusaadavad, kuid need ei ole ei süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Seega on KarS § 50 lg 2 kohaldamiseks vaja välja selgitada, kas isikul on tuvastatud puue. Menetlusalune isik on esitanud Eesti Töötukassa 21.12.2019 otsuse isiku töövõime hindamise osas ning sellelt nähtub, et S.R on töövõime ulatuse osas tuvastatud osaline töövõime. Isiku töötamine on tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes osaliselt takistatud. Lisaks on menetlusalune isik esitanud ka Sotsiaalkindlustusameti 30.12.2019 otsuse, mille kohaselt S.R ei tuvastatud puude raskusastet ning talle ei määratud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetust. S.R terviseandmetele ja ekspertarsti arvamusele tuginedes ei esine Sotsiaalkindlustusameti hinnangul S.R piiranguid sellisel määral, et tuvastada puuet. Kohus selgitab, et puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses (edaspidi PISTS). Selle seaduse § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 23 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid kooskõlas sotsiaalministri kehtestatud 29. veebruari 2016.a määrusega nr 18 "Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused". Sotsiaalkindlustusamet määrab ka puude raskusastme kestuse. Puude raskusastet ja kestust tõendab pensionitunnistus või selle puudumisel puudega isiku kaart (PISTS § 25 lg 1). Puudega isiku kaardile ja pensionitunnistusele kantavate andmete loetelu ning kaardi väljastamise kord on kehtestatud sotsiaalministri 18. juuni 2019.a määrusega nr 43. Käesoleval juhul on S.R esitanud kohtule tõendi enda xxx kohta. Puue ja töövõime on erinevad seisundid, millest ühe tuvastamine ei tähenda iseenesest teise olemasolu. Pensionitunnistust või puudega isiku kaarti, mis tõendaks puude olemasolu ei ole S.R kohtule esitanud ning ka Sotsiaalkindlustusameti otsusest nähtuvalt ei ole S.R puuet tuvastatud. Seetõttu ei ole käesoleval hetkel KarS § 50 lg 2 kohaldamiseks alust, kuna ei ole tuvastatud menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu, veel vähem seda, et kaebuse esitaja peaks kasutama mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kohus peab vajalikuks pöörata tähelepanu ka statsionaarses epikriisis märgitule, mille kohaselt on kaebuse esitajale määratud absoluutne alkohoolsete jookide keeld. Menetlusesemeks olev väärtegu on aga toime pandud just alkoholi tarvitamise tulemusena. Seega on kaebuse esitaja 9 teadlikult eiranud raviarsti ettekirjutust ja raviskeemi. Sellise käitumise valguses on kohtu arvates kohatu vaidlustatud otsuse tühistamise taotluses esile tuua oma terviseseisundit, mille paranemisele kaebuse esitaja ise kaasa aidata ei soovi ja mille paranemist takistab kaebuse esitaja arsti ettekirjutuse rikkumisega. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud määras. Seejuures on lisakaristust vaatamata kaebuse esitaja maksimaalsele süüle kohaldatud vaid ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kergemat lisakaristust nii või teisiti kohaldada ei saaks. Seega vastavad kohaldatud põhikaristuse keskmine määr ja lisakaristuse alammäär nii kaebuse esitaja süüle, kaebuse esitaja isikule ning on ka eeldatavalt küllaldased preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Lisaks on kaebuse esitaja palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik korraga rahatrahvi täies ulatuses tasuda. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et trahvisumma tasumine ühekordse maksena on majanduslikel põhjustel raskendatud ning ta palub võimaldada selle tasumist ositi. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust, mis suuruselt ületab alampalga määra ja kaebuses toodud selgitusi majandusliku seisundi ja ülalpeetava kohta, siis leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul siiski võimaldada trahv tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Samas peab kohus vajalikuks kaebuse esitajale selgitada, et vastavalt KarRegS § 25 lg 1 p 1 sätetele kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse arhiivi kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Seega mida kaugemale lükkub rahatrahvi tasumine, seda kaugemale lükkub ka karistuse kustumine. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisu osas tühistamiseks ja muutmiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise tähtaja osas otsus tühistada ja muuta ning uue otsusega määrata rahatrahvi tasumine ositi. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10