← Eesti

1-15-9299/4

Obsah (8)§ 313§ 431§ 306§ 339§ 45§ 175§ 185§ 337

1-14-395 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprillil 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-14-395 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 313

lg 1 punktist 10 tulenevalt peab kohtuotsuse resolutiivosas märkima otsuse tsiviilhagi rahuldamise kohta. Vastavasisuline otsustus ei tulene ka kohtuotsuse põhiosast. Sellest lähtuvalt puudub igasugune alus tsiviilhagi tagamise abinõude kehtima jätmiseks. 4.

  1. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 15.12.
  2. a otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista L.U talle esitatud süüdistuses märgitud kuritegudes õigeks; jätta H R´i, S E ning A S´i tsiviilhagid L.U suhtes läbivaatamata. KOHTUISTUNG
  3. Kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ning palus jätta esitatud apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited L.U süüdimõistmise ja temale karistuse mõistmise osas kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud.
  5. Kohtukolleegium on seisukohal, et hinnanud tõendeid nende kogumis, maakohus on jälgitavalt ja veenvalt toonud otsuses välja oma siseveendumuse kujunemise käiku L.U süüdioleku osas sõiduauto Ford Transit, reg nr XXXXX ja seal olnud esemete varguse episoodis. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaitsja apellatsioonis toodud argument ei lükka ümber maakohtu järeldusi, et L.U süü nimetatud kuriteo episoodi toimepanemises on täielikku tõendamist leidnud. 7.
  6. Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et Ford Transitist võetud DNA proovidega tuvastati süüdistatava L.U-le mitte kuuluv kolmanda isiku DNA profiil (Ekspertiisiakt 13E-GE0752). Sellest tulenevalt on tõenäoline, et varastatud sõidukit ei juhtinud süüdistatav vaid menetluses tuvastamata kolmas isik. Kohtukolleegium sellise kaitsja järeldusega ei nõustu ning osundab, et vastavalt kaassüüdistatav E J maakohtus antud ütlustele L.U oli kaubiku roolis, tema istus kõrval. ( T I lk 65). Kaubiku roolilt võetud proovist saadi DNA osaline profiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. L.U pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta selles segaproovis ei saa teha usaldusväärseid järeldusi. (T I lk 201). Kohtukolleegium on seisukohal, nimetatud tõend mingil juhul ei lükka ümber süüdistuse versiooni, et L.U oli kaubiku roolis, kuna kaubiku roolist saadud segaprofiilist ei saanud teha usaldusväärseid järeldusi. Küll aga ei toeta nimetatud tõend kaitsja versiooni sellest, et roolis oli keegi kolmas isik. Pealegi, süüdistatav L.U unnistas ise maakohtus, et vargusele järgnenud hommikul käis ta koos E J Laagris Ford Transiti juures ning katsus ka auto ust, seega ei olnud põhimõtteliselt välistatud, et L.U bioloogiline materjal võis jääda nimetatud auto külge. 7.
  7. Väärib tähelepanu, et kaassüüdistatav E J oli maakohtus ristküsitletud L.U juuresolekul ja süüdistatav L.U kohtumenetluse poolena ei kasutanud oma õigust kaassüüdistatavat küsitleda ei ise ega oma kaitsja vahendusel. Esitatud apellatsioonis kaitsja ei too välja ühtegi argumenti, miks kaassüüdistatav E J andis või oli sunnitud andma L.U rõõnavaid ütlusi. E J ristküsitlemise käigus keegi menetlusosalistest tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei seadnud ega taotlenud tema poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks. 5

