KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-11324 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sar

§ 199lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 23.

aprilli 2012 otsus Apellatsiooni esitaja K.H Prokurör Silva Rood K.H , isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik; kõrgharidus; töökoht: XXX; kriminaalkorras varasemalt karistamata Advokaat Valli Murde Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus K.H süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi tühistada. 2. Kr

MS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada, kuivõrd süüdistatava käitumine vastab väärteo tunnustele.

1. Maakohtu otsusega K.H-lt välja mõistetud menetluskulud jätta riigi kanda.
2. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse Tartu Ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. aprilli 2012 otsusega tunnistati K.H süüdi KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 246 eurot, mis määrati Kar

S § 66 lg 1 alusel ositi täitmisele 1 aasta jooksul. Süüdistatavalt mõisteti välja ka menetluskulud summas 1096.20 eurot. K.H tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on aasta jooksul korduvalt toime pannud vargusi, püüdis 8.02.2011 kella 14.15 paiku Tartus Ringtee 69 kauplusest Bauhof ära võtta ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaks riidenagi koguväärtusega 35.56 eurot. Kuritegu jäi K.H-st mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Sellega K.H pani toime süstemaatiliselt võõra vallasaja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus leidis, et K.H süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Süüdistatava enda ütlused luges kohus seejuures ebausaldusväärseks, kuivõrd neis esinesid vastuolud ning ta ei suutnud nende esinemist veenvalt selgitada. Seejuures märkis kohus, et K.H mälu on valikuline, talle meenuvad vaid asjaolud, mis teda otseselt ei süüsta. Et K.H püüdis panna toime vargust, tõendasid seejuures tunnistajana ülekuulatud kaupluse turvamehe A.P. i ütlused. Varguse katse objektiks olnud kahe riidenagi koguväärtuseks oli 36.56 eurot ehk tegemist oli vargusega väheväärtusliku asja vastu ning seetõttu oleks raskendavate koosseisuliste asjaolude puudumisel tegu kvalifitseeritav KarS § 218 järgi väärteona. Vargus on süstemaatilise KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes, kui see on toime pandud vähemalt kolmandat korda ja lühema ajaperioodi jooksul. K.H on 4.04.2010 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2602,10,0032137/2780,10,001557 (tl 17) karistatud KarS § 218 lg 1 järgi samal kuupäeval Gin Strong Long Drink varguse katse eest Tartus Co Marketist. Samuti on K.H 26.08.2010 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2602,10,0099267/2780,10,004602 karistatud KarS § 218 lg 1 järgi selle eest, et ta püüdis sellel kuupäeval varastada ühte purki Gin Long Drink Mohhitot Tartus ABC Supermarketi kaupluses (tl 18). Süüdistuses kirjeldatud teo puhul, mis leidis aset 8.02.2011, on tegemist kolmanda varguse katsega väheväärtusliku asja vastu, mis on toime pandud lühikese aja, 10 kuu jooksul. Kohus leidis, et seetõttu on K.H poolt toime pandud tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süstemaatilise varguse katsena.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav K.H, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellandi põhiväited on kokkuvõtvalt järgmised. 2.1 Esmalt leiab apellant, et ta tuleks õigeks mõista tahtluse puudumise tõttu. Samas avaldab K.H ka kahtlusi teo toimepanemise tervikliku tõendatuse osas. Edasiselt on K.H seisukohal, et teo toimepanemise ajal ei olnud ta süüdiv – ta jõi eelnevalt 2,5 liitrit lahjat alkoholi, mistõttu tekkis tal ohtlik joove, mille teket ei osanud ta ette näha. Apellant leiab, et selle asjaolu selgitamiseks on vajalik välja kutsuda ekspert. 2.2 K.H hinnangul on rikutud veel õiglase kohtupidamise põhimõtet, rikutud on nõuet kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul, samuti esitab ta küsimuse, kas tema 2 õigeksmõistmine looks ohtliku pretsedendi. Viimasena vaidlustab apellant mõistetud rahalise karistuse suurust ja temalt väljamõistetud menetluskulusid.
