) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 13.06.2016, s.o rohkem kui viis aastat tagasi.
lg 2 p-st 2 tulenevalt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on rikkunud
§-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast eluja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.
lg 3 sätestab, et kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et võlgnik on esitanud kohtule puudulikke andmeid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta. Võlgnik on avaldanud, et ta on teostanud kahele võlausaldajale, J. J. ja A. K.ile, väljamakseid kogusummas 760 eurot. Samas nähtub Xxxx AS-i poolt kohtule edastatud võlgniku arveldusarve väljavõttest, et viidatud isikutele 3 on võlgnik teinud märkimisväärses mahus makseid. Kohtul puudub informatsioon, mis põhjusel ja mille katteks on vastavad maksed teostatud. Lisaks nähtub võlgniku arveldusarve väljavõttest, et võlgnik on teostanud ridamisi makseid Xxxx, kokku summas 2241,83 eurot ja Xxxx summas 670 eurot. Kohtule ei ole nimetatud ülekannete eesmärk teada, kuivõrd võlgnik ei ole kõnealuste ülekannete sisu kohtule selgitanud. Seega ei ole võlgnik andnud kohtule korrektset teavet oma tulude ja kulude kohta ning on edastanud kohtule nö filtreeritud arveldusarvete väljavõtteid.
lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohustustest vabastamise menetluses tuli võlgnikul teha väljamakseid 10-le võlausaldajale, kellest suurimate nõuetega olid Maksu- ja Tolliamet (nõue summas 6374 eurot) ning A. K. (nõue summas 1415,93 eurot). Teiste võlausaldajate nõuded jäid vahemikku 35,44 eurot – 630 eurot. Võlgnik on teinud 2019. aastal väljamakse üksnes A. K.ile, kes on võlgniku isa, summas 700 eurot ja J. J. summas 60 eurot. Nimetatud summadest 720 eurot on võlgnikule tagastatud ning võlgnik avaldas 14.04.2022 ärakuulamisel, et tagastatud summad on võlgniku poolt ära kulutatud. Seega on võlgnik terve kohustustest vabastamise menetluse jooksul tasunud võlausaldajatele 40 eurot (760 – 720). Xxxx AS-i poolt esitatud kontoväljavõtetelt nähtub, et võlgnik on korduvalt saanud töötasu üle miinimumi (T OÜ-lt 04.2017 summas 724,30 eurot, 05.2017 summas 799,16 eurot, 06.2017 summas 806,59 eurot, 08.2017 summas 537,67 eurot, 08.2017 summas 668,50 eurot jne; lisaks töötasu F OÜ-lt 08.21 summas 1444 eurot, 09.2021 summas 1300 eurot, 10.2021 summas 1076 eurot, 11.2021 summas 1164 eurot jne). Seega perioodil, kui võlgniku töötasu ületas miinimumpalka, ei teinud võlgnik võlausaldajatele mitte ühtegi makset. Kohus leiab, et võlgniku käitumine on selgelt süüline, st võlgnikul oli võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid märkimisväärsemalt suuremas ulatuses, kuid võlgnik seda ei teinud. Lisaks 14.04.2022 ärakuulamisel võlgniku selgitusi hinnates, ei tekkinud kohtul veendumust, et võlgniku motiiviks on võlausaldajate nõuete rahuldamine. Täidetud on ka kolmas eeldus – võlgniku rikkumine on kahjustanud võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide rikkumine seisneb selles, et võlgnik ei ole 8-le võlausaldajatele väljamakseid teinud ega kohustusest vabastamise menetluses põhistanud väljamaksete mittetegemise põhjuseid. Võlgniku aruannetest nähtuvalt on võlgnik teinud väljamakse üksnes kahele võlausaldajale kokku summas 760 eurot. Võlgniku sõnul tagastati talle 760st eurost 720 eurot. Teistele võlausaldajatele võlgnik väljamakseid teostanud ei ole. Kohus, analüüsinud võlgniku arveldusarvete väljavõtteid, asub seisukohale, et võlgnikul oleks olnud võimalik teha väljamakseid oluliselt suuremas ulatuses. Lisaks on võlgnik eelistanud kahte võlausaldajat teistele, st võlgnik on teostanud väljamakse üksnes kahele võlausaldajale, arvestamata siinjuures teiste võlausaldajate huve ning jaotusettepaneku kinnitamise määruses ettenähtud jaotisi. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamise menetlus teenib mitte ainult võlgniku, vaid ka võlausaldajate huve. Võlausaldajad saavad menetluse vahendusel ülevaate võlgniku majanduslikust seisundist, kuid ka põhistuse selle kohta kui esinevad alused võlgnevuse mittetasumiseks. Kui võlgnik varjab oma sissetulekuid ja väljaminekuid, ei esita kohtule täit informatsiooni välisriigi pankadesse tehtud ülekannete osas, eelistab osasid võlausaldajaid teistele ning kuigi võlgniku likviidsus oleks võimaldanud, ei teosta võlausaldajatele väljamakseid, on ta sellega rikkunud võlausaldajate huve ning kohustustest vabastamine ei ole võimalik. Võlausaldajad kohtutäiturid R. S., K. F. ja K. P. jätsid võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada. Võlausaldajad Maksu- ja Tolliamet, Tallinna linn, kohtutäitur K. V. ja N OÜ palusid lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus jättes võlgniku kohustustest vabastamata. A. K., J. J. ja E. K. kohtule seisukohta ei esitanud. 4 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgnik on rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et võlgnikul ei ole olnud 5 aasta vältel võimalik teha võlausaldajatele võla tasumiseks suuremas summas makseid kui 760 eurot (millest tagastati 720 eurot). Krediidiasutuste poolt edastatud vastustest nähtuvalt on võlgnik saanud tulu töötasu näol oluliselt suuremas ulatuses kui miinimumpalk, kuid väljamakseid sellest teostanud ei ole. Lisaks ei ole võlgnikul ühtegi alaealist ülalpeetavat, kelle suhtes oleks võlgnikul elatise maksmise kohustus. Kohus leiab, et võlgnik ei ole suhtunud kohustuste täitmisse täie tõsidusega ning on tahtlikult võlausaldajate huve kahjustanud. Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (
MS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad K. K.i kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.