(8)7.
  1. Kohtukolleegiumi veendumusel ei lükka argument, et kaubiku võtmed läksid kannatanu valdusest välja neli kuud enne L.U vabanemist vanglast, ümber maakohtu järeldust, et E J ja L.U on toime pannud Ford Transiti varguse episoodi. L.U ei süüdistatagi selles, et on varastanud A S’ilt Ford Transiti võtmeid. Samas, nähtuvalt E J ütlustest ei mäletanud tema, kuidas autosse siseneti ning käima pandi, kuid seletas, et vargus oli toime pandud L.U ettepanekul ning L.U oli ka kaubiku roolis, kuna tema ei oska autot juhtida. Väärib tähelepanu, et maakohtus on uuritud ka E J ütluste ja olustiku seostamise protokolli (T I lk 91-94), millest tuleneb, et E J juhatas menetlejaid Ehitajate tee 113 maja juurde, kust koos L.U-ga varastas sõiduautot Ford Transit ning seejärel juhatas Laagrisse, nad ta koos L.U-ga varastatud sõiduauto maha jätsid. Nimetatud protokollis kajastatud teave riimub täielikult E J poolt maakohtus antud ütlustega. 7.
  2. Kaitsja on oma apellatsioonis toonud välja väite, et maakohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused, mille kohaselt ei saa ta välistada, et varguse toimepanemise ajal kasutas temale kuulunud abonentnumbrit tema teadmata E J. Seega saab sideandmete vaatlusprotokolliga tuvastada üksnes abonentnumbri kasutamise koha, kuid mitte süüdistatava viibimiskoha nende kõnede tegemise ajal. Kohtukolleegium sellise kaitseversiooniga ei nõustu ning esmalt märgib, et nähtuvalt L.U poolt maakohtus ristküsitluse käigus antud ütlustest magas ta öösel 05.06.2013 vastu 06.06.2013 M K juures kodus ning kus võis olla sel ajal tema telefon, tema seletada ei oska. Asjakohatu on kaitsja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta L.U versiooni, et L.U telefoni kasutas nimetatud ajavahemikul E J. Süüdistatav L.U ei toonudki sellist versiooni maakohtu menetluses välja, vaid selline väide oli esmakordselt esitatud alles apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium osundab seejuures kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (vt RKKKo nr 3-1-1-104-05, 3-11-112-99). Lisaks sellele, väärib tähelepanu, et süüdistuses toodud ajavahemiku alguses toimus tihe suhtlemine E J abonentnumbri 56185928 ja L.U abonentnumbri 58648749 vahel (T II lk 1), seega ei ole eluliselt usutav, et E J helistas nimetatud ajavahemikul L.U-le kuulunud abonentnumbrilt iseendale. Järgnevalt süüdistuses toodud ajavahemikul toimus aktiivne suhtlemine Laagris asuva tugijaama vahendusel (ehk kaubiku mahajätmise kohal) L.U ja E K abonentnumbrite vahel. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga asub ülaltoodust lähtuvalt ainuvõimalikule järeldusele, et tõendite kogumiga on täielikku tõendamist leidnud, et ajavahemikul 05.06.2013 kl 23.00 kuni 06.06.2013 kl 09.00 varastasid L.U ja E J Tallinnas, Ehitajate tee 113 maja juurde pargitud sõiduauto Ford Transit (reg nr XXXXX), milles olid laste jalgrattad ja automagnetoola Blaupunkt äravõetava paneeli ja kõlariga.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega varguse episoodi osas Tallinnas, Saviliiva XX majast, mis justkui viitaksid L.U süü tõendamatusele selle kuriteo toimepanemises, kuna ka selles episoodis ei kaalu kaitsja argumendid üles kriminaalasjas kogutud ümberlükkamatuid tõendeid. 8.
  4. Ringkonnakohus esmalt märgib, et mõlemad kaassüüdistatavad M K ja E J osutavad järjekindlalt L.U-le , kui isikule, kellega mindi vargile Kakumäel, Saviliiva XX asuvasse majja. Mõlemad kaassüüdistatavad olid L.U ja tema kaitsja juuresolekul maakohtus ristküsitletud ning L.U kasutas oma õiguse esitada kaassüüdistatavatele küsimusi. Väärib tähelepanu, et V. 6
(8)L.U esitas M K e ainult ühe küsimuse taksoarve maksmise kohta, millele on M K varasemalt maakohtus vastanud, et takso eest maksis L.U majast varastatud 50 euroga. Sama raha eest olid neile ostetud Haabersti Statoilist võileivad ja joogid. Muid küsimusi kaassüüdistatavatele L.U ei olnud. (T I lk 63-66) Väärib rõhutamist, et keegi menetlusosalistest ei seadnud kahtluse alla M K ja E J ütluste usaldusväärsust - keegi ei taotlenud nende poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil. Ka kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ja asjaolud ei luba kahelda kaassüüdistatavate ütluste usaldusväärsuses. Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonis toodud väide, et M K ütluste kohaselt jõudsid nad Saviliiva tänavale 08.06.2013 kella 00.30-01.30 paiku, järelikult jalgsi teekond Kesklinnast Kakumäele võttis neil alla 1 tunni, mis ei ole eluliselt usutav. Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist seletas M K ka seda, et teekond kesklinnast Saviliiva XX majani võttis neil tund-pooltest. Avaliku interneti ressurssi maps.google.ee kohaselt teekond jalgsi Randisson Blu hotelli juurest Saviliiva XX majani on ca 9 km pikk. Seega eluliselt on usutav, et sellist teekonda võib läbida 1,5 tunniga. Täpset maja juurde saabumise kellaaega ei pruugi süüdistatav aga lihtsalt mäletada. 8.
  1. Maakohtus on ümber lükatud ka süüdistatava kaitseversioon sellest, et enne Haabersti Statoili suundumist viibis ta ööklubis ning tarbis alkoholi. Tunnistaja H P, kes viibis Mustamäel asuvas ööklubis alates kellast 00.00 seletas kohtule, et nägi M K d ja L.U ööklubis alles hommiku poole, mis riimub täielikult M K ütlustega, et ööklubisse mindi koos L.U-ga kella 3 ja 4 vahel, enne seda viidi E J taksoga Sõle tänavale koju. Saviliiva XX majas varguse ajal viibiti aga ca 10 min. Nimetatud ajaraamid riimuvad kindlalt M K ja E J ütlustega toimunust. 8.
  2. Vähetähtsad ja otsitud on ka kaitsja argumendid, et M K ja E J ei saanud näha kuidas L.U Saviliiva XX ukse lahti tegi, kuna nad viibisid sel ajal maja taga. Kohtukolleegium märgib, et samas seletasid nii E J, kui ka M K, et nägid L.U käes majavõtmeid, seega ei teki kahtlusi, et maja ukse tegi sissetungimiseks lahti just L.U. 8.
  3. Ringkonnakohus on eespool sedastanud, et keegi menetlusosalistest ei seadnud kahtluse alla M K ja E J ütluste usaldusväärsust, seega on alusetu kaitsja apellatsioonis toodud kahtlus, et M K ütluste olustikuga seostamise protokolli koostamise ajal oli M K menetleja poolt suunatud. 8.
  4. Süüdistatav L.U-lt äravõetud Saviliiva XX majast varastatud I-Pad 2, kogumis M K ja E J ütlustega ja asjaoluga, et takso Haaberstisse oli kutsutud just L.U poolt lubavad kohtul jõuda ainuvõimalikule järeldusele, et 08.06.2013 ajavahemikul kl 00:30-04:00 tungisid E J ja M K L.U ettepanekul ja tal kaasas olnud võtmetega Tallinnas Saviliiva tee XX asuvasse eramusse ja varastasid sealt võõrast vara koguväärtuses 992.10 eurot.
  5. Esitatud apellatsioonis kaitsja leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes kohtuotsuse liitkaristuse kohaldamise osas põhjendamata. Kohtukolleegium sedastab, et kaitsja arusaam liitkaristuse kohaldamisest on sügavalt ekslik ning kehtiva kriminaalõiguse üldosaga vastuolus. Kuna süüdistatav pani toime mitu kuriteoepisoodi, mis vastavad ühele süüteo koosseisule, siis ei peagi kohus tulenevalt KarS § 62 liitkaristust mõistma. Muus osas kaitsja süüdistatavale mõistetud karistust ei vaidlustanud, kuid kohtukolleegium märgib, et L.U-le mõistetud karistus KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi on seaduslik ja põhjendatud.
  6. Väärib tähelapanu kaitsja seisukoht, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust jättes hagi tagamise abinõu jõusse ilma, et oleks süüdistatava suhtes esitatud tsiviilhagid rahuldanud. Maakohus on küll teinud 15.12.2014 vigade parandamise määruse (