2. Ringkonnakohtu istungil jäi K.H esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha tema suhtes õigeksmõistev otsus. K.H seisukohta toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub kriminaalkolleegium KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsiooni piiridest, kuivõrd ringkonnakohtu poolt tuvastatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise küsimust ei ole selles puudutatud. I
3. Esmalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud väited ei ole asjakohased ning ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus Tartu Bauhofi kaupluses 8.02.2011 toimunud juhtumi tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, täielikult ammendavad ning vastuoludeta. Ehk siis – sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et K.H püüdis süüdistuses näidatud ajal ning viisil toime panna väheväärtusliku vallasasja vargust, täpsemalt püüdis ta 8.02.2011 varastada kauplusest kahte riidenagi. Maakohtu arutluskäik on selles küsimuses enam kui ammendav ning apellatsioon ei kummuta seda järeldust kuidagi. Maakohtu otsuses sisalduvate, ringkonnakohtu hinnangul ka põhjalike seisukohtade kordamist ei pea kriminaalkolleegium seejuures vajalikuks; ka kohtupraktikas on leitud, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Apellatsioonis tõstatatud argumentidele vastab ringkonnakohus vaid järgmist. 4.1 Nagu öeldud, ei ole kolleegiumil vähimaidki kahtlusi K.H poolt toimepandud teo tõendatuse osas. Tuvastamist on leidnud, et K.H peitis süüdistuses näidatud ajal ning kohas enda jope alla kaks riidenagi ning püüdis nendega kauplusest väljuda; tunnistaja A.P. i ütluste kohaselt osutas süüdistatav kinnipidamisel ka vastupanu ning püüdis isegi põgeneda (tlk 48). Nendel asjaoludel on ainetu K.H argument selle kohta, et tal puudus tahtlus võõra vallasasja varguseks. Jääb täielikult arusaamatuks, miks peaks keegi, kes ei soovi vallasasju ebaseaduslikult enda kasuks pöörata, peitma need enda riiete alla ning püüdma ilma maksmata kassadest mööduda ning kauplusest väljuda. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et see kaitseväide on seejuures ka vastuolus K.H üldise kaitsepositsiooniga, mille kohaselt ei mäleta ta teo toimepanemisest sootuks midagi. 4.2 Põhimõtteliselt võib aru saada, et apellandi keskseks kaitseväiteks on siiski argument, et ta ei olnud teo toimepanemise ajal süüdiv. Selle kinnituseks viitab K.H ärajoodud alkoholikogusele (2,5 liitrit lahjat alkoholi) ning taotleb ka eksperdi väljakutsumist. Selles osas selgitab ringkonnakohus järgmist. 3 4.2.1 Esmalt kordab ringkonnakohus juba maakohtu poolt märgitut, et KarS § 36 kohaselt ei välista isiku enda poolt põhjustatud joobeseisund süüd. Iseenesest tuleks kõne alla vaid tuginemine alkoholi pruukimise tõttu tekkinud raskele psüühikahäirele KarS 34 tähenduses. Maakohus on seda eitanud ning sellisel seisukohal on ka ringkonnakohus. Selles küsimuses on seejuures asjakohatu apellandi taotlus kutsuda kohtuistungile ekspert. Esmalt jääb juba arusaamatuks, miks ei ole seda taotletud maakohtus, mil avaldati K.H suhtes tehtud ekspertiisi tulemused (tlk 65). Teisalt tuleb silmas pidada, et eksperdiarvamuse kohaselt ei esinenud teo toimepanemise ajal K.H nn süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid; süüdistatav oli eksperdi arvamuse kohaselt pärast 2,5 liitri lahja gin’i ärajoomist lihtsalt purjus, millega võis kaasuda ka mälu nõrgenemine (tlk 63). Ekspert on pädev andma hinnangut süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste esinemise/mitteesinemise kohta ning nagu öeldud, neid (sh patolooglist joovet, millele apellant ilmselgelt osundab) eksperdi arvamuse kohaselt K.H ei esinenud. Võimaliku süüdimatuse kui normatiivse õigusmõiste (vt RKKKo 3-1-1-22-09) osas ekspert aga selgitusi anda ei saa, mistõttu oleks tema täiendav kohtusse kutsumine juba olemuslikult põhjendamatu. 4.2.2 Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et K.H ütlused tervikuna, sh ka väited väidetavalt esinenud raske psüühikahäire kohta, ei ole usaldusväärsed. On tõesti tähelepanuväärne, et K.H mälu on äärmiselt selektiivne, kusjuures ta mäletab vaid neid asjaolusid, mis teda ei otseselt süüsta. Õigustatult on maakohus viidanud ka tõigale, et kinnipidamise järgselt on K.H andnud asjakohaseid ütlusi varguse toimepanemise asjaolude kohta (need ütlused on kohtuistungil avaldatud seoses esinenud vastuoludega), need ütlused on antud kaitsja juuresolekul (tlk 50 pöördel) ning puudub igasugune alus väiteks, et need on antud mingi surve tingimustel või mõjul. Seega on tegemist vaid süüdistatava valitud kaitsetaktikaga, mis on tehioude taustal leidnud tõsikindlalt ümberlükkamist ning sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus seetõttu, et teo toimepanemise ajal ei olnud K.H võime käituda normipäraselt piiratud ei meditsiinilises ega ka mitte õiguslikus tähenduses. 4.3 Eelnevalt silmas pidades leiab ringkonnakohus seega, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks ning jäävad täielikult tagajärjetuks. II
4. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuses on sedastatav materiaalõiguse väär kohaldamine, mis annab aluse apellatsiooni piirest väljumiseks KrMS § 340 lg 1 alusel. Konkreetselt leiab kriminaalkolleegium järgmist.
5. Maakohus on käsitlenud K.H poolt toimepandud tegu süstemaatilise varguse katsena KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses ning seda argumendil, et vaatluse all olev vargusekatse oli K.H juba kolmandaks ja seda lühema ajaperioodi jooksul. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist. 6.1 Süstemaatilise varguse mõistet on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda praktikas selgesõnaliselt käsitlenud vaid korra ning seda kaasuses nr 3-1-1-87-
6. Selles otsuses osundatakse, et süstemaatiline „pisivarguste“ toimepanemine on KarS § 199 lg p-s 9 kuriteona kriminaliseeritud just seetõttu, et isiku õiguskorda ründav tegevus on järjepidev, võõra omandi rikkumine isiku poolt on üha korduv (otsuse p 8). 