§ 431korras), millega 7

(8)konfiskeeris menetluskulude katteks L.U-le kuuluv sularaha 128,98 eurot. Kohtukolleegium esmalt märgib, et vara konfiskeerimise otsus peab olema põhjendatud ning lugejale peab olema jälgitav, kuidas kohus on jõudnud vastavasisulise lahendini. Tegemist ei ole ilmse ebatäpsusega, mida on võimalik parandada motiveerimata määrusega

§ 306

lg 5 korras, seega vara konfiskeerimist ei ole lubatav otsustada määrusega vigade parandamise korras. Ei ole lubatav nimetatud küsimust lahendada ka

§ 431ehk kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise korras, kuna kohtuotsus on veel jõustumata. Kar

S § 83 1 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Käesoleval juhul maakohus jättis täielikult põhjendamata, kuidas ta jõudis veendumusele, et L.U-lt äravõetud ja arestitud vara 128,98 eurot pärineb talle inkrimineeritud kuriteost. Nimetatud puudust ei ole ringkonnakohtul võimalik aga parandada ning see on käsitletav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena

§ 339

lg 1 p 7, lg 2 mõttes, mistõttu ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse L.U-le kuuluva sularaha konfiskeerimise osas ning tagastab arestitud vara süüdistatavale. 11.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

L.U kaitsja advokaat Siim Mõistlik taotles süüdistatavale toimiku tutvustamise, apellatsiooni koostamise, istungiks ettevalmistumise ja istungist osavõtu eest kaitsjatasu väljamõistmist 6,5 tunni eest, ilma käibemaksuta, summas 260,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja tasu taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 15. detsembri 2014 kohtuotsuse L.U ’le kuuluva vara sularaha 128,98 eurot konfiskeerimise osas ning teeb uue otsuse, millega vabastab vara aresti alt ning tagastab süüdistatavale, seega teeb

§ 337

lg 1 p 4 nimetatud lahendi ning käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt. Pavel Gontšarov Orvi Tali Sten Lind 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.