4 6.2 Viidatud otsuses on edasiselt leitud, et süstemaatilisuse jaatamiseks on vaja isiku poolt vähemalt kolme varguse toimepanemist. Oluline on aga silmas pidada, et need kolm vargust peavad olema omavahel seotud, s.o moodustama teatud sisulise süsteemi. Ehk siis – need kolm vargust on üksnes eelduseks, mille alusel hakata edasiselt kontrollima võimalikku süstemaatilisust isiku käitumises; eraldivõetult ei ütle süütegude toimepanemise kolm fakti veel midagi. Edasiselt toimepandud varguste omavahelise seotuse mõistet avades jõuab Riigikohtu kriminaalkolleeguim sisuliselt süstemaatilisuse kui eluviisisüü sisustamiseni – raske on teisiti mõista seisukohta, mille kohaselt on toimepandud vargused omavahel seotud eelkõige juhul, kui nende toimepanemine on kujunenud isikule elustiiliks. Nii toob Riigikohtu kriminaalkolleegium ka näiteks, et süstemaatilisusega KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses on tegemist siis, kui isik hangib endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas (ringkonnakohtu hinnangul on need kaks nimetatud asjaolu enda tähenduselt identsed, s.o elatis ja sissetulek on sisuliselt üks ja seesama), või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt (otsuse p 10). Käsitledes süstemaatilist vargust kui eluviisisüüd võib seega järeldada, et kui pole tegemist just sissekujunenud harjumuse või siis kleptomaaniaga varguste toimepanemisel, peab nende varguste pidev toimepanek kujutama isikule teatud kindla kestuse ja ulatusega sissetulekuallikat või teisisõnu – elustiililiselt välja kujunenud ja täideviija poolt omaks võetud alternatiivi kaupade eest tasumisele. Süstemaatilisuse inkrimineerimisel peaks see praktikas tähendama ka reegeljuhtumit. 6.3 Iseenesest on Riigikohtu kriminaalkolleegium osundatud lahendis ka märkinud, et ajavahemik nende kolme episoodi vahel ei ole tähtis. Ringkonnakohus leiab, et selle seisukohaga saab soostuda vaid osaliselt. Ajaline kriteerium omab kindlasti tähendust juhul, kui toimepandud vargus oleks eraldivõetud kvalifitseeritav vaid KarS § 218 järgi väärteona (nagu praeguses kaasuses). On ehk mõistetav, et raske on rääkida varguse toimepanemise tulemil saadust kui püsivast elatise või sissetuleku allikast, kui isik varastab kolmel korral nt nätsu, kuid teeb seda 4-kuuliste intervallidega. Nii tuleneb ka viidatud otsusest nr 3-1-1-87-08, et A.G pani toiduainete, esmatarbekaupade ning õlle varguse toime
7. ja
8. mail ning
9. augustil 2008, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium nägi elustiili hankida endale kauplusest varastamise teel. Oluline on seejuures ka märkida, et ka praktikas rõhutatakse kestvalt ajaperioodi tähtsust, mille kestel need (pisi)vargused toime pannakse ning on (eelduslikult õiguskirjanduses, täpsemalt J. Sootak, Varavastased süüteod, 2009, II, vnr 62 väljendatud hinnangule tuginevalt) asutud seisukohale, et need kolm (väheväärtusliku asja) vargust peavad leidma aset ühe aasta jooksul. Mõistagi ei ole selline ajalise kriteeriumi kohaldamine aktuaalne ja vajalik juhul, kui isik varastab niivõrd suure summa või sellises koguses kaupu, et uue õigusrikkumise toimepanek on talle vajalik alles aasta või enama pärast. Siinkohal tuleb aga nentida sedagi, et praktikas käsitataks sellist juhtumit kõigi eelduste kohaselt korduva vargusena KarS § 199 lg 2 p 4 mõttes ning küsimust süstemaatilisusest üleüldse ei tõusetukski.
10. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb tõdeda, et mainitud ajaline kriteerium, mille kestel siis kolm varavastast süütegu väheväärtusliku asja vastu toime pannakse, on praktikas sisuliselt täielikult tõrjunud kõrvale Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis esitatud nõude, et need episoodid peavad moodustama teatud sisulise süsteemi varastamise kui nn elustiili tähenduses. Nii on toiminud ka maakohus, motiveerides süstemaatilisust K.H käitumises ainuüksi ajalise faktori kaudu. Kriminaalkolleegium selle käsitlusega ei nõustu, leides järgmist. 7.1 Nagu öeldud, on ringkonnakohtu hinnangul ajaline kriteerium süstemaatilisuse tuvastamisel oluline juhul, kui on tegemist väheväärtuslike asjade vargusega. Siinkohal ei nõustu aga kriminaalkolleegium praktikas kohaldatava ning ka maakohtu otsuses vaikimisi aktsepteeritud seisukohaga, et need kolm episoodi võivad mahtuda ühe aasta sisse. Kohtukolleegiumi arvates on raske rääkida varavastase süüteo toimepanemisest, mis on enda olemuselt isikule elatiseks või 5 püsivaks/alatiseks sissetulekuallikaks, kui isik tabatakse 12 kuu jooksul kolmel korral vähem kui 64 eurot maksva vallasasja varguselt. See aeg peab olema ringkonnakohtu hinnangul märkimisväärselt lühem ning kohtukolleegium leiab, et süstemaatilisusest saab ajalise kriteeriumi tähenduses rääkida juhul, kui need kolm väheväärtusliku vallasasja vargust on pandud toime 6 kuu, s.o poole aasta kestel. Seda kinnitab ehk kaude ka eelnevalt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-87-08, milles tuvastati süstemaatilisus tegude suhtes, mis olid pandud toime vähem kui nelja kuu kestel. Käesoleval juhtumil see nii aga ei ole. Varavastased süüteod, mille toimepanemine K.H poolt on vaieldamatult leidnud tõendamist, leidsid aset
11. aprillil 2010 (tlk 17),
12. august 2010 (tlk 18) ja viimasena
13. veebruaril
14. Seega oli esimese ja teise episoodi vahel 4 kuud, teise ja kolmanda vahel üle viie kuu. Kokkuvõtvalt pani K.H teod toime 10-kuulise perioodi jooksul, mis juhul, kui varastatu väärtus jääb oluliselt alla KarS § 218 lg-s 2 kehtestatud piirmäära, ei luba ringkonnakohtu hinnangul rääkida süstemaatilisusest KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes. 7.2 Teisalt leiab ringkonnakohus aga sedagi, et isegi kui eelmises punktis märgitut mitte aktsepteerida ning olla kestvalt seisukohal, et need vargused võivad olla pandud toime ka ühe aasta kestel (mida Riigikohtu kriminaalkolleegiumi osundatud praktika, nagu öeldud, samas vajalikuks tunnismärgiks süstemaatilisuse juures ei pea), ei saa ka siis käesoleva kaasuse tehioludel rääkida süstemaatilise varguse toimepanemisest K.H käitumises. Nagu eelnevalt mainitud, peavad need kolm episoodi moodustama teatud sisulise süsteemi, mis reegeljuhtumil peaks moodustama välise vaatluse alusel isikule elatise või püsiva/alatise sissetulekuallika. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa rääkida isikust kui süstemaatilisest vargast, kellele varavastaste süütegude toimepanek kujutab püsivat sissetulekuallikat, kui neljakuulise vahega püütakse kahel korral varastada ca 1 eurot maksvat gin’i, millele peaaegu kuus kuud hiljem lisandub kahe riidenagi varguse katse. Nendes kolmes episoodis ei näe ringkonnakohus mingit sisulist süsteemi või omavahelist seotust, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium enda asjassepuutuvas lahendis rõhutas. Ehk siis – käesoleval juhul ei saa neid kolme episoodi sisuliselt hinnates rääkida varastamisest kui K.H väljakujunenud elustiilist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasi nr 1-11-14371, otsuse p 4.2; sellisest süüteost võib ringkonnakohtu hinnangul rääkida ka käesoleval juhul, s.o puudub vaatluse all olevate vargusepisoodide omavaheline seos süstemaatilise varguse tähenduses).
15. Eeltoodu alusel tuleb maakohtu otsus K.H süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi tühistada.

See ei too aga kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuna ringkonnakohtu hinnangul on väärteo toimepanemine süüdistatava poolt leidnud vastuvaidlematult tõendamist, millekohast otsustust kriminaalkolleegium siiski teha ei saa (vt RKKKo 3-1-1-52-12, p 17). KrMS § 274 lg 1 sätestab, et sellisel juhul tuleb kohtul kriminaalmenetlus määrusega lõpetada. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, § 274 lg-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse täies ulatuses ning lõpetab käesolevas kriminaalasjas menetluse. Paavo Randma